7. juuni 2019

Tšehhovi püss ja Barõšnikovi jalg

Hea kirjanik peaks olema apoliitiline, aseksuaalne ja ateist. Need omadused annavad talle neutraalse platvormi, millelt maailma ja inimesi vaadelda. Aga väga heaks ei saa ta kunagi, proovigu palju tahes. Väga hea kirjanik peab olema tsentrist, biseksuaal ja panteist. Ta kogeb maailma vahetult, elab täiel rinnal, julgelt proovides, katsetades, rännates ja avastades. Kes tunneb elu läbi ja lõhki, kõigis selle nüanssides, suudab luua mõttekaid teoseid.

Pixabay
Anton Tšehhov kirjutas 1889. aastal: "Lavale ei tohi tuua laetud püssi, kui see ei tee pauku." Viisteist aastat hiljem väljendas ta sama mõtet: "Kui esimeses vaatuses ripub seinal püstol, siis järgmises vaatuses peab see ka tulistama." Tšehhov oli veendunud, et autor ei tohi anda publikule katteta lubadusi. Kõik, mis raamatulehekülgedel või teatrilaval sünnib, peab olema põhjendatud. Suurepärane autor suudab eristada tähtsaid asju tühistest. Ta jätab kõrvale kõik ebavajaliku, kitkub tekstist välja umbrohu, harvendab, pügab ja kärbib, et kaunimad õied saaksid särada ja magusamad viljad paisuda.

Sageli tekib kiusatus hullu panna. Kirjandus on juba eos hullude ala. Tahaks korraga kirjutada absoluutselt kõigest, mis pähe sigineb, panna paberile, pillates ja külluslikult, las lugejad närivad, õgivad, kugistavad ja lämbuvad! Loomislust võtab kaine mõistuse üle võimust. Iga raamat olgu kui viimane, täiel rinnal kirjutatud, higi, vere ja tatiga üle piserdatud. Kui juba looming, siis igavene nagu põrgu!

Ent järsku tuleb Tšehhov tuhvleid lohistades, kustunud plotski kõrva taga, hullunud kirjaniku töötuppa, koputab talle õlale ja noomib: "Ärge tassige lavale püssi, kui te ei kavatse lasta!" Tema teab, tema oli viimase tsaari ajal meister, semmis kolme õega, rüüpas kirsiaias kanget kohvi ja lennutas kajakaid. Vähem on parem! Aga kes suudaks perutama kippuvat Pegasust taltsutada - ikka tahaks öelda rohkem kui sõnad mahutavad.

Ilmas on tuhandeid teemasid, mida käsitleda, miljoneid südametuikeid, mida tindi sisse kasta ja paberile lärtsatada. Tahtmisest kirjutada jääb ometi väheks. Talendi rohkus või nappus määrab loovisiku mängumaa piirid. Harjutamine tegevat meistriks, kuid annet ei saa osta isegi kogu Jeff Bezose varanduse eest (mida viimastel andmetel on pea 150 miljardit dollarit). Mida see andetu kirjamees, kel kuppel suuri ja tähtsaid mõtteid täis, tegema peaks? Kust leida õigeid sõnu, kust leida see vägi, mis sõnad efektselt ritta sätiks?

Pixabay
Vene-juudi kirjanik Jossif Brodski ütles oma sõbra, balletitantsija Mihhail Barõšnikovi kohta: "See mees teeb jalaga seda, mida mina ei suuda käega teha." Jah, vahel tundub tõesti, et sõnad on liiga väetid. Kõiki muljeid, tundeid ja mõtteid ei saa kirjanduse kaudu edasi anda. Tahaks öelda midagi üli-üliolulist, mis hingel raskelt kipitab, aga tihedalt täis kribatud lehekülgedelt peegeldub ikka tühjus. On asju, mida saab öelda vaid jalaga, tantsides, pööraseid piruette võttes. Teinekord koguneb hingele miski, mida saab vaid pintsliga edasi anda, savisse või marmorisse jäädvustada. Mõni lugu ei tööta iial raamatuna, küll aga filmi või teatritükina. Ole vaid hea kirjanik ja tunne ära, kuidas on õige...

Kui napib teadmisi ja elukogemust, ei saa kirjutada tipptasemel romaani. Kirjanik saab kiita peamiselt kahel juhul: 1) kui ta on tark 2) kui tal on mõni kriitikust sõber. Lolli kirjanikku ei armasta keegi peale tema enda. Kahjuks pole tarkus oma teha.

Hea kirjanik võib olla ka hea inimene. Väga hea kirjanik on paras nuhtlus. Andekad inimesed ja vagur iseloom saavad harva kokku. Andekas kirjanik pole kunagi teretulnud, sest ta püstitab liiga keerulisi ja valusaid küsimusi. Aga vastuseid ta muidugi ei anna.

3. juuni 2019

Tsensuurist, puurist ja puukuurist

Kes valdab teadmisi, valdab võimu. Pikki sajandeid oli valitsejatel lihtne alamaid vaos hoida, ametlikul tasandil anti neile riigikorraldusest teada vaid nii palju kui vajalik. Kirjaoskamatu rahvas pidi troonisaalides sündinud käske täitma, pisike matsipea ei kõlvanudki mõtlemiseks. Mine tea, muidu hakkab mõni veel jumala poolt ametisse sätitud võimukandjate otsustes kahtlema.

15. sajandil, kui saksa kullassepp Gutenberg esimese trükipressi kolisema pani, muutus olukord pöördumatult. Üldise kirjaoskuse levikuni oli veel pikk maa minna, kuid võimurid pelgasid õigustatult, et trükimustas peitub saatan. Juba 1471. aastal - Gutenbergi esimestest trükikatsetustest oli vaevalt paarkümmend aastat möödas -  andis paavst Sixtus IV välja korralduse kontrollida kõigi trükiste sisu. Üks esimesi kuulsaid tsensuuriohvreid oli Martin Luther, kelle kirjutised pandi keelu alla 1521. aastal Wormsi ediktiga. 1559 koostati katoliku kiriku keelatud raamatute nimekiri, mida sajandite jooksul aina täiendati, kuni see viimaks Paulus VI eestvõttel 1966. aastal tühistati. Tsensuur sündis koos trükikunstiga.

Lisaks sõjaväele peab autoritaarne riik üleval pidama ka tsensorite armeed. Mõistagi tõe ja õiguse huvides. Üks kuulsamaid tsenuuriorganeid oli Glavlit Nõukogude Liidus. See asutati 1922. aastal eesmärgiga kõrvaldada käibelt teosed, mis ohustasid riigisaladusi, õhutasid mässu, soodustasid usulist ja rahvuslikku "fanatismi" ning mõjusid halvasti ühiskondlikule moraalile. Nii kodu- kui ka välismaisel kirjandusel hoiti teraselt silma peal, soovimatud teosed kanti musta nimekirja, vajadusel konfiskeeriti ning paigutati luku taha või hävitati. Tsensuurimasina tõhusat tööd ilmestab paar tähelepanuväärset statistilist fakti: 1938.-1939. aastal korjati Nõukogude Liidus käibelt üle 16 000 erineva teose, enam kui paarkümmend miljonit eksemplari mitmesugust kirjandust läks hävitamisele.

Loomulikult ei pääsenud "umbrohutõrjest" ka okupeeritud Eesti. Esimesel nõukogude võimu aastal 1940-41 hävitati siin enam kui 200 000 eksemplari raamatuid. Muuhulgas heideti tulle ka Uku Masingu väärikas piiblitõlge, mis oli alles äsja vihikute kaupa ilmunud ning mida ühe suure raamatuna välja anda ei jõutudki.

Eesti NSV Glavlit koostas 1966. aastal kõrvaldamisele kuuluvate, peamiselt "kodanlikul ajal" ilmunud väljaannete koondnimekirja, kus oli ligikaudu 3000 teost. Nimekirjad jäid kehtima 1988. aastani. Palju kirjandust rändas kurikuulsasse erifondi, hoolega valvatud ideoloogilisse puukuuri. Aga puukuuri ei koguta puid selleks, et neid seal nagu muuseumis hoida, vaid selleks, et need viimaks ära põletada.

Kus on keelatud raamatuid, leidub ka keelatud kirjanikke. Nii näiteks oli Stalini aegu põlu all suur hulk kirjarahvast, teiste seas Tuglas, Merilaas ja Semper. Ametliku põhjenduse järgi polnud nende loomingul kirjanduslikku väärtust või oli teoste sisu lubamatult vulgaarne. Osa kirjanikke - eriti need, kes olid pagenud läände - jäid võimude poolt põlatuks nõukogude aja lõpuni.

Tsensuur ei tähenda mõistagi vaid ärakeelamist. Võimatu on kokku rehkendada, kui palju "sobimatut materjali" raamatutest ja filmidest nõukogude perioodil välja lõigati. Filmile kui Lenini poolt heaks kiidetud propagandakunstile kehtisid rangemad nõudmised, kuid ega raamatuidki ülemäära hellitatud. 1979. aastal ilmunud ja suurt lugejamenu nautinud Silver Anniko "Rusikad" anti alles hiljuti välja uustrükis. Nüüd siis selgub, et esmaväljaandest oli suisa mitusada lehekülge teksti ideoloogilistel põhjustel kaotsi läinud.

Vahel ilmutasid tsensorid-toimetajad ka ise loomingulist annet ja kirjutasid mõningaid teoseid ümber. Anonüümse kaasautori sai endale teiste seas Oskar Luts. Muudeti "Nukitsamehe" lõppu: kirikuõpetaja asemel pani Nukitsamehele korraliku nime perekonnaseisuametnik. Ehkki Luts saatis toimetusse kurja kirja, milles ta muudatuse naeruväärsust veenvalt põhjendas, ei võetud rahvakirjanikku loomulikult kuulda.

Pixabay

*
Ehkki tsensorid valvasid riikliku tõe järele ning ka kirjandustoimetajad, ajakirjanikud ja kirjanikud jälgisid juba ainuüksi alalhoiuinstinktist, millest kirjutada saab ja tohib, tuli ometigi ette silmatorkavaid möödapanemisi. Loovintelligents kirjutas palju ridade vahele, kasutati sümbolite salakeelt, millest kontrollorganitel oli raske aru saada. Kui ka taibati, polnud lihtne üheselt mõistetavat süüasja kokku keerata.

Hando Runnel luuletas üsna otsekoheselt: "Tõuse üles ja läheme ära, kauem siia me jääda ei saa." Selgemast selgem üleskutse mässule ja liidust lahkulöömisele! Aga poeet saab end kaitsta ja väita, et luuletus kõneleb hoopis sellest, et liiga kauaks on külas istuma jäädud, aeg koju minna. Priit Aimla naljahammas oli lausa nii kuldne, et ei pidanud tõtt ridade vahele peitmagi: "Ma piilun sind põõsast ja põrandapraost... ja terve mu päev möödub piiludes." KGB-l polnud siit millestki kinni hakata, ehkki torge käis nende endi pihta. Ametlikult oli see ju kõigest süütu päkapikulauluke.

