Kas barbaarsust saab välja juurida?

Moraal antropoloogilisest seisukohast – alati erinev, kõikjal sama

Mõnd pähklit võib lõpmatuseni pureda, ilma et keegi suudaks seda päriselt katki hammustada. Saatanlikke küsimusi, mis teadmistenäljas inimlooma erutavad ja paeluvad, jagub küllaga. Mis on elu mõte? Mis on hing? Miks me näeme unenägusid? Kas ajas on võimalik rännata? Milleks on maailmas kurjus? Kas surm on täielik lõpp? Jne. Jne.

Pole hullu, kui kõiki rahuldav vastus selgumata jääb. Elu ikka elatakse ja tegusid tehakse, olenemata sellest, miks või kuidas see toimub. Aga kui suurte vaidluste rambivalgusse satub moraal ja väärtushinnangud, läheb lausa põrgu lahti. Moraalifilosoofia opereerib praktiliste küsimustega, mille võimalikud vastused ei pruugi olla „ohutud“. Moraalialased otsused kujundavad inimest ja kogu ühiskonda ning seega ei jää keegi neist puutumata.

Moraali kõige olulisem, võib-olla ainus eesmärk – see, millelt ei tohiks kõlblusest ja kõlvatusest rääkides hetkekski kõrvale vaadata – on inimese igakülgne heaolu. Kui inimene elaks nagu metsloom, poleks tal põhjust „õigest“ ja „väärast“ käitumisest rääkidagi. Kannatuste vähendamine ning humaansema elukeskkonna loomine peaks olema iga inimese püha siht.

Humanismi peamine häda on selles, et erinevusi käsitletakse kui miskit loomulikku, paratamatut, muutmatut. Isikud on erinevad, rahvad on erinevad, riigid on erinevad, kombed on erinevad. Nii see on, muuta ei anna midagi. Ent tihtipeale pole erinevus muud kui pinnavirvendus, mis peidab universaalset sisu. „Meil“ jääb vajaka aega, huvi ja tahtmist, et süüvida „nende“ tegemistesse ja mõtteisse. Iga inimene on võõras ja meist üüratult erinev, kui me teda ei tunne, aga kui pisut tutvust sobitada, selgub ehk vastupidine. Sama lugu on kultuuridega.

Erinevused võivad olla eemaletõukavad. Mõnikord näib, et kahe erineva kultuuri esindajad ei olegi võimelised teineteist mõistma, sest midagi läheb tõlkes kaotsi. Võõra keele äraõppimine on käkitegu, hoopis raskem, aga ka olulisem on pääseda keele taha, et näha ja mõista võõra kultuuri olemust. Ega siis asjata õpita keelt ja kultuuri samaaegselt.

Magnific

Kui oleme juba keele taha tunginud, võime tabada silmatorkavaid sarnasusi enda kultuuriga. Antropoloog Ruth Benedict kirjeldas oma raamatus „Kultuurimustrid” Paapua Uus-Guineas elavat dobu rahvast, kes paistab silma oma paranoilise käitumisega. Iga dobu näeb oma naabris automaatselt vaenlast, kes püüab talle igal võimalusel käru keerata. Selles väikeses eraldatud ühiskonnas valitsevad usaldamatus ja õelus, ebausk ja maagia.

End tsiviliseerituks ja harituks arvav inimene võib dobusid päris tobudeks pidada, kuid paranoia pole ju midagi seninägematut ka Euroopas, ei minevikus ega olevikus. Meenutagem näiteks 16.-17. sajandil möllanud nõiahüsteeriat, mis viis tuleriidale või võlla kümneid tuhandeid inimesi. Ka moodsas ühiskonnas levinud ksenofoobia, homofoobia, rassism, misogüünia ja antisemitism (oh mis uhked nimed!) on ju paranoia eriilmelised harud. Küllap peab ka juhuslik dobu seda kahvanägu, kes mustanahalisi silmaotsaski ei salli, üsna veidraks isendiks.

Või võtame inuitid. Kui inuit jääb nii vanaks, et ei suuda enam oma rahvaga koos parematele jahimaadele liikuda, siis võivad lapsed ta ära kägistada. Tänapäeval seda mõistagi enam ei tehta, kuid varasemalt oli tegemist levinud praktikaga, mis polnud inuittide jaoks põrmugi ebamoraalne, pigem vastupidi. Vanuritapp on ehk pealtnäha võigas, kuid samas on surmaabi (eutanaasia) lubatud mitmes moodsas riigiski, nagu Holland, Belgia, Kanada, Kolumbia, Austraalia ja Uus-Meremaa. Abistatud enesetapp on lubatud teiste seas Saksamaal ja Šveitsis. Ka Eestis vaieldakse aeg-ajalt halastussurma seadustamise üle. Ühed riigid peavad seda moraalseks, teised (veel) mitte. Kus on tõde?

See imeilus maailm

:)

Tõuseb päike, loojub päike. Nii juhtus eile, juhtus täna, juhtub hommegi. Ikka, jälle, alati. Päikesel pole inimest vaja, aga inimesel päikest on. Kasvõi tasuta D-vitamiini pärast. Ilma päikeseta poleks üldse elu. Oleme päikese lapsed, kuid miskipärast peibutab paljusid meist pimedus. Kurjus. Aga kurjale on juba küllalt tähelepanu kingitud, aitab küll. Pööran pilgu valguse poole.

Täna, 2025. aasta viimasel päeval oli ilus selge ilm. Parajalt külm ja mõnusalt karge. Põhjamaine, ebamaine. Ei, tegelikult päris maalähedane. Miks öeldakse ilu kohta mõnikord „ebamaine”? Peitub siis tõeline ilu vaid Saturni rõngaste vahel ja asteroidide vöö taga? Maa pealgi on palju ilusat.

Kui päike hakkas täna madalamale laskuma – jõulukuul juhtub see ju vara – ilmus välja ka tema väikevend, seltsimees kuu. Üks ühel, teine teisel pool taevast. Ja mina, lihtsurelik putukas, nende vahel. Nii kummaliselt mõjus see peaaegu täiskasvanud kuu selges näärilaupäeva taevas. Nagu murenenud pärl ookeanivees. Aga päike, see oli kallis rubiin. Haruldane kalliskivi, mida keegi ei jõua osta.

Soe loojanguvalgus vajus üle lume. Puhas, rikkumata lumi. Ei ühtki jälge peale minu omade. Ma ei taha endast sügavat jälge jätta. Tahan kord siit planeedilt, päikese ja kuu vahelt, lahkuda nii, et võtan kõik tähtsa kaasa. Varandust mul maa peal pole. See on mu enda sees. Tulla siia, olla natuke rõõmus ja natuke kurb ning viimaks parajal ajal lahkuda, jätmata maha midagi olulist, vaat see on eksistentsi kõrgeim vorm. Lumi sulab, võib olla juba õige pea, ja minu jäljed kaovad samuti. Nii ongi kõige parem.

Tänavu sai mul valmis üks kopsakam romaan. Kas see ka kunagi lugejate ette jõuab? Ei teagi. Mõni raamat on nii hea, et tahaks selle ainult endale jätta. Pole tarvis endast kõike jagada. Pealegi veel kõigiga. Alustasin ka uut raamatut, hoopis teistsugust võrreldes sellega, mida seni kirjutatud. Aga ideid on veel ja veel. Raha võib nappida ja mõistust ka, kuid ideede puudust minu majapidamises küll pole. Mu sees on pagana palju lugusid ja laule. Jätan nad kõik endale? Pistan omale pauna ja põrutan päikese taha, eemale võõrastest silmadest? Vastan jälle: ei tea.

Aga teada on see, et maailm ei lõpe niipea. Päike ja kuu tõusevad ka homme, uuel aastal. Valgus ei saa otsa.

Kirjanikud, ärge avaldage ausaid raamatuid!

Tõejärgne ajastu nõuab aina meisterlikumaid valesid

Olen valevorst, kes ausust ei salli. Hakkan kohe üle kere sügelema, kui pean tõtt kõnelema. Võeh! No tegelikult – kui vahelduseks veidi aus olla – ei peagi ma end tõega eriti vaevama. Mu valed on nii magusad, mahlased ja krõmpsuvad, et ausat juttu minult ei oodatagi.

Valetan, valetan, valetan, sest aususega ei jõua iial kuhugi. Või kas te olete kunagi näinud mõnd ausat (ja seejuures edukat) poliitikut, ärimeest, advokaati, sportlast või pornotähte? Kõik nad teesklevad, vassivad ja blufivad, igaüks omal moel ja vastavalt erialale. Fake it, until you make it, my dear! Ausameelsus on karjääri pidur, kujutlusvõimeta inimese tunnus.

Pealegi hoiab luiskamine aju vormis ning mälu värskena. Valetamine nõuab loovust, ettenägelikkust ja pidevat nuputamist. Valevorst ei saa olla vedelvorst. Tõe meenutamine ei nõua pingutust, aga kõikide udujuttude salvestamiseks ja meelespidamiseks peab olema treenitud mälu. Valetamine on üleüldse lõbus! Aga tõde, kuiv tegelikkus – lihtsalt igav.

Freepik

Seetõttu on mul väga raske mõista ka neid kirjanikke, kes panevad kirja ainult tõtt. No milleks? Kas juba on ununenud, et me elame tõejärgses maailmas? Tõde on vanade aegade igand, mis kuulub sinnasamma, kuhu hobuvankrid, vesiveskid ja õlilambid. Kolige ometi 21. sajandisse, te kirjutavad tolgused!

Kõige vastikumad tõejüngrid kirjutavad lausa iseendast, ikka „ausalt” ja „avameelselt”, jätmata valgustamata ühtki intiimsemat tahku oma elust. Kusjuures, ausus ja avameelsus on klišeelikud reklaamsõnad, millega meelitatakse naiivset tõejanunejat raamatut ostma-lugema. Kellele seda autobiograafide ausust õieti vaja on? Õnneks ei sünni kõik elulooraamatud või romaanid tõe tähe all. Paljude raamatute „ausus” on kokku luisatud. (Vt nt Ingmar Bergmani perversne „Laterna Magica”.) Inimene on üldiselt üks igav uimerdis, aga igaüks ei taha olla igav, mistõttu peabki selle puuduse kõrvaldamiseks jõuliselt valetama.

Omaette tsunft on luuletajad. Luule kuulub juba loomuldasa intiimasjade sekka. Ja ikka ilmutavad poeedid-poetessid oma ilasest avameelsusest tilkuvaid värsse, katkematult, raasu häbitundeta. Imesta vaid: kas nad ei pelga, et ausalt loodud, väga isiklikku luulet võib keegi nende vastu kurjasti ära kasutada? Aus luule on nagu aktifoto turuplatsil (või Facebooki seinal, aga sealt korjab tsensuurirobot selle kähku ära). Mis põhjusel luuletajad end niiviisi paljastavad? Haiglane liputamisihalus, ei muud.

Ausale kirjutamislaadile on veel üks seletus. Vabanemine. Jah, kirjanik, nagu mistahes looja, tahab teost avalikkuse ette poetades end vabastada sodist ja saastast, mis meelde ja mällu kogunenud. Ta tahab seda sodi ja saasta teistele näidata, et ka kõrvalseisjad saaks määritud. Miks ainult mina pean virtsa sees püherdama? Püherdage teie ka! Ja nii juhtubki, et tõde määrib kõiki, kogu maailm on üks sitaauk ja jääbki selliseks. Aitäh, tõejüngrid!

Aga mina ei kirjuta kunagi ausalt – see oleks ju imbetsilli tegu. Ma ei paljasta ega reeda end. Mul pole kavas kedagi oma kõntsaga kokku mäkerdada. Pakun puhtaid, lausa krudisevaid valesid, sest need teevad inimese ilusamaks ja ilma rõõmsamaks. Kärbsed pähe, muidu suu ei suitse!

