Laulupeo kõige kurvem laul

Kas juurteta saab õnnelik olla?

Tänavuse laulupeo „Iseoma” kõige kurvem pala kõlas poiste- ja meeskooride ühises esituses. See oli „Leib jahtub”, Andres Valkoneni ja Leelo Tungla igihaljas lugu. Mis teeb kurvaks? Laul on kirjutatud juba viiskümmend aastat tagasi, aga kõlab kui eile loodud. Mure, millest lauldakse, pole grammigi kergemaks muutunud, vastupidi!

Pixabay

Ajatult valus teemadering – lapsed võõrduvad kodust ja vanematest, peresuhted lõdvenevad või katkevad täielikult, kiirustavas maailmas kaotatakse juured. Kiirus, vaid kiirus, ei muud on hinnang moodsale elutempole, kus inimesed sebivad edasi-tagasi, teevad karjääri ja kummardavad edujumalaid, kuid tihtipeale perekonna ja kodutunde arvelt. Kummutil pildid reas, õlelill nende seas... Vanemad ootavad ja igatsevad oma lapsi. Nende jaoks on aeg hoopis seisma jäänud.

Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed... Linnupojad lendavad ikka pesast välja, neid ei saa kinni hoida, sest sinitaevas on nii ahvatlev ja pilved nõuavad püüdmist. Kodu jääb kitsaks. Seal on kõik vana, tavaline ja igav. Aga laias ilmas, suures linnas on kõik muutumises, liikumises, nii põnev! Kuidas seal endaks saad...? Kahtlane, kas juurteta võib üldse õnnelik olla. Just see tähtis küsimus, kust me tuleme ja kuhu kuulume, jääb sinna-tänna tormates liiga sageli vastuseta. Pole aega küsida, pole aega mõeldagi.

Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed? Tulema keegi kord peab, kui ta veel teed siia teab... Jah, torkab otse südamesse. Tahaks lihtsalt kalleid inimesi näha, kuulda nende häält, teada, et kõik on korras. Muud polegi vaja. Kuid kodutee ununeb...

Leib jahtub, sest lapsed ei tule. Aga armastus ei jahtu enne, kui külmas hauas. No vähemalt matustele peaks lapsed ikka jõudma. Loodame!

Tommy Cash ja kärbes

Mis on „Espresso Macchiato” tähendus?

Kes satub Londoni Rahvusgaleriisse, võib imetleda ka keskaja lõpust pärinevat suurepärast maali, mida tuntakse kui „Hoferi perekonna naise portree”. Maal on mitmes mõttes mõistatuslik. Ükski ekspert ei oska öelda, kes võib olla selle autor. Igatahes pidi tal olema meisterlik käsi, sest suvaline kunstnik ei suudaks kõiki portree juurde kuuluvaid detaile nii peenelt lõuendile panna. Ei teata ka seda, keda maalil kujutatakse. Pildi ülaosas on vaid napp kirjalik vihje: geborne Hoferin ehk Hoferi soost, kuid kuna see nimi oli keskajal saksa aladel küllalt levinud, ei juhata see niidikene kuhugi. Maali stiili ja naise riietuse järgi võib aga öelda, et töö valmis millalgi 15. sajandi teisel poolel.

Naine on uhkelt riides ning kannab toretsevaid ehteid, mis kõneleb meile tema rikkusest. Käes hoiab ta meelespäid. Aga oh üllatust – naine pole ainus elusolend sel maalil. Tema valgel puhvmütsil istub... kärbes. Järgneb loogiline küsimus: miks? See täitsa tavaline porikärbes on nagu tärnike teksti sees, mis ei vii paraku ühegi joonealuse selgituseni. Kas kunstnik tahtis lihtsalt nalja teha? Paneks õige lugupeetud prouale kärbse pähe, eks näis, mis juhtub! Või tahtis kunstnik demonstreerida oma osavust? Pisikest lülijalgset pole just lihtne realistlikult joonistada, kuid see kärbes on tõepoolest elutruu. Mõni vaataja võib koguni arvata, et päriskärbes on korraks maali peale lennanud. Osa kunstiajaloolasi pakub välja traagilise seletuse: naine suri enne portree valmimist ning kunstnik lisas selle tähistuseks kärbse kui renessansiaegse vaataja jaoks arusaadava koodi.

Olgu, kuidas on, kunstiteos ei peagi andma ammendavaid vastuseid. Mida rohkem küsimusi ja vastusevariante, seda huvitavam. Tuleme nüüd tundmatu renessansiaegse kunstniku juurest aastasse 2025 ja räägime ühest mitmepalgelisest tüübist, keda on koguni meie aja Salvador Daliks nimetatud.

Aasta joogi tiitel läheb tänavu espresso macchiatole ning loomulikult on selles süüdi Tommy Cash. Mees, kelle kohta Vikipeedia puistab heldelt tiitleid: räppar, laulja, tantsija ja visuaalkunstnik. Ehkki muusikat hakkas ta avaldama juba 13 aastat tagasi, jäi ta eesti publikule pigem kaugeks. Eestlased ei suutnud heaks kiita Tommy Cashi enesekuvandit, mille juurde kuuluvad räme slaavi aktsent, flirt venelastega ja idaeurooplase kaart. Tõeline eestlane tahab olla ju põhjaeurooplane, antivenelane. Postsovetlik pärand, millest Tommy on seni inspiratsiooni saanud, on siinmail häbenemisväärne praht, mis tuleks vaiba alla pühkida. Pealegi kuuluvad Tommy senised muusikapalad pigem kitsasse nišši, kuhugi räpi ja popi vahelisse halli tsooni. Alles itaalia kohvilaul tegi Tommyst ka Eestis superstaari.

„Espresso Macchiato” on Tommy Cashi esimene katse kõnetada laiemat publikut. Laulu sensatsiooniline populaarsus näitab, et katse õnnestus hiilgavalt. Spotifys üle 13 miljoni kuulamise, Youtube’is vaatamisi 12 miljonit (esimene video) pluss 5 miljonit (teine video).* Need on arvud, millest enamik eesti eurolõokesi võib ainult unistada. Tommy on igatahes rahvusvaheline mees.

Kui ta aasta tagasi ühel kontserdil teatas, et kavatseb pürgida Eurovisioonile, tundus see lihtsalt naljana. Aga kae kurja, oligi teisel tõsi taga! Ja nüüd on ta Eurovisioonil. Nukitsamees viilis sarved maha, pani viisaka ülikonna selga ja vallutab Euroopat. Aga pahandustest ei pääse ta sellegipoolest. Provokatsioon on Tommy teine eesnimi.

Kas „Espresso Macchiato” on itaallaste suunas pillatud solvang või kompliment? Miks ta laulab vigases itaalia keeles? (Por favore – peab olema per favore, mi amore – õigem oleks mio amore.) On ta loll või häbematu? Aga pange tähele: märtsis Eurovisiooni ametlikul Youtube’i kanalil avaldatud muusikavideos on ühe tantsija seljas suhkrupakk kirjaga „SUAGR”. Miski pole juhuslik!

„Espresso Macchiato” ei jäta mainimata mafioososid ega spagette. Enamik itaallasi pole siiski solvunud, otse vastupidi. Lugu sai Itaalias kiirelt hitiks. Tähelepanuväärne saavutus, kui võtta arvesse, et Itaalia on suure ja kireva muusikaturuga riik, kus edetabelisse või rahvusringhäälingu jutusaatesse pääsemine pole ilma kõva mänedžmendi ja lobitööta sugugi lihtne.

Poleemikat tekitab ka Tommy Cashi lavaline etteaste. Netis levib kuri teooria: Cash parodeerib Donald Trumpi. Seesama tumesinine ülikond ja pikk punane lips. Ka Tommy Cashi tantsunõksatused sarnanevad Trumpi valimiskampaanias nähtuile. Baseli laval lendab suur Cashi nimega lennuk. Kas see pole mitte Air Force One? Ja arktiline maastik, mille taustal suur osa tegevusest toimub – Gröönimaa? Kas pole kogu sõu hoopis Trumpi märg unenägu?

Eesti etteaste ajal tormab lavale hullunud fänn, kes tahab koos Tommyga tantsida. Karmide nägude ja punnis musklitega turvamehed püüavad sissetungijat peatada, kuid fänn saab oma tahtmise. Sarnast pilti on nähtud varemgi. Kõrvaline isik tungis lavale 2010. aastal Hispaania ja 2018. aastal Suurbritannia esinemise ajal. Sõu sisaldab ka Eurovisioonile omaseid stampe: laulja ilmub etteaste alguses siluetina, lõpus aga kannavad tantsijad teda kätel. Etteaste algul avaneb eesriie, mis laulu lõppedes ka sulgub. Mõistate? See on ainult teater, pagan võtaks!

Mis ikooniliseks muutunud ülikonda ja lipsu puutub, siis täpselt samas riietuses askeldas ka Andy Warhol oma 1982. aasta performance’is, kus artist sööb lihtsalt hamburgerit. Tommy Cashi esimene, ühe kaadrina filmitud video, milles võib näha teda kohvi joomas, on Warholi etteaste otsene jäljendus/tõlgendus. Warhol maalis supipurke, Tommy laulab kohvist. Mõlemal juhul sisisevad kriitikud: no mis kunst see on!

Pakun veel ühe tõlgenduse. „Espresso Macchiato” räägib loo ennast krooniliselt imetlevast ärimehest Tommyst (Tomassost), kes peab väikest itaaliapärast kohvikut. Vahel käib ta ka ise klientidega suhtlemas ning pursib mulje avaldamiseks itaalia keelt, mida ta tegelikult eriti ei oska. Ta uhkeldab oma töökuse ja varandusega (võib-olla on ta selle just kohvimüümisega kokku ajanud?), jäädes siiski sõbralikuks. Vestluse käigus annab Tommy kohviku külastajatele hüva nõu: „Life is like spaghetti, it’s hard until you make it.” Ja muidugi pole mõttekas iga asja pärast põdeda, vahel tasub aeg maha võtta ja nautida väikesi mõnusid: „No stresso, no stresso, it’s gonna be espresso!”

Tommy Cash viskab blenderisse Itaalia stereotüübid, Eurovisiooni klišeed, Warholi tembutused, Trumpi suurushullustused ja küllap veel seda koma toda. Tulemiks on kaleidoskoopiline vaatemäng, millest ei tasu otsida sügavat mõtet või hingeraputavat sõnumit. Tommy teeb, mis Tommy tahab, sest ta on kunstnik. Kelle jaoks kloun, kelle jaoks geenius.

* Kuu aega hiljem (14.06.25) on Youtube'i statistika järgmine: mõlemat videot on vaadatud 17 miljonit korda, poolfinaali etteastet 14 miljonit ja finaali etteastet 21 miljonit korda. Very buena!

Ära ole esimene, kes uskuma jääb. Ära ole viimane, kes petta saab

Mida teha, et külmas sõjas mitte surnuks külmuda?

Nelikümmend aastat tagasi anti välja album „Chess”, mis sisaldas laule samanimelisest muusikalist. Kui muusikal ise paar aastat hiljem Londonis lavale jõudis, olid mõned palad, nagu „One Night in Bangkok”, „I Know Him So Well” ja „Anthem” juba hittideks mängitud. Ehkki muusika autorid Benny Andersson ja Björn Ulvaeus olid selleks ajaks ABBA-le joone alla tõmmanud, kumab muusikalist ikkagi läbi tugev ABBA-likkus. Sellele viitab ainuüksi „Chessi” peategelaste kvartett: kaks meest ja kaks naist. Ent „Chess” pole lugu Rootsi menubändist, vaid hoopis poliitikast, spordist ja noh, armastusest (või selle puudumisest) ka.

„Chessi” muusika on vägev, kuid libreto paraku segane. Olen oma silmaga näinud Vanemuises 2006. aastal esietendunud versiooni, kus laulsid-mängisid Koit Toome, Gerli Padar, Janika Sillamaa ja Lauri Liiv. Kusjuures, lavastaja Georg Malvius oli niigi selgrootu loo veel segasemaks pööranud. Toimus mäng mängus: lauljad kehastasid näitlejaid, kes kehastasid maletajaid, kes kehastasid Külma sõja ettureid või jummal teab, keda veel... Kontsertlavastusena võttes oli Vanemuise „Chess” aga raskesti unustatav elamus, muidu ma seda siin pea kakskümmend aastat hiljem ei meenutaks.

Pixabay

Tollal, aastal 2006, näis Külm sõda juba udune minevik. Nüüd aga – selge olevik. Praegune Külm sõda, mille Ukrainas asuv epitsenter on paraku väga tuline, alles kogub hoogu. Seekordne rindejoon kulgeb küll mõnevõrra teisiti. Eesti on iseseisev ja sõdib demokraatlike riikide poolel. Soome ei soometu ja Saksamaa on üks. Ometi näib, et eelmises Külmas sõjas oli pilt palju teravam: pahad tegid pahandust ja head tegid head. Ühel pool seisis USA koos kapitalistlik-demokraatliku läänega, teisel pool marutses kommunistlik Nõuka-liit ühes oma vasallidega. Kas trumpistlik USA on aga endiselt demokraatia poolel? Kas Orbanist, Le Penist ja teistest populistidest ussitanud Euroopa suudab demokraatia eest seista?

Aga tagasi „Chessi” juurde. Sport oli üks lahinguväli, kus demokraatlikud ja ebademokraatlikud riigid omal ajal veretult sõdida said. Venelaste jaoks oli ülimalt tähtis kõikvõimalikel suurvõistlustel ameeriklastele pähe teha. Eks ameeriklased mõtlesid sama venelaste kohta. Ka malelaud oli lahinguväli. Suurmeistrid Bobby Fischer ja Anatoli Karpov kunagi vastamisi ei läinudki (1975 loobus Fischer Karpovi vastu mängimast), ent „Chess” elustab selle intrigeeriva duelli: ameerika ja vene maletajad kohtuvad Bangkokis, et välja selgitada, kes on maailma parim. Võidab see, kelle närvid vastu peavad.

Eespool loetlesin juba „Chessi” suurimaid hitte, aga minu lemmik on hoopis „Nobody’s Side”, muusikaline aforismikogu, mida passib iga kell tsiteerida. Naine nimega Florence – mõnes lavaversioonis on ta Ungari päritolu, mõnes hoopis tšehhitar, aga vahel ka britt või ameeriklanna – on suurepärane maletaja, Ameerika suurmeistri Freddie Trumperi treeningpartner, sõber ja võib-olla isegi natuke enamat. Kui ta Freddie’ga põhjalikult tülli pöörab, ei mõista ta enam, mis tema ümber toimub. „Võib-olla ei ole ma kellegi poolel,” järeldab ta.

Lahti läheb kibedate mõtete tulevärk: „Kõik mängivad mingit mängu, kuid ei mängita samade reeglite järgi.” „Kõige parem on üksi edasi minna.” „Oled mängust väljas, omaette.” „Miski pole lõpuni kindel.”

Ja siis: „Keegi pole kellegi poolel.” „Ära kaota südant, kasuta mõistust.” „Ära kuula võõra nõu.” „Ära lase sõbral end kaks korda haneks tõmmata.” „Ära ole esimene, kes uskuma jääb, ära ole viimane, kes petta saab.” „Ära unusta: ka parim (tahtmine) läheb aia taha.”

Kes mõistab, et ta on päriselt üksi, saabki usaldada vaid iseennast. See ongi see lihtne, ehkki veidi mõru tarkus, mis aitab rasketel aegadel vastu pidada. Kui nii paljud on kurjusest purjus, tasub säilitada kaine meel ning jääda endale kindlaks. Tuleb säilitada külm pea, et külmas sõjas ellu jääda. Mängida oma mängu, sest keegi pole päriselt kellegi teise poolel.

Imelik, lase ruttu üks bergamasca, ma lähen Tali pruudiga tantsima!

Barokk on ägedam kui rokk

No assure you, the wall is down that parted their fathers.

Will it please you to see the epilogue,

or to hear a Bergomask dance between two of our company?

Shakespeare "Suveöö unenägu", V vaatus, I stseen

Shakespeare, kes oli sügavalt kiindunud Itaalia ajalukku ja kultuuri, keerutas oma tegelasi sageli itaalia tantsude rütmis. Tantsiti corantot, gagliardat, voltat ja bergamascat. Kõik need praeguseks unustatud renessansiajastu tantsud võluvad oma õhulise meeleolu ja vallatu taktiga. Aga tants, kui mõtlema hakata, on alati väljendanud inimhinge igatsust millegi kerge ja muretu järele, igatsust tõusta mudasest maast natukenegi kõrgemale. Inimene on ainus tiibadeta olend, kes tahab niiiiiiii väga lennata.

Renessansiga pöörati pilgud seljataha, kauguses kumavasse antiikaega. Kiriku türannia all devalveerunud ja protestantlikust liikumisest killustuva jumalakultuse kõrvale kerkis taas inimene kui isiksus, õrn, kaduv ja kordumatu. Järgnes pillav ja külluslik barokiajastu, tantsulisem kõigist eelnevaist. Baroki värvide ja vormide keerlev kaleidoskoop on tuntavas vastuolus tolle aja tumedusega. Verine Kolmekümneaastane sõda, nõiajahtide massipsühhoos, vaibumatud katkulained ja pidevad näljahädad pidid kogu Euroopa elanikkonna viima parandamatusse depressiooni. No kuidas sai sellise hädaoru kohale kerkida baroki vikerkaar?!

Pixabay

Kuulakem või paar takti 17. sajandi muusikat. Varane barokkmuusika on sädelev, sillerdav, mänguline ja siidjas. Kihiseb nagu šampus, taustal sadade väikelindude sädin. Kas Corelli, Lully, Purcell või Charpentier polnud kunagi masenduses, et nad sellist häbematult trallitavat muusikat lõid? Või oli see hoopis nende südamest sündinud protest maailma jõhkruse ja ebaõigluse vastu?

Charpentieri võidufanfaaridega "Te Deumi" prelüüdi on kuulnud ka need, kes klassikalisest muusikast grammigi ei hooli. Paratamatult kuuleb seda igal aastal, sest tegemist on ühtlasi Eurovisiooni tunnusmeloodiaga. Väga sobilik valik, sest ka Eurovisiooni värviküllane pillerkaar langeb kokku barokliku kergemeelsuse ja lõbujanuga. Barokk oli sama camp nagu eurolauluvõistlus. Moodi tulid parukad, sitsid-satsid, hõbepannaldega kingad, volangid ja rüüsid, siidisukad ja üleelusuurused mantlid. Maalikunst pakatas erksatest värvidest ja dünaamilistest stseenidest, sekka vähem või rohkem varjatud erootikat. Üks süüdimatu campi-lärakas teeb halli ja nutuse argipäeva värvilisemaks ja õige pisut talutavamaks.

Isegi vaimulik muusika, mille hulka kuulub "Te Deum", ei äga sünguse ja tõsimeelsuse ahelates. Jumalat kiidetakse rõõmsas ja tundelises toonis, nii nagu seda teevad praegusel ajal kirgliku esinemislaadiga gospelikoorid. Jumal, kelle poole tuleb pöörduda ainult pea maas ja peenike pihus, ei ole väärt kummardamist. Barokk ei karda mürgeldada taevariigi väravate taga.

Muidugi, kui räägitakse barokkheliloojatest, siis nimetatakse kõigepealt ikka kolme suurt: Bach, Händel ja Vivaldi. Nende herride ja sinjooride vägitööd jäävad siiski 18. sajandisse, kui moes olid rokokoo ja ohohoo. Horisondil paistis siis juba rangeid vorme austav klassitsism ja mõistuse võitu kuulutav valgustusajastu. Tollasest heliloomingust ei puudunud varasem sillerdus, kuid samas lisandus küpsust ja tõsidust. Parukad ei kadunud veel, kuid camp hääbus. Bach kõlab praegugi nii kaasaegselt, et täitsa kõhe hakkab. Aga lapsemeelne, parajalt vallatu mängulisus – seda 18. sajandil enam ei sallitud.

Ei saa märkimata jätta, et just barokiajastul hakkasid välja kujunema ooper ja ballett. Suur osa oli Päikesekuninga soosingul. Kogu Versaille oli nagu üks eputav teater luksuslike kostüümide ja dekoratsioonidega. Igal õukonnaliikmel oli oma roll, mida täita. Ooperi ja balleti edvistav maneerlikkus, täitmatu suurushullustus ning kunst-kunsti-pärast mõttelaad pärineb Päikesekuninga õuelt.

Klassikaline muusika, sealhulgas ooper ja ballett, saavutas tipu 19. sajandil ja on sestsaati ainult allamäge veerenud. Moodne sümfooniline muusika on kiirelt mööduv ja unustatav nagu popmuusika, millele "klassikud" ometigi agaralt vastanduvad.

Läki tagasi lättele ja kuulakem baroki kosutavat siristamist. Ehk teeme paar tantsutiiru ka. Kõige raskematel aegadelgi tahaks ju olla vaba ja õnnelik.

Itaalia meisterviiuldaja Marco Uccellini (1603 või 1610–1680) "Bergamasca":

Eesti vajab häid trolle

Kumb maitseb paremini: Nutella või Onu Bella?

Mõnevõrra üllatuslikult tõi Draamateater sel suvel lavale loo Onu Bellast. Üllatav polegi, kellest tükk tehti, vaid kus see tehti. Draamateater on omandanud ju konservatiivse etendusasutuse imidži, vastuolulistest teemadest käivad nad üldjuhul kaarega mööda. Aga ehk polnudki Bellas midagi vastuolulist. Tema lorilaulud liitsid rahvast üheksakümnendate algul samamoodi nagu Mattiiseni isamaalised laulud vaid mõned aastad varem.

Onu Bella on üks esimesi artiste, keda ma oma lapsepõlvest üldse mäletan. Olin siis nelja- või viieaastane, kui ta mu teadvusse jõudis. Umbes samast ajast mäletan ka pereansamblit Sõnajalad. Onu Bella ja Sõnajalad – äärmuslikemaid vastandeid annab otsida. Aga selline see punaokupatsioonist toibuv Eesti oli. Hull aeg täis hulle inimesi. Ühed pidasid Onu Bellat labaseks rõvetsejaks, teised aga pesuehtsaks geeniuseks. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, paistab õigus olevat viimastel. Sõnajalgadest näitemänge ei tehta, Bellast küll. Draamateatri tükk ainult kinnitab Bella kui kordumatu kultuuriikooni staatust.

Eriti hästi mäletan lapsepõlvest kaht Bella laulu: „Koolis on vahva” ja „Seksikas poiss”. Neid kedrati raadios päris jõudsalt. Väikse tatina ei teadnud ma muidugi, mida „seksikas” tähendab, aga arvasin, et küllap see midagi tähtsat on. Onu Bella suurim hitt „Ma võtsin viina”, mille esmaettekanne toimus legendaarse Öötelevisiooni eetris, peaks kuuluma lausa kohustusliku palana kõigi laulupidude repertuaari (Mart Juur tegi vist sellise ettepaneku). Kõlab nagu pühaduseteotus? Sugugi mitte. „Ma võtsin viina” puudutab eestluse põhialuseid hoopis sügavamalt kui nii mõnigi surmtõsine kantaat, mis spetsiaalselt laulupidudeks kirjutatakse ja mis kohe pärast peotule kustumist unustatakse.

Onu Bella sai hakkama vähemalt kahe vägiteoga. Esiteks legaliseeris ta viisipidamatuse ja teiseks tõi moodi meeste stringid. Ehkki jah, praeguste Eesti meesartistide jalas pole stringe eriti näha olnud. Aga mine tea, võib-olla Taukar kannab neid. Salaja. Bassi varjus.

Üheksakümnendate kaoses polnud kellelgi lihtne orienteeruda. Rahvas ärkas okupatsioonist nagu üldnarkoosist ega saanud päris hästi aru, kes ta on, kus ta on, mis on õige ja mis vale. Just sellisel ajal oligi tarvis tolasid, narre, pajatseid – nimetagem neid, kuidas tahes. Trollid, jah, ütleme trollid. Onu Bella oli üks hea troll, kes kõverpeegleid sinna-tänna tassides seadis küsimärgi alla ei midagi vähemat kui tegelikkuse mõttekuse.

Tema loomingut võib võtta kui popmuusika paroodiat, vabastavat naljatamist, aga teades, et tegemist oli väga intelligentse mehega, siis püüdis ta rahvast ka omal moel harida ja valgustada. Ärgitas raamidest välja murdma, teisiti mõtlema ja käituma. Paraku kiputakse endiselt liiga sageli arvama, et kui teeb teisiti, siis teeb valesti.

Seda tänuväärset trollitööd, millega Onu Bella sai hakkama muusikas, tegid kuningriiklased poliitikas. Kuningriiklasi on peetud pullivendadeks, kes riigikogus ainult lollitasid, kuid naasugune hinnang on ülekohtune. Kuningriiklaste fraktsiooni kuulusid peamiselt ajakirjanikud ja humoristid, kes „Pikri” aegadest kogutud kapitaliga Toompeale purjetasid ja seal korda looma asusid. Praegused ekrelased on kurjad trollid, kelle roosa unistus on iseseisev ja -mõtlev riik hävitada. Kuningriiklased olid seevastu head trollid, sest nad paljastasid poliitilisi idiootsusi, naeruvääristasid suurte isamaalaste tühje lubadusi ja osutasid demokraatliku riigi ülesehitamisel paratamatult tekkivatele vigadele.

Üksainus näide. Kummaline küll, aga miskipärast leidsid mõned kirikuusku saadikud, et riigikogu istungitele peaks alati eelnema palvetund. Kuningriiklased tegid vastukäigu ja kõmistasid loitsu lausudes šamaanitrummi. Tänu sellele tulid ka riigikogulased mõistusele ja palvetunnid jäeti ära. Tol kaugel aal võtsid rahvasaadikud veel õppust.

Lollitamine on lolluste paljastamiseks tõhus meetod. Heal trollil peab olema piisavalt nutti ja silmaringi, ilma nendeta lollused sihile ei jõua. Praegugi kõigume kaose serval, maailmas näib valitsevat korralagedus. Just sellisel ajal on nõudlus heade trollide järele pakiline. Hädasti on tarvis ka õpetajaid, politseinikke, päästjaid, õdesid, bussijuhte ja keevitajaid. Aga kõige suurem tööjõupuudus valitseb trollide sektoris.

Vanad trollid on pensionil või surnuaias, noori eriti peale ei tule. Jajah, püstijalakoomikuid või igat masti mõminaräppareid võib ju aeg-ajalt trollimas näha, kuid neist ei piisa. Rahva vaimse tervise huvides tuleb välja kuulutada konkurss uute trollide leidmiseks. Eesti otsib supertrolli, kel oleks suus vähemalt kolmkümmend kaks naljahammast.

Hingekella lüüakse ikka veel, aga milleks?

Tühjus kõlab hästi

Sattusin kuulama Klassikaraadio saatesarja „Tornikell minu külas”, kus tehakse juttu kirikukelladest, mis kajavad vastu eesti kirjandusest. Kirik ja kirjandus – neil on õhtumaade kultuuris tugev seos. „Kiri algab kirikust,” ütles Runnel. Aga Suits ütles hoopis midagi muud: „Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell.” Sellest luuletusest ongi inspireeritud „Tornikella” saate avaosa, mis juhatab kuulaja Gustav Suitsu kodukanti, Võnnu alevikku Tartumaal.

Giphy

„Kerkokell” on kahtlemata tuntuim murdekeelne luuletus eesti kirjanduses. Kus kumiseb kell, seal peab olema ka kirik. Võnnu pühakojast, mis praegusel kujul pärineb 18. sajandist, saadeti viimsele teekonnale Suitsu ema. Lell lõi tornis kella. Suits oli vasakpoolsete vaadetega, mistõttu polnud tema suhe kirikuga kuigi soe. See ei takistanud tal siiski jäädvustada oma mõtteid ja tundeid, mida Võnnu kirikukella kõla ja ema ärasaatmine temas tekitasid. Muidugi oli luuletus tartu murdes, see oli Suitsu emakeel. Mis keeles sa emaga siis veel kõneled?

Kell, mida Suits kaebamas ja nutmas kuulis, oli tollal veel üsna noor – ta ema suri 1912, kell oli valatud vaid neli aastat varem. Üldiselt on kombeks, et pragunenud või muul moel purunenud kirikukell sulatatakse üles ja valmistatakse selle põhjal uus. (Hea näide iidsest taaskasutusest!) Võnnu vana kell oli valatud 18. sajandi lõpus, selle eellane sündis veidi pärast Põhjasõda. Seega võib öelda, et Võnnus kõlab kolm kella ühes.

Kella lüüakse ikka veel, enamasti pühapäeviti, vahel ka matuste puhul. Inglise poeet John Donne pani mitmesaja aasta eest kirja kuulsa mõtte: ära küsi, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sulle. Ent praegu maetakse surnuid kellakõmina saatel harvem. Vahel pannakse krematooriumi leinasaalis mängima salvestatud kellamäng. Uued ajad, uued kombed. Kõik on nii sünteetiline!

„Tornikella” teises saates minnakse Palamusele ehk Paunverre, kus teadupärast lõi kella Lible. Muide, Suits kirjutas „Kerkokella” samal aastal, kui ilmus Lutsu „Kevade” - 1912. Aga see kell, mille nöörist haaras Lible või tema prototüüp Kristjan Lill, enam Palamuse kohal ei kaigu. Praegune pärineb kahekümnendate lõpust. Lutsu järgi oli Lible pooleldi lätlane ja ühest silmast pime. Andrus Kivirähki arvates tahtis Luts sellega rõhutada Lible „piiripealsust”, mingis mõttes oli ta Paunvere narr.

Ka maailmakirjanduse kõige tuntum kellamees Quasimodo oli piiripealne isik ja narr, tugeva väärarenguga hüljatud laps, kes leidis pelgupaiga Jumalaema kiriku võlvide all. Teistsugusus või poolinimlikkus kajastub isegi tema nimes – quasimodo on ladinakeelne määrsõna, mida võib tõlkida kui „peaaegu” või „nii ja naa”. Kiriku kellamehed on laiemaski tähenduses „nii ja naa”: nende tegevusala asub elu ja surma vahelises piiritsoonis.

*

Aga kell? Miks seda ikkagi lüüakse? Kelli ja kellukesi helistatakse teistestki religioonides, näiteks budismis. Kellakõla tekitab vibratsiooni, mis kandub ka inimkehha. See juhatab inimese ülevasse vaimsesse seisundisse ja loob usuliseks riituseks sobiva meeleolu. Kell sunnib aja peatuma. Ta kutsub mõtlema igaveste asjade üle. Sama funktsiooni täidavad ka idamaade gongid ja „laulvad kausikesed”.

Ometi näib, et kellakumin on kõrvale kaugeks jäänud. Kellahelistamine on mingi vana aja värk, mis ei kutsu enam esile pühalikke tundeid. Kerkokella kõla sumbub olmemürasse. Kas see on tingimata halb?

Kirik satub uudistesse enamasti suurte usupühade ajal, jõulude ja lihavõtete puhul. Ikka räägivad vaimulikud meile armastusest ja headusest ja rahust. Paraku on see jutt õõnes. Mida arvata piiskopist, kes kiidab jumala headust, suutmata põhjendada, miks see hea jumal laseb nii palju kurja sündida? Kuidas saab võtta tõsiselt hingekarjast, kes koguduse ees kõneleb armastuse tähtsusest ning pritsib teisalt mürki vikerkaarerahva suunas? Mis maksab kõrgeaulise Moskva patriarhi loba rahust, kui ta seejärel kutsub üles toetama ametis olevat vene presidenti ja seega ka sõda? Silmakirjalikkuse tipp!

Ristiusk ongi täis vastuolusid. Kristliku usutunnistuse järgi on Kristus tõeline inimene ja tõeline jumal. Mõlemat korraga, mitte pool ja pool, kord üks, kord teine. Loogikaga pole seda võimalik seletada. Kristlike sõnumite õõnsus tulenebki nende vastuolust tegelikkusega.

Miks siis kerkokella lüüakse? Surnute päästmiseks ja elavate lohutuseks? Vaadake – kirikukell kõlab ju samamoodi nagu vaimulik jutlus. Ilusalt, aga tühjalt. Kell ei saaks üle küla kumiseda, kui ta oleks seest tina täis. Ta peab olema tühi. Nõndasamuti ei saaks pühameeste sõnumid kaugele levida, kui nad oleksid täidetud raske ja mõistuspärase tõega.

Inimesed janunevad suurekõlalise tühjuse järele.

Veljo Tormis - “Tornikell minu külas" (1978). Segakoorile, lugejale ja kellale (Juhan Viidingu libreto Fernando Pessoa poeemide põhjal). Dirigent-lugeja Tõnu Kaljuste.

Saad seda, mida väärid

Kaotatud lapsepõlve meenutades ja julget uut aastat soovides

Mul on kahju ainult teie kannatustest, ei millestki muust. Lõppkokkuvõttes langes mulle parem osa. Kui ma tagasi pöörduksin, alustaksin jälle otsast peale. Elu on mulle vajalik. Linnades ei ole enam tõelist elu. /---/ Teed inimese tööd ja tunned inimese muresid. Oled ühenduses tuule, tähtede, öö, liiva ja merega. Võitled kavalusega loodusjõudude vastu. Ootad koitu, nagu aednik ootab kevadet. Ootad lennuvälja nagu tõotatud maad ja otsid oma tõde tähtedest.

Antoine de Saint-Exupéry „Öine lend” (1931)

Lendamisest sügavalt vaimustatud mees, kes otsis elu tuulest, liivast ja tähtedest, leidis omale haua Vahemeres. Oli 1944. aasta, sõda. Mis täpsemalt juhtus – kas ta sattus mõne saksa lennuki tule alla või tabas õhumasinat tehniline rike – jääbki ilmselt teadmata. Spekulatsioone on erinevaid, neil pole põhjust peatuda. 1998. aastal leidis üks kalur Prantsusmaa lõunarannikult tema hõbedase nimeplaadi, paar aastat hiljem jõuti merepõhjas jälile lennuki vrakile, millest paraku polnud just palju alles. Liiguvad kuuldused ühest surnukehast, mis sõjapäevil randa uhuti ja tundmatu sõdurina kusagil nüüdseks unustatud paigas mulda sängitati. Kas see võis olla tema, väikese printsi isa?

Pixabay

Saint-Exupéry "Väike prints" on kahtlemata paljude lemmikraamat. Kusjuures, täiskasvanute seas on fänne vist isegi rohkem kui laste seas. Igaüks leiab sellest raamatust natuke mõtteainet, natuke tõtt, natuke kurbust ja lohutust. Mina näen „Väikest printsi” kui lapseliku süütuse kadumise lugu. Oleks prints jäänud oma planeedile, armsa roosi juurde, poleks ta sattunud ka kõigi nende lahendamatute mõistatuste ja vastuseta küsimuste rägastikku, mille kosmoseavaruses sehkendavad veidrikud talle ümber punusid.

