31. oktoober 2010

Usu või ära usu

Tallinna väisava korea imepastori visiit on parajat, isegi keskmisest parajamat elevust tekitanud ja hulga haisvat prahti pinnale uhtunud. Jumala tädipoja vend tuli ju isiklikult pimeduses vaevlevat paganarahvast päästma! Eks kuradi käsilased ole varemgi risti nähes kisama pistnud, kuid see kära pole ainult Euroopa kõige ilmalikuma (ehk peenemalt öeldes: dekristianiseerunuma) riigi eripära. Taoline korea kultuuripäevade pähe reklaamitud hiigelfarss on tekitanud negatiivset reaktsiooni mujalgi, ka neis paigus, kus igat masti karismaatiliste usuühingutega harjunud ollakse. Jumala lähima sugulase Lee enam kui veidravõitu sekt pole pealegi mõni nurgatagune viimsepäevakuulutajate vennaskond, vaid tõhusate ärisidemetega ja üleilmset haaret võimaldav ettevõte.
Lõuna-Koreas (kust pärineb muide ka paljutõotav muunide usuliikumine ehk Unification Church) on kirikud ennekõike äriühingud, turumajanduslikule liistule tõmmatud uskumused ei erine mistahes laiatarbekaupadest, jumalateenistus on teenus nagu hambaravi või autopesu. Paljalt vaimsete palade pärast suuri rahvamasse kokku ei kuhja, inimestele tuleb esmalt lubada miskit materiaalset, mida ka käega katsuda saab ja suhu torgata kõlbab. Meenutuseks - 1990. aastatel meelitas kirik Eestiski rahvast kokku tasuta humanitaarabiga. Mõningad baptistlikud, nelipühilaste ja adventistide kogudused peibutavad prii tavaariga veel nüüdki, ehkki heast elust ära rikutud eestimaalased neile enam tormijooksu ei korralda.
Veidi arusaamatuks jääb, miks tekitas halva mainega Lee sekti komöödia kohalikes usutegelastes nõnda tugevaid külmavärinaid. Avaldused stiilis "korea pastor viljeleb valeõpetust" ning "tegemist on täiesti irratsionaalse ja primitiivse usuga" ei tohiks kuuluda haritud teoloogide kõnepruuki. Põhiseaduse järgi on Eesti Vabariigis usuvabadus, seega pole ka "õiget" ega "valet" kristlikku õpetust. Ja kui on, siis lubage küsida, kes õpetavad ilmeksimatult õiget ristiusku: kas ainult luterlased? Katoliiklased? Õigeusklikud? Metodistid? Ususõdade aeg on möödas, seltsimehed! Lee imetegudel põhinevat usku ei saa nimetada ka millekski algeliseks või irratsionaalseks, sest usk peabki olema lihtne ja irratsionaalne, vastasel juhul poleks tegemist usuga. Või on Jeesuse neitsistsünd ja surnuist ülestõusmine loogilised ratsionaalsed faktid?
Religioon ei tee inimest vaimu poolest vaesemaks, niikaua kui ka mõistusel on sõnaõigus. Iseasi, kas usku ja usaldust väärib selline Lee-taoline usujuht, kes vassib, valetab ja oma publiku arvel nalja teeb - ning seda kõike oma suurushullustuse toiteks.

28. oktoober 2010

Oh sa pagan! (2. osa)

