Linnutee helendav vaikus

Maa tiirutab ümber päikese, tiirutab nagu pöörane armunu ümber tulise silmarõõmu, aga läheneda ei julge, ei tohigi... Neid tiire on kogunenud juba üle nelja miljardi. Teisiti öeldes: rohkem kui neli miljardit aastat. Peab see ikka armastus olema! Jah, silmarõõm on kättesaamatu, aga tema vallatlev kiirgus valgustab maad, kirglik kuumus hoiab soojas, hoiab hinge sees. Maa armastab päikest ning selle armastuse viljaks on vahused mered, haljendavad metsad, miljonid loomad, linnud, putukad, seened, taimed ja... kogu inimkond.

Ennemuiste arvati, et kaugel kosmoses helendava Linnutee kaudu lendavad sulelised teise ilma talvituma. Sügise saabudes asuvad teele, et kevadel jälle naasta. Usuti, et ka surnute hinged käivad sama rada pidi. Aga kui linnud tulevad pärast talve tagasi, siis peaksid ka hinged tagasi tulema. Natuke parema ja targemana - loodetavasti. Karma ju õpetab.

Linnuteel on miljardeid tähti, inimkeha koosneb miljarditest rakkudest. Iga rakk on täht, tõeline superstaar. Oleme galaktikad lõputus tähetolmus. Meie mõtted, tunded ja unistused moodustavad üha uusi kauneid tähtkujusid. Inimese kodu on taevalaotuses! Ja ometi... nii kuradi sageli näib, et elu kulgeb hoopis mudas ja sõnnikus. Tahaks olla parem, elada paremini, surragi paremini, aga kuidas...?

Inimene on ainus loom maa peal, kes tajub oma surelikkust. Me teame, et saame kord otsa, varem või hiljem, ühel või teisel õnnetul moel. Ka tähed kustuvad, ilmaruumis pole miski igavene. Ent ümberlükkamatu füüsikaseadus ütleb: mateeria ei kao, energia ei hääbu. Nad vaid muutuvad, muutuvad ühest olekust teise. Maailm, loodus, riik, ühiskond, isegi inimene oma patu- ja murekoormaga, ei käi põhjuseta üles ega alla, vaid muutub, teiseneb, areneb, kidub, paraneb, halveneb. Kõik muutub. Ühe maailma - ja ühe inimese - lõpp on teise algus. Uus ei pruugi tulla parem, aga ta on esialgu puhtam. Valge leht. Vaata ise, mida sinna joonistad-kirjutad!

Pixabay

On nii lugematult palju maailmu, mida pilk ei haara ja silm ei näe. Surma taga on elu, kannatuse taga hingerahu ja valu taga jõud. Elu koosneb kogemustest, kogemus elamustest. Ikka leiab mõni väike rõõm koha ilmatu mure kõrval. Rõõm on nagu umbrohi, mille võib murda, maha trampida, juurtega üles kiskuda, kange roundup'iga ära mürgitada, bensiiniga üle valada ja põlema pista, aga seemned jäävad ikka mulda. Rõõmu seemned ei hävine, nad vajavad ainult natuke vihma ja päikest.

Lilled kaunistavad nurmi, peenraid ja aknalaudu, rõõm kaunistab inimest. Siiras rõõmupuhang teeb igaühe ilusaks. Milleks kanda kassikullast ehteid, kui nägu ehivad tõelised briljandid - naerukurrud! Need tekivad ainult heatahtlikust naerust. Siis, kui naerdakse üheskoos. Kes naerab vaid teiste üle, see jääb hinnalistest naerukurdudest ilma.

Mida on inimene aegade jooksul kõige enam tootnud? Sõnu. Selles pole kahtlustki. Sõnu tehakse palju, tonnide viisi, neid on kogu aeg tarvis, eriti mõtete varjamiseks. Oma mõtet ei kõlba igaühele näidata, ehtne ja aus mõte on nagu saladus, mida tuleb kiivalt hoida ja mida saab ainult kõige usaldusväärsematega jagada.

