26. juuli 2011

Õunad ja roomajad

Neid püstise selgrooga uhkeid ahvlasi, kes põrmus ringi roomavaid elukaid armastaks, ei ole just ülemäära palju. Hirm looduse kapriisse iseloomu ees võttis inimkonna kollektiivses teadvuses madude, sisalike ja lohede keha. Egiptlaste allilmas elas jäle madu Apop. Piibel kõneleb jubedast mereelukast Leviathanist, kõigi kaosejõudude vallandajast. Hetiidid jutustasid hirmuvärinal koletisest nimega Illujankas, kelle rituaalse hävitamisega juhatati sisse uus ajastu. Kreeklastel olid Typhon ja Hydra. Vanad eestlasedki hoidsid parema meelega leegitseva silmapaariga Ussikuningast eemale.

Legendaarne roomajate kurjus on rakendatud kuradis, kõigi deemonite valitsejas ning tema moodsas kolleegis reptiloidis, keda mõningad UFO-religioonide jüngrid kõikvõimalikes üleilmsetes hädades ja õnnetustes süüdistavad.

Enne kuradit ja reptiloidi oli aga Eedeni aia madu, salakavalaim kõigist loomadest. Tema ahvatles Eevat võtma suutäit viljast, mis kasvas hea ja kurja tundmise puul. Kui Aadam ja Eeva olid jumala keelust üle astunud, hakkas neil kole häbi. Nad asusid oma keha katma, kuid ei suutnud looja karistusest pääseda. Vanajumal ajas patused paradiisist välja, et nood „palehigis oma leiba sööks“, valu ja meelekibedust kannataks ning viimaks leiaks end taas mullast, millest nad olid võetud. Pärispattu võis lunastada vaid Kristus…

Kõlab nagu unenägu? Kuidas seda lahti seletada? Ütleme, et Aadam ja Eeva on tegelikult harilikud lapsed ning Eedeni aed see „kuldne“ lapsepõlv, kus igast puust võib süüa ning muret pole mingisugust. Äkitselt ilmub välja saatanlik roomaja, ahvatleja, kiusaja, kes teismelise libedale teele juhatab. Noorus on piiride kompamise aeg. Keelud muutuvad murtavaks, käsud kaheldavaks. Keelatud vili jääb ikka magusaks. Nõnda õpib noor inimene tundma head ja kurja. Ta avastab endas seksuaalsuse, ärkab au- ja häbitunne. Samas pole inimeseloom üheski eluetapis instinktidest nii haaratud kui teismelisena. Kuritööd saavad aga karistatud. Saabub aeg paradiisist lahkuda. Algab täiskasvanupõli ning iseseisvasse ellu astunud inimene peab nüüd higi ja vaevaga endale leiba teenima.

Ta pole enam laps, vaid taipab hea ja kurja piiri. Mõned Eedenist väljaaetud astuvad hea poole, teised jäävad kurja juurde.

"Kaljude ja kameeleonide" Joel seisab viimaks silmitsi oma varjuga. Instinktiivne, raevukas ja salakaval roomaja ähvardab ta tappa. Ta pole võimeline lämmatama pimeduse jõude. Ta võib vaid põgeneda. Mõnes teises kohas võib roomaja taas uuel kujul välja ilmuda. Ainus võimalus oleks pöörduda tagasi Eedenisse ning hea ja kurja tundmise puu maha raiuda. Kas ta jõuab sinna? Ma ei tea… Ma tõesti ei tea.

24. juuli 2011

Vanad värsid: "Rändav järv"

Eesti muistendeis esineb võimas poeetiline kujund pühast metsast või järvest, mida rüvetatakse nõnda, et see rändab teise kohta. Mõnikord on põhjuseks paiga määrimine ilmsüüta inimeste verega. Järgnevad katkendid pärinevad Marie Underi ballaadist "Rändav järv". (Kogust "Õnnevarjutus", 1924)

Pühendan Utøya saarel massimõrvas hukkunutele



Oli järv ja kaldal maja,
majas neitsi naerukaja,
naerukajas lapseusk.
Ega's muidu rõõm ei puhke:
neitsil armsam oli uhke,
silmilt - teab mis, juustelt rusk.
-
Noormees tuli vilistades,
tüdruk naeru tilistades,
naeru vastu muigas järv.
Kergitasid oma rõõmu,
tuulutasid elulõõmu,
põsel hõiskas verevärv.
-
Suudlus tuiskas suudluselle -
hellam, hullem veri kelle?
Kumma süüdlasem on suu?
Mõlemad nad ühte tuju,
kuni järves nende kuju
kõigutamas kustuv kuu.