1. osa vt SIIT

Kui minna tagasi sõna „pagan“ algse tähenduse juurde, ei ole tegemist sugugi sõimu- ega vandesõnaga – paganaks võib nimetada kõiki maal elavaid inimesi, kes on loodusele lähemal kui linnaasukad. Mõiste „pagan“ jõudis paljudesse Euroopa keeltesse ladina keelest: paganus tähendab maa-elanikku, talupoega või palun väga - matsi. Algselt levis ristiusk ainult linnades ning väljaspool elanud inimesed võrdsustusid mitte-kristlastega. Kui ristiusk Vanas Maailmas juhtpositsiooni hõivas, kleebiti ristimata paganustele külge kuratlikke omadusi põhimõttel „kui sa pole meie poolt, oled meie vastu“. Ainult üks usund sai olla õige ja looduse rütmidest lähtunud muinasusk see ühtäkki enam polnud.
Paraku lähtusid talupoegade religioossed tõekspidamised praktilisest küljest: austati viljakust, sest viljakasvust sõltus elu püsimine; jumalaid oli kindlasti mitu, sest ka külakogukonnas olid kõigil omad ülesanded: ämmaemand ei tikkunud puusepa haamri juurde, kitsekarjus ei kõlvanud kiviraiduriks. Miks oleks pidanud taevas elu teisiti käima? Aeg kulges ringiratast: ööle järgnes ikka päev, aastaajad vaheldusid kindla rütmiga. Oli loogiline mõelda, et ka inimese hing sünnib uuesti uues kehas, võib-olla ka loomas, taimes või putukas. Niisiis ei olnud sünnis ilma järelemõtlemata murda oksa või lille, isegi meepoti juurde tikkunud herilast ei tohtinud maha lüüa - see võis olla ju kadunud vanaisa! Loomade kaitsjalt tuli viisakalt luba küsida, enne kui elajalt metsas või laudas elu võeti. Kui luba oli saadud, oskas pagan olla tänulik.
Kristlased hakkasid suhtuma sigivusse kui tülikasse, ehkki aeg-ajalt vajalikku lihahimusse. Nende jaoks oli vaid üks jumal ning hing võis pärast surma siirduda paremal juhul paradiisi, halvemal juhul põrgusse. Aeg kulges kindlalt maailmalõpu suunas, ringliiklust ristiusus ei tunta.
Lihtsatele talupoegadele oli uus filosoofia võõrapärane ning tahes-tahtmata pidi kirik neile järeleandmisi tegema. Haldjate kõrvale asusid pühakud ja nende mälestuspäevad seoti paganlike tähtpäevadega. Katoliku ja õigeusu kirik vaatavad rahvapärimusele siiani läbi sõrmede, protestantlikud usulahud asusid aga kõike, mis Piibliga kokku ei kõlanud, välja juurima.
Mida ristiusu põhimõtete vastast rahva teadvusest kustutada ei õnnestunud, tuli tugeva propaganda toel miinusmärgiga varustada. Ravitsejatest said nõiad, vaimolenditest kuradi käsilased, sigivust ja seksi ülistavad sarvilised jumalad moondusid kuradiks eneseks. Miks oli Lähis-Idas sündinud usundi kandjatel vaja konkurendid kõrvaldada ja oma ülemvõim kehtestada, on keeruline ning palju vastuolusid tekitav teema. Igal juhul pidi kristlus vähemalt kiriku uste taga muinasusunditele suurt lõivu maksma. Ristiusu ja muinaskujutelmade kompromissi saabki nimetada rahvausundiks.
Pole liialdus märkida, et paljud eestlased on hinge poolest tänapäevalgi vanad paganad, ehkki vähestel jätkub julgust end maausuliseks nimetada. Uuspaganlus kui usuvool võitis 20. sajandil poolehoidjaid peaaegu kogu ristiusustatud maailmas (eeskätt Euroopas) ning võib arvata, et võidukäik jätkub ka käimasoleval aastasajal. Iseenda tegevuse tulemusel oleme jõudnud ajastusse, kus muinasusu vundament – looduse hingestatus – tõuseb järjest enam esile.
On märgilise tähtsusega, et ökoliikumiste järellaines kogub populaarsust poolteaduslik Gaia teooria, mille järgi on meie planeet terviklik elusorganism. Roheline mõtteviis, mis oli iseenesest mõistetav paganatele, tõuseb taas au sisse. Loodetavasti pole tegemist kiirelt hääbuva moetrendiga.
Ökoloogilised probleemid on tõestanud ununema kippunud tõsiasja – oleme ikkagi lahutamatu osa loodusest ning kui hävitame oma elukeskkonda, hävitame iseennast. Kui me ei austa neid looma- ja taimeliike, kes meiega koos elavad ning reostame õhku, vett ja maad, maksab emake Maa kätte. Kas Isa, Poeg ja Püha Vaim suudavad siis enam kedagi aidata?

26. oktoober 2010

Oh sa pagan! (1. osa)

Eestlased on ennast ikka metsarahvaks pidanud. Pidulikel puhkudel istutatakse puu. Vägilased saavad kaela tammepärjad. Lahkunud maetakse metsa alla. Suvel käiakse palude ja laante vahel marjul-seenel, talvel suusaradu tallamas. Selle asemel, et pühapäeviti kirikus istuda, minnakse pigem metsa jalutama. Põhja-Euroopa on endiselt tihedalt metsastunud ja laaned-salud au sees (Põhjala metsatööstus on muidugi ka arvestatav majandusharu).
Traditsioonilise uskumuse järgi liiguvad metsasügavustes mitmesugused üleloomulikud olendid, nende seas haldjad. Rootsi teadlane Torsten Löfstedt jõudis oma uurimistegevuses järeldusele, et metshaldjas pole mingi nähtus, mille olemasolu saaks kinnitada või ümber lükata. Usk haldjatesse väljendab hoopis inimese suhet metsiku loodusega, millele on antud inimlikke jooni. Mets toidab, aga võib ka eksitada, metsast saab varju, kuid seal elavad ka näljased kiskjad. Seetõttu on haldjadki rahva ettekujutusis vastuolulised olevused. Suhteliselt hõreda asustuse tõttu on eestlased pidanud metsaga hästi läbi saama. Sajandite vältel on mets olnud siinsele rahvale parimaks kindluseks. Sinna põgeneti sõja ja katku, mõisniku meelepaha ja nekrutiksvõtmise eest, 20. sajandil võõra võimu eest, südames killuke vabadust…
Rahvausundis kuuluvad metsaelanike hulka vanapaganad, kelle olemus paistab eriti intrigeeriv. Vanapaganaid on kujutatud kurjade vaimude ja eksitajatena, kuid nad said ka inimestega hästi läbi ning neil võis koguni külas käia. Vanapaganate pulmades ja katsikutel olevat uhke pidulaud maitsvate toitudega, mis muutuvad aga sõnnikuhunnikuteks niipea, kui keegi külalistest palveid lugema või riste tegema kukub. Vägev Vanapagan võib vahel pinnavorme tekitada – Võrumaal Läti piiri ääres laiub siiani imekaunis roheline Paganamaa, kuhu vanapagan rahva mäletamise järgi oma jäljehauad oli jätnud.
Kuigi sageli püüab Vanapagan lõhkuda jumala kätetööd (nagu kirikuid) või ehitada ise näiteks silla või veski, ei saa ta sellega peaaegu mitte kunagi hakkama. Osa pärimusi väidavad siiski, et vanapagan on osav sepp, tema naine aga oskab kaunist kangast kududa.
Nende kirjelduste järgi ei olegi Vanapagan mingi hirmus kurivaim ega ka mõisniku deemonlik kehastus, nagu suures hulgas muistendeis, vaid pigem vana pagan ehk mittekristlane, kes varjab end metsas, kirikus ei käi ja kristlikus ühiskonnas oma ettevõtmistega äpardub. Sellisele mõttele tuli 19. sajandi lõpupoolel ka mulgi kirjaisand August Kitzberg. Ta arvas, et Vanapagana kujutelmas peegelduvad inimesed, kes ristiusku omaks ei võtnud ja lindpriidena üksildastesse kohtadesse pagesid. Väljaspool tunnustet ühiskonda, sageli ravitsejate ja loodustarkadena tegutsedes mõjusid nad veidrate, isegi hirmuäratavatena. Ajapikku muutusid nad vähem või rohkem kuradi sarnaseks.

18. oktoober 2010

Kull või kiri?

Kui roomlased paari tuhande aasta eest Fortuunalt või koguni Jupiterilt endalt nõu tahtsid küsida, heitsid nad mündi õhku sõnadega: "Navia aut caput?" Laev või pea? Oli ju mündi ühel küljel sageli laeva kujutis, teisel pool aga keisri pärjatud peanupp. Ja kuidas Fortuuna otsustas, sellele vastava poole, kas siis tseesariga või tseesarita, ta peale jättis.
Eestlased võisid päris oma raha juba õige varsti pärast iseseisvumist kaukasse pista, kuid rubladelt tuttavat keisrikulli pole siiani unustatud. Dilemmade lahendamisel küsitakse ikka "Kull või kiri?" Nõndasamuti küsivad venelased: Орёл или решка?
Lätlased hüüavad sama tegevuse juures: Cipars vai ģerbonis? (Number või vapp?), sakslased: Kopf oder Zahl? (Pea või number?), rootslased: Krona eller klave? (Kroon või kabi? - Vapp meenutas lihtrahvale hobusekapja), itaallased: Testa o croce, hispaanlased: Cara o cruz (mõlemal juhul "Pea või rist?"), iirlased: Heads or Harps? (Pea või harf? - Ka praeguse euromündi tagaküljel on Iiri vapilt tuntud rahvussümbol harf)
Tulevikus oleks meil niisiis paslik euromünti visates küsida: Euroopa või Eesti?

11. oktoober 2010

Sõjaajaloohuvilised, valvel!

