27. detsember 2010

Elu pärast. Elu pärast!

Kolme aasta pikkuseks veninud koolisaaga on lõppenud. 2007. aasta kevadel esilinastunud šokidraama „Klass“ seitsmeosaline jätkulugu on vaieldamatult üks parimaid telesarju, mida Eestis seni vändatud. Klassifilmiga seoses paiskus õhku üks suur küsimus. Kahtlemata oli vajalik koolivägivald ekraanile kiskuda, kuid milleks nii drastiline lõpp? Kas "Klassi" tegijad tahtsid tõepoolest prohvetisauaga virutada? Esilinastusest on möödunud enam kui 3 aastat, kuid kuulid pole Eesti koolides sellegipoolest vihisenud. Õnneks.
Nüüd on see küsimus kohatuks muutunud ning kõik tühimikud kinni mörditud. Tuleb välja, et "Klass" on võrdlemisi keskpärane sissejuhatus ühele väga heale seriaalile. Tänuväärsele seriaalile.
„Klass: Elu pärast“ on ennekõike stsenaristide Margit Keerdo, Ilmar Raagi ja Gerda Kordemetsa triumf. Tugev käsikiri ei ole kingitus ainult lavastajale ning näitlejatele, vaid ka vaatajaile. Rahvusvahelistelt festivalidelt kogutud loorberid kinnitavad tehtud töö väärtust. „Elu pärast“ pole loetud minuteiks ekraanil sähvatav libe meelelahutus, vaid südamepõhjast saadetud läkitus kõigile Eesti kooliõpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele. Tragöödia, mille juurde film meid juhatas, muutub ühtlasi teravaks hoiatuseks kogu ühiskonnale. "Elu pärast" rabab õõvastava ambivalentsiga: vaataja ette laotub juhtum, kus ei ole võimalik tõmmata selget piiri kurjategijate ja ohvrite vahele. Me oleme mõistetud pealt nägema seitsme erineva inimese heitlusi iseendaga, tohtimata seejuures kedagi neist plussi või miinusega märgistada. Jääb vaid ebamugav arutluskohustus: kuidas meie tema või tema olukorras käituks? Hiilgav kontseptsioon, mis laseb vaatajal seitse korda vaatepunkti vahetada, teeb sarjast ülivajaliku empaatiavõime lühikursuse.
Ehkki kohati veidi ületeatraliseeritud ja vildakate detailidega (ontlikust väikelinnast Antslast sai 4. osas kahe majaga kolkaküla), jutustab "Elu pärast" läbinisti inimlikku lugu. Hingega täidetud rollid suurepärastelt näitlejatelt (Laine Mägi, Margus Prangel, Laura Peterson ja muidugi kogu võrratu noorte osatäitjate ansambel), hästi viimistletud misanstseenid ning hoogne ja pingeline süžee said kroonitud õnneliku lõpuga. Ei midagi lääget ega võltsi. Lugu, mis oli sisustatud kõhkluste, piinade ja pisarate ning hirmu ja vägivalla toksilise seguga, jätab vaataja teadvusesse trööstiva lootusekiire.
Jääb lootus, et neid traagilisi vigu, mida õpilased, õpetajad ja vanemad tegid, enam ei korrata – ja kui keegi ka väljaspool sarja tegelaskonda neist õppust võtab, oleme kõik võitjad. Sarja õpetussõnadest jääb aga vaibumatult kajama tähtsaim: hoolige ja ärge vaikige! Iga eksimus on lunastatav ja kõige valusam probleem lahendatav. Elu läheb edasi. Elu pärast.