Inimene on ainus loom, kes oskab valetada, ta on tõstnud valetamise täppisteaduse tasemele. Kusjuures, kõige enam valetatakse kõva häälega, lärmates ja räusates. Tõtt kõneldakse sosinal. Mida vaiksemalt, seda suurema tõega. Maapõuest nõriseb välja püha veega allikas, südamest nõriseb tõde. See on seal alati olemas.

Absoluutne tõde peitub vaikuses. Kes oskab seda kuulata - kannatlikult, pühendunult - see saab rikkamaks. Ta teab, kuidas asjad on ja kuidas nad olema peaksid. Õnneks, ja just nimelt õnneks, on tõde tuhandepalgeline. On minu, sinu ja tema tõde. Kui need kõik kokku panna, saame ühe toreda, värviküllase ja meeleoluka mosaiigi inimolemusest.

Tõde, mille nimel tuleb valetada, pole õige tõde. Õigus, mis pannakse maksma vaägivallaga, pole kellegi õigus. Ja elu, mille nimel tuleb tappa, ei ole elamist väärt. Seepärast ongi vahest parem vaikida, jätta oma tõde endale, lasta tal iseendas kasvada ja seemneid küpsetada, enne kui temaga lagedale tulla.

Tänapäeval paistab olevat kõike külluses, lausa ülemäära. Ja ometi on kõike nii vähe. Ei ole piisavalt õnne, tervist ega armastust. Ei ole grammigi rahu. No ei jätku neid igaühele, mis teha. Lootust veel on. Lootus pulbitseb veres, see saab otsa alles siis, kui rinnas kahiseb viimne hingetõmme. On lootust õnnele, tervisele ja armastusele, on lootust rahule.

Aga aega - seda küll ei ole. Aeg voolab pihkude vahelt nagu peen liiv, kaob nagu raha. Vanadel ei ole tulevikku. Nende ainus tee on pikendada olevikku. Noortel puudub aga minevik. Nad peavad seda juurde võitlema oleviku arvelt. Ikka hetk hetke järel. Jätkuks vaid aega! (Sellepärast me soovimegi lahkudes teistele: head aega!)

Veepiisas peegeldub ookean, inimeses kosmos. Pungad puhkevad ja lehed varisevad. Kõlinal langevad mündid - vahel jääb peale kull, vahel kiri. Hing igatseb parimat ja kogeb halvimat. Maa kihutab viivitamata ümber päikese, inimene kukil. Ka inimene on päikesesse armunud, imetleb koidikuid ja loojanguid, õhkab kuude ja tähtede järele. Juur maa küljes kinni, sirutab ta valguse ja soojuse järele, korraga õrnuke ja meeletult visa.

Päikeseseeme südames, astub ta igavikku.

Maailma parim pagulaskeskus

Kuhu peaks inimene pagema, kui ta on läinud oma liigikaaslaste või koguni iseendaga pahuksisse? Ikka loodusesse - mere äärde, sohu ja metsa. Eestlased on loomult kolme jumala teenijad. Meri, soo ja mets on meile sama nagu hindudele Brahma, Višnu ja Šiva. Nendeta ei saa. Nad on pühad, sest me võlgneme neile oma olemasolu. Loodus toidab ja katab meid.

Inimene ei tohi iialgi unustada oma muistset päritolu. Oleme võrsunud samast seemnest, kust männid ja karikakrad, kasvanud samast niidistikust, nagu põdrasamblikud ja kivipuravikud, voolanud välja tollestsamast lättest, kust Pedja ja Emajõgi. Rebased, tihased ja kiilid on meie hõimuvelled. Inimene on samavõrd looduse kroon kui ämblik, päevakoer ja kuklane. Me kuulume loodusega kokku ega saa temata - miks see küll nii sageli meelest läheb?

