30. juuni 2017

Vaataks kuradile näkku

Igast meepotist võib leida tõrvatilga, lambakarjast musta oina ja ubinakorvist mädanenud pabula. Igas eesti suguvõsas on mõni kelm, pedofiil või endine kommunist. Või koguni Rail Balticu pooldaja. Mis parata! Keegi pole elusast peast täiuslik, seda saavad olla ainult surnud (mistõttu hoitakse kiidusõnu just nekroloogide jaoks, elavatele pole mõtet neid raisata).

Kui inimesel on valida, kas andeks anda või vimma kanda, siis valivad enamik meist teise variandi. Eksivad kõik, kahetsevad vähesed, andeks saab mõni üksik. Üks väike puudus, patt või aps muudab kõrvalseisjad plaksupealt kriitikuteks. Mõnus on näha pindu teise silmas. Mõnus on sõimata ja sarjata - kasvõi tagaselja. Andestamine tähendaks allaandmist, kogu ärapanemise lõbu jääks sündimata. Kui poleks vaenlast, tuleks ta välja mõelda.


Õelus on nii levinud, et seda võiks lausa inimese loomulikuks varjuküljeks pidada. Iseasi, kas tõesti peab kõik selle, mis on laialdaselt levinud, automaatselt normaalseks kuulutama. Ka nõges tükib roosipeenrasse ja ohakad nisupõllule. Kes tahab ilusat aeda näha või suurt saaki saada, peab ikka "loomulike" sissetungijatega võitlema.

Inimhing vajab harimist nagu maagi, mis meid toidab. Aga katsu õeluskotile öelda, et ta on õel - saad endale vihavaenlase kogu eluks. Kurjajuurt hingest välja kaevata ei ole võimalik. Kes on juba kurjaks muutunud, seda parandab vaid haud.

Headus ja kurjus ei ole muinasjutu kategooriad. "Kurjuse" sildi alla liigituvad mitmed inimlikud pahed ja omadused: õelus, tigedus, kadedus, väiklus, viha. Inimene ei sünni kurjana, kuid ta sünnib isekana. Väikelapse jaoks on isekus ja jonn vahendid, millega end maksma panna. Teisiti ta ei saa ega oska.

Õnnetuseks jäävad paljud ka sipupükstest välja kasvades isekaks ning hakkavad jonnima kohe, kui nad oma tahtmist ei saa. Kes peab ennast maailmanabaks, kroonimata keisriks ja ilmeksimatuks kohtumõistjaks näebki enese ümber peamiselt vaenlasi, idioote ja värdjaid. Need, kes ei seisa egoistiga samal rindejoonel ega laula temaga sama laulu, on egoisti vaatepunktist ohtlik element. Nad tõrjutakse eemale, neid alavääristatakse või lihtsalt eiratakse.

Raskemal juhul seguneb isekus kibestumusega. Ehk siis: sünnipärane enesekesksus kohtub elu paratamatust ebaõiglusest johtuva mürkkibeda pettumusega. Kärbseid tapab kõige paremini tihlovoss, unistusi aga elu. Ei suuda keegi kokku lugeda neid õnnetuid hingi, kes oma purunenud unistuste teravate kildude peal püherdavad ning kõiki ja kõike maapõhja neavad. Alati on kuskil mõni õnneseen, kelle unistus täitub kellegi teise unistuse arvelt. Ja need "teised" ei saa seda andestada.

*
Uljaspead ei saa üle kiusatusest kuradiga kohtuda. Ikka tahetakse talle silma vaadata ja näha, mis nägu ta õieti on. Las ma jahutan teie uudishimu, te kartmatud tondikütid!

Kuradil on nunnu nägu. Otsekui lapsel.

Samal teemal:
Kuula! Näkid laulavad...