Laps imestab. See on tema loomulik tegevus. Miks on nii ja miks on naa? Täiskasvanu kaotab tasapisi imestamise võime, kuhjuvad lõputud küsimused lämmatavad ta. Tahame aina teada, aga lõpuks tuleb ikka käega lüüa – küsimusi on ülemäära palju, vastuseid kohutavalt vähe ja need vähesedki kuivad ja kidurad. Kes aga kõrge vanuseni imestab, säilitab noorusliku hinge. Kui kustub uudishimu, kängub ka mõistus. Vahel juhtub see liiga vara ja liiga paljudega.

Tahaks uskuda imedesse. Tahaks uskuda muinasjuttude võimalikkust. Mis seda usku toitma peaks? Iga täiskasvanu teab: „elu on ime, kuid temas pole imesid” (E. M. Remarque). Inimloomuse tumedad küljed jätavad imed varju. Sel niigi kannatanud planeedil käib ikka kusagil sõda, pommidega ja pommideta, endiselt käärib vimm ja valitseb vägivald. Ühed võitlevad tõe, teised vale eest. Kumb on kumb? Jälle need küsimused!

Minu lemmik jõululaul on Greg Lake'i "I Believe in Father Christmas". Lake, tuntud eelkõige kui progebändi Emerson, Lake & Palmer teine kolmandik, kirjutas selle laulu protestiks jõulude kommertsistumise vastu. Siingi kajastub samalaadne teema, mis "Väikese printsi" saagas: lapseliku süütuse kadumise paratamatus ja tasane traagika. Ometi kumab kadunud lapsepõlvemaade kohal loojumatu päike, mida mõned astronoomid kutsuvad Nostalgiaks.

Lake laulab: "Mulle räägiti kunagi, et jõulud on alati valged ja rahu valitseb maa peal... Mulle müüdi jõulu-unelmat, mulle müüdi püha ööd..." Ta uskus jõuluvana, kuid siis, ühel hommikul, näeb ta maskeeringu läbi. Ometi soovib ta kuulajale lootusrikkaid jõule ja julget uut aastat. Olgu paradiis või põrgu, me saame endale just sellised jõulud, mida väärime.

"I Believe in Father Christmas" sisaldab korduvat tsitaati Prokofjevi ülevast palast "Troika", mis oli algselt kirjutatud komöödiafilmile "Porutšik Kiže" (1934). Laulu videosse on põimitud kaadreid Vietnami sõjast. See omapärane segu annab võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Kurb moraal, muinasjutud ei päästa maailma. Lisan siia ühe lootusrikka sõna: vist.

Peielauda istusid Kaisukaru, Barbie ja Vigri

Kaks heliloojat: lõbus Lumbye ja tõsine Gounod. Tähelepanekuid ja oletusi

Pixabay

Võib vaid ette kujutada neid uhkeid kübaraid, šikke silindreid, värvilisi lehvikuid, lopsakaid lokke, peeneid lornjette, läiklevaid jalutuskeppe, siidi, satsi, kõlisevaid kalliskive ja mööda kivisillutist lohisevaid kleidisabasid, mida kõike 1843. aasta augustis vastselt avatud Kopenhaageni Tivoli väravas näha sai. Kohal oli Taani koorekiht: rikkad kaupmehed, auväärt pürjelid, kõrgemad riigiametnikud, professorid, ohvitserid ja kirjamehed, igaühel õrnemast soost saatja käevangus, kalligraafiliste kirjadega kutsed taskus ja põu täis surisevat elevust.

Ei teadnud siis veel keegi, et uus lõbustuspark saab nii populaarseks ja laialt tuntuks, et "tivoli" muutub Põhjamaades (ka Eestis) lausa lõbustuspargi sünonüümiks. Õigupoolest laenas park oma nime hoopis väikeselt Itaalia linnalt Tivolilt, mis asub kohe Rooma külje all. Itaalia Tivoli omandas kuulsuse tänu Villa d'Este kaunile renessansiaegsele pargile, mis inspireeris muuhulgas ka prantslasi looma Pariisi samalaadset luksuslike aedade ja lõbustusasutuste kompleksi Jardin de Tivoli. Sealt korjasid idee üles juba taanlased.

Kui esimesed Kopenhaageni Tivoli külastajad sisse astusid, võttis neid kohe vastu särtsakas muusika. Lõbustuspargi muusikaliseks juhiks oli määratud võimekas helilooja Hans Christian Lumbye, kes pälvis peagi oma tegevuse eest kuldse hüüdnime "Põhjamaade Strauß". See kompliment pidi tema südant pööraselt rõõmustama, sest Johann Strauß I oli Lumbye suur iidol, keda ta igati jäljendada püüdis. Kokku komponeeris Lumbye ligi 600 pala, nende seas valsse, polkasid ja masurkasid ehk siis sellist tantsumuusikat, mis oli tollal väga moes. Loomulikult kirjutas ta muusikat ka spetsiaalselt lõbustuspargi tarbeks, millest annavad tunnistust sellised unustusehõlma vajunud teosed nagu "Piduõhtu Tivolis" ja "Tervitus Tivoli külastajatele".

Üks Lumbye tuntumaid teoseid valmis Tivoli teiseks aastapäevaks 1845. Esmaettekanne lükkus paraku vihmase ilma tõttu edasi, aga kui see viimaks publiku kõrvu jõudis, sai sellest paugupealt hitt. Ja pauku tehti tõepoolest! Teos oli nimelt "Šampanjagalopp", mida paljud maailma sümfooniaorkestrid tänini esitavad, eriti uusaastakontsertidel. "Šampanjagalopp" üllatas oma puhutise uuenduslikkusega: esitamisel kasutati ksülofoni, mis oli tol ajal sümfooniaorkestrites veel küllalt ebaharilik instrument.

Teinegi Lumbye sulest pärit galopp on siiamaani tuntud: "Kopenhaageni raudtee galopp", või sõna-sõnalt tõlkides: "Kopenhaageni raudteeaurugalopp" (København Jernbane Damp Galop), mis valmis 1847, kui Kopenhaageni ja Roskilde vahel avati Taanimaa esimene raudteelõik. Pole kahtlustki, et tegemist pidi olema lausa briljantse reklaamiga uuele transpordiliigile.

Rongid ja raudtee on inspireerinud kahtlemata paljusid loovisiksusi, eriti kirjanduses. Kohe meenub "Anna Karenina", kus rongid on vaat et omaette tegelased. Émile Zola "La Bête humaine” tegevus toimub suuresti raudteel Pariisi ja Le Havre'i vahel. Agatha Christie kirjutas päris mitu novelli-romaani, kus mõrvamüsteerium sünnib rongis: "Mõrv Orient Expressis", "Sinise rongi mõistatus" ja "Paddington 16.50".

Viktor Pelevini novell "Kollane nool" võtab tabavalt kokku rongide maagia: "Ma olen kõige lähemal mis tahes õnnele – ehkki ma ei püüagi seletada, mis see õieti on – kui ma pööran pilgu aknalt ja taipan, et hetk tagasi ei olnud ma veel siin, oli vaid maailm akna taga, ja midagi ilusat ja mõistmatut, mida polegi üldse vaja mõista, oli mõneks sekundiks tavalise mõttesülemi asemel."

Istu rongi ja inspiratsioon tuleb! Sarnase juhtumi leiame ka Eesti kultuuriloost. Kui Juhan Liiv sattus esimest korda rongiga sõitma, sündis sellest nagu naksti luuletus „Eile nägin ma Eestimaad”.

Nägin hurtsikuid, saunasid,

nägin bagaaži ja paunasid,

väljal kivivõsa aunasid...

Jah, see oli aeg, kui tehniline progress loojaid lummas ja inspireeris. Ei kujuta ette, et tänapäeval võiks keegi kirjutada luuletuse uusimast nutitelefoni mudelist või sümfoonilise pala tänaval vuravast pakirobotist. Aga mine tea!

*

Samal aastal, kui avati Tivoli ja Lumbye asus seal ametisse (1843), sattus 25-aastane prantslane Charles Gounod muusikajuhiks hoopis teistlaadi – ja tunduvalt tõsisemasse – asutusse: ühte Pariisi väikesesse kirikusse, mida haldas roomakatoliku misjonäride ühing (Société des Missions étrangères de Paris). Noore helilooja jaoks oli algus okkaline. Kiriku orel prääksus nagu part ning jumalateenistustel laulma pidanud koor, kui seda üldse nii saab nimetada, koosnes vaid neljast liikmest: kaks bassi, üks tenor ja heledahäälne poisike pealekauba. Gounod teenis kirikus õige mitu aastat, rikastades kiriku muusikalist kava ja lüües seejuures lahinguid ka põikpäisete kirikuisandatega, kes pidasid näiteks Bachi loomingut võõrapäraseks ja jumalakaugeks.

Kui Lumbye eeskuju oli mänguline Strauß, siis Gounod pidas oma iidoliks justnimelt spirituaalset Bachi. Gounod’ tuntumaid teoseid „Ave Maria” on õigupoolest tema isiklik tõlgendus Bachi prelüüdist ühele fuugale. Ega Gounod tihanudki palju noote ümber tõsta, ta andis teosele vaid pisut teistsuguse kõla. Tänapäeval nimetatakse taolist võtet „sämpliks”, mis teeb Gounod’st ühtlasi 19. sajandi kuulsaima megamiksija.

1872. aastal lahkus Lumbye Tivoli muusikajuhi kohalt ning tõmbus loomingulisest tegevusest üldse kõrvale. Tolsamal aastal haaras Charles Gounod terava hanesule ja lükkis noodijoontele ühe kelmika klaveripala. Seitse aastat hiljem sai lühike tragikoomiline teos ka orkestriseade, mille järgi seda praeguseni tuntakse. "Marioneti matusemarss" oli sündinud.

Gounod' loomingule pilku heites näib "Marioneti matusemarss" ehtsa kurioosumina. Tolleks ajaks oli ta juba kirjutanud paljukiidetud ooperi "Faust", rohkelt vaimulikke laule, missasid, kantaate ja oratooriume. Tõsine mees, tõsine muusika. Kirikus leiba teenides oli Gounod jõudnud lausa kindla veendumuseni, et temast peab saama preester. Või munk. Aga naised ajasid tal pea segi ja vaimuliku karjäärist ei tulnud midagi välja.

Miks pagana päralt pidi Gounod kirjutama matusemarsi marionetile? Kiikame ajalukku ja hakkame oletama.

1870. aastal puhkes Prantsuse-Preisi sõda, süüdlasteks riiukukk Napoleon III ja raudne kantsler Bismarck. Saksa väed tungisid Prantsusmaale ning jõudsid Pariisi välja. Gounod läks koos oma perega maapakku Inglismaale. Kui aastakese kestnud sõda läbi sai – prantslased pidid selle tulemusel sakslastele loovutama maavaradest kubiseva Alsace'i ja Lorraine'i piirkonna – naasid Gounod' naine ja lapsed koju, kuid helilooja ise jäi mõneks ajaks Inglismaale. Seal kirjutaski ta "Marioneti matusemarsi".

Helilooja elas ligi kolm aastat sopran Georgina Weldoni juures, mis tõukas mõistagi liikvele nurjatuid kõlakaid, kuid see pole praegu oluline. Prantsuse tuntuimaks elusolevaks heliloojaks tõusnud Gounod andis inglise publikule meelsasti kontserte, misjuures jäi tal aega ka loominguliseks tegevuseks. Vahelduseks suurvormidele otsustas ta kirjutada midagi lihtsat ja kerget.

