19. juuli 2010

Mälu teleekraanil

55. juubelini jõudnud Eesti Televisioon ei ole inimaastate järgi veel pensionieaski, kuid püüdes ette kujutada neid lõpmatuid eetritunde, mis helendavate pildikastideni jõudnud ning meenutades kõiki neid sündmusi, mille tunnistajaks ETV kaamerad ja mikrofonid olnud, tekib paratamatult tunne, nagu oleks hällilaps juba pool igavikku eesti rahva kõrval viibinud. Kuigi Kanal 2 tähistab peagi oma kahekümnendat ja TV 3 viieteistkümnendat sünnipäeva, ei või nemad iial hiilata nende mälestustega, mille kogumise ja säilitamise eest läbinisti kodumaine televeteran on katkematult hoolitsenud. ETV arhiiv on Eesti mälupank. Rajuse ajaloo ja ikka alati nappiva või teinekord ka liigselt kummardatava raha kiuste on ETV jäänud oma ideaalidele truuks. Ta on rahvast valgustanud ja lõbustanud, harinud ja rohinud, toitnud ja katnud. Selle tegevuse vältel on mällu talletatud sügavasisulisi usutlusi, armastatud laule, kuulsaid ja lihtsaid inimesi, suuri tähti ja maasooli, kogu rahva tipphetki ja lüüasaamisi. Kuigi mälu võib olla raske taak, on see ka väärt moon, mida teel tulevikku kehakinnituseks ja -kosutuseks tarvitada. Vanu arhiivikaadreid vaadata on sama, mis suguseltsi fotoalbumit sirvida. Just sellised me, eestlased, ju olemegi - nagu teleekraanilt näha.

17. juuli 2010

Vanapagana töö

Mõned suved tagasi kehastas Tartu toomkirik Notre-Dame’i nime kandvat kolleegi Pariisis, järgmisel suvel muutus juba Shakespeare’i tähtteose puhuks romantiliseks Veronaks. Emajõe Suveteatri esimesed tükid „Robin Hood“ ja „Ronja, röövlitütar“ mängiti üheksakümnendate teisel poolel sealsamas ümbruses. Keskaegset hõngu levitavate tükkide tarbeks ei ole Ugandi vägevaimas kantsis paremat kohtagi, kuid hoopis ootamatum on meie oma Vanapagana-loo kolimine neisse katkutud, ent endiselt väärikaisse toomkiriku löövidesse. Ja Tammsaare luigelaul on seda miljööd väärt.
Huvitav, et Eesti ühe esikirjaniku teoste uuestiavastamine on just praegu täies hoos. Tammsaare muuseum kuulutas läinud aastal välja konkursi „Põrgupõhja uue Vanapagana“ järje kirjutamiseks. Linnateater eesotsas Nüganeniga on toonud lavale ühe Tammsaare dramatiseeringu teise järel ning ehk itsitab Emajõe Suveteatri loots Andres Dvinjaninov pihkugi, et ühe magusa pala Tartus ära jõudis lavastada. Raske öelda, milline võinuks olla Nüganeni nägemus Jürka õndsakssaamise loost, kuid võib-olla saab publik sellest kunagi tulevikus veel osa.
Eesti Vabariiki on praeguseks olnud peaaegu sama pikalt kui ajal, mil Põrgupõhja uus peremees esmakordselt raamatulehekülgedel ilmus. Nõnda on põhjust küsida: mis on muutunud? Maailm näib hoopis teine, rahulikum, ilusam, digitaalsem. Ent ometi võib nüüdki pinnale kerkida kiuslik küsimus: mida kuradit me sessinases maailmas õieti teeme? Milleks palehigis rassida, milleks tuuleveskitega võidelda, pärleid sigade ette loopida ja mudaseid kraave isamaa ihusse uuristada?!
Vanapagan ja Kaval-Ants on muinasjuttudest tuntud tegelased, kellest esimene esindas üleloomuliku jõu, aga vähese mõistusega mõisnikku, teine seevastu nupukat talumatsi. Nõnda olid jutud Vanapaganast ja Kaval-Antsust reaalsuses särisenud pingete maandamine, ohutu võimalus naerda vihatud härrade üle. Tammsaare pööras need rahvalikud karakterid tagurpidi. Vanapaganast sai maa peale laskudes lihtsameelne töörügaja, Kaval-Ants muutus kirjaisanda sule all vastikuks, omakasupüüdlikuks kapitalistiks. Teisalt avab taoline vangerdus tee mõistmaks „Põrgupõhja“ isegi 21. sajandi kontekstis.
Kui paljud meist õigupoolest mõtlevad igapäevaselt õndsuse ning hingerahu saavutamisest ja kui paljud eelistavad jahtida materiaalseid mõnusid, tulu ja kiiret tõusu karjääriredelil? Vastus on ilmne. Kaval-Antsud on endiselt kangelased, kuid ränga moraalse lõivu arvelt. Vanapagan teeb aga ühtejutti tööd, sest „tööd tuleb teha, muidu tulevad kurjad mõtted ja hirmud“. Vanapagana tööle mõeldes kerkib tema kõrvale sarnane traagik Antiikmaailmast - Sisyphos, kes jumalatest määratud karistuse sunnil pidi kivirahnu mäetippu veeretama ja vaevalt oli see tal õnnestunud, kui rahn kolinal tagasi alla veeres. Ja nii lõpmatuseni. Vanapaganale Tammsaare halastas. Kui Põrgupõhjale peaks tulema järgmine peremees, soovitaks tal rohkem oma peaga mõelda, usaldada vaid ennast, isegi kui see rohkem vaeva juurde sünnitab.
Ka Emajõe Suveteatri lavastuses mõjub Vanapagan ullikesena, kes moodsa aja asjust suurt aru ei saa, hea, et ta veel Kaval-Antsult valetamisekunsti õpib. Sarnaselt varasematele toomkirikus etendunud tükkidele laotub lugu laiali mitmele tasapinnale, mänguruum tõuseb peaaegu paarikümne meetri kõrgusele välja. Nõndasamuti mängib mitmel tasandil Tammsaare tekst, mis kõlab suurepärase näitlejateansambli suus oma endises suuruses ning paneb tundlikuma vaataja endalt küsima, kas tema on rohkem töönarkomaanist Vanapagan või moraalisätete vahel vingerdav Kaval-Ants. Ja kuidas ikkagi siin patusel maakamaral õndsaks saada...?