24. detsember 2010

Ilust, rahust ja kilekotist

Pimedus… Vähe päikest, palju morne nägusid. Põhjamaine masendus. Mõni talv ei anna lundki, ainult pori. Hall tujutu taevas… Pikk-pikk ohe südamepõhjast… Kindlasti oled, hea lugeja, mõelnud, miks ei hellita Eestimaa meid küllusliku päikesepaistega. Miks ei võiks olla kogu aeg soe, et ninad ei tilguks ja käsi poleks vaja kinnastesse peita? Kas ei võiks olla rohkem ILUSAT ilma?
Kümme aastat tagasi võitis kinodes vaatajate südameid film „Tabamatu ilu“, kus mitmete kaasaegse ühiskonna hellade kohtade kõrval mõtiskletakse ka ilu ja inetuse teemal. Üks linateose tegelastest, noormees nimega Ricky, näitab oma naabritüdrukule videot väikesest tuules tantsivast kilekotist. Ta ütleb, et see on kõige ilusam asi, mida ta kunagi lindile on püüdnud. Tundub, et Ricky oskus näha ilu kõikjal enda ümber ei sobigi moodsasse infoajastusse. Ta jääb võlutult vaatama väikest valget kilekotti või tee ääres lebavat surnud tuvi – aga see ei ole ju normaalne, või kuidas?
21. sajandi inimene peab nägema kõiges ja kõigis vigu, peab olema kriitiline ning valmis märkama igas olukorras teiste eksimusi, et neile ära panna! Kes paneb ära, see on tegija, eks ole? Me peame olema iga hinna eest edukad ja üks võimalus selleks ongi konkurentidele „käru keerata“. Muidugi ei ole kellelgi ka aega. Tööd, rabelemist ja stressi on see-eest palju, sest pangakonto nõuab paisutamist. Vähemalt naabrist tuleb üle olla! Isegi virisemiseks hakkab aega nappima. Ja naeratavad näod jahedas sombuses kliimas – see on võimatu!
Maailm muutub kiiresti. Kõik kallineb, kiireneb ja kuhjub. On kerge kaotada tasakaalu ja kindlameelsust. Ebakindlusest sünnib aga hoolimatus. Siit edasi on sallimatuse, vihkamise ning vägivallani lühike samm.
Kõik tahavad elada rahus, kuid vähesed oskavad rahu säilitada. Pole vaja pöörduda Lähis-Itta, et näha sõda. Sõda toimub iga päev ning paljude inimeste hinges. See ei ole meie ajastu eripära, nii on alati olnud. Inimene on loomuselt sõjakas loom. Kui ta tunneb end ebakindlalt, siis ta ründab. Samamoodi käituvad kiskjad, kui võõras isend nende territooriumile tungib. Sõda ei tähenda ainult kuulipilduja tärinat ja lendavaid granaate. Iga halb sõna on relv, illegaalne tööstustoodang, mida saab kasutada teiste vastu. Hinge kogunenud vimm ning haiglane rahulolematus käituvad laenguna, mis võib vallandada kontrollimatu purustusjõu. Sihtmärgiks, ohvriteks on ikka inimesed. Kui sõjas kasutatavateks relvadeks jäävad vaid sõnad, on maailm kergelt pääsenud.
Enam kui kolme aastakümne eest salvestasid inglise laulja David Bowie ja tema ameerika kolleeg Bing Crosby koos jõululaulu „Peace on Earth/Little Drummer Boy“, millest kujunes Suurbritannias legendaarne hitt. Selles igihaljas duetis küsib Bowie: „Rahu maa peal… On see võimalik?“ Täpset vastust ta ei anna: „Võib-olla näeme seda päeva…“ Jälle see „võib-olla“! Kas maailmas ei olegi midagi kindlat? Kuidas säilitada tasakaal, et hingest ja maailmast kaoks ebakindlus, vihkamine ja sõda kõigis vormides? Igaüks teab vastust, aga paljud ei küsigi seda küsimust. Nad tahavad sõdida.
Ilu ei tähenda täiuslikkust, vaid austust millegi „ilusa“ vastu. Mida inimene peab ilusaks, seda ta rikkuma ei kipu. Kes õpib nägema ilu, õpib ümbritsevat – nii inimesi, asju kui loodust – austama. Nõnda väheneb tung otsida vigu, otsida ebakindlust, otsida sõda. Kes austab, ei kadetse ega vihka. Ta on rahujalal iseenda ja kogu maailmaga.
Kui järele mõelda, leidub elus siiski üht-teist kindlat – varsti külastab meie kõledat põhjamaad jälle kevad, päevad venivad pikemaks ja täituvad päikesega. Aga kindel võib olla ka selles, et lühikesele suvele järgneb sombune sügis. Jälle tekib hinges rahutus, sünge masendus. Vinge tuul tungib hõlmade vahele. Värvi muutnud lehed langevad ja jäävad porilombile ujuma. Tinahallis taevas hõljub mingi magus nukrus. Langevad esimesed lumehelbed. Nad maanduvad paksudel üleriietel, et seal malbelt sulada. Hmm… Kõik see polegi nii kole, või mis?
Ja kas sa märkasid seda väikest valget kilekotikest, mis tuules nõnda kergelt tantsib? Ta tantsib sulle.
...

