30. detsember 2016

Ja näkid laulavad edasi

Tänavu kevadel ilmus kirjastuselt Pilgrim raamat "Seal, kus näkid laulavad". Seetõttu - mis parata ja salata - läheb aasta 2016 minu elulukku näkkide aastana. Üllatus oli juba see, et kõnealune käsikiri pälvis kirjanduskonkursil BestSeller 2015 esikoha. Sügisel tuli teinegi üllatav tunnustus: Bernard Kangro nimeline preemia. Kahtlane värk - Kangro sünnikoht jääb ju minu koduhoovist vaid paari kilomeetri kaugusele... Olen väga tänulik Pilgrimi haldjatele, kelle tiiva all sai mu raamatu sünd võimalikuks.

Võlgnen suure-suure tänu ka lugejatele, keda on aastaga kogunenud mitmeid sadu (või juba tuhandeid?!). Ma ei ole ühtegi raamatut kirjutanud kindla adressaadiga - eks kõik loomingulised teosed ole nagu posti pandud kirjad, millel puudub kättesaaja nimi. Kes kirja leiab ja läbi loeb, võib avastada, et see oli saadetud just talle, kuid teinekord juhtub, et lugeja peab tunnistama: see kirjutis pole minule. Tagasiside põhjal võin öelda, et rohkesti on neid õnnelikke, kes tundsid, et nemad on minult romaanimõõtu kirja saanud. Võtke heaks!

Õigupoolest ei mõista ma endiselt, milles seisneb selle raamatu harukordne menu. Miks müüdi mingi tundmatu Võrumaa kuti tagasihoidliku raamatukese pool tiraaži läbi ühe kuuga? Miks pidid mõnes raamatukogus inimesed sabas seisma, et näkijutule ligi pääseda? Kohutav ebaõiglus! On ju küllalt hoopis väärtuslikumaid, palju sisukamaid raamatuid, mida ei taheta sugugi osta ega laenutada.

Selle üle pead murdes olen jõudnud ühe järelduseni: ilmselt on "Seal, kus näkid laulavad" kooskõlas aja vaimuga. Romaan räägib hirmust, hullumeelsusest ja inimestega manipuleerimisest. Ma kirjutan ebakindlusest ja segadusest, kuid ei kõnele siiski päevakajalistest globaalsetest probleemidest. Ma kujutan salakavalat populisti, kuid ei puuduta poliitikat. Ma protestin vägivalla ja ebainimlikkuse vastu, kuid ei kõnele sõjast ega terrorismist. "Populist" ja "terrorist" on moodsad mõisted, inimhinge pugenud kurjus aga ürgne.

Võibolla on "Seal, kus näkid laulavad" nüüdisaegne mõistujutt, retk psühhopaadi empaatiavabasse, võikasse mõttemaailma. Võibolla on see lihtsalt rahvaluulest inspireeritud kriminull. Eks lugeja otsustab. Ma ise tõlgendan seda raamatut kui 262-leheküljelist hoiatuskõnet. Näkid ei laula ainult järvevoogudes, merekaldal ja jõelätteil. Enamasti laulavad nad meie endi peas. Nad laulavad nii ilusasti, nii meeldivalt ja tüünelt, et me ei taipagi - nad hukutavad meid.

Näkke ei võta isegi hõbekuul. Nad laulavad üha edasi.

😏

27. detsember 2016

Fanaatiku sünd

Inimene võib uskuda mida iganes. See on tema õigus. Vabas ühiskonnas on igaühele antud ka õigus jätta uskumata. Inimõigused, mille hulka usuvabadus kuulub, on aga loomu poolest ilmalikud ja universaalsed, religioonide ja maailmavaadete ülesed. Siit võrsub paradoks: selleks, et usuvabadus oleks täielik, peab riik olema läbinisti ilmalik. Kirik peab olema riigist lahutatud, ühtki religiooni ei tohi siduda riiklike sümbolite ega tseremooniatega, kõiki usutunnistusi peab ühiskondlikul tasandil kohtlema võrdselt. Ometi pole see tegelikkuses võimalik. Usuvabaduse täielikku rakendamist takistab traditsioon. Usund, mida toetub pikale ajaloolisele traditsioonile, on ikka mõjukam ja silmapaistvam.

Kaader filmist "Õpilane"
Vene rahva vaimseks keskuseks on juba üle tuhande aasta olnud õigeusu kirik. Bütsantslikku tava järgi elanud venelased on harjunud sellega, et vaimu ei saa võimust eraldada. Puhas ilmalikkus ja seega ka täielik usuvabadus pole Vene riigis võimalikud. Vabadus on teema, millega muidu nii mitmetahulises vene kirjanduses pea üldse ei tegeleta. Näib, nagu polekski suur vene rahvas isiklikust vabadusest huvitatud. Olulisem on tõde - ja tõe eest hoolitseb tsaar.

Laias laastus on olemas kahte sorti riike: vabad riigid ja tõe riigid. Kes tahab vabadust, peab leppima, et üht ja ainumast tõde, mida kõik vastuvaidlematult kummardama peavad, pole olemas. Venemaa on tõe riik. Vene inimene püüdleb tõe, mitte vabaduse poole. (Ja see ei ole minu kõigutamatu tõde, vaid vaba arvamus - sest mina elan vabas riigis.) Kuid ometi jääb siit teiselt poolt Peipsit vaadates arusaamatuks, milline on too ehtne vene tõde. Kremlist  puistatakse tõekillukesi, milles peegelduvad valed. Ohjeldamatu propaganda toetub ilmeksimatuse vundamendile, tunda on tugevat minevikunostalgiat, näha impeeriumi taastamise unistust. Mis on Venemaal läinud valesti?

Sellele küsimusele otsib vastust ka 2016. aastal Cannes'i filmifestivalil esilinastunud film "Õpilane" (Ученик), mille on lavastanud Kirill Serebrennikov ning mis põhineb Marius von Mayenburgi näidendil. Ilma Vene riigi rahalise toeta valminud film võeti üles Kaliningradis, kõige läänepoolsemas vene oblastis, põlisel saksa alal. (See ei saanud olla ometi taotluslik...?)

Kaader filmist "Õpilane"
Filmi peategelaseks on keskkooliõpilane Veniamin Južin ehk Venja (teda mängib suhteliselt tundmatu näitleja Pjotr Skvortsov), kes avastab, et maailm tema ümber on kurjusest nakatunud. Piibel käes, hakkab ta lokkava moraalituse ja patususe vastu võitlema. Temast saab Tõekuulutaja, Ilmeksimatu Messias ja viimaks Märter. Sest suur ja võimas tõde nõuab väikeselt inimeselt alati ohvreid. Kurja vastu võideldes ei pea Venja ise midagi välja mõtlema. Piiblis on ju kõik, mis õige, juba kirjas. Venja ammutab usust jõudu, kuid samal ajal muutub usk tema käes kohutavaks relvaks.

Lavastaja Serebrennikov on ise öelnud: "Algselt tähendas religioon armastust, kuid tänapäevases maailmas see enam nii ei ole. Nüüd on religioon erinevate rahvaste ja riikide jaoks agressiivse mõistmatuse lähtepunkt. See on terrorismi lähtepunkt." Jah, vahel näib, et türannid ja terroristid võrsuvad samast puust. Nad kasutavad armastuse sõnumit kuulutavaid religioone viha külvamiseks, inimeste ja inimlikkuse hävitamiseks. Seda üksnes võimu, au ja isikliku surematuse nimel.

Kui Venemaa poleks riik, vaid inimene, siis oleks ta terrorist. Parimal juhul lihtsalt pätt. Venja kehastab vene probleeme. (Venja - Venemaa. Milline tabav sõnamäng eesti keeles!) Ta on noor hing, kes ei leia oma õiget nägu. Isa tal pole, ema on nõme, tüdrukud temast ei huvitu. Mida peab ta eluga peale hakkama? Kel pole tulevikku, pöördub minevikku. Kogu Venemaa elab minevikus, praegune Venemaa on punaarmeelaste haudadele rajatud koloss, mille kohal ulub veel Peeter I vaim. "Ühiskondlik moraal", mida KGB taustaga riigijuhid kuulutavad, pärineb piibliaegadest - see on orjade ja orjapidajate moraal.