Tsensorid polnud sugugi iga kord ülesannete kõrgusel. Vahel ei pandud tähele, kui trükki või ekraanile pääses kahtlast kraami. 1983. aastal ilmus eesti keeles rootslase Per Christian Jersildi skandaalne teos "Laste Saar" (Barnens Ö). Raamat räägib 11-aastasest poisist, kes seikleb üksipäini Stockholmi ümbruses ning satub pika suve jooksul kokku paljude kummaliste ja väärastunud tüüpidega. Ühtlasi kirjeldab teos väga avameelselt poisiohtu peategelase seksuaalseid eneseotsinguid.

Sisu sisuks, 44. leheküljelt võib lugeda järgmist: "Eesti, Läti ja Leedu olid omaette riigid, kuni bolševikud 1940. aastal võimule tulid. 21. juulil põgenesime mina ja mu isa Rootsi. Me pidime kõik maha jätma." Nõnda kõneleb Leedu pagulane Olga. Kuidas sai selline lõik stagnaaegses Eestis trükivalgust näha? Jah, okupatsioonist, vägivallast või küüditamisest polnud seal otseselt juttu, kuid nõukogude ideoloogia seisukohast on tegemist ikkagi servapealse materjaliga. Vihje Baltimaade okupeerimisel on ilmne. Kas kirjastuse peatoimetaja jootis tsensori purju, et saada vajalikud allkirjad-templid?

Sinimustvalget värvikombinatsiooni välditi Eesti NSV-s nagu katku ja marutaudi. Üks pisike süütu episood: seitsmekümnendate Tartus tõid ajalootudengid ühe muuseumi keldrist välja korporatsiooni "Ugala" lipu, mis juhtus olema sinist, musta ja valget tooni (mitte küll samas järjestuses nagu rahvuslipul). Kui tolmunud plagu oksa või aiateiba külge tuulduma riputati, märkas seda läheduses elanud vene ohvitseriproua. Jalamaid helistas ta, kuhu vaja, ning otsekui maa alt kohale ilmunud kõrged ametimehed käskisid valjude noomituste saatel lipu viivitamatult ära koristada. Sarnaste juhtumite valguses näib kummaline, kui sageli sinimustvalge siiski mõnelt poolt läbi lipsas.

Armastatud film "Suvi" sisaldab stseeni, milles Arno ja Teele üle pika aja kohtuvad. Kunagised kallimad on kaugeks jäänud. "Me pole enam need, kes enne", lausub Arno nukralt. Selle uinutava melanhoolia sees irvitab aga Arno üliõpilasemütsil sinimustvalge lint. Kriitilised silmapaarid vaatasid linateose mitu korda üle küll Tallinnas, küll Moskvas - aga natsionalistlikku vääratust, kodanlikku igandit, kontrrevolutsioonilist provoktsiooni ei märganud keegi! Või ei tahtnud märgata? "Suvele" heideti ette vaid seda, et tumeda tsaariaja kohta on seal kõik liiga ilus. "Isegi hobused on liiga ilusad," olevat öelnud üks Moskva kinokomitee tähtis proua.

Kaheksakümnendate algul väga popiks saanud imelaps Toomas Uibo esines koos isaga mitmel pool Eestis. Kontsertidel kandis ta harilikult valget särki ja valgeid pükse. Mis värvi kostüüm oli isal? Jah, muidugi sinine särk ja mustad püksid. Ja valvsad silmad olid jälle kinni.

Aastail 1984-85 käis ETV ekraanil Rein Järliku saade "Surma ei otsinud keegi". Seda, et saates tehti juttu metsavendadest, ideoloogid kiiduaplausiga ei tervitanud, ent üldiselt loeti sisu korrektseks. Taaskord jäi märkamata, et lõputiitrite taustaks oli Lõuna-Eestis üles võetud looduspanoraam sinise taeva, mustade puuvõrade ja valgete pilvedega.

*
Nõukogude kord sätestas, et looming peab lähtuma ühiskondlikest vajadustest, mitte looja loomingulistest tungidest. Säärane kalduvus iseloomustab eranditult kõiki autoritaarseid režiime. Sõna- ja väljendusvabadust ei saa eksisteerida riigis, kus esikohale seatakse üksainus kõigutamatu tõde. Individuaalsed tahtmised, soovid, fantaasiad ja ulmad on tugevalt tsentraliseeritud riigivõimu jaoks ohtlikud.

Kuidas on olukord praeguses Eestis? Iga riigikorra ajal leidub tüüpe, kes leiavad, et vabadust on liiga laialt. Eriti neil, kes normaalset tööd ei tee - kirjanikud, kunstnikud, näitlejad ja teised samalaadsed muidusööjad. Mõnes peas käärib kiusatus tsenseerida kõike, mis ei meeldi. Isikliku vastumeelsuse maskeerimiseks võetakse appi toosama äraproovitud udujutt ühiskondliku moraali kaitsmisest. Mis on tegelik tulemus? Moraali taga ajades tambitakse moraalireeglid jalge alla.

Lendavat lindu ja loovat isikut ei tohi kammitseda, sellega rikutakse looduse tasakaalu. Tsensuur on puur ja puurilind ei ela oma loomulikus keskkonnas.

Kuid isegi tsensuuri ei maksa üleliia tsenseerida. Sageli peetakse ka enesetsensuuri sõnavabaduse vaenlaseks. Hää küll, kui juhtub, et aus kodanik ei julge avalikult arvamust avaldada, kartes oma töö, maine või lausa elu pärast, siis on see kahetsusväärne. (Ent paljukest neid olukordi meie valelikus maailmas ette tuleb, kus inimene saab julgelt tõtt kõnelda?!)

Ometi on enesetsensuuril ka päikeselisem pool. Seda nimetatakse viisakuseks. Viisakas inimene tsenseerib end, sest mõtlematult lendu lastud sõnakene võib oma terava nokaga teistele haiget teha. Sõnavabadus toimib parimal viisil vaid siis, kui sõnu vastutustundlikult pruugitakse. Nii et jah, toda tsensuuri võiks Eestis tunduvalt rohkem olla.

19. mai 2019

Mäng, mida ei võideta

Enamik laule kõnelevad armastusest. Kõik armastuslaulud on kurvad, isegi siis, kui need kõlavad mažooris. Elu on mäng, kus tehakse panuseid armastuse heleroosades pennides ja inimene seda mängu ei võida. Armastus, olgu see nii võimas, väärtuslik ja püha kui tahes, ei võida kunagi. Surm võtab meilt need, keda armastame. Vikatimees võidab. Ainus, mis jääb, on peotäis murtud südame kilde. Sellepärast ongi armastuslaulud kurvad.

Mäletan hästi seda päeva, kui kuulasin esimest korda hollandlase Duncan Laurence'i laulu "Arcade". Ei osanud midagi oodata. Olin esimestest taktidest peale lummatud. Kolm minutit hiljem - see möödus nagu silmapilk - istusin ja vahtisin enda ette. Pea oli täiesti tühi, keset puhast vaikust kõlksatas vaid küsimus: mis see nüüd oli? Kulus veel mõni hetk ning mühinal saabus vaimustusest pulbitsev vastus: meistriteos! Ei meenugi, et mõni lihtne poplaul oleks minus sellise reaktsiooni esile kutsunud. Aga vahel juhtub, et levimuusika kommertsidžunglis võrsub sekvoia mõõtu taim, mille peenike juureharu ulatub otsapidi kunstimaailma.

Mõnel laulul on hing sees, mõnel mitte. "Arcade" on hingega. Sütitab emotsioone ja kõditab mõistust. Naasuguste laulude kohta öeldakse tavaliselt, et liiga hea Eurovisiooni jaoks. Ma ei uskunud kuni viimase hetkeni, et "Arcade" võidab. Hääletus võttis veidraid pöördeid, jätkus üllatusi. Ent viimaks võis Duncan Laurence võidukarika pea kohale tõsta.

Viimane kord oli Holland võitnud siis, kui Euroopat lõhestas raudne eesriie, vanad kommud olid veel kõbusad ja disko hullutas teismelisi - 44 aastat tagasi. Võit tuli raskelt, kuid rasked võidud ongi need kõige magusamad. Hollandile andsid punkte kõigi võistlusel osalenud maade televaatajad. Laul jõudis kohale, kõnetas miljoneid. "Arcade" võidutses Iisraelis, pühal maal. Ka see tähendab midagi.

*
Duncan ütles, et ta kirjutas selle laulu oma surnud sõbra mälestuseks. Tema sõber ei jõudnud kinni haarata armastusest, mis oli kohe ta südame lähedal. Armastus pudenes peost, kuid ta ei kaotanud korrakski lootust, et võidab selle tagasi. Nii ei läinud. Surm sai ta enne kätte. Vikatimehele meeldivad kõik inimesed, ka noored ja rumalad.

Mõnikord on kogu maailm korraga nii segane. Me ei tea, mis saab neist, kes meie seast lahkuvad. Ei tea sedagi, mis meist endist saab. Kuhu minna, mida teha? On vaid murtud südame killud, neistki osa kaotsi läinud... Meel on nagu võõras maa. Inimene kardab seda, kelleks ta on saanud. Väikelinna poiss suures arkaadis, suures mängusaalis... Tahaks maha neilt ameerika mägedelt. Ei taha enam mängida mängu, mida ei ole võimalik võita.

"Arcade'i" video on omaette kunstiteos. Lugu. Selle loo alguses ja lõpus näeme lauljat looteasendis sügaval vees. Lihtsureliku algseisund. Ürgne üsk. Elu sai alguse veest. Inimene saab alguse ema üska kogunenud veest. Iga kord, kui inimene sünnib, saab maailm uuesti alguse. Maailm on alanud miljardeid kordi ja sama palju kordi ka hukkunud.

Vahel peab murtud südame sunnil minema tagasi sinna, kust tuldi - nähtamatusse üska, iseenda tunnete, aimduste ja vaistude tumesinisesse ookeanisse. Tuleb murtud südame killud kokku korjata - needki, mis paiskusid universumi teise otsa - ning edasi elada, usku kaotamata edasi armastada. Ehk on siiski õigus neil, kes ütlevad: armastus on surmast vägevam? Ei tea. Veab neil, kes loodavad.

Igaviku ees on inimene alasti, õrn ja kergesti haavatav. Pimeda sügaviku kohal helgivad valguskiired. Inimene sirutub ikka nende poole. Ei ulata haarama, kuid ei jäta jonni. Ta tõuseb pinnale. Sünnib uuesti. Elab jälle.