Tähelepanelik lugeja võib nüüd küsida: aga igal pool ja igal ajal ei saa ju valetada? Mis juhtub suhtega, kui partnerile, abikaasale, oma kullakallile, päevast päeva luisata? Vahetpidamata petta saada ja ka ise petta – mis pagana suhe see on? Head nõu annavad sel teemal nublu ja Eplik oma hiljutise lauluga: „Lausu tõtt, kuid mitte täit, las petta saan vaid poolega. Tunnen, lihtsam on nii.” (See ei pruugi olla täpne tsitaat, sest nubliku mõminast on minusugusel kõrvavärdjal raske aru saada.) Ilus mõte. Jään endale kindlaks: lähedastega võib ka natuke aus olla, aga avalikult tuleb valetada.

Kui juba tsitaatide pildumiseks läks, siis säh, siin on veel kuldseid sõnu suurelt klassikult Oscar Wilde’ilt, kes olevat ühele oma sõbrale öelnud: „Mulle ei meeldi su huuled. Nad on sul nii sirged, nagu sa poleks kunagi valetanud. Ma õpetan sind valetama! Siis muutuvad su huuled ilusaks ja lopsakaks nagu antiikmaskidel.”

*

Kodune ülesanne: mis sa arvad, kui palju on eelnevas jutus tõtt?

a) 0%

b) 45,5%

c) 92%

Õigesti vastanute vahel loosin välja reisi Kuule.

Auhinna on välja pannud Käojaan.

Sa oled vaid ilusa maskiga loom

Kuidas saada iseendaks (Jungi näpunäidete järgi)

Psüühikateaduste supertäht Carl Gustav Jung, kelle sünnist möödub tänavu 150 aastat, ei olnud ainult teedrajavaid teooriaid loonud analüütik, vaid ka 20. sajandi üks silmapaistvamaid mõtlejaid. Tänu mitmekülgsetele huvidele nagu ajalugu, esoteerika ja mütoloogia suutis ta psühholoogia avaramasse voolusängi juhtida ning ehkki mõningad tema ideed, näiteks kollektiivne alateadvus, ei ole teaduslike vahenditega tõestatavad ega ümber lükatavad, pakuvad need kahtlemata intellektuaalselt erutavaid seletusi inimloomuse ja -isiksuse mõistmiseks.

Pixabay

Jung jaotas inimelu nelja põhilisse etappi: lapsepõlv, noorus, keskiga ja vanadus. Olgugi et paljudes psühholoogilistes teooriates toonitatakse ennekõike lapsepõlve tähtsust isiksuse arengus, ei tasu mingil juhul alahinnata ka teismeliseiga, mil tegelikult langetatakse kogu järgnevat elu mõjutavad otsused.

Noorukieaga kaasnevad füsioloogilised muutused põhjustavad ühtlasi psüühilise revolutsiooni. Jungi sõnutsi hakkab just teisme-aastail psüühe kuju võtma ja ehkki lapse arhetüüp sügaval alateadvuses soovib jääda mudilaseks, peab inimene hakkama otsima oma kohta elus. Murdeiga – nagu eestikeelne nimetuski kinnitab – on tohutu murrang, võrreldav liblika arengujärguga, mil kookon rebeneb ja valmik asub välja ronima. Kohe kerkib ta ette saatanlik küsimus: „Kes ma olen?” Vastusevariante elu niisama ei anna.

Identiteediloomega tegelev noor on seatud keeruka probleemi ette: milline on see sisemine, „tõeline“ mina ja millist külge sobiks näidata ka väljapoole. Taoline rollide valik, nende selgeksõppimine ning veatu esitamine tekitab vaimseid pingeid.

Jung on sellist isiksuse pingestatud arenguprotsessi seletanud läbi ajusse kodeeritud arhetüüpide. Üks neist on Persona – „mask“, mille taha varjudes tahetakse näida ühe või teisena, et jätta üldsusele aktsepteeritav mulje. Edasijõudmiseks peab isik teadma, millist rolli temalt nõutakse. Paljud inimesed elavad topeltelu: ühte, mille üle võimutseb Persona ja teist, mis rahuldab muid psüühilisi vajadusi.

Paistab, et Jungi Persona on enam-vähem sama, mida üldisemalt imidžiks või kuvandiks nimetatakse. Elu jooksul tulevad esitusele üha uued rollid, samal ajal kui vanad „kavast“ maha võetakse. Üks keskmine mees astub sellistesse rollidesse nagu poeg, isa, vanaisa, õpilane, tööline või ülemus, abikaasa jne. Iga rolliga kaasneb erinev mäng, tekst ja publik.

Miks mulle meeldib valetada?

Väljamõeldise arvustamine on mõttetu

Valetan peaaegu iga päev, lusti ja mõnuga. Mis see raamatute kirjutamine siis muud on, kui valetamine. Kirjutan sündmustest, mis pole kunagi toimunud ja inimestest, kes pole kunagi elanud. Ilma luiskelugudeta oleks elu tapvalt igav.

Kõik valetavad, aga ainult poliitikud ja kirjanikud saavad selle eest raha. Näitlejad ka. Nad teesklevad laval ja ekraanil kedagi teist ning kui nad teevad seda hästi, kostitab rahvas neid valjude kiiduavaldustega. Inimesed tahavad, et neile valetataks.

Kui poliitik jääb luiskamise ja petmisega vahele, tehakse talle küll avalikult häbi-häbi, aga valitakse järgmine kord ikka tagasi soojale kohale. Kes siis tahab kuulda, kuidas talle tõtt räägitakse? Tõde on sageli vastik, tüütu ja banaalne. Aga kui Kallased-Helmed valetavad, näitab see, et neil on kujutlusvõimet, pea lõikab, suu suitseb, järelikult: hästi paneb! Valevorste hinnatakse kõrgelt juba ainuüksi seepärast, et nad juhivad meie tähelepanu kõrvale hallist reaalsusest, kus puuduvad imed ja üllatused. Valetades on aga kõik võimalik.

Pixabay

Valetamine on niivõrd tavapärane, et ausust peetakse juba hullumeelsuseks. Seetõttu ei saa ka loovisikud otse tõtt rääkida, nad peavad oma tõe peitma salakirjadesse, kasutama kujundeid, koode, trikke ja vigureid, kahe sõnaga: kunstilisi võtteid.

Kirjanike ja poliitikute valskustel on siiski üks kosmiline vahe: poliitikud valetavad erakonna, kirjanikud inimkonna huvides. Illusioone luues esitab loovisik publikule olulise küsimuse: mis on nende illusioonide taga? Vastused peavad sündima lugejas endas, looja ei saa neid ette anda, see oleks tarbetu. Ohjeldamatult valetades aitab kirjanik lugeja tõele lähemale. Kui valetamine ületab kriitilise piiri – olgu see nii kaugel kui tahes –, ilmub horisondile viiluke tõde.

Kuna tõde on sageli nii tavaline, tuleb ta eriliseks valetada, et teda märgataks. Lihtne sirgjooneline tõekuulutus ei huvita suurt kedagi, plakatlikud deklaratsioonid liigituvad propaganda valdkonda. Kirjanikud, nagu teisedki loovinimesed, peavad seetõttu üksjagu vaeva nägema, hämama ja vassima, et mitte jääda tühipaljaks propagandistiks.

Tahtsin hiljuti arvustada üht raamatut, mis mind väga kõnetas. Ometi ei osanud ma seda teha, mingi blokk tuli ette. Korraga taipasin: kogu see raamat, nagu tuhanded teisedki, on ju üksnes kirjaniku fantaasia vili, puhas väljamõeldis, mis ei väärigi arvustamist. Valetamise kui akti võib karmilt hukka mõista, kuid valede sisu üksipulgi kritiseerida on täielik mõttetus. Ei saa ju öelda, et kirjanik valetab valesti. Lollus! Ta valetab nii, nagu oskab. Kui ta valetab usutavalt, vääriks ta justkui kiitust, aga kuidas sa kiidad valevorsti? Kas see pole ebamoraalne, isegi kui tema eesmärk – aidata lugeja lähemale tõele – on üllas?

Ka inimkonna nimel valetamine on egoistlik tegu. Kõik kirjanikud kuulutavad isiklikku tõde, nad on õilsast pealispinnast hoolimata egoistid, kellele läheb inimkonna käekäik korda ainult enda hüvangut silmas pidades.

Olemise kaks vastandlikku poolust

Lein muudab erilised inimesed tavaliseks

Ja võib-olla eksisteerib veel teinegi planeet, kus me kõik sünnime kolm korda koos kahest eelnenud elust pärinevate kogemustega. Ja võib-olla eksisteerib veel uusi planeete, kus inimkond sünnib iga kord ühe astme (ühe elu) võrra küpsemana. /.../ Meie muidugi siin Maal (planeedil number üks, kogenematuse planeedil) võime ainult päris ähmaselt taibata, mis juhtuks inimesega sellistel planeetidel. Kas ta oleks targem? Kas küpsus on üldse inimese võimuses? Kas ta võib seda saavutada kordamisega? Ainsana niisuguse utoopia perspektiivis oleks võimalik täie põhjendatusega kasutada mõisteid pessimism ja optimism: optimist on see, kes arvab, et planeedil number viis on inimkonna ajalugu vähem verine. Pessimist on see, kes seda ei arva.

Milan Kundera "Olemise talumatu kergus"

Tänavu lahkus igavikku üks kuulsamaid tšehhi kirjanikke Milan Kundera. Tema enim tähelepanu pälvinud romaan, tšehhi keeles kirjutatud, kuid esmalt prantsuse keeles 1984. aastal ilmunud "Olemise talumatu kergus" on paras paradoks. Juba pealkiri tõstatab küsimuse: kas kergus saab olla talumatu? Ja kui nii, siis mispärast muutub kerge olemine vahel raskeks talumiseks?

Aga enne, kui edasi targutan, pean ütlema paarsada sõna raamatu esimese eestikeelse trüki kohta. See ilmus 1992 ehk siis pehmelt öeldes vaesel ja segasel ajal. Mustvalge kaanekujundus (autor Matti Pärk) mõjub omaette mõistatusliku kunstiteosena – graafilisse džunglisse on põimitud koer, siga, jänes, linnud ja tankid. Tutvustav kaanetekst puudub täiesti, nagu ka ees- või järelsõna. Lugejat ei hoiatata ega meelitata kuidagi, lugema tuleb asuda omal riisikol. Tunnistan, et see mulle nende vanade raamatute puhul meeldibki. Ei midagi ülearust. Kaante vahele on pakitud ainult puhas autoritekst. Antud juhul Leo Metsari tõlkes.

Raamatu andis välja kirjastus Monokkel. Igati sobiv nimi, sest selle tihedalt kokku pressitud pisikese kirja lugemiseks läheb tõepoolest monoklit tarvis. Mis raamatule pilku heites veel silma jääb, on tagakaanele prosta sinise pastakaga lisatud hinnad. Justnimelt hinnad, sest esialgne "23.63" on maha tõmmatud ja "2.80" asemele kirjutatud. Võtame seda dokumentaalse kinnitusena 1992. aasta juunis toimunud rahareformi kohta.

Vorm üle vaadatud, asume sisu kallale. "Olemise talumatu kergus" on korraga erootiline ja filosoofiline romaan. Kõlab isuäratavalt nagu hapukapsas šokolaadiga. Peategelastena astuvad ette kaks truudusetut meest, kaks truudusetut naist ja üks truu koer. Just see haruldane omadussõna "truu" muudab koera surma mõõtmatult traagilisemaks inimeste surmast. Mis neist litsidest ikka leinata. Aga Kundera – ma pole siin küll ekspert – ei usugi vist inimeste truudusesse.

Pixabay

Ehk on asi selles, et inimesed kannatavad paratamatult igasugu luulude käes, millest kõige jubedam on muidugi armastus. Ikka otsitakse armastust ühe ja teise hõlma alt, vahel isegi leitakse, aga lõpuks on see kokku sama, mis tormituule jälitamine ja virmaliste küljes rippumine. Koerad ei armasta, nad hoiavad ja usaldavad. Usaldus on reaalsem kui armastus ja seda ma Kundera romaanist igatahes ei leidnud.

Tegelaste lõputu litsilöömise taustal laotub lahti Tšehhi (romaani kirjutamise ajal veel Tšehhoslovakkia) kurb lähiajalugu: luhtunud Praha kevad ja sellele järgnenud haritlaste tagakiusamine. Andekas arst pannakse aknaid pesema ja veoautot juhtima. Viimane amet talle surma toobki. Fotograaf, kes pildistas mässulisi, lõpetab moraalse laostumisega. Kaunis kevad jäi lühikeseks, suve tuli oodata veel paarkümmend aastat. Kõik ei jõudnudki ära oodata.

Erootika ja filosoofia, lihalik ja vaimne, kuidas neid kaht vastandlikku poolust ühendada? Või kas peabki? Kodanik X, olgu ta arst, keevitaja või prükkar, tahab ikka suppi ja keppi. Loomulik ju. Aga kui kõht on täis ja orgasmid saadud, jääb hing – või tont teab, mis järjekordne luulu kusagil kolba all – igatsema rahu, tarkust ja taevalikkust. Hing ja keha ei saa kunagi päriselt kokku, ehkki nad moodustavad ühe inimese. Nonde kahe poole vajadused on lihtsalt liiga erinevad.

Kerge on olemas olla, raske seda taluda. Praegugi tunnevad küllap paljud, et olevik pole kuigi roosiline ja tulevik on täiesti ettearvamatu. Mis kunagi tundus nii iseenesest mõistetav, ei ole seda enam. Segadus tekib kergelt, sest hing on õrn ja mõistus kipub kokku jooksma.

Kevad jõudis Prahasse suure viivitusega. Eks tuleb meilgi, siin ja praegu, oodata.

*

Nelikümmend aastat tagasi kirjutas Milan Kundera: "Enne kui meid unustatakse, muudetakse meid kitšiks. Kitš on ümberistumisjaam olemise ja unustamise vahel."

Nõustugem. Mis need graniidist hauakivid, valged leinakimbud, äranutetud silmad mustade prillide taga ja "puhka rahus" muud on, kui kitši ja klišeede paraad. Kaotusvalus inimesed klammerduvad järeleproovitud ja äraleierdatud kommete külge, sest millestki mõttekamast pole kinni haarata. Nõnda muudab lein ka erilised inimesed tavaliseks. See kehtib nii lahkunu kui ka hüvastijätja kohta.

Parem on tõesti olla unustatud kui lihtsalt olla.

Kust leida iluvaigistit?

Halastada saab ainult külma südamega

Oh imet, mis jälle pilve pealt alla tuli! Lumine maastik. Talve nõiariik. Põhjavaimude mänguväljak. Vaata vasakule – kõik valge. Pööra paremale – ikka valge. Kogu maa, pool taevast takkapihta. Suhkru- ja vahukooremaa. Nii magus, et paha hakkab. Nii ilus, et valus hakkab.

Ilu painab, kriibib ja närib. Talumatu ilu. Karge ja kohutav. Millises apteegis müüakse iluvaigistit? Ei mahu kogu see ilu ju hinge ära. Peab vist kannatama, kuni vahukooremetsad sulavad ja maastiku must kohv ilmub suhkru seest taas nähtavale. Ainult mõru ja hapu teevad hingele head, magus – mitte kunagi.

Raske on leppida iluga, teades et kuskil on kellelgi valus. Päriselt valus. Neid on miljardeid. Mõnel valutab vahel, mõnel kogu aeg. Külm ilu pimestab. Võõras valu ununeb. Pakane toob rahu.

Krõbedas talves on kahtlemata parem sõjasurma surra kui suvises leitsakus. Jääkristallid katavad püssirohtu ja haavu, ehivad laipugi. Surnuks külmudes ei karju keegi. Küllap peab see siis hea surm olema. Külmataat halastab. Hoia meeles: soe süda ei kõlba halastamiseks, sest see võib üles soojendada ka vana vimma. Pakane toob rahu.

Paneb imestama, miks inuitid, saamid, handid, evengid, neenetsid, jupikid ja tšuktšid elavad endiselt arktilistel aladel ega mõtlegi lõunasse kolida. Lõunas on ju igati lihtsam, rohkem päikest, loomi, toitu ja mida kõike veel. Põhjas pole muud kui lumi, jää ja igikelts. Suviti näeb natuke sammalt ka. Jah, lõunas on lihtsam, aga kas ka parem? Võib-olla jäävad põhjarahvad oma jäistele maadele truuks ainuüksi seetõttu, et nad tahavad rahu.

Pakane toob rahu.

Lihtsameelsus teeb elu lihtsamaks

Ilma enesepettuseta sureb ka lootus

Igal aastal toetavad eestimaalased miljonite eurodega kõikvõimalikke sulisid ja kaabakaid. Meedias hoiatatakse pidevalt petuskeemide eest, kuid vaesed lihtsameelsed lasevad endale ometi kärbseid pähe ajada. Parandan: ega nad väga vaesed olla saagi, sest rahasummad, mis kelmide saagiks langevad, on üllatavalt prisked. Inimesel on olnud piisavalt tarkust, et endale sääste koguda, aga kuhu kaob mõistus siis, kui kogu see hoolega teenitud varandus vabatahtlikult sulidele kanditakse?

Omaette petturite klassi moodustavad igat sorti soolapuhujad ja uhhuu-teadlased (mis kole sõna meie ilusas keeles!). Rahval raha jagub, kui seda „investeeritakse” isehakanud terapeutide energiaseanssidesse või kaardimooride nõuandlasse. Lihtsameelsuse pealt saab kõvasti teenida.

Sel mündil on ka teine külg, hoopis teise mustri ja läikega. Naiivsus toidab idealiste, kes pole ikka veel kaotanud usku paremasse tulevikku, õiglase riigi võimalikkusesse ja igavesse rahuaega. Meeleheitele peab järgnema natuke lihtsameelset lootust, muidu pole mõtetki elada.

Pixabay

Lihtsameelsus toob ellu rõõmu ja lohutust. Vaata vaid, mida teeb üks magus kallis mesi – puhkev armastus – inimeseloomaga! Süda tõuseb saapasäärest pilvepiirile, kõhus lendavad kirjud liblikad, vahel ka maipõrnikad, ja kirelained kiigutavad hõbepurjedega laevukest õnnesaare rannikul. Kui ilus on armunu maailm! Ja kui tobe...

Armunu on alati lihtsameelne. Ilma lihtsameelsuseta jääksid aga suhted loomata, lapsed sündimata ja kromanjoonlaste sugu oleks juba koos mammutitega välja surnud.

Pulmad ja matused on sarnased – mõlemale eelneb lihtsameelsuse puhang. Paljud surmahaiged loodavad ikka paranemisele. Viimasesse staadiumisse jõudnud vähk jätab ellu vaid ühe inimese sajast. Ometi loodab haige, et tema on see üks, tahtmata mõeldagi, et küllap kuulub ta siiski nonde üheksakümne üheksa sekka.

Surm ei säästa kedagi, aga loota tuleb, isegi kui lootus muutub vahel enesepettuseks. Teisi petta ei tohi, aga ennast võib. Eriti videvikus. Lihtsameelsus teeb vikatimehe saabumise pisut talutavamaks. Surmatunnil, vaikselt pimedusse vajudes, vaatab inimene ju ikka elu ja valguse poole.

P.S.

Kas lihtsameelsuse vastand on raskemeelsus?

Sellest pole midagi

Kui hing kustub, tuleb see uuesti läita

"Öökapiraamat?" küsiti minult kunagi. "Pole sellist raamatut, pole öökappigi," vastasin. Mulle ei meeldi enne magamaminekut lugeda, aju muutub erksaks ja unenäod liiga värviliseks. Parim aeg raamatuga semutsemiseks on ikka hommik. Värske meel ja loomulik päevavalgus. Muidugi: mida pikemaks venivad päevad, seda rohkem tekib õiget aega lugemiseks. Kõigeks peab olema oma aeg. Kui ei leia, tuleb näpata.

Ennevanasti, kui enamik inimesi veel väljaspool linnu elutsesid, kulges suurem osa tegemistest päikese tahtmise järgi. Aasta läbi ei saa mõistagi päikesega koos tõusta ja loojuda, meie laiuskraadil on talvel päevad nii lühikesed, et peaks ainult karu kombel põõnama. Suvi tähendas kõige kibedamat tööaega, talvel sai pisut hinge tõmmata. Egas niisama rehetares kolde ees istutud ja redelipulki voolitud, külmaga käidi metsatööl ka. Aga valdavalt oli talv ikka puhkuseaeg.

Nüüd on kõik tagurpidi. Talvel rabatakse end lõhki, suvel liimitakse jälle tükid kokku. Linn rikub inimese ära. Linnas tööd tehes ei järgi inimene looduse rütme. Mis siis imestada, et hingehädadest on saanud lausa epideemia. Ärevus ja depressioon ja läbipõlemine ja mida veel. Lollid tõved, aga tõsised.

Mõtlen vanavanemate ja nende põlvkonna peale. Neil tuli juba lapsest saati kõvasti tööd vihtuda. Ei olnud veel viljakombaine, ka traktoreid roomas põldudel vähe. Leib tuli ränga vaevaga. Kas inimesed ei põlenud noil kaugetel aegadel läbi? Maatöö ei anna ju kuidagi oodata. Loomad ei pea pühi, neil pole nädalavahetusi ega puhkust. Kui laudas on juba mõni asukas, tuleb tema eest vahetpidamata hoolitseda, iga loomapidaja teab seda. Tänapäeva vaates pidi läbipõlemise oht olema suur.

Pixabay

"Läbipõlemine" on siiski moodne mõiste. Kui pirn põleb läbi, tuleb see uuega asendada. Kui inimene põleb läbi... Noh, uut hinge ei saa kuskilt osta, tuleb ikka vana kuidagi korda teha. Vanasti polnud pirne, ainult pirrud, küünlad ja petrooleumilambid. Kui tuli kustus, läideti see uuesti. Ehk oli samamoodi ka inimestega? Ükski pird ega küünal ei põle "läbi", nad põlevad "ära". Kuniks tahti jagub, saab seda veelkord läita. Inimese olemus sõltub sellest, kuidas ta endast ja ümbritsevast mõtleb. Vanasti sai kõike parandada, ka hinge. Uut polnud ju kusagilt võtta.

Inimesed hoidsid varasemal ajal rohkem kokku. Mõlemas mõttes. Midagi ei saanud raisata, oldi pidevalt koos. Ruumikitsikus tingis ka selle, et inimesed ei saanud olla üksi. Füüsilise lähedusega kaasnes suurem emotsionaalne lähedus. Üheskoos saadi murest kiiremini jagu. Aga muresid jätkub alati, igal ajal, nii rehetoas kui eurokorteris.

*

Tihtipeale tekib tuju võtta kätte selline raamat, mille sisu üldse ette ei tea. Tuleb hoiduda tagakaanele trükitud kokkuvõttest (nõukaaegsed raamatud, mille kaanel kokkuvõtet kunagi ära ei toodud, on eriti tänuväärsed), teha raamat lihtsalt lahti ja asuda tundmatule teekonnale. Üllatused on garanteeritud.

Inimestega kipub olema samamoodi. Palju lihtsam on suhelda tundmatutega. Puuduvad eelarvamused, puudub enesekordamise hirm. Sõbrad on lemmikraamatud, mida ikka ja jälle lugeda tahaks. Tuttavaid on lihtsalt hea niisama sirvida. Aga tundmatud raamatud ja inimesed rikastavad vaimu.