13. juuli 2010

Väravaid tuleb nagu multifilmis

ERR-i kommentaatorite kilde jalgpalli MM-lt 2010

  • Üks väike kallistus ka veel õhus. Harva, kui seda õhus saab teha. (Kalkun)
  • Siin on terve nõukogu kokku tulnud palli ümber. (Zelinski)
  • Sellel olukorral olid küll suluseisu lõhnad juures. (Sarap)
  • Kick-poksi ka vahelduseks. (Kalkun)
  • See pall läks odavamate piletitega ridadesse. (Tiisler)
  • Pedro andis Schweinsteigerile profülaktilise kõksu. (Zelinski)
  • Ütle veel, et maaslamajat ei lööda. Siin löödi nii et vähe polnud. (Tiisler)
  • Ei olnud seda märkigi, et tegemist võiks olla maailma parima jalgpalluriga. (Kuuse)
  • Mõni õrnema hingega kohtunik oleks siin punase andnud. (Sarap)
  • Pole vahet, kas lehm on valge või must, peaasi, et piima annab. (Tiisler)
  • Vihmasadu ei ole lakanud ja väravasadu on alles alanud. (Kuuse)
  • Eks füüsiline lähedus on ka vajalik. (Kalkun)
  • Minu kaastunne, Zelinski – ei ole Argentiina värav, on suluseis. (Tiisler)
  • … või on meestel igatsus jõuluvana järele? (Sarap)
  • Hellalt hoia mind… oli kunagi selline laul. (Zelinski) – Jah, hingetuna langen su käte vahele. (Tiisler)
  • Väike müks ka veel sõbramehe poolest. (Kalkun)
  • Väravaid tuleb nagu multifilmis. (Kuuse)
  • Elevandid on kogunenud keskliinile. (Zelinski)

