23. september 2011

Müstiline Neptuun

Täna, täpselt 165 aastat tagasi avastati meie päikesesüsteemi kaugeim planeet Neptuun. Auväärset tiitlit sai ta kanda 1930. aastani, mil teravsilmne teleskoop püüdis kinni Pluuto. Viie aasta eest tulid aga ilmakuulsad tähetargad kokku ja ennistasid Neptuuni selle päikesesüsteemi piirivalvuriks – või planeetide ankrumeheks, kui soovite. Neptuun on maa peal alati segadust tekitanud. Egas talle ilmaasjata Rooma merevalla valitseja nime antud.

Astroloogias, meie ajastu menureligioonis, peetakse Neptuuni vastutavaks alateadvuse kõigi külgede eest. Koos Jupiteriga võimutseb ta Kalade tähtkujus sündinute saatuse üle. Astroloogide sõnul on tugeva Neptuuni mõjutusega inimesel kalduvus kuritarvitada alkoholi ja uimasteid. Teisalt jagavat kauge Neptuun maa-asukatele heldelt inspiratsiooni ning tekitavat huvi salateaduste vastu.

Neist ideedest tiivustatuna andis inglise helilooja Gustav Holst oma planeetidesüidi viimasele osale pealkirjaks „Müstik Neptuun“. Lummavalt meditatiivne pala vaibub sujuvalt vaikusesse – toonases muusikas oli see ennekuulmatu võte. Holsti „Neptuuni“ poole kõlbab aga ikka ja jälle kõrvu kikitada, et võrrelda ennast mõni minut universumi ning igaviku mõõtkavas.

Sel aastal sai täis üks Neptuuni aasta, üks hiiglama pikk ja kulukas tiir ümber Päikese. See tähendab, et päikeseriigi sinakas piirivalvur on praegu täpselt samas kohas, kus ta oli ka oma avastamise hetkel. Selles kohas jäi ta Johann Galle teleskoobi läätse taha. Enne toda hetke ei teatud temast midagi. Sadade tuhandete Maa aastate vältel polnud teda olemas. Müstilisel kombel koputab rändur Neptuun surelike inimelajate alateadvusele, tuletades meelde, et seinteta ilmaruumis on veel kosmiliselt palju asju, mida me praegu ei näe. On paljut, mida me ei tea. Kõik vastused hõljuvad universumis ometi ringi. Küsimused tuleb aga paraku siinsamas maa peal valmis mõelda.

17. september 2011

Tunneteta sõprus

Sõbrannad omavahel.
"Aigar ostis mulle kihlasõrmuse!"
"Tõsi ka vä? Lõpuks ometi! Milline see on?"
"Sinaka kiviga."
"Sobib hästi?"
"Ma ei ole veel proovinud. Nägin ainult Aiksi kontol pilti..."
Tõestisündinud lugu!

Tanja Korobka kirjutas Eesti Ekspressi veebiküljel Facebooki ja teiste sotsiaalvõrgustike varjupoolest. "Veebis on sõpru luua lihtne: seal võime rääkida kõigest nägemata kaaslase reaktsiooni, seega tundmata suuremat vastutust inimese tunnete pärast," nendib Tanja. "Sotsiaalmeedia on teinud meist isoleeritud suhtlejad, kes riske võtmata istuvad üksi oma toas ja trükivad virtuaalsetele sõpradele. Kui suhtest ka midagi välja ei tule või midagi valesti läheb, võib mitte mingisugust kahju tekitamata välja logida ja asi unustatud." Seadmata kahtluse alla Facebooki kasulikkust, on selles jutus kibe iva.