Mõni lugemata raamat võib tuua suure pettumuse, igas inimeses pole ka kullatera. Seevastu meeldiva võõra seltsis võib veeta tunde. Võhivõõraga saab ju rääkida sellest, mida sõbrale ei tohi iialgi avaldada! Võõras võib aga osutuda nii huvitavaks vestluskaaslaseks, et silmaring ja silmapiirgi avarduvad.

*

Sellest pole midagi. Kus, kelle suust ma seda lauset varases lapseeas kuulsin? Ütles seda vanaema, tädi, mõni õpetaja? Ammu ununenud naaber? Ometi plingib see mu peas nagu majakatuli udusel merel, juhatab läbi lainete ja karide tuttavasse rahusadamasse.

Kõik ei õnnestu, nagu tahaks. Sellest pole midagi. Proovime veel, parandame, täiustame, alustame või otsast peale. Asjad veavad viltu. Sellest pole midagi. Sätime õigeks. Pangakontol ulub tühjus. Sellest pole midagi. Raha ei ole veel ilmast otsa lõppenud, küll kusagilt miskit pudeneb. Kaotusvalu ja lein rüüstavad meelt. Sellest pole midagi. Oleme tänulikud kõige hea eest, mis oli. Olgem ootusärevil kõige hea pärast, mis tuleb.

Esimeses klassis küsis õpetaja meilt, pisikestelt juntsudelt, kelleks keegi saada tahab. Mõni poiss ütles, et politseinikuks, paar tüdrukut unistasid õpetaja ametist. Kui järg minu kätte jõudis, ei osanud ma kosta muud, kui: "Kunstnikuks!" Mulle meeldis toona palju joonistada, pigem küll kritseldada – eriti rasvakriitidega. Kunstiandi mul kahtlemata polnud. Õpetaja ehmatas mu vastuse peale ära, tema praktikas oli see vist esimene kord, et üks jõngermann mõlgutab sellist maavälist tulevikuplaani.

Tegelikult ei unistanud ma millestki, ma ei teadnud, kelleks saada. Ei tea siiamaani. Sellest pole midagi. Pole tähtis, kelleks inimene saada tahab. Oluline on ära tunda, kes ta on. Noor tammepuu ei taha saada kaseks. Varblane ei unista sellest, et olla kotkas. Tähtis on olla "mina ise", luust ja lihast, ühes saba ja sarvedega. Kerge öelda, raske teha.

Aga mis siis saab, kui inimene ei tunnegi ennast ära, ta ei saa kellekski, ei leia õnne, armastust ega hingerahu, jääb lihtsalt ripakile maa ja taeva vahele nagu tühi võllanöör? Kui inimene ei taipagi, mis on tema missioon, eesmärk ja mõte? Elab nagu loom, sureb nagu loom? Mis tast saama peab, viimaks ikka tuhk ja tolm, nagu igast elusolendist.

Sellest pole midagi!

Rõõm varjab silmi mustade prillide taga

Üks ajastu on läbi saanud

Hea küll, las süda valutab, tähendab, sul on ta siis ikka veel alles. Aga sõduri süda on nii suur, et sinna vist peavad mahtuma kõik maailma mured ja valud. Aga kui ei mahu? Hea küll. Magame. Homme on jälle sõjapäev. Head sealt oodata ei ole. Oh sind, süda, süda...

Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Pixabay

Aasta 2022 läheb tulevastesse ajalookroonikatesse kirja sõja-aastana. Paratamatult. Kurjus pole ilmast otsa saanud ega saagi. Näib koguni, et ei lõppenud lihtsalt üks aasta. Seljataha jääb terve ajastu. Palju tuntud olulisi inimesi varises manalasse – selliseid, keda võib pidada omamoodi viimasteks mohikaanlasteks, ühe ajajärgu tõrvikukandjateks. Ajad muutuvad, tõrvikud kustuvad.

Keda ma silmas pean? Eks ole ju märgilise tähendusega, et tänavu lahkusid igavikku Elizabeth II, Gorbatšov ja Savisaar. Vaatame taustsüsteemi: Elizabeth sündis samal aastal kui Marilyn Monroe, ta asus troonile, kui Stalin oli veel elus ja Briti peaministriks Churchill. Kui palju inimpõlvi mahtus tema seitsmekümne trooniaasta sisse, kui palju sündmusi ja pöördeid!

Gorbatšov tuli ilmale viis aastat pärast Elizabethi, nõukogude süsteemi reformima asudes ei aimanud ta, et jääbki viimaseks punaimpeeriumi juhiks. Nüüd aga istub Kremlis üks püstihull, kes üritab vägisi toda impeeriumi taastada. Õnneks tulutult. Savisaar sündis paar aastat enne Elizabethi kroonimist. Ajalukku jääb ta Rahvarinde juhina, taastatud vabariigi esimese peaministrina, aga ka võimuahne populistina. Ükski pühak ei ole patust täiesti prii.

Riigitegelased pole mõistagi ainsad, kes inimeste saatust ja meelelaadi kujundavad. Meie seast lahkusid sel aastal ka Mats Traat, Jüri Arrak ja Kihnu Virve. Nad kõik olid millegi poolest viimased. Kihnu Virve oli viimane rahvalaulik. Igat masti muusikuid tegutseb palju ja tuleb aina juurde, kuid keegi neist ei pälvi rahvalauliku tiitlit. Ehtsate, mulla- ja meremaiguliste laulikute aeg on pöördumatult möödas.

Jüri Arrak oli viimane omanäoline kunstnik, keda igaüks käekirja ehk pintslitõmbe järgi ära tunneb. Öeldes "arraklik", kerkivad kohe silma ette need veidrad mütoloogilised, kuid samas nii maalähedased kujud. Arraklikud sarvikud, või kuidas neid nimetada. Sarvikute mänguplats poleks aga täiuslik ilma õnnistegijata.

Kes peaks Mulgimaale sattuma, astugu läbi Halliste kirikust, mille verevate müüride varjus peitub Eesti sakraalkunsti erakordsemaid taieseid: Arraku loodud altarimaal. See mitmekihiline maal pakub lähemal silmitsemisel põneva elamuse. Õnnistav Jeesus Mulgi maastiku ja sinimustvalge taeva taustal, pea ümber kuldne nimbus (või hoopis juustune Eestimaa kuu?), valge tuvi ja naeltega läbistatud käelabad...

Mats Traat oli meie viimane eepilise haardega kirjanik. Tahaks lisada: võib-olla, ilmselt, vist... Aga ei! Kirjandus marginaliseerub, lugemiskirg on massidele võõraks jäänud. Kirjanikel ei tasugi enam ette võtta "suurt eesti lugu" nagu Traadi tosinajaoline "Minge üles mägedele". Kes seda loeb, keda huvitab?

*

Sõja ajal räägitakse palju rahust. Tapatalgud sünnivad sõjakast meelest. Rahumeelne inimene ei kipu teistele kallale. Kel sisemus korras, laseb ka teistel rahulikult elada. See kehtib nii riikide kui ka isikute puhul. Vägivaldsed inimesed pole iseendaga rahu teinud, nende sise-elu on laokil.

Linnasüdames on palju elu, aga seal pole rahu. Ehtsad rahupaigad asuvad ääremaadel. Kus on siis inimese rahupaik, kui see ei saa olla kärarikkas südames? Ehk on rahu sõrmedes? Või hoopis kõrvades?

*

Esimesed jahedad sügispäevad sundisid ahju kütma. Halud olid juba valmis, tikud kibelesid, tarvis vaid tulehakatuseks natuke vanapaberit käristada. Näppu sattus kevadel ilmunud ajaleht 60+. Ei ole ma veel selle väljaande sihtgrupp, pikk tee on minna. Aga näe, silma ette jäi Jelena Skulskaja kolumn "Sametlaudlina ja marmorluik". Tema kirjutisi loen alati suure mõnuga. Seekord lugesin päris püstijalu, külma ahjusuu kõrval. Skulskaja meenutas kauni sõnaga oma isa Georgit. See tekst läks hinge.

"Kunagi ei tohi meelt heita sellepärast, et sind ei ole tähele pandud, mõistetud ega hinnatud," vahendab Skulskaja isa õpetussõnu. "Veel rääkis isa, et õnnestumisele tuleb kaasa aidata ja et tagasilöökide korral peab elu rahulikumalt võtma... Tuleb rahulikult sisse hingata, säilitada väärikus ja oodata, millal viltuvedamine lõpeb."

Ahi sai küdema, aga selle kolumni rebisin lehest välja ning jätsin alles.

*

Rahu, ainult rahu. Euroopa saatus küpseb Ukrainas. Ei tea veel keegi, milline see olema saab, aga Tolkienil oli kahtlemata õigus: kääbikud suudavad Sauroni hävitada.

Taas tuletati meile meelde, et vabadus on habras nagu rõõm. Orjust on inimeste maailmas läbi aegade olnud rohkem kui vabadust, muresid rohkem kui rõõmu. See pole loodus-, vaid inimseadus. Rõõm varjab oma säravaid silmi mustade prillide taga, ei näita neid igaühele. Ta silmad on väga tundlikud.

*

On täiesti võimatu püsida pikemat aega traagilises meeleolus, selle poolest sarnaneb inimmõistus fööniksiga. Kasulik või kahjulik, kuid see on lihtsalt osa inimese elutahtest. Ometi laskis just seesama omadus meil omal ajal alustada üht kurnavat sõda teise järel. Ent me oleme kord juba nii loodud, et meie mälust kustuvad varsti ükskõik kuitahes parandamatud kaotused ja hoobid – teisalt peame kähku tavaliseks ja harjunuks muutma ka kõik üleva ja suurejoonelise, et elu oleks talutav.

John Wyndham "Trifiidide päev"

Mis, meestel on tunded?! Mida nendega teha?

Mürgisest maskuliinsusest ja loomingulisest seemnepurskest

Naistepäeval tuleb rääkida meestest. Õnneks või kahjuks on loodus aga sättinud nõnda, et enamik inimesi on kas mees- või naissoost ja üks sugupool on teisega lahutamatult seotud, mistõttu jõuab see jutt lõpuks ikkagi naiste juurde.

Öeldakse, et mehed ei nuta. Õigemini: ei peaks nutma. See pole lihtsalt mehine. Pisarad reedavad valu, ahastust, meeleliigutust, tohutut rõõmu – ühesõnaga, tundeid. Ideaalne mees peab olema nagu Terminaator, priskete musklite ja terasest skeletiga üli-macho, kelle tuim nägu ei reeda ainsatki sisevärelust. Inimkond on iseenda välja mõeldud range mustvalge süsteemi ohver. Naine olgu niisugune, mees naasugune. Erinevusi ei lubata. Aga kuhu see mees siis oma tunded peab panema? Need on ju ikkagi olemas. Tundeid ei saa nupust välja lülitada ega pärasoole kaudu kanalisatsiooni lasta.

Kui lolli kombe pärast ei tohi oma tundeid vabalt väljendada, jäävad need sisemusse käärima ning võivad vallanduda agressiivses vormis. Halvimal juhul kasvab mees, keda on juba maast-madalast õpetatud õrnust varjama, armutuks jõhkardiks. Keegi pole ju öelnud, et mees ei või olla jõhker! Pealegi annab see jalgevahel kõikuv jublakas nii mõnelegi aadamapojale põhjuse pidada end maailma keisriks, kellele on paljugi lubatud.

Mehemeel kipub kergesti mürgiseks muutuma. Toksilise maskuliinsuse äärmuslik näide on toosamune sõjakurjategija, kes praegu Kremlis peremehetseb. Iga sõna ja liigutus, mille ta maailmale edastab, väljendab vaid üht: ma olen tõeline mees, naistemagnet, superkangelane, antifašist, uhke homofoob, lödipükside hirm, läbinisti hea ja õiglane, sest minu käes on võim!