Öös helgib valgus. Lootus.

Mängime edasi.

8. mai 2019

Miks nad laua peale ronivad?

Ajakirjandusest võib hirmuäratavalt sageli lugeda lauljatest ja näitlejatest, kes esinevad lavalaudadel. Võtab kukalt kratsima. Tavaliselt ronitakse laua peale purjuspäi, kui viin odavalt käes ja labrakas liiale läeb. Mis meie interpreetidega ometi lahti on?

Guugeldus annab seitse tonni kurbi näiteid. Sünne Valtri kingadesse astuv Regina Sundejeva hakkab pättide püüdmise asemel lavalaudasid vallutama. Kuramaaž lavalaudadel. Lavalaudadel rokkiv psühhiaater. Silvia Ilves rokib sünnitustähtajalgi veel lavalaudadel. Venemaa teatrimaailma tipptegijad säravad sügisese Tallinna lavalaudadel. Lavalaudadel tantsisid Brasiilia kaunitarid. Lavalauad on C-Jami noorima liikme Miku jaoks justkui loodud. Lavalaudadel ajalugu tutvustamas. Koolitund lavalaudadel võttis võhmale.

Pixabay
Kuigi enim on Lauri tuntud näitlejana, on ta katsetanud kätt ka lavastajana ning tammub lavalaudasid ka folkbändi Ukerdajad solistina. Rein ja Ott on ühiselt esitanud nii Ruja loomingut, kui toonud lavalaudadele rokkooperi. Edasine lavalaudade tallamine (nüüd juba diplomeerituna) jätkus loomulikult Tallinna suurtes teatrites. See juhtus neil samadel lavalaudadel. "Noor Eesti" välgutab lavalaudu. Poisid on energiat täis ja valmis lavalaudu kuumaks kütma!

Briti industrialiäss Pitchshifter jagab Londonis lavalaudu Eesti bändiga. Teater on tegutsenud juba 1961. aastast ning selle lavalaudadel on kõndinud ka sellised maailmakuulsad nimed nagu Robert de Niro, Harvey Keitel, Billy Crystal ja Danny DeVito. Hendrik Sal-Saller kulutab Õllesummeri lavalaudu 33. korda. Tartu akadeemiline meeskoor võimaldab osaleda laulupidudel ja koguda elamusi välismaistel lavalaudadel.

*
Nagu näha, pole laua peale saatmise eest keegi kaitstud. Laual kõnnitakse, tammutakse, kurameeritakse, rokitakse, kogutakse elamusi ja antakse isegi koolitunde. Lauda tallatakse, kulutatakse, jagatakse kollegidega ja vahel ka köetakse. Ennevanasti vallutasid muusikud südameid, nüüd hoopis laudu. Elame laudade ajal!

Laua peal laulda pole sündsam kui haua peal. Aga saunas võib lavalaudadel lõõritada ja koomuskit teha küll. Tšello või trombooniga ei tasu siiski sauna tormata, seal musitseeritakse ikka korralike kasevihtadega. Jätku leili!

1. mai 2019

Kaksteist kuuske

Mets lõhnab magusalt. Toomingad õitsevad. Soe mahlakuu on puud varakult haljendama pannud. Iga samm krõbiseb, praksub ja sahiseb. Täpselt viisteist aastat tagasi pistsin mulda kümneid ja kümneid okaspuumudilasi. Vaevu põlvepikkustest kuuskedest ja mändidest on sirgunud uhked mürakad. Omatahtsi on nende seltsi astunud üks kena kask ning pronksjate lehtedega kibuvits. Hulk lepavõsukesi uudistavad aralt rohetades käbidega ülekülvatud metsaalust.

Kunagi oli siin karjamaa, kus müttasid Tähik, Mustik, Kirsi, Kellu, Mirri ja kes kõik veel. Nüüd on see Reinuvaderi ja Haavikuemanda luksuslik apartement. (Või restoran - kui viimane saab esimese õhtusöögiks.) Ja näh, anonüümseks jääda sooviv põder jättis talvel ühe kinnikasvanud sipelgapesa sisse oma võimsa sõrajälje. Ei tea, mis ta siit otsis?

Pedajate otsas kõlgub tihti orav, selle metsa kuulsaim trapetsiartist. Vana vigurivänt pätsas ära kõik tammetõrud, mida mullu sügisel metsa alla külvasin. Alles hiljuti sai kusagilt loetud, et vanasti tähendas "raha" eesti keeles oravanahka. Käbikuninga nahk oli sedavõrd hinnas. Mõistagi võisid orava nahast kasukat lubada endale vaid purujõukad ülikud. Alles palju hiljem hakati ka münte ja paberkupüüre rahaks nimetama. Mis oraval viga - tal raha kogu aeg seljas!

Istutasin sel põuasel kevadel juurde kaksteist kuuske. Leidsin nad karjakopli servast, kaskede ja pajude alt. Vooderdasin iga kuusejuntsu uue elukoha kompostist toodud rammusa mullaga, väetiseks puistasin lõkkeasemelt kokkukraabitud tuhka. Vihmavee asemel pidid nad kustutama janu roostekarvalise ojaveega. Hea, et pisike ojajupats siinsamas lähedal voolab.

Päikesekiired kiiguvad noorte kuuskede okstel. Kuused on ristitud ja õnnistatud. Õhkkond on rõõmus ja pidulik, kõlab lehelindude tervituslaul. Männikoore alt immitseb imeliselt lõhnavat vaiku, olgu see uutele igihaljastele seltsilistele  kingituseks.

Näe, kollane liblikas tuli kuuskede katsikule!

23. aprill 2019

Kõige tähtsam on raha

Suurim mure, mis Eesti ühiskonda piinab, on vaesus. Teisiti öeldes: lihtlabane rahapuudus. Viletsuses elavate inimeste hulk kasvab, olgu võimul vasak- või parempoolsed, mütsid või kaabud, eeslid või oravad.

Mullu väljastas statistikaamet kiretu pressiteate: "Suhtelises vaesuses elas 2017. aastal 22,6%. Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus suurenes varasema aastaga võrreldes 1,6 protsendipunkti. /---/ Suhtelises vaesuses elas 2017. aastal inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 523 eurot (2016. aastal 469 eurot) ning absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 207 eurot (2016. aastal 200 eurot)."

Seega elab Eestis umbes kolmsada tuhat vaest, neist suurem osa tõenäoliselt pensionärid. Paraku ei meelita keegi kohale head võlurionu, kes lendaval vaibal üle vaeste-patuste peade liugleb ja vöö vahele pistetud võlukepikest haarates kõik palgad ja pensionid nagu pärmitaigna tõusma tinistab. Nende imetrikkidega peavad hakkama saama toompealased, asugu nad ühel või teisel pool "liberastide" rindejoont. Jah, musti ja lillasid on mõnus klohmida, aga katsu parem halli aidata!

Pixabay
Põhiseaduse kohaselt on Eesti justkui vabariik. Vaba riik. Järelikult peaks ka kodanikud maitsma kõige magusamat priiust. Ent vaesus on vangla. Vaene inimene ei saa olla vaba. Vabadus tähendab valikuvõimalusi ja nende eelduseks on raha. Rikas võib teha, mida vaid süda lustib. Süüa, mille järele neelud käivad, katta end peenemat marki ihuvarjudega, reisida, kuhu hing kisub, elada avaras ja valgusküllases, luksuslikult sisustatud tares, ratsutada jaaguari ja mersu sadulas.

Mida priskem pangakonto, seda vähem on tarvis aega raisata hinnasiltide uurimisele. Vaene peab aga viimsed veeringud kulutama luubile ja kompassile, leidmaks nende abil Maxima ühe iksiga poest mõnd allahinnatud räimekonservi.

Raha annab vabaduse, väärikuse ja au. Vaese jaoks jäävad paljud uksed suletuks, ta on puuriloom, saatuse vurrkann. Ei maksa kuulata neid permanentselt naeratavaid hipisid, kes, kanepiõis kõrva taga, kuulutavad, et raha pole kõige tähtsam, hoopis armastus on! Paneme prioriteedid paika: armastusega leiba ei osta, üüri ei tasu, riidesse ei pane. Inimene tahab ikka hästi elada, võimalikult muretult, ja raha on muretu elu alusmüür.

Tõsi, ka rikkad nutavad. Aga mitte raha pärast. Kui inimese põhivajadused on vaevu rahuldatud ning iga jumala päev tuleb kulutada pööraselt energiat sellele, et hingeraasuke üldse sees püsiks - ja selliseid inimesi on sadu tuhandeid - siis miks üldse imestatakse selle üle, et rahvas ei usalda valitsejaid? Ajaloost võib leida hulga näiteid riikidest, mille hukutasid nälg ning sellega kaasnenud rahva lepitamatu rahulolematus.

Raske on olla heasüdamlik, abivalmis ja ka muude näitajate poolest vinks-vonks inimene, kui rahakotis vilistab jahe loodetuul. Vaesus kurnab mõistust ja kalestab vaimu. Sõna-, usu- ja tegutsemisvabadus kõlavad küll ilusti, kuid kui inimesel puudub materiaalne vabadus, ei ole tal teistest ilusatest vabadustest vähimalgi määral tolku.

19. aprill 2019

Botaanikaaed risti all

Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo, aga ma ütlen teile, isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, kui palju enam teid, te nõdrausulised!

Luuka evangeelium (12:27-28)

Kuulsat Torino surilina, mille sisse olevat Jeesus pärast ristilöömist mähitud, saadab teadlaste palavikulisest uurimistööst hoolimata suur salapära. Millal ja kuidas tekkis linale Kristusele sarnaneva mehe kujutis, ei pruugi niipea selguda, ehkki teooriaid jagub igale maitsele. Las need küsimused praegu jääda, kindel on see, et 1970. aastatel leiti surilinalt, "Jeesuse" pea ümbert kümneid liike õietolmu, samuti õhkõrnu jälgi taimelehtedest. Teiste hulgas olid lina sisse sattunud kuldkannid, karikakralised ja harilik seigleht.

Jeesus oli küll ravitseja, kuid taimedega ta ei ravinud. Sellegipoolest on teda keskajast saati seostatud mitmesuguste taimeriigi esindajatega. Enne surma kandis ta okaskrooni. Johannese evangeeliumist saab lugeda:  "Siis tuli Jeesus välja, kandes kibuvitsapärga ja purpurmantlit. Ja Pilaatus ütles neile: "Ennäe inimest!"" Ilmestamaks pühamehe kannatusi, on kunstnikud sageli kujutanud teda ristil rippumas, kibuvitstest punutud pärg peas.

Jeesuse ristilöömine, vasakul Püha Birgitta,
tundmatu autori teos, 15. saj lõpp - 16. saj algus.
Kolbad sümboliseerivad Kolgata mäge,
taamal Jeruusalemm.
Nimesilt ristil - INRI - tähendab:
Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.
Kirev botaaniline maailm avaneb siis, kui silmitseda keskaegsetel maalidel risti ümbritsevaid taimi. Altarimaalidel haljendavad taimed on ühtlasi sümbolid, millega antakse edasi religioosset ideestikku. Positiivse tähendusega floora on sageli raviomadustega, samal ajal kui umbrohi ja mürgised taimed seostuvad saatanaga.

Lõuna-Euroopa pühapiltidel esineb kõige enam maikellukest. Tema tugev lõhn ja valge värv loovad kujutuse puhtusest, mille poole ka inimene iseäranis vaimses plaanis püüdleb. Maikelluke esindab ka Püha Vaimu, patuta hinge ja vagadust (Jeesus sündis ju neitsist!). Siia kõrvale tasub lugeda August Kitzbergi muinasjuttu "Piibelehe-neitsi", kus pöialpoistest pisem lillehaldjas õnne otsib. Ehkki maikelluke on mürgine, pole kunstnikud seda oluliseks pidanud.

Sageli esineb kristlikel maalidel metsmaasikas, mille valge õis sümboliseerib sel puhul patuta Maarjat, punane mari Jeesust, tema verd ja kannatusi, lehekuju aga püha kolmainsust - isa, poega ja Püha Vaimu. Metsmaasikas on seega täiuslikkuse sümbol. Kolmainsuse taimede hulka kuuluvad veel ristikhein, nurmenukk ja raudürt. Kuradivastase taimena esineb peetrileht, sinakate või roosakate õitega soometsade taim, üks mesilaste lemmikuid. Selle rahvapärane nimetus on jumalajalg.

Ka võililledel on religioosne tähendus. Võilille seemned tõusevad tillukeste inglitena taevasse, nõnda nagu ka Jeesuse õpetus peaks levima igasse kaarde ning idanema aina uutes inimhingedes. Veel üks maalidel esinev kevadlill on tulikas, mida seostatakse surma ja taevaminekuga. Võilille ja tulika kuldne toon viitab jumalikule särale ja aupaistele, mida kinnitab ka piibel: "Teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel." (Pt 1:7)

Karikakar tähistab keskaegses kunstis jeesuslapse süütust, hüatsint rahulikku ja kannatlikku meelt, iiris ja liilia on Maarjale pühendatud lilled. Punane roos sümboliseerib Jeesuse verd ja märtrisurma, valge roos puhtust, roosipärg taevalikku õndsust.

Mistahes lille võib käsitleda igavese elu võrdkujuna: ta õitseb ja närtsib, trotsib talve ja puhkeb seejärel taas õide.

14. aprill 2019

Kõva sõna

Milline sõna peegeldab kõige paremini Eestit ja eestlust ning annab edasi meie keelele ja kultuurile omast? Rahvusringhäälingu korraldatud hääletusel valiti selleks sõnajalaõis. Mõnevõrra üllatav, aga kui mõtlema hakata, siis küllaltki loogiline valik. Sõnajalaõis kõlab ju väga ilusalt, kaks õ-d veel pealekauba! Kolmest tüvest kokku sulatatud liitsõna, mis näitab eesti keele mängulisust.

Sisuliselt poolelt on sõnajalaõis kättesaamatu õnne ja unistuse sümbol, ka enesepettuse võrdkuju. Sõnajalg on teadupoolest eostaim, mis iial ei õitse. Auväärne taim haljendas juba dinosauruste ajal ning on peaaegu muutumatuna pidanud vastu kõik jää- ja sõjaajad. Niisiis peituvad tema DNA-s visaduse ja alalhoidlikkuse geenid, täpselt nagu eesti rahval.

Sõnajalaõit otsitakse jaaniööl, põhjamaisel imede ööl, kui videvik ja koit teineteisele musu annavad. Igatsus, igatsus. Kuskil peab ju randuma valge laev, mis viib vaevatud orjadekarja Eldoradosse, õitsevate sõnajalgade metsa...

Mis sõnajalgadega veel seostub? Ah jaa, kaheksakümnendate lõpul, laulva revolutsiooni päevil, leidus vaat et igas Eestimaa kodus Sõnajalgade kassett vaimulike lauludega. Paganarahvast sai korraks ristirahvas. Oh aegu, oh kombeid, oh lihtsameelsust!

Rahvusringhäälingu (samuti tore eestilik sõna!) võistlusel said ohtralt hääli ka öö, pööriöö ja kurat. Mis sa kostad, eestlase meel on ikka sünge, Põrgupõhja Jürka pesitseb nii mõneski südames. Õnneks tuli kolmandale kohale kullakallis. Jah, see mu lemmiksõna! Kõik läheb ainult kallimaks. Eriti inimesed. Hea töö on kulla hinnaga, hea inimene niisamuti.

Ent kui tõsiselt järele mõelda, siis minu jaoks on kõige eestilikum sõna hoopis kõva. Õ-täht kenasti paigas, kaas- ja täishäälikud tasakaalus. Kõva on meie maa ja kõva on töö, vahel ka leib. Tuleb kõvasti pingutada, et haljale oksale tõusta.

Mõned eestlased lärmavad kõvasti, küllap seetõttu, et paljud meie seast on kõva kuulmisega. Aga vahel tuleb süda kõvaks teha ja öelda kõva häälega välja, kuidas asjad tegelikult on.

Kõva külm on kujundanud meie meelelaadi. Huuled sulavad harva lahti, kui tuleb armastust vanduda. Armastus - see on võõrsõna. Eksootiline ja keeruline, ei tihka seda väljagi öelda, äkki mõni silp läheb valesti! Aga vahete vahel õnnestub see kuuldavale tuua.

Meil on endiselt kõvu mehi ja naisi. Kuni on kõva, jätkub sugu.

4. aprill 2019

Jumala kell käib ette

Kumb on hirmsam: surra liiga noorelt või liiga vanalt? Noorelt lahkunul jääb palju tegemata ja nägemata, viljad jäävad valmimata. Ent surm säästab teda ka õudsest piinast: raugastumisest. Oleks ju tore mõelda, et vananemine on küpsemine ja inimhing käärib aastatega üha paremaks nagu hõrk vein. Tegelikkus pole aga magus ega joovastav. Küpsemisele järgneb tavaliselt roiskumine.

Maailmas elab nüüdseks 7, 7 miljardit inimest. Unustage kliima soojenemine, käimasoleva ajastu suurimaks globaalprobleemiks on inimeste üleküllus. Tänu soodsatele tingimustele haljendab inimkond nagu umbrohi. Piibellikust seisukohast on kõik korras, jumala käsk oli ju: saagu teid palju! Oeh. Ühel hetkel taipas ka taevataat, et sõnadega tuleb ettevaatlik olla, sest inimene, va raibe, kipub jumalasõna seadusena võtma. Seetõttu väljastas ta uue korralduse: leiutage rasestumisvastased vahendid ja kasutage neid usinalt! Kondoom on inimkonda päästev messias, beebipillid neitsi Maarja täideläinud unistus. Kahjuks ei taha paavstid sellest endiselt aru saada, nende kõrvad ei kuule jumala meeleheitlikku juttu.

Pixabay

Tasakaal mõistliku ja mõttetu vahel kaob kergesti. Neis paigus, kus ei valitse nälg ega viletsus ning kondoom on rahva lunastanud, kipub vanadus võimust võtma. Sotsioloogid ütlevad selle peale: rahvastik vananeb. Iseenesest on ju tore, kui keskmine eluiga pikeneb. Õnnetuseks ei lisandu eluaastaid nooruse poolele. Hoopis videvikuaastaid tuleb üha juurde. Seega suureneb ka vaev ja mure, sest vanadus pole iial olnud rõõm.

Vananev rahvastik koormab sotsiaalsüsteemi ning paneb proovile nooremate empaatiavõime. Kes õieti suudab hoolida dementsest, vigisevast ja alla tegevast vanurist? Õnn oleks surra mõistus peas ja käed-jalad liikvel. Kõigil seda õnne pole. Hulk õnnetuid peavad oma elu viimased päevad mööda saatma hooldekodus, inimeste romulas. Vanurite hooldamine pole just unistuste töö - füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnav, kehva palgaga. Ideaaljuhul peaksid seda tööd tegema suure südamega pühakud. Neid napib igal pool ja igal ajal. Ometi kasvab nõudlus hooldajate järele lausa aastatega. Häid lahendusi pole.

Kas tulevikus saab eutanaasia üheks levinumaks suremise vormiks? Tore oleks. Kõige parem inimene on surnud inimene. Oot-oot, kuidas nii?! Kas elu polegi siis püha? Olgem küünilised, mida rohkem inimeseloomi siia trööbatud planeedile sünnib, seda enam devalveerub inimelu väärtus. Mesilasedki on rohkem väärt, neid jääb ju aina vähemaks.

Vanaduse viletsus ja rohked kannatused panevad nii mõnigi kord imestama: kas surm on pime? Miks ei leia ta teed selleni, kelle elupäevad peaksid olema ammu loetud? Näed, vahel võtab vikatimees hällist lapsi kaasa, aga sängipõhja vaevlema jäänud puruvanakest ei tihka puutuda. Jumala kell käib ette või jääb hoopis maha, ikka tuleb surm külla just siis, kui on kas liiga vara või juba lootusetult hilja.

Jumal tahab seda, mida inimene tunneb. Kui surelik tahab surra, on see jumala tahe. Seetõttu ei tasu ka eutanaasiasse või abistatud enesetappu suhtuda ülemäära traagiliselt. Kes jumalasse ei usu, sel on lihtsam. Kui jumalat pole, siis kuulub elu vaid inimesele endale. Usklikule annab elu kõigekõrgem, tema ka elu võtab. Uskmatu saab elu inimestelt, emalt-isalt, tema elu peavad võtma inimesed. Eutanaasia on religioosne probleem. Jumalata maailmas maksab elu just täpselt niipalju, kui on ta õige hind: kaks kopikat. Taipaks vaid uskmatu inimene enne mõistuse kustumist oma lähedastele öelda: tapke mind!

1. aprill 2019

Hitler maeti juudi kalmistule

Pikka aega oli selgusetu, kuhu maeti 1945. aasta aprillis kommunistide poolt mõrvatud Jeesuse asemik maa peal, Adolf Hipster (kunstnikunimega Hitler). Kuna tsüaniidikapsel, mida talle vägisi kurku toppida üritati, ei tekitanud pühale ihule vähimatki kahju, lasti palavalt armastatud juht ja õpetaja reeturlikult kolme hõbekuuliga maha. Teda marineeriti äädikas, praeti koos juurviljadega wok-pannil ning lisati punast pipart, koriandrit ja tüümiani, enne kui küpsed säilmed klaaspurgis Berliini lähedale ehtsasse maakeldrisse tallele pandi.