20. detsember 2010

Tavalised imelapsed

Kuulsatel saatesarjadel „Britain’s Got Talent“ ja „America’s Got Talent“ põhinev andekate inimeste otsing on rajatud kahtlasele vundamendile. Kuidas küll võrrelda võrreldamatuid andeid? Kas Eno manipuleerib palliga paremini kui Madis laulab? Või on Mark soolonäitlejana andekam kui Marta ja Edgar akrobaatide duona? Jaburus! Aga mäng nõuab mängimist ning kaasaelamist.
„Eesti talent“ võiks ideeliselt olla projekti „Talendid koju!“ vastupidine variant. Kui oleme andekad inimesed üles leidnud, kõlbab neid ka teistele ilmakodanikele näidata. Meelelahutustalendid võiks olla eduka promokampaania korral hinnaline eksportkaup. Interneti mõjuväljas kokkutõmbunud maakeral pole miski võimatu. (Olgu Susan Boyle’i juhtum kõigile hoiatuseks!)
Saatesarja käigus tõusis aeg-ajalt nurinat, nagu poleks Eestis üldse silmapaistvaid andeid. Laulmine ei ole talent? On küll, igaüks ei pea ju viisigi. Tantsimine pole talent? Muidugi on, tants eeldab hiilgavat koordinatsiooni, füüsilist ettevalmistust, keha valitsemist.
Üldiselt kiputakse ette kujutama, et TALENT tähendab midagi kohutavalt erilist, sensatsioonilist, jahmatavat. See on poolik tõde. Iga inimene on mingil alal vähem või rohkem andekas. „Eesti talendi“ kohtuniketrio ülesanne oli eraldada vaid terad sõkaldest ja lambad sikkudest. Meie seas liigub hulgaliselt inimesi, kes pühendavad end mõnele harrastusele ning tegelevad sellega siirast armastusest, ei raha ega kuulsuse pärast. Talendisaade ongi selleks, et neid tavalisi inimesi märgata ja esile tõsta.
Ei maksa arvata, et meil pole selliseid andeid, mida suure kella külge riputada ning ammulisui imetleda. USA oma 300 miljoni ja Suurbritannia 60 miljoni asukaga on inimressursilt hoopis teise suurusjärgu tüübid, kuid meie finalistiderivi ei jäänud ameeriklaste-brittide talentidele ühegi mõõdu poolest alla.
Rahvuslik alaväärsuskompleks tuleb välja ravida ja verinoori/muldvanu talente meil selle tarbeks jagub. Michael Jacksoni väike kloon Meel on võrreldav Briti talendisaate II hooaja võitja George Sampsoniga, saarlaste Semiir 2009. aastal võitnud tantsutrupiga Diversity. Saate konkurentsitu tšempioni, lehepillivirtuoosi Erki-Andrese teisikut ei ole aga seni kummalgi pool ookeani nähtud.
„Eesti talent“ andis vähemalt kolm õppetükki, mida tasub meeles hoida:
1) trummid ja pulgad leiavad väärt omaniku vaatamata vanusele
2) tugev tahtejõud lubab isegi kõveraks väänatud kontide kiuste saltosid visata
3) igas murulapis on peidus mitu orkestritäit pasunaid…
ja kõik talendid ei ole Eestist ära kolinud. Nad on meie keskel, et kogu seda pisikest ebakindlat rahvakillukest innustada ja inspireerida.

15. detsember 2010

Kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde

Kena kuldne kringel
on mu jõulusalmis.
Selle tuttav ingel
tegi ahjus valmis.

On aeg, püha jõuluaeg, imedeaeg, mil õhk inglite tiivaplaginast tiine. Tavaliselt näevad nad välja sellised:


Kuid on nähtud ka sihukesi inglikesi:

Õigupoolest hakkas inglite sugu õrnemaks muutuma alates renessansiajast, varem olid Issanda teenrid valge tooga all ikka boksereid kandud.
Piiblis tuhnides ei jää kahtlustki, et paari tuhande aasta eest kujutati ingleid ette noorte meestena, kellele polnud miski inimlik päris võõras. Vanas Testamendis pajatatakse "Jumala poegadest" (1Ms 6:2,4), kes moodustavad ilmselt taevaliku õukonna või armee. Inglid tekitavad aukartust ja suisa hirmu nii jõuluöö loost tuntud karjastes kui Jeesuse hauda külastanud naistes, kuid enamasti ilmutavad nad end täiesti tavaliste inimeste kujul, mistõttu "ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid" (Hb 13:2).
Apostel Paulus soovitab "inglite pärast" naistel pikad juuksed kinni katta (1Kr 11:10), millest võiks järeldada, et palvetavatel naistel on oht tiivulisi noormehi tahtmatult kiusatusse ajada. Seda, et inglid võivad lihahimu tunda ja surelike neidudega lapsi saada, kinnitab ka järgnev piiblisalm: "Sel ajal, ja veel pärastpoolegi, kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde ja need neile lapsi ilmale tõid, olid hiiglased maa peal: needsamad vägimehed, kes muistsest ajast on kuulsad mehed." (1Ms 6:1-4) Taoliste pattude eest ei jäta Jumal ingleid karistamata: "Nii nagu ka Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel hoorasid nagu need inglid ning jooksid ebaloomulike himude järgi, seisavad juba hoiatuseks igavese tule karistuse kandjatena." (Jd 7) Inglite inimlikud pahed on Issandale hästi teada: "Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks" (Ii 4:18).

Miks ei võiks siis inglid sellised välja näha:




Ja see ei ole ime, sest saatan ise moondab ennast valguse ingliks (2Kr 11:14)!

13. detsember 2010

Kroon on surnud. €lagu!

Jaanikuul 1992 tuli kroon teist korda. Näärikuul 2011 läheb ta teist korda. Igaveseks või mitte, kroon on lahkunu, kellest halba rääkida ei saa.
Kõige esimene asi, mille ma põlvepikkuse jussina päris oma raha eest hankisin, oli 5-kroonine Hellase šokolaaditahvel. (Milline sümboolsus - Hellas kui Euroopa häll ja praeguse EL-i finantsiline mädapaise!) Aasta oli siis 1994 ja šokolaadis kirsimaitseline täidis. Esimesest klassist saati kogusin sukasäärde, õigemini sahtli salapeidikusse ja hoiupõrsasse kõva pappi, mida millalgi "suureks saades" laiaks lüüa. Ei oleks ükski kaardimoor osanud toona ennustada, et see laiakslöömine sünnib segastel masu-aastatel, vahetult enne uue ja võõra valuuta invasiooni.
Troonile astub €. Uus valitseja kahandab arve hinnasiltidel ja kuhjab kotid metalli täis - nagu mullu ja muistegi, kui õilsad pürjelid, kukrukesed vöö vahel, kaupa tegid. € paneb taas raha kilisema-kõlisema. Kes pole varem tundnud, et taskud on rasket raha täis, saab seda nüüd tunda. Tänu €-le hakkavad käigud üle lahe veel libedamalt kulgema. Ja Kalevite kange järeltulija võib end täie õigusega puhtavereliseks eurooplaseks nimetada. Lõpuks ometi on meil mõistust rohkem kui raha.
Võib-olla ei olegi eestlased siiani mõistnud oma raha tähendust. Kroon pole olnud pelgalt maksevahend, mille järele unistavalt õhata, vaid majandusliku sirgeselgsuse sümbol. Eurod pole ehk esteetiliselt nõnda nauditavad kui kroonid, kuid ega's käibiv rahatäht olegi mõni maal, mida imetleda. (Viimase 18 aasta jooksul tõestas nii mõnigi mälumäng ja tänavaküsitlus, et lihtrahval on kroonidel kujutatud vaimuinimestest ning kaunitest Eestimaa paikadest üsna ähmane ettekujutus.) Kroonidest saavad seinale riputamiseks sobivad kunstiteosed alles 15. jaanuaril, mil senine rahvusvaluuta lõplikult kogu võimu kaotab. Tammsaare, Hurt, Koidula, Baer ja Jakobson moonduvad siis ikoonideks, mälestusmärkideks ühest ajastust Eesti ajaloos. Küllap meenutatakse seda belle époque'i veel aastaid härdumuse- ja uhkuseseguse nostalgiaga. Aga mine sa seda ilma tea... Järsku ükskord algab aega, mil kadunuke kolmat korda naaseb.
Kroon on surnud. Legend on sündimas.

8. detsember 2010

Autorid varjus

- Ma ei tea poliitikast mitte midagi.
- Sa ju hääletasid tema poolt?
- Adam Langi poolt? Muidugi hääletasin, kõik hääletasid. Ta ei olnud poliitik. Ta oli hull.

Tallinnas välja jagatud Euroopa Filmiakadeemia auhindadest läks lausa pool tosinat Roman Polanski viimasele sepistusele "Variautor" (The Ghost Writer). Tubli järg Berliini festivalilt saadud hõbekarule ja hea märk Oscari-nimelise kuldmehikese tulekuks. Kummalisel kombel polegi Vana Maailma kriitikud "Variautorile" ette heitnud muud, kui et tegemist olla liiga ameerikaliku filmiribaga, mis "ei esinda euroopalikke traditsioone". Selline kriitika pole tõsiseltvõetav. Pigem on Robert Harrise romaanil põhinev linalugu liig ümmargune ja kenasti äraklanitud, et filmiajalukku mingit püsivat jälge jätta.
Üle ilma tuntud staaridesalk (Ewan McGregor, Pierce Prosnan, Olivia Williams, Kim Cattrall) tulistab korralikult, käsikirjas on pinget, Brosnani kehastatud peaminister tekitab tahtmatult erutavaid seoseid Tony Blairiga, kuid... Poliitiline thriller jääb vaatajale ikkagi kaugeks, kui ta ei leia pidepunkti, mis teda mõne karakteriga samastama sunniks. McGregori Variautor, kelle tegelik nimi jääbki saladuseks, ei ole nii särav kangelane, et tema heitlustele tõe ja õigluse eest peaks tingimata, keel hammaste vahel, kaasa elama. Isegi tema müstiline hukk (?) ei sünnita kaastunnet.
Üks iva Polanski filmis siiski on. Rahvusvaheline poliitika käib sageli üle rahvaste ja üksikute inimeste. Siit võrsub küsimus: kelle nimel siis ikkagi poliitikat tehakse? Ja kas lihtkodanikud ikka teavad, keda nad ennast valitsema valivad? Polanski, kelle suhted võimudega pole viimaste aastakümnete jooksul samuti kuigi roosilised olnud, hoiatab vaatajat ning see hoiatus kulub marjaks ära.
Ei saa salata, et omajagu pipart puistab linaloole režissööri/kaasstenaristi vastuoluline minevik. (Nähtud Polanski töödest on mulle kõige sügavamale südamesse pugenud "Tess", mida pole asjata peetud filmikorüfee kõige intiimsemaks tööks.) Kinokunstnike tsunfti ringkaitse ei tohiks siiski hägustada Polanski edasiste tööde väärtust või väärtusetust. Võimu ja vaimu vahelisest ühildamatusest tekkinud lüngad on teinekord kunstnikele head pelgupaigad, kuid olulisem on, et isegi kui autorid varjus püsivad, lastaks loomingul vabalt kõnelda.

3. detsember 2010

Sõnad leitud!

Avaõiguslikus teles näidati uudist sellest, kuidas valitsus eraldas Euroopa Liidu juhindi survel raha Võrumaa taristu arendamiseks. Peavoolustamisest eemal asuvaid piirkondi ähvardab teisestamine, mis võib ohtu seada nende kestlikkuse. Vabasektorist tulev toimeabi aitab siiski toimijatel tagada hüvede võrdse jaotuse.

Mine sa tea, ehk võib juba mõne aasta pärast kusagilt netiportaalist sarnase sõnastusega uudisnupukest lugeda. Presidendi sõnause tulemused on selgunud ja nagu ma paar kuud tagasi kahtlustasin (Otsime sõnu!), ei olnud välja pakutud mõistetele just lihtne ega ka tingimata vajalik eestipärast vastet leida. Avalikkuses paisutavad uued sõnad üles parajat kära, sest tavaline keelekasutaja on väga konservatiivne. Mis sõnad need sellised on? Jaburus, idiootsus kuubis! Kes neid nn. sõnu kasutama hakkavad? Kuss-kuss, kallis eesti rahvas! Rohkem teravat meelt ja lopsakat keelt! Miskipärast võetakse maavillased uudissõnad vastu suure umbusuga, kuid ingliskeelsete mõistete näppamisel ja eesti keelde seadmisel ei tunta vähimaidki süümepiinu. Võõra keele ees lömitamine võib ju mugav olla, kuid olgu omas keeles ka oma meelt ja iseloomu.
Sõnausel esile tõstetud sõnades ei ole tegelikult midagi väga uudset ja hirmutavat. Peamiselt on uute mõistete loomisel kasutatud juba igivanu tüvesid. Samas tuleb hoiatada, et tüvede liigsel ülekoormamisel tekib hulk kergesti segiminevaid sarnassõnu ehk paronüüme. Käitlema, käsitsema ja käsitlema; õieti ja õigesti; enne ja ennem on üksikud näited terminitest, mille erinevad tähendused märkimisväärselt paljudele eesti keele pruukijatele ähmaseks jäävad.
Missugused need (peaaegu) tutt-uued sõnad siis on?

Taristu – huvitava kõlaga loogiliselt konstrueeritud sõna, ehkki võib esialgu võõristust tekitada. Tüvi tari seondub mulle esmajoones tarjaga, mitte tarindiga, kuid infrastruktuur on ju kah omamoodi tari.
Averus/avera/AE-koostöö – uue tüvega sõna ja tulnukas Marsilt võivad lihtsureliku ähmi täis ajada. Harjumise asi. Viiekümne aasta pärast elab eestlase ühes naabermajas moslem ja teises marslane. Rääkimata sellest, et kõik teavad, mis on averus.
Avaõiguslik – siin on nüüd küll lati alt läbi joostud, kuid eks lühem vorm ole lõppude-lõpuks ikkagi suupärasem ja säästab nii lõualuid kui väljaütlemiseks kuluvat aega
Juhind – Põhja-Ameerika avastamine. Juhend, juhis, juhind… Saa nüüd aru, mis mida tähendab!
Teisestamine – Lõuna-Ameerika avastamine. Ometigi lihtne ja loomulik sõna, võiks käibele lasta küll.
Toimija – nüüd on ka Kariibi meri avastatud
Kestlik – on see tõesti uus sõna? Isegi Wordi tekstitoimeti tunneb seda. (Muide, toimeti on kah uudissõna.)
Peavool – ei midagi uut päikese all. Olen isegi siinsamas Mõtteaidas sama sõna kasutanud
Toimeabi – miks ka mitte, tuleme toime
Vabasektor – selgusetuks jääb, miks peaks kolmas sektor olema vabam kui esimene ja teine. Vabakond ühiskonna sünonüümina toob kaasa veel rohkem segadust

Parimad (ja lustakamad) keelepalad tulid lisakaubana hoopis selliste mõistete hulgast, mida võistlusele ei oodatudki. Kärgpere ja tundetaip on nii erutavalt küpsed sõnad, et jääb vaid üle imestada, miks ei võinud neid varem sõnastikest leida. Ka koval kohaliku omavalitsuse lühivormina on päris nutikas leid.
Lisaks neile meeldib mulle hullupööra suudlemise sünonüümiks pakutud huulitsema, mille kohe kindlasti kasutusele võtan. (Kuidas ma küll varem ainult suudlemise ja musitamisega hakkama sain?)
Häid sõnu tilkus veel mitmesse valdkonda, nagu sport (muskeldus fitnessi asemel; kuulingbowling), kulinaaria (muhvel – muffin; pulktuhlid – friikartulid), olme (tuulu – tolmuimeja; panik – kindalaegas), internet (kajam – blogi; meitla – sotsiaalvõrgustik) ja isegi ilm (lumelema ehk lund sadama!). Nii mõnigi uus sõna tekitab muige suunurka, kuid mäletatavasti sündis masu paari aasta eest samuti vaid naljana ja pealegi ilma presidendi utsitamiseta. Eks tuulest ja rahvaluulest keelele tulnud sõnad olegi kõige elujõulisemad, kuid loodetavasti jätkub rahval siiski piisavalt mängulusti, julgust ning head tahet, et vähemalt mõnigi värsketest mõistetest lahkelt omaks võetaks. Keel pole kinnitinutatud konserv, vaid ikka akvaariumis libedasti lupsu lööv vaba organism, mida tuleb aeg-ajalt ka toita.

Õk, niikaua kui väljas lumeleb, lõpetan ma selle kajami postituse ja lähen aeglen natuke mõnes meitlas. Õhtul algab mul muskeldus, enne seda jõuan veel mõned pulktuhlid põske pista!