Miljon jõulukaarti, kuusteist tuhat sõna, kaks purunenud illusiooni

Suhelda tahavad kõik, aga tühi jutt ei muuda midagi

Täpselt kümme aastat tagasi, 2010. aasta detsembris, lõpetas Eestis töö viimane telefoniautomaat. Pea märkamatult sai üks ajastu läbi. Telefoniputkad kadusid tänavatelt ja keegi ei protestinud ega tõmmanud vardasse leinalippu. Mobiilid olid lõplikult võitnud. Ometi leidub mitmel pool Euroopas endistviisi neid imelisi putkasid, kus saab – nagu vanasti öeldi – traati tõmmata. Suurbritannias tehakse telefoniautomaatides iga päev keskmiselt 35 000 kõnet. Traditsiooni jõud, mis muud. Punased telefoniputkad, nagu ka punased postkastid ja kahekorruselised bussid, on ju lahutamatu osa Londoni linnapildist.

Meil jääb ka kirjakaste üha vähemaks. Kirjasaatjadki kaovad – nad kolivad riburadapidi kalmumäele. Mõni aasta tagasi teatas Omniva, et kogu aasta jooksul saadetakse Eestis ligikaudu kaks miljonit margiga kirja ja postkaarti. Poole neist moodustavad jõulukaardid. Omniva pakub klientidele ka suurepärast võimalust ise oma kaart või mark kujundada. Samas kuulen siit-sealt, et isegi vanemad inimesed on lõpetanud jõulukaartide saatmise ja piirduvad telefonikõnede või sõnumitega. Teisalt pole võimatu, et postikana tulevik on siiski helge. Vinüülplaadid kadusid ka peaaegu sootuks, kuid nüüd on nad tagasi. Kas postkaardid võiks olla uued vinüülid? Oleks ju pühade ajal ütlemata meeldiv saada posti teel kaart, mis on kujundatud just konkreetsele adressaadile mõeldes.

Inimene on ikkagi karjaloom, ka kõige suurem introvert tahab suhelda, olla märgatud ja hoitud. Kirjad, kõned ja isegi Skype ei asenda kunagi neljasilmavestlust. Koroonapiirangud suurendavad nälga ehtsa suhtluse järele – see käib ainult silmast silma ja südamest südamesse. Sõna nõuab sõna. Kui on, mida öelda, peab kusagil olema ka kuulaja. Omaette laterdada on ikka natuke nadi...

Ajakirjas Science ilmus 2007. aastal tähelepanuväärne artikkel, milles psühholoog Matthias Mehl tutvustas oma „sõnauuringu” tulemusi. Uuring ise oli lihtne: teatud aja lõikes salvestati ligi 400 katseisiku igapäevast juttu ja loeti kokku, kui palju sõnu inimesed päeva jooksul kuuldavale toovad. Kes arvab, et naised lobisevad kordades rohkem kui mehed, peab pettuma. Selgus, et naised kasutavad päevas keskmiselt 16 215 sõna ja mehed 15 669. Kõige sõnaahtram katseisik sai päeva jooksul hakkama vaid 795 sõnaga, teine jõudis aga toota 47 000 sõna. Mõlemad olid muide mehed.

Sõnu võetakse kui ammendamatut maavara. Kaevanda, palju tahad, otsa ei saa. Mina olen aastate möödudes sõnadega koonerdama hakanud. Mitte ainult kõneldes, vaid ka kirjutades. Mu esimene raamat „Kaljud ja kameeleonid” koosneb 125 000 sõnast. (Ühel keskmisel kõnelejal kulub terve nädal, et sellise koguseni jõuda!) „Seal, kus näkid laulavad” sisaldab 57 000 sõna. Seegi on liiast. Alles hiljuti tundsin, et ma ei valda lühivormi. Novell – žanr, kus tuleb öelda vähesega palju – käis ilmselgelt üle jõu. Aga nüüd valin sõnu hoolikamalt ja tunnen järsku, et lühemad jutud on mulle hoopis rohkem meele järgi. Mõte ei upu sõnade sisse ära.

Kunagi arvasin, et sõnadega saab maailma muuta. See on illusioon. Räägi või kirjuta palju tahes, ega sellest mingit kasu ole. Ometi kihiseb kultuuri- ja meediavald kõikvõimalikest jutupaunikutest – aja- ja muidukirjanikud, kolumnistid, arvamusliidrid, arvamusluuserid... Palju kära, ei mingit villa. Elu kulgeb ikka omasoodu, kirjandusteosed ja arvamusplatsid on vaid kanalid isiklike mõtete väljendamiseks, iseenda eksponeerimiseks. Õnneks või kahjuks unustatakse need mõttekesed silmapilguga, sest uued mõtted (ehk uued sõnad) tulvavad üha peale.

Mõnikord ei hakka sõnad mõtetele külge. Tahaks kõnelda ja kõnetada, aga kuidas? Mõistlikum oleks vaikida, aga kes vaikib, seda pole ju olemas. Või siiski?

Kadunud Marju Lepajõe ütles kord: "Õnnelikud on need inimesed, kes saavad tegeleda arvudega." Toona ei saanud ma sellest aru. Kuidas võib üks läbi ja lõhki humanitaar midagi sellist öelda? Täitsa ketserlus kohe! Aga nüüd mõtlen: sõnad on ju subjektiivsed märkide ja häälikute jadad, millele on antud kindel, ehkki keeleti erinev tähendus. Sõnad sünnivad ja surevad, keeled elavad ja hääbuvad. Arvude keel on seevastu universaalne, objektiivne ja hävimatu. Kirjandusklassika tuhmub ja ununeb, kuid pii jääb alati lõpmatuks. Matemaatika on igavene. Sõnakunst variseb aga varem või hiljem põrmuks. Kes ütles, et looming ei sure? Veel üks purunenud illusioon...

Rabariigi saadiku rännakud udusel hingemaastikul

Romet Vaino raamat "Peegel karu silmades" aitab avastada loodust ja iseennast

Eesti Rabariik on tuhandeid aastaid vana. Selles riigis leidub toredaid kodanikke sookailust rabapüüni, vahel eksib sinna ka mõni inimeseloom. Ennevanasti oli raba tõeline Šveits – igas sõjas erapooletu, alati valmis pagulasi-hädalisi vastu võtma ja neile lahkesti pelgupaika pakkuma. Rappa ei pääsenud katk, sinna ei ulatunud ordu- ega tsaarivõim. Rabariigis võisid inimesed olla vabad.

Nüüdsel ajal on paljugi teisiti. Inimesed võõranduvad loodusest ja samas igatsevad tema järele. Õnneks on meie seas vahvaid sädeinimesi, kes õhinal looduses kondavad ja ka ülilinnastunud seltsimehi kaasa meelitavad. Üks neist – nagu ma hiljuti avastasin – on Romet Vaino, kelle lendlevast sulest ilmus sel sügisel raamat "Peegel karu silmades".

Romet Vaino, kes reageerib ka nimele Metaloodus, on matkajuht, fotograaf, kolumnist, juutuuber, feissbukkar, instagrammer ja kes kõik veel. (Tänapäeval peabki olema Hunt Kriimsilm, et midagi saavutada.) Teda on võrreldud Fred Jüssi ja Bear Gryllsiga. Küllap õigustatult – Romet paistab olevat korraga nii jüssilik filosoof kui ka gryllsilik seikleja. Ehk siis kogenud rabariigi saadik, kes vahendab "rahvusvahelisi" kontakte looduse ja inimkonna vahel.

Raamatusse on koondatud viimase kolme aasta jooksul ajakirjas Edasi ilmunud artiklid. Põhiteemaks looduse ja inimese omavahelised suhted. Eriti palju on juttu raba müstilisest – või hoopis loomulikust? – mõjust meie mõistusele, hingele ja käitumisele. Rabalaugaste vahelt kerkinud mõtted on mõnusalt inspireerivad, isegi veidi eksootilised. Miks? Noh, ma ise pole kunagi tõelises laukasoos käinud: Lõuna-Eesti on ju suhteliselt rabavaene. Ilmselt ei ole seetõttu ka võru, setu ja mulgi keeles raba kohta eraldi sõna, iga vähegi pehme või märg koht maapinnas on lõunaeestlastel automaatselt soo (õigemini: suu).

Nii mõneltki leheküljelt leiab tsiteerimist vääriva mõttetera:

• Esiteks on igati tervislik aeg-ajalt astuda kõigest paar sammu eemale, vaadata tervikpilti ning iseend selle sees. Kodu pole selle jaoks kuigi hea koht, sest tegelikult oleme ju siis ikkagi osa pildist. Meil on vaja eemale minna. (lk 5)
• Aga just sellisest "raisku lastud" ja korrastamata metsast leitakse üles argipäevas kaotatud inimeseks olemise tunne, inspiratsioon ja rõõm väikestest asjadest. (lk 25-26)
• Ma pole seni talve üleelamiseks dopingut kasutanud. Soojale maale pagemise asemel olen võtnud seda perioodi justkui sisemaailma koristamise tippaega. Just need kõige pimedamad hingesopid, kuhu muidu vaadata ei julge või ei taha – vot need võtan talvel ette! (lk 38)
• Just nii, nagu inimesel võiks olla rahalised säästud ettenägematuteks kulutusteks, võiks meil olla oma ajakukrus ruumi plaanivabaks ajaks. /.../ Siia võiks kuuluda hoopis igasugused hullud mõtted ja spontaansed tegevused, aga ka niisama molutamine. (lk 80)
• Me kasutame autosid selleks, et liigutada oma füüsilist keha ühest kohast teise. Mina mõtlen, et peaksime teadlikumalt kasutama ka oma füüsilist keha, et viia oma hing ühest aistingute ruumist teise. (90-91)
• Kui varem on kodumaa loodus meid päästnud epideemiate või sõdade eest, siis nüüd pakub see meile väljalülitust, et püsida tervemõistuslikena. Selle kõige keskel peaksime jälgima, et me ise oma pärimuslikke juuri kogemata läbi ei lõika. (lk 97)
• Määri käsi, saa märjaks, külmeta, tee lõkkel süüa. Meile võib ekslikult jääda mulje, et elu peabki olema mugav, kontrollitud, turvaline, kuid mingi sügavam osa meist ei ole sellega nõus. (lk 105)
• Meie juured ei ole klaasis ega betoonis, vaid mullas ja roheluses. (lk 117)
• Ma leian, et inimesed jätavad lahendamata väga elementaarsed ja lihtsad, võiks ehk isegi öelda, et ürgsed konfliktid enda sees. Ja lõpuks jälitavad need varjudena kogu elu. /.../ Hirm karu või sügava lauka ees ei ole seotud niivõrd välise objekti kui sisemise (ja enamjaolt põhjendamatu) ebakindlusega. (191)

Eriti kaunis ja poeetiline, ent ka natuke maguskibe on Rometi armastuskiri Eestimaa loodusele ("Pühendusega sulle, mu loodus", lk 83-89), mis väärib kindlasti mitmekordset lugemist. Loodus ja poeesia kuuluvad kokku. Sestap seob ka Rometi mõtted tervikuks kujundlik keel, milles särtsuvad vaimukad võrdlused ja täpsed metafoorid.

Raamatu seltsis aega veetes ja vahel aknast välja, kauguses terendava Karula maastiku poole vaadates hakkasin mõtlema, et tegelikult ei oska ka eestlased, kes end üldiselt ikka metsausku rahvaks peavad, täiel määral väärtustada puutumata loodust. Ja kuidas saabki väärtustada seda, mida pisut peljatakse ja õieti ei tunta? Ka matkarajad ja laudteed on tsivilisatsiooni käepikendused looduses. Need pole "päris". Muidugi aitavad märgistatud ja sissetallatud rajad inimest loodusele lähendada, kuid ei tõmba teda mugavustsoonist välja. Keegi on matkaselli eest marsruudi juba paika pannud, kogu mõttetöö ära teinud, kõndimis- ja ronimisvaeva vähendanud. Kõige põnevamad rajad on aga sellised, kuhu pasteldega ei pääse.

Usun, et seda Romet Vaino oma kirjutistega öelda tahabki: astu välja mugavustsoonist, astu korrakski kõrvale tunni- ja meetripealt paika pandud argiteelt. Vaata, kuula, koge! Metsik loodus teritab meeli ja aitab avastada salapaiku iseenda sisemuses. (Nimetagem seda põhjamaiseks meetodiks, kuidas avada oma ummistunud tšakraid.) Looduses võib ka hullu panna! Kelle jaoks tunduvad talisuplus rabalaukas või ööbimine tormises metsas ekstreemsena, võiks proovida vähemalt allikaveega silmi pesta ja kuumas lõkketuhas kartuleid küpsetada.

Olen märganud, et paljud metsaskäijad kõnelevad õhinal oma kokkupuudetest mõne loomaga. See ei pea olema ilves, põder või karu. Vahel piisab isegi orava või sisaliku nägemisest, et äratada üles sisemine laps, kes mõõdab maailma selge pilguga ja tunneb rõõmu tibatillukestest eluseikadest. Teinekord võivad sellised juhtumid suisa vapustada.

Romet Vaino kommenteerib oma juhuslikku trehvamist metsakuningaga niimoodi: "Minu ehmatav kohtumine karuga ilmestas suurepäraselt seda, mida loodus võib inimesele pakkuda – sisemist arengut. Tol aprillikuu hommikul lükati mind emotsionaalse skaala äärealadele. Kohta, kus ma polnud vähemalt teadlikult varem käinud. Kogesin enda jaoks täiesti uusi emotsioone. /.../ Seisad seal karu ees hetkeks mõistuslikult täiesti halvatuna, ründa-või-põgene-refleks tahab juhtimist üle võtta, kuid siis saabub kuskilt selle emotsionaalse tormi seest mõistuse hääl. Sellised olukorrad teevad meid iseenda jaoks müsteeriumiks. Me ei tea, milline osa meist jääb peale, ja küllap seepärast me neid hetki ka otsime.”

Raamatule pealkirja andnud artikkel ise pole miskipärast kaante vahele jõudnud, kuid seda võib vabalt lugeda näiteks rahvusringhäälingu uudisteportaalist: https://www.err.ee/1093943/romet-vaino-peegel-karu-silmades

*

Tuleb möönda, et sugugi mitte kõik inimesed pole raba- või metsausku. On neid, keda paelub hoopis meri. Nad leiavad hinges pakitsevatele probleemidele lahendusi just kohiseva veevälja ääres jalutades. Teised heiskavad aga hoopis purjed või tõmbavad paadimootori käima ning põrutavad otse lainetele, peatuvad mõnel saarel või laiul ning leiavad nõnda rahu. Tean ka neid, kellele üle kõige meeldib matkata mägedes, kõõluda kuristike ja kaljude serval ning kümmelda koskede all. Aga jah, mägedega on meie maal paraku kehvad lood... Vahet pole, kuhu inimene oma kondid looduses viib – peaasi, et oleks viidud.

"Peegel karu silmades" on inspireeriv teejuht, mis tutvustab lugejale looduse vaimset palet. Mingis mõttes võiks seda isegi eneseabiraamatuks nimetada, sest see ärgitab rändama mitte ainult põlislooduses, vaid ka iseenda udusel hingemaastikul. Tavaliselt on nii, et eneseabiraamatutest pole eriti kellelgi abi. "Peegel karu silmades" võib kindlasti aidata – aga ainult siis, kui teooriale järgneb ka praktika.

Optimist leiutas lennuki, pessimist langevarju

Ka positiivsel mõtlemisel võib olla hukatuslik mõju

Kõik on halvasti ja aina hullemaks läheb. Selline mõtteviis kuulub optimistile, sest pessimist usub, et põhi ongi juba käes ja enam hullemaks minna ei saa. Tervemõistuslik optimist loodab parimat ja valmistub seejuures ka halvimaks. Pessimist kardab alatasa halvimat, kuid on valmis parimaks.

„Tuleb mõelda positiivselt!” laulavad ime- ja tavatohtrid ühel häälel. „Tõbi kargab kallale siis, kui inimene on stressis. Suurem osa haigusi tekib vale mõtlemise tagajärjel.” Aga pessimist vaidleb ikka vastu: „Kuidas ma saan positiivselt mõelda, kui kõik – absoluutselt kõik – on halvasti?!” Nõiaring missugune.

Põhjalikult on uuritud inimesi, kes elanud vähemalt 100-aastaseks. Mis neil ühist on? Esiteks võib juba palja silmaga näha: nende seas pole ühtegi ülekaalulist. Kui ihule lisandub liigset rasva, tiksub ühtlasi vähemaks eluaastaid. Kiikame ka loomariiki: rasvunud kanad ei mune ja paksud kassid ei püüa hiiri. Kusjuures, rasvumine on vaid koduloomade tõbi. Metsloomad püsivad alati vormis, nende kõõlused on sitked ja lihased trimmis. Kui ka inimesed elaksid rohkem metslooma kombel ning vinnaksid end mugavuste ja luksuse solgitünnist välja, oleks neilgi lootust.

Veel üheks 100-aastasi ühendavaks lüliks on alkoholist ja suitsetamisest hoidumine. Mõõdukas tipsutamine ei paista eluiga vähendavat, kuid tõrvapulkade tossutamine teeb seda igal juhul. Samas olevat pikaealiste rekordinaine, 122-aastaseks elanud prantslanna Jeanne Calment olnud kirglik suitsetaja. Erand kinnitab reeglit? Mis puudutab aga toitumist, siis siin lähevad eeldused ja faktid oma teed.

Ülivanakeste toidulaud kipub olema väga erinev. Enamik neist on lihasööjad, vanu taimetoitlasi kohtab harva. (Samas tuleb arvestada, et veganlus pole kunagi olnud massiline ja praeguste saja-aastaste võimalused lapsest saati taimetoitu tarbida on olnud väga piiratud. Eks aastakümnete pärast selgub, kas tänased taimetoitlased elavad kokkuvõttes kauem või mitte.) Mõni uuring näitab, et pikaealisuse tagavad piisav kogus D-vitamiini ja Omega3 rasvhapped, mida võib leida näiteks mereandides. Mine võta kinni, ehk on ka jaapanlaste pika ea saladus selles, et nad rohkelt kala, vähilisi ja limuskeid vitsutavad?

Aga tagasi positiivse mõtlemise juurde. Jah, see on midagi, mis samuti kõiki saja-aastaseid ühendab. Rõõmus meel ja lahke süda toovad rohkelt eluaastaid. Miskipärast tahetakse ka need ilusad omadused keemilisteks ühenditeks moondada ning serotoniini või dopamiini sildiga purki pista. Kas rõõmu saab apteegis müüa ja lahkust veega alla neelata? Kas muretsemise vastu saab vaktsineerida? Ei, ei, ei.

Oleme harjunud kõike tarbima, sealhulgas rõõmu. Igale emotsioonile on hinnasilt ja säilivustähtaeg külge kleebitud. Aga rõõmu ei saa manustada, süstida ega mingil muul viisil väliskeskkonnast kinni püüda ja omandada. Rõõm peab tärkama inimese enda sees. Loomulikult, orgaaniliselt ja aastaringselt nagu haljas taim. Ja ikka sigineb pähe kiuslik küsimus: „Millises aianduspoes neid rõõmutaime seemneid müüakse...?”

Ka mure tärkab inimeses endas, ehkki mugavam on kõigis hädades süüdistada halba ilma, halba valitsust, halba töökohta ja halbu pereliikmeid. Aga kui ümbrust muuta ei saa, kas pelgalt suhtumise muutus toob kasu, meelerahu ja õndsust? Positiivne mõtteviis ei päästa kedagi, kui öösel prõmmivad ukse taga võõrad mehed ja vaksalis ootavad vagunid sõitu Siberisse. Saatus jääb inimese käeulatusest välja.

Pessimistid on skeptilisemad kui optimistid. Nad kaaluvad samme hoolega, säilitavad igas olukorras ettevaatlikkuse ega tõtta riskima. Optimist mõtleb julgemalt, püüdleb kaugemale – ja mis seal salata – ka jõuab kaugemale. Optimist leiutas lennuki, pessimist langevarju. Mõlemat läheb tarvis.

Optimismi ja lihtsameelsuse vahe on paraku õhkõrn. Paljud optimistid on ühtlasi suured naiivikud, kes näevad elu põhjendamatult helgetes toonides. Kas optimism pole lõppude lõpuks vaid enesepettus? Liigne positiivne mõtlemine võib olla lausa ohtlik, eriti siis, kui see põimub hiiglasliku ego ja eneseimetlusega.