Selle jultunud teo toimepanijaks oli Punaarmee julgeolekuorgani SMERŠ-i peakokk Antonina Antonovka, kelle pojapoeg Vasja asutas hiljem Jabloko partei. Antonovka tütar, imeilus Vassilissa, läks selle kuritöö pärast emaga raksu, vahetas sugu ning värvati peagi KGB-sse nime all Volodja Putin. Teda olevat hiljemgi Kremli koridorides liikumas nähtud.

Pixabay
Hitleri purk toodi 1946. aastal välja ning maeti Magdeburgi, nõukogude sõjaväe territooriumile. 1970. aastal hakkas Antonovka süda kipitama, tema viimne palve surivoodil oli: "Las ma mekin viimast korda Hitlerjankat!" Baba soov on djadja kohus. Purk kaevati üles ja viidi Moskvasse, kuid naiskokk oli selleks ajaks juba kulbi longu lasknud. Hitleri säilmed läksid pärast seda paljudeks aastateks kaotsi.

Kuulujutu järgi olevat küll seltsimees Brežnevile 120. sünnipäevaks kingitud kristallist viinakarahvin, mille juurde kuulus Hitleri kolp, ent 2000. aastal tehtud DNA-uuring näitas, et tegemist oli hoopis lamba pealuuga. Knoxfordi ülikooli professor Dick Head avaldas seepeale artikli, milles väitis rohkele empeeniselisele materjalile tuginedes, et kolp võis siiski olla Hitleri oma. Teaduslikud uuringud on korduvalt tõestanud, et natsi ja lamba pealuud on geneetiliselt äravahetamiseni sarnased. Erinevus on vaid foneetiline. Kui lammas ütleb "Mää!", siis nats ütleb: "Heil Hitler!"

Uusimat tehnikat appi võttes asusid Jaapani teadlased 2018. aasta septembris ohtlikule ekspeditsioonile Vene tsaaririiki, eesmärgiga otsida üles Hitleri maised raasukesed. Õhtud Moskva lähistel möödusid meeldivalt ja väga viljakalt. Eva Brauni nimeline humanoidrobot leidis Hitleri säilmed metsakasvanud juudi surnuaialt, marmorist menoraa jalamilt. Õnnetuseks selgus, et keegi oli juba purgi lahti teinud ja sinna sittunud. Uurimismeeskond süüdistab Toomikut.

Vene ja Saksa muuseumid keeldusid Hitleri purki esteetilistel põhjustel oma ekspositsiooni võtmast. Seetõttu pannakse hindamatu reliikvia välja parun von Swastika sünnipäeval, 31. oktoobril Suure-Lähtru mõisas.

25. märts 2019

Pesapuu ja neetud raud

Koduigatsus, olgu see nii kurb, traagiline ja lämmatav kui tahes, kuulub kahtlemata eestlaslike iseloomuomaduste põhikomplekti. Punane vägivald jättis läinud sajandi neljakümnendail kodutuks kümneid tuhandeid eestlasi. Tagasi igatsesid need, kes viidi itta ja need, kes pagesid läände.

Ruttasid relsside raual
rattad, kus viha valuvärvi,
valu lume valget värvi,
risti ei kellegi haual.
Kõrged kuused kohisesid.
Ainukesed kaasatundjad.

Nõnda nägi küüditamist Kalju Lepik, pagulane. Ta kirjutas:

Ka siis, kui meie hõim
selga saab surisärgi
manala õues,
kuulete kisendust kõues,
kanarbikus ja soos,
sügissajus ja rajuhoos
õigluse järele.

Ja veel:

Küsib kas Siberi tundras mees põlvili surutud põrmu
küsimust: olla või ei? - Olla on orjale kõik.

Kajaka kaugenev kisa, kas kaugeneb kuhugi randa?
Helsingör kusagil on, kusagil Taanimaa rand.

Sedavõrd ausal ja kompromissitul moel saavad Lepiku luules kokku küüditatud ja pagulased. Ikkagi üks rahvas, mis sest, et kahte ilmakaarde laiali puistatud. Ikkagi üks, ehkki osad tiriti ja teised tõugati. Kes rongiga, kes paadiga. Kõik kannatasid. Ka pagejad olid represseeritud, ka küüditatuid ja koonduslaagreisse saadetuid tuleb pidada väliseestlasteks. Just, ikkagi üks rahvas!

Pexels
Pesapuu on linnule maailmapuu, see ühendab mullakamarat pilvesiiluga, tegelikkust unistustega, keha hingega. Kui lind pesast röövida ja puuri pista, vaikib ka tema laul. Süda igatseb pessa, igatseb tuttavaid oksi, korpa ja lehesahinat, igatseb oma puud. Seda ilusat ja elusat, jõudsalt aastaringe kasvatavat.

Puu suurim vaenlane on raud. Soomeugrilaste mütoloogias ilmneb kahtlaselt sageli raua ohtlik loomus. (Näiteks: "Kalevala" üheksas runo, millel põhineb ka Veljo Tormise "Raua needmine".) Rauaga võib palju kurja korda saata. Rauast on puur, mis võtab linnult vabaduse ja rauast ka kirves, millega raiutakse maha tema pesapuu. Rauast on rööpad, millel sõitsid rongid Siberisse ja raudrattad vagunitel, kus kodutuks jäetud süütud inimesed loksusid. Rauast on ahelad ja trellid.

Igatsus jääb alles ka siis, kui ootus ja lootus on tuhmunud. Igatsus hoiab lootust elus. Kui pesapuu põlema süüdata, kerkib sellest nii vägev ja valus leek, et see sulatab ahelad, trellid ja rööpad. Uus pesapuu võrsub söestunud köndi asemele.

Kalju Lepik saabus tagasi kodumaale 1990. aastal. Koerus, oma sünnikohas kirjutas ta:

Tuleb päev, kus kõik kadunud külade aknad
löövad õlilampide valgusest uuesti valgeks.
Näod on tuhmunud pildialbumite piltidel. 
Vaarisad ja vaaremad, vanaisad ja vanaemad, 
isad ja emad. 
Koeru kirikukella kumin õitseb ülasena õhtutaevas. 
Ja tagasitulek ei ole enam vihkamine.

21. märts 2019

Ristimõts jääs märgutama

Ettekujutus ütest paarisaa aasta tagutsõst matussõrongist

Kerigukell kumisõs üle keväjädse mõtsa. Matussõrong pidä kinni vana jürre pedäjä man. Austõt külämiis võtt vaiva väidse ja lõikas puu sisse väiku risti. Koorõ alt igritses kuldnõ vaigupissar. Tsirtsatas viina. Rong tuudõrdas edesi matussõ poolõ, a üts nuur sirgõ miis jääs maha.

Kae noh, mõtlõs tä ja uur pedäjät. Lähkün om viil mitu säänest ristiga puud. Terve ristimõts! Säänest pilti ei olõ tä viil nännü.

Pixabay
Friedrich Reinholdson, vahtsõnõ Võru liinatohtri, om talvõl kolmõkümneaastadsõs saanu. Seo om timä edimäne talv siin Liivimaa kubõrmangu hämärän nukan. Tohtrileib ei olõ sukugi makus. Rassõt tüüd kooni-maani, palk vilets. Maarahvas kõnõlõs umma kiilt, mis om hoobis tõistmuudu ku tuu, midä pruugiti Virumaal, tä latsõpõlvõ kandin. Nuurmiis ei saa kõgõst viil arvu, a egä pääväga opp tä manu ja nakkas tervet ilma terävämbä kõrvaga kullõma.

Ülikoolin kõnõldi, et mõni aig tagasi käve üts ull’ nuurmiis jalaga Riiast Tartulõ ja luulõt’ maarahva keelen. Määnegi Peterson. Nuur tohtriherrä sääd esi kah värsse paprõ pääle, õnnõ saksa keelen. Tä om lugõnu Goethet ja Schillerit, tundnu mõnnu suurõ keele ilust ja pruuvnu säänestsamma imet luvva. Maarahva keelen ei mõista ja ei taha tä kuiki luulõta.

Sõbõr Faehlmann ütel’ ütskõrd, et esiki maarahvas või kunagi naada ummi raamatit kirutama, uhkit pilte maalma ja tiidüst tegemä. Reinholdson tuud ei usu. Tahmatsõn sannan ei sünnü Cervantest vai Michelangelot. Umakeelitsest tiidüsest ei massa kõnõldagi. Ülikoolin opitas iks ladina ja saksa keelen. Kuis sa säädüse- vai tohtritiidüst oppat, maakeelen ei olõ tuu jaos sõnnugi!

Toimõnduisi täüs talv Võru kreisin, mäki ja soiõ vaihõl, om Reinholdsoni miilt muutnu. Egän päävan om olnu midägi, midä imes panda. Puruvana taat, kedä täämbä matõtas, es mõista kattõ tähte kokku lukõ ja ummõtõ tiidse tä pääst satu juttõ.

Taadil olli luu-liikmõ väega haigõ, tä käve ütesttüküst tohtri man. Tuu aig, ku Reinholdson tedä kaie ja kumpõ, pajat’ taat muinasjuttõ kullaketräjist, põh’akunnast, rehepapist, vägeväst vähäst, puulasõst ja tohtlasõst.

Nüüd mõtlõs tä kaonu taadi pääle. Timä mahlanõ, kiräsõnast putmalda kiil oll’ nuurmehe kõrvalõ ilmadu nall’akas. Seo tekse tä är nigu nõidus. Jutu, mis taat hindäga kandsõ, es tohtnu timäga üten hauda pudõnõda. Nuu võinu üles kiruta.

Kiil ei olõ ütsindä suun, mõtlõs Reinholdson. Kiil om kinda, vüü ja suka pääl, aidan ja kirstun. Kõik ilm kõnõlõs kavvõliidsi vanavanõmbidõ, kodu- ja mõtsavaimõ keelen. Tsuvva krutin likõ lumõ pääl. Lõuna, mis husisõdõn sannaliidsi õnnistas. Sügüsene külm vihm, mis põhukatussõ päält alla tsilgus. Maa üsäst vällä päsnü puhas lättevesi. Kaibligu kerigukellä helü mõtsa kottal.

Umma kiilt ei saa pähä pessä, taad saa õnnõ hindä kõrval hoita, ellä keele seen. Seo kiil om nigu suupäälne räbästik, matal ja armõdu, ede- ja peräotsalda, põlinõ ja igäväne. Kimmäs kotus, kost inemine löüd hirmsal aol varju.