28. juuni 2017

Elu meeldib mulle

Mai 2011. Selge mahe kevadilm. Astusin Tartus bussi peale, kavatsusega Võrru sõita. Minuga koos ronisid bussi kaks keskkooliealist loikamit, üks üleni hallides dressides, teine elektrisinises dressipluusis, mõlemad pikad nagu moblamastid. Nad istusid minu taha ning hakkasid kõva häälega juttu ajama. Selgus, et nad sõitsid Kambjasse.

Kogu selle teekonna jooksul, mis ei saanud kesta kauem kui paarkümmend minutit, lasid nad lobal magusasti joosta. Lobisesid sellest, millest poisid ikka - koolist, kodust, pidudest, jookidest, tüdrukutest, spordist ja seksist. Või noh, peamiselt spordist. Kui kõik teemad said nobedalt läbi võetud ja Kambja kiriku torn üle Tatra oru juba paistma hakkas, ütles järsku üks poistest (mulle tundus, et too elektrisinises) õndsusest pakatava häälega, mis võiks olla omane päikese käes peesitavale kõutsile, kellel on vats räimi täis: "Mõnus! Ei, elu meeldib mulle. Elu on ilus!"

Korraga pidin imestama, mis vana känd minust on saanud, et ma ise selliseid sõnu ei tarvita. Pole mõttessegi tulnud! Kujutage ette - keset päeva ujub lagedale üks tüüp ja hõiskab, et elu on ilus! Täitsa imelugu kohe.

Pexels

Ent see põgus ja vahest isegi tühine juhtum andis mulle märku, et seilan õigel kursil. Nimelt olin tolleks hetkeks juba ligemale paar aastat mässanud käsikirjaga, mis tekitas minus suurt rahulolematust. Tajusin, et olen kokku keetnud sellise lurri, mida tõbras ka ei söö. Tahtsin kirjutada armastusest, kirest, nooruse uljusest ja hirmust endakssaamise ees. Sellest pidi saama hõrk ja unustamatu mekiga pipstükk.

Aga oh häda! Kirjutamise hoos ajasin kogemata suhkrutoosi ümber ja kõik see kallis kraam pudenes otse raamatusse. No eks ma siis puistasin soola, pipart ja kardemoni peale - äkki maitseb paremini. Tutkit! Roog läks luhta. (Ega ma ilmaasjata sääraseid kujundeid kasuta. Raamatu peategelane oli ju gurmaanikeelega kokandusfänn.)

Aga maitse asi on maitseasi. Kõige enam pani mind kõhklema raamatu tuum. Küsisin endalt korduvalt, kas nii naiivset tegelast, nagu mu raamatu Gert, saab üldse olemas olla. Ta unistab ehtsast Romeost, truust kallimast, heast kussununnust, keda armastada igaviku lõpuni ja võib-olla seitse päeva kauemgi.

Noor mees, kes on endale pähe võtnud, et leiab hingerahu vaid teise mehe käte vahelt ja kuulutab pärast piinarikkaid seiklusi kogu maailmale, et on viimaks leidnud rahu, armastuse ja iseenda - kas ei tundu see uskumatu? Kusjuures, tagatipuks armastab ta ka oma elu, mis on talle pakkunud vähe rõõmu ja palju meelekibedust, kuid sellest hoolimata peab ta seda ikkagi kalliks nagu puruvana katoliiklane püha Susanna sääreluid. No mida jama?! Sedasorti raamatutel ei ole sünniõigust, nad tuleb sahtlisse lukustada või rottidele sööta.

Aga Kambja poisi sõnad panid mu meelt muutma. Kui kasvõi ühelainsal noorel inimesel ei tule enam mõttesse uskuda elu imedesse, siis on maailm lõplikult põhjakõrbenud. Jõudu ja kindlust leidnuna asusin taas sibinal-sabinal käsikirja kallale ning andsin talle lõpliku lihvi.

"Päikseta paradiis", mu teine romaan, ilmus täpselt viis aastat tagasi. Lugu, mida kirjutades olin tundnud krobedat rahutust, tõi mulle nüüd kuhjaga rahu. Mulle tundus, et olin ühtäkki raamatusse pannud tähtsaima, mida tol hetkel endaga kaasas kandsin. Olin justkui kõik ära öelnud. See polnud mu eesmärk, lihtsalt juhtus nii.

Pea paar aastat ei kirjutanud ma enam ridagi. Kõik oli ju öeldud. Kahjuks - või õnneks - mitte lõplikult. Sulg libiseb endiselt.

*
2016. aasta lõpul ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus artikkel, milles kultuuri-uurija Janek Kraavi analüüsis transgressiivse (ehk piire ületava) kirjanduse poeetikat. Muuhulgas mainis ta, et "on märgata eesti kontekstis tugevat transgressiivset energiat kandvate" geiromaanide ilmumist. Näitliku nimekirja lõppu oli torgatud ka "Päikseta paradiis".

Oh sa saatana silmamuna! Oma arust kirjutasin kibemagusa lemberomaani, pehme ja nunnu nagu kaisumõmmi. Aga näed - tunnistati ametlikult transgressiivseks. Edaspidi tuleb ettevaatlik olla, et mitte ainsatki piiri ületada. Tähendab, armastuslood tuleb sinnapaika jätta ning keskenduda mõnele titelikult süütule ja puhtale teemale (nagu näiteks kannibalism, sadistlik vägivald ja heteroseksuaalne prostitutsioon).

Ei, ma ei kaeba. Lugeja näebki raamatut teisest servast kui autor. Aga "Päikseta paradiis" on saanud ka imeliselt kosutavat tagasisidet mitmetelt lugejatelt, kes pole raamatu iseloomustamiseks häbenenud koguni ülivõrdeid kasutada. Gerdi lugu on neid puudutanud. Nad on leidnud ühe noore mehe segipaisatud hingest ürgset ilu.

Elu ilu!

*
Kuidas hoida seda ilusat hetke, kuidas teda lõpmatuseni pikendada? Kuidas ometi? Sees kihiseb ja kahiseb, väike rõõm ja väike nukrus koos. On tulnud surematu hetk, aga ikka võbeleb surelikus ihus rahutus. Miski justkui ütleb, et inimeses pole võimet ühtki hetke lõpuni nautida. Hetk möödub nii ebaõiglaselt kiiresti, et suurem jagu temast jääbki tabamata, läbi elamata. Viis meelt ja meetrite kaupa närve – see varustus on ilmselgelt puudulik ja võimetu püüdmaks neid tibatillukesi täiuslikkuse sädemeid.

Kuid nad hõljuvad ikkagi õhus, hõõguvad, ahvatlevad, narritavad. Nad on olemas ja vahest piisab sellestki teadmisest.

Samal teemal:
Midagi ilusat

23. juuni 2017

Tulest, veest ja luikedest

Vene hing on müstiline. Seda klišeemaigulist ütlust pole tarvis kahtluse alla seada, ehkki ta ümber hõljub hõbedakarva müüdiudu. Muidugi on vene loovharitlased oma surematute meistriteoste kaudu selle müüdi tekkele ja püsimisele kõvasti kaasa aidanud.

Müstika sisaldab endas alati killukese jubedust. Kõik, mida müstiliseks nimetatakse, mõjub kättesaamatu ja kaugena, teda katab saladuse tume ja vaid kohati läbipaistev palakas. Ent müstikas on ka ilu, sarmi ja magnetilist jõudu. Ilu ei kuulu vaid ilusale, sellest saavad osa paljud.

Müstilised on Puškini, Dostojevski ja Tolstoi kirjutised. Isegi Gogolil ja Tšehhovil oli sahtlis müstiku sulg. Kuid nende sõnamaagide loitsudesse süüvimiseks tuleb jõudu ja mõistust koguda, nad ei anna end lihtsalt kätte. (Kelle mõte oli torgata vene klassikud kooli kohustusliku kirjanduse programmi? Lugesin minagi 18aastasena "Vendi Karamazoveid" ja "Kirsiaeda" - sama, kui anda härjale teemante nuusutada.)