12. juuli 2010

1:0

Jalgpall on ebaõiglane ja julm mäng. Siin loeb ainult võit, ei muud. Hõbemedalitega häbimärgistatakse kaotajaid.
Aastal 2010 valitsevad maailma hispaanlased ning nad teevad seda kirglikult ja ausalt. Viimaks, pärast lõputuid kaotusi ning väheseid saavutusi jõuti oma tähetund ära oodata. Hispaania koondisest rääkides kasutati juba tunamullusel EM-il tihti sõnapaari „ilus jalgpall“ ning hoolimata sellest, et nende mängudes ei sahise väravavõrgud just ülearu palju, suudavad nad pealtvaatajate närve vähemalt poolteist tundi pingul hoida. Härjavõitlus on vist igal püreneelasel veres ning nagu taolistel vaatemängudel kombeks, ei ole peamine mitte sarvilise eluka mahalöömine, vaid põnevus, pinge ja oskus juhuseid kontrollida. Hispaania tõestas, et nii Euroopa kui maailma troonile tõusmiseks pole vaja hulka väravaid. Piisab ühest õigest hetkest ja ühest õigest liigutusest. Tuleb vaid olla nii arukas, et see hetk tabada ning nii meisterlik, et vajalik liigutus teha.
Kõik neli otsustavat mängu tänavusel turniiril lõpetas värske valitseja seisuga 1:0. Kõik väravad sähvatasid teise poolaja teisel poolel (Portugalile, Paraguaile ja Saksamaale), finaalis lausa lisaaja viimastel minutitel (Hollandile). Tehkem sellest lihtne järeldus: tähtede poole astutakse lühikeste sammudega. Kui mõne teise viimaste tiitlilahingute võitja triumfi väärtuses võiks kahelda (Kreeka ebavutt ja Itaalia penaltid), siis toreadooride üle tagantjärele kohut mõista ei oleks sünnis. Püha jalgpall on saanud endale õiglase kuninga.
Enhorabuena, España!

7. juuli 2010

Turm vaateaknal

Õnnetusi juhtub ja kuritöid tehakse, nende vastu pole keegi piisavalt kindlustatud. Niisamuti ei ole midagi parata, kui järelejäänud vereloik, suitsevad ahervaremed või plekirisuks sõidetud auto igast võimalikust küljest pildistatuna veel samal päeval mõnda uudisteportaali kõigile vaatamiseks välja pannakse. Nõustun artikliga Eesti Ekspressi veebiküljel (07.07.2010), milles Fagira D. Morti taunib õnnetusjuhtumite kajastamisega kaasnevaid pildigaleriisid ja videosid. Samas tormavad paljud nendeni juhatavate linkide peal ikkagi klikkima ja kas kedagi saab selle eest hukka mõista? Uudishimu pole patt, ehkki teatud juhtudel võib see tõesti põhjendamatu olla.
Surm on erutav. Inimesed on sajandeid kogunenud hukkamisplatsidele ja tsirkuseareeni äärde, et näha, kuidas timukad või kiskjad süüdimõistetu hingeküünla kustutavad. Ühest küljest tekitab häving hirmu, teisalt tahaks ikka piiluda, kuidas Vikatimees tööd teeb. On neid, keda turm elu väärtustama kehutab, nagu ka neid, kes kogemata nähtud ränka õnnetust ja inimohvreid enam iial silme eest pühkida ei suuda.
Kannatanutele ja nende omastele ei tohiks siiski lisapingeid sigitada, mistõttu arvan, et mustemaid sündmusi kaardistav pildi- ja videomaterjal jäägu õigusorganite arvutiekraanidele.
*
Esimene samm igavese elu poole on surra. (Chuck Palahniuk)

4. juuli 2010

Wunderbar!

No nii! Nagu alustab oma kommentaare Tarmo Tiisler. Saksamaa on poolfinaalis. Lüüa kolmele riigile 4 väravat on tubli tulemus - Austraalia puhul polnudki see nii üllatav (kuigi sellega andsid saksad tormihoiatuse) ja ka inglaste väravasse löödud pallid polnud nende nadivõitu alagrupimänge arvestades teab mis jahmatus - kuid purustada Argentiina, jumalakäega Maradona enda tiim, mis suure hurraaga seni vaid võite oli noppinud, nõnda vägevalt... Sehr schön! Saksamaa stabiilsus on muljetavaldav. 2002. aasta MM-i ja 2008. aasta EM-i hõbe, eelmise, kodukamaral peetud MM-i pronks ja kolmekordne maailmameister. Kes suudab sel turniiril sakslastele veel Serbiat teha? Järsku Hispaania, kes neilt viimase EM-i kulla võttis?
Kui enne veerandfinaale paistis, et Lõuna-Ameerika riisub selt MM-ilt koore, siis nüüdse pildi järgi jagavad medalid sarnaselt 2006. aasta MM-iga vaid eurooplased - juhul kui esimene vuti maailmameister Uruguai oma mandrile kastaneid tulest välja ei too. Vana Maailma täieõigusliku kodanikuna on muidugi põhjust uhke olla. Holland on parem kui Brasiilia, Hispaania ühe värava võrra võimsam Paraguaist, Saksamaa tugevam Argentiinast... Ootame uusi lahinguid. Ja ei pea olema kaheksajalg Paul, et ennustada tema kodumeeskonnale vähemalt pronksist autasusid.