Jõuame oletusteni. Kaotatud sõda ei saanud prantslastele, sealhulgas Gounod'le kuidagi rõõmu teha. Häbi tipuks oli Saksa keisririigi väljakuulutamine Versaille' lossis, ammuses Prantsuse valitsejate residentsis. Ent samas oli teada, et see alandav sõda jäänuks pidamata, kui Napoleon III ei oleks aina tugevneva Saksa riigiga tüli norinud.

Kas pole võimalik, et "Marioneti matusemarss" on Gounod' satiiriline kommentaar toimunud sündmustele? Partituuri juurde on lisatud väike seletus, mille kohaselt saab Marionett hukka duellil. Järgneb nukuteatri trupi lein ja matuseprotsessioon. (Ei saa lahti uitmõttest, et peielauda istusid ka Marioneti lähisugulased Kaisukaru, Barbie ja Vigri.) Kas Marionetiks võiks olla keiser Napoleon III? Tema armee sai sõjas hävitavalt lüüa, ehkki ta ise jäi siiski ellu.

Kui marionett oli äpardunud keiser, kes oli siis nööritõmbaja? Jumal? Prantsuse rahvas? Või koguni Bismarck? Või tuleb marionetis näha langenud monarhia võrdkuju? Sõda sakslastega määras igatahes Prantsusmaa tuleviku: Pariisis kuulutati välja Kolmas Vabariik, mis kestis 1940. aastani, kui sakslased jälle Prantsusmaale tungisid.

Loe ka seda:

Tulest, veest ja luikedest

Minu arm ei parane

Tosin tähelepanekut laulupidude kohta

1. Parmupillihullus

See oli vist paar aastat tagasi, kui raadiouudistes hõigati välja, et 2019. aasta laulupeo teemaks on "Minu parm". Kikitasin kõrvu ja sügasin kukalt. Kas tõesti on valitud see punaste silmadega piniseja, kes valusasti hammustab ja karjaloomad hulluks ajab, laulupeo maskotiks? Või pannakse laulu sisse meile nii hingelähedased joodikud? Eestlased on ju vinge joomarahvas, keda lätlasedki lõputu janu eest kiidavad. Aktsiis ja lauluviis riimuvad kah kenasti.

Aga küllap on see ikka vihje parmupillile, mõtlesin lõpuks. Piniseva-sumiseva parmupilli kõla annab paljudele rahvaviisidele selle õige mineku. Oh seda pettumust, kui selgus, et suure juubelipeo lipukirjaks on siiski "Minu arm"!

Pixabay

2. Armistunud rahvas

Nagu teada, on "arm" eesti keeles kolmepalgeline sõna. Koorik haava peal, halastus ja sügav kiindumus. Ajalugu pole meid hellitanud, vaid ikka peksnud ja pussitanud. Eestlased on armiline rahvas. Mõned armid ei parane kunagi. Neid nimetatakse monumentideks. Armid meenutavad meile, mis maksab paar aastakümmet vabadust.

Armu paluda ja armu anda on ühtviisi raske. Sageli võimatu. Ent just arm rajab kuldsillutisega tee andestamisele ja leppimisele. Seda teed rajatakse harva, veel harvem käiakse läbi. Uhkus on tugevam kui halastus.

Aga armastus, kuhu see jääb? Ei hakka siin Tammsaaret trööpama, tema tööst ja armastusest on padratud juba piisavalt. Armastus tuleb siis, kui on õige aeg. Kui üldse tuleb.

3. Deutschland, Mein Lieben

Saksa romantik August Heinrich Hoffmann von Fallersleben kirjutas 1841. aastal kaks luuletust, "Das Lied der Deutschen" ja "Mein Lieben". Neist esimene sai Joseph Haydni viisi peal Saksa hümniks. Teine aga inspireeris Lydia Koidulat kirjutama luuletust "Mu isamaa on minu arm". Tahame või ei, Eesti laulupidude ja laiemalt kogu rahvuskultuuri sammastik toetub Saksamaalt imporditud vundamendile.

"Mu isamaa on minu arm" kanti esmakordselt ette esimesel üldlaulupeol 1869. aastal Tartus. Koidula teksti viisistas Aleksander Kunileid, ebaõiglaselt lühikese eluteega helilooja, keda võib pidada rahvusliku muusika pioneeriks. See "Minu arm", millega tänapäeva laulupidusid enam ettegi ei kujuta, sündis aga Venemaal sõjapaos viibinud Gustav Ernesaksa peas ja südames 1944. aasta märtsis. Loetud päevad hiljem pommitati Tallinn puruks, põles ka eestlaste püha kultuuritempel Estonia.

Kui Lydia Koidula põrm 1946. aastal Peterburi Kroonlinna kalmistult üles võeti, aurulaevaga kodumaale toodi ja Tallinnasse Metsakalmistule maeti, kõlas tema haual ka meeskoori esituses Ernesaksa juhatusel "Mu isamaa on minu arm". Küllap sai see laul poetessilt ka paradiisliku õnnistuse. Muide, too kössakas aurulaev, mis Koidula säilmed sünnimaa rüppe puhkama tõi, kandis nime "Gustav"...

4. Liivi püksid

1910. aasta laulupeo eesmärgiks oli koguda raha Estonia seltsimaja ehitamiseks. Suursuguse kultuuritempli rajamisega kaasnev kuulsaim legend toob meie ette armsa Juhan Liivi, kes olevat tahtnud Estoniale oma vana kuue loovutada. Raha tal ju polnud. Kuub jäi õrna närvikavaga poeedile siiski selga, Paavli kaltsukat polnud veel avatud.

Selle legendi teine versioon on tragikoomilisem. Nimelt olevat need olnud hoopiski püksid, mille Liiv Estonia ehitusplatsil jalast ajas ning mida ta säravi silmi rahakogujaile pakkus. Arusaadav, et säärane lugu ei passi kuigi hästi pühalik-tõsise rahvusliku narratiiviga. Aga peatume hetkeks ja kujutleme: Estonia ees seisab uhke marmorkuju, palja tagumikuga poeet. Tema ümber sumisevad mesilased ja graniidist alusel siugleb rõõmsalt kiri: "Ta lendab mesipuu poole..."

Pixabay

5. Laulutules igavikku

Tänavusel laulupeol esmakordselt ette kantud Pärt Uusbergi "Igaviku tuules" on eepiline kaabukergitus Kristian Jaak Petersonile. Korrakem veelkord neid lootusrikkaid värsse: "Kas siis selle maa keel - laulu tuules ei või - taevani tõustes üles - igavikku omale otsida?" Viimaks ometi said need tähenduslikud read enesele korraliku viisi. Nüüd võib laul tõepoolest taevani üles tõusta.

Õieti polegi teada, kas Peterson mõtles neid ridu kirjutades "tuules" või "tules". Oli toonane grammatika ju sedavõrd segane, et pikad ja lühikesed häälikud ujusid sinna-tänna. Seetõttu võiks samahästi hõisata: "Kas siis selle maa keel laulu tules...?" Kui Peterson pidas silmas laulutuld, on tema värsid lausa prohvetlikud.

Laulu(peo)tuli, mis tänavu 1. juunil Tartus süüdati, rändas läbi kogu Eestimaa, küll paadi ja hobuse ja rattaga, vihmas ja päikeses, ukselt uksele. Laulutuli tõi rahvale palju rõõmu. Kõikjal, kus ta peatus, kummardati teda nagu iidset õnnehaldjat, kes ometi kord me õuele jõudis.

Suur laulutuli süttis lauluväljaku 42-meetrises tornis nagu kord ja kohus. Paraku jäi absoluutsest õnnest puudu üksainus samm, üksainus kaader. Telepildis laulutule kustumist "Minu armu" saatel ei näidatud. Üks oluline emotsionaalne hetk läks sellega kaotsi. (See apsakas tuleb režissööri palgast maha võtta.)

6. Saksa kirik

Kahju, et Tartu Maarja kirikut, mis oli esimese üldlaulupeo keskus, ei jõutud tänavuseks peoks taastada. Aga kõike head korraga ei saagi. Loodetavasti õnnestub heldekäeliste annetajate abiga meie kultuuriloos nii oluline kirik õige pea särama lüüa.

Paganarahva keel ei paindu kuigi hästi, kui tuleb laulda vaimulikke laule. Ent pidagem meeles: laulupeo saime saksadelt ja kooris laulmise komme tuli luteri kirikust. Vaimulikud laulud on laulupeo kavas täiesti omal kohal, meenutamaks, kust me oleme tulnud.

Üks tähtis saks on endiselt igal laulupeol kohal ja vaatab mõtliku pilguga pidulisi -  muidugi Ernesaks. Lauluväljak on tõeline saksa kirik.

7. Meri on, Meri jääb

1969. aasta juubelipeol kõlas taas "Mu isamaa on minu arm" Ernesaksa juhatusel. Üks linase mütsiga mees tõusis publiku seas aupaklikult püsti. Tema eeskuju järgisid ka teised lähedal istunud pealtvaatajad. Viimaks seisis peaaegu kogu rahvamurd. "Minu armu" kuulati nagu hümni. Aga kes oli see mees, kes esimesena püsti tõusis? Ei keegi muu kui Lennart Meri!

Meri oli sel ajal "Tallinnfilmi" palgal. Tolsamal suvel vändati parasjagu "Viimset reliikviat", kus tulevane president oli toimetajaks. Vormilt ateistlik, ent sisult riigivaenulik film, kus vabadusest kõneldakse rohkem kui üheski teises Eesti filmis, "Nimed marmortahvlil" kaasa arvatud. "Viimsest reliikviast" sai omamoodi vastupanusümbol.

Samal aastal tuli Estonias lavale Ülo Vinteri muusikal "Pipi Pikksukk". Sellest lihtsast lastetükist pärineb teine üle aegade kestev vastupanusümbol, "Laul põhjamaast". Enn Vetemaa sõnadel oli peen tagamõte: Eesti ei kuulu itta, sõbralike liidurahvaste perre, me oleme põhjamaa. Vähemalt tahaks olla. See tahtmine pole kuhugi kadunud.

8. Põhjamaa pekid päevitavad

Kurblik asjaolu, et kõik lauljad ja ka pealtvaatajad lauluväljakule ei mahtunud, näitab vaid laulupidude elujõudu. Ent kõiki asjaosalisi ei seo armastus maa, rahva ja koorimuusika vastu. Endiselt leidub neid karvaseid ja sulelisi, kes tulevad laulupeole nagu laadale. Tühja sest laulust, peaasi, et pidu saaks!

Telepilt reetis sedagi, kuidas osad pidulised tulid Lasnamäe nõlvale vaid päikest võtma. Heideti riided seljast ja visati siruli, las pekid särisevad. Ehk läks mõnel mehel GPS rikki ja Pirita ranna asemel satuti lauluväljakule?

9. Kungla hümn

Eestlased on õnnelik rahvas. Eestlase huulil heliseb nii palju eripalgelisi hümne: "Mu isamaa on minu arm", "Ta lendab mesipuu poole", "Laul põhjamaast", "Ärkamise aeg"... Aga laulurahva tõeline hümn on muidugi "Kungla rahvas". Keegi ei tea, kus Kungla asub. Eks ta ole meie Atlantis või Eldorado, me viljakandev Sannikovi maa, mis kord kuldsel a'al kaotsi läks ja mida vist enam iial üles ei leita. Aga kui leitakse, siis lauluga!

Ah, mis siin udutada. Jalutage natuke Rootsis ringi ja näete Kunglat iga nurga peal. Palun väga: Kungliga slottet, Kungliga Tekniska högskolan, Kungliga Filharmonikerna, Kungliga Krigsvetenskapsakademien jne. Tasuta keeleväänajad veel pealekauba.

