25. juuni 2012

Veidi enam kui mäng

Suur nelik on selgunud. Saksamaa, Portugali, Hispaania ja Itaalia mehed kuuluvad tänavuste vutisellide paremikku. Pindala ja rahvaarvu poolest liigitub vaid Portugal, Pürenee äärel seisev üksiklane, keskmike hulka. Milles seisneb varem EM-i hõbedale ja kaks korda MM-i poolfinaali sõudnud ibeerlaste säärane edu? Esiteks määrab turniiride stsenaariumi muidugi loos, kuid puhtalt Fortuuna armust ei jõua keegi tippu. Meeskonna ühtsus, mängijate füüsiline tase, palli valdamise võime ja treeneri taktika on samuti olulised võiduretsepti koostisosad, ent neistki alati ei piisa. Ka esindustiimi ülalhoidev tugistruktuur rahvusliku jalgpalliliidu kujul ei ole ainumõeldavaks kuldseks sillutiseks edule. Ehkki jalgpall võiks olla koostöö sünonüüm, teostatakse ühised sihid isiklike ambitsioonide ja oskuste kaudu. Meeskonna iseloom koosneb üksikute mängijate iseloomudest, eduloo alusmüür laotakse mitmetest vastandlikest elulugudest.

Jalgpall on portugallaste rahvuslik spordiala, olümpiamedalite ja tennisekarikate nimel higi ei valata. Venib portugali põnn rohuliblest pikemaks – ja juba jääb talle miskit ümmargust varba ette. Ligemale poole sajandi jooksul on Portugalis küpsenud maailma parimad pallivirtuoosid. Palun väga: Eusébio, Pauleta, Luis Figo, Cristiano Ronaldo… Mis seob neid peale puna-rohelise lipu? Oletatavasti sügav isiklik motivatsioon, soov end tõestada. Kuuekümnendate aastate vutijumal Eusébio sirgus õige armetutes oludes. Poisipõlves polnud tal korralikke jalavarjegi, koolitarkust õnnestus tal koguda väga napilt. Luis Figo ja Cristiano Ronaldo pärinevad töölisklassi perest. Piibellik lugu vaese mehe utetallest paistab seega endiselt kehtivat. Jõukus pärsib kiusatust edasi pürgida. Kel elu niigi mõnus nagu mesilasel pärnaõie peal, ei tunne ka vajadust pingutada. Kellele vähe antud, peab enama saavutamise nimel võitlema.

Prantslaste, inglaste ja hollandlaste rahvuskoondisse kuuluvad tippklubides leiba teenivad pallihundid, kes suudavad hooaja vältel lüüa ahhetamapanevalt palju kauneid väravaid. Sõpruskohtumistel ja suurturniiridel mängitakse rahva eest, sageli klubikaaslaste vastu. Eks sellistes vastasseisudes saa tihtilugu otsustavaks mängija vaimne vorm. Kas multi-kulti riikide hästimakstud pallurid leiavad üleüldse mahti mõelda isamaalistele ideaalidele? Kahtlane… Portugallaste südi esinemine erinevates lahingutes, nii suurte kui väikeste konkurentide vastu, peegeldab aga kahtlemata nende tugevat mentaliteeti, rahvuslikku uhkustunnet. Turniiri alustatakse ikka tasa ja targu, pisut häbelikult, mõnikord kaotusega, seekord jõuti isegi EM-i 16 vägevama sekka play-off’i tagaukse kaudu – kuid kui lõunamaised emotsioonid kontrolli alla saadakse, läheb juba lõbusamalt. Mitte ainult väike inimene ei pea ennast tõestama, vaid ka väike rahvas. Seda kinnitab teiste seas tšehhide, horvaatide ja kreeklaste tragidus.