Venja on rahutu, testosteroonist pungil mehehakatis, kelles on palju auahnust ja vähe mõistust. Ta tahab end maailmale näidata, tahab midagi suurt ära teha. Ta ei leia selleks muud võimalust kui agressiivne enesekehtestamine. Kui teised ei tee temast välja, siis ta seab end jõuga nähtavale. Tema igav ja silmatorkamatu elu saab sellega sisu.

Umbes taolise skeemi järgi sünnivad paljud fanaatikud. Sünnivad nõndanimetatud pühasõdalased, kes külmavereliselt oma ohvrite päid otsast lõikavad või kaaperdatud autosse istudes kümneid inimesi surnuks sõidavad. Neid juhib üks ja kõigutamatu tõde, nad kujutavad end selle tõe eest langevate märtritena.

Kas miski või keegi suudaks Venja päästa sellest saatanlikust võrgust, mille ta enesele ise on kudunud? Oleks tal toetav isa ja normaalne ema, oleks ta vähemalt oma klassi oivik... Aga "oleksid" ei maksa kopikatki. Kui inimesed väärtustaks (usu)tõe asemel vabadust (uskuda), jääks nii mõni sõda pidamata. Paraku kasvavad saatana õpilased, kes kõrgemalt poolt antud tõde ülimaks peavad, eriti sageli just katkises peres, mõistmatusest tulvil kogukonnas, nõrkadele alustele rajatud riigis.

18. detsember 2016

Mustad jõulud

Jälle hüütakse kõikjal: "Häid jõule!" Hüütakse juba mitmendat nädalat, siin ja seal, ette ja taha. Aga mida head on neis kuradima jõuludes, kui inimene on töötu, haige või üksi?

Aisakellade helina saatel taevast alla sadav kullapuru on nagu sool veritsevale haavale. Õnnetu inimese hing on aga üksainus suur mädane haav. Selleks, et jõulumürglit välja kannatada, peab olema tugev iseloom ja kõrge valulävi.

Ajast aega on jõule tähistatud perekeskse rõõmupühana. Seda asjaolu raamib ka piiblimüüt Jeesuse sünnist. Joosep ja Maarja kummardumas jõululapse sõime kohale, ümbritsetuna loomadest, inglitest ja idamaa tarkadest - ilus ja harras olustikupilt. Aga kui pole peret, pole rõõmu? Tuhandete toimetuste käigus unustatakse tihti ära, kui paljud meie seast on sunnitud veetma jõulud mustas masenduses. 

Võibolla nad kõik ei kannatagi puudust. Võibolla aurab nende taldrikul ka verivorst hapukapsaga, nad süütavad küünla ja riputavad värvilise kuuli ukse kohale. Kuid nende kõrval pole armastatud inimesi. Pole kedagi, kellelt kinki saada, ning mis veelgi kurvem - pole kedagi, kellele kinki teha. Seega pole jõuludel nende inimeste jaoks tegelikku sisu, on vaid pikk-pikk molutamise ja hingevalutamise aeg.

Rikas ei pea tundma end süüdi seetõttu, et kusagil lähedal kükitavad vaesed. See, kel on põhjust kümmelda rõõmu sees, ei pea solidaarsuse nimel kurvastama koos õnnetutega. Kel on õnne olla koos toredate sõprade ja heade hõimlastega, ei pea korrakski nina norgu laskma, et mõelda üksildastele vanuritele, tõbistele lastele, kodututele või depressiivikutele, kelle haigus ei lase neid lahti isegi pühal ööl. Need õnnetud on lihtsalt olemas, enese tahtmata tõmmatud jõulude totakas-roosa mulli sisse.

Nafta ei ole aastal 2016 defitsiit. Hoopis armastus on. Seda ei jätku kunagi kõigile. Kahju küll, aga mis sa ikka teed. Armastuse tootmismahtu pole võimalik ühegi nipiga suurendada. Kui puudub armastus, siis... mida see õieti tähendab? Ilma päevata võtab võimust öö, ilma plussita jääb alles miinus. Armastuse puudusel ei sünni viha, nagu sageli arvatakse. Armastuse puudus on üksindus.