/---/

Hommikul, kui hargnes agu,
kambris unest saadud jagu,
tuli eit ja tuli taat.
Ehmund käisid mööda perve:
järve pole! Pole järve!
Kuival võrgud, purre, paat...
-
Läinud kõigi kaladega,
meie toidupaladega!
Loogus maas veel hein ja taim...
Rohus siin-sääl mõni soomus,
raisus kuival väike loomus:
mõni koolnud kiisamaim.
-
Ema hädaldas ja isa
sülitas ning kisas lisa -
tüdruk, teistest õnnetum,
seisis, silmad hirmuvalla
hääle jäädes valu alla
kinni - seisis, jäik ja tumm.
-
Sellest rängast hingemarust
kadus selgus tema arust,
igaveseks kahvatas;
südames suur vaevakivi
sõelus mälestuste-ivi,
päevad-ööd neist jahvatas.

*

Oli järv ja kaldal maja,
majast kadund naerukaja,
tuppa asund leind ja tusk.
Ega's muidu lein ei puhke,
kui ei peta armsam uhke,
silmilt - teab mis, juustelt rusk.

21. juuli 2011

Kõik eestlased metodistideks!

Veidi ootamatult tekkis Postimehe veergudel arutelu sel teemal, millist kristlust eestlane ikkagi vajab. Mõttetormi algataja Jaan Lahe pakub sobivaimaks variandiks loomulikult luterluse, ehkki moodsamas, tänapäeva inimest kõnetavas vormis. EELK peapiiskop Andres Põder on aga veendunud traditsionalismi pooldaja ega taha kuuldagi seniste normide ja käskude ümbertõlgendamisest. TÜ teoloog Riho Altnurme suskas seepeale, et kes siis ikkagi otsustab, mis on algne tuum, mida muuta ei tohi. Luterlus on tema sõnul kinnistunud ajaloolise paratamatusena kui valitsejate usk ning need, keda luterlus peibutab, on selle nagunii juba omaks võtnud.

Koos suure lugupidamisega eelkõnelenud meeste vastu pakun omapoolse vastuse Jaan Lahe küsimusele. Pole kahtlustki, et eestlaste südamele istub kõige mugavamalt... METODISM!

Tegemist on valgustussajandil, ligikaudu 270 aastat tagasi anglikaani kirikust irdunud usuliikumisega, mida järgib praegu üle maailma umbes 70 miljonit Kristuse sulast. Metodistid said nime Oxfordi tudengitelt, kes pidasid liikumise rajaja John Wesley elustiili piinlikult metoodiliseks. Wesley oli põhjalik ja vaga nii Piibli uurimises kui heategevuses. Ta tegutses aktiivselt anglikaani kiriku õpetajana, kuid kuna tema vaated polnud kõigi ta ametivendade seas soositud, asus ta jutlusi pidama kõikjal, kus aga inimesi liikus ja kokku tuli - külaplatsidel, taluhoovides, isegi põldudel ja heinaküünides.

Eestisse jõudis metodism juba 1907. aastal, mil Vassili Täht ja Karl Kuum alustasid evangeeliumi kuulutamist Wesley vaimus. Eesti metodismi hälliks sai Kuressaare ning sealtkaudu asus liikumine värbama uusi liikmeid mandriltki.

Miks sobib just metodism eestlastele kõige libedamalt? Tegemist on vabakogudusliku usutunnistusega, kus kirik ei käsi ega keela, tähtsaim on harras usk, altpoolt tulev initsiatiiv. Seega on tegemist ühe kodanikuliikumise vormiga, vaimuliku seltsiga, mis suudab edukalt tasakaalustada ilmalikke ja riiklikke asutisi. Wesley innustas kaasusklikke osalema ühiskondlikus elus, end igakülgselt harima ning raamatuid lugema. (Eestlased on ju "hariduseusku"!) Metodistid peavad väga oluliseks sotsiaaltööd. (Vaesuse vastu võitlemine ja edukultusest pimestatud ühiskonna heidikute järeleaitamine!) Metodismi iseloomustab põhjamaine lihtsus, seda nii liturgias kui õpetuses. Mis aga kõige olulisem: metodistid on alati olnud ärgas laulurahvas.