Praeguses vene valitsuses, millel pole presidendi kõrval nagunii mingit reaalset jõudu, istub üle 30 isiku, kellest vaid kolm on naised. Üks neist tegutseb parajalt "pehme" ala peal ehk kultuuriministrina, ülejäänud kaks on asepeaministrid, kelle roll riigijuhtimises jääb seaduse tahtel väga tagasihoidlikuks (tegelikult: olematuks). Kremlis saab võim kuuluda vaid mehele. Kes oli viimane naissoost vene valitseja? Uskumatu küll: Katariina II (suri 1796).

Võimukandjate mürgine maskuliinsus on läbi ajaloo toonud maadele ja rahvastele otsatult kannatusi. Kristlaste jumalgi on meessoost. Kui kirikurahvas kummardaks Taevaisa asemel Taevaema, oleks vähemalt kolm ristisõda pidamata jäänud. Piiblijumal jagab armu alles pärast seda, kui ta raevutsedes ohtralt tuld ja väävlit maa peale pildunud. Jumal-isa õiglust ja armu ülistades on õigustatud kogu meessoo sõjakust.

Jah, elu kipubki olema ebaõiglane, aga ebaõiglus sünnib ikka läbi inimeste. Loomad ei pea viha, linnud ei sõdi, rästikud ei nõela niisama. Nad elavad vastavalt instinktidele, loomuseaduste järgi. Inimene seda ei tee. Temas on liiga palju tundeid, üks segasem ja kirjeldamatum kui teine ja nende pagana tunnetega, mida on parem jätta üldse nimetamata, ei osata toime tulla. Kuidas pääseda kannatustest, mida inimesed (mitte tingimata mehed) üksteisele põhjustavad? Appi tõttab Schopenhauer.

*

Arthur Schopenhauer (1788-1860), keda on hüütud ka Frankfurdi erakuks, polnud siiski nii üksildane ja külm tüüp, nagu teda vahel kirjeldatakse. Teda on peetud lausa naistepõlguriks, sest ta kirjutas naissoost üleolevas toonis, umbes nii, et naised saavad oma lapsikuse tõttu lastekasvatamisega hästi hakkama ja naise loomuses on mehele alluda. Samas tõstis ta esile naiste üldist empaatiavõimet. Need seisukohad polnud omas ajas midagi erakordset.

1859. aastal ilmus Schopenhaueri ukse taha noor naksakas skulptor Elisabet Ney, kes tahtis kuulsa filosoofi marmorisse raiuda. Esialgu saatis 71-aastane Schopenhauer naise pikalt, kuid mõningase veenmise järel soostus ta ikkagi poseerima. Kui Elisabet Ney asus savitükist filosoofi büsti voolima, muutus vanamees aina soojemaks ja sõbralikumaks (tema nõrkus noorte naiste vastu oli üldtuntud). Schopenhauerit vaimustas naisskulptori anne, energia ning iseseisvus.

Ilmselt ei teadnud ta seda, et Ney oli väga eneseteadlik naine, kes armastas kleitide asemel meestepükse kanda, keeldus tegemast lihtsaid kodutöid ja ka ratsutas mehe moodi, mõlemad jalad jaluses (nooblid naised ratsutasid muidu külgsadulas). Abielludes ei võtnud ta mehe perekonnanime, mis oli tol ajal samuti väga ebaharilik.

Kui savitoorik sai valmis, lõi Ney selle põhjal valge marmorkuju, mis olevat ka Schopenhauerile väga meeldinud. Vana filosoof ei kommenteerinud otsesõnu, kas kohtumine Neyga muutis mingilgi määral tema suhtumist naistesse – küllap mitte –, kuid kahtlemata leidis tema viimasel eluaastal kinnitust see, mida ta oma esteetika-alastes tekstides oli kirjutanud: ainus väljapääs kannatustest peitub kunstis.

*

Meestega võrreldes on naised loonud vähe klassikalisi meistriteoseid, olgu siis muusikas, kirjanduses või kujutavas kunstis. Põhjuseks pole tingimata see, et mehed ei ole lasknud naistel kunstiga tegelda. Andekaid loovaid naisi on teada juba antiikajast: Sikyoni Kora, Anaxandra, Timarete, Sappho jt. Naised jäävad oma loomingus tihti tagasihoidlikumaks, nad ei näita kõike välja ega võta tarbetuid riske. Kuid kunst nõuab tihti riski ja ambitsiooni.

Kunst on läbi aegade olnud üks kahest aktsepteeritud suurest teest, mille kaudu mehed saavad oma tundeid väljendada. Teine tee on sõda. Looming ja häving kuuluvad kokku, ent mõistagi ei saa need koos ja korraga eksisteerida. Tõsi – luues võib hävitada vana tõde, vana korda, vana maailma. Siiski on kunst ennekõike sigitamisakt, loominguline seemnepurse.

Kõik see hea ja halb, ilus ja kole, kerge ja raske, mis mehe hingele koguneb, vallandub sümfooniate ja romaanidena, traviatade ja monalisadena. Käärinud tunded plahvatavad teatrilaval näitemängudena, paberil luuletustena, kitarrikeeltel lauludena. Kunst on päästnud miljoneid mehi emotsionaalsest kriisist ja omaenda tunnete all lämbumisest.

Kuidas peatada inimhinges vohavat kurjust?

Mina tean!

Möödunud aasta detsembris palus Naisteleht mul vastata mõnele küsimusele. Samad küsimused esitati ka teistele tuntud kodumaistele krimiautoritele. Nagu selgus, anti väga erinevaid vastuseid. Järgnevalt minu omad.

Pixabay

Mis köidab sind krimilugudes? Kuidas jõudsid põneviku kirjutamiseni?

Põnevuslugude puhul köidab mind kõige enam nende vastandlik iseloom. Enamasti on põnevikud tumeda sisuga, käsitletakse kuritegevust, vägivalda ja tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Samas on see pandud kergesse ja vahel isegi mängulisse vormi. Krimilugu ei ärgita lugejat niivõrd kaasa mõtlema, kuivõrd mängima. Autor õrritab teda oma küsimustega: kes on kurjategija, kuidas ta tabatakse, kas kõik on ikka nii, nagu näib?

Ma ise sattusin põnevike lainele poolkogemata. Esialgu tuli isu kirjutada üks korralik õudusjutt, midagi Stephen Kingi stiilis. Kirjutamise käigus sain aru, et õudukat siit küll ei sünni, pigem mõrvamüsteerium. Aga väike kõhedus on mu raamatutes ikka sees.

Sinu viimase kriminaalromaani esimene lause?

Mu viimane romaan „Poiss, kes mängis madudega” algab sõnadega, millega võiksin alustada ka oma autobiograafiat: „Kõik arvavad, et ma olen hull.”

Kuidas sündis su raamatutes tegutsev detektiiv?

Peamist rolli täidab mu raamatutes kriminaaluurija Hando Oras. Algselt pidi ta olema vaid episoodiline tegelane, kuid miskipärast kasvas palju suuremaks ja tähtsamaks. Minu silmis ei olegi ta kuigi huvitav tüüp, sest tal puuduvad märkimisväärsed kiiksud. Hando on eeskujulik politseinik, abielumees ja kahe lapse isa, kes tegeles nooruses edukalt poksiga. Sügavalt usklikuna käib ta kirikus ja usub jumalasse.

Oma siira usu tõttu satub ta moraalsete dilemmade võrku. Ebatavalisi mõrvajuhtumeid lahendades peab ta seisma silmitsi intelligentse, aga äärmiselt ohtliku psühhopaadiga, kelles pole grammigi inimlikkust. Hando, kes püüab igaühes näha ainult head, satub tema lummusse. Kuidas peatada inimhinges vohavat kurjust – see küsimus painab mind vaat et sama palju kui Handot.

Mis on loo väljamõtlemisel kõige raskem?

Minu jaoks pole lugude väljamõtlemine keeruline. Kui on hea teema ja õige tunne, hakkab jutt nagu iseenesest veerema. Hoopis raskem on lugu parajas kohas pidama saada. Ei tasu ju lugejat ülemäära väsitada.

Kuidas valmistud, eeltööd teed, kas küsid ka mõnelt erialainimeselt nõu?

Kui raamatus tegutsevad politseinikud, kes lahendavad kriminaalseid juhtumeid, peab ka autoril olema natuke aimu Eesti õigussüsteemist. Olen põhjalikult uurinud meie kriminaalseadustikku ja kriminaalmenetluse läbiviimise korda, lugenud politsei- ja piirivalveameti ajakirja Radar ja sirvinud materjale, mille järgi sisekaitseakadeemia tudengid õpivad. See kõik annab vajalikku taustainfot, ehkki loo enese seisukohast on olulisemad siiski haarav tegevustik ja värvikad karakterid.

Põnev krimilugu ei saa kunagi olla läbinisti realistlik, sest enamik kriminaalmenetlusi on tegelikult igavad bürokraatlikud toimingud, kust puuduvad riskantsed haarangud, tagaajamised, süžeepöörded ja püänt. Seetõttu – andku nüüd tulised krimifännid andeks – kuuluvad krimkad pigem fantaasiakirjanduse valdkonda.

Kes on su oma lemmikkirjanikud?

Tõtt-öelda ei ole ma ise suur krimkade austaja. Hindan kõrgelt teada-tuntud klassikuid, eriti selliseid monumentaalsete ajalooromaanide autoreid nagu Karl Ristikivi või Mika Waltari.

Kõige erilisem vastukaja?

Kohtasin hiljuti üht kirjandushuvilist noort, kes ütles, et luges varem peamiselt ingliskeelset kirjandust. Kui ta avastas minu raamatud, hakkas ta rohkem eestikeelseid romaane lugema. Teinekord sattusin kokku ühe soliidses eas prouaga, endise kirjandusõpetajaga. Ta rääkis, et võttis pahaaimamatult ette mu raamatu „Seal, kus näkid laulavad” ja pidi selle pärast terve öö üleval olema. Ei saanud enne raamatut käest, kui viimane lehekülg läbi ja väljas juba valge. Olin muidugi meelitatud.

Millal on oodata järgmist põnevikku?

Kõik sõltub kalli muusa tujust ja tahtmisest.

Meelega ja meeleta

Veel üks bioastronoomiline mõtisklus mikrokosmosest

Traditsioonilise käsitluse kohaselt on inimesel viis meelt: nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine ja kompimine. Neile lisandub too salapärane kuues – vaist, intuitsioon, aimus. Või kõhutunne. Tegelikult pole ka teadlased päris ühel nõul, kui palju meeli inimesel tegelikult on. Leidsin netist mitu teaduslehekülge, kus pakutakse koguarvuks 21. Meelte hulka võib lugeda muuhulgas valutunnetuse, ruumi-, surve-, tasakaalu- ja temperatuuritaju ning isegi janu- ja näljatunde.

Eesti keeles on „meel” aga üpris mitmetahuline sõna, mis viitab lisaks aistingutele ka mõistusele, mälule ja tujule. Inimesed heidavad ja avaldavad meelt. Mõni on väga kergemeelne, teine jälle lapsemeelne. Vahel ei tule mõni tähtis asi meelde. Tunneme heameelt kordaminekute üle. Aga üksmeelt ei leita kuidagi. Meeletus!

Kas meel saab toimida ilma keeleta? Ega vist. Need on nagu yin ja yang, päev ja öö, sool ja supp, paak ja kütus. Meel kuulub sisemaailma, see on midagi väga isiklikku. Keel ei saa aga funktsioneerida ainult mikrokosmoses, keel kannab tähendust ja väljendusviisi. Meel on aju, keel on nägu. Ühe kaudu peegeldatakse seda, mis toimub teises. Meelt avaldatakse keele abil. Kergemeelne on ka kergekeelne, lapsemeelne lapsekeelne. Head keelt pruugitakse hea meelega. Üksmeelele jõudes hakatakse kõnelema ka ühist keelt. Aga see, kes heidab meelt... Kas ta heidab keelt ka?