Aga kapten Cristiano? Kas tema rolli meeskonna kooshingamise tagamisel pole alahinnatud? Sakslastel ja itaallastel puudub praegu säärane staar (ja kõmulehtede lemmikpoiss) nagu Cristiano Ronaldo. Õigupoolest on ta vaid eredaim täht Portugali plejaadides. Magnet, mis tõmbab rohelisel murul rassivate atleetide ponnistusi uudistama ka need, kes muidu vutist ei hooligi. Tema meisterlikud pallitrikid ja ülevoolav emotsionaalsus võivad ju pealtvaatajate meelt lahutada, kuid ühtlasi on ta tõestanud, et jalgpall ei ole pelgalt süütu mäng, siin heideldakse väga kõrgete panuste peale. Need kuumad pettumuspisarad, mida Cristiano Ronaldo 19-aastase noormehena kodusel turniiril hõbemedalit (!) kaela saades valas, liigutasid paljusid. Ta ei suutnud kordagi palli väravasse põrutada. Ta oli kodumaad alt vedanud.

24. juuni 2012

Me pole üksi

Kuuekümne viie aasta tagune jaanipäev muutis põhjalikult maailma mütoloogiat. Tol päeval nägi Idaho ärimees Kenneth Arnold oma eralennukiga sõites Mount Rainieri lähedal säravaid kettaid, mis olevat lennelnud otsekui taldrikud või alustassid mööda veepinda. Kulus veel nädalake ning New Mexico osariigis räntsatas maapinnale mingi suur, väidetavalt hõbedaselt kilgendav objekt.

Peagi hakkas avalikkusesse pudenema hulgaliselt teateid lendavate taldrikute nägemisest. Tunnistuste rammusast kõdust tärkas uhiuus parateadus – ufoloogia, sealt omakorda said alguse vandenõuteooriad, mis asusid faktidele vilistades üksteist fantaasiarikkuses üle trumpama. Kuigi ka varasemal ajal nähti tulekerasid ja metalseid sigarikujulisi objekte, hakati lendavatest taldrikutest rääkima just 1947. aasta sündmustest inspireerituna.

Küsimus pole selles, kas UFO-d on olemas. Pigem tuleks küsida, kas kõik need kettad, taldrikud ja tulukesed kuuluvad maaväliste olevuste tehnikaparki või on tegemist maist päritolu aparaatidega. Paljudel juhtudel osutuvad UFO-d miraažlikeks loodusilminguteks. Carl Gustav Jung liigitas raamatus „Tänapäeva müüt“ UFO-d visionaarsete kuulujuttude hulka. Tulukesi ja kettaid on taevas nähtud läbi aegade, erineb vaid nende tõlgendusviis. Kes pidas pilvelt pilvele kekslevaid tulekerasid pisuhändadeks, kes jumalikuks märguandeks. Moodsal ajal kehtivad moodsad teooriad. Niikaua, kuni taevased nähtused jäävad „tundmatuks“, toidavad nad ka mütoloogiat.

UFO-müütide tekkele 1940. aastate lõpus aitasid suuresti kaasa kõrgendatud meediahuvi, külma sõja pinged, tuumasõjakartus, tehnoloogia areng ning religiooni teisenemine. Sõjakoledustest toibuvas maailmas vajati ebakindluse vaigistamiseks uusi mütopoeetilisi lugusid. Esialgu peeti tulnukaid kosmilisteks ingliteks, saadikuteks ja sõnumitoojateks. Maavälised olendid pidid olema spirituaalselt ja tehnoloogiliselt üliarenenud, neid kujutati ette nii sõbralike härjapõlvlase-tüüpi elukatena, kes hoiatavad inimesi tuumasõja eest, kui ka deemonlike ebarditena, kelle ainus siht on „kolmas kivi Päikesest“ vallutada ja inimkond hävitada. Need vastandlikud mõtteviisid leidsid kärmelt tee popkultuuri, iseäranis filmi ja televisiooni. Heatahtlikud nunnud kääbused Spielbergi meistriteoses „E.T.“ või komöödiasarjas „ALF“ näitavad meie universumi kaasüüriliste inimlikku palet, samas kui vägivaldsed tulnukmõrtsukad filmides „Maailmade sõda“, „Marss ründab!“, „Iseseisvuspäev“ ja „Tulnukas“ peegeldavad hirmu võõrtsivilisatsioonide ees.

Natsiroimadest vapustatud maailmas pääses muuhulgas liikvele kuulujutt, mille kohaselt olevat lendavad taldrikud tegelikult Luftwaffe ülisalajased lennumasinad, ühe sellise pardal õnnestunud isegi Hitleril Kuu tagaküljele pageda. Seda ideed tõlgendas väga teravmeelselt hiljuti valminud soomlaste linalugu „Raudne taevas“. Ent praegugi leidub neid, kes natside leiutatud taldrikutesse usuvad (ehkki nüüd pidavat nendega ringi kihutama al-Qaeda kõrilõikajad).