Maarahva usk ja kiil saava kokku mõtsa vahel. Rist puu seen ei olõ niisama märk, mis kaits elävät koolnu iist. Seo om mitmõ tähendüsega sõna. Leinäjä tege kuurdõ risti ja vaigunõ petäi ikk timäga üten. Inemine ja puu kõnõlõsõ hindäkesken, uman keelen.

Vast oll’ Faehlmannil õigus, maarahvas või uma ands’aku keelega viil imet tetä. Viimäte kirutas mõni kängsepä poig koguni eeposõ?

Õkva ku sügäväst unõst heräten pand Reinholdson kübärä pähä ja ruttas matussõrongilõ perrä. "Ma võta hindäle priinimes Ristimõts," otsustas tä. "Vai Kreutzwald – sis saa egä saks arvu, kost ma peri olõ."

Seo kirätükk tull kõgõpäält vällä 14. märtsi Uman Lehen

11. märts 2019

Loojal on lootust

Küsimus „kuidas ma tean, et ei tea?“ on kuratlik. Kui ma tean, et ma midagi ei tea, siis järelikult ma juba tean midagi. Just sellelt pinnalt annabki teadmiste ja mõistmise poole pürgida. Pole lollimat tüüpi, kui see, kes arvab, et ta on valmis tark. Sama kinnitas ka Sokrates, kes ei pidanud ennast targaks (sofistiks), vaid tarkuse sõbraks (filosoofiks). Niisiis võib öelda, et teadmatuse teadmine on lausa kogu lääne filosoofia seemneks.

Teadmine on omamoodi uskumine, veendumine millegi olemasolus, mida pole kiirelt ja lihtsalt võimalik kontrollida. Teadmiste poole püüdlemine on vaevaline protsess. Parimad jõuavad sel teel veendumuse ja tõeni. Aga tõde, vana vigurivänt, näitab igaühele, kes teda otsib, erinevat nägu. Mõnele lihtsameelsele jääb pihku tõe vasak kannikas - ja temagi hõiskab: tõde naeratas mulle!

Pixabay
Materialism paistab olevat lihtsaim viis, kuidas piiritleda oma tunnetuslikkust, kuid paraku eirab see inimese kaasasündinud vaimsust. Teadmised on seal, kus on südametunnistus. Viimast on aga väga keeruline mõõta. Isegi südametunnistuse olemasolus ei või kindel olla. Teadmised ja tunded on aga raskesti eristatavad. Mida ma tean, seda tunnen. Kuidas ma tunnen, et ei tunne? Jumalik küsimus!

Teadmatuse teadvustamine avab loovuse lätte. Looming pole tühipaljas tekst, pilt, akt, vaid see, mis loodu taga. Just sõnadega seletamatu „miski“ tekitab häid elamusi.

Loovuse algseks tõukeks võib olla äratundmine, et inimest ei seo praegusega miski. Loov inimene on igaviku saadik. Ta saab oma loomingu läbi terviklikuks ja vabaks. Kui oma minast loobuda, sünnib looming. Enesekesksus on hävitajalik, see on võtmine, neelamine. Looming on andmine. Looja teeb seda, mida kõiksus tema ümber ja sees.

Sellega koos seab looja end keeruka dilemma ette: kas leida ennast ja kaotada kõik või kaotada ennast ja leida kõik. Valida materialism, käega katsutav, silmaga nähtav või hoopis midagi nähtamatut, raskesti hoomatavat? Looja võidab igal juhul, isegi kui tema looming pole igavene.

Meistriteoseid saab luua see, kes teab ja tunneb. Teab, kus ja kes ta on, tunneb maailma ja iseennast. Paljud kaotavad enda ega leia enam kunagi üles. Loovus ja lootus on verevennad, kes surevad üheskoos. Teadmine maailmast annab võimu rumaluse üle, teadmine iseendast võimu loovuse üle.

Aeg-ajalt tuleb ikka üle küsida: kes ma olen? Kas ma tunnen end? Jaatav vastus annab lootust, see tähendab loovust.

Samal teemal:
Imedest ja imemisest
Iga laps on luuletaja

24. veebruar 2019

101 Eestimaad

Eesti koosneb uskumatult paljudest maadest, igaühel sada üks nägu. Eestlaste maa ulatub Kihnumaast Peipsimaale, Virumaalt Võrumaale. Tuuled puhuvad üle Saaremaa ja Hiiumaa, riivavad Muhumaad, ruttavad läbi Järva-, Rapla- ja Harjumaa. Selline ta on, tuulepealne maa! Karmi käega Põhjamaa, ei mingi põdur põhjamaa.

Pixabay
Metsa taga Mulgimaa, servapäälne Setumaa, kaunis kallis Kihnumaa, vallatute Vooremaa. Siin Soomaa, kõrval Kõrvemaa, piiril Paganamaa. Mehkamaa, Kullamaa, Põltsamaa!

Nälga sel maal ei ole. Meil on veel põllumaad ja karjamaad, kapsamaad ja kartulimaad. Liiva- ja savimaad. Kergelt ei tule miski. Vanasti vakamaa, ammu adramaa, praegu pärusmaa.

Eesti on õhtumaa. Tähtis liidumaa. Suusa- ja rallimaa, vahel ka pallimaa. Ääremaa... Tuhande võimaluse maa. Loomulikult sünnimaa, kodu- ja isamaa. Kisamaa, kiusumaa, tapluste tallermaa. Ja ikkagi - muinasmaa.

Eestlane ei torma. Ta on maakuulaja. Juur sügaval maa sees. Juurt tuleb hoida, kasta ja väetada. Seda peaks eestlane ometi teadma - juba maast madalast.

Mida soovida eestlasele neil tormistel aegadel? Olgu ta ikka kahe jalaga maa peal!

20. veebruar 2019

Ebaõiglane riik kõigile!

Mis on tähtsam: vabadus või võrdsus? Kuidas vastata, kui kuri sfinks peaks põõsast välja kargama ja õnnetule teekäijale taolise viguriga küsimuse esitama? Kumba valida? Mõlemad oleks nagu head variandid.

Aga ajalugu näitab, et mõlemat korraga ei saa. Kus on rohkelt vabadust, pole raasugi võrdsust, kus valitseb võrdsus, jääb vabadus kängu. Laias laastus võiks öelda, et parempoolsed eelistavad vabadust, vasakpoolsed võrdsust. Neid kaht pole siiski võimalik teineteisest nii selgelt lahutada. Piirid poliitilisel skaalal on hägused. Parempoolsed erakonnad tulevad sageli välja sotsialistlike ideedega (vanemahüvitis, tasuta kõrgharidus, maksuvaba lasteaed jne) ning ega vasakpoolsedki suuda pidevalt seista "inimeste eest" - ka vaba turgu on vaja kaitsta. Võib-olla ongi nii hea ja õige? Äärmused põhjustavad kannatusi.

Täiesti vaba turumajandus tekitab ebavõrdsust ning toob kaasa kõheda olukorra, milles isegi haridus ja tervishoid peavad olema kommertslikult tulusad (näide: kauboikapitalistlik USA). Vaba riik usaldab kodanikku, kuid ka nõuab temalt palju. Kui riik enam sotsiaalses mõõtmes inimeste ellu ei sekku ehk laseb tal oma äranägemise ja võimaluste järgi toimetada, on tulemuseks paratamatult anarhia. Riiki ei huvita kodanike isiklikud mured, millest johtuvalt side riigi ja kodaniku vahel lõdveneb. Valitseb põhimõte: kes ei oska ujuda, peab uppuma. Vabas riigis maksab tugevate õigus.

On ka teine tee: täielik võrdsus, mille tagab riigi sekkumine inimeste ellu ning samaväärsete võimaluste loomine võimalikult paljudele. See tähendab, et riik piirab vaba turumajandust, ettevõtlusest lõigatav tulu suunatakse riigikassasse, kust see puudustkannatajatele laiale pudistatakse. Võrdne riik võtab endale vabaduse, seega ka vastutuse. Vara ei kuulu kodanikele, vaid võimukandjatele, kes vara ümber jaotavad. Kodanike peremehetunne hakkab kiratsema, orjameelsus õitseb. Võrdses riigis maksab nõrkade õigus.


Tundub, et Eesti - ja suur osa maailmast - kaldub järjest enam võrdse riigi poole. Üks kõlav valimisloosung, mis lubab õiglast riiki kõigile, viitab sellele suundumusele täiesti varjamatult. Õiglus ja võrdsus on vasakpoliitilise loogika järgi üks ja seesama. Vabadus tähendab valikuvõimalusi, ent kui inimene kuulub vaeste ja vaevatute sekka, ei ole tal vabadust. Inimeste võrdsustamine peaks ideaali järgi selle kitsaskoha kõrvaldama. Kui pakkuda kõigile võrdsust, peaks suurenema ka vabadus. Ent need kaks on pöördvõrdelises seoses. Rikkal on palju vabadust, sest tal on raha. Kui rikkalt osa raha ära võtta ja vaesele anda, jääb ka rikkal valikuvõimalusi vähemaks. Vaene saab rikkamaks, seeläbi saavutab ta rohkem vabadust. Aga rikas jääb vaesemaks ja seega on võrdsustamispoliitika tema jaoks hoopiski ebaõiglane. Võrdsus ei too kaasa üleüldist õiglust.

See on muidugi lihtsustatud ja liialt materiaalne käsitlus. Rikkus ja vaesus tulenevad ennekõike tingimustest, milles inimene elab ja tegutseb. Inimesed ei sünni võrdsetena. Oleme erinevad oma päritolult, rääkimata vaimsetest ja füüsilistest omadustest. Võrdsust, õiglust ja rikkust ei saa kõigile lubada, sest riik ei saa jagada andeid ega oskusi. (Või arvavad Toompea asukad tõsimeeli, et nad on jumalad? Sellisel juhul tuleks riigikogu ümber nimetada riigi hullumajaks.)

Kuid ega poliitikud üksi ole süüdi selles, et lubatakse võimatut. Lubatakse ju seda, mida oodatakse. Inimesed ihalevad magusa utoopia järele, unustades, et võrdsuse nimel on peetud hulk veriseid revolutsioone, mis on lõppenud kohutava krahhiga. Võrdsuse kuulutamine on riigijuhtidele enamasti kasulik, sest hoiab alamaid vähemalt mõnda aega vaos. Aga kaua sa ikka vaest inimest lollitad?