Pixabay

10. Laulu- ja vikerkaar

Seekordsel laulupeol kõlas teiste seas ka Evald Aava "Me oleme põhjamaa lapsed" Anna Haava tekstile. Aav on ennekõike tuntud Eesti esimese algupärase ooperi "Vikerlased" loojana. Ja kaare all laulsid samuti Vikerlased - Eesti esimene seksuaalvähemuste koor. Ei oskagi öelda, kas LGBT-koori osalemine laulupeol oli kultuurilooline tähtsündmus või asjade loomulik käik, millele polegi vaja kuigivõrd tähelepanu pöörata. Ilmselt said Vikerlased sadade kooride seas niigi kõige enam rambivalgust.

Alles paar aastat tagasi viskasin nalja, et Gay Pride'i ja laulupeo rongkäigu võiks ühendada, siis oleksid kõik rahul ja õnnelikud. Ja näe, nali sai teoks! Tore on. Vikerlastele kummardades panen uuesti mängima selle peo ühe suurema hiti, Tauno Aintsi  ja Urve Tinnuri loodud võimsa loitsu "Üksi pole keegi".

11. Pidu läbi, kõri läbi

Laulupeol on inimestel nutt silmas, pärast pidu aga kurgus. Ei midagi uut. Eufooria lahtub, ekstaas kaob ja taas võtab oma harjumuspärase koha sisse põhjamaine masendus. Minu armu asemele sigineb minu viha. Mõistmine alistub hukkamõistu ees.

Kogu aeg ei saagi peomeeleolus püsida, vahepeal on vaja kodus raevu külvata ja kurja kasvatada. Eestis on endiselt küllalt kõrisid, mida pole veel läbi lõigatud. Kui see viimaks juhtub, peame lõikuspidu.

12. Tänusõnad muistsetele jumalatele

Kui vihast ja hukkamõistust juba juttu tegime, siis... üks hea uudis tuli laulupidudega seoses veel. Eelnevatel kordadel on kohe järgmisel nädalal pärast laulupidu alanud sealsamas lauluväljakul, pühal murumaal, suur läbu nimega Õllesummer. Tänavu seda ei juhtunud. Õllesummer läks pudelite kolinal pankrotti. Tänu Ukule, Taarale ja Vanemuisele!

Tsensuurist, puurist ja puukuurist

Kes valdab teadmisi, valdab võimu. Pikki sajandeid oli valitsejatel lihtne alamaid vaos hoida, ametlikul tasandil anti neile riigikorraldusest teada vaid nii palju kui vajalik. Kirjaoskamatu rahvas pidi troonisaalides sündinud käske täitma, pisike matsipea ei kõlvanudki mõtlemiseks. Mine tea, muidu hakkab mõni veel jumala poolt ametisse sätitud võimukandjate otsustes kahtlema.

15. sajandil, kui saksa kullassepp Gutenberg esimese trükipressi kolisema pani, muutus olukord pöördumatult. Üldise kirjaoskuse levikuni oli veel pikk maa minna, kuid võimurid pelgasid õigustatult, et trükimustas peitub saatan. Juba 1471. aastal - Gutenbergi esimestest trükikatsetustest oli vaevalt paarkümmend aastat möödas -  andis paavst Sixtus IV välja korralduse kontrollida kõigi trükiste sisu. Üks esimesi kuulsaid tsensuuriohvreid oli Martin Luther, kelle kirjutised pandi keelu alla 1521. aastal Wormsi ediktiga. 1559 koostati katoliku kiriku keelatud raamatute nimekiri, mida sajandite jooksul aina täiendati, kuni see viimaks Paulus VI eestvõttel 1966. aastal tühistati. Tsensuur sündis koos trükikunstiga.

Lisaks sõjaväele peab autoritaarne riik üleval pidama ka tsensorite armeed. Mõistagi tõe ja õiguse huvides. Üks kuulsamaid tsenuuriorganeid oli Glavlit Nõukogude Liidus. See asutati 1922. aastal eesmärgiga kõrvaldada käibelt teosed, mis ohustasid riigisaladusi, õhutasid mässu, soodustasid usulist ja rahvuslikku "fanatismi" ning mõjusid halvasti ühiskondlikule moraalile. Nii kodu- kui ka välismaisel kirjandusel hoiti teraselt silma peal, soovimatud teosed kanti musta nimekirja, vajadusel konfiskeeriti ning paigutati luku taha või hävitati. Tsensuurimasina tõhusat tööd ilmestab paar tähelepanuväärset statistilist fakti: 1938.-1939. aastal korjati Nõukogude Liidus käibelt üle 16 000 erineva teose, enam kui paarkümmend miljonit eksemplari mitmesugust kirjandust läks hävitamisele.

Loomulikult ei pääsenud "umbrohutõrjest" ka okupeeritud Eesti. Esimesel nõukogude võimu aastal 1940-41 hävitati siin enam kui 200 000 eksemplari raamatuid. Muuhulgas heideti tulle ka Uku Masingu väärikas piiblitõlge, mis oli alles äsja vihikute kaupa ilmunud ning mida ühe suure raamatuna välja anda ei jõutudki.

Eesti NSV Glavlit koostas 1966. aastal kõrvaldamisele kuuluvate, peamiselt "kodanlikul ajal" ilmunud väljaannete koondnimekirja, kus oli ligikaudu 3000 teost. Nimekirjad jäid kehtima 1988. aastani. Palju kirjandust rändas kurikuulsasse erifondi, hoolega valvatud ideoloogilisse puukuuri. Aga puukuuri ei koguta puid selleks, et neid seal nagu muuseumis hoida, vaid selleks, et need viimaks ära põletada.

Kus on keelatud raamatuid, leidub ka keelatud kirjanikke. Nii näiteks oli Stalini aegu põlu all suur hulk kirjarahvast, teiste seas Tuglas, Merilaas ja Semper. Ametliku põhjenduse järgi polnud nende loomingul kirjanduslikku väärtust või oli teoste sisu lubamatult vulgaarne. Osa kirjanikke - eriti need, kes olid pagenud läände - jäid võimude poolt põlatuks nõukogude aja lõpuni.

Tsensuur ei tähenda mõistagi vaid ärakeelamist. Võimatu on kokku rehkendada, kui palju "sobimatut materjali" raamatutest ja filmidest nõukogude perioodil välja lõigati. Filmile kui Lenini poolt heaks kiidetud propagandakunstile kehtisid rangemad nõudmised, kuid ega raamatuidki ülemäära hellitatud. 1979. aastal ilmunud ja suurt lugejamenu nautinud Silver Anniko "Rusikad" anti alles hiljuti välja uustrükis. Nüüd siis selgub, et esmaväljaandest oli suisa mitusada lehekülge teksti ideoloogilistel põhjustel kaotsi läinud.

Vahel ilmutasid tsensorid-toimetajad ka ise loomingulist annet ja kirjutasid mõningaid teoseid ümber. Anonüümse kaasautori sai endale teiste seas Oskar Luts. Muudeti "Nukitsamehe" lõppu: kirikuõpetaja asemel pani Nukitsamehele korraliku nime perekonnaseisuametnik. Ehkki Luts saatis toimetusse kurja kirja, milles ta muudatuse naeruväärsust veenvalt põhjendas, ei võetud rahvakirjanikku loomulikult kuulda.

Pixabay

*

Ehkki tsensorid valvasid riikliku tõe järele ning ka kirjandustoimetajad, ajakirjanikud ja kirjanikud jälgisid juba ainuüksi alalhoiuinstinktist, millest kirjutada saab ja tohib, tuli ometigi ette silmatorkavaid möödapanemisi. Loovintelligents kirjutas palju ridade vahele, kasutati sümbolite salakeelt, millest kontrollorganitel oli raske aru saada. Kui ka taibati, polnud lihtne üheselt mõistetavat süüasja kokku keerata.

Hando Runnel luuletas üsna otsekoheselt: "Tõuse üles ja läheme ära, kauem siia me jääda ei saa." Selgemast selgem üleskutse mässule ja liidust lahkulöömisele! Aga poeet saab end kaitsta ja väita, et luuletus kõneleb hoopis sellest, et liiga kauaks on külas istuma jäädud, aeg koju minna. Priit Aimla naljahammas oli lausa nii kuldne, et ei pidanud tõtt ridade vahele peitmagi: "Ma piilun sind põõsast ja põrandapraost... ja terve mu päev möödub piiludes." KGB-l polnud siit millestki kinni hakata, ehkki torge käis nende endi pihta. Ametlikult oli see ju kõigest süütu päkapikulauluke.

Tsensorid polnud sugugi iga kord ülesannete kõrgusel. Vahel ei pandud tähele, kui trükki või ekraanile pääses kahtlast kraami. 1983. aastal ilmus eesti keeles rootslase Per Christian Jersildi skandaalne teos "Laste Saar" (Barnens Ö). Raamat räägib 11-aastasest poisist, kes seikleb üksipäini Stockholmi ümbruses ning satub pika suve jooksul kokku paljude kummaliste ja väärastunud tüüpidega. Ühtlasi kirjeldab teos väga avameelselt poisiohtu peategelase seksuaalseid eneseotsinguid.

Sisu sisuks, 44. leheküljelt võib lugeda järgmist: "Eesti, Läti ja Leedu olid omaette riigid, kuni bolševikud 1940. aastal võimule tulid. 21. juulil põgenesime mina ja mu isa Rootsi. Me pidime kõik maha jätma." Nõnda kõneleb Leedu pagulane Olga. Kuidas sai selline lõik stagnaaegses Eestis trükivalgust näha? Jah, okupatsioonist, vägivallast või küüditamisest polnud seal otseselt juttu, kuid nõukogude ideoloogia seisukohast on tegemist ikkagi servapealse materjaliga. Vihje Baltimaade okupeerimisel on ilmne. Kas kirjastuse peatoimetaja jootis tsensori purju, et saada vajalikud allkirjad-templid?

Sinimustvalget värvikombinatsiooni välditi Eesti NSV-s nagu katku ja marutaudi. Üks pisike süütu episood: seitsmekümnendate Tartus tõid ajalootudengid ühe muuseumi keldrist välja korporatsiooni "Ugala" lipu, mis juhtus olema sinist, musta ja valget tooni (mitte küll samas järjestuses nagu rahvuslipul). Kui tolmunud plagu oksa või aiateiba külge tuulduma riputati, märkas seda läheduses elanud vene ohvitseriproua. Jalamaid helistas ta, kuhu vaja, ning otsekui maa alt kohale ilmunud kõrged ametimehed käskisid valjude noomituste saatel lipu viivitamatult ära koristada. Sarnaste juhtumite valguses näib kummaline, kui sageli sinimustvalge siiski mõnelt poolt läbi lipsas.

Armastatud film "Suvi" sisaldab stseeni, milles Arno ja Teele üle pika aja kohtuvad. Kunagised kallimad on kaugeks jäänud. "Me pole enam need, kes enne", lausub Arno nukralt. Selle uinutava melanhoolia sees irvitab aga Arno üliõpilasemütsil sinimustvalge lint. Kriitilised silmapaarid vaatasid linateose mitu korda üle küll Tallinnas, küll Moskvas - aga natsionalistlikku vääratust, kodanlikku igandit, kontrrevolutsioonilist provokatsiooni ei märganud keegi! Või ei tahtnud märgata? "Suvele" heideti ette vaid seda, et tumeda tsaariaja kohta on seal kõik liiga ilus. "Isegi hobused on liiga ilusad," olevat öelnud üks Moskva kinokomitee tähtis proua.

Kaheksakümnendate algul väga popiks saanud imelaps Toomas Uibo esines koos isaga mitmel pool Eestis. Kontsertidel kandis ta harilikult valget särki ja valgeid pükse. Mis värvi kostüüm oli isal? Jah, muidugi sinine särk ja mustad püksid. Ja valvsad silmad olid jälle kinni.

Aastail 1984-85 käis ETV ekraanil Rein Järliku saade "Surma ei otsinud keegi". Seda, et saates tehti juttu metsavendadest, ideoloogid kiiduaplausiga ei tervitanud, ent üldiselt loeti sisu korrektseks. Taaskord jäi märkamata, et lõputiitrite taustaks oli Lõuna-Eestis üles võetud looduspanoraam sinise taeva, mustade puuvõrade ja valgete pilvedega.

*

Nõukogude kord sätestas, et looming peab lähtuma ühiskondlikest vajadustest, mitte looja loomingulistest tungidest. Säärane kalduvus iseloomustab eranditult kõiki autoritaarseid režiime. Sõna- ja väljendusvabadust ei saa eksisteerida riigis, kus esikohale seatakse üksainus kõigutamatu tõde. Individuaalsed tahtmised, soovid, fantaasiad ja ulmad on tugevalt tsentraliseeritud riigivõimu jaoks ohtlikud.

Kuidas on olukord praeguses Eestis? Iga riigikorra ajal leidub tüüpe, kes leiavad, et vabadust on liiga laialt. Eriti neil, kes normaalset tööd ei tee - kirjanikud, kunstnikud, näitlejad ja teised samalaadsed muidusööjad. Mõnes peas käärib kiusatus tsenseerida kõike, mis ei meeldi. Isikliku vastumeelsuse maskeerimiseks võetakse appi toosama äraproovitud udujutt ühiskondliku moraali kaitsmisest. Mis on tegelik tulemus? Moraali taga ajades tambitakse moraalireeglid jalge alla.

Lendavat lindu ja loovat isikut ei tohi kammitseda, sellega rikutakse looduse tasakaalu. Tsensuur on puur ja puurilind ei ela oma loomulikus keskkonnas.

Kuid isegi tsensuuri ei maksa üleliia tsenseerida. Sageli peetakse ka enesetsensuuri sõnavabaduse vaenlaseks. Hää küll, kui juhtub, et aus kodanik ei julge avalikult arvamust avaldada, kartes oma töö, maine või lausa elu pärast, siis on see kahetsusväärne. (Ent paljukest neid olukordi meie valelikus maailmas ette tuleb, kus inimene saab julgelt tõtt kõnelda?!)

Ometi on enesetsensuuril ka päikeselisem pool. Seda nimetatakse viisakuseks. Viisakas inimene tsenseerib end, sest mõtlematult lendu lastud sõnakene võib oma terava nokaga teistele haiget teha. Sõnavabadus toimib parimal viisil vaid siis, kui sõnu vastutustundlikult pruugitakse. Nii et jah, toda tsensuuri võiks Eestis tunduvalt rohkem olla.

Mäng, mida ei võideta

Enamik laule kõnelevad armastusest. Kõik armastuslaulud on kurvad, isegi siis, kui need kõlavad mažooris. Elu on mäng, kus tehakse panuseid armastuse heleroosades pennides ja inimene seda mängu ei võida. Armastus, olgu see nii võimas, väärtuslik ja püha kui tahes, ei võida kunagi. Surm võtab meilt need, keda armastame. Vikatimees võidab. Ainus, mis jääb, on peotäis murtud südame kilde. Sellepärast ongi armastuslaulud kurvad.

Mäletan hästi seda päeva, kui kuulasin esimest korda hollandlase Duncan Laurence'i laulu "Arcade". Ei osanud midagi oodata. Olin esimestest taktidest peale lummatud. Kolm minutit hiljem - see möödus nagu silmapilk - istusin ja vahtisin enda ette. Pea oli täiesti tühi, keset puhast vaikust kõlksatas vaid küsimus: mis see nüüd oli? Kulus veel mõni hetk ning mühinal saabus vaimustusest pulbitsev vastus: meistriteos! Ei meenugi, et mõni lihtne poplaul oleks minus sellise reaktsiooni esile kutsunud. Aga vahel juhtub, et levimuusika kommertsidžunglis võrsub sekvoia mõõtu taim, mille peenike juureharu ulatub otsapidi kunstimaailma.

Mõnel laulul on hing sees, mõnel mitte. "Arcade" on hingega. Sütitab emotsioone ja kõditab mõistust. Naasuguste laulude kohta öeldakse tavaliselt, et liiga hea Eurovisiooni jaoks. Ma ei uskunud kuni viimase hetkeni, et "Arcade" võidab. Hääletus võttis veidraid pöördeid, jätkus üllatusi. Ent viimaks võis Duncan Laurence võidukarika pea kohale tõsta.

Viimane kord oli Holland võitnud siis, kui Euroopat lõhestas raudne eesriie, vanad kommud olid veel kõbusad ja disko hullutas teismelisi - 44 aastat tagasi. Võit tuli raskelt, kuid rasked võidud ongi need kõige magusamad. Hollandile andsid punkte kõigi võistlusel osalenud maade televaatajad. Laul jõudis kohale, kõnetas miljoneid. "Arcade" võidutses Iisraelis, pühal maal. Ka see tähendab midagi.

*

Duncan ütles, et ta kirjutas selle laulu oma surnud sõbra mälestuseks. Tema sõber ei jõudnud kinni haarata armastusest, mis oli kohe ta südame lähedal. Armastus pudenes peost, kuid ta ei kaotanud korrakski lootust, et võidab selle tagasi. Nii ei läinud. Surm sai ta enne kätte. Vikatimehele meeldivad kõik inimesed, ka noored ja rumalad.

Mõnikord on kogu maailm korraga nii segane. Me ei tea, mis saab neist, kes meie seast lahkuvad. Ei tea sedagi, mis meist endist saab. Kuhu minna, mida teha? On vaid murtud südame killud, neistki osa kaotsi läinud... Meel on nagu võõras maa. Inimene kardab seda, kelleks ta on saanud. Väikelinna poiss suures arkaadis, suures mängusaalis... Tahaks maha neilt ameerika mägedelt. Ei taha enam mängida mängu, mida ei ole võimalik võita.

"Arcade'i" video on omaette kunstiteos. Lugu. Selle loo alguses ja lõpus näeme lauljat looteasendis sügaval vees. Lihtsureliku algseisund. Ürgne üsk. Elu sai alguse veest. Inimene saab alguse ema üska kogunenud veest. Iga kord, kui inimene sünnib, saab maailm uuesti alguse. Maailm on alanud miljardeid kordi ja sama palju kordi ka hukkunud.

Vahel peab murtud südame sunnil minema tagasi sinna, kust tuldi - nähtamatusse üska, iseenda tunnete, aimduste ja vaistude tumesinisesse ookeanisse. Tuleb murtud südame killud kokku korjata - needki, mis paiskusid universumi teise otsa - ning edasi elada, usku kaotamata edasi armastada. Ehk on siiski õigus neil, kes ütlevad: armastus on surmast vägevam? Ei tea. Veab neil, kes loodavad.

Igaviku ees on inimene alasti, õrn ja kergesti haavatav. Pimeda sügaviku kohal helgivad valguskiired. Inimene sirutub ikka nende poole. Ei ulata haarama, kuid ei jäta jonni. Ta tõuseb pinnale. Sünnib uuesti. Elab jälle.

Öös helgib valgus. Lootus.

Mängime edasi.

Peidetud surm

Miks surma ja surnuid nii pööraselt kardetakse? Surm on ju elu loomulik osa, igal aastal lahkub Eestis elavate kirjast üle 15 000 inimese. Ometi seostuvad surmaga üksnes negatiivsed tunded. Kaotus, lein ja kurbus. Me teame, et sureme - ja ikka ei lepi sellega.

Tänavuse juubelilaulupeo eel juhtus laulupeo sihtasutusel väike "apsakas". Õmblusvabrikult telliti T-särgid, millele oli trükitud Lydia Koidula "Mu isamaa on minu arm" esimene salm. Kogemata kombel tulid vabrikust välja ka särgid, mis kandsid teist ja kolmandat salmi. Sihtasutus pidas neid aga liiga "morbiidseks" ning laulupeoliste selga need ei jõua. See pealtnäha tühine juhtum on ometigi ilmekas näide sellest, kuidas praegusel ajal surma suhtutakse.

Selgub, et Koidula luuleridu "ja peaks sada surma ma seepärast surema", "su rüppe heidan unele" ja "mu põrmust lilled õitsetad" kõlbab küll laulda, aga mitte riietele trükkida. Tõsi, eraldi võetuna mõjuvad "Mu isamaa on minu arm" kolm salmi justkui kohatult. Ent milles seisneb luuletuse morbiidsus?

Folklorist Marju Kõivupuu on korduvalt kõnelnud ja kirjutanud surmakultuuri moodsatest trendidest, mida iseloomustab soov surma silma alt "ära peita", endast eemale lükata. Üheks põhjuseks on kindlasti linnastumine ning sellega seonduv olude ja elutempo muutumine. Aina harvem saadetakse kadunuke viimsele teele kodust. (Ei kujutagi ette, kuidas see linnakorteris saaks võimalik olla.) Vähesed ka surevad kodus. Kuuldavasti peetakse väga halvaks seda, kui keegi juhtub oma kodus loojakarja minema. Parem juba lageda taeva all! Kodu on ikkagi elu-, mitte surmakoht!

Ammu on unustusse vajunud surnu valvamise komme. Ka matused on muutunud kiiremaks ja lihtsamaks, matuserituaalid lahjenenud ja hägustunud. (Napsi ja magusat kirstu ääres ikka pakutakse? Ega vist.) Tuhastusmatuse suurenev populaarsus on vanad tavad segi löönud, isegi peiesid ei viitsita kõikjal pidada.

Eriti kiivalt püütakse surma eest hoida lapsi. Uue kombe kohaselt ei sobi pisiperet (alla 10- või 12-aastaseid) üldse matustele kaasa võtta - isegi siis, kui vanaisa või vanaema ära saadetakse. Lapsed kasvagu kiisude ja kutsude - või transformerite ja barbide - seltsis. Aga kes kasvab surmavõõraks, kasvab ka eluvõõraks. Surm ja elu pole teineteisest lahutatavad.

Huvi surma vastu pole mõistagi raugenud. Kõhedustundega kaasneb ka põnevus. Massimeedias valatakse liitrite kaupa verd, ajuollus purskub latvadeni ja pealuud veerevad nagu keeglikuulid. Suurtel ja väikestel ekraanidel peab vikatimees hoogsat lõikuspidu. Mängufilmides notitakse maha tuhandeid pahalasi. Fotoreportaažid terroriaktidest panevad vaatajad juba haigutama. (Kui need just kõrvaltänaval pole üles võetud.) Olgu surm mängult või päriselt, me saame sellest iga päev osa. Surm võib olla korraga hirmus ja äge. Või koguni ilus.

Tagasi Koidula juurde. Palun lugege tähelepanelikult: "Mu isamaa on minu arm" pole sugugi pessimistlik ega sünge luuletus. See on ülistuslaul isamaale ja elule! Köstri tütrena tundis Lydia ristiusku läbi ja lõhki. Tahes-tahtmata poetas ta oma luulesse kristlikke jooni, mida praeguses, peaaegu kirikuvaenulikus Eestis enam õieti ei märgata. Ristiusu kohaselt ei tähenda surm lõppude lõppu, vaid alguste algust. Kristus kannatas ja võitis surma - seesama messianistlik rõõmuküllane sõnum kumab läbi ka Koidula luuletusest.

Küllap tunnevad paljud eestlased, et "Mu isamaa on minu arm" mõjub pühalikult, õnnistavalt, kultuslikult. Püha ta ju ongi, umbes nagu meieisapalve. Gustav Ernesaks andis sellele palvele ka viisi ja laulupidude lõpupalana hõljub ta kõrgemate jõududeni.

Mida tahtis Koidula oma "surmaluuletusega" öelda? Igaühel peab olema midagi suurt ja üllast, mille nimel võidelda - kasvõi viimse veretilgani. See midagi võiks olla isamaa, püha ja kallis Eesti. Inimene vajub põrmuks, aga isamaa jääb. Elu võidab surma.