1. juuli 2010

Oopiumiuimas Eesti?


Hiljuti avaldatud eesti rahvastiku usklikkust kompav uuring ei paku õigupoolest midagi uut. Usklikumad on pigem mitte-eestlased, pigem naised ja pigem vanemad inimesed, see on olnud nii juba viimased paarkümmend aastat. Kui värske uuring varasemate samalaadsete ritta paigutada, selgub aga, et usku oluliseks pidavate inimeste ring on laienenud, ehkki mitte kristluse suunas. Mida sellest järeldada?

Tuleb sedastada, et inimene on spirituaalne olend, homo spiritualis. On ikka kombeks anda oma teguviisidele rituaalne, ebamaterialistlik mõõde. Peale inimese polegi vist olemas elusorganismi, kes mõtiskleks nii kirglikult iseenda üle. Identiteediloome, mis algab uitküsimusest "Kes ma olen?" ongi juba religioosne tegevus või vähemalt selle alus.

Teiseks oluliseks komponendiks usulise eneseavastamise teel on emotsionaalne seisund, kas püsiv või ajutine. Religioosne tegevus eeldab võimu andmist emotsioonidele, teinekord võivad need ise võimu võtta. Naised, kelle emotsionaalne külg on tundlikum, kalduvad seetõttu ka enam usuliste mõtiskluste teele. Sama kehtib vanemaealiste inimeste kohta, kes pärast tormakamat või vähem tormakamat noorust leiavad end uuelt emotsionaalselt tasandilt, mil senistele elukogemustele hakatakse otsima vaimset tähendust. Aastad kaovad käest... mis mõte sel kõigel peaks olema? Nooruses taolisi küsimusi nõnda sageli ei esitata.

Religioon võib olla ka väljapääsuks keerulisest olukorrast, mil probleemide umbsõlme lahtiharutamiseks jääb kainelt kaalutud loogikast väheseks. Kui emotsioonid löövad üle pea, on religioossed praktikad nende vaigistamiseks üks vägevamaid ning tihtilugu ka tõhusamaid vahendeid. Kas see aga tähendab, et Karl Marxil oli tuline õigus, kui ta kuulutas, et religioon on oopium rahvale? Arvan, et see võrdkuju on täiesti omal kohal, kuid siia juurde tuleb nentida, et mõõdukas koguses on usulisel mõtlemisel - nagu ka oopiumil - eelkõige positiivne mõju. Religioonil võivad olla ohtlikud tagajärjed, kui emotsioonidel lastakse mõistuse üle täielikult võidutseda ning inimesi hakatakse jagama neiks, kes pooldavad "õiget usku" (s.t. meie) ja neiks, kes "väärusku" (ehk nemad). Praegusel pluralistlikul ajajärgul on säärased lahterdajad nimetatud fundamentalistideks. Kui usklik teadvustab endale, et tema usk on õige vaid talle endale ja mitte kogu maailmale, on kõik korras. Tugev usk annab inimesele elu mõtte, õpetab kõlbeliselt käituma ning vaigistab hirmu surma ees.

Kellele ei sobi aga valmistooted, olgu siis mistahes kristlikud usutunnistused või idamaised usundid, võib teha endale päris oma religiooni. Just selliste, "isiklike" religioonide osatähtsus ongi viimasel ajal eestlaste seas kasvanud. Inimene kogub kokku mitmesuguseid uskumusi väga erinevatest religioonidest, esoteerilistest allikatest ja ka teaduslikust maailmapildist ning koostab nende põhjal meeldiva ususüsteemi. Seejuures ei ole tema kõrgeimaks autoriteediks mitte pühakirjad ega pühamehed, vaid... tunne. Mis tundub õige ja inimesele endale sobiv, saab "ära usutud".

Isiklikke religioone lähemalt uurides ja üksteisega kõrvutades selgub siiski, et need polegi nii üüratult erinevad. Religioonisotsioloogias paigutatakse suurem jagu isiklikke usundeid sildikese "New Age" alla. Sellelt pinnalt järeldusi tehes selgub huvitav tõsiasi - enamik eestlasi ei ole kristlased, vaid "uusajastulased", kristlikku kõnepruuki kasutades - ebausklikud. Kuid korrakem veelkord: ükski usk pole "eba" ega "väär". Isegi siiras usk astroloogiasse ja teistesse pseudoteadustesse on inimesele nõuks ja abiks. Uskuda võib, aga mõistuse piires.