Hirmul on võime võtta üha uusi vorme. 1961. aastal sattusid ameeriklased Barney ja Betty Hill judinaid tekitavasse olukorda, kui tulnukad nad röövisid ning nende peal kummalisi katseid sooritasid. Abielupaari seiklustest sündisid ajaleheartiklid, raamat ja telefilm. Nüüd julgesid paljud teisedki kosmosepervertide küüsi langenud ohvrid oma üleelamistest iitsatada. Seitsmekümnendate alguses sagenesid hüppeliselt teated inimestest, keda tulnukad on erineval moel kuritarvitanud: maalased toimetatakse õhulaeva, kus neid vägistatakse või mingil põhjusel opereeritakse. Hiljem on selgunud, et hulk tulnukate ohvreid kannatavad narkolepsia või unelämbumise käes. Varasematel sajanditel on need unehäired tekitanud kujutlusi luupainajatest.

Vahel mainitakse UFO-sid seoses illuminaatide või vabamüürlastega (neid seltsimehi topivad vandenõuteoreetikud kõikjale, kuhu aga juhtub). Mitmed maailma poliitika juhtfiguurid olevat õigupoolest inimkuju võtnud tulnukad, mõningatel andemetel roomaja-sarnased reptiloidid, kes peavad peenikest plaani kõik pahaaimamatud inimesed enese tahtele allutada. Niisiis, nad ei ründa taeva poolt, nad juba pesitsevad meie seas nagu parasiidid! Needki uskumused kõnelevad lihtkodanike hirmust: valitsusorganid võivad inimestega kergesti manipuleerida, avalik sektor püüab kodanikeühendusi lämmatada, demokraatia on alati ohus. Alateadlik kindlusetus sigitab fantastilisi soerdeid. Kõrgetasemelise õiglustundega inimene peab lõpmatult valvel püsima.

Õnneks leidub siin ropasel maamunal küllalt ka neid, kes endiselt E.T. ja ALF-i liigist olevustele loodavad. Kui üksikuid tulnukafilme sai juba mainitud, siis tasuks mainida ka üht tähelepanuväärset teooriat: teadke, et tulnukad püüavad meid ulmeraamatute ja -filmide kaudu harida. Maavälised heatahtlikud jõud kasutavad meediat, et end vähehaaval inimestele tutvustada. On ka põhjust. Mitmed UFO-religioonid – Ashtari liikumine, Aetheriuse Ühing, Taeva Värav jt – usuvad, et tulnukad kaitsevad meid kurjade paharettide eest, nad soovivad meid omakasupüüdmatult õpetada ning tõsta meie teadvus kõrgemale tasemele, et saaksime olla universumi täisväärtuslikud kodanikud. Tulnukheerosed võivad jagada meiega vajalikke teadmisi ja oskusi. Tuleb nendega vaid kontakti võtta.

Paistab, et tulnukad on välja vahetanud haldjarahva, pisuhännad, luupainajad, prometeused ja inimkonda lunastavad messiad. Igipõliseid religioosseid kogemusi mõtestatakse lahti tehnika-, digi- ja infoajastule kohases laadis. Tähistaevas üllatab endiselt...

19. juuni 2012

„Ega inimene massina vasta saa!“

Nii olevat ohanud üks vanamutt, kes jäi pühapäevasel jumalateenistusel orelist kolm salmi maha. Nagu igas naljandis, peitub siingi terake tõtt. Ajaga on ütlemata keeruline kaasas käia, kui tehnika pöörase kiirusega täieneb, tarkvaraprogrammid lakkamatult uuenevad ja suhtluskanalid killustuvad. „Progress“ ja „innovaatilisus“ võivad olla ju üdini positiivse tähendusega mõisted, kuid kas mõte jõuab tehnikale järele? Muutuste tihedas tuisus kipuvad hägustuma inimlikud põhiväärtused – need vaimu turgutavad tarkused, mida põlvest-põlve edasi antud. Kuidas muudab digiajastu inimese arusaama iseendast ning oma kohast siin hiiglasliku Päikese-nimelise elektripirni all?

Virtuaalmaailma mõjusid uuriv psühholoog John Black kirjutas 1985. aastal: „Meie lapselapsed leiavad, et ühiskonnas on lihtne hakkama saada ilma raamatuteta, kuid on võimatu toime tulla ilma arvutita.“ Neid sõnu ümbritseb prohvetlik aura, kui võtta arvesse, et kaheksakümnendate keskel võis personaalarvuti leida vaid igast kümnendast inglise majapidamisest. Mobiil ja sülearvuti pole enam tehnilised vidinad, vaid kromanjoonlase uued kehaosad. Internetist on saanud inimese kuues meel. Sellist evolutsiooni ei osanud papa Darwingi ette näha!

Inimesed on endiselt uudishimulikud sarnaselt meie kaugetele esivanematele, kes ronisid puu otsast alla ja tahtsid kibedasti teada, mida kõike leidub silmapiiri taga. Jah, nüüdki tahetakse teada, kuid alati ei taheta tunda. Tihtilugu unub, et tunded, need mõõdetamatud ja programmeerimatud sähvatused kusagil teadvuses, eristavadki inimest masinast. Võtke inimeselt võime ennast tunda, kaasa tunda, valu ning rõõmu tunda – ja ta moondub psühhopaadilikuks Frankensteini koletiseks.

Hiljuti teisele poole Linnuteed rännanud ulmemeister Ray Bradbury teatas juba eelmise sajandi keskpaiku: täitke inimese pea tohutu hulga faktidega ja ta tunneb ennast võitmatuna. Veelgi enam: ta tunneb, et ta mõtleb! Aga kas ta tunneb end rohkem inimesena?

150 aasta eest polnud telefoni, kuid inimesed said kõik jutud ära räägitud. 80 aasta eest polnud telerit, kuid selletagi leiti meeldivaid ajaviitevõimalusi. 25 aastat tagasi polnud üleilmset netti, Facebook’i, blogisid ega miljoneid pornosaite – ja maakera pöörles ikkagi! Kas homo sapiens teiseneb drastilise kärmusega liigiks nimega apparatus stupidus?

Kuid ei! Ürgseid instinkte nii lihtsalt läbi ei lõigata. Kui soojust kogunud meri loksub sama sõbralikult nagu vaaraode ajal, kui rohetavad puukroonid õõtsuvad sama tüünelt nagu Aleksander Suure lapsepõlves ja vastnopitud maasikad maitsevad sama magusalt nagu Prantsuse revolutsiooni päevil, tõmbab robotki juhtme seinast ning astub inimesena suve nautima. Tunnete vastu ju kah ei saa.

18. juuni 2012

Freddie hõõgub edasi

„I won't be a rock star. I will be a legend.“ Need sõnad Freddie Mercury viimase elulooraamatu tagakaanel kõlavad eputavalt, kuid eputused, olgu sõnades või tegudes, nõuavad ikka tublisti enesekindlust. Vähesed saavad legendiks. Neid Aafrikas sündinud aasialasi (ja ühtlasi Briti kodanikke), kelle auks Genfi järve äärde monumente püstitatud, võib üles lugeda üheainsa pöidla peal. Tõstan minagi selle pöidla tema tunnustuseks.

Who Wants to Live Forever?

Mis küll oli selle mehe legendistumise põhjus? Esiteks kahtlemata vorm. Põnevalt eksootiline päritolu. Särav, kitši ja glamuuriga kokku mikserdatud kest, väljakutsuvad kostüümid ja lavanumbrid. Vastanditerohke eraelu, millesse jagus tülgastavalt rohkesti seksi ja narkotsi. Selliseid „skandaalseid“ tähti ja tähekesi on aga teisigi olnud, paljud neist on jälgegi jätmata kustunud. Vorm pole tihtilugu muud, kui suhkruvaap saepurust koogil. Puudunuks Freddie eluloost tema tummine helilooming, mäletataks teda vaid hernehirmutisliku veidrikuna, kellelt poleks vagadust austaval noorsool grammigi õppida. Freddie tegi suureks tema muusika ning harukordne sisseelamisvõime esitatavasse. Üle aegade värskena püsiv kunst – nagu ütlevad targemad mehed – ammutatakse üksnes kannatustejahust, mida eluveski igale lihtsurelikule erinevas koguses krae vahele jahvatab.