Tohho tonti! Mida arvata raamatust, mis selliste sõnadega algab?
VAIKUST RIVIS! RAPORTEERIGE!
JUST NII, HÄRRA KINDRAL!
Traagilise paratamatusena on pikkade sajandite vältel üle Eestimaa rullunud kümneid sõdu, mõned neist rohkelt õudu külvanud, teised põgusamalt nuhelnud. Halva taga head nähes võib aga tunnistada, et võõraste ning omade kindlused, monumendid ja hauad moonduvad ajavoolus huviväärsusteks neile, kel õnne rahumeelsemal epohhil elada. Kristjan Lutsu koostatud "Eesti sõjaajaloo teejuht" kaardistab taolised huviväärsused ja kutsub lugeja neid avastama.
Maakond-maakonna kaupa on üles loetletud, kirjeldatud ja pildistatud Eesti (sõja)ajaloo objektid alates muistsetest linnusemägedest ja ordukindlustest kuni langenute mälestusmärkide ja militaarmuuseumideni. Lühiülevaade tähtsamaist Eesti pinnal tapeldud taplemistest ning sõjaajaloo kalender annavad kirjeldatud objektidele vajaliku raamistiku ja fooni.
Enamuse väljatoodud sõjaobjektidest näivad moodustavat kõikvõimalikud monumendid, võidusambad, hauakivid ja mälestustahvlid, ainuüksi Harjumaalt kirjeldatud täpselt sajast objektist moodustavad need ligi poole. Eriti põnevad ja laiemalt üsna avastamata on Nõuka-aegsed kaitserajatised ning "salaobjektid", mis nüüd, kui saladuseloor juba paarkümmend aastat lõhkisena maas lebab, endiselt külma sõja pimedaisse soppidesse piiluda lubavad ja meie geograafilise asukoha tegelikust strateegilisest võlust-valust aimu annavad.
Väikestest puudustest ka. Kurikuulsale pronkspoisile võinuks pühendada siiski omaette artikli ja selgitada selle saamislugu, tähtsust ning ära mainida ka 2007. a kõhedaimad aprilliööd. Tartu juures on täielikult ära unustatud võimsad Rootsi valitsejate nimesid kandvad bastionid (Tallinna puhul on bastionikäike vähemalt mainitud). Nagu ka eessõnas märgitud, puuduvad teosest nii mõnedki kohalikud mälestusmärgid, mille asukohtagi täpselt teada pole (!). Seega jätkub laigulistes pükstes ajaloofännidele veel küllalt otsimis- ja loodetavasti ka leidmisrõõmu.
Ajaloo-alase teatmiku ja reisijuhi sümbioosina täidab üllitis olulist, seni üsna halvasti täidetud tühimikku militarismihuviliste riiulis. Mõistagi kõlbab "Eesti sõjaajaloo teejuht" ka laiatarbekaubaks ning jõuab kindlasti nii mõnegi kunsti- või arhitektuuriloolase töölauale. Teejuht on mahukas, hästi süsteemistatud ja rikkaliku pildimaterjaliga.
Sellega ma lõpetan oma raporti...
VABALT!

8. oktoober 2010

Kes väärib nooblit Nobelit?

Iga aasta oktoobris, mil taas edumeelsemaid teadlasi-intellektuaale Nobeli medaliga tunnustatakse, algab ka Eestis sumin selle üle, kes "meie omadest" võiks olla nõnda noobli auhinna vääriline. Eeskätt unistatakse kirjandusauhinnast, mida peaks vaimusuuruse järele küünitaval väikerahval olema lihtsam kätte saada. Tammsaare ja Kross ei jäänud sõelale, nüüd sosistatakse vargsi Kaplinskist. Aga ainult väga vargsi.
Kas nii tibatillukese valdajate hulgaga keeles on üldse võimalik rahvusvahelist tähelepanu äratada? Kas nõudliku auhinnakomiteed liigutab eestlase pilgu läbi nähtud maailm, olgu see kuitahes meisterlikus kõnes ja vormis serveeritud, ka kõige nõudlikuma eurooplase maitsele kohandatud? Keele väiksus pole siiski tõke kõrgeimale kirjanduslikule aujärjele tõusmisel. Seda tõestab tõik, et islandlastel on oma nobelist olemas. Halldór Laxness pälvis Nobeli preemia juba 55 aasta eest. Tema tuumikteema, 19. sajandi ja 20. sajandi alguse rõhutud talunike võitlus õigluse ning tõe eest, mida Laxness kujutab romaanides "Iseseisvad inimesed" ja "Islandi kell", ei ole võõras eesti kirjanikelegi.
Maarahva olukord baltisaksa mõisnike meelevallas või kõlbelise tasakaalu säilitamine kolhoosides on aineringid, kus suure võimu ja väikese inimese vahelised pinged juba juuretasandile sisse kodeeritud, vaja ainult meisterlikku sulge, et need lahti harutada ja lugejate ette paisata. Meie lopsakas ajalugu pakub helde allikana määramatu hulga väärt materjali, on tuntud kurja, on tuntud head. Masside maitsega kompromissi tegemata, suurt lugu jutustades ja puhta mängulusti pärast vormi uuendades on võimalik need teemad põimida maailmakirjanduslikuks päranduseks. Aga prohvet mu sees juba sosistab õige vargsi, et sel sajandil näeb kogu planeet, kuidas Nobeli vaim pisikese Eesti vaimu suureks pärgab... Tuleb vaid lugeda ja oodata!