Kes on maailma suurim optimist? Donald Trump! Vaadake ja kuulake, kuidas ta räägib: temal ja Ameerikal on kõik kogu aeg hästi, majandus õitseb, armee on võimas, vaenlased võidetakse, maa peal valitseb rahu ja õiglus. Mitte keegi pole mitte kunagi teinud mitte midagi nii targalt ja oskuslikult, kui tema, president Trump. Ka koroonaviirus ei murdnud teda, Trumpi sõnutsi oli see talle lausa jumala kingitus, nüüd on ta tervem ja tugevam kui iial varem. Excellent! Aga miljonid inimesed Ameerikas ja mujalpool ei jaga tema titeroosale positiivsusele rajatud seisukohti. Ühe valitseja pime nartsissistlik heameel toob paljudele rohkelt pahameelt.

Kui positiivne mõtteviis on rohi kurvastuse vastu, siis tuleb seda pruukida väga ettevaatlikult, sest liigses koguses mõjub rohi mürgina. Mõõdutundetu rõõm on sama hukatuslik nagu ohjeldamatu mure. Tõusud ja mõõnad rulluvad elurannal, ööd ja päevad vahelduvad kindla rütmiga. Ent kui rõõm ja mure satuvad poksiringi, ei tasu rõõmu peale kopsakaid panuseid panna – ta saab mure käest alati pähe. Mure on tugevam, sest ta toitub inimloomuse lõppematutest kahtlustest.

Muretsemine tapab. Ka südamehaigused algavad kahe kõrva vahelt. Jah, maailm on ebakindel – juba aegade algusest saati. Üksinda ei saa maailma muuta. Iseennast ei saa ka muuta. Iseloom on saatus, mille eest ei põgene. Ja ometi: kes suudab ületada iseenda, seljatab saatuse. Näiteid imelistest metamorfoosidest jagub küllaga, ehkki iga röövik ei moondu liblikaks. Mure sunnib ikka põrmus vingerdama.

Kuidas uskuda parimat, kui kõik hävib nagunii? Miski ei püsi, miski ei jää alles. Kannatused ja surm kuuluvad elu juurde. Pole valgust ilma varjuta. Elada ainult valguses, märkamata varje – on see üldse võimalik? Sööme tervislikult, liigume palju värskes õhus, maandame pingeid toredate hobide, kultuuri, spordi või saunaga. Sedaviisi elame rõõmsalt saja-aastaseks! Kõlab lihtsa retseptina. Aga kurja ilma ega kurja saatust inimene oma lihtsate nippidega üle ei kavalda. Nii jääbki õigus pessimistidele.

Vanapagan taevatrepil

Õnne pole olemas, aga hinge tuleb hoida

Kui kõrge on trepp, mis viib seitsmendasse taevasse? Seda on vist maapealsete riistadega üsna keeruline mõõta. Aga räägitakse, et taevatrepil on täpselt sama palju astmeid, kui palju sekundeid on inimene selles elus õnnelik olnud. Paraku ei oska keegi õieti öelda, mis see õnn on ja kus teda müüakse. (Ja kui üldse müüakse, siis kindlasti ränga hinnaga.)

Ükski suurtest maailma religioonidest ei pea võimalikuks õnne maises elus. Põrgupõhja Jürka näitel võib öelda, et isegi vanasarvik ei saa kartulivagude vahel õndsaks, mis siis veel inimesest rääkida. Miljonid (või koguni miljardid?) tõsiusklikud teevad panuse järgmisele elule ja teispoolsusele, mis nende kirgastes lootustes võtab helesinise paradiisi kuju. Põrgust ei unista keegi, ehkki seal pidi parajalt soe olema.

Maine elu on täis piina, valu ja kannatusi. Inimese üliterav teadvus ja hell hing ei suuda nendega leppida. Õnne pole maa peal, hüüavad Jeesus, Muhamed ja Buddha ühel häälel. Neil on vist õigus. Ja mul on säärane kahtlane tunne, et kui ma veel pisut vanemaks saan, kaob ka "vist" eelnevast lausest ära.

Iga õunapuu eesmärk on vilja kanda, mitte kuivada ja mädaneda. Võilill peab rõõmsalt õitsema ja seejärel seemned igasse kaarde laiali puistama, mitte kiduma ja närtsima. Miks siis inimene üha kuivab ja mädaneb, kidub ja närtsib, ohkab ja oigab, vingub ja hädaldab? Miks ometi? Inimvaimu ülim siht on luua, mitte valutada. Aga kui õnne pole, ei ole olemaski, satub ka elu mõttekus küsimärgi alla. Hingele mõjuks kosutavalt teadmine, et õnn on siiski kusagil maa peal olemas, tukub mõnes praos, kükitab sooserval, ripub palumetsa tagumise männi otsas.

Pixabay

Paradiisist unistamine oleks õigustatud, kui keegi erakordne Einstein suudaks tõestada, et hing ei sure, vaid jätkab eksistentsi igavesest ajast igavesti. Ent teadus hinge surematust ei kinnita. Ei lükka ümber ka. Kõik, mis puutub hingeasjadesse, jääb teaduse äärealale või sellest sootuks välja. Hing on usu teema.

Paganausulised tajuvad, et kogu maailm on hingestatud. Igas puus, lilles, merelaines ja kivirahnus pulbitseb elu. Selline mõtteviis on väga sümpaatne. Ka minul on pagana hing, mis tunnetab kõikjal teisi hingi. Miks mulle meeldib kirjandus? Sest see on kõige paganlikum kunstiliik. Kirjanduse paganlikkus väljendub eeskätt personifikatsioonis ehk isikustamises. Ainult kirjanduslike võtete kaudu on võimalik kõige otsesemalt ja ehedamalt edasi anda animistlikku maailmatunnetust. Palun väga: päike naerab, lill nutab, väsinud kivid norskavad ja ulakas tuul jalutab metsa all. Need pole tühipaljad kujundid. Personifikatsioonides peegeldub paganlik usutunnistus.

Kui rohkem inimesi usuks, et ka puu sees on hing, et puukenegi võib rõõmust rõkata ja nukrusest nutta, ehk jääks vähemalt mõned sajad hektarid väärismetsa puutumata? Kui usutaks, et maapõu on vaimude vürstiriik ja allikates käivad sulistamas haldjad, ehk jääks muist põlevkivi kaevandamata ja muist veekogusid reostamata? Kummardaks püha Mammona kõrval ka teisi jumalaid, nii vahelduse mõttes. Hingejumalaid. Kedagi, kes kohe esimese raksuga rikkaks ei tee, kuid pikapeale tasub tuhandekordselt – annab raha asemel rahu.

Kui inimene hoiab hingi enda ümber, on ka tema enda hing paremini hoitud.

*

Aga kus on siis paradiis ehk seitsmes taevas? Maa pealt teda ei leia, kindel see. Või siiski? Jäägem poeetiliselt lihtsameelseks: vahel oleks kasulik otsida taevariiki iseenda seest. Küllap talvitub ka püüdmata õnneliblikas kusagil tagumises hingesopis, rõskes, külmas ja pimedas. Ega õnn ei peagi kogu aeg silma all olema, pealegi moondab rahutu meel ka suure õnne kohutavaks õnnetuseks. Alati on millestki puudu, inimene ju täitmatu loom.

Kes on kasvõi kordki õnne näinud ja seda isegi tunda saanud, ei ole asjata elanud.

Tänu taevale?

Tahad tugevaks saada? Ära tegele neidudega!

Lurich oli Eesti esimene superstaar. Mis on praegustel sportlastel vastu panna?

Kirjutan parajasti raamatut, mille üks tegelane on maadlustreener. Sel puhul sirvisin ka maadlusõpikut (Treenerite tasemekoolitus, 2007). Päris alguslehekülgedel on kenasti ära toodud Georg Lurichi elufilosoofia. Mõned nopped:

• Igaüks võib saada tugevaks, sest inimene sai juba siis, kui ta hällis lamas, looduse käest passi kaasa, et ta niisama tugevaks võib saada, nagu näiteks tema, Lurich.
• Tulemus saab vaid selle küsimuse läbi otsustatud, kas tahtmine on tugevam kui liha.
• Inimese kehaline ja vaimne arenemine peavad käima käsikäes, sest ühe hooletusse jätmine mõjub ka teise peale kahjulikult.
• Ei ole sugugi liialdatud väide, et alkohol rohkem ohvreid nõuab kui sõda. Sest välja arvatud need sajad tuhanded, kes end otsekohe surnuks joovad, saab sellega võrreldes palju rohkem inimesi surma õnnetuste läbi joobnud pea tagajärjel.
• Tänapäeval ei peaks imestama, kui mõni inimene sureb, vaid vastupidi – peaks imestama, et mõni inimene veel üldse elab! Sest ööd kui päevad inimesed uurivad ja murravad pead, kuidas inimjõu ja tervise viimastki haledat jäänust rusuhunnikuks muuta ja hävitada.

Lurichi surmast möödub tänavu sada aastat, aga tema tõeterad ei muutu kunagi. Võiks isegi kurjalt üldistada: sajandiga pole olukord paranenud, inimesed on hoopis vaimselt ja füüsiliselt sandimaks jäänud.

Kord olevat üks poisike kuulsalt jõumehelt küsinud, mida teha, et temasuguseks saada. Lurich tõi kohe kuuldavale oma viis käsku, lihtsad ja konkreetsed: „Ära joo viina! Ära tee suitsu! Ära söö soolast! Ära mängi kaarte! Ära tegele neidudega!” Seda lühikest „katekismust” levitas jõumees koguni lendlehtedel. (Mitte küll lennukilt, vaid ikka käest kätte.)

Viinajoomise, suitsutegemise ja soolase söömisega on asjad selged. Tänapäeval sõnastaksime need käsud pisut peenemalt: ära tarbi alkoholi, tubakatooteid ega muid mõnuaineid ning toitu tervislikult. Hasartmängude eest praegusaja noori vist väga rangelt ei hoiatata, aga vähemalt kasiinodest võiks tark inimene ikka kaarega mööda käia.

Mis aga meie päevil itsitama paneb, on Lurichi käsk neidudest eemale hoida. Eks olnud ta ise ju poissmees, võib-olla naised ei huvitanudki teda? Antud juhul tuleks „neiud” panna jutumärkidesse, sest ilmselgelt mõtles vägilane nende all lõbunaisi. Tuleb arvestada, et tsaariajal polnud seksuaalkasvatust sisuliselt olemaski, suguhaigused vohasid ja soovimatuid rasedusi tuli ette piinlikult ohtrasti. Seega oli too üksainus Lurichi käsk ühtlasi esimene pääsuke rahva seksuaalkasvatuse hallis taevas.