I Want to Break Free!

Vastuolulist elurada ja sünniga päritud eksootilisust ei maksa Freddie juures muidugi alahinnata. Küllap on Freddie kuulsaim pars ehk muistse iraani usundi järgija ning ilma temata ei tehtaks ühest kunagisest maailma levinumast religioonist juttugi. Parse nimetatakse mõnikord ka (veidi ebatäpselt) tulekummardajateks. Tuli on kahtlemata vägev element, millega passiks Freddie Mercuryt oivaliselt võrrelda. Võtkem vaigustest halgudest läidetud leek – rahutult lõkendav ja kirglev, sädemeterohke leek. Freddie oli just sellise kujuga, läbi seiklusliku elu loitnud isiksus. Tuli sümboliseerib parside jaoks muuhulgas kosmilist korda ja väge, õiglust, tõde ning jumalikku seadust. Elav tuli peab meelde tuletama, et igas inimeses on isiklik säde ehk ātmā. Ühest sädemest süttivad aga teised. Mõnikord nimetatakse neid fännideks.

Don’t Stop Me Now!

Queeni laulutekstides on ühtviisi palju nii igatsust, unelemist ja õhkavaid tahteavaldusi, lepituseotsinguid kui ka eneseirooniat ning süüdimatut lustakust. Näikse koguni, et Queen eksisteeris väljaspool oma aega, trende ja publiku esteetilisi ootusi. Bänd tegutseb ju tänini, kuid kõik aduvad, et koos Freddie’ga kaotas ta hinge. Jäi formaalne kest. Tuleb välja, et asendamatuid inimesi on ka olemas.

We Will Rock You!

Muusika jääb. Muusika kõneleb ja otsib enesele uusi järgijaid. Lugudest, mis said Freddie häälepaeltes elektri sisse, leiab kuulaja üleskutse järgneda elule – sellisele elule, millisena ta on kätte antud. Ehk leiab nii mõnigi praegusaja nooruk seda muusikalist virvarri kuulates enda seest pisikese Freddie, inimese, kes julgeb näidata ka oma varjatumat, seda tõelisemat poolt.

We Are the Champions, My Friend!

Pärast surma ootavat parside hingi kohus, kus kaalutakse üle voorused ja patud. Head hinged pääsevad paradiisi, kõlvatud heidetakse põrgulikku sügavikku. Parside usk lähtub arusaamast, et inimesel on nii vaimne kui ihuline olemus, millest tulenevalt mõistetakse esmalt kohut tema vaimu ja viimaks maa peale jäänud keha üle. Ei tea, milline saatus määratakse viimsepäeva istungil Freddie patusele ihule, kuid miljonitele joovastavat rõõmu pakkunud muusiku vaim on küllap juba ammu puhkamas rokilegendide paradiislikus udukogus.

Show Must Go On! (I Want to Ride My Bicycle…)

15. juuni 2012

Päevituskultuur

Niipea, kui kõikvõimas päike asub kõledaid paepaljandikke UV-kiirtega pommitama, kõrvaldavad põhjamaalased ihult üleliigse rõivakoorma. Siin-seal luidetel sirutatakse luikvalged jäsemed pikalt välja ning suvemõnud võivad alata. Nõnda, nagu küpsevad grillirestil vorstikesed, küpsevad õndsa päikeseratta all suvitajad.

Vahemereline jume on tsiviliseerituse märk. Toores lihakäntsakas kuulub metsiku looduse valda, ta ei kõlba süüa. Lõõmava tule ehk maagiliselt puhastava elemendi abil töödeldud liha on „kultuuristatud“, sellisena asetub ta tsivilisatsiooni ja sobib suhupistmiseks. Ka päevitamine on kultuuristav tegevus. Valgenahalisus näib ebanormaalsena, haiglaslikuna. Tervisest pakatav inimene peab olema jumekas, kergelt rusketes ja pruunides toonides. Kultuursema väljanägemise nimel lähevad käiku kõikvõimalikud abinõud: nii pruunistavad kreemid, talvised lõunamaareisid kui ka see väikekodanlik imeseadeldis, mis nahaarstides sügavat ahastust tekitab – solaarium.