Pixabay

Mõte on meele ja keele sulam. Meele- ja keelelaadi kaudu avaneb mõttelaad. Ka loomad mõtlevad, ehkki nende keel pole sõnaline. Kehaga saab meelt väljendada sama edukalt, vahest isegi tõhusamalt kui sõnu tehes. Koopainimestel oli napp sõnavara, kuid nende mõtteilm polnud kindlasti ahtakene. See, mis meeles mõlkus, maaliti või uuristati kividele, kaljudele ja koopaseintele. Juba kiviaja inimesed lõid muusikat ja tantsisid. Sedasi loodi ühendus vaimudemaailmaga. Inimmõte, mis tõlgiti maagiliste rituaalide abil vaimudele arusaadavasse keelde, kandus läbi universumi ning jõudis lõpuks nendeni, kelle võimuses oli habrast lihtsurelikku aidata.

Šamaanikultuurides on veel alles ürgsed teadmised või pigem pudemed teadmistest, kuidas kirjeldamatute olenditega suhelda. Läänemaailmas vaimudesse enam kuigivõrd ei usuta. Ratsionaalsus varjutab müstika. Ometi ulatub aegade hämarusest meieni mingi veider – tegelikult loomulik – igatsus maagia järele. Mõni leiab maagiat esoteerikast, teine kunstist. Just kunst, see inimloomingu tipp, saab kidurat inimhinge toetada ja väetada, nii nagu seda tegid vaimud tollal, kui Kaali järv oli alles noor ja tuline.

Antiikaja olümpiamängud ja teatrietendused olid pühendatud kõrgema klassi vaimudele – jumalatele. Inimeste mängud olid neile meelepärased. Mänguline, kuid ometi surmtõsine tegevus liitis mikro- ja makrokosmose, siinse ja sealse ilmaruumi. Mängud kestavad, ehkki usku enam pole. Meel on tuhmunud, keel püsib. Maagiline kunstikeel... Kauaks?

Jelena Skulskaja kirjutas 2016. aastal: „Aga ikkagi tundub mulle, et viirus, mis kutsub esile vastumeelsust kunsti ja kirjanduse suhtes, tungib visalt edasi hinge, halvab meie laste elu, väärastab meie kõnet, mõjutab meie suhtlemisviisi: õhk on tulvil mingit mürgist antikultuuri kiirgust, aga veel kestab siiski viiruse peiteperiood...” Prohvet on rääkinud. Vastumeelsus, vastukeelsus. Õhus on palju viirust ja kiirust, aga vähe siirust. Tervise-, keskkonna-, energia- ja kurat-teab-mis kriiside kõrval laastab hinge kõige rängemalt ja salakavalamalt vaimsuse kriis. Inimesed pööravad üksteise järel selja sellele, mis neile kosutust, jõudu ja rõõmu tooks.

Ikka jääb totter küsimus: „miks?” Miks me elame, miks kannatame, miks kurvastame ja tülitseme ja kõigest hoolimata ometi elu, seda närust elu, lastele edasi anname? Need küsimused on nii hirmsad, et targem oleks nende eest põgeneda, jätta sinnapaika, unustada. Aga ei tohi! Iga küsimus, mis algab sõnaga "miks?" avab uusi uksi – mõistmaks maailma, inimest, iseennast. Kahe suure tundmatu – elu ja surma – peale mõeldes kasvab ka inimene ise suuremaks. Meel tuleb panna keelde.

Jäta meelde!

Raamat on ikkagi inimene

Puust ja lihast

Sõna saab Heinrich Heine: "Kus põletatakse raamatuid, põletatakse viimaks ka inimesi."

Selle ettenägeliku lause kirjapanekust on möödas täpselt kakssada aastat. Lause pärineb vähetuntud näidendist "Almansor" ning viitab koraanide põletamisele Hispaania inkvisitsiooni käigus 16. sajandi algul. Kurikuulsa inkvisitsioonikohtu kutsusid ellu kristlastest valitsejad Kastiilia Isabel ja Aragóni Fernando eesmärgiga juurida Hispaania aladelt välja igasugune "väärusk", sealhulgas islam ja judaism. Kes ei tahtnud vanast usust loobuda ja ristiusku pöörduda, pidi kas riigist lahkuma või piinarikast tulesurma surema. Teisisõnu oli tegemist ühe nurjatu nähtusega, mis on ajaloole ja inimloomusele nii omane: teisitimõtlejate tagakiusamine.

Igal pool ja igal ajal leidub neid, kes tahavad kehtestada üleüldise "õige" usu, "õige" elulaadi ning "õige" mõtteviisi. Ei tohi teisiti mõelda! Ei tohi isegi teisiti tunda! Kõik inimesed olgu ühesugused nagu naelad seinas, ei ühtki teravamat ega tömbimat, ei pikemat ega lühemat. Kui türannid on juba võimu haaranud, asuvad nad õilsate ettekäänetega (moraalne ja rassiline puhtus vms) nende kallale, kes türanliku ainu-usuga ei nõustu. Kusjuures, türannid ei raiska kunagi aega. Hitler sai võimule jaanuaris 1933 ja juba sama aasta mais süüdati Berliini ooperiteatri esisel väljakul raamatutest tuleriit, kus demonstratiivselt hävitati kirjavara, mis natside moraaliga kokku ei sobinud. Nende seas olid ka juudiverd Heinrich Heine teosed...

Raamat on inimvaimu salvestis. Seetõttu ennustabki raamatute tsenseerimine, keelamine ja hävitamine ette inimeste tagakiusamist. Kui leidub võimu jaoks soovimatut kirjandust, leidub ka soovimatuid inimesi. Sama tõde kehtib tegelikult väga laial skaalal. Nii nagu inimene suhtub raamatutesse, suhtub ta teistesse inimestesse. Kes raamatut aupaklikult ei hoia, kohtleb ka inimesi nagu rämpsu. Seda on korduvalt nähtud.

*

Ei saa mainimata jätta, et minagi olen raamatute põletamisega lähedalt kokku puutunud. Üks eesti keele õpetaja rääkis mulle, kuidas ta laenas mu raamatut "Kaljud ja kameeleonid" oma õpilasele, lugemishuvilisele tüdrukule. Mõni aeg hiljem tuli tüdruk murest murtuna õpetaja juurde ja tunnistas, et raamatuga juhtus "õnnetus".

Selle tütarlapse vanemad olid nimelt sügavalt usklikud (ei tea küll täpselt, mis imeusku). Avastanud tütre laualt raamatu, mille kaanel seisis, et seal tegutsevad pimedad jõud, otsustasid nad kohe vastumeetmed tarvitusele võtta. Ühesõnaga, nad viskasid mu raamatu ahju. Loodetavasti pesid nad pärast seda käed korralikult puhtaks. Ja viisid saatanliku tuha lõpuks paksu metsa, kus see enam ühtki elavat olendit ei ohusta. Sel juhtumil on ka irooniline külg: "Kaljude ja kameeleonide" peategelase kasuisa on fanaatiline usklik, kes põleb majja sisse...

*

Mida arvata aga neist autoreist, kes ise oma raamatuid põletavad? Selles pole midagi ebaharilikku, nii mõnigi kirjanik saadab oma teosed suurest rahulolematusest tuleriidale. Loomis- ja hävitustung pakitsevad üheskoos, ühes hinges.

Kui Franz Kafka oli tiisikusele alla vandumas, palus ta oma sõpra Max Brodi, et see tema poolikud käsikirjad ära põletaks. Kafka suri, aga Brod ei täitnud tema viimset soovi. Otse vastupidi, ta saatis sõbra ilmumata tekstid trükki ja sealt edasi jõudsid need juba maailmakirjanduse kullavaramusse. Just sellisena, nagu nad kirjanikust maha jäid, pooliku, armetu ja viletsana. Aga tegelikult tervikliku, sisuka ja külluslikuna.

Bulgakov hüüatab seepeale: "Käsikirjad ei põle!" Aga ehk siiski? Ka Juhan Liiv olevat oma luuletusi põletanud, osa neist on igaveseks suitsuga pilvede peale lennanud. Käsikirjade põlemist ei aita ära hoida vesi ega kustutusvaht, vaid hoopis soe ja siiras kiitus. Laenan jälle klassikult mõtte, seekord François Mauriac'ilt: "Kunstiinimesed ja eriti veel kirjanikud moodustavad kõige kiitusemaiama inimtõu. Neid ei maksa selle pärast põlastada, sest enamiku juures ei viita see hinge madalusele. Kui nad nii väga vajavad kiitust, siis sellepärast, et nad kahtlevad iseendas, neis pesitseb tugev veendumus oma loomingu tühisusest."

Pixabay

*

Mis see raamat muud on, kui üks kaante vahele köidetud paberikuhi. Ah jaa, sinna on üht-teist trükitud ka. Mõnikord päris palju. Autor loodab, et tema trükimustaga paberile põlistatud sõnad tähendavad midagi, et need lähevad kellelegi korda. Aga teps mitte kõik lugejad ei nõustu sellega. Autor võib raamatule pühenduda aastaid, lugeja pühendub vaid paar päeva. Kui sedagi. Seetõttu ei mõista lugeja raamatut iial nii, nagu autor.

Ei ole vajagi todamoodi mõista. Peaasi on üldse mõista. Iga päev toob halbu uudiseid, uudiseid tülidest, taplustest ja sõdadest. Palju hukkamõistu ja vähe mõistmist. Inimene – nagu ka raamat – on mõistatus. Ilma mõistatamata ei sünni mõistmist.

*

Raamat koosneb üldjuhul peatükkidest, need jagunevad omakorda lõikudeks, lauseteks, sõnadeks ja tähtedeks. Millest koosneb aga inimene? Kõik saab alguse geenidest. Geen on nagu kirjatäht. DNA on sõna. DNA-ahelad peituvad kromosoomides – need on laused. Kromosoomid asuvad rakutuumas, mis on otsekui lõik raamatus. Sedasi jõuame rakuni ehk peatükini. Inimene koosneb miljarditest rakkudest. Seega, me kõik oleme raamatud, mis koosnevad miljarditest peatükkidest!

Pole kahtlustki, et raamat ja inimene kuuluvad kokku, nad on veresugulased, mis sest, et üks puine ja teine lihane. Vahel ka vastupidi. Raamat on puust ja lihast inimene.

*

Suurem osa Eestis ilmuvatest raamatutest on trükitud eukalüptile. Täpsemalt: eukalüptipuust saadud tselluloosi kasutatakse raamatupaberi valmistamisel. Seega olge mureta: meie oma kirjanike pärast Eestimaa metsi ei raiuta, tammed jäävad Tammsaarest puutumata. Igal raamatul on siiski juur sügaval maa sees. Ja latv küünitab pilvede poole.

Paberis on imepärane vägi. Esiteks saab sellest paljugi voltida, vastavalt käele ja kujutlusvõimele. Lennukeid, laevu ja vareseid on vist kõik voltinud. See on origami algtase. Jaapanlased on selle kunsti sajandite jooksul õige kaugele arendanud ja suudavad paberist ilma lõikamata-kleepimata ka põrnikaid, roboteid ja keisrilosse välja võluda.

Trükimustaga võib aga paberile maalida mida iganes, fantaasial pole ju piire. Seega pole fantaasial ka piirikontrolli. Kui fantaasia taltsutatakse, pistetakse kapla ja koplisse, kaotab ta oma jõu. Loovuse elav kude kärbub.

Looja peab teisiti mõtlema, ta on parandamatu dissident. Pole ka ime, et teisitimõtlejate kindlaim pelgupaik on raamatukogu. Oivikud, keda koolis taga kiusatakse, leiavad varju raamaturiiulite vahelt. Seal on alati hea olla, kiusajad ei tule kunagi raamatukokku järele, pätid ja kaabakad lausa pelgavad raamatuid. Vaimurevolutsionäärid peituvad sageli raamatute taga, need püsivad paremini kui barrikaadid. Vaadake või meie rahvusraamatukogu sääl Tõnismäel! Näeb teine välja nagu paekivist linnus, kurjad väed juba sinna ei pääse. Vaimupimedad kardavad raamatutest kiirgavat tähevalgust.