Lurich oli üldse mitmel moel esimene. Mitte ainult jõujuurikas number üks, paljukordne maailmameister maadluses ja tõstmises. Ta oli ka Eesti esimene kutseline sportlane (koos Georg Hackenschmidti ja Aleksander Abergiga moodustasid nad omal ajal kuldse trio, mis loputas korralikult kogu maailma maadlusparemikku). Samuti armastas ta poseerida fotograafidele, vahel isegi aadamaülikonnas, mis tähendab, et Lurich oli ka Eesti esimene modell.

Alles hiljaaegu leiti Ameerikast üles filmikaadrid, kus meie vägimees oma võtteid demonstreerib. Lisame siis nimekirja: Eesti esimene filmitäht. Olgu vahele öeldud, et maadlejatest filminäitlejaid on meil teisigi: 1924. aasta olümpiavõitja, Võrumaa mees Eduard Püttsep tegi kaasa kinokomöödias „Õnnelik korterikriisi lahendus” ja põnevusdraamas „Tšeka komissar Miroštšenko”, kusjuures teda on nimetatud koguni Eesti Chapliniks. Kui 1984. aastal valmis Lurichist eluloofilm, mängis seal peaosalist sambomaadleja Tõnu Lume. (Sambo on küll pigem judo moodi ala, aga teatud mööndusega võib ju mõlemat ka maadluseks nimetada.)

Pole kahtlustki, et Lurich oli meie esimene superstaar, keda rahva seas pööraselt austati ja jumaldati. Tsaariajal ei olnud veel olemas poplauljaid, ka professionaalsete näitlejate tsunft oli alles välja kujunemas. Maadlejad olidki ainsad tõelised iidolid, kalevipojad, keda tundsid siinmail kõik väikestest poistest vanade raukadeni.

Seda kuulsust kasutas mitmekülgselt andekas ja ülimalt haritud Lurich suurepäraselt ära. Ta edendas igati karskusliikumist ja propageeris kõikjal tervislikke eluviise (sealt ka tema „viis käsku”). Ükskord sõnas ta rahvale kõneldes: „Maadleja peab kuulutama oma jõu ja tervisega iga päev teistele: vaadake, missugune ma olen, sellepärast, et ma ei joo. Jätke joomine, harjutage lihaseid ja teie saate samasuguseks!”

Lurich leidis ka, et maadlus on inimorganismile kõige loomulikum ja kõige tervislikum spordiala, sest vastupidiselt paljudele teistele spordialadele on aeg maadlejale kõige armulikum, maadlejad suudavad ennast hoida jõutipul paarkümmend aastat. Samas ei ole ükski sportlane traumade eest kaitstud: näiteks Kristjan Palusalu särav karjäär sai ootamatu lõpu tõsise õlavigastuse tõttu. Paraku on ajalool kombeks end korrata – ka Magnus Kirti võib oodata sama saatus (ptüi-ptüi-ptüi!).

Lurich kasutas oma positsiooni õilsal eesmärgil, kuid seejuures oli ta ka „maadleja-kunstnik”, nagu ta ise seda elukutset nimetas. Paul Pinna, kuulsaim näitleja 20. sajandi alguses, olevat ükskord öelnud, et tema polegi tõeline näitleja – hoopis Lurich on; vaid Lurich suudab publikut jäägitult köita ja vaimustada.

Maadlejad-tõstjad-jõumehed kuulusid tol ajal tõepoolest meelelahutajate sekka. Rahvas tahtis ju näha, kuidas Lurich mitu täismeest turjale vinnab või käsi rinnal risti hoides hobuste tirimisele vastu paneb, tulistest maadlusmatšidest kõnelemata. Ja jõumehed ei pidanud seda sugugi mingiks tolategemiseks.

*

Praegused sportlased võtavad oma tegevusala liiga tõsiselt. Kui Kroonika lugejad valisid aasta parimate meelelahutajate sekka Ott Tänaku, lükkas ralliäss auhinna tagasi. Põhjendus oli arusaadav: pole meelelahutaja. Aga olgem ausad, enamike tavakodanike jaoks on sport puhas meelelahutus. Mida muud see aja peale kihutamine pealtvaatajale olla saabki? Sportlane kuulub rahvale, tahtku ta ise või ei. Enamikel noorema põlvkonna tippatleetidel on olemas Instagrami kontod ja mõnel isegi ametlikud kodulehed – ikka fännide rõõmuks. Samas ei paista nende tegevuse tagant lurichlikku sädelevat artistlikkust ega sügavat missioonitunnet.

Tänapäeval tehakse tippsporti iseendale. Vahel makstakse lõivu ka kommertsile, tehakse reklaami (sponsoreid on ju vaja), kuid ilmselt ei küsi kuigi paljud sportlased endalt: mida ma poolehoidjatele vastu annan? Ülekohtune oleks näppu viibutada vaid sportlaste suunas. Kogu moodne tööfilosoofia on eneseteostuse keskne. Tähtis on vaid enese rahulolu, mitte pühendumine laiemale kollektiivile, kogukonnale, maailmale.

Eesti sport on viimasel ajal näinud ka eba-Luricheid. Kangelaste asemel astuvad areenile petturid, sulid ja kelmid, kelle igapäevane leib on kasvuhormoon ja veredoping. Pesuehtne näide sellest, kuidas egoistlik saavutusvajadus, võit iga hinnaga, kaalub üles ausa võistluse ausa publiku ees. Rahvas vajab kalevipoegi, kellele alt üles vaadata. Oh seda õudust, kui kalevipoja maski alt paljastub hoopis vanasarvik.

*

Lurichile on püstitatud küll paar mälestusmärki ja temast on kirjutatud pakse raamatuid, ent niisuguse erakordse mehe vägiteod vajaks kindlasti meelespidamist ka liikuvate piltide kujul. Eelpool nimetatud eluloofilm on kahjuks täiesti sisutühi, ainult Lepo Sumera kaunis muusika tõuseb sealt esile. Lurichist peaks kindlasti uue ja etema linateose tegema. Ega meil neid vaadatavaid spordifilme palju tehtud polegi. Meelde tulevad „Vallatud kurvid” ja „Vehkleja”. Lurich väärib teist võimalust, korralikku audiovisuaalset monumenti. Suurel mehel ei ole monumentidest kunagi puudus.

Peielauda istusid Kaisukaru, Barbie ja Vigri

Kaks heliloojat: lõbus Lumbye ja tõsine Gounod. Tähelepanekuid ja oletusi

Pixabay

Võib vaid ette kujutada neid uhkeid kübaraid, šikke silindreid, värvilisi lehvikuid, lopsakaid lokke, peeneid lornjette, läiklevaid jalutuskeppe, siidi, satsi, kõlisevaid kalliskive ja mööda kivisillutist lohisevaid kleidisabasid, mida kõike 1843. aasta augustis vastselt avatud Kopenhaageni Tivoli väravas näha sai. Kohal oli Taani koorekiht: rikkad kaupmehed, auväärt pürjelid, kõrgemad riigiametnikud, professorid, ohvitserid ja kirjamehed, igaühel õrnemast soost saatja käevangus, kalligraafiliste kirjadega kutsed taskus ja põu täis surisevat elevust.

Ei teadnud siis veel keegi, et uus lõbustuspark saab nii populaarseks ja laialt tuntuks, et "tivoli" muutub Põhjamaades (ka Eestis) lausa lõbustuspargi sünonüümiks. Õigupoolest laenas park oma nime hoopis väikeselt Itaalia linnalt Tivolilt, mis asub kohe Rooma külje all. Itaalia Tivoli omandas kuulsuse tänu Villa d'Este kaunile renessansiaegsele pargile, mis inspireeris muuhulgas ka prantslasi looma Pariisi samalaadset luksuslike aedade ja lõbustusasutuste kompleksi Jardin de Tivoli. Sealt korjasid idee üles juba taanlased.

Kui esimesed Kopenhaageni Tivoli külastajad sisse astusid, võttis neid kohe vastu särtsakas muusika. Lõbustuspargi muusikaliseks juhiks oli määratud võimekas helilooja Hans Christian Lumbye, kes pälvis peagi oma tegevuse eest kuldse hüüdnime "Põhjamaade Strauß". See kompliment pidi tema südant pööraselt rõõmustama, sest Johann Strauß I oli Lumbye suur iidol, keda ta igati jäljendada püüdis. Kokku komponeeris Lumbye ligi 600 pala, nende seas valsse, polkasid ja masurkasid ehk siis sellist tantsumuusikat, mis oli tollal väga moes. Loomulikult kirjutas ta muusikat ka spetsiaalselt lõbustuspargi tarbeks, millest annavad tunnistust sellised unustusehõlma vajunud teosed nagu "Piduõhtu Tivolis" ja "Tervitus Tivoli külastajatele".

Üks Lumbye tuntumaid teoseid valmis Tivoli teiseks aastapäevaks 1845. Esmaettekanne lükkus paraku vihmase ilma tõttu edasi, aga kui see viimaks publiku kõrvu jõudis, sai sellest paugupealt hitt. Ja pauku tehti tõepoolest! Teos oli nimelt "Šampanjagalopp", mida paljud maailma sümfooniaorkestrid tänini esitavad, eriti uusaastakontsertidel. "Šampanjagalopp" üllatas oma puhutise uuenduslikkusega: esitamisel kasutati ksülofoni, mis oli tol ajal sümfooniaorkestrites veel küllalt ebaharilik instrument.

Teinegi Lumbye sulest pärit galopp on siiamaani tuntud: "Kopenhaageni raudtee galopp", või sõna-sõnalt tõlkides: "Kopenhaageni raudteeaurugalopp" (København Jernbane Damp Galop), mis valmis 1847, kui Kopenhaageni ja Roskilde vahel avati Taanimaa esimene raudteelõik. Pole kahtlustki, et tegemist pidi olema lausa briljantse reklaamiga uuele transpordiliigile.

Rongid ja raudtee on inspireerinud kahtlemata paljusid loovisiksusi, eriti kirjanduses. Kohe meenub "Anna Karenina", kus rongid on vaat et omaette tegelased. Émile Zola "La Bête humaine” tegevus toimub suuresti raudteel Pariisi ja Le Havre'i vahel. Agatha Christie kirjutas päris mitu novelli-romaani, kus mõrvamüsteerium sünnib rongis: "Mõrv Orient Expressis", "Sinise rongi mõistatus" ja "Paddington 16.50".

