Ööotsija

Tore on olla tähtis, aga tähtsam on olla tore

Tulin linnast. Lumesadu. Ööd ei leidnud kusagilt. Nälg kipub juba kallale. Kas tõesti on öö ilmast otsa saanud? Või olen ma üks neist ärapõlatud päikeselastest, kellele ööd lihtsalt ei anta, vaata ise, kuidas oma säravate kiirtekimpudega hakkama saad. Vastik on olla öötu!

Päike armastab pimedust. Igal hommikul tõuseb ta pimeduse sängist ja õhtul läheb sinna tagasi. Ilma pimeduseta poleks päikesel mõtet, valguseta poleks varju. Taimed, linnud ja inimesed sirutuvad valguse poole, aga seejuures igatsevad nad vahel ka varjude järele. Kui päike juba kõrvetab, siis valusalt.

Pixabay

Öö lummab. Pimeduses on kõik piirjooned ähmased, hirmud ja armud suuremad. Enamik inimesi on tõenäoliselt eostatud ööpimeduses. Inimseeme vajab pimedust, mitte valgust. Sedasi on paika pandud iga põlvkonna saatus: me oleme pimeduse sigidikud, kelle meeli kõditavad varjud ja kõik see kuri, mis nende taga peitub.

Pimedus võib hirmutada, kuid ta äratab ka uudishimu. Mis on varjul seal, kuhu silm nägema ei ulatu? Kui iga nurgatagune oleks valge ja selge, poleks põnevust. Ei tasu imestada, miks põnevikud ehk tumedikud on rahva seas nii populaarsed. Öös on und ja ulmet, surma ja salapära. Minagi otsin ööd. Midagi, mis teeks heleda ja õitseva, see tähendab igava päeva natuke põnevamaks.

Mõni ütleb kogu aeg, et aega ei ole. Muudkui tegutseb ja rahmeldab, aga midagi tarka tehtud ei saa. Tegeleb kümne asjaga, sest nii on mõttekam. Või õigem. Tihti olen avastanud end küsimas: mille eest need kroonilises ajapuuduses rahmeldajad põgenevad? Egas ometi surma eest? Mida iganes inimene teeb – töö ja lõbu on ainult selleks, et unustada iseenda olemise tühisust. Universumis pole ühtegi konstanti peale mateeria ja energia. Kõik muu hävib. Keegi meist ei säili oma praegusel kujul igavesti. Aatomid ei lähe kaotsi, aga unistused küll. See on ainus kosmiline tragöödia.

Head teha on raskem kui kurja, valgust kustutada lihtsam kui seda läita. Loomine nõuab rohkem jõudu. Aga võim annab väge ka kurja teha. Mida suurem võim, seda rohkem kurja saab tehtud. Iga türann – olgu ta riigi-, linna- või perepea – armastab võimu rohkem kui inimesi. Võim teeb tähtsaks. Muidugi on ju aeg-ajalt tore tunda end tähtsana, olla kummardatud ja austatud, kätel kantud ja kiidulauludega üle loputatud. Aga veel tähtsam on olla tore. Lihtsalt tore. Ajada kedagi naerma, lohutada, julgustada ja rõõmustada. Oi kui tore!

Ameeriklase Edward Hopperi kuulsaim maal "Nighthawks" kujutab ühe suurlinna öist tänavanurka, kus asub ööpäevaringselt avatud söögikoht nimega Phillies. Leti taga lösutavad kolm külastajat – üksik härra istub seljaga vaataja poole, temast pisut eemal nõjatuvad letile mees ja naine (abielupaar?). Meestel on peas fedoorakaabud, kolme- ja neljakümnendate suurmood. Naine kannab punast kleiti. Tema lahtised juuksedki hõõguvad punaselt. Abielumehel on näpuvahel sigaret, naisel mingi roheline lipik, ilmselt dollar. Mõlemal seisavad küünarnuki juures väikesed kruusid. Baarmen (soda jerk) kummardub, et neile midagi söödavat või joodavat ette tõsta. Selles paigas ja sel kellaajal ei anta enam sooja toitu, ehk ainult külmi suupisteid ja kuivikuid. Valitseb suhteline tühjus.

Nagu hea kunstiteos ikka, sünnitab ka "Nighthawks" hulga küsimusi, andmata ainsatki vastust. Kes on need öölinnud? Kust nad sel hilisel tunnil tulevad, kuhu lähevad? Miks on see abielupaar nii morn? Mõranev suhe? Või on nad lihtsalt väsinud, mõtlikud? Üleüldse, mida nad tellivad? Drinke, snäkke või koguni jäätist?

Hopper annab vaatajale võimaluse hulkuda ringi unetus metropolis ja korraks ühe söögikoha ees seisatada. Me ei puutu nende inimestega enam kunagi kokku, näeme neid vaid viivuks, kuid see põgus silmapilk jätab meisse ometi õrna jälje nagu vihmapiisk liivale. Paratamatult satume oma elu jooksul kokku tuhandete võõrastega, kes jäävadki võõraks. Me ei tunne neid ega nemad meid. Ja ometi tunneme üksteist, sest kogeme sarnaseid emotsioone, seisundeid ja olukordi.

Kunstikriitikud ütlevad maali kommenteerides: Hopper näitab urbanistlikku võõrandumist. Taoline stseen poleks päevavalgel kuigi kõnekas. Võib lausa näha, millist üksildust need inimesed seal söögikohas kannatavad. Maal valmis 1942. aastal, sõjapäevil. Keegi ei teadnud, kaua sõda veel kestab ja millega see kõik lõpeb. Aga olgu sõda või rahu, mõni jääbki üksildaseks. Inimesed ei vaevle kunagi põhjuseta. Nad lihtsalt elavad läbi oma saatust.

Kuid ööle, isegi talumatult pikale polaarööle, järgneb ikka päev ja päikeselapsed on jälle platsis. Nad kiiguvad hoogsalt kuldsetel kiikedel ja mätsivad liivakooke kuldses liivakastis. Ometi näib see päikesekuld võltsi ja odavana. Kuuhõbe on viimasel ajal kallimaks läinud.

Edward Hopper "Nighthawks"

Hingekella lüüakse ikka veel, aga milleks?

Tühjus kõlab hästi

Sattusin kuulama Klassikaraadio saatesarja „Tornikell minu külas”, kus tehakse juttu kirikukelladest, mis kajavad vastu eesti kirjandusest. Kirik ja kirjandus – neil on õhtumaade kultuuris tugev seos. „Kiri algab kirikust,” ütles Runnel. Aga Suits ütles hoopis midagi muud: „Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell.” Sellest luuletusest ongi inspireeritud „Tornikella” saate avaosa, mis juhatab kuulaja Gustav Suitsu kodukanti, Võnnu alevikku Tartumaal.

Giphy

„Kerkokell” on kahtlemata tuntuim murdekeelne luuletus eesti kirjanduses. Kus kumiseb kell, seal peab olema ka kirik. Võnnu pühakojast, mis praegusel kujul pärineb 18. sajandist, saadeti viimsele teekonnale Suitsu ema. Lell lõi tornis kella. Suits oli vasakpoolsete vaadetega, mistõttu polnud tema suhe kirikuga kuigi soe. See ei takistanud tal siiski jäädvustada oma mõtteid ja tundeid, mida Võnnu kirikukella kõla ja ema ärasaatmine temas tekitasid. Muidugi oli luuletus tartu murdes, see oli Suitsu emakeel. Mis keeles sa emaga siis veel kõneled?

Kell, mida Suits kaebamas ja nutmas kuulis, oli tollal veel üsna noor – ta ema suri 1912, kell oli valatud vaid neli aastat varem. Üldiselt on kombeks, et pragunenud või muul moel purunenud kirikukell sulatatakse üles ja valmistatakse selle põhjal uus. (Hea näide iidsest taaskasutusest!) Võnnu vana kell oli valatud 18. sajandi lõpus, selle eellane sündis veidi pärast Põhjasõda. Seega võib öelda, et Võnnus kõlab kolm kella ühes.

Kella lüüakse ikka veel, enamasti pühapäeviti, vahel ka matuste puhul. Inglise poeet John Donne pani mitmesaja aasta eest kirja kuulsa mõtte: ära küsi, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sulle. Ent praegu maetakse surnuid kellakõmina saatel harvem. Vahel pannakse krematooriumi leinasaalis mängima salvestatud kellamäng. Uued ajad, uued kombed. Kõik on nii sünteetiline!

„Tornikella” teises saates minnakse Palamusele ehk Paunverre, kus teadupärast lõi kella Lible. Muide, Suits kirjutas „Kerkokella” samal aastal, kui ilmus Lutsu „Kevade” - 1912. Aga see kell, mille nöörist haaras Lible või tema prototüüp Kristjan Lill, enam Palamuse kohal ei kaigu. Praegune pärineb kahekümnendate lõpust. Lutsu järgi oli Lible pooleldi lätlane ja ühest silmast pime. Andrus Kivirähki arvates tahtis Luts sellega rõhutada Lible „piiripealsust”, mingis mõttes oli ta Paunvere narr.

Ka maailmakirjanduse kõige tuntum kellamees Quasimodo oli piiripealne isik ja narr, tugeva väärarenguga hüljatud laps, kes leidis pelgupaiga Jumalaema kiriku võlvide all. Teistsugusus või poolinimlikkus kajastub isegi tema nimes – quasimodo on ladinakeelne määrsõna, mida võib tõlkida kui „peaaegu” või „nii ja naa”. Kiriku kellamehed on laiemaski tähenduses „nii ja naa”: nende tegevusala asub elu ja surma vahelises piiritsoonis.

*

Aga kell? Miks seda ikkagi lüüakse? Kelli ja kellukesi helistatakse teistestki religioonides, näiteks budismis. Kellakõla tekitab vibratsiooni, mis kandub ka inimkehha. See juhatab inimese ülevasse vaimsesse seisundisse ja loob usuliseks riituseks sobiva meeleolu. Kell sunnib aja peatuma. Ta kutsub mõtlema igaveste asjade üle. Sama funktsiooni täidavad ka idamaade gongid ja „laulvad kausikesed”.

Ometi näib, et kellakumin on kõrvale kaugeks jäänud. Kellahelistamine on mingi vana aja värk, mis ei kutsu enam esile pühalikke tundeid. Kerkokella kõla sumbub olmemürasse. Kas see on tingimata halb?

Kirik satub uudistesse enamasti suurte usupühade ajal, jõulude ja lihavõtete puhul. Ikka räägivad vaimulikud meile armastusest ja headusest ja rahust. Paraku on see jutt õõnes. Mida arvata piiskopist, kes kiidab jumala headust, suutmata põhjendada, miks see hea jumal laseb nii palju kurja sündida? Kuidas saab võtta tõsiselt hingekarjast, kes koguduse ees kõneleb armastuse tähtsusest ning pritsib teisalt mürki vikerkaarerahva suunas? Mis maksab kõrgeaulise Moskva patriarhi loba rahust, kui ta seejärel kutsub üles toetama ametis olevat vene presidenti ja seega ka sõda? Silmakirjalikkuse tipp!

Ristiusk ongi täis vastuolusid. Kristliku usutunnistuse järgi on Kristus tõeline inimene ja tõeline jumal. Mõlemat korraga, mitte pool ja pool, kord üks, kord teine. Loogikaga pole seda võimalik seletada. Kristlike sõnumite õõnsus tulenebki nende vastuolust tegelikkusega.

Miks siis kerkokella lüüakse? Surnute päästmiseks ja elavate lohutuseks? Vaadake – kirikukell kõlab ju samamoodi nagu vaimulik jutlus. Ilusalt, aga tühjalt. Kell ei saaks üle küla kumiseda, kui ta oleks seest tina täis. Ta peab olema tühi. Nõndasamuti ei saaks pühameeste sõnumid kaugele levida, kui nad oleksid täidetud raske ja mõistuspärase tõega.

Inimesed janunevad suurekõlalise tühjuse järele.

Veljo Tormis - “Tornikell minu külas" (1978). Segakoorile, lugejale ja kellale (Juhan Viidingu libreto Fernando Pessoa poeemide põhjal). Dirigent-lugeja Tõnu Kaljuste.