Päikest pole alati sel viisil kummardatud. Enne Esimest maailmasõda seostati päevitunud nahka matslusega. Laiaäärelised kübarad, kindad ja päevavari olid pikka aega kõrgemast klassist naiste kohustuslike aksessuaaride nimekirjas. Päikesest hoiduti nagu kuradist. Sõja järel kasvas aga nähtavalt allergia sinivereliste ja kogu aristokraatia vastu, uueks ideaaliks kujunes peaaegu märkamatult keskklassi kultuur. Samas tõusis au sisse kerge talupoeglikkus. Kes oli päevitunud, see oli ka tööd teinud, ta polnud vaid siidipatjadel lamanud ja (sõna otseses mõttes) oma nahka hoidnud. Igaühel ei olnud siis ega ole ka praegu õnne otse päikese all leiba teenida, seega tuli välja mõelda teine moodus, kuidas kultuursemat palet omandada. Väljapääsuks said rannad. Mis olekski lihtsam, kui liivale pikali viskuda ja peaaegu iseenesest kultuuristuda?

Rand on muutunud järk-järgult vabaduse oaasiks, kus ei kehti samad sündsusreeglid, mis mujal. Klassikaline liivarand paistab ebahariliku paigana. Tegemist on avaliku alaga, kus võib ilma igasuguse häbitundeta poolpaljalt (nudistide rannas muidugi täiesti paljalt) ringi lipata. Rand vabastas inimesed kristlike sajanditega juurdunud moraalikammitsatest, mis sundisid ihu kui piinlikku objekti võõra pilgu eest varjama. Teise maailmasõja eel mähkisid naised oma rinnad kõvasti kinni ning mõned mehed kandsid uhkelt supeltrikood, kuid sõjakõmina vaibudes kadusid needki trendid. Saabus bikiinide ja speedo’de aeg.

Ameerika filmitööstus lohiseb veel traditsioonide lõa otsas: endiselt leidub võtteplatse, kus mehed jumestatakse kuldpruuniks, naised seevastu puuderdatakse lumivalgekesteks. Ehk tahetakse sellega näidata teatud naistegelaste süütust ja puhtust – tugevad kangelannad ja naissoost pahategijad satuvad harva ekraanile näost kaametena.

Väljaspool kinolina pole neitsilikkus moes. Lumivalgekese õrn pale räägib tänapäeva inimesele pigem ebaküpsusest. Nii vaimselt kui füüsiliselt jõuline, ettevõtlik ja iseseisev kodanik on praegu kehtiva ühiskondliku värvikoodeksi järgi ennekõike pruunikas ning rõivastumisstiili valides peab loomulikult hoolitsema ka selle eest, et õige toon selgelt välja paistaks.

6. juuni 2012

Mis teeb isaseks?

HIV-i vastase kampaania „Oled isane? Kumm on?“ semiootiline analüüs

Mullu parasjagu elevust ja pahandust tekitanud kampaania „Kumm on seks“ sai teise vaatuse. Provokatiivse videoga kroonitud esimene vaatus koputas neitsipõlve unustanud naiste südametunnistusele, nüüd pöördutakse otse kummikandjate poole. Esiteks kõnetatakse kampaania sihtgruppi üleoleval toonil (isane, mehepoeg), millega tehakse kohe selgeks, et vastu vaielda pole mõtet. Semutsemine-nunnutamine on lilladele.

Reklaamplakat teatab järgmist: „Mida rohkem testosterooni, seda kindlamalt on mehel kumm taskus. Teaduslikult tõestatud.“ Sellega viidatakse tundmatu ülikooli esmakursuslaste hulgas läbi viidud (anonüümseks jääda soovivate) inglise teadlaste uuringule. Kahtlase maiguga „teaduslik tõestus“ lüüakse alla nagu pitser, et uskmatuid korrale kutsuda ja (vahest alateadliku tagamõttega) populariseerida sotsiaalteadusi. Paraku kipuvad kergmeedias serveeritavad teadusnupukesed moonduma teaduse paroodiaks. Seekord pigistavad kampaania hallid kardinalid hämarast uuringust välja lennuka järelduse: mehed, kelle suguhormoonid vägevalt perutavad, on kahtlemata „enesekindlad ning julgevad kummi välja võtta. Selline julgus naistele meeldib.” Võib ka lihtsamalt öelda: tahad naist, kasuta kantossi! Ilmselt jääb see lööklause mõneks järgmiseks kampaaniaks.