*

Sel sügisel saab 25 aastat tollest heureka-hetkest, kui ma avastasin enda jaoks kirjutamise. Veerand sajandit! Kirjutamispisik hakkas külge üleöö ega ole enam lahti lasknud. Raamatute kirjutamine on nagu omamoodi suhtlemine vaimude maailmaga. Olen mõelnud: kui surm poleks nii palju lähedasi mu ümbert ära võtnud, kas ma siis üldse kirjutaks? Kui rääkida ei saa, tuleb kirjutada. Keegi ikka kuuleb.

On raamatuid, mida tahan kirjutada ja raamatuid, mida pean kirjutama. Aga need viimased jätan endale, ei panegi paberile. Või kui, siis ainult mõne tähtsama lõigu, ja sahtlisse ta jääbki. Ei tohi endast kõike anda. Midagi peab ka saladuses hoidma. Raamatki ei lobise lugejale kogu lugu välja. Parima osa peidab ta ridade vahele.

Pliidiraud ja pulmavoodi

Mis on normide alus ja kes selle määrab?

Kõigi asjade mõõt on inimene. Just nõnda olevat öelnud antiikkreeka filosoof Protagoras. Seda mõttetera armastatakse tänapäevalgi korrutada, kui arutluse all on individuaalsed väärtused ja liberaalne relativism. Lihtsamalt sõnastades: iga inimene on kordumatu isiksus, kelle eripäradega tuleb igal juhul arvestada, olgu teemaks haridus, tervis või rõivamood.

Ka kuulus Platon seletab eelkäija mõtet lahti samal moel: nii, kuidas asjad minule näivad, nõnda nad ka on. Kui sama nähtust mõistetakse erinevalt, ei tähenda see, et üks osapool tingimata eksib. Mõlemal võib õigus olla. Ometi – nagu igaüks on omal nahal kogenud – ei taha tülitsevad asjaosalised kunagi lihtlabase viigiga leppida. Vaidluses peab ju tõde selguma!

Pliidiraua ja pulmavoodi põhiline sarnasus seisneb selles, et mõlemad peaks olema tulised. Aga pliidiraual lesides möödub aeg palju-palju aeglasemalt kui pulmavoodis. Seda nimetatakse suhtelisuseks. Tõde sõltub taustsüsteemist, tahame või mitte. Ühe õnn on teise õnnetus. Ja vastupidi. Ei jätku kõigile õnne, mõni peab vahel õnnetu ka olema. Kusjuures selleski vallas on kõik suhteline. Sõdur, kes saab lahingus haavata, on õnnetu, eks? Aga samas ei pea ta edasistes – võimalik, et verisemates – lahingutes osalema. See on ju õnn!

Pixabay

Igal pool ja igal ajal leidub neid, kes tahavad kõigile sama puuga mõõta. Kui rahvamass on ühetaoline nagu tikud topsis, on neid lihtsam valitseda. (Diktaatorite unelm!) Oleks ju imetore, kui füüsilised, intellektuaalsed ja emotsionaalsed vahed kodanike vahel oleks pisikesed, siis ei peaks igaühe soovide, tahtmiste ja veendumustega arvestama. Mis siis viga õpetajal õpetada, kui kõik õpilased klassis oleks samade vaimuannetega. Kokatädilgi oleks lihtsam, kui poleks ühtegi allergikut. Arstil tuleks ravida ainult samu haigusi, müüjalt nõutaks ainult ühtesid kaupu...

Seadused, määrused, reeglid, etikett, protokoll ja muud taolised süsteemid on loodud selleks, et vormitut ja äärmiselt mitmekesist inimkooslust kuidagi ohjes hoida. Kui keegi rikub seadust, saab ta karistada. Just-just, mõistetav. Seadused on ju selleks, et kaitsta häid inimesi halbade eest. (Naiivne, aga tõsi.) Ei saa vutti taguda, kui igaüks mängiks nii, nagu süda lustib. Eeskirjadeta liiklus oleks verine kaos.

Kuid reeglid võivad ka piirata, kärpida individuaalsust, kängitseda eripärast iseloomu. Kujutage ette, kui presidendi vastuvõtule tuleb kleidiga mees. Nõrgema närviga protokolliülem saadaks ta ukselt tagasi – härra, tõmmake ülikond selga! Kui kleidike siiski lastakse punasele vaibale patseerima, pälvib ta teatraalsete ahhetuste saatel tuhandete inimeste meelepaha. Mees ei kanna ju kleiti!

Aga kui ta tahab seda teha? Kui tal on mingi sõnum, mida ta selle kleidikesega edastab? Me mõtleme automaatselt, et mees kleidis ei ole normaalne (välja arvatud juhul, kui ta on näitleja, kes mängib... keda iganes). Miks nii? Miks võivad naised pikki pükse kanda, aga mehed kleiti mitte? Kust see reegel, kust see arusaam? Harjumus ütleb, traditsioon nõuab. Aga ikkagi - miks?

Normid tekivad mõistatuslikul moel. Vahel näib, et normid-kombed-etiketid on pelgalt kiuslike inimeste väljamõeldis, et nad saaks teistele ülevalt alla vaadata. Leidub küllalt arvukas seltskond kodanikke, kes tahavad peremehetseda ja teisi orjastada. Nad leiavad selleks ikka võimaluse. Väga tihti nimetavad need suure domineerimisvajadusega kiusupunnid ennast konservatiivideks. Löövad rinna kummi ja kirevad nagu kuked. Ja truud kanad kaagutagu rõõmsalt kaasa!

Ülikonservatiivne meel ei lase vabalt elada. Aga inimene on sündinud vabana. Me pole puuriloomad, vaid metslased. Oleme määratud elama oma instinktide järgi. Ja inimese kõrgeim, puhtaim ja üllaim instinkt, mis teda loomast eristab, on muidugi südametunnistus. Selle järgi tulebki toimida.

Aga südametunnistus on ju suhteline...

Liblika tiivalöök

Suur tegu algab väikesest mõttest

Me elame ühepäevaliblikate ajastul. Suured teosed on kängu jäänud, klassikat rohkem ei sünni. Suurte teoste ja suurte isikute jaoks pole meie kitsas maailmas ruumi. Viisteist minutit kuulsust igaühele, see Andy Warholi mürtsuv ettekuulutus, on teoks saanud. Igaüks võib olla täht, suisa supernoova. Aga kui tähti taevasse liiga ohtralt koguneb, ei märka neid õieti keegi. Üksikud tähed säravad kõige kirkamalt. Valgust defineeritakse läbi pimeduse. Ja mis jääb järele kiiresti kustuvast tähest? Must auk.

Ometi valgustab ka väike täht ööd ja rõõmustab silma. Ka liblikad mängivad oma tähtsat rolli siin paisuvas universumis. Liblikas on paljude rahvaste uskumustes hingeloom. Meie hinge materialiseerunud kuju. Püsimatu ja habras, ent ikkagi võluv. Imeilus veel pealegi! Isegi kapsaliblikad on ilusad – lumekarva, lubjakarva, piimjad nagu tühi lõuend ja täiskuu. Pole olemas igavaid liblikaid ega igavaid hingi. Ilu on vaataja silmades, tunne tundja põues.

Pixabay

Mõnel inimesel hõljub sees uhkeldav hing nagu päevapaabusilm. Teise hing on kirju otsekui koerliblikas või pääsusaba. On salapäraseid öiseid hingi nagu silmiksuru ja rõõmsalt lihtsaid nagu lapsuliblikas. Ja on neidki, kel hing tume kui leinaliblikas. Muide, leinaliblika tiibadel on rukkilillesinine palistus. Helgus ja tumedus – ikka nad põimuvad.

Iga laps teab, mida see tähendab, kui kevadel nähakse esimesena kirjut liblikat. Tuleb kirju suvi. Kollane liblikas toob kuldse suve. (Teistel andmetel hoopis üksluise.) Vaata imet – kuidas saab mingi suvaline tiivuline putukas mõjutada kellegi saatust? Uskuda või mitte, kuid liblikaefekt toimib. Üksainus liblika tiivalöök võib vallandada maavärina või tsunami. Väikestest sammudest saavad alguse laiad teed, väikestest mõtetest sünnivad suured tegemised. Mis juhtus kord Moskvas "Meistri ja Margarita" järgi? Hooletu teenijatüdruk Annuška pillas õlipudeli maha ja Berlioz kaotas seetõttu pea – sõna otseses mõttes. Ja oligi põrgu lahti!

Liblikas on siiski paradiisi saadik. Ta tuletab meelde, et ka kole röövik võib üleöö muutuda kauniks tiivuliseks hingeks. Tuuli trotsides hõljub ta õielt õiele ja otsib ... mida? Nektarit, õietolmu, õnne, armastust? Jah, küllap seda ja enamatki veel. Tuleb üha otsida, otsida – peatumatult, sest elu on üürike. Kehad pudenevad põrmuks, aga vägi, mis nende sees peitub, jääb mingil moel ikka alles. Ükski aatom ei sure, ta moodustab teiste aatomitega üha uusi struktuure. Tähed kustuvad ja süttivad.

Miski pole kadunud, kõik on veel leidmata.

Pahupidi maailm on imeline

Huumor peaks kompama piire ja testima norme

Kas ühe abitu naise jõhker peksmine võib olla naljakas? Paneb see kedagi naerma, nii et vats sädemeid lööb? No mis küsimus! Mõne asja üle ei saa nalja heita, pole lihtsalt viisakas. Pole eetiline!

Kuid võtame hetke aega ja mõtleme, mis on üldse viisakus, mis on eetika. Viisakalt käitub see, kes järgib häid tavasid. Eetiline isik lähtub üldisest õiglustundest ja oma südametunnistusest, tehes vahet heal ja halval. Ja olemegi libedal teel.

Eetilised kategooriad kipuvad olema suhtelised ning seostuvad hetkel valitsevate (või lausa: moes olevate) normidega. Loomulikult on olemas ka universaalne moraal ja elementaarne viisakus – oleme lugupidavad, käitume korralikult, ärme tee kellelegi liiga. Aga lubage küsida, kui paljud neid „universaliteete” igapäevaselt järgivad? Viisakus kaob nipsupealt, kui on vaja ideoloogilist vastast kõmmutada. Visake ainult pilk mõnele poliitilisele vaidlusele ja näete – lugupidamisest, heatahtlikkusest ja moraalsest käitumisest pole seal juttugi. Ainult palju kära ja ei mingit villa.

Normid on siiski olemas. Nendega tuleb arvestada, vastasel juhul vajuks ühiskond anarhiasse. Ometi saab vist igaüks aru, et normid on inimese loodud, ka need, mis piibliraamatus, sest isegi piibel – uskuge või mitte – on inimese käega kirja pandud. (Normidega vehkides poevad tõsiusklikud muidugi vanajumala selja taha ja määrivad iseenda jaburused vaese taevataadi kaela.)

Kes normist üle astub, saab karistada. Ent see pole alati nii, sest eks ühele ole lubatud ikka rohkem kui teisele. Keskajal tohtis kojanarr öelda kuningale näkku sulatõtt. Seda siis, kui ta garneeris tõde huumoriga. Kusjuures, naljatades on üsna keeruline valetada. Kõige suuremad valevorstid on need, kel pole suus ühtegi naljahammast. Narr võib norme väänata nagu pesu, sest just temal on see auväärne ülesanne panna proovile normide usaldusväärsus. Ka norme tuleb aeg-ajalt testida ja taadelda, sest need kipuvad ajas roostetama.

Nali tekib üldjuhul sellest, kui miski on nihkes, pisut nagu viltu, pahupidi. Inimene tahab oma argipäevahalluses kogeda midagi teistsugust. Seetõttu on ka fantaasia ja ulme väga populaarsed žanrid. Komöödiad jäävad enamasti reaalsuse piiridesse, tavapärasesse maailma, kuid näitavad seda nihestatuna, äraspidises võtmes. See on koomika paradoks: me ihkame korda ja süsteemi, aga samal ajal ka pahupidisust.