USA psühhiaater Elias Aboujaoude kaardistab raamatus "Virtually You" sotsiaalmeedia võimalikud kõrvalmõjud inimvaimule. "Arvuti taga istudes puudub inimesel otsene kontakt, ta ei näe teiste ilmeid ja žeste, mis annavad tundeid edasi," viitab Õhtuleht psühhiaatri sõnadele. "Sotsiaalmeedia põhjustab ka "ülevoolavat nartsissismi" ehk inimene esitleb end kui kaupa. /.../ Aboujaoude sõnul suurendab (sotsiaal)meedias nähtud vägivald ka vägivalda laste seas. Niisamuti saavad täiskasvanutest veebis taas lapsed ja rollimängud õitsevad virtuaalmaailmas nii armastuses kui seksis."

Mõlemast väljavõttest hakkab silma mure lünkliku vastutuse pärast. Jah, isegi suhtlemisega kaasneb vastutus. Sotsiaalmeedial on kahtlemata ports positiivseid jooni (inimesed.com), kuid lõustaraamatu, rate’i ja myspace’i taolisi lehti läbivaks mustaks traagelniidiks jääb ikkagi puuduv inimlik lähedus. Kõigile kolleegidele ja muidu untsakatele ei olegi vaja oma püha ihu näidata, kuid juba ainuüksi inimestevaheline pilgukontakt on see, mis teeb suhtlusest täisväärtusliku suhtluse.

Suhtlemise juurde kuuluvad vältimatult emotsioonid, mida pole alati võimalik ekraanil kumavate pikslite kaudu edastada. Rääkida sõpradega läbi Facebook’i seina on nagu… rääkida läbi seina. Kui kurnata suhtlusest välja emotsioonide rammus koor, viib see varem või hiljem olukorrani, kus inimesed teineteist enam ei mõista ega suuda näha maailma läbi teise silmade. Tekib tundekülmus, raskemal juhul empaatia kadu. Kuid just oskus asetada oma hing kaaskodaniku kehasse võimaldab vältida asjatuid lahkhelisid.

Aristoteles, õhtumaade filosoofia üks mõjukamaid arhitekte, jagas sõpruse kolme kasti:
- sõprus, mis võib tuua kasu
- sõprus naudingu pärast
- sõprus, milles inimesele soovitakse head tema imetluspärase vooruslikkuse tõttu

Esimese tüübi sõprus on väga pragmaatiline ja liidab neid, kes teevad äri või on seotud läbi tööalaste kohustuste. Teisel puhul tuntakse mõnu sõbra seltskonnast. (Lõdvad seksuaalsuhted Aristotelese järgi siia ei kuulu, ehkki nüüdisajal võiks needki selle liiginimetuse alla pista.) Kolmas tüüp nõuab rohkem pühendumist ja avatud meelt, mistõttu tuleb seda filosoofi hinnangul üsna harva ette. Just sellist sõprust nimetatakse kõhklematult tõeliseks. Õigupoolest on kõik loetletud sõpruse tüübid Aristotelese õpetuses ebapüsivad. Kõigutamatuks peab ta täielikul võrdsusel ja kiindumusel põhinevat suhet. Kui aga pikk jutt lühikeseks teha, tähendab sõprus ennekõike liitu, mille kaks osapoolt teineteist võrdselt austavad ning imetlevad. Taoline liit toob ühtlasi mõlemale naudingut ja mitmeti lõigatavat kasu. Aristoteles oli koguni veendumusel, et ka demokraatia põhineb sõpruslikel suhetel, sest vaid kiindumuslik suhe hoiab ühiskondi rahumeelselt koos. Jutt jumala õige!

Teineteise voorustest saab aimu üksnes emotsioone vahetades. Facebooki poetatud sõnumid võivad valetada, kuid hääletooni, kehahoidu ja orgaanilisest taignast voolitud silmadesse on valet – ning sageli ka rumalust – raskem peita. Maskide ja seinte taha varjudes kängub inimlik kuldomadus: julgus olla isemoodi.

8. september 2011

Mees, kes paneb naise naerma

Soome kirjandushiidude nimekiri on muljetavaldav: sinna kuuluvad Aleksis Kivi, Frans Eemil Sillanpää, Väinö Linna, Eino Leino, Timo K. Mukka... Puudub vaid üks nimi. – Oksanen? Ei, tema on Olümposele tõusmiseks veel liiga noor. Lünka sobib kahtlemata kõige paremini täitma Mika Waltari.