Inimene, kes on paksu betooni sisse sulgunud, jalgealuse kõva asfaldiga pahteldanud ja end isemõtlevate, kuid hingetute masinatega ümbritsenud, teeb kõike risti-vastupidi loodusele. Ta raiub ja kaevandab, ilma et maale midagi tagasi annaks. Ta kardab põlismetsa nagu vaenlast, suutmata uskuda, et mets on inimkonna suurim sõber. Ta töötab talvel, kui loodus puhkab ja laseb end lõdvaks suvel, kui loodus elust ja energiast pulbitsedes haljendab.

Aastatuhandeid oli inimene kokku laulatatud päikesega, koos tõusti ja koos heideti sängi. Aga kunagi - vist tööstusrevolutsiooni ja massilise linnastumise algusaegadel - andis inimene sisse lahutuse ning jättis päikese maha. Ta ei järgi enam looduse rütmi ega kuule selle meloodiat. Pole siis ime, et nii paljudel on närvid krussis ja juhtmed kärssavad. Metsa hüljanud inimeseloom elab ebaloomulikku elu tehislikus keskkonnas.

Kui inimene on üle mõelnud, üle töötanud ja üle kulutanud, vajab ta ilmtingimata restarti. Tuleb pöörduda tagasi sinna, kust tuldud - sinna, kust rahu ja vaikus pole veel kadunud. Metsas saab inimene olla see, kes ta on. Rõõmsalt kõlisevate käbide all ei kehti ühiskonna kammitsad. Sametise samblavaiba ja siidise sinitaeva vahel on puhvertsoon, kus inimseadusel pole võimu. Mets võib küll hirmutada, kuid ta ei peta kedagi. Mets ei tunne häbi, kõik inimlik on seal loomulik. Kes on rikas, kes vaene - see ei tähenda vähimatki. Metsa silmis on kõik võrdsed. Kirikust aetakse patused välja, kuid laiad laaned võtavad ka patused vastu. Mets on maailma parim pagulaskeskus.

Looduslik ajaarvestus ei ole lineaarne, vaid tsükliline. Pole stardi- ega finišijoont, on vaid katkematu sõõr, mida mööda kulgeda. Paistab, et järjest vähemaks jääb seieritega kelli. Kõikjal - ka bussides, rongijaamades ja ametiasutustes - helendavad elektroonilised ajanäitajad, kellast on alles vaid numbrid ekraaninurgas. Mõnel randmel tiksub veel sihverplaadiga kell - sedagi ilu pärast. On veel raekodasid ja kirikuid, mis vana usu järgi keerutavad seiereid, kuid kauaks neidki? Ometi tuletab seieritega kell, päikesekella noorem veli, meile pidevalt meelde, et kosmoses käib kõik ringiratast.

Algus ja lõpp on inimese leiutatud mõisted. Ilmaruumis pole servi ega nurki, aeg ei lõpe kunagi, universum ei saa iial otsa (füüsikud võivad siinkohal muidugi vastu vaielda). Meie kolmeteistkümne miljardi aasta vanuse universumi taga on kindlasti teine ja kolmaski. Aga selliseid planeete nagu Maa on vähemalt selles universumi nurgas ainult üks.

Piibel kõneleb loo rikkast mehest, kel oli tuhat lammast. Kui üks neist ära kadus, ei pannud ta seda tähelegi. Ta võis endale lubada pillamist ja laristamist. Aga vaesel mehel oli üksainus utetall. Ta hoidis utekest nagu oma silmatera. Kui tall oleks kaduma läinud, oleks ta kaotanud kogu varanduse. Paljud käituvad Maaga rikka mehe kombel, arvates et neil on tuhat planeeti, mida oma lõputute vajaduste tarbeks pügada. Tegelikult oleme kui vaene mees oma üheainsa tallega.

Kui kogu kuld, süsi, põlevkivi, turvas ja fosforiit on maapõuest välja kaevatud, põllud kõrbeks kurnatud, kivid tolmuks tahutud ja metsloomad maha lastud, kes meid siis enam toidab, katab ja soojendab? Kui metsad on lagedaks raiutud, kuhu siis iseenda eest põgeneda?