9. detsember 2016

Jutu' nigu ubina'

Mul oll au võtta ossa Uma Lehe suurõ jutuvõistluse žürii tüüst. Vaja oll läbi lukõ pia sada juttu, täpsemini ütelden: 96. Jutu saatjid oll 59 - naide seen nii latsi ku vannu inemiisi. Es olõ taa lugõmine määnegi tüü ega vaiv - õnnõ puhas rõõm!

Jutuvõistlus kuulutõdi vällä nellän katõgoorian: periselt elun juhtunu nalalinõ vai tõsinõ lugu, soss-sepä lugu, raha vägi ja priinimejutt. Egäle jutule võisi anda kõgõ inämb kümme punkti. Ma es mõista kümne piiren rehkendä ja tuuperäst mõtli vällä uma süsteemi. Jagasi kõik jutu nellä kasti: kõvaste üle keskmidse jutt sai 9 punkti, veidü üle keskmidse 7 punkti. Tsipa nõrgõmbile jutukõisile andse 5 punkti ja nuu, mis olliva peris kehvä, saiva 3 punkti. Ilma punktilda es taha kedägi jättä - om inemine uma jutu võistlusõlõ saatnu, sis taa iks om joba midägi väärt.

Timavaastast jutuvõistlust ja ubinasaaki või üttemuudu kittä: saadu nuus oll hää. Upin või olla suur vai väikene, makus vai hapu, illus verrev vai veidü määnü, mõni korjatas ladvast, mõni om enneaigu maaha sadanu. Juttõ kottalõ või tuudsama üteldä.

Mu jaos olliva kõgõ „mahladsõmba” jutu säändse, kon oll parajalõ nalla, põnõvust ja sutsu hallõmbat tuuni kah. Miildüsi jutu eläjist ja ummamuudu inemiisist. Paistus, et võrukõsõ mõistva peris häste juttu vöörütä. Algusen mõtligi, et anna hindid õnnõ tuu perrä, kuis lugu om jutustõt. Sis sai aru, et hää jutt ei sünnü ilma väärt ainõlda. Piät iks olõma, millest kõnõlda.

Kõgõ inämb punktõ said mu käest "Hambakaotus", "Karvamütsü lugu", "Kassi õnnõtus", "Kuis ma Elronni rongiga võidu juussõ", "Nime lugu om üteliste inemise lugu", "Ornung", "Rahapada", "Seenehüpnuus", "Seo piat kül avitama", "Uma hani" ja "Väsünü appitulõja" (üteliisi oll seo kogu jutuvõistlusõ võitja!). Miilde jäid viil "Joosun sumadan", "Kuis ma sitasitikalõ eutanaasiat tei", "Kuis vanaimä hobõsõ varast", "Magadõn jääs kikkalaul kullõmada ja kanaruug süümäte", "Tekikoti vai kleidi", "Uutmada külalise", "Ärä tapa kjulh" ja "Üts sõna või kah lohutusõs olla".

Võidujutt "Väsünü appitulõja" (kirjapandja: Läti Vaike) oll just sääne vigurinõ lugu, mis pandse muhelõma ja jäi häste miilde. Taa paarkümmend aastat tagasi Puusepä külän sündü lugu kõnõl ütest "vikadimehest", kiä jäi keset päivä hainaunigu pääle põõnama ja kuis ta sis veitü ao peräst ütte naisterahvast hiidüt. Jutun oll hämmid sõnnu ("tiripitski") ja kirivid ütlemisi ("piir toki otsan"). Egäl juhul võitu väärt tüü!

Silmä jäi, et mitmen luun pajatadi seenen- vai marjankäumisest. Tuu tähendäs, et mi rahval om ihun iks korilasõverd. Priinime juttõ olõs võinu inämb olla – olõs ju põnnõv teedä, kuis üts vai tõnõ nimi om saadu vai kuimuudu nimi inemise ellu mõotas. Tundu, et nuuri jutu-seppi oll kah vähä. Koolin, kotun ja esiki netin tulõ ju ette pallu esieräliisi asju, midä võissi tõisiga jaka. Tuu om ka vaja är märki, et egäsugumanõ lori vai häietüs ei olõ õigõ jutt. Hääl jutul piät määnegi kont seen olõma, niisama porgata ei olõ mõtõt.