Waltari sündis luteri kirikuõpetaja perre ning jõudis ka ülikoolis teoloogiat nuusutada, enne kui filosoofiateaduskond ta üle meelitas. Juba 20-aastaselt ilmutas ta läbimurdeteose „Suur illusioon“. Rahvusvaheline hitt sai II maailmasõja järel ilmunud ajaloolisest romaanist „Sinuhe“, mille peategelane, Vana-Egiptuse arst, esindab omal moel põhjamaalikku nukrat elutarkust. Waltari kirjutas veel terve müriaadi luuletusi ja novelle, üle paarikümne näidendi ning samas suurusjärgus täispikki romaane, lisaks kuuldemänge ja käsikirju filmidele.

Nii mahuka ja sisult üldinimliku pärandiga kirjanikule kasvab alati kusagil mõni loorberipuu. Kirjastuse WSOY 1937. aasta lühiromaanivõistluse parimaks tööks tunnistati just Waltari „Võõras mees tuli tallu“ (Vieras mies tuli taloon). Eesti keelde pandi teos juba aasta hiljem. Tundlikuma kõlbelise närviga lugejale oli see kiremõrvadega lõppev armastuslugu liiast. Ometi on „Võõras mees…“ hea teeots, mille kaudu Waltari universumisse siseneda ning nautida kargeid looduskirjeldusi läbisegi hillitsetud, ent sügavate emotsioonide kaardistustega. Graniitse kaane all kobrutava tundeleeme vürtsikus ei jää alla Vahemere kandis jagatavatele kiresuppidele! Waltari nokitses „Võõrale mehele…“ otsa ka järjeloo „Lõppvaatus“, millega püüti vaigistada moraalijüngrite kisakoori, kuid tagantjärele olnuks ilmselt parem, kui punkt jäänuks vaid esimese romaani lõppu.

Waltari näitab, kui lahtiharutamatute väänkasvudena hea ja kuri ühe inimese hinges õigupoolest põimuvad, jättes kohtumõistmise raske töö ennekõike lugeja kanda. Nii peabki. Kunstnik küsigu, tarbija vastaku.

Ei saa märkimata jätta, et „Võõras mees…“ tekitas minus seose ühe nüüdisaegse Eesti sotsiaalse vistrikuga. Kurdavad ju meie naised tihti, et mehed kipuvad lorustuma. Seesama mure rõhub ka Waltari loo ainsat naistegelast, kes igatseb seadusliku mehe asemele paremat eksemplari. Põhjalangenud joodik, hädavares ja lõdva lihaga jorss muudab ka naise enda kalgiks ning hoolimatuks. Kuid kui tallu ilmub korralike elukommetega, lihaseline ja töökas kaunismees, kes paneb naise taas õitsema… Võib arvata, millise laviini see paugatus vallandab.

Naeratavate huultega vaatas ta murdunud okstel magavat meest enda kõrval. Siis tõstis ta tasakesi, ettevaatlikult käe ning surus selle mehe rinnale. Tasakesi libises tema tööst rikutud peenikeste sõrmedega käsi särgi all mööda tugevat siledat nahka, seda leebelt omaks tunnistades, ja peatus mehe südame juures, et tunda selle elavaid tasaseid lööke. Kuni too võõras süda tema käe all äkki löömast lakkas ja siis jälle kõvasti, hingematvalt põksuma hakkas. Ta tõstis oma naeruse pilgu mehe näole ja nägi, et mees on silmad avanud. Ei, ta ei olnud ära, ta oli ikka veel mehe juures, ja naine vastas mehe pilgule, suu naerul. Nad vaatasid teineteisele otsa, mees raskest unest tegelikkusse tagasi pöördumas, ja naine püüdmas peoga mehe südame jõulisi lööke.