Kus on siin süngus, kurbus, lein ...? Või hirm?

Häbitu mäss kaunitaride diktatuuri vastu

Juudid on mässumeelne rahvas. Jeesus - üks kuulsamaid juute - oli ehtne revolutsionäär, kes ei tunnistanud omaaegseid juudi usu-tavasid ning irvitas näkku Rooma okupantidele. Revolutsionäärid olid otsesemas või kaudsemas mõttes ka Vladimir Lenin, Lev Trotski, Karl Marx, Albert Einstein, Sigmund Freud, Franz Kafka, Jerome David Salinger, Gertrude Stein, Levi Strauss jpt. Nüüd võib sellesse ritta pista ka värske Eurovisiooni võitja Netta Barzilai.

Lissabonis triumfeerinud laul "Toy" tekitab vastakaid arvamusi. Isegi Conchita, habemega daam Austriast, ega eelmine juuditarist võitja Dana International, ei suutnud Euroopat nõnda lõhestada kui trullakas Netta. Eelmise aasta võidumees Salvador Sobral väljendas juba enne finaalsaadet juudi kanakeste suhtes sügavat vastumeelsust. Aga Netta võit 42 konkurendi üle tuli kindla ülekaaluga ja võitjate üle kohut ei mõisteta.

Mis on "Toy" fenomen? Nõrgema närviga arvajad on hakanud juba rääkima "laulujärgsest ajastust" popmuusikas. Nii et maailmalõpp on nüüd tõesti käes ja õhtumaade allakäik algab pühalt maalt Iisraelist? Selge, juutide vandenõu on ametlikult kinnitust leidnud! Pole siiski mõtet ühe meelelahutusliku teleshow pärast ülemäära erutuda. Rahvale ju meeldib, kui keegi teeb vahel pulli (või antud juhul: kana).

Iisraeli kanade mäss asetub sujuvalt käesolevasse aega ja ruumi. Feministlikust lahvatusest ja metoo-liikumisest inspireeritud "Toy" on palaganivõtmes lahendatud iseseisva naise manifest: naine pole mehe ("lolli poisi") mängukann, vaid jumalik Wonder Woman. Milleks aga kanahäälitsused? Küllap on see salvav viide meestele, kes naiste juttu kaagutamiseks nimetavad (Eestiski tekitas alles hiljuti tormi kanakaagutamise juhtum).

"Toy" eduloo taga on loomulikult ka meemi-näljas internet. Võimatu on leida mõistuspärast seletust, miks tekivad sellised veebisensatsioonid nagu Susan Boyle, Trololo-mees või "Gangnam Style". Muide, 2012. aastal avaldatud "Gangnam Style", Lõuna-Korea muusiku Psy ülihitt, on kogunud praeguseks Youtube'is üle 3 miljardi vaataja. Netta jääb temast küll kaugele maha, moodne kanalaul on kahe kuuga jõudnud pea 50 miljoni vaatamiseni. Tegemist on siiski ühe kõige aegade populaarseima eurolauluga, mida saadab menu ka iTunes'is, Spotify's ja paljude riikide muusikaedetabelites. Eurovisioon ei piirdu enam ammu tele-eetriga. Täna ja tulevikus aitavad eurolauljaid võidule moodsad meediaplatvormid.

Üks oluline komponent peaks tegema Iisraeli võidulaulu laiemalt aktsepteeritavaks. See ei ilmne niivõrd laulutekstist (sõnad ei viita otseselt naiste ärakasutamisele), kuivõrd laulja isiksusest. Netta esitas Lissaboni laulukaare all häbitu väljakutse valitsevatele pseudoväärtustele. Oleme ju harjunud nägema laval ilusaid inimesi. Kollase värvinguga meediakanalid kihisevad seksikatest kehadest, siredast säärejooksust, laiadest dekolteedest ja prinkidest pepudest. Ilukultus, iidne ja sügav, tekitab üldrahvalikku alaväärsuskompleksi. Loodus pole igaüht õnnistanud seksikaks peetavate lisanditega. 

Netta kuulutab aga teist usutunnistust: ma ei pea olema nummi ega seksikas, et laval rokkida! Maailm ei kuulu ainult kõrenditele, ka trulladel on õigus olla ilus! Panen selga, mida tahan (kasvõi miniseeliku), krutin juuksed just sellisesse soengusse nagu tahan, kaagutan ja kõõritan silmi. Show'd peab tegema, nii et sabasuled lendavad!

Saatuse iroonia: täpselt Netta seljataha, teisele kohale, maandus Eurovisiooni finaalis tüüpiline ilukummardajate kamp - saledad, võrgutavad, lopsakate musihuulte ja lehvivate kiharatega seksikiisud Küproselt. Just Küprosel olevat ühe kreeka müüdi järgi sündinud ka ilu- ja armastusejumalanna Aphrodite. Iisraeli kanake tegi talle seekord ära. Kaunitaride diktatuur jäi mässajatele alla.

Netta on õukonna-narr, kes paneb huligaanitsedes proovile ühiskondlikud normid. Eurovisiooni järgsel pidulikul vastuvõtul utsitas ta oma tobedat kanatantsu tantsima isegi Iisraeli peaministri Binyamin Netanyahu. Ütle veel, et paksukestel pole tulevikku. Meenub, kuidas Ita Ever teatas Friedrich Dürrenmatti näidendil põhinevas filmis "Vana daami visiit": "Maailm tegi minust litsi. Mina teen maailmast litsimaja!"

Kas "Toy" on hea või halb laul, sõltub kuulaja maitsest. (Kui tegemist oleks ebakvaliteetse soperdisega, oleks muusikaspetsidest koosnevad žüriid pidanud selle viimaseks jätma. Seda ei juhtunud, Iisrael sai žürii arvestuses kolmanda koha.) Pettunute rahustuseks olgu öeldud, et järgmisel aastal samalaadne pala Eurovisiooni ei võida. Kõik võistluse esinumbrid on viimastel aegadel olnud stiililt ja sõnumilt väga erinevad.. Siiski tuleb tunnistada, et "Toy" on nii süüdimatu ja äraspidine laul, et seda on raske mälust pühkida. Räägi veel, et kanad ei suuda kõrgelt lennata!

P.S.

Pärast Eurovisiooni ülekande lõppu, umbes kahe paiku öösel, tegin akna lahti. Tuppa kandus heledat hõbehäälset laksutamist. Metsaservas käis ööbikute Eurovisioon. Pärast kanade kaagutamist on ööbikute peenetundelist laulu päris värskendav kuulata. Aga kanad meeldivad mulle ikkagi rohkem. Neist on vähemalt üht-teist kasu.

La forza del dESTino

Giuseppe Verdi ooper "La forza del destino" ehk "Saatuse jõud" esietendus 1862. aastal Peterburis. Teadupärast oli Peterburi toona Venemaa keiserlik pealinn, kus elas ka tuhandeid eestlasi. Kas keegi eestlaskonnast juhtus tol kaugel ajal "La forza" lavastust nägema, pole loomulikult tagantjärele võimalik öelda. Siiski saab nüüd tõmmata Verdi, Peterburi ja Eesti vahele ühendava joone. Neevalinnas on sündinud sopran Ksenia Kuchukova, kes kirjutas koos Elina Nechayevaga sõnad ühele ainulaadsele laulule, mis kannab juhtumisi pealkirja "La forza". Peterburis seda laulu ilmselt lähiajal kuulda ei saa, küll aga Lissabonis, Eurovisioonil.

"Mis värk eestlastel Itaaliaga on?" küsivad välismaalased internetis. "Teist aastat järjest saadavad nad Eurovisioonile Itaalia-teemalise laulu!" Vähe sellest, Eestisse sattunud itaallasi on tabanud rõõmus üllatus, kui kuuldakse, et eestlased tervitavad üksteist sõnaga, mis kõlab umbes nagu ciao. Ja pange tähele: kui kartul suhu pista ja öelda destino (itaalia k "saatus"), kõlab see peaaegu nagu Estonia!

Iga eestlane teab lugu sellest, kuidas ennemuiste korraldati keeltevõistlus, kus osalesid kõik maailma keeled. (Justkui eelajalooline Eurovisioon.) Itaalia keel tuli esikohale, napilt teiseks jäi eesti keel. Mida sellest loost arvata? Kas tõesti tuleb seda tõlgendada sedasi, et eestlased peavad itaalia keelt oma keelest ilusamaks? Raske uskuda. Ent hiljutine "La forza" edu Eesti Laulul näib seda järeldust kinnitavat.

Kui veel mõne aja eest oleks keegi kuulutanud, et Eesti Vabariigi juubeliaastal esindab meid Eurovisioonil itaaliakeelne pala, oleks ta lihtsalt välja naerdud. Aga narrid on head prohvetid. Tõsiasi, et Eesti saadik eurolauluvõistlusel itaalia keeles esineb, näitab ehk sedagi, et väike rahvas ei tunne suure kultuurmaa ees aukartust ega alaväärsust. Muide, lätlased on sama tüki juba ära teinud: 2007. aastal esindas Lätit Eurovisioonil meestebänd Bonabarti.lv lauluga "Questa notte", saagiks 16. koht.

Enamasti juhtub nii, et kui popmuusika ja ooper omavahel paarituvad, sünnib värdjas. "La forza" on erand, klassika ja elektroonika nägus lapsuke. Siiski tuleb rõhutada, et "La forza" ei ole mingil juhul ooperlik laul, nagu massiliselt arvatakse. Nii ülesehituse, arranžeeringu kui ka meloodia poolest on tegemist puhta popiga. Klassikalt ei ole see põnnike kuigi palju geene saanud. Tugev side ooperimaailmaga on "La forzal" sellegipoolest olemas.

Ilmselt ei tea enamik neist, kellele see laul meeldib, et "La forza" sisaldab terve hulga tsitaate erinevatest itaalia ooperitest. Itaallased ise peavad lauluteksti arusaamatuks. Küllap on põhjuseks see, et tsitaadid on vanamoelises itaalia keeles, mida praegusel ajal enam ei kõnelda. Lisaks eelpool mainitud "La forza del destino'le" tabab ooperifänni kõrv tuttavaid ridu ooperitest "La traviata", "Rigoletto" ja "Il trovatore" ("Trubaduur") - kõik Verdi meistriteosed. Samuti on laulu sisse peidetud paar fraasi Puccini ooperitest "Tosca" ja "La bohème" ("Boheem").

"La forzaga" seoses on palju juttu tehtud maagilisest kleidist, mida Elina Nechayeva laval kannab. Hoopis tähtsam on aga laulja kleidi sees. Kõik glissandod, melismid ja koloratuurid on kenasti omal kohal, kroonijuveeliks ülikõrge lõpunoot. Eurovisiooni kontekstis on "La forza" tõeline tutti frutti. Midagi pole üle ega puudu. Kokku saavad põhjamaine müstika ja vahemereline kuumav kirg. See Eesti ja Itaalia vahele ehitatud laulusild peab vastu ka noile ründavatele barbaritele, kes arvavad, et ooper pole muud, kui kõrge häälega karjumine.

Vaid päev pärast seda, kui "La forza" pani mäekõrguse ülekaaluga kinni Eesti Laulu, said Itaalias toimunud üldvalimistel võidu populistid. Mõni viimsepäevakuulutaja näeb selles Euroopa lõppu või kergemal juhul Itaalia pöördumatut provintsistumist. Itaallased on oma segase sisepoliitikaga aastakümneid Euroopa naerualused ja murelapsed olnud, selles valdkonnas pole neilt midagi üle võtta. Aga kaks taevaliku naudingu ekvivalenti - pitsa ja ooper - ei kao veel kuhugi.

Lõpetuseks tervitus "Tähesõdade" fännidelt: "May the forza be with you!"