Ajaloolane ja diplomaat Margus Laidre kirjutab: "Inimesed on häiritud, et aastakümnete vältel pole poliitiline eliit suutnud pakkuda töötavaid lahendusi ühiskonda vaevavatele probleemidele, mis on viinud üldisele enesekindluse langusele. Eurooplaste ja ameeriklaste kannatus valitseva klassi jõuetusega "midagi olulist ära teha" on katkemas. /---/ Lihtsustatult võiks öelda, et utoopilise võrdsuse lubamine eranditult kõigile koos eliidi kriisiga ja sellest johtuv üha suurema hulga inimeste pettumus ongi viinud järjekordse vihalaineni." Mis siinkohal aitaks? Rohkem vabadust? Rohkem head "ebaõiglust", mis ei lööks inimesi ühe puuga, vaid annaks võimaluse näidata tugevatel oma tugevusi, andekatel andeid, osavatel oskusi?

Inimesed ootavad aga võrdsust nagu taevamannat. Keegi ei taha olla teisest kehvem. Seisuslikku ühiskonnakorraldust, milles inimesed jaotuvad tähtsuse järgi redelipilkadele, kus igaühel omad õigused ja kohustused, ent erinevad vabadused, ei igatse keegi taga. Kuidas siis leppida julma tõsiasjaga, et me pole tegelikult võrdsed ega saa selleks kunagi? Jah, kõiki inimesi tuleks kohelda võrdselt - see näib õiglane, moraalne ja inimlik. Ometi näitab tegelik elu, et isegi seaduse ees pole kõik võrdsed. Ja see on tõesti ebaõiglane!

Enne, kui pöörata kurjad pilgud riigiisade poole, tuleks vaadata peeglisse. Kas meie, lihtsad kodanikud, käitume üksteisega kui võrdne võrdsega? Tark ei saa pidada lolli enda sarnaseks ja puruvaene kirikurott ei hakka iialgi sõbrustama kuningas Kröösusega. Me pole üksteise silmis võrdsed, miks peaksime võrdsustamist ootama riigilt?

4. veebruar 2019

Keha pole enda teha

Malbelt mõrvapaigalt leiti lömastatud kolbaga laip. Õõva tekitav roim pandi toime taunitava, ent pädeva relvaga - sepahaamriga. Uje siiras tunnistaja, kelle mälu oli nörritavalt lünklik, meenutas, et edukas tapmine sooritati hetk enne südaööd ning kurjategijaks oli range ja morni ilmega mees, kes oma nõmedat ohvrit ühe teatud jäsemega embas.

Uskumatu küll, aga ülaltoodud lõigus on lausa kakskümmend sõna, mille on välja mõelnud ja käibele lasknud üksainus mees - Johannes Aavik. Kõik need krimikirjandusest tuttavad mõisted - mõrv, roim, laip ja relv - jäänuks ilma Aaviku energilise tegevuseta sündimata.

Muidugi saaks esimese lause ümber sõnastada ka nii, nagu see võis enne keeleuuendust välja näha: "Tasalikult tapmispaigalt leiti puruks litsutud pealuuga surnu." Mõte ei muutu, kuid mida rohkem on keeles värvilisi klotse (ehk sõnu), seda huvitavamaid ja mitmekesisemaid maju (ehk lauseid) saab ehitada.
Pixabay

Uued sõnad ei kuku laest, need tuleb ikka teatud loogika põhjal sepistada. Aaviku keelevärskendus sai olla nii edukas seetõttu, et ta kasutas sõnade loomisel rohkelt murretest ning teada-tuntud võõrkeeltest laenatud tüvesid.

Võtame "laiba" ja hakkame seda lahkama. Juba muistsest ajast peale on läänemeresoome keeltes (liivi, vadja, soome, isuri, vepsa) öeldud korjuse kohta raisk, raip või raibe. Saksa keeles on surnukeha die Leiche. Kui "raip" ja "Leiche" kokku segada, saamegi tulemuseks "laiba".

Enne Aavikut öeldi laiba kohta surnu või koolnu. Ma tajun siin põhimõttelist tähenduslikku vahet. Laip on umbisikuline, objektistunud inimene, jäänus, "miski". Sel puuduvad igasugused elutunnused. Seevastu surnu on endiselt "keegi", ta pole enam elus, kuid tal on lahkunud isiku iseloomujooned. Vana rahvausu järgi kuuluvad elavad ja surnud kokku, nad moodustavad ühise kogukonna. Erinevalt surnust on laip hoopis teise kategooria mõiste, laiba ja elava inimese vahel jookseb selge piir. Inimene koosneb kehast ja hingest, surnu peamiselt hingest, laip on ainult keha.

Inglise keeles tähendab body nii elavat kui ka elutut keha. Corpse on surnu, kuid sama algtähendusega - corpus tähendab ladina keeles keha. Corpse pole aga kindlasti korjus, temas on säilinud grammike inimlikku hinge ja elu pühadust. Kes satub Ameerikas Texase osariiki, võib läbi astuda ka Tallinna suurusest metropolist nimega Corpus Christi ehk Kristuse Ihu. Hiljem on tore kiidelda: olen Kristuses käinud!

Eesti keeles kannab korpus mõnevõrra kitsamat tähendust. Korpus on teatud asja, seadeldise või masina keha. Ka teiste hoonete juurde kuuluv üksikrajatis (õppekorpus, ravikorpus) või väeosa (laskurkorpus, kadetikorpus). Seega on korpus tavaliselt elutu, kuid sõtta minnes elus. (Loodetavasti ka sõjast tulles.)

Matemaatikas tuntakse geomeetrilist keha. Kuup, silinder ja püramiid on kehad. Kera samuti. Mis kerasse puutub, siis selgub, et tegemist on iidse soome-urgi sõnaga. (Vepslased kutsuvad kapsapeadki keraks.) Ei ole hea, kui inimkeha on kerakujuline. Aga triks ja terve inimene koosneb igal juhul keradest. (Eriti mehed.)

Kera ja keha kõlavad sarnaselt, kuid samast tüvest ilmselt ei pärine. Aga keha ja ketas on küll samast tüvest. Soome keeles on kehä ringjoon. Ka teistes soome-urgi keeltes viitab keha (kehä, keč́e, kegy, kötš, či, ši) millelegi ümmargusele või sõõrikujulisele: ring, ketas, rõngas, päike või päev.

See, mis on mari, mokša ja ersa rahvaste jaoks päike, on eestlaste jaoks inimkeha. Kuidas ja mis põhjusel taoline tüve tähenduse muutus aset leidis, jääb mõistatuseks. Ehk on asi selles, et eestlase keha igatseb pidevalt päikest?

30. jaanuar 2019

Head Tammsaare päeva!

Milleks on vaja eesti kirjandust? Selle lihtsa küsimuse peale võib kergesti kimbatusse sattuda. Kas eesti rahvas vajabki enam oma kirjandust? Turumajanduse rusikareegel ju ütleb: kui pole nõudlust, ei saa olla ka pakkumist. Praegu on turul ülepakkumine ehk raamatuid palju, lugejaid vähe.

Võib-olla saabub kunagi aeg, kui riik (õigemini: rahvas) peab hakkama eestikeelse ilukirjanduse ilmumist vägisi toetama. Ka saja aasta pärast leidub loodetavasti mõni õilis loll, kes tahaks eestikeelset luulet-proosat lugeda. Solidaarsusest peab iga tuleviku maksumaksja temaga arvestama. Eestikeelne kirjasõna on omaette väärtus ja selle lugeja haruldane liik, mis tuleb looduskaitse alla võtta.
Pixabay/Giphy

Rahvusliku kirjanduse püramiidile pani pisikese, ent tähtsa nurgakivi Kristjan Jaak Peterson. Korruseid kasvatasid Faehlmann, Kreutzwald, Bornhöhe, Koidula, Liiv, Vilde, Kitzberg, Luts, Tuglas, Under, Masing jpt. Tammsaare on selle püramiidi tipp, mis paistab üle aegade kaugele.

Suur Egiptuse püramiid oli algselt kaetud kiiskavvalge marmorikihiga, tipp oli kullast ning säras päikesekiirtes. Nüüdseks on kivivooderdus ammu alla pudenenud, tippki tuhm ja nüriks jäänud. Kas eesti kirjanduse püramiidi võib tabada sama saatus?

Kardetavasti on see saatus juba käes. Nooremad põlvkonnad ei pea omakeelset kirjandust pühaks. Minu eakaaslased ei huvitu kuigivõrd raamatutest, kirjandus pole nende silmis eesti kõrgkultuuri alusmüür (seda on ta varem olnud!). Ent Egiptuse püramiid on endiselt suur ja võimas, ikka veel üks seitsmest maailmaimest.

Ja paistku tulevik nii tume kui tahes, ka eestikeelne kirjandus on maailmaime, mis niipea ei kao.

*
Kunstimuusade joovastavas seltskonnas võib ununeda vana tõde: selleks, et sügavale kultuurkihti settida, tuleb massidele meele järele olla. Kriitikud Tammsaaret tema eluajal ei mõistnud ega sallinud (nii on alati ja igal pool: kes ei mõista, see ei salli). Rahvas aga armastas Tammsaaret, "Tõde ja õigus" oli ja on rahvalik kirjandus.

Rein Veidemann tegi ettepaneku tähistada rahvakirjaniku sünniaastapäeval, 30. jaanuaril, Tammsaare päeva, mis oleks ühtlasi eesti kirjanduse päev. Imeline ettepanek - riigikogulased, tehke teoks! Olgu siis 30. jaanuar veel üks lipupäev. (Neid päevi, kui sinimustvalge pidulikult vardasse tõmmatakse, võiks olla aastas kasvõi 365. Oma riik, keel ja kultuur on väärt vaibumatut meelespidamist!) 

Tammsaare päev võiks olla meie kirjanduse püha, mis juhataks sümboolselt sisse veebruari, Eesti iseseisvuse sünnikuu. Riik ei saanud sündida ilma rahvata, rahvas ei ärganud ilma kirjanduseta. Ehk õnnestub uniseks muutunud rahvas raamatulehtede krabinaga jälle üles äratada?

18. jaanuar 2019

Imedest ja imemisest

Ettevõtja peab olema ettevõtlik, looja loov. Igasugune tõsine ettevõtmine nõuab hoolt ja täpsust, looming sisaldab riske. Seetõttu on ettevõtja-loovisiku (need on ju põhimõtteliselt üks ja sama) tähelend piiratud tema loomusega. Arg inimene ei sobi äri- ega kunstitegijaks. Loovisik ei tohi mingil juhul põdeda hea õpilase sündroomi: oi, kas ma ikka teen õigesti, mida ma tegema pean, et "suurtele" meele järele olla. Loomingus ei kehti "õige" ega "vale". Kõik algab julgest pealehakkamisest.