Pixabay

Tordiga näkku on täielik huumori klassika. Miks? Tavaliselt pruugitakse torti söömiseks, mitte näkku loopimiseks. Komejant annab suurepärase võimaluse teha ja näha seda, mis muidu ette ei tule (aga erinevalt fantaasiast-ulmest on siiski mõeldav). Ja see ongi naljakas!

Mees paneb kleidi selga – hahahaa! Chaplin sööb oma saabast – hahahaa! Vihased naised ajavad Benny Hilli taga – hahahaa! Florence Foster Jenkins, kes peab end kohutavalt musikaalseks, laulab nii mööda kui mööda – hihihii! Ja Mister Bean, ebaharilike olukordade meister, paneb oma autole ette tabaluku, vahetab hambaarsti juurde sõites rooli taga pidžaama ülikonna vastu ja lööb hoogsalt kraapsu tehes kuninganna oimetuks – huhuhuhuu!

Lapsepõlves oli üks mu lemmikmultikaid „Valed püksid”. Filmi haripunkt on ületamatult fantastiline: robotpükstes vanamees ja tema nutikas koer ajavad mängurongil taga relvastatud pingviini. Kõlab nagu mingi laksu all nähtud nägemus, või mis? Aga just see tavatus ja mõnus äraspidisus muudavad tolle stseeni nii meeldejäävaks. Loodus- ja inimseadusi ületav fantaasialend teeb ajule hädavajaliku taaskäivituse.

Äraspidisus lõõgastab, sest tavaolukordades oleme normide orjad. Käitume ikka nii, nagu meid on kasvatatud, kõneleme nii, nagu koolitatud, koguni mõtleme nii, nagu ümbritsev mõtte- ja komberuum ette kirjutab. Siis astub aga tuppa narr ja lükkab selle kõik uppi. Me oleme talle tänulikud.

Kuid naljatunnetus, nagu kõik muugi siin hallil planeedil, on pagana suhteline. Igaüks narri ei täna. Võtame näiteks „Tujurikkuja”, mis juhatab vaataja kummalisse maailma, kus tegutseb purjus uppujate selts, noorte superstaaride asemel otsitakse supernatse ja küüditamisest saab ammu oodatud puhkusereis. Kõige pöörasem tujurikkujate sketš oli minu meelest „Ei ole üksi ükski maa” uusversioon, kus Dave Benton laulab, et neegri koht on Aafrikas. Kõik on korraga pahupidi! Ja oh sa poiss, kui paljusid see vihastab! Tujurikkujad päästsid valla segaduse, mis käis paljudele vastukarva. Naljavaene inimene ei oska narride tekitatud segadusega muud teha, kui seda hukka mõista. Aga kes mõistab, see naerab.

Algusesse tagasi. Kas naisepeks on naljakas? Mõistus röögatab: kindlasti mitte! Absurdifilm „Lennuk!” (1980) tõestab aga vastupidist. Ühes stseenis tekib lennukis reisival naisel paanikahoog. Stjuuardess püüab teda tulutult maha rahustada. Äkitselt asub üks ontliku välimusega kaasreisja naist raevukalt raputama. Ei aita seegi. Järgnevad arst ja nunn, kes saputavad naist veel jõhkramalt ning jagavad talle mütsuvaid kõrvakiile. Nende järel on sappa võtnud terve hulk ärritunud reisijaid, ühel on käes revolver, teisel pesapallikurikas...

Milles seisneb selle episoodi nali? Arst ja nunn peaksid inimesi aitama, mitte peksma. Situatsioon oleks traagiline, kui seda ei esitataks üle vindi keeratud võtmes. Kelle üle siin naerdakse? Eks ikka vägivallatsejate ja ahistajate üle. Vindi ülekeeramine on tüüpiline komöödiavõte, mis paljastab elu ja inimeste jaburuse.

Sedasama teeb ka üks ütlemata tore pilaleht Facebookis: Sihtasutus Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks, mis naerab halastamatult rahvusradikaalide ja äärmuskonservatiivide üle. Kes iganes on selle lehe tegijad – nad on tabanud naelapea pihta. Teatud sorti konservatiivid üritavad oma kenasti klatitud meediakanalite kaudu ühiskonda tagurlikule rajale puksida. Aga milleks poolel teel peatuda? Anname gaasi ja põrutame kohe keskaega, mil kogu võim ja õigus kuulus ainult meestele, matsirahvas rassis põllul peente isandate teenistuses, homod püsisid kapis ja neegrid džunglis puu otsas. Küll oli siis ikka hea elu!

Vahel on tarvis meelega liialdada, et selge otsekohesusega näidata, mis on meie sees ja ümber valesti. Üldistades: ükski hea pärast tehtud nali ei ole ebaeetiline. Narr pole üksnes lõbustaja, ta on ka moraalivalvur, kes aitab aeg-ajalt meelde tuletada, mis on õige ja mis vale.

*

Lõpetuseks üks pahupidine meta-anekdoot.

Päkapikk astub kõrtsi. Läheb leti juurde ja tellib kruusi õlut. Vaatab siis ringi ja näeb, et leti taga istuvad kolm pühameest: katoliku preester, õigeusu papp ja juudi rabi. Päkapikk paneb seepeale käed kokku ja ütleb: „Issand halasta! Ma olen valesse anekdooti sattunud!”

Linnutee helendav vaikus

Maa tiirutab ümber päikese, tiirutab nagu pöörane armunu ümber tulise silmarõõmu, aga läheneda ei julge, ei tohigi... Neid tiire on kogunenud juba üle nelja miljardi. Teisiti öeldes: rohkem kui neli miljardit aastat. Peab see ikka armastus olema! Jah, silmarõõm on kättesaamatu, aga tema vallatlev kiirgus valgustab maad, kirglik kuumus hoiab soojas, hoiab hinge sees. Maa armastab päikest ning selle armastuse viljaks on vahused mered, haljendavad metsad, miljonid loomad, linnud, putukad, seened, taimed ja... kogu inimkond.

Ennemuiste arvati, et kaugel kosmoses helendava Linnutee kaudu lendavad sulelised teise ilma talvituma. Sügise saabudes asuvad teele, et kevadel jälle naasta. Usuti, et ka surnute hinged käivad sama rada pidi. Aga kui linnud tulevad pärast talve tagasi, siis peaksid ka hinged tagasi tulema. Natuke parema ja targemana - loodetavasti. Karma ju õpetab.

Linnuteel on miljardeid tähti, inimkeha koosneb miljarditest rakkudest. Iga rakk on täht, tõeline superstaar. Oleme galaktikad lõputus tähetolmus. Meie mõtted, tunded ja unistused moodustavad üha uusi kauneid tähtkujusid. Inimese kodu on taevalaotuses! Ja ometi... nii kuradi sageli näib, et elu kulgeb hoopis mudas ja sõnnikus. Tahaks olla parem, elada paremini, surragi paremini, aga kuidas...?

Inimene on ainus loom maa peal, kes tajub oma surelikkust. Me teame, et saame kord otsa, varem või hiljem, ühel või teisel õnnetul moel. Ka tähed kustuvad, ilmaruumis pole miski igavene. Ent ümberlükkamatu füüsikaseadus ütleb: mateeria ei kao, energia ei hääbu. Nad vaid muutuvad, muutuvad ühest olekust teise. Maailm, loodus, riik, ühiskond, isegi inimene oma patu- ja murekoormaga, ei käi põhjuseta üles ega alla, vaid muutub, teiseneb, areneb, kidub, paraneb, halveneb. Kõik muutub. Ühe maailma - ja ühe inimese - lõpp on teise algus. Uus ei pruugi tulla parem, aga ta on esialgu puhtam. Valge leht. Vaata ise, mida sinna joonistad-kirjutad!

Pixabay

On nii lugematult palju maailmu, mida pilk ei haara ja silm ei näe. Surma taga on elu, kannatuse taga hingerahu ja valu taga jõud. Elu koosneb kogemustest, kogemus elamustest. Ikka leiab mõni väike rõõm koha ilmatu mure kõrval. Rõõm on nagu umbrohi, mille võib murda, maha trampida, juurtega üles kiskuda, kange roundup'iga ära mürgitada, bensiiniga üle valada ja põlema pista, aga seemned jäävad ikka mulda. Rõõmu seemned ei hävine, nad vajavad ainult natuke vihma ja päikest.

Lilled kaunistavad nurmi, peenraid ja aknalaudu, rõõm kaunistab inimest. Siiras rõõmupuhang teeb igaühe ilusaks. Milleks kanda kassikullast ehteid, kui nägu ehivad tõelised briljandid - naerukurrud! Need tekivad ainult heatahtlikust naerust. Siis, kui naerdakse üheskoos. Kes naerab vaid teiste üle, see jääb hinnalistest naerukurdudest ilma.

Mida on inimene aegade jooksul kõige enam tootnud? Sõnu. Selles pole kahtlustki. Sõnu tehakse palju, tonnide viisi, neid on kogu aeg tarvis, eriti mõtete varjamiseks. Oma mõtet ei kõlba igaühele näidata, ehtne ja aus mõte on nagu saladus, mida tuleb kiivalt hoida ja mida saab ainult kõige usaldusväärsematega jagada.

Inimene on ainus loom, kes oskab valetada, ta on tõstnud valetamise täppisteaduse tasemele. Kusjuures, kõige enam valetatakse kõva häälega, lärmates ja räusates. Tõtt kõneldakse sosinal. Mida vaiksemalt, seda suurema tõega. Maapõuest nõriseb välja püha veega allikas, südamest nõriseb tõde. See on seal alati olemas.

Absoluutne tõde peitub vaikuses. Kes oskab seda kuulata - kannatlikult, pühendunult - see saab rikkamaks. Ta teab, kuidas asjad on ja kuidas nad olema peaksid. Õnneks, ja just nimelt õnneks, on tõde tuhandepalgeline. On minu, sinu ja tema tõde. Kui need kõik kokku panna, saame ühe toreda, värviküllase ja meeleoluka mosaiigi inimolemusest.

Tõde, mille nimel tuleb valetada, pole õige tõde. Õigus, mis pannakse maksma vaägivallaga, pole kellegi õigus. Ja elu, mille nimel tuleb tappa, ei ole elamist väärt. Seepärast ongi vahest parem vaikida, jätta oma tõde endale, lasta tal iseendas kasvada ja seemneid küpsetada, enne kui temaga lagedale tulla.

Tänapäeval paistab olevat kõike külluses, lausa ülemäära. Ja ometi on kõike nii vähe. Ei ole piisavalt õnne, tervist ega armastust. Ei ole grammigi rahu. No ei jätku neid igaühele, mis teha. Lootust veel on. Lootus pulbitseb veres, see saab otsa alles siis, kui rinnas kahiseb viimne hingetõmme. On lootust õnnele, tervisele ja armastusele, on lootust rahule.

Aga aega - seda küll ei ole. Aeg voolab pihkude vahelt nagu peen liiv, kaob nagu raha. Vanadel ei ole tulevikku. Nende ainus tee on pikendada olevikku. Noortel puudub aga minevik. Nad peavad seda juurde võitlema oleviku arvelt. Ikka hetk hetke järel. Jätkuks vaid aega! (Sellepärast me soovimegi lahkudes teistele: head aega!)

Veepiisas peegeldub ookean, inimeses kosmos. Pungad puhkevad ja lehed varisevad. Kõlinal langevad mündid - vahel jääb peale kull, vahel kiri. Hing igatseb parimat ja kogeb halvimat. Maa kihutab viivitamata ümber päikese, inimene kukil. Ka inimene on päikesesse armunud, imetleb koidikuid ja loojanguid, õhkab kuude ja tähtede järele. Juur maa küljes kinni, sirutab ta valguse ja soojuse järele, korraga õrnuke ja meeletult visa.

Päikeseseeme südames, astub ta igavikku.