Viktor Pelevini novell "Kollane nool" võtab tabavalt kokku rongide maagia: "Ma olen kõige lähemal mis tahes õnnele – ehkki ma ei püüagi seletada, mis see õieti on – kui ma pööran pilgu aknalt ja taipan, et hetk tagasi ei olnud ma veel siin, oli vaid maailm akna taga, ja midagi ilusat ja mõistmatut, mida polegi üldse vaja mõista, oli mõneks sekundiks tavalise mõttesülemi asemel."

Istu rongi ja inspiratsioon tuleb! Sarnase juhtumi leiame ka Eesti kultuuriloost. Kui Juhan Liiv sattus esimest korda rongiga sõitma, sündis sellest nagu naksti luuletus „Eile nägin ma Eestimaad”.

Nägin hurtsikuid, saunasid,

nägin bagaaži ja paunasid,

väljal kivivõsa aunasid...

Jah, see oli aeg, kui tehniline progress loojaid lummas ja inspireeris. Ei kujuta ette, et tänapäeval võiks keegi kirjutada luuletuse uusimast nutitelefoni mudelist või sümfoonilise pala tänaval vuravast pakirobotist. Aga mine tea!

*

Samal aastal, kui avati Tivoli ja Lumbye asus seal ametisse (1843), sattus 25-aastane prantslane Charles Gounod muusikajuhiks hoopis teistlaadi – ja tunduvalt tõsisemasse – asutusse: ühte Pariisi väikesesse kirikusse, mida haldas roomakatoliku misjonäride ühing (Société des Missions étrangères de Paris). Noore helilooja jaoks oli algus okkaline. Kiriku orel prääksus nagu part ning jumalateenistustel laulma pidanud koor, kui seda üldse nii saab nimetada, koosnes vaid neljast liikmest: kaks bassi, üks tenor ja heledahäälne poisike pealekauba. Gounod teenis kirikus õige mitu aastat, rikastades kiriku muusikalist kava ja lüües seejuures lahinguid ka põikpäisete kirikuisandatega, kes pidasid näiteks Bachi loomingut võõrapäraseks ja jumalakaugeks.

Kui Lumbye eeskuju oli mänguline Strauß, siis Gounod pidas oma iidoliks justnimelt spirituaalset Bachi. Gounod’ tuntumaid teoseid „Ave Maria” on õigupoolest tema isiklik tõlgendus Bachi prelüüdist ühele fuugale. Ega Gounod tihanudki palju noote ümber tõsta, ta andis teosele vaid pisut teistsuguse kõla. Tänapäeval nimetatakse taolist võtet „sämpliks”, mis teeb Gounod’st ühtlasi 19. sajandi kuulsaima megamiksija.

1872. aastal lahkus Lumbye Tivoli muusikajuhi kohalt ning tõmbus loomingulisest tegevusest üldse kõrvale. Tolsamal aastal haaras Charles Gounod terava hanesule ja lükkis noodijoontele ühe kelmika klaveripala. Seitse aastat hiljem sai lühike tragikoomiline teos ka orkestriseade, mille järgi seda praeguseni tuntakse. "Marioneti matusemarss" oli sündinud.

Gounod' loomingule pilku heites näib "Marioneti matusemarss" ehtsa kurioosumina. Tolleks ajaks oli ta juba kirjutanud paljukiidetud ooperi "Faust", rohkelt vaimulikke laule, missasid, kantaate ja oratooriume. Tõsine mees, tõsine muusika. Kirikus leiba teenides oli Gounod jõudnud lausa kindla veendumuseni, et temast peab saama preester. Või munk. Aga naised ajasid tal pea segi ja vaimuliku karjäärist ei tulnud midagi välja.

Miks pagana päralt pidi Gounod kirjutama matusemarsi marionetile? Kiikame ajalukku ja hakkame oletama.

1870. aastal puhkes Prantsuse-Preisi sõda, süüdlasteks riiukukk Napoleon III ja raudne kantsler Bismarck. Saksa väed tungisid Prantsusmaale ning jõudsid Pariisi välja. Gounod läks koos oma perega maapakku Inglismaale. Kui aastakese kestnud sõda läbi sai – prantslased pidid selle tulemusel sakslastele loovutama maavaradest kubiseva Alsace'i ja Lorraine'i piirkonna – naasid Gounod' naine ja lapsed koju, kuid helilooja ise jäi mõneks ajaks Inglismaale. Seal kirjutaski ta "Marioneti matusemarsi".

Helilooja elas ligi kolm aastat sopran Georgina Weldoni juures, mis tõukas mõistagi liikvele nurjatuid kõlakaid, kuid see pole praegu oluline. Prantsuse tuntuimaks elusolevaks heliloojaks tõusnud Gounod andis inglise publikule meelsasti kontserte, misjuures jäi tal aega ka loominguliseks tegevuseks. Vahelduseks suurvormidele otsustas ta kirjutada midagi lihtsat ja kerget.

Jõuame oletusteni. Kaotatud sõda ei saanud prantslastele, sealhulgas Gounod'le kuidagi rõõmu teha. Häbi tipuks oli Saksa keisririigi väljakuulutamine Versaille' lossis, ammuses Prantsuse valitsejate residentsis. Ent samas oli teada, et see alandav sõda jäänuks pidamata, kui Napoleon III ei oleks aina tugevneva Saksa riigiga tüli norinud.

Kas pole võimalik, et "Marioneti matusemarss" on Gounod' satiiriline kommentaar toimunud sündmustele? Partituuri juurde on lisatud väike seletus, mille kohaselt saab Marionett hukka duellil. Järgneb nukuteatri trupi lein ja matuseprotsessioon. (Ei saa lahti uitmõttest, et peielauda istusid ka Marioneti lähisugulased Kaisukaru, Barbie ja Vigri.) Kas Marionetiks võiks olla keiser Napoleon III? Tema armee sai sõjas hävitavalt lüüa, ehkki ta ise jäi siiski ellu.

Kui marionett oli äpardunud keiser, kes oli siis nööritõmbaja? Jumal? Prantsuse rahvas? Või koguni Bismarck? Või tuleb marionetis näha langenud monarhia võrdkuju? Sõda sakslastega määras igatahes Prantsusmaa tuleviku: Pariisis kuulutati välja Kolmas Vabariik, mis kestis 1940. aastani, kui sakslased jälle Prantsusmaale tungisid.

Loe ka seda:

Tulest, veest ja luikedest

Ööl tuhat on paitavat kätt

Loodus ja luule kuuluvad kokku

Kord aastas peavad Koit ja Hämarik pulmi. Nad ulatavad teineteisele käe – ja pimedus kaob. Iga põhjamaalane saab ajast aega osa sellest imelisest taevasest pulmapeost. Armastame kirglikult päikesevalgust, oskame teda väärtustada, sest teda on alati napilt. Inimene küünitab valguse poole nagu taim. Öö valge on õnn.

Pixabay

Igavene rändur Ernst Enno, kelle sünnist möödus hiljuti 145 aastat, pärandas maailmale hulga kauneid kargeid värsse. Tema luules on palju igatsust ja otsimist, nagu inimhinges üldse. Enno loomingut iseloomustatakse sõnadega "lüüriline", "sisekaemuslik", "tundmuslik", "filosoofiline", "meditatiivne" ja koguni "budistlik". Ma lisaks omalt poolt lihtsalt "ilus". See pole pähe joonistatud ega suureks puhutud, vaid loomulik, poosidest ja mallidest vaba ilu. Kord vaikselt kumav, kord saladuslikult sillerdav, kord pillavalt kiirgav. Tundmuse ja looduse ilu.

Elurikkus me ümber hääbub ja tehislik maailm paisub. Miskipärast on mul viimasel ajal tekkinud arusaam, et luulet suudab mõista vaid see, kes mõistab loodust. Pole üht ilma teiseta. Poeesia hõljub vaba vaimuna, kuid temas valitseb ikkagi omamoodi kord, takt ja rütm, vahel ka riim. Looduses on kõik vaba ja loomulik, ent ikkagi seaduspärane. Õun ei kuku niisama, gravitatsioon tõmbab teda maa poole. Tore on, muidu hõljuksime kõik sihituna ringi.

Maa tõmbab! Peabki tõmbama, igas mõttes. Maa on see pidepunkt, mis annab meile tuge universumi kohutavas korralageduses. Ränduri põli on karm, kuid loodus lohutab, kaitseb ja turgutab teda. Nagu luulegi.

Ja mine tea – ehk ongi loodus luule, mille on kirja pannud mõne jumala käsi. Randade vabavärsilised luited, männimetsade haikud, paekallaste ballaadid, voorte ja vainude sonaadid, rabalageda regivärsid... Eesti looduse poeesia on hoomamatult mitmekesine. Loodust tuleb õppida lugema nagu luulet. Ja mitte üksnes lugema, vaid tunnetama.

*

Mis seal ikka. Olgu siinkohal ära toodud Ernst Enno üks helgemaid luuletusi, "Öö valge on õnn":

Nii pehme on valge öö hämaram tund.

Nii pehme ja sügav ta meel -

üks ööbik on siin ja teine on sääl

ja kolmas on enese südame hääl, -

kel sõnu siin leiaks veel keel.

Kus on su kallas ja kauguse rand -

silm, miks sa ei leia veel und?

Pool valgust, pool varju, see südame tee,

pool rõõmu, pool muret, nii heliseb see -

on üürike õnnestav tund.

Kepp kätte ja rända, öö valge on õnn -

veel kuskil on otsata hää.

Kõik kordub, on kordaja isegi uus,

see küsimus helises mõnegi suus -

las mõtetest vabaneb pää.

Las olla kõik kallas ja kauguse rand.

Ööl tuhat on paitavat kätt.

Käi tasa ja laula nii üksinda teel,

et vabaneks kõigest kord kütkenend meel.

Ööl tuhat on aitavat kätt.

Käi tasa ja laula ja unusta kõik,

las magada udu ja ilm.

Üks ööbik on siin ja teine on sääl

ja kolmas on enese südame hääl, -

las särada õnnelik silm.

Loe ka neid:

Miks ööd on nii valged siin?

Muinasjutud tulevad loodest

Kuulatakse silmadega, vaadatakse sõrmedega

Moodsa inimese meeled on krussi läinud

Vaikus on sõnade mört. Kui liiga palju sõnu üksteise otsa laduda, langeb ka kõige targem jutt koost, tulemuseks on mõttevaremed ehk tühi loba. Lapsi õpetatakse juba maast madalast end väljendama, vaidlema ja väitlema. Aga kes õpetaks lapsi vaikima? Maailm vajab vaikust, rahu ja mõtet. Olge ometi vait!