Praegu kuulub metodisti kirikusse meie mail umbes 1800 hinge. Ülejäänud miljon ootavad veel püüdmist.

Jah, õigupoolest võiks sarnast juttu rääkida peaaegu iga kristliku vabakiriku kohta. Ehk polegi tark tegu küsida, millist ristiusku eestlane vajab, vaid kas üldse vajab? See on muidugi juba teine jutt. Uskuda võib kõike, ainult mõistuse piires.

18. juuli 2011

Kui raamatud kaovad

Kirjandus on liivale loodud kunst, mille juba järgmine laine minema uhub… Ei, nii pessimistliku tooniga ma ei alusta. Alguses oli sõna, öeldakse Piiblis, ja sõna ei kao kuhugi – muutuda võib vaid pind, millele ta kinnitub. Papüürused, pärgamendid, kivid, kasetoht ja savitahvlid – inimvaimu väljavalamiseks on kõlvanud kõikvõimalikud materjalid. Nüüd siis, e-ajastule kohaselt, trügib ka kirjasõna üha kärsitumalt elektroonilisse vormi.

Marek Tamm pakkus Varraku raamatublogis välja peotäie e-raamatu plusse ja miinuseid. Elektrooniliste raamatute kasuks kõneleb nende odavus, vähene ruumitarve, kiired tekstiotsingud, hõlbus soetatavus ning keskkonnasäästlikkus. Puudustena näeb Tamm e-raamatute kirjastamise ja levitamise kulukust ühes kõrge käibemaksuga (s.t. turumajandus ei lase uue põlvkonna "savitahvlitel" kuigi madalale hinnatasemele jääda), enamikul inimestest pole taskusse mahtuvast raamatukogust suurt tolku, lugeri muretsemine ei ole kõigi jaoks kasulik investeering ja lõppude-lõpuks on füüsiline raamat ikkagi ese, mille esteetiline, isiklik jm. väärtus elektroonilisel variandil puudub.

Lisaksin omalt poolt veel paar terakest heast ja halvast.

+ E-raamatut saab lugeda ka pilkases pimeduses. Kui tõrvjal talveõhtul elekter hirmsa purgaa möllus ära kaob, on helendava ekraaniga luger endiselt truu sõbramees.

+ E-raamat võimaldab tekstile külge pookida igasugu vidinaid, näiteks liikuvaid pilte, muusikat jm., mis teeb raamatu ennekõike nooremale põlvkonnale vastuvõetavamaks.

- Kui e-raamat võimule pääseb, võivad reaalselt eksisteerivad, uste, akende ja turvaväravatega raamatupoed sootuks ära kaduda. Kuidas siis huvipakkuvat raamatut sirvida? Netipoes antakse mulle heal juhul ette vaid mõned üksikud leheküljed, mida on lubatud vaadata. See võimaldab kirjandusärikatel välja valida need kõige magusamad ja müüvamad leheküljed, kõik muu jääb varjatuks. Kui näidatakse ainult põrsa kärssa, kas ma võin olla ikka kindel, et saan priske ja terve notsu?

- Kõige suuremaks probleemiks võib saada e-raamatu säilivus. Kas praegused failid on loetavad ka tuhande, saja või – hoidku taevas! – kahekümne aasta pärast? Käbe tehnoloogiline areng ei arvesta alati vanade leiutistega. Teabekandjad vananevad kiiresti. Minagi kuulun sellesse sauruste põlvkonda, kes on teinud tegemist helikassettide ja floppy-ketastega. Mõlemad kõlbavad nüüd vaid muuseumieksponaatideks. Aga alles see oli, kui pisikesed flopikad raali suust läbi lupsasid! Aleksandria raamatukogu aarded hävitas tuli, Babüloni tarkade biblioteegi vesi, meie vaimuvarakoormad võivad langeda kogunisti robotbarbarite saagiks.

Ulme ulmeks. Elektroonilised raamatud on nüüdseks reaalsus. Nende lehekülgi ei saa enam sirvida, lapata ja sõrmega niisutada. Miinus seegi.

15. juuli 2011

Pantvangikomöödia õnnelik lõpp

Rahvusringhäälingu uudistes teatati, et üle 100 päeva väldanud pantvangidraama on lõppenud. Meediaväljaanded paberil ja netisoppides tõdevad, et pantvangidraama lahenes rahulikult. Pantvangidraama üle elanud Eesti mehed on hea tervise juures. Draamat kui palju!