7. oktoober 2010

Jälle see neeger!


Mitmete meeldejäävate filmi- ja teatrirollide kaudu end tuntuks mänginud näitlejanna Viire Valdmaa avaldas hiljuti luulekogu "Liblika jäljed lumel". Üks tema luuletusist ilmutati ka möödunud nädalal Postimehe lisas AK, mis sigitas aga kultuurikorraldaja T. J. Palgi pahase lugejakirja. Kultuurikorraldaja imestab nimelt luuletuse ksenofoobilise ja patriarhaalsust ülistava sisu üle, mida "tsiviliseeritud maailma" päevalehtedes ilmaski ei avaldataks.

Mida hirmsat Viire Valdmaa ometi luuletas?

Tema pealkirjastamata värsiridade sõnum on lihtne ja lühike: tuleb mustanahaline mees, eesti naine krahmab ta endale ja eesti mees jääb nukralt maha halama (ehkki oma tundeid ta mõistagi välja näidata ei tohi). Täiesti adekvaatne sotsiaalkriitika, ei mingit rassismi ega kiidulaulu isastele. Ma ei näe küll mingit põhjuseidugi, miks ei vääriks sellise sisuga luuletus ajalehe trükimusta. Raamatukaante vahel avaldamiseks ehk kõlbaks, aga üleriigilises päevalehes mitte? No kuulge! Ega's ilmaasjata paikne Eesti ajakirjandus Piirideta Reporterite koostatava ja ka teiste meediavabadust hindavate raportite edetabelites väga kõrgel positsioonil.

Demokraatia nõuab, et arvamust saaks vabalt avaldada - ükskõik, kas siis proosa- või värsivormis - ja seda eeldusel, et arvamus oleks arvamus, mitte mõistusepeetusest tingitud vihaõhutus. Viire Valdmaa luuletus viimasesse kategooriasse ei kuulu.

Isegi sõna "neeger" ei väljenda eesti keeles põlgust (mõningane mõru mekk on tal ikka küljes, kuid võrreldes selliste inglise keele sellidega nagu nigger, nigga või negro on neeger kahtlemata neutraalsem sõna). Mida paremat olekski asemele pakkuda, et seda tundlikku sõna asendada? Black person, must inimene, annab meie keeles ju hoopistükkis karmi hinnangu hügieenile. Mustanahaline võib olla küll täiesti erapooletu, kuid ka mõnevõrra kohmakas vorm. Hüva, kui neeger, ladina päritolu sõna, ei ole piisavalt korrektne (ehkki nigeerlasi ei näi see häirivat), siis kasutagem ilusat arhailist vastet MOORLANE ehk MOORAMAALANE!
***
Illustratsioon: Negro Playing Banjo, Courier Company, 1875. a litograafia. Tüüpiline rassistlik neegrikuvand kodusõja-järgsest Ameerikast.

2. oktoober 2010

Lähme Ahju!

Septembri viimasel päeval avati Tartus vanas peopanemine paigas uus tulise nimega ööklubi: Ahi. Mnjah, kui lähiümbruses veel pisut ringi vaadata, võibki uskuma jääda, et tegemist on Heade Mõtete Linnaga, kus eesti meel ja keel isegi tänavapildis ei kiratse. Näljaseid-januseid kostitavad Kuum Tass, Suudlevad Tudengid, Kapriis, Tige Tikker, Moka, Neljas Aste, Ristiisa pubi, Krooks, Trepp! ja lihtsalt üks väike Köök, tantsida saab klubides Maasikas, Tallinn ja Atlantis, ostelda Taskus ja Eedenis. Ei mingeid Privésid, Überblingeneid või Solariseid (erandeid muidugi on, aga salgame need praegu maha). Eesti keel on ilus, rikas ja muhe ning mitmed Tartu ettevõtjad ei karda seda ka uhkusega näidata.
Niisiis, käime kõigepealt Taskus ja lähme siis Ahju!