Paistab, et inimese meeltega on midagi korrast ära. Need on lootusetult sassi ja krussi läinud. Mis toimub suurematel kontsertidel, pidulikel aktustel, vabaõhuetendustel? Publik ei vaata läbi silmade, vaid hoopis läbi telefonide. Pildistamis- ja filmimisihalus on võtnud maania mõõtmed. Mis paneb inimesi kõike toimuvat salvestama? Kas omaenese ajusse ei kõlba enam infot talletada? Või on asi selles, et tahetakse ühismeedia kaudu isiklikke kogemusi ilmtingimata kogu maailmaga jagada? Vaata – ma käisin kontserdil, olin teatris, reisil, restoranis, ämma sünnipäeval, Kadrioru pargis, Munamäe tipus, Kakerdaja rabas, Pariisis, New Yorgis, Marsil ja Saturnil... olin kohal, olin olemas...!

Meenub lugu Potsdami konverentsilt aastast 1945. Churchill imestas väga, kui Stalin kogus pärast õhtusööki oma menüüle kohalolnud kuulsuste autogramme. Misjaoks? Psühholoogid ütlevad tagantjärele: verisel diktaatoril oli alaväärsuskompleks. Ta tahtis, et teda märgataks, temaga arvestataks, ta tahtis meeleheitlikult olla osa ajaloost. Churchilli ja teiste suurte riigitegelaste autogrammid olid talle nagu kinnituseks, et ka tema on nende vääriline. Vana reo võis küll kodus miljoneid inimesi tappa, kuid võõrsil tahtis ta – lühikest kasvu, vähese haridusega ja keeleoskuseta reumahaige taat – sõbralikke õlalepatsutusi.

Inimene ei usalda enam oma meeli. Ja õige ka – Instagram on täis Photoshopis tuunitud pilte, üks võltsim kui teine. Aga kui mõnus on olla võlts! Teha natuke silmamoondust, olla ilusam, rikkam ja õnnelikum – ühismeedia platvormid pakuvad selleks võimaluse. Kes tahab siis näidata oma pahupoolt? Letti lüüakse ikka see, mis parim. Ja kui virtuaalmaailm aitab inimlikke vigu parandada ja varjata, siis ei saa seda ju kellelegi ette heita.

Pixabay

Kord toimus üks Ivo Linna kontsert. Kohal olid ka mõned noored, kes pidasid end täitsa viisakalt üleval. Kui pärast kontserti nende käest küsiti, kuidas meeldis, oli vastus lühike: „Igav. Ta ei teinud laval midagi. Ainult laulis!”

Jah. 21. sajandi inimene kuulab muusikat silmadega. Ei piisa enam sellest, kui laulja laulab. Ta peab ka midagi näitama. See on põhjus, miks Eesti Laulul ja Eurovisioonil pannakse nii palju rõhku visuaalsele poolele. Reeglid nõuavad, et koos lauluga tuleb konkursile esitada ka show-kontseptsioon. See on uus normaalsus.

Astume mõnda moodsasse muuseumi. Ei ole seal enam nööriga ümber piiratud vokke ega klaasi alla peidetud hõbesõlgi. Vaatamise asemel kutsutakse külastajaid katsuma. Igal nurgal vilguvad puutetundlikud ekraanid, kirjalike infotahvlite asemel kohtab üha enam kõrvaklappe, kust soovi korral vajalikku teavet mitmes keeles ette vuristatakse. Ka muuseumid on muutunud meelelahutuskeskusteks. Kunded on õnnelikud. Peale on kasvanud Pöial-Liiside põlvkond, kelle silmad, süda ja mõistus asetsevad sõrmede otsas. Laske vaid käperdada!

Nutitelefonist on saanud uus meeleorgan. See saadab inimest kõikjal – autoroolis, söögilauas, saunalaval, voodis ja peldikus. Aga missuguse meele toimimise eest telefon õigupoolest vastutab? Kuues meel see igatahes ei ole. Või siiski? Vaatan ähmi ja hämmastusega, kuidas teismeline või suisa laps läheb üle tiheda liiklusega sõidutee, endal silmad-sõrmed telefonis. Paljas sebra, ei foore ega midagi. Ja laps jõuab õnnelikult teisele poole, ei saa ainsatki kriimu! Mine tea, ehk aitab telefon tõesti kuuendat meelt ärkvel hoida...

Sõda viirusega. Kas inimkond jääb peale?

Ükski epideemia pole maailma muutnud

Maailm pandi seisma. Just sellise lakoonilise märkuse võiks kirjutada tulevased kroonikud lahtrisse "Kevad 2020". Karantiine on nakkuse peatamiseks kehtestatud juba hallidest aegadest peale, ent seni on need olnud ikka lokaalsed ja mitte sedavõrd laialdaste piirangutega. Kõikjalt vaatavad vastu suletud uksed – koolid, teatrid, kaubamajad... Isegi paari tuhande aasta pikkuses ristiusu ajaloos ei ole veel ette tulnud, et absoluutselt kõik kirikud pannakse kinni. Niisiis elame erakordsel ajal ja see on pagana huvitav!

Imelikul kombel on hakatud koroonatõrjega seoses kasutama mõisteid, mida tavaliselt pruugitakse sõjaajal: võitlus, lahing, ohvrid, mobiliseerima... Mõni ütleb lausa otse, et me peame viirusega sõda. Ja ehk polegi see liialdus. Kui inimesed teineteisega sõdimisest ära väsivad, tapeldakse vahelduseks viirusega. Eriti selle uue ja tundmatuga, kes kannab – oh õudust! – krooni. (Corona – kroon ld k.)

Pixabay

Inimkond on suutnud alistada kõik olendid peale viiruste. Isegi katkubakter, mis juba antiikajast peale lugematul hulgal elusid nõudis, on tänapäeval antibiootikumide abil taltsutatav. Viirus on inimese viimne vaenlane. Olgu tal nimeks gripp, tuulerõuged, leetrid, herpes, mononukleoos, HIV või koroona – üht ja kindlat rohtu, mis neid kahjutuks teeks, ei paista olevat ega tulevat. Kõige tõhusamaks relvaks, ehtsaks tuumapommiks võitluses viiruse vastu on vaktsiin.  Ja tuumapommi valmimist praegu pikisilmi oodataksegi.

Õhus on palju hirmu, ebakindlust ja paranoiat – nagu sõjas ikka. Umbusk murendab vaimu. Püsige kodus! Ärge kuhugi minge, ärge midagi tehke, istuge varjendis, ei tea ju, kuhu järgmine koroonamürsk potsatab. Aevastus on kuritegu, köhatus tapmiskatse. Suheldakse maskide ja visiiride tagant. Nagu ulmefilmis. Või on see halb unenägu? Näpista mind... Ei, ära näpista, hoia eemale! Kaks meetrit!!

*

Eestlastel on viirustega omamoodi suhe. Maske meil kanda ei taheta, ka gripivaktsiinide järele pole siinmail suurt nõudlust. Eestlane on ikka mee- ja küüslaugu-usku. Kummardatakse eetrit ja palvetatakse pipraviina poole. Ja nagu iga laps teab – pole vägevamat rohtu kui viinasokid! Hüva nõuanne igaks kriisiks: jalad olgu soojas ja pea jäägu külmaks.

Kusjuures, linnaelanikud kannatavad kriisides alati rohkem kui maaelanikud. Olgu sõda, katk või näljahäda, maarahvas tuleb toime, allikas joodab, põld toidab, mets aitab. Linlased peavad rohkem närvitsema.

*

Juba on lendu lastud sogased ettekuulutused, mille järgi pole maailm enam endine. Kõik muutub ja korraga! Aga, ei pidage hoogu, seltsimehed! Ükski epideemia pole maailma kuigi palju muutnud. Võtame näiteks koletu katkupõrgu 14. sajandi keskel, mida suisa mustaks surmaks nimetatakse. Umbes kolmandik inimkonnast heitis hinge, kuid kas mõni riik langes, kas tekkis uus tsivilisatsioon, verivärske kultuuriline paradigma? Ei, sugugi mitte. Renessansi ja reformatsioonini jäi rohkem kui sajand, Euroopa poliitilisel kaardil ei toimunud mingeid tähelepanuväärseid ümberkorraldusi.

Ei muutnud maailma isegi hispaania gripp, mis viis aastail 1918-1920 hauda mõningatel andmetel lausa 100 miljonit inimest (pakutakse ka tagasihoidlikumaid arve paarikümnest viiekümne miljonini – mine võta kinni, suurusjärgud nii erinevad). Äsja lõppenud Esimene maailmasõda nõudis umbes kümme miljonit elu, kaks kuni kümme korda vähem kui järgnenud gripilaine, kuid ometi oli just sõda see, mis ka reaalselt ja väga põhjalikult maakaarte ja mõttelaadi muutis.

Muidugi võiks ju spekuleerida, mis oleks juhtunud, kui mõni hilisem türann - Stalin, Hitler või Mussolini - oleks gripiga siitilmast läinud. Lenini kaasvõitleja ning bolševistliku valitsuse juht Sverdlov suri tõepoolest 1919. aastal grippi. Kui ka Lenin oleks talle samal põhjusel järgnenud, kas Vene kodusõja või meie Vabadussõja käik oleks sellest muutunud? Kas Stalin oleks varem võimule pääsenud või saanuks ohjad endale Trotski? Samas: kui üks lurjus teisega asendada, mis sellest ikka muutub?

Epideemiad, mille eurooplased viisid indiaanlaste sekka, aitas valgetel Ameerikat vallutada, kuid haigused polnud selles määrava tähtsusega. Katk, mis Põhjasõja aegu oleks pea terve eesti rahva hävitanud, ei vääranud samas lahingute kulgu ega Peeter Suure auahnust. Maailma muudavad sõjad ja revolutsioonid, mitte bakterid ja viirused.

Tõsi küll, koroonakriis ja peatselt saabuv majanduskrahh võivad kõikuma lüüa nii mõnegi ebastabiilse ühiskonna. Kindlasti puhkevad järgnevatel aastatel mõningates riikides rahutused, relvakonfliktid ja näljahädad. Aga see puudutab ennekõike ühiskondi, mis juba niigi nigelatel sammastel kõiguvad. Koroona süvendab olemasolevaid probleeme, ei muud.