Jah, eesriie on langenud, aga siiani jääb selgusetuks, kes on tüki lavastaja(d) ning miks see üldse Liibanoni kuulsate seedrite all ja just Bekaa orus lavale toodi. Autorit publiku ette hüüda pole vist mõtetki. (Ehkki võõramaa julgeolekujõud pidavat sellega tegelema.)

Vana, lehtedest juba pisut koltunud kirjanduseõpik, mille just näppu haarasin, nimetab draamat endiselt dramaatika žanriks, „mis võib sisaldada nii traagilist kui ka koomilist“, lisaks selle on kasulik teada, et „eristatakse karakter-, idee-, olustiku- jm. draamasid“. Ei sõnagi pantvangidest.

„Draama“ kõlab muidugi ülevamalt kui pantvangijuhtum. Kõditab rohkem emotsiooni ja närvi. Kui üht stampväljendit aga sõnni visadusega korrutada, saab ka tunderikkamast draamaloost farss. Lisagem siia veel Eesti ajakirjanikud, kes nagu verekoerad juba märtsikuus Liibanoni tormasid; laitmatu mainega välisminister, kes pidi ööl ja päeval igat võõrsilt laekuvat kõlakat kommenteerima sõnadega: „Ei saa kinnitada ega ümber lükata.“; president Ilves, kes mulgi kuube kollase lootuselindikesega kaunistas ning otse loomulikult arvutiajastust maha jäänud Liibanoni politseiüksused ja maine pärast pabistav valitsus, mille koosseis eestlaste otsimise käigus sujuvalt vahetus. Kas pole see siis Woody Alleni käekirjaga komöödia? Ikka hulk seiklusi, törtsuke traagikat ja soe õnnelik lõpp.

Kuid mis siin tühja pragada, elu ongi ju teater ja juba Shakespeare nentis, et all the world’s a stage. Järgmise etenduseni!

11. juuli 2011

Oh neid tisse...!

Enam kui sajandi eest, aastal 1908, leidis arheoloog Josef Szombathy Alam-Austria piirkonnast Willendorfi lähedalt tillukese, vaid 11-12 cm kõrguse naisekujukese, mida hakati peagi irooniliselt Veenuseks nimetama. Värskete andmete järgi olevat lubjakivist daami vanuseks (kui daami vanust ikka kõlbab mainida) umbkaudu 25 000 aastat. Praeguseks on leitud veel hulk sarnaseid kiviaegseid kujukesi mitmelt poolt Euraasiast, ehkki endiselt pole teadlaste majas täit selgust, mis otstarbel need valmistati. Ühe võib-olla mitte kõige paikapidavama, kuid mulle isiklikult kõige sümpaatsema teooriana on pakutud, et Veenused võisid olla kõrgemal järjel paleoliitikumi naiste "autoportreed" ehk siis nende endi valmistatud taiesed. Selgelt välja kujundatud rinnad ja puusad, peaaegu olematud jäsemed ning pisike murumunataoline pea pidid viitama heas toitumuses emandale. (Üldiselt arvatakse, et Veenused polnud rasedate naiste kujutised, vähestel kiviaja naistel oli aga seda luksust, et end rasvumiseni kostitada.)

See ajalooline mõistatus meenus mulle pärast kahe toimeka kehakunstniku - Mare Tralla ja Fideelia-Signe Rootsi - viimase aja ettevõtmistest kuuldes. Mare viibutas terava kirjutisega ("Naise pärissüü") näppu kõigi nende suunas, kes naise (paljastatud) kehas vaid seksobjekti näevad. "Arvamus, et naised ise põhjustavad oma käitumisega ebameeldivat tähelepanu ja enda vastu suunatud vägivalda, on üks tavalisemaid ja levinumaid arvamusi ühiskonnas," väidab ta - ning mehena pean, müts peos, tunnistama, et selles jutus on kullakarva tõetera.
Fideelia-Signe korraldas kollegi sõnade illustreerimiseks alles äsja Tallinna vanalinnas improvisatsioonilise performance'i sarjast "Ma olen tegelikult mees". Piisas tal vaid rinnad paljaks võtta ning juba oli mupo nagu võluväel kohal, et "liputaja" kombekate inimeste silme alt minema toimetada. Enne seda olevat ta pälvinud aga terve müriaadi meesterahvaste pilke ühes spontaansete naeratustega.

Olgu, aadamapoegadele on peaaegu paljas naine mõistagi mokkamööda. Romantilises briti komöödias "Notting Hill" küsib Julia Roberts Hugh Grantilt, miks mehed tissidest nii hirmsasti vaimustuvad, mispeale Grant teeb näo, et tal ei tule põhjus meelde ning "meenutuseks" kergitab ta tekki Julia paljastelt rindadelt...

Meie ühiskonnas kuuluvad avalikult paljastatud rinnad moraalikoodeksi miinuspoolele. Ühe põhjuse võib õngitseda välja ristiusu printsiipide alt. Eeva allus kavala mao provokatsioonile ning tõukas ka Aadama patule. Mees vastutab viljakuse eest, seega on ta võtnud enesele ka kontrolli naise seksuaalsuse üle. Naine on ahvatleja, vanakuradi pakkumistele aldis olend. Mees peab aga mõistuse, hinge ja vaimu eest hoolt kandma. Mõned teoloogid on arvanud, et kirikuisad, teiste seas Augustinus ja Origenes, olid oma iseloomult misogüünid, naistepõlgurid ning nende vaated kandusid libedalt üle kristlusesse.

Üldiselt paistab maailmas ringi rännates silma, et neis paigus, kus naise rinnapaari peetakse suguelundiks, on kombeks neid varjata. Mõnel pool Aafrikas, Aasias ja Ameerikas ei ole aga paljad rinnad mingi tabu - rinnad on lihtsalt imetamisorganid, mis naisterahvast üksnes kaunistavad! Mehe rind pole meie läänelikus kultuuris sümboolne sooline tunnus, mistõttu ei ole selle avalikul paljastamisel ka politseijõude aktiviseerivat toimet.

Kanadast alguse saanud SlutWalk, aga ka Ukrainas tegutsevad elukutselised meeleavaldajad koondisest Femen seavad senised moraalinormid kahtluse alla. Palja ülakehaga ringi silkavad naised esitavad väljakutse meestele, isasele ühiskonnale ja lihtlabasele lihahimule. Pakkudes seejuures aadamatele pisut silmailu ja keelatud vilja...

4. juuli 2011

Selline maa see on

Erakordne! Ei oska suu, mis lauluviisidest juba väsinud, enam muud hõisata. Seekordse noorte laulu- ja tantsupeo järjekorranumber polnud kuigi ümmargune, kuid ürituse erilisus kõlab sümboolselt kokku nii kultuuripealinna aastaga kui peatselt saabuva juubelimaigulise vabariigi taastamise tähtpäevaga.

Tänavune riitus oli lavastuslikult kahtlemata kõige terviklikum, mida seni nähtud. Kui varem on nii "väikestel" kui "suurtel" pidudel jäänud mulje, nagu oleks tantsupidu vaid nurgatagune soojendus ühislaulmisele, siis nüüd rõõmustasid noored tõepoolest sidusa muusikalise etendusega. Lauluväljak pole paraku ei tantsumustritest huvitatud vaatajatele ega neid joonistavatele esinejatele kuigi sõbralik paik. Kummaline on juba ainuüksi see, et pool tantsuplatsi oli kivil ja pool murul, alasid eraldavad äärekivid aga lausa loodud komistamiseks. Isegi kui tantsupidu enam iialgi lauluväljakul ei kordu, lisab see vaid möödunud peole unikaalsust. Etendus ise lummas nostalgiaga, ülistas sotsiaalset mälu ning ei lahkunud peaaegu hetkekski traditsioonide turvaliselt rajalt. Kusjuures... see mõjus värskendavalt! Tantsijad ulatasid lauljatele käe ja teatepulga ("Laul põhjamaast") ning ehkki finaaletteaste käigus näis, nagu oleks kirendaval keerleval noortemassil rahva vahel kitsaks jäänud, polnud seegi miinus. Vaatajad ja esinejad sulasid tervikuks - üheks elusaks organismiks, mille südamik tantsurütmis väekalt õõtsus.

Laulupeo osa uuendused - pärimusmuusikute avamäng, mudilaskooride sümboolne saabumine ja lahkumine ("On aeg edasi minna!"), grandioosne koondorkester ja mürisev rokikoor - tuleb samuti heaks kiita. Kui juba aasta algul peokavasse piilusin ning sain aimu, et laulukaare alla kogunevad rokkansamblid viie komplekti instrumentidega (5 trummarit, 5 bassi... heldus halasta!) ja segakoor - ning laulu "Ilus oled isamaa" puhuks liitub nendega sümfooniaorkester, hakkasid juba judinad üle selja sõudma. Pöörase teose ettekande minuteil olin väga lähedal nirvaanale.

Aga "Mis maa see on"? Jah, seda laulu olen alati armastanud, kuid seni ei pidanud ma võimalikuks, et nõnda sügavat ja intiimset muusikalist šedöövrit saaks laulupeol esitada. Nagu selgus, pole ühendkoori käes miski võimatu. Tundeline endassevaatamise lugu Siiri Sisaski lüürilise viisi ja Peeter Volkonski täiusliku tekstiga ei jäta nii lihtsalt silmi kuivaks. Just siis, kui see laul tuhandete noorte huulil helises, taipasin korraga, miks teda nõnda armsaks pean. Olen ju minagi mõelnud, et mis kuradi maa see on, kus halastus on ohus, häbi ei tunta ja piinad ei lõpe, kus on nii palju kadedust, viha ja mõistmatust, kust võiks lausa joostes põgeneda, kuid... ei saa. Mis imevägi mind siin kinni hoiab, kui minu päralt on terve ilm? Laenan Viiu Härmilt sõnu: minu oma on üksainus maa. Igal pool mujal võib olla parem, kuid kodu lääbakil ukseke on avatud isegi siis, kui kullakarva paraadväravad võõrsil sulguvad. Ma ei lähe siit, sest mul on usku oma maasse ja sellesse rahvasse, kes võib olla küll nii põikpäine ja karm, kuid endiselt oma.

"Maa ja ilm" on tugev kontseptsiooniline juhtmõte, millega tegijad vallatult, kuid mõtlemapanevalt mängisid. Teema aktuaalsus lisas etendustele kaalu. Ideaalilähedane repertuaar, kõik Eesti enda autorite sulest, tõestas taaskord, kui suur võib olla tillukese rahva vaim. Kuid mulle tundub, et see pole lagi. Siia Peipsi ja Läänemere vahele mahub veel maa ja ilm.

1. juuli 2011

Kultuur - see oleme meie

"Mis asi on Eesti?" küsis David Vseviov mõned päevad tagasi Postimehes. Ja vastas ise väga lihtsalt: Eesti on kultuur.

Siit koorub uus ja tülikam küsimus: mis asi on kultuur? Mina vastaksin, et see on igasuguse inimtegevuse summa. Kogu looming, ka inimesed kõige naha ja karvadega. Ei saa ju kunsti taandada üksnes täismaalitud lõuenditele ega filmi mängufilmile. Kunstnik on täisväärtuslik osa kunstist. Peale kultuuriministeeriumi haldusala haarab lai mõiste enesesse käitumiskultuuri (sealhulgas liikluse), äri, põllumajanduse, töö jne. Vaat et iga tegevusvalla nimetuse otsa võiks kruvida "kultuuri".

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb kultuuri kohta järgmist: 1) inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum; sama teat. ajajärgul, rahval, teat. piirkonnas 2) mingil alal saavutatud tase

Kultuur tähendab niisiis tegevust, loomist, arenemist. Muuseumidesse pole talletatud kultuuri, vaid ainelist mälu. Küll aga saab talletatud mälestuste baasile rajada uut, tervemat, paremat. Eesti rahvuskultuurgi on ilmatuma laia põhjaga püramiid, mille tippu ei paista veel kusagilt. Tont teab, kui kõrgele pilvede kohale see viimaks kerkib! Eestlasel, selle maa põlisasukal, on müütiline paganlik kultuurikiht, seal otsas tüse kogu kõikjalt ümbruskonnast kokkulaenatud vara. Murumüts ja välipeldik nende hulgas.

Eks sügaval kambriumiladestuses paiknevad juured ja avara Euroopa poole painduv latv ole Eesti vaimulaadi ja igiomaks tunnistatud kultuuri aluseks. Igaüks võib ju kultuuri teha. Me oleme lõppude-lõpuks vaba rahvas, kellel õigust ennast just nõnda väljendada, nagu rukkileiva ja mõduga karastatud süda käsib.

Aga... kes oleme MEIE?