Sõnakunsti varjuküljeks on tema keeleline piiratus. Kirjandusteos funksib kõige mõjusamalt selles keeles, milles ta on loodud. Tõlkes läheb paratamatult üht-teist kaotsi, olgu tõlkija nii osav kui tahes. Muusika keel on seevastu universaalne. Ilu ja müstika ei peitu nootides, nende all ega kohal, vaid hoopis kuulaja hinges. Muusika on seetõttu nagu nähtamatu peegel, millesse vaadates võib näha iseennast - ja sageli ootamatust, eneselegi üllatavast küljest. Muusika, eriti sümfooniline, nõuab tundetaipu, emotsionaalset avatust ja kahtlemata kannatlikkust.

Täpselt 150 aastat tagasi pani Modest Mussorgski paberile viimased noodid jõulisest teosest "Öö lagedal mäel". Irvhambad ütlevad, et Mussorgski leiutas sellega heavy metal'i. Teos maalib kuulaja silme ette pildi süngest kõrgendikust, kuhu nõiad jaanilaupäeval pidutsema kogunevad. Tõsilugu: nii venelased, eestlased kui ka skandinaavlased on uskunud, et aasta kõige lühematel öödel liiguvad kõiksugu kurjad elukad aktiivselt ringi. Nende tõrjumiseks sobib ikka suur lõke. Samal põhjusel kinnitas vanarahvas lõõmavad tõrvatünnid pikkade teivaste otsa, et püha jaanitule kuma nõidu ja muid kurivaime eemale peletaks.

Ajad on mõistagi muutunud. Tänapäeval ei sõida nõiad enam lagedale mäele luuavarte, vaid šašlõkivarraste otsas. Mussorgski orkestripilt lõpeb rahuliku ja lüürilise epiloogiga: koidukiired löövad jäleda joomingu laiali, pohmellis nõiad roomavad tagasi oma kanajalgadel urgastesse ja ausad kodanikud võivad end jälle kindlamalt tunda.

Tolsamal aastal, kui valmis "Öö lagedal mäel", kirjutas teine kuulus vene helivõlur Nikolai Rimski-Korsakov sümfoonilise pildikese "Sadko". Teos räägib nutikast kaupmehest ja moosekandist, kel avaneb võimalus saada vetekuninga väimeheks. Paljude mõrsjakandidaatide seast valib ta endale kõige vaiksema ja vagurama näkineiu.

Täna silmitsen neid sümfoonilisi pilte oma vaimusilmal teisiti. 150 aastaga pole tuhkagi muutunud. Näkid ja nõiad inspireerivad endiselt paljusid loovisikuid, sealhulgas nende ridade kirjapanijat. Ja miskipärast viirastuvad mulle just nüüd, kui olen oma loominguga käinud läbi tulest ja veest (otseses tähenduses), igal nurgal vetevaimud, nõiamoorid ja tulilinnud.

Viini filharmoonikud, üks hinnatumaid ja ka populaarsemaid sümfooniaorkestreid maailmas, tõi tänavusel suveöökontserdil Schönbrunni lossi aias publikuni kauneid palasid vene, tšehhi, saksa ja ameerika heliloojatelt. Kontserti läbivaks teemaks oli "Muinasjutt". Nõnda siis hõljusid Viini keiserlike müüride kohal näkineiu laul Antonin Dvoraki ooperist "Russalka", avamäng Engelbert Humperdincki ooperist "Hans ja Grete", John Williamsi komponeeritud Hedwigi teema filmist "Harry Potter ja tarkade kivi" ning kolm pala Igor Stravinski balletist "Tulilind". On see mingi kollektiivse alateadvuse hookuspookus või meid kõiki ühendava kosmilise vooluringi sähvatus?

Keskaegsed alkeemikud mässasid tule ja veega, et leida tarkade kivi ning igavese elu eliksiiri. Ühtlasi lõid nad müstilisi õpetusi inimteadvuse tumedate kihtideni jõudmiseks. Alkeemiast kasvas ajapikku välja keemia, kõrvalsaadusena tekkis psühholoogia. Aga mis inimese peas, ajus, teadvuses, meeles, arus, vaimus ja hinges tegelikult toimub... ei saa vanatont ka sotti.

Hing on peen värk, mis laugleb kusagil energia, mateeria ning kirjeldamatu eetri vahelisel alal, kus valitseb alati videvik. Ent mõnel imede ööl, kui näkineiud rõõmsaid aariaid laulavad ja nõiad kuradi seltsis hoogsalt polkat vihuvad, kohtuvad koidu ja videviku pilgud ning isegi müstiline inimhing võib sel äramärgitud hetkel korraks paotuda.

Erilistel hetkedel, mida tuleb elus haruharva ette, tunneb ka põrmust võetud ja õige pea taas põrmuks pudenev inimene, et ta suudab riivata igavikku. Siinsamas, patuse maa peal. Ometi viibivad ülendavad tunded inimese juures üürikest aega. Neid ei saa kunagi vangistada ega taltsutada. Kaunid, igaviku puudutusest sündinud tundmused kaovad nagu luiged, kes ebamaiste heledate varjudena hõljuvad üle öövalguses kumava vee.

Ja kui juba luikedest juttu tehtud, siis...

Samal ajal, kui Mussorgski ja Rimski-Korsakov võisid rõõmustada oma vastsündinud teoste üle, suvitas Haapsalus Pjotr Tšaikovski, tollal veel noor ja märkimisväärsete saavutusteta helilooja. Ühel ilusal suveõhtul istus rahutu meelega noormees Tagalahe kaldale väikesele pingikesele, et mõelda elule ja loomingule (aga loova hinge jaoks on need üks ja seesama!).

Korraga nägi ta kümneid luiki lahevee kohal liuglemas. Muist sabistasid loojangupalangus punakaks tõmbunud lahevees, muist tõusid kõrgemale ja küünitasid pikkade pilvekiudude järele. Kui päike lõplikult merre vajus, sulasid vesi, taevas ja linnud ühte. Noore helilooja ette laotus hiiglaslik puhas valge lõuend, millele lihtsurelik võis kirjutada oma hästihoitud saladused.

Mõni aasta hiljem, kui Tšaikovski juhtus kuulma Baieri valitseja Ludwig II - Luigekuninga - kurvast elust, tuli talle Haapsalus kogetu jälle meelde. Ta tormas laua taha ja kirjutas lühiballeti, mis sai aluseks hilisemale suurele meistriteosele "Luikede järv".

Jah, just nii see võis olla. Aga võib-olla ka mitte.

Fantaasia rikastab elu, kuid teinekord kannab ta meid tegelikkusest ohtlikult kaugele. Siiski tahaks uskuda imedesse, tahaks kogeda muinasjuttu. Õnneks on see võimalik! Põhjamaa suvi ongi ju üks armas, ehkki lühike muinasjutt.

12. juuni 2017

Mõtleme veidi

Inimene on mõtlev olend. See pole fakt, vaid ülim kompliment ühele suure ajumahuga šimpansi sugulasele. Kuidas kõige mõjusamalt ära kasutada seda veidi vähem kui 2 kg kaaluvat neuronitekäsna, mis meil kolbaaluses õõnsuses peitub? Keeruline küsimus. Inimene ei suuda enamasti täiel määral kontrollida oma ajutegevust.

Kõik need lõputud kogemused, aistingud, ideed, kujutlused ja tundmused, mis meie teadvuse avakosmoses tiirlevad, ei moodusta omaette süsteemi, kuid inimajul on visa komme neid ometigi mingi korrapära või hierarhia alusel organiseerida. Ja see organiseerimisprotsess ongi mõtlemine. Vaimne liikumine hämarusest selgusesse, kaosest ornungisse.

Mõtlemine pole pelgalt neuronite kõditamine. Selleks, et mõelda järele ja välja, mõelda millegi peale või üle, on tarvis vaeva näha. Vaevakartjat nimetatakse üldrahvalikult laiskvorstiks, loodriks ja siidivennaks.

Õnnetuseks pole nuti- ja infoajastul siid-ajudega vennad kuhugi kadunud. Mõttelaiskusest saavad alguse teisedki looderdamise vormid, nagu keelelaiskus, mis seisneb selles, et ei viitsita enam emakeeles kõnelda, või kombelaiskus ehk avaliku ruumi häbitundetu lagastamine isiklike jäätmetega paksul, vedelal ja tahkel kujul.

Mõttelaisad sünnivad pealiskaudsuse seemnetest. Vohavas pealiskaudsuses süüdistatakse sageli infoküllust. Ilmselt ootab nii mõnigi infost ummistunud kodanik messiast, kes päästaks ta lõpututest uudisvoogudest, mis tava-, sotsiaal-, multi- ja muidumeediast üha välja tulvavad. Muide, too messias on maa peal juba käinud ja nüüdseks juba enam kui nelikümmend aastat mullas puhanud. Tema nimi oli Arnold Gehlen. Ameti poolest oli ta filosoof ja sotsioloog, õppejõud mitmes saksa ülikoolis.

Gehlen leidis, et bioloogilisest nurgast vaadatuna on inimene ebatäiuslik olend. Selle korvamiseks peavad tema meeled olema alati maailmale avatud. Sestap tuleb inimeseloomal hakkama saada tohutu hulga muljetega, mis tema meeltesse lahvavad. Elu on vaja sättida nii, et kogemuste hulk saaks piiratud ja selle tulemusel peaks tekkima muuhulgas identiteet ehk enesemääratlus. Ühiskondlikud institutsioonid ja inimese sisemised võimed ehk keel, kujutlemine ja mõtlemine on kõik kogemuste piiramise ja korrastatuse produktid.

Seega - kui gehlenliku filosoofia vaimus jätkata - peab inimkond kõigepealt aru saama sellest, mis on tähtis ja mis tühine. Tühisest tuleb lahti öelda ja tegelda vaid tähtsamaga. Alles siis saab mõtlemise sisse lülitada, opereerida infoga, millel on ka mingi väärtus.

Igasugune looming eeldab kujutlemist ja mõtlemist. Kirjanik Isaac Asimovi sõnutsi on kirjutamine mõtlemine sõrmedega. (Asimovi ajal polnud personaalarvutid mõistagi kuigi levinud, mõtlemine käis pliiatsi ja kirjutusmasinaga.) Siinkohal tuleb teha üks oluline täiendus. Tihti juhtub, et kui näpud hüsteerilises tempos vastu arvutiklahve põrkavad, ilmub ekraanile vaid tühi tekst. Iva pole ollagi. Mõtelda on vaja juba enne arvuti taha istumist. Sageli pudeneb vajalik ivake pähe metsas või mererannal jalutades. Aktiivsema elustiiliga inimesed ütlevad, et isegi joostes või jalgrattaga sõites sünnivad väärt mõtted. Ka jooga vallandab loova sädeme.

Minu kõige uuema raamatu käsikirjale kulus laua taga umbes 300 tundi. Mõtlesin vähemalt 600 tundi. Muidugi ei mõõtnud ma tunde stopperiga, kuid sisetunne kinnitab, et iga olulise teose sigitamiseks kulub kaks korda rohkem aega kui sünnitamiseks. (Bioloogiline sigimine kulgeb miskipärast hoopis teiste seaduste järgi.)

Mõtlemine nõuab kõvasti aega. Ei anta seda niisama, aeg tuleb võtta. Siis saavad paljud asjad selgemaks ja mitmedki lollused jäävad tegemata.

5. juuni 2017

Annid ja anded

Lõuna-Eesti küngaste vahelt võib leida nii mõnegi imeilusa järve või jõe, mille nimi kõlab tänini läbi muistsete aegade videviku. Valdur Mikita pakub raamatus "Lingvistiline mets", et Ähijärv ja Aheru järv ning Õhne ja Ahja jõed on saanud oma nime läänemeresoome vetejumala Ahti järgi. See olevat justkui kinnitus, et Ahtit kummardati ka Eestis.

Siinkohal on paslik nentida, et taoline väide ei ole vettpidav. Loodusrahvad panevad oma lastele ja ümbritsevatele maastikuobjektidele ikka sääraseid nimesid, milles peegeldub nimesaaja iseloom. Kui jões leidub pärleid, on ta Pärlijõgi, kui kallastel mühisevad soovõhad, saab ta nimeks Võhandu. Pruunika pinnaga järve hakatakse kutsuma Virtsjärveks. Muidugi võib nimi aja jooksul muutuda ja moonduda, nii nagu ka Virtsast sai Võrts.

Seega on vist suhteliselt ohutu väita, et Karula kandis asuv Aheru järv on saanud nime ahtruse järgi - tegemist ju veekoguga, kus vesi väga aeglaselt vahetub. Ähijärve on nimetatud ka Ahijärveks ning sedakaudu on ta sugulane Ahja jõega. Kuna ajaratas kipub kohanimede algustähti, eriti kaashäälikuid, maha lihvima, siis võib oletada, et sõna, mida otsime, on tegelikult kahi (omastav: kahja).

Kahjaks nimetas vanarahvas vaimudele-haldjatele toodud ohvreid, milleks võisid olla vili, piim, mesi või muud talusaadused. Harvemini ohverdati ka hõbevalget. Sõna ohver ise on germaani tüvega sõna. Kes natuke inglise või saksa keelt mõikab, veendub selles kohemaid (offer, das Opfer).

Kahi on hoopis iidsem sõna, mis etümoloogiasõnastiku järgi olevat samuti germaani juurtega, kuid ei saa välistada, et "kahja" võtsid esmalt kasutusele just läänemeresoome rahvad. Kui nii, siis on kahi seotud sõnadega kahu ja kahisema, ehkki loogiline side nende vahel puudub.

Tuleme tagasi vee äärde. Kui vanad eestlased (õigem oleks ütelda: pärismaalased) Ähijärve kaldal kahimas käisid, siis tähendab see, et nad andsid midagi hinge tagant ära. Nad annetasid. Kahi oli and, mille loovutas vetele andekas inimene - nõid, loitsija, manatark. Andekas on see, kellele kõrgemalt poolt palju antud. Ta on anniga, seega loodud andma.

And on igimuistne soome-ugri sõnakild, mille meie esivanemad Uuralitest tulles endaga Läänemere äärde kaasa tõid. Isegi ungari keeles, kus eestlase kõrvale tuttavaid sõnu leidub mõni üksik, on olemas tüvi ad (adni, adok). Kaugemate uurali rahvaste jaoks on andmise kõrvaltähendus lubamine või toitmine. Kes endast midagi annab, see ka tõotab. Andekas toidab teisi oma annetega.

Siit jõuame järgmise, väga olulise sõna juurde. Andestus. Milline ilus haruldus inimese huulil! Andekspaluja palub andi. Suurt andi, annetust, mida on teinekord väga raske saada. Kes andestab, see annab palujale midagi väga erilist, puhast, säravat. Andestus on tõeline hõbevalge. Seda ei anta haldjatele, vaid luust ja lihast inimestele. Mis jääb andeksandjale, annetajale? Tohutu rõõm.

Andmisrõõm.