Kogu spektaakel kinnistab lärmakalt tüüpilise macho kuvandit, mille juures rõhutatakse peale enesekindluse eriti agaralt julgust: „Kui tunned ennast mehena, siis julged enda ja oma partneri eest seista,” kuulutatakse ning lisatakse suurekaliibriliste sugupüsside rahustuseks: „Igale mehele leidub talle sobiv kumm.“

Kampaania kodulehel pakutakse võimalust teemasse puutuvaid küsimusi esitada, lisaks tõsiseltvõetavale seksieksperdile vastavad kolm portreenäoks valitud „isast“: kaks noort lauljat ja üks näitleja, kes löövad paraku oma noorus-õrnusega räigesse macho-propagandasse nähtava mõra. Küsimusi saavad esitada kõik perverdid. Muide, nagu moodsale misjonitööle iseloomulik, on küsijate suu ette riputatud peibutis: „alfakomplekt“ ehk 60 kvaliteetset kondoomi ja väga haruldane bokseripaar (limited edition). Komplekte jagatakse välja lausa mitu. Nüüd me siis teame, kuhu kaovad sotsiaalministeeriumile eraldatud maksurahad.

Värskete õpetussõnadega pooleks korratakse rahva seas juba tuntud tõeterasid: „Proovi, eksperimenteeri ja testi. Kumm on seks.” Peaasi, et oleks lõbus – voodis, pagasnikus või põõsas, vahet pole. Kui isasel kummid all, võib sajaga kimada. Ei siis ole karta HIV-i, aborte ega tüütuid tittesid. Ainult mingi hale beeta jätab tööle või poodi minnes kummi taskusse pistmata.

Niisiis, kordame veelkord üle: kumm teeb isaseks!

4. juuni 2012

Kaob jumal, kaob moraal

USA vabariiklaste partei presidendikandidaat Mitt Romney on silma paistnud ennekõike oma usulise kuuluvusega. Eelmised valimised näitasid, et Ameerika oli valmis hääletama mulati poolt, kuid kas Ameerika on valmis ka selleks, et Valgesse Majja kolib mormoon? Seni on ameeriklased eelistanud igat sorti protestante, nende seas baptiste ja presbüterlasi, väikest erandit esindab vaid katoliiklasest Kennedy. Mormoone ei peeta enamasti kristlasteks ning ristiusulembeses Ameerikas võib see saada Romneyle suurimaks komistuskiviks. Ometi näib, et just usu- ja moraaliküsimustes leiab Romney punkte, milles Obamale selgelt vastanduda. Mõned kuud tagasi põrutas Romney ühel vabariiklaste presidendikandidaatide debatil, et Obama ohustab Ameerika usuvabadust. Atlandi taga kõlab taoline väljaütlemine tõsise süüdistusena.

Ajaloolise traditsiooni poolest peetakse Ameerika Ühendriike täiusliku usuvabaduse kantsiks. Paavst Johannes Paulus II nimetas usulist sallivust koguni „üheks Ameerika demokraatia kultuuriliseks nurgakiviks“. Idee täielikult ilmalikust valitsusest või poliitilisest elust on USA-s olnud pikka aega mõeldamatu.

20. sajandi teisel poolel hakati aga avalikkuses kaebama, et Ülemkohtu otsused kitsendavad religiooni mõju ning tõrjuvad usuküsimused avalikult tasandilt eemale. Juuraprofessor Stephen Carter kirjutas näiteks 1993. a ilmunud raamatus „Uskmatuse kultuur“, et Ameerika seadused käsitlevad religiooni pelgalt hobina nagu oleks see „midagi tähtsusetut ja ebasobiv tegevus intelligentsetele täiskasvanutele“.