Paraku juhtub tihti sedasi, et plaanid, soovid ja unistused võivad olla nii säravad kui tahes, väärt tulemust ei saa ühegi töö kallale asudes tagada. Eriti siis, kui käsil on loominguline töö. Ükski kirjanik ei taha kirjutada magedat raamatut. Ükski lavastaja ei taha tuua lavale tükki, mida keegi vaadata ei viitsi. Ole sa filmirežissöör, koreograaf, skulptor või siidimaalija - ikka tahaks edasi anda oma sõnumit, mõtet, tunnet, tahaks kõnetada paljusid inimesi. (Keegi pole veel kurtnud selle üle, et tal on liiga palju publikut!) Aga oh häda! Mõni teos lihtsalt ei haara kaasa, jätab külmaks, sõnum läheb kaotsi ja kaob tuuletiivul igavikku.

Pixabay
Õnnestunud kunstiteos on alati ime. Imesid - teadagi! - juhtub harva. Ent siiski näib, et kunstimaailmas tuleb imesid ette hoopis sagedamini kui argielus. Iga loovisik ei saa olla imetegija, imede loomine on meistrite võimalus, au ja kohustus. Ometi sirutuvad paljud loojad imede järele, neid tahab näha, kuulda ja tunda ka publik. Pettumust pole võimalik vältida, kuid õnnestunud teos õnnistab kõiki, nii andjat kui saajaid.

Vahel tahaks nagu midagi teha. Midagi enneolematut. Erilist, kordumatut, ajatut. Tahaks lennata, aga tiivad ei kanna. Inimesed nurisevad, loojat süüdistatakse oskamatuses. Ent kõige rohkem nuhtleb end looja ise. Ta ei näita seda enamasti välja. Kui, siis harva. Ainult kõige lähedasematele.

Luua on keeruline, riske palju. Materjali, millest meistriteoseid luua, napib. Mis töösturitel viga - nemad võivad tonnide viisi toorainet osta, kui ainult kopikaid jätkub. Saab tutvustega, kui muidu ei leia. Aga looja materjal pole käega katsutav, selle peab ise, oma higi ja pisaratega välja teenima.

Vahel tuleb vähesega leppida. Ei ole mõtet kusagilt midagi välja imeda. Kuigi mõnikord võib imemine päris mõnus olla. Näiteks kui lauale tuuakse maasika- või jäätisekokteil. Ka tolmu imeda on mõnus. Looming tahab küpsemist, läbi elamist ja läbi kogemist. Muusad käivad külas siis, kui ise tahavad. Nad ei helista ette.

Milline rõõm, kui muusa juhtub vahel külla tulema! Ja milliseid kinke ta endaga toob! Endorfiinide vool täidab kere, mõtted pääsevad keereldes liikuma nagu jääpangad kevadisel jõel ning jälle särtsub põues lihtsameelne lootus: seekord loon ma meistriteose!

14. jaanuar 2019

Peidetud surm

Miks surma ja surnuid nii pööraselt kardetakse? Surm on ju elu loomulik osa, igal aastal lahkub Eestis elavate kirjast üle 15 000 inimese. Ometi seostuvad surmaga üksnes negatiivsed tunded. Kaotus, lein ja kurbus. Me teame, et sureme - ja ikka ei lepi sellega.

Tänavuse juubelilaulupeo eel juhtus laulupeo sihtasutusel väike "apsakas". Õmblusvabrikult telliti T-särgid, millele oli trükitud Lydia Koidula "Mu isamaa on minu arm" esimene salm. Kogemata kombel tulid vabrikust välja ka särgid, mis kandsid teist ja kolmandat salmi. Sihtasutus pidas neid aga liiga "morbiidseks" ning laulupeoliste selga need ei jõua. See pealtnäha tühine juhtum on ometigi ilmekas näide sellest, kuidas praegusel ajal surma suhtutakse.


Selgub, et Koidula luuleridu "ja peaks sada surma ma seepärast surema", "su rüppe heidan unele" ja "mu põrmust lilled õitsetad" kõlbab küll laulda, aga mitte riietele trükkida. Tõsi, eraldi võetuna mõjuvad "Mu isamaa on minu arm" kolm salmi justkui kohatult. Ent milles seisneb luuletuse morbiidsus?

Folklorist Marju Kõivupuu on korduvalt kõnelnud ja kirjutanud surmakultuuri moodsatest trendidest, mida iseloomustab soov surma silma alt "ära peita", endast eemale lükata. Üheks põhjuseks on kindlasti linnastumine ning sellega seonduv olude ja elutempo muutumine. Aina harvem saadetakse kadunuke viimsele teele kodust. (Ei kujutagi ette, kuidas see linnakorteris saaks võimalik olla.) Vähesed ka surevad kodus. Kuuldavasti peetakse väga halvaks seda, kui keegi juhtub oma kodus loojakarja minema. Parem juba lageda taeva all! Kodu on ikkagi elu-, mitte surmakoht!

Ammu on unustusse vajunud surnu valvamise komme. Ka matused on muutunud kiiremaks ja lihtsamaks, matuserituaalid lahjenenud ja hägustunud. (Napsi ja magusat kirstu ääres ikka pakutakse? Ega vist.) Tuhastusmatuse suurenev populaarsus on vanad tavad segi löönud, isegi peiesid ei viitsita kõikjal pidada.

Eriti kiivalt püütakse surma eest hoida lapsi. Uue kombe kohaselt ei sobi pisiperet (alla 10- või 12-aastaseid) üldse matustele kaasa võtta - isegi siis, kui vanaisa või vanaema ära saadetakse. Lapsed kasvagu kiisude ja kutsude - või transformerite ja barbide - seltsis. Aga kes kasvab surmavõõraks, kasvab ka eluvõõraks. Surm ja elu pole teineteisest lahutatavad.

Huvi surma vastu pole mõistagi raugenud. Kõhedustundega kaasneb ka põnevus. Massimeedias valatakse liitrite kaupa verd, ajuollus purskub latvadeni ja pealuud veerevad nagu keeglikuulid. Suurtel ja väikestel ekraanidel peab vikatimees hoogsat lõikuspidu. Mängufilmides notitakse maha tuhandeid pahalasi. Fotoreportaažid terroriaktidest panevad vaatajad juba haigutama. (Kui need just kõrvaltänaval pole üles võetud.) Olgu surm mängult või päriselt, me saame sellest iga päev osa. Surm võib olla korraga hirmus ja äge. Või koguni ilus.

Tagasi Koidula juurde. Palun lugege tähelepanelikult: "Mu isamaa on minu arm" pole sugugi pessimistlik ega sünge luuletus. See on ülistuslaul isamaale ja elule! Köstri tütrena tundis Lydia ristiusku läbi ja lõhki. Tahes-tahtmata poetas ta oma luulesse kristlikke jooni, mida praeguses, peaaegu kirikuvaenulikus Eestis enam õieti ei märgata. Ristiusu kohaselt ei tähenda surm lõppude lõppu, vaid alguste algust. Kristus kannatas ja võitis surma - seesama messianistlik rõõmuküllane sõnum kumab läbi ka Koidula luuletusest.

Küllap tunnevad paljud eestlased, et "Mu isamaa on minu arm" mõjub pühalikult, õnnistavalt, kultuslikult. Püha ta ju ongi, umbes nagu meieisapalve. Gustav Ernesaks andis sellele palvele ka viisi ja laulupidude lõpupalana hõljub ta kõrgemate jõududeni.

Mida tahtis Koidula oma "surmaluuletusega" öelda? Igaühel peab olema midagi suurt ja üllast, mille nimel võidelda - kasvõi viimse veretilgani. See midagi võiks olla isamaa, püha ja kallis Eesti. Inimene vajub põrmuks, aga isamaa jääb. Elu võidab surma.

Kus on siin süngus, kurbus, lein ...? Või hirm?

3. jaanuar 2019

Kui virmalised kõnelevad

Eestlane väldib komplimente. Ta ei taha kiita kellegi suurepärast välimust, peeneid kombeid ega head tööd. Elu on harva kiiduväärne, inimene mitte kunagi. Sadade rändrahnude vahel pesitsev eestlane on ka ise kivistunud.

Pixabay
Ent isegi Lihavõtte-saare kivipeadel on üks pehme koht, millele vajutades võib kolossi upakile ajada. Kui eestlane kuuleb võõramaalast eesti keeles rääkimas, poetab ta suure ja siira komplimendi.

Ivar Ivask luuletas kord: "Ma elan kindlalt oma keeles, kus iga sõna on mu sünnikoht." No kas saab ühe keele kohta vägevamalt ütelda? Ivaskile oli eesti keel isa keel. Tema ema oli lätlane, kodu- ja töökeeleks aga põline Deutsch. Veel luuletas ta: "Saame kord lauluks / Shakespeare'i keeles / ära ahasta sõber luuleta / luuleta kuni tõlgitakse".

Shakespeare'i keel kõmiseb võimsamalt kui Tammsaare oma. Kõmin kurdistab. Lihtsam on laulda kellegi teise keeles.

Oma keel ei pea olema emakeel. Kodumaa ei pea olema isamaa. Aga vere tuike vastu ei saa. Kelles on kasvõi tilgake eesti verd, tunneb tõmmet selle soo- ja paepealse maa järele. Eesti keel on mõistatuslik, haruldane ja lummav nähtus. Umbes nagu virmalised. Kui virmalisi oleks kuulda, kuuleksime eesti keelt.

*
Geenide poolest ei erine eestlane karvavõrdki naaberrahvastest. Oleme võrsunud samast kännust koos baltlaste ja loodevenelastega. See, mis annab eestlasele õiguse pidada end haruldaseks, on keel. Maailmas kõneldakse peaaegu 500 erinevat indoeuroopa keelt, soomeugri keeli on alles jäänud vaid mõned kümned. Eesti keel pole niisama alles. See kasvab, õitseb ja viljub, levitades müstilisi seemneid ka üle Peipsi, Koiva ja Läänemere. Vaadake, kui paljud välismaalased tahavad õppida eesti keelt!

Kui eestikeelne tekst tõlgitakse näiteks inglise või vene keelde, kaob selle salapära. Tõlkimisel asendatakse üks keel teisega. Aga mis saab meelsusest? Kas meelsus kandub kadudeta ühest keelest teise? Kipume ju mõtlema, et kõigepealt tuleb keel ja siis ka meel. Kui kõik venelased õpiksid ära eesti keele, saaksid nad eestimeelseks. Ugrimugri naiivne loogika, milles peitub ometigi tõetera.

Keel on võti, mis avab värava meele juurde. Kes pühendab end eesti keele saladusse, ei ole enam endine. Ta näeb maailma uue pilguga, läbi rukkilillesiniste prillide. Venekeelne eestlane tundub sama ebaloomulik nagu uimedega jänes. Eestikeelne venelane on aga täiesti aktsepteeritav olend, midagi kährikulaadset. Ta on kiiksuga, aga oma.

Keel pole üksnes suhtlusvahend, vaid ka mõistmise instrument. Eestlast saab mõista ainult eesti keeles.

2019 on eesti keele aasta!