*

Maailm pole enam endine – see on mõte, milles peegelduvad korraga hirm ja soovunelm. Tahaks vanast ja kulunust lahti saada, aga mine tea, ehk on uus veel hullem. Teadmatus toidab hirmu, lootus sünnitab unistusi. Keegi ei oskagi õieti sõnastada, milline see uus maailm olla võiks. Apokalüptilised nägemused tekivad aga hämmastava kergusega. Üks vennike aevastab tänavanurgal – ja juba on maailm kaoses! Küll see inimese närv võib ikka õrnuke olla...

*

Aga kui võitlus koroona vastu on tõepoolest täismõõtmetes maailmasõda, mis siis lähitulevikus muutub? Ei pea olema ekstraklassist selgeltnägija, et ennustada: suur osa niigi virtualiseeritud elust poeb veel sügavamale virtuaalmaailma. Koolides ja ülikoolides saab "distantsutrall" õppetöö lahutamatuks osaks. E-poed paisutavad käivet ja sortimenti. Tekivad ka e-restoranid ja e-kohvikud, kelle tellimusi hakkavad ettekandjate-kelnerite asemel kätte toimetama üha toimekamad kullerid. E-kino (Netflix jt) võidab vaatajaid juurde. Ehk hakkavad ka teatrid aeg-ajalt tegema puhtalt veebipõhiseid lavaprojekte. Konverentsid-seminaridki toimuvad edaspidi järjest enam ekraanide ees, taga ja peal. Mis toob endaga kaasa reisi- ja lennufirmade allakäigu. Ühesõnaga, maailm pöörleb ikka edasi, päike paistab ja tähed säravad. Ei midagi ennekuulmatut.

Taoline tulevikupilt ei paista kummatigi roosiline. Tahaks ju ikka suhelda silmast-silma, näost-näkku, südamest-südamesse. Ei mingit kätlemist, ei kallistamist, ei musitamist. Ühest küljest ei muutu palju, aga teisest küljest... Meid ootab süvenev üksilduse ajastu.

Näib, et koroona ei ründa ainult kopsu, vaid ka südant. Ja ennekõike südant.

Poliitika ei ole tähtis

Võimukandjate malemäng eirab rahva tegelikke vajadusi

Ühiskond on ülemäära politiseeritud. Liiga sageli riputatakse lihtsate siiraste mõtteavalduste külge silt "punane", "radikaal", "liberast", "äärmuslane", "populist" või midagi veel hullemat. Kas riik on tõesti malelaud ja selle kodanikud etturid, ratsud, odad ja lipud – kõik eranditult mustad ja valged? Või siis liberastid ja populistid. Kelle huvisid selline liigitus õieti teenib?

Inimeste mured pole vasak- ega parempoolsed. Inimeste vajadused pole liberaalsed ega konservatiivsed. Ometi tapeldakse tõe eest, pureldakse põhimõtete pärast. Peaks ju taipama iga kodanik, kel silmad ja mõistus peas, et poliitikas on põhimõtted ajutised nagu kirjad liivarannal. Piisab vihmahoost või tõusulainest, vahel väikesest tuulehingusestki, et põhimõtted kaoks.

Mispärast siis ikkagi tapeldakse? Milleks? Võimu nimel? Küllap vist.

Võim saab meedias kohutavalt palju tähelepanu. Ajalehtede esimesed leheküljed reserveeritakse eranditult poliitikale, kultuurile jääb heal juhul paar lehekülge tagaotsas. Arusaadav, poliitikas toimuv mõjutab ju meie kõigi elu. Aga kas siis kultuur ei mõjuta?

Meie vabariigis, vabas riigis, on liiga palju võimu ja liiga vähe vaimu. Võim kipubki olema binaarne, kahetaoline, mustvalge. Vaim on seevastu kirjumirju, mosaiikne ja tuhandepalgeline. Aga kui kogu me argielu kulgeb tõesti vaid malemänguna mustas ja valges, siis olgu. Mängime seda vastandamise ja võitluse mängu. Paneme vastamisi võimu ja vaimu. Kumb neist on heledamat ja kumb tumedamat karva, jäägu igaühe enda otsustada.

Pixabay

Mina asun vaimu poolele. Ronin, vikerkaarevärviline lipp pihus, barrikaadile ja röögin täiesti kõrist: "Poliitika ei ole tähtis! Poliitikud on asendatavad." Jah, ma mõtlengi nii. Pole vahet, kes istub Kadriorus, Toompea lossis või Stenbocki majas. Ükski poliitiline tool ei jää tühjaks, tahtjaid on alati rohkem kui kohti. Aga lavastaja, kunstniku või kirjaniku surm jätab täitmatu lünga, haava, armi või vähemalt kriimu rahva ihusse.

Ülekohtune üldistus? Võib-olla. On ju silmapaistvaid riigimehi, keda jäädakse taga igatsema ning märkamatuid kirjanikke, kelle lahkumine ei pälvi ainsatki nekroloogi. Võimu ja vaimu allikad vulisevad siiski erinevates maailmades. Võim tuleb maa pealt, vaim aga taevast (ja vahel ka maa alt, vanasarviku küllusepaunast). Rahvasaadikuid valitakse ja hästitasustatud ametikohti riigitüüri juures antakse lojaalsuse või nahaalsuse eest. Kunstnikku ei vali rahvas, vaid kõrgemad väed. Olla loovisik tähendab järgneda kutsumusele, mille esitab kodeeritud sõnumina horisonditagune hääl.

Ent poliitikal ja kunstil on ka ühisjooni. Mõlemad peaksid ideaalis olema loomingulised alad, kus edukuse määravad töö ja talent. Miskipärast arvatakse, et poliitika tegemiseks pole annet vajagi. Ometigi on andetu minister sada viiskümmend seitse korda ohtlikum kui andetu luuletaja. Kehvad luuletused ei tee kellelegi liiga, kehvad seadused aga küll.

Ka loovusega on poliitikas kehvad lood. Julged ideed kunstis on alati teretulnud, lausa kohustuslikud, kuid poliitikas naerdakse raamidest välja murdvad mõtted ja ettepanekud kiiresti välja. Prooviks kodanikupalka? - Nalja teete, see on ju kopterilt raha külvamine!

Poliitikas tuleb võtta riske, nagu kunstis. Esmane tulemus ei pruugi olla viljakas ega meeldiv, kuid see võib avada uusi teid arengule. Paraku jääb poliitika liiga sageli kinni hallide kulunud mõttestampide otsa.

Poliitikud ei taha inimest mõista. Loovisikud teevad seda. Vähemalt üritavad. Suur osa kunstiloomingust tegeleb inimeseks olemise jätkuva müsteeriumiga. Poliitikas ehitatakse müüre, kultuuris sildu. Mõlemaid on vaja, kuid vahel saavad müürid põhjendamatult paksud ja kõrged, need laotakse üleüldse valesse kohta. Müürid peaksid kaitsma vaenlase eest, kuid selle asemel eraldavad nad üksteisest sõpru.

Ikka see koalitsioon ja opositsioon. Ei ole vahet, millised erakonnad siin- või sealpool rindejoont paiknevad. Nende arsenal ja laskemoon, propaganda ja alatud võtted on täpselt samad. Kui pooled vahetuvad, jätkuvad lahingud samal moel.

Despootilikes riikides on opositsioon likvideeritud, võimutseb üks partei, millele võivad silmakirjaks kaasa laulda mõned ustavad satelliiterakonnad. Sedasi käivad asjad näiteks meie idanaabri juures. Despootias ei saa kodanik toetada meelepärast erakonda. Tema valik on väga lihtne: olla valitseva režiimi poolt või vastu. Tervislikum on olla poolt.

Aga vaimumaailmas ei ole üldse opositsiooni ega koalitsiooni. Kunst, nagu elu isegi, ei kulge igasuguste eranditeta ainult vabameelsuse või alalhoidlikkuse voolusängis. Looming pole malemäng, vaid kaleidoskoop, mis keereldes üha uusi ja kordumatuid mustreid näitab.

Maletajad, piiluge vahel kaleidoskoopi!

Samal teemal:

Troonide äng

Mõistuse meistritöö ei püsi igavesti

Tartu rahu oli leping saatanaga

Paljud lahingud olen läbi teinud selle aasta jooksul, palju on kuula sadanud mu peale, ainustki neist ei ole trehvanud. Vaatame, mis uus – 1920 a – toob? Siiani on olnud see aasta üks ilusaimast; temas on peitunud nii palju isamaa entusiasmi, nii palju vaimustust, kõik anda kodumaa eest. Ja see on suutnud meid hoida, on loonud raudse, elava müüri piiriks, kust ainuski sortsilane üle ei pääse.

Theophil Dreverk (Jaan Karm), 18-aastane Vabadussõja sõdur. Katkend tema päevikust

Raamatust "Lõbus Vabadussõda", koostaja Alo Lõhmus, lk 205

Sada aastat Tartu rahust. Mida see õieti tähendab? Vabadussõja lõpp, iseseisvusaja algus. Väike riik seljatas suure. Priiusepõli, hurraa! Samas tähendab Tartu rahu sedagi, et Eesti andis Lenini bandele juriidilise tunnustuse. Lenin esitles rahulepingut kui läbimurret, nõukogude võimu tunnustamist. Lääneriigid seda ei soovinud. Sisuliselt oli Tartu rahu leping saatanaga. Vajalik, ent ohtlik.

Teadagi, mida saatan lepingutega teeb – ta rebib need puruks. Ükski rahu pole püsinud igavesest ajast igavesti. Impeeriumimeelne Vene karu ei lepi kunagi sellega, et mõni tüütu muuhha (rahvakeeli: kärbes) tema lähedal vabana piniseb.

Suurte ja väikeste rahvaste marurahvuslus on erinev. Üks võib olla hukutav kogu maailmale, teine ainult rahvale endale. Ja kas pole kaunis paradoks, et suurte rahvaste jõhker rahvuspimedus avas tee väikerahvaste omariiklusele.

See verine tee kulges läbi Esimese maailmasõja kaevikute. Ükski sõda senises ajaloos pole paisanud põrmu korraga nii paljusid impeeriume: Venemaa, Austria-Ungari ja Osmani (Türgi) suurriigid lakkasid olemast, Saksamaa kaotas tubli tüki oma territooriumist, Inglise koloniaalsüsteem hakkas mõranema (ehkki lõplikuks lagunemiseks kulus veel paar-kolm aastakümmet).

On riike, mis minevikust õpivad ja edasi lähevad, aga paraku on ka neid, mis minevikku kinni jäävad. Venemaaga on just nii juhtunud. Nõukogude perioodil põlati tsaariaega kogu hingest, praegu vaadatakse mõlemale tagasi tobeuhke nostalgiaga. Kuidas saab fännata korraga Peeter Suurt, Stalinit ja Putinit, on paras müsteerium. Aga vene aju ongi müstiline.

Kui juba arvete õiendamiseks läks, siis tuletame meelde: Tartu rahu järgi kuuluvad Jaanilinn ja Petseri ühes sarvede ja sõrgadega Eestile. Irboska niisamuti. Ligi 5% Eestimaast on endiselt okupeeritud. Narva jõe tagused vallad jäägu pealegi sinna, kus nad on, kuid lõhkirebitud Setumaast on ääretult kahju. Idapoolsel Setumaal kestab vene okupatsioon, see fakt olgu mälus nagu must arm haavatu ihul. Okupatsioonikahjusid ei hüvitata, reeturlikkust ei karistata. Ülekohus seisab endiselt kotis.

Immanuel Kanti arvates on olemas vaid üks tõeline mõistuse meistritöö – rahu. Sõda on hullus, rahu seevastu arukuse triumf. Maailm ei väsi hullusest, ikka leitakse võimalus, kuidas vaenlasi veristada. Lepinguid sõlmitakse ja hüljatakse. Ikka ja jälle tärkab lootus rahule, koosmeelele ja sõbrasuhetele. Nii palju kogemust võiks inimkonnal siiski juba olla, mõistmaks: parem kurja karta kui head loota.

Sõdu võidetakse ja kaotatakse, revolutsioone niisamuti. Ometi ei ole päris õige jagada inimesi või rahvaid suure ajaloo taustal võitjateks ja kaotajateks. Ajalugu pole võistlus, kus antakse kuldseid karikaid ja kulistatakse magusat šampust. Ajaloos on lõputult palju sõjast sõltumatuid võite ja kaotusi, aga neid saab määrata alles tagantjärele.

Oleks ju tore hõisata, et eestlased on kokkuvõttes võitjate poolel, ent ajaratas keerleb edasi. Rahule võib alati järgneda rahutus ja hullus võib taas mõistuse röövida.

Pahupidi maailm on imeline

Huumor peaks kompama piire ja testima norme

Kas ühe abitu naise jõhker peksmine võib olla naljakas? Paneb see kedagi naerma, nii et vats sädemeid lööb? No mis küsimus! Mõne asja üle ei saa nalja heita, pole lihtsalt viisakas. Pole eetiline!

Kuid võtame hetke aega ja mõtleme, mis on üldse viisakus, mis on eetika. Viisakalt käitub see, kes järgib häid tavasid. Eetiline isik lähtub üldisest õiglustundest ja oma südametunnistusest, tehes vahet heal ja halval. Ja olemegi libedal teel.

Eetilised kategooriad kipuvad olema suhtelised ning seostuvad hetkel valitsevate (või lausa: moes olevate) normidega. Loomulikult on olemas ka universaalne moraal ja elementaarne viisakus – oleme lugupidavad, käitume korralikult, ärme tee kellelegi liiga. Aga lubage küsida, kui paljud neid „universaliteete” igapäevaselt järgivad? Viisakus kaob nipsupealt, kui on vaja ideoloogilist vastast kõmmutada. Visake ainult pilk mõnele poliitilisele vaidlusele ja näete – lugupidamisest, heatahtlikkusest ja moraalsest käitumisest pole seal juttugi. Ainult palju kära ja ei mingit villa.

Normid on siiski olemas. Nendega tuleb arvestada, vastasel juhul vajuks ühiskond anarhiasse. Ometi saab vist igaüks aru, et normid on inimese loodud, ka need, mis piibliraamatus, sest isegi piibel – uskuge või mitte – on inimese käega kirja pandud. (Normidega vehkides poevad tõsiusklikud muidugi vanajumala selja taha ja määrivad iseenda jaburused vaese taevataadi kaela.)

Kes normist üle astub, saab karistada. Ent see pole alati nii, sest eks ühele ole lubatud ikka rohkem kui teisele. Keskajal tohtis kojanarr öelda kuningale näkku sulatõtt. Seda siis, kui ta garneeris tõde huumoriga. Kusjuures, naljatades on üsna keeruline valetada. Kõige suuremad valevorstid on need, kel pole suus ühtegi naljahammast. Narr võib norme väänata nagu pesu, sest just temal on see auväärne ülesanne panna proovile normide usaldusväärsus. Ka norme tuleb aeg-ajalt testida ja taadelda, sest need kipuvad ajas roostetama.

Nali tekib üldjuhul sellest, kui miski on nihkes, pisut nagu viltu, pahupidi. Inimene tahab oma argipäevahalluses kogeda midagi teistsugust. Seetõttu on ka fantaasia ja ulme väga populaarsed žanrid. Komöödiad jäävad enamasti reaalsuse piiridesse, tavapärasesse maailma, kuid näitavad seda nihestatuna, äraspidises võtmes. See on koomika paradoks: me ihkame korda ja süsteemi, aga samal ajal ka pahupidisust.

Pixabay

Tordiga näkku on täielik huumori klassika. Miks? Tavaliselt pruugitakse torti söömiseks, mitte näkku loopimiseks. Komejant annab suurepärase võimaluse teha ja näha seda, mis muidu ette ei tule (aga erinevalt fantaasiast-ulmest on siiski mõeldav). Ja see ongi naljakas!

Mees paneb kleidi selga – hahahaa! Chaplin sööb oma saabast – hahahaa! Vihased naised ajavad Benny Hilli taga – hahahaa! Florence Foster Jenkins, kes peab end kohutavalt musikaalseks, laulab nii mööda kui mööda – hihihii! Ja Mister Bean, ebaharilike olukordade meister, paneb oma autole ette tabaluku, vahetab hambaarsti juurde sõites rooli taga pidžaama ülikonna vastu ja lööb hoogsalt kraapsu tehes kuninganna oimetuks – huhuhuhuu!

Lapsepõlves oli üks mu lemmikmultikaid „Valed püksid”. Filmi haripunkt on ületamatult fantastiline: robotpükstes vanamees ja tema nutikas koer ajavad mängurongil taga relvastatud pingviini. Kõlab nagu mingi laksu all nähtud nägemus, või mis? Aga just see tavatus ja mõnus äraspidisus muudavad tolle stseeni nii meeldejäävaks. Loodus- ja inimseadusi ületav fantaasialend teeb ajule hädavajaliku taaskäivituse.

Äraspidisus lõõgastab, sest tavaolukordades oleme normide orjad. Käitume ikka nii, nagu meid on kasvatatud, kõneleme nii, nagu koolitatud, koguni mõtleme nii, nagu ümbritsev mõtte- ja komberuum ette kirjutab. Siis astub aga tuppa narr ja lükkab selle kõik uppi. Me oleme talle tänulikud.

Kuid naljatunnetus, nagu kõik muugi siin hallil planeedil, on pagana suhteline. Igaüks narri ei täna. Võtame näiteks „Tujurikkuja”, mis juhatab vaataja kummalisse maailma, kus tegutseb purjus uppujate selts, noorte superstaaride asemel otsitakse supernatse ja küüditamisest saab ammu oodatud puhkusereis. Kõige pöörasem tujurikkujate sketš oli minu meelest „Ei ole üksi ükski maa” uusversioon, kus Dave Benton laulab, et neegri koht on Aafrikas. Kõik on korraga pahupidi! Ja oh sa poiss, kui paljusid see vihastab! Tujurikkujad päästsid valla segaduse, mis käis paljudele vastukarva. Naljavaene inimene ei oska narride tekitatud segadusega muud teha, kui seda hukka mõista. Aga kes mõistab, see naerab.

Algusesse tagasi. Kas naisepeks on naljakas? Mõistus röögatab: kindlasti mitte! Absurdifilm „Lennuk!” (1980) tõestab aga vastupidist. Ühes stseenis tekib lennukis reisival naisel paanikahoog. Stjuuardess püüab teda tulutult maha rahustada. Äkitselt asub üks ontliku välimusega kaasreisja naist raevukalt raputama. Ei aita seegi. Järgnevad arst ja nunn, kes saputavad naist veel jõhkramalt ning jagavad talle mütsuvaid kõrvakiile. Nende järel on sappa võtnud terve hulk ärritunud reisijaid, ühel on käes revolver, teisel pesapallikurikas...

Milles seisneb selle episoodi nali? Arst ja nunn peaksid inimesi aitama, mitte peksma. Situatsioon oleks traagiline, kui seda ei esitataks üle vindi keeratud võtmes. Kelle üle siin naerdakse? Eks ikka vägivallatsejate ja ahistajate üle. Vindi ülekeeramine on tüüpiline komöödiavõte, mis paljastab elu ja inimeste jaburuse.

Sedasama teeb ka üks ütlemata tore pilaleht Facebookis: Sihtasutus Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks, mis naerab halastamatult rahvusradikaalide ja äärmuskonservatiivide üle. Kes iganes on selle lehe tegijad – nad on tabanud naelapea pihta. Teatud sorti konservatiivid üritavad oma kenasti klatitud meediakanalite kaudu ühiskonda tagurlikule rajale puksida. Aga milleks poolel teel peatuda? Anname gaasi ja põrutame kohe keskaega, mil kogu võim ja õigus kuulus ainult meestele, matsirahvas rassis põllul peente isandate teenistuses, homod püsisid kapis ja neegrid džunglis puu otsas. Küll oli siis ikka hea elu!

Vahel on tarvis meelega liialdada, et selge otsekohesusega näidata, mis on meie sees ja ümber valesti. Üldistades: ükski hea pärast tehtud nali ei ole ebaeetiline. Narr pole üksnes lõbustaja, ta on ka moraalivalvur, kes aitab aeg-ajalt meelde tuletada, mis on õige ja mis vale.

*

Lõpetuseks üks pahupidine meta-anekdoot.

Päkapikk astub kõrtsi. Läheb leti juurde ja tellib kruusi õlut. Vaatab siis ringi ja näeb, et leti taga istuvad kolm pühameest: katoliku preester, õigeusu papp ja juudi rabi. Päkapikk paneb seepeale käed kokku ja ütleb: „Issand halasta! Ma olen valesse anekdooti sattunud!”