Õigusteadlase Richard S. Myersi järgi tähendab religiooni privatiseerumine usu käsitlemist isikliku elu nähtusena, mis ei peaks mängima rolli avalikus elus. Eelkõige puudutab see religioosseid ametiasutusi, usutegelasi ja religioonipõhiseid moraalipõhimõtteid. Pinge avaliku religioosse arvamuse ning ilmaliku seadustiku vahel on tugevalt protestantlikule pinnale rajatud Ameerika ühiskonnas lihtne tekkima.

Keerukamad sõlmed, mida kohtuorganid on sunnitud lahti harutama, seonduvad avaliku moraali probleemiga. Abort, eutanaasia, homoseksuaalsed suhted ja samasooliste abielud kuuluvad selliste teemade sekka, mida Ameerika kohtud väga ettevaatlikult käsitlevad.

Üheks vigurlikuks näiteks on Missouri osariigi abordivastane seadus, mille järgi peaks sündimata lapsel olema samad õigused, mis kõigil teistel, sest elu algab seaduse autorite väitel ei varem ega hiljem kui viljastumise hetkel. Kohus leidis seevastu, et pole ainsatki ilmalikku seadust, mis sätestaks, et elu algab just munaraku viljastamisest, mistõttu on Missouri õigusakt põhiseadusega vastuolus.

Mõningatel juhtudel on kohtud pidanud arutama, kas homoseksuaalid võivad olla skautide juhid. Sellistes kaasustes pole kohtukulli nokast seni eitavat vastust pudenenud. Otsuste põhjendused kõlavad sarnaselt: homode ühiskonnast eemaletõrjumise põhjuseks on pelgalt usuliste juurtega eelarvamused.

Ehkki mitmed kohtunikud rõhutavad, et seadusandlus peaks põhinema ilmalikul ratsionalismil, see tähendab üksnes kainel mõistusel, ei saa Ülemkohtu ametliku avalduse kohaselt moraalset seisukohta käsitleda religioossena ainult seetõttu, et see võib ühtida ka mõne religioosse organisatsiooni veendumustega. Igat juhtumit tuleb vaadelda eraldi ning kaaluda nii inimese kui ühiskonna huvidest lähtuvalt. Samas arutletakse pidevalt selle üle, kui palju on põhiseaduslikes õigusaktides ruumi moraalsele relativismile.

Myers peab positiivseks tooniks praegust olukorda, kus religiooni ei käsitleta kohtuotsustes ebaratsionaalse ja tülika tegurina nagu mõned aastakümned varem. Näiteks toob ta USA-s selle sajandi algul tõstatatud arutelu teemal, kas ja kuidas esitleda avalikult usulisi sümboleid. See puudutas ka erinevate ühendriikide ametlikke motosid ja eeskätt ameerika rahvuslikku lipukirja „In God We Trust“. Ehkki üldiselt arvatakse, et riigi moto on osa kultuurilisest traditsioonist ega ohusta usuvabadust, siis föderaalkohus leidis, et Ohio moto „With God All Things Are Possible“ ei vasta konstitutsioonilistele põhimõtetele, sest viitab liiga üheselt ristiusule. Ülemkohus ei ole aga nii drastilistele otsustele alla kirjutanud.

Privatiseerimise tees hakkab seega Ameerika Ülemkohtus mõju kaotama ning osaliselt on tegemist vastutulekuga kristlastele, kes leiavad, et Jumala kadumisega ühiskondlikult tasandilt kaob ka humaansus ja elu ei peeta enam pühaks. Samas on Ülemkohus selgelt kuulutanud, et valitsus peab olema täiesti erapooletu nii erinevate religioonide kui mitteusklike suhtes.

Richard S. Myers arvab, et võitlus religiooni privatiseerimise pooldajate ja vastaste vahel on tegelikult kultuuriline võitlus. Myers ise on selgelt nende poolel, kes leiavad, et religioonil peaks olema avalikus elus olulisem roll, sest vastasel juhul satub ohtu ühiskonna moraalne tasakaal.

Obama ja Romney piikide ristamine, mille käigus tuleb istuval presidendil veenvalt põhjendada ka pisut tormakalt väljendatud toetust homoabieludele, ootab alles ees. Eks siis jumal koostöös ameerika rahvaga otsusta, kelle südames voolab rohkem kõlbelist verd.