30. detsember 2019

Linnutee helendav vaikus

Maa tiirutab ümber päikese, tiirutab nagu pöörane armunu ümber tulise silmarõõmu, aga läheneda ei julge, ei tohigi... Neid tiire on kogunenud juba üle nelja miljardi. Teisiti öeldes: rohkem kui neli miljardit aastat. Peab see ikka armastus olema! Jah, silmarõõm on kättesaamatu, aga tema vallatlev kiirgus valgustab maad, kirglik kuumus hoiab soojas, hoiab hinge sees. Maa armastab päikest ning selle armastuse viljaks on vahused mered, haljendavad metsad, miljonid loomad, linnud, putukad, seened, taimed ja... kogu inimkond.

Ennemuiste arvati, et kaugel kosmoses helendava Linnutee kaudu lendavad sulelised teise ilma talvituma. Sügise saabudes asuvad teele, et kevadel jälle naasta. Usuti, et ka surnute hinged käivad sama rada pidi. Aga kui linnud tulevad pärast talve tagasi, siis peaksid ka hinged tagasi tulema. Natuke parema ja targemana - loodetavasti. Karma ju õpetab.

Linnuteel on miljardeid tähti, inimkeha koosneb miljarditest rakkudest. Iga rakk on täht, tõeline superstaar. Oleme galaktikad lõputus tähetolmus. Meie mõtted, tunded ja unistused moodustavad üha uusi kauneid tähtkujusid. Inimese kodu on taevalaotuses! Ja ometi... nii kuradi sageli näib, et elu kulgeb hoopis mudas ja sõnnikus. Tahaks olla parem, elada paremini, surragi paremini, aga kuidas...?

Inimene on ainus loom maa peal, kes tajub oma surelikkust. Me teame, et saame kord otsa, varem või hiljem, ühel või teisel õnnetul moel. Ka tähed kustuvad, ilmaruumis pole miski igavene. Ent ümberlükkamatu füüsikaseadus ütleb: mateeria ei kao, energia ei hääbu. Nad vaid muutuvad, muutuvad ühest olekust teise. Maailm, loodus, riik, ühiskond, isegi inimene oma patu- ja murekoormaga, ei käi põhjuseta üles ega alla, vaid muutub, teiseneb, areneb, kidub, paraneb, halveneb. Kõik muutub. Ühe maailma - ja ühe inimese - lõpp on teise algus. Uus ei pruugi tulla parem, aga ta on esialgu puhtam. Valge leht. Vaata ise, mida sinna joonistad-kirjutad!

Pixabay
On nii lugematult palju maailmu, mida pilk ei haara ja silm ei näe. Surma taga on elu, kannatuse taga hingerahu ja valu taga jõud. Elu koosneb kogemustest, kogemus elamustest. Ikka leiab mõni väike rõõm koha ilmatu mure kõrval. Rõõm on nagu umbrohi, mille võib murda, maha trampida, juurtega üles kiskuda, kange roundup'iga ära mürgitada, bensiiniga üle valada ja põlema pista, aga seemned jäävad ikka mulda. Rõõmu seemned ei hävine, nad vajavad ainult natuke vihma ja päikest.

Lilled kaunistavad nurmi, peenraid ja aknalaudu, rõõm kaunistab inimest. Siiras rõõmupuhang teeb igaühe ilusaks. Milleks kanda kassikullast ehteid, kui nägu ehivad tõelised briljandid - naerukurrud! Need tekivad ainult heatahtlikust naerust. Siis, kui naerdakse üheskoos. Kes naerab vaid teiste üle, see jääb hinnalistest naerukurdudest ilma.

Mida on inimene aegade jooksul kõige enam tootnud? Sõnu. Selles pole kahtlustki. Sõnu tehakse palju, tonnide viisi, neid on kogu aeg tarvis, eriti mõtete varjamiseks. Oma mõtet ei kõlba igaühele näidata, ehtne ja aus mõte on nagu saladus, mida tuleb kiivalt hoida ja mida saab ainult kõige usaldusväärsematega jagada.

Inimene on ainus loom, kes oskab valetada, ta on tõstnud valetamise täppisteaduse tasemele. Kusjuures, kõige enam valetatakse kõva häälega, lärmates ja räusates. Tõtt kõneldakse sosinal. Mida vaiksemalt, seda suurema tõega. Maapõuest nõriseb välja püha veega allikas, südamest nõriseb tõde. See on seal alati olemas.

Absoluutne tõde peitub vaikuses. Kes oskab seda kuulata - kannatlikult, pühendunult - see saab rikkamaks. Ta teab, kuidas asjad on ja kuidas nad olema peaksid. Õnneks, ja just nimelt õnneks, on tõde tuhandepalgeline. On minu, sinu ja tema tõde. Kui need kõik kokku panna, saame ühe toreda, värviküllase ja meeleoluka mosaiigi inimolemusest.

Tõde, mille nimel tuleb valetada, pole õige tõde. Õigus, mis pannakse maksma vaägivallaga, pole kellegi õigus. Ja elu, mille nimel tuleb tappa, ei ole elamist väärt. Seepärast ongi vahest parem vaikida, jätta oma tõde endale, lasta tal iseendas kasvada ja seemneid küpsetada, enne kui temaga lagedale tulla.

Tänapäeval paistab olevat kõike külluses, lausa ülemäära. Ja ometi on kõike nii vähe. Ei ole piisavalt õnne, tervist ega armastust. Ei ole grammigi rahu. No ei jätku neid igaühele, mis teha. Lootust veel on. Lootus pulbitseb veres, see saab otsa alles siis, kui rinnas kahiseb viimne hingetõmme. On lootust õnnele, tervisele ja armastusele, on lootust rahule.

Aga aega - seda küll ei ole. Aeg voolab pihkude vahelt nagu peen liiv, kaob nagu raha. Vanadel ei ole tulevikku. Nende ainus tee on pikendada olevikku. Noortel puudub aga minevik. Nad peavad seda juurde võitlema oleviku arvelt. Ikka hetk hetke järel. Jätkuks vaid aega! (Sellepärast me soovimegi lahkudes teistele: head aega!)

Veepiisas peegeldub ookean, inimeses kosmos. Pungad puhkevad ja lehed varisevad. Kõlinal langevad mündid - vahel jääb peale kull, vahel kiri. Hing igatseb parimat ja kogeb halvimat. Maa kihutab viivitamata ümber päikese, inimene kukil. Ka inimene on päikesesse armunud, imetleb koidikuid ja loojanguid, õhkab kuude ja tähtede järele. Juur maa küljes kinni, sirutab ta valguse ja soojuse järele, korraga õrnuke ja meeletult visa.

Päikeseseeme südames, astub ta igavikku.

9. detsember 2019

Maailma parim pagulaskeskus

Kuhu peaks inimene pagema, kui ta on läinud oma liigikaaslaste või koguni iseendaga pahuksisse? Ikka loodusesse - mere äärde, sohu ja metsa. Eestlased on loomult kolme jumala teenijad. Meri, soo ja mets on meile sama nagu hindudele Brahma, Višnu ja Šiva. Nendeta ei saa. Nad on pühad, sest me võlgneme neile oma olemasolu. Loodus toidab ja katab meid.

Inimene ei tohi iialgi unustada oma muistset päritolu. Oleme võrsunud samast seemnest, kust männid ja karikakrad, kasvanud samast niidistikust, nagu põdrasamblikud ja kivipuravikud, voolanud välja tollestsamast lättest, kust Pedja ja Emajõgi. Rebased, tihased ja kiilid on meie hõimuvelled. Inimene on samavõrd looduse kroon kui ämblik, päevakoer ja kuklane. Me kuulume loodusega kokku ega saa temata - miks see küll nii sageli meelest läheb?

Inimene, kes on paksu betooni sisse sulgunud, jalgealuse kõva asfaldiga pahteldanud ja end isemõtlevate, kuid hingetute masinatega ümbritsenud, teeb kõike risti-vastupidi loodusele. Ta raiub ja kaevandab, ilma et maale midagi tagasi annaks. Ta kardab põlismetsa nagu vaenlast, suutmata uskuda, et mets on inimkonna suurim sõber. Ta töötab talvel, kui loodus puhkab ja laseb end lõdvaks suvel, kui loodus elust ja energiast pulbitsedes haljendab.

Aastatuhandeid oli inimene kokku laulatatud päikesega, koos tõusti ja koos heideti sängi. Aga kunagi - vist tööstusrevolutsiooni ja massilise linnastumise algusaegadel - andis inimene sisse lahutuse ning jättis päikese maha. Ta ei järgi enam looduse rütmi ega kuule selle meloodiat. Pole siis ime, et nii paljudel on närvid krussis ja juhtmed kärssavad. Metsa hüljanud inimeseloom elab ebaloomulikku elu tehislikus keskkonnas.

Kui inimene on üle mõelnud, üle töötanud ja üle kulutanud, vajab ta ilmtingimata restarti. Tuleb pöörduda tagasi sinna, kust tuldud - sinna, kust rahu ja vaikus pole veel kadunud. Metsas saab inimene olla see, kes ta on. Rõõmsalt kõlisevate käbide all ei kehti ühiskonna kammitsad. Sametise samblavaiba ja siidise sinitaeva vahel on puhvertsoon, kus inimseadusel pole võimu. Mets võib küll hirmutada, kuid ta ei peta kedagi. Mets ei tunne häbi, kõik inimlik on seal loomulik. Kes on rikas, kes vaene - see ei tähenda vähimatki. Metsa silmis on kõik võrdsed. Kirikust aetakse patused välja, kuid laiad laaned võtavad ka patused vastu. Mets on maailma parim pagulaskeskus.

Looduslik ajaarvestus ei ole lineaarne, vaid tsükliline. Pole stardi- ega finišijoont, on vaid katkematu sõõr, mida mööda kulgeda. Paistab, et järjest vähemaks jääb seieritega kelli. Kõikjal - ka bussides, rongijaamades ja ametiasutustes - helendavad elektroonilised ajanäitajad, kellast on alles vaid numbrid ekraaninurgas. Mõnel randmel tiksub veel sihverplaadiga kell - sedagi ilu pärast. On veel raekodasid ja kirikuid, mis vana usu järgi keerutavad seiereid, kuid kauaks neidki? Ometi tuletab seieritega kell, päikesekella noorem veli, meile pidevalt meelde, et kosmoses käib kõik ringiratast.

Algus ja lõpp on inimese leiutatud mõisted. Ilmaruumis pole servi ega nurki, aeg ei lõpe kunagi, universum ei saa iial otsa (füüsikud võivad siinkohal muidugi vastu vaielda). Meie kolmeteistkümne miljardi aasta vanuse universumi taga on kindlasti teine ja kolmaski. Aga selliseid planeete nagu Maa on vähemalt selles universumi nurgas ainult üks.

Piibel kõneleb loo rikkast mehest, kel oli tuhat lammast. Kui üks neist ära kadus, ei pannud ta seda tähelegi. Ta võis endale lubada pillamist ja laristamist. Aga vaesel mehel oli üksainus utetall. Ta hoidis utekest nagu oma silmatera. Kui tall oleks kaduma läinud, oleks ta kaotanud kogu varanduse. Paljud käituvad Maaga rikka mehe kombel, arvates et neil on tuhat planeeti, mida oma lõputute vajaduste tarbeks pügada. Tegelikult oleme kui vaene mees oma üheainsa tallega.

Kui kogu kuld, süsi, põlevkivi, turvas ja fosforiit on maapõuest välja kaevatud, põllud kõrbeks kurnatud, kivid tolmuks tahutud ja metsloomad maha lastud, kes meid siis enam toidab, katab ja soojendab? Kui metsad on lagedaks raiutud, kuhu siis iseenda eest põgeneda?

30. november 2019

Viiskümmend Piiskoppi, aga mitte ühtegi Hobust

Nagu teada, kadus pärisorjus Balti kubermangudest hää tsaari Aleksander I käsul. Eestimaa kubermangus juhtus see 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Vaba talupoeg pidi endale seejärel saama ka seisusekohase priinime ehk perekonnanime.

Kõik talupojad ei mõistnud sellise asja mõtet. Ammusest ajast käis ju eesnimega kaasas talu- või külanimi, vahel ka inimese silmatorkavale omadusele viitav hüüdnimi. Seetõttu kutsuti pealesunnitud perekonnanimesid ka väärnimedeks.

Pexels
Talurahva ristiisadeks said mõisnikud. See, milliste fantastiliste vaimusünnitistega nad oma alamaid õnnistasid, on pakkunud ainet paljudeks anekdootlikeks lugudeks. ("Mida sa nimeks tahad?" küsinud mõisnik. "Ei tea," vastanud talumees. Ja nõnda saigi ta nimeks Jüri Eitea.)

Nii ehk teisiti on eestlased perekonnanimesid kandnud pelgalt paarsada aastat. Oluline muutus toimus 1930. aastatel, kui kampaania korras eestistati hulk peamiselt saksapäraseid perekonnanimesid. Võiks arvata, et see, millised perekonnanimed on kõige enam levinud, ütleb mõndagi ka ühe või teise rahva iseloomu kohta. Vaatame.

Tuhanded Tammed ja kesine Kiluparv

Eesti kõige levinumad perekonnanimed on Tamm, Saar, Mägi, Kask, Kukk, Ilves, Rebane, Pärn, Oja, Kuusk, Lepp, Kaasik, Karu, Põder, Kallas, Kivi ja Mets. Asi selge - eestlased on tõepoolest loodusrahvas!

Statistikaameti andmetel elab Eestis 5191 Tamme, 4476 Saart ja 3679 Mäge. Lisaks veel üle 800 inimese, kel nimeks Tamme (omastavas käändes). Saare (üle 500) ja Mäe (üle 600) on samuti populaarsed nimed. Saaremägesid on ligi 80, Tammikuid aga üle poole tuhande. Metsatüüpidest on Laasi rohkem kui Salusid, vastavalt 964 ja 373. Eestimaal laiub 961 Põldu, 321 Nurme ja 476 Sood. Rabasid on meil 221 ja Lahtesid 362. Randasid leidub üle tuhande, Laidusid kahesaja ringis. Peale presidendi kannab Kaljulaiu nime veel 68 naist.

Eesti veed pole ülemäära kalarikkad: Lutsu leidub üle 600 isendi, Kiiska üle 300, Räime 150, Angerjat 50 ringis, Kilusid vaid 29. Säh sulle rahvuskilu... Keda on Eestis aga rohkem - Ilvest või Rebast? Tuleb välja, et neid on päris võrdsel hulgal. Ilveseid liigub ringi 2248, Rebaseid 2205. Metslindudest on kõige levinumad Luik, Teder ja Kull, kodulindudest loomulikult Kukk/Kikas.

Üllatav, et koduloomade nimesid on eestlastel perekonnanimedeks väga vähesel määral pandud. Eestis ei ela mitte kedagi, kel oleks nimeks Koer, Siga, Lehm või Lammas. Isegi selline väärikas, väärtuslik ja omal ajal asendamatu loom nagu hobune pole talurahvale priinimeks kõlvanud. Ei teagi, mispärast.

Kõige soliidsemateks ehk nimekõlbulikemaks koduloomadeks paistavad olevat Kass (319) ja Kits (257), ehkki viimane võib viidata ka metskitsele. Siiski tuleb märkida, et üks karjaloomi ühendav nimi on Eestis, eriti Läänemaal ja saartel väga levinud - Koppel. Sellenimelisi inimesi elab meil üle 1800. Muide, laial Eestimaal leidub suisa kaksteist meest ja üheksa naist, kellel on väga pull nimi - Pull!

Kui nüüd lõunakaarde vaadata, siis on ka lätlased looduseusku. Läti kõige levinumad perekonnanimed on Bērziņš (Kask), Kalniņš (Mägi), Ozoliņš (Tamm), Liepiņš (Pärn), Krūmiņš (sõnast "krūms" - Põõsas), Balodis (Tuvi), Eglītis (Kuusk) ja Zariņš (Oks). Ka soomlased on meiega samas paadis. Virtanen, Mäkinen, Mäkelä, Nieminen, Koskinen, Järvinen, Jokinen, Lehtinen, Saarinen, Salo, Salonen, Tuominen, Ahonen jne on kõik mingil viisil loodusega seotud.

Loodusobjektidest tuletatud perekonnanimede rohkus ongi Eesti, Läti ja Soome eripäraks, mujal Euroopas niisugust looduslembust ei kohta. Kui veel väikese mööndusega üks riik sellesse nimekirja pigistada, siis Türgi. Aga türklaste populaarseimad perekonnanimed kõlavad oma ürgses maskuliinsuses peaaegu kurjakuulutavalt: Kaya (Kalju), Demir (Raud), Şahin (Pistrik), Yıldız (Täht), Yıldırım (Piksenool), Şimşek (Välk), Arslan (Lõvi) ja Kurt (Hunt)...

Sepad, papid, lõbulinnud - ei nendeta saa!

Küllap läks nii mõnigi ristiisaks sattunud mõisnik kergema vastupanu teed ja pani talupojale priinime tema ameti või oskuse järgi. Statistika põhjal on kõige nõutumad ametimehed olnud Sepp, Raudsepp, Kangur ja Kütt. Sepa nime kannab üle 3600 inimese.

Tegemist on üldse kõige universaalsema perekonnanimega, mida võib leida mitmelt poolt maailmast, kus vaid tuld ja rauda tuntakse: Smith, Schmidt, Lefebre, Ferrari, Ferreira, Kowalski, Kovalenko, Kovacs, Kovač. Ka möldreid, pagareid ja rätseppasid on oluliseks peetud: Müller, Schneider, Baker, Melnic, Molnar, Szabo. Kõik levinuimad nimed Saksamaal viitavad ametitele, millest võiks järeldada, et sakslased on ajast aega olnud parandamatud töönarkomaanid. Palun väga: Müller, Schmidt, Schneider, Fischer, Meyer, Weber, Wagner, Becker, Hoffmann.

Austerlaste jaoks on tähtsaimad ametimehed ilmsesti kaevurid ja igat sorti talupidajad - Gruber, Huber, Bauer, Mayer. Itaallastel on rohkelt meremehi (Marino) ja habemeajajaid (Barbieri), ungarlastel nahaparkaleid (Varga), ukrainlastel kingseppi (Shevchuk) ja kardseppi (Bondar).

Rumeenia ja Moldova populaarsemaid nimesid silmitsedes näeme, et tegemist on põlise talupojaühiskonnaga, kus karjakamandajad on olnud pikalt au sees. Moldova levinuimad nimed on Ceban, Ciobanu (mõlemad tähendavad karjust) ja Turcan (talunik). Ka Rumeenias on Ciobanu üks peamisi perekonnanimesid. Meil on Karjus nimede levikult alles kusagil 700. kohal.

Eesti on kirikukauge maa, kust paganausku pole ühegi risti ega mõõgaga suudetud välja juurida, mistõttu ei maksa imestada, et siin ei ela mitte ühtegi Preestrit ega Pastorit. Uhket nime Piiskop kannab 48 inimest. Enam kui sajal inimesel on nimeks Papp, kuid mõistagi ei tähenda "papp" ainult vaimulikku.

Mujal Euroopas on "preester" väga levinud nimi, eriti Balkanil ja Rumeenias. Albaania levinuimad nimed Hoxha ja Prifti tähendavad mõlemad preestrit või pühameest. Rumeenlastel on Pop, Popa ja Popescu (preestri poeg), serblastel ja horvaatidel Popovic (veel üks preestri poeg). Ka vene nimede seas on Popov üks levinumaid. Teiste slaavi rahvaste seast nii palju pappe ei leia.

Tuleb sedagi märkida, et maailma kõige vanema ameti pidajaid perekonnanimede statistika ei tunne. Lits, Libu, Hatt ja Hoor on meil täiesti esindamata, kuid inglastel on Hooker päris tavaline nimi. Tõsi, "hooker" võib tähendada ka heegeldajat või kalameest.

Issi on armsam kui emme

Islandlastel - nagu teada - pole üldse perekonnanimesid. Islandi traditsiooni järgi on iga ilmakodaniku "priinimeks" isa nimi. Kui isa pole juhtumisi teada, kõlbab hädapärast ema oma. Osaliselt järgivad seda kommet ka venelased. Eks meiegi - Kalevipojast kõneldes. Aja jooksul on isanime ehk patronüümi kasutamise tava ununenud, kuid mõnijagu patronüüme on otsekui vanade kivististena alles jäänud.

Eesti kõige levinumad patronüümid on Laur ja Peterson. Hispaanlastel on Fernàndez (Fernando poeg), Gonzàlez (Gonzalo poeg), Rodrigez (Rodrigo poeg), Pèrez (Pedro poeg), Martinez (Martini poeg) jne. Ka prantsuse kõige tavapärasemad nimed on patronüümid, nagu Martin, Bernard, Thomas, Robert, Richard, Simon, Laurent jt.

Rootsis on kõikidest kõige rohkem Anderssone, Johanssone ja Karlssone (kõiki üle 200 000), neile järgnevad Nilsson, Eriksson ja Larsson. Kõige populaarsem nimi, mille lõpus pole -son, on Lindberg (Pärnamägi). Ka taanlastel ja norralastel on konkurentsitult kõige enam just isanimede kandjaid: Nielsen, Jensen, Hansen, Pedersen/Pettersen, Andersen, Christensen/Kristiansen, Olsen, Larsen jne.

Patronüümid on kõige levinumateks nimedeks ka Iirimaal (Murphy, Kelly, Sullivan, O'Brien), Armeenias (Hovhannisyan - Hovanni poeg, Sargsyan - Sargise poeg jne), Azerbaidžaanis (Mammadov - Mammadi poeg, Aliyev - Ali poeg jne), Venemaal (Smirnov, Ivanov, Pavlov, Vassiljev), Leedus (Jankauskas, Petrauskas, Vasiliauskas), Bulgaarias (Ivanov, Georgiev, Dimitrov) ja Belgias (Peeters, Janssens, Maes, Jacobs).

Lumivalgekesed, Punamütsikesed...

Eestis ei ela mitte ühtegi Kollast, Rohelist ega Sinist. Aga nii Musti kui ka Valgeid on üle 600. (Huvitav lugu - riigikogus on praegu kaks ajaloolast: üks Must ja teine Valge!)

Puna ja Verev/Verrev on rahvastikus tagasihoidlikumalt esindatud, neid kõiki on alla saja. Ruugeid leidub 25, Halle 52. Pruune elab Eestis kõigest 14. Seevastu Suurbritannias on Brown üks levinumaid perekonnanimesid üldse, populaarsemad on vaid Smith, Jones ja Taylor. Ka White ja Green mahuvad Briti enamlevinud nimede esikahekümnesse.

Itaalias armastatakse värve rohkem kui kusagil mujal. Rossi ja Russo (mõlemad tähendavad "punast") on konkurentsitult kõige menukamad Itaalia perekonnanimed. Väga levinud on ka Bianchi ("valge", ühtlasi number üks Šveitsi itaaliakeelsetes kantonites) ja Bruno ("pruun"). Hispaanias leidub üsna palju Valgeid (Blanko) ja Türgis Musti (Kara).

*
Lõpetuseks särav statistika. Päikese-nimelisi inimesi elab Eestis 39, Kuusid vaid 10. Aga Tähti vilgub Eesti priinimede taevas lausa 432!

21. november 2019

Mul on au, sul on häbi

Kirjandusõpikud teatavad, et vene kirjanduse suurkuju Puškin lahkus siitilmast duellil saadud kuulist. Puškini surmajat teatakse aga hoopis vähem: tegemist oli prantsuse sõjaväelasega, kel nimeks Georges-Charles de Heeckeren d'Anthès. Prantslane istus lühikest aega vangis, kuid mitte poeedi tapmise tõttu, vaid hoopis seepärast, et duellide pidamine oli Venemaal keelatud. Tsaar Nikolai I andis d'Anthès'ile siiski armu ning hiljem tegi võidukas duellist juba kenakest karjääri Prantsusmaal, tõustes muuhulgas senaatoriks.

Puškin võttis veel surivoodilgi vaevaks saata d'Anthès'ile sõnum: ta palus vabandust. Väljakutsujaks oli ju tema. Kogu traagiline lugu olevat alguse saanud ikka naistest. Nimelt levis kumu, et kõrvuni võlgades Puškini naine tõmbavat teiste meestega ringi ja seda jutuveskit keerutanud omalt poolt ka d'Anthès. Oli, kuidas oli, kuid taolised duellid, mis said tihtipeale alguse veelgi tühisemast sädemest, polnud toonastes oludes midagi harukordset. Palju noori mehi sai hukka nondes kahevõitlustes, kus mängus oli ei midagi vähemat kui au.

Pixabay
Au oli omal ajal tähtsam kui elu. Häbi oli hullem kui surm. Mõnel pool maailmas leidub endiselt kultuure, kus häbi saab maha pesta vaid häbistaja verega. Auväärne käitumine tähendab teatavate kommete ja tavade järgimist, nende vastu eksida ei tohi. Fakt, et Puškini mahalaskja ei saanud sisuliselt mingit karistust, räägib enda eest - riiklike seaduste raudne rusikas ei sekkunud, kui mängiti au peale. Muidugi tuli ette küllaga duelle, mis ei lõppenud surmaga. Duell olid ka julguseproov ning alati oli võimalik leida veretu kokkulepe. Peaasi, et au alles jäi.

Kui tulla tänapäeva ja küsida, kas au kuulub endiselt meie paljuräägitud läänelike väärtuste komplekti, on vastus kahtlemata "ei". Aastatuhandeid inimese südametunnistuse külge kuulunud mõiste on põhimõtteliselt käibelt kadunud, täielikult unustusse vajunud. Kui pole au, pole ka häbi. Me elame häbitus maailmas.

Mida see au üldse tähendab? Seletav sõnaraamat annab lausa kolm vastet: 1) eetika kategooria, milles väljendub ühiskonna või sotsiaalse rühmituse positiivne hinnang inimese, kollektiivi vms kohta; hea nimi; arusaamine enda väärtusest, subjektiivne autunne; 2) austus, lugupidamine; 3) lugupidamist, austust äratav isik, tegevus, nähtus vms. "Au" on alles jäänud vaid üksikutesse sõnadesse, nagu aula, auväärne, auaste ja auhind. Keel ei taha kuidagi A-d ja U-d kõrvuti sättida.

Au on olnud ikka aristokraatide asi. Matsidel pole ju häbiraasugi. Au ülendab, teeb õilsamaks ja kõrgemaks. Seetõttu öeldaksegi, et keegi eriti silmapaistev isik on auväärne, teenete ja saavutuste eest autasustatakse, see koht, kus toimuvad pidulikud ja peened üritused, on aula. Kes väärib austust, on millegi poolest hallist massist parem.

See ununenud au, vaprate rüütlite ja üllaste poeetide tunnus, tuleks jälle kolikambrist üles otsida ning tolmust puhtaks kloppida. Vajaksime rohkem au. Rohkem austust üksteise vastu... Milline lihtsameelne mõte! Lugu pidada ja austada - see on neetult raske.

Paljud meie seast ei austa teisi arvamusi, reaktsioone, muljeid, maitseid ja veendumusi iseenda omade kõrval. Meid pole õpetatud rüütlite kombel vastasest lugu pidama. Keegi pole õpetanud meile, pärisorjade järeltulijaile, kes iial ühtki aadlitiitlit pole kandnud, milline vägi on aul. Me ei usugi, et au on midagi sellist, mis jagades üha kasvab. Tunneme küll valehäbi kõiksuguste tühiste asjade pärast, kuid ei tunne tõelist häbi - seda, mis jääb järele siis, kui au on kadunud.

30. oktoober 2019

Lapik maa ja ümärik tõtõ

Mõnõl soomõ-ugri rahval, ka eestläisil, om sääne müüt, et maa sai algusõ üte ilmadu suurõ kotka, kulli vai mõtussõ munast. Säält kuurdu kõik luudus, tsirgu ja eläjä, inemiselatsõ kah naidõ seen. Nall’aga poolõs või üteldä, et joba muistidsõ eestläse tiidse, et mi elämi ümärigu maamuna pääl. A nüüd omma jummal tiid kost vällä karanu tegeläse, kiä raguva nigu rauda: maa ei olõ määnegi muna, hoobis pannkuuk!

Tiidläse kaibasõ, et suur jagu inemiisi ei usu tuud, midä tiidüs om selges tennü. Sa võit uma doktorikraadiga mitu tähtsät tüüd paprõ pääle viruta, a iks om koskil kõrtsilavva takan kiäki, kiä tiid hindä arust parõmbalõ, kuis as’a tegeligult omma. Ku maa om mõnõ meelest lapik ja kõik senimaani tettü tiidüstüü om puha võlss, ei saa esiki malgaga näile mutsu pähä pessä.

Egäütel uma tõtõ. Uma silm näge iks kõgõ parõmbalõ ja hindä mudsu om pääle ligembäl ku mõnõ opnu mehe uma. Populistligu poliitigu omma tuu mõttõviie üle võtnu: nuu as’atundja, kiä näütäse, et mõni "kuldnõ" säädüs vai plaan tuu riigile õnnõ kahh’u, kuulutõdas ullis ja tougatas kõrvalõ. Nii sünnüse egäsugudsõ Brexiti ja pensionireformi.

Pixabay
Tõtõ om laian lastun kattõ sorti: tõtõasi ja uskminõ. Tõtõas’a saa tiidüsligult selges tetä, mõõta ja egä kandi päält uuri. Uskminõ om tuu, midä egäüts esi õigõs pidä. Sääne tõtõ sünnüs süämen, a mitte pään. Ku imä arvas, et tohtri taht timä last vaktsiinõga är mürgütä, sis om sääl takan hirm ja murõ uma lillikese peräst. Esiki tuhat tiidüslikku uurmistüüd ei panõ timmä miilt muutma. Õnnõtusõs ei olõ pall’as tunnõ hää nõvvuandja.

Egäüts taht olla tark. Tahetas ilmaasju hindä jaos lihtsämbäs tetä, a suur tõtõ ei mahu ahtakõistõ pähä. Tuuperäst tsagatas tõtõas’a jupõs, võetas umas tuu, mis õigõ tunnus, ja jäetäs kõrvalõ tuu, mis mudsulõ rassõ kanda. Ku inemine usk, et kõik tohtri, tiidläse, poliitigu ja ärimehe omma üts sulikamp, sünnüse kergele ka mitmõsugudsõ salanõvvu-teooria. Sis naatas tõõmeeli uskma, et tohtri omma rohufirmadõ palga pääl, juudisugu George Sorosõga iinotsan taht kõik maailma inemise hindä tallaalutsõs tetä, Estonialõ panti pomm ja Inglüse kuninganna om kavvõst ilmaruumist sisse tulnu kuri sisalik (jah, esiki sääne populaarnõ teooria om olõman!).

Hädä ei olõ õnnõ mudsu seen. Õkvalt sai Nobeli kiränduspreemiä Austria kirämiis Peter Handke ja kõrraga pässi jant valla: vahtsõnõ avvuhinna saaja salgas perätüt veretüüd Balkanil, ku serbläse tapi 1995. aastal tuhandit bosnialaisi. Kõgõlõ lisas hoit Heidke avalikult sõakur’ategijä Miloševici poolõ.

Säändsit hää pää ja sulõga haritlaisi, kiä salgasõ marudalõ holokausti ja kiudutamist vai kaitsva muud viisi hirmuvalitsõjit, om aoluu joosul olnu uskmalda pall’u. Nä ei olõ ulli. Säändse anniga inemise tiidvä ju tõtõasju, a mille nä iks umast imeligust uskmisõst kinni hoitva?

Tapatalgidõ ja ümärigu maa salgaja omma nigu ütest eräkunnast. Nä ei taha usku, midä tiidjä ütlese. Mõni inemine om sääne, et tä sääd hinnäst nimme vasta "päävoolulõ". Tä taht olla kõigildõ esimuudu, vastanrind hariligulõ mõttõviiele. Ütle säändsele, et mi planeedi ilm om väega lämmäs lännü, ja timä aja nigu pull sõra vasta: seo om õnnõ üts latsi larmaminõ, ilmal ei olõ hätä midägi!

Piäs sündümä ime ja vällä tulõma, et ilm inämb lämmämbäs ei lää, lüü tuusama tüüp kimmäle jõrrama: ilm ei olõ sukugi kõrran, lätt õnnõ kehvembäs! Mis tetä, ku mõnõlõ miildüs hirmsalõ krassi.

Seo kirätükk tull kõgõpäält vällä rehekuu 24. pääväl Uman Lehen

19. oktoober 2019

Tuuleluule varjude huulil

Kallis laupäeva hilisõhtu. Luuletan. Kes ütles, et värsis peatub aeg ja salmis peegeldub igavik? Ei. Seal, kus luuletatakse, hakkab kell nagu nõiaväel kiiremini tiksuma. Juba kipub peale südaöö. Öö süda lööb kiirelt nagu armunul. Seepärast ongi öö armunuid täis.

Ajurakud on tühjaks lüpstud, ei tule sealt enam ridagi. Teen akna lahti. Tavaliselt kumab edelakaares kauge linn, aga seekord on sünged sametised pilved taeva kinni katnud ja valguse eemale tõrjunud. Siin-seal helendavad siiski üksikud valged viirud otsekui vahused lained otsatul ookeanil.

Kesköise tuule müha. Imelik, ma polegi varem tähele pannud, kui kaunilt tuul ööpimeduses kõlab. Ja kui ilus ta välja näeb! Päeval on ta alati nähtamatu, kuid sügavate sügisvarjude vahel muutub ta silmaga haaratavaks.

Korraga on ta kõikjal. Vuhinal lendab ta üle nurmede, soode ja kinkude. Tilistab igat latva, mis talle ette jääb, mängib laiades poolpaljastes võrades nagu harfil. Piisab ühest puudutusest - ja laaned laulavad. Ta on kõikjal. Kogu maa kuulub talle. Tuule maa.

Pixabay
Tuul on kõikidest muusadest üllaim ja heldeim. Ta paneb varjud luuletama. Ka poeedid saavad pärast surma varjudeks. Enamik inimesi muutuvad tuhaks, tolmuks ja kõduks, aga luuletajad - nende saatuseks on elada edasi varjudena kuuskede, konnade ja inimeste keskel.

Kas keegi mäletab veel Betti Alverit? Tema luuletas tuulelastest, kes lendavad üle aegade Assamalla. Debora Vaarandi käis tuulevalgel. Gustav Suits reisis risti ja põiki läbi Tuulemaa. Juhan Liiv aga kõneles tuulega:

Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt,
tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas,
hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi,
siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku.
Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus,
kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis.

Ernst Enno kuulis tuult nutmas:

Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi maeti eile sinna...

Ja ometi teadis Anna Haava, et

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka...
Ära sunni, ära keela -
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda pead sa ilmutama,
hoolimata enesest.

Aga kui see pole tuul, kes sunnib luuletama ja tõde ilmutama, siis kes...?

Ilma tuuleta ei oleks häält ega laulu. Laulupidu on maru, metsik taifuun, mis ei purusta, vaid ehitab. Ehitab usku oma rahvasse ja keelde. Selle maa keel võiks laulutuules taevani tõustes üles igavikku omale otsida. Eks ju?! Või on juba liiga hilja?

Tuul käib ikka läbi kopsude, hällist hauani. Viimane hingetõmme on viimane tuuleiil. Pole elu ilma tuuleta.

12. oktoober 2019

Külad surevad välja. Väga hea!

Septembri lõpul toimusid mitmel pool Eestis üritused, millega kutsuti linnainimesi maale elama. Paar nädalat hiljem ilmus tontlik uudis: perioodika kojukanne võib juba lähitulevikus maalt ära kaduda. Asi selge - tulge maale, seal on hea rahulik, isegi ajalehed ei käi!

Sellest, et Eestis puudub tõsiseltvõetav regionaalpoliitika, räägitakse juba aastaid. Ka malga ja kirvega läbi viidud haldusreform pole positiivseid tulemusi kaasa toonud. Vähemalt mitte selliseid, mida palja silmaga näeks. (Excelis on muidugi kõik kenasti joone peal!) Imerohtu ei suuda keegi keeta, eriti veel säherdust, mis maale eluvaimu sisse puhuks. Jah, rahvamajade, koolide, lasteaedade ja raamatukogude akendes kumab endiselt tuli, ent nii mõneski paigas hakkavad viimased mohikaanlased pille kotti pakkima. Kaua sa tuuleveskitega võitled?

Kui isegi riigifirma nimega Omniva ei taha hõredaks jäänud maapiirkondi teenindada, ei ole ääremaastumise ehk sotsiaalse kõrbestumise süvenemist võimalik peatada. Eesti riik on igatipidi kallis. Väike riik on alati kallis. Kui soovime, et maapiirkonnad päris verest tühjaks ei jookseks, tuleb maaelanikele rängalt peale maksta. See raha võetaks muidugi suuremalt jaolt linlaste taskust, sest üle 70% inimestest elab linnas. Aga nii kibedaks ohverduseks pole linlased iial valmis. Vist...?

Pixabay
Maainimene on linlasega võrreldes pidevalt raskes seisus. Vähem teenuseid, vähem valikuid, vähem vabadust. Kõhedust tekitab, kui mõni riigiäss või pankur poetab jutu sees lauale idee kinnisvara- või automaksust. Tihtipeale on kinnisvara vaese maainimese ainus vara, ainus pidepunkt, mis aitab tal tunda end vähegi väärtuslikuna. Ilma autota ei tule maal kohe kuidagi toime. Paneme sõiduriistale maksud peale - karistame jälle maainimest, kes peab niigi päevas kümneid kilomeetreid läbima ja meeletult kütust (ehk raha) põletama.

Mõnel põlisel linnaasukal on ehk maaelust romantiline arusaam: puhas õhk, rohelus ja linnulaul. Või lilled, päike ja heinamaa, nagu Arno Tali ütleks. Aga õrna südamega romantikud maal ellu ei jää. Maal elamine on nagu pidev kümnevõistlus. Kõigi aladega tuleb hästi hakkama saada, ikka läbi valu ja vaeva, ja medalid jäävad ometigi saamata.

Aga vahel need medalid siiski tulevad... Raskused karastavad ja küllap on see ka põhjus, miks paljud meie spordisangarid on just maakad. Värsked hõbedamehed Maicel Uibo ja Magnus Kirt on pärit väikelinnast - esimene Põlvast ja teine Tõrvast. Ott Tänak tuleb Saaremaalt, Kärla külast. Ka paljude varasemate sporditähtede juured on maal: Georg Lurich ja Baruto kasvasid Väike-Maarja kandis, Gerd Kanter Vana-Vigalas, Erki Nool Võrus, Andrus Värnik Antslas, Heiki Nabi Hiiumaal, Aavo Pikkuus Meremäel, Heino Puuste Lagedil, Kristjan Palusalu Varemurru külas Läänemaal, Jaan Talts Tauste külas Pärnumaal... See nimekiri pole loomulikult ammendav. Ja et vehklejatele mitte liiga teha - ka Haapsalu, mis on juba üle kuuekümne aasta olnud Eesti vehklemise Meka, pole suure maailma mõõtkavas enamat kui külake. Kui maaelu täielikult kokku kuivab, võivad ka Eesti sportlaste saavutused olümpiaareenidel kokku kuivada.

Hääbumine on kurb, aga ka omamoodi ilus. Kuidas vaadata. Tegelikult on see isegi hea, kui paljud külad lõplikult välja surevad. Siis on ju arvukal linnu- ja loomariigil rohkem eluruumi. Oh seda rõõmu, kui Reinuvader Rebasest saab rahvamaja juhataja, Karu-Ott hakkab koolipapaks, Haavikuemand lasteaednikuks ja Rongaemand asub raamatukogu pidama!

26. september 2019

Maaemal on kopsupõletik

Üleöö on moodi tulnud uus ja ootamatu sõna: "kliimaneutraalsus". Tähenärija küsib selle peale, missugune see neutraalne kliima olema peaks. Keemiline lahus on neutraalne, kui ta pole ei happeline ega leeliseline. Šveits on neutraalne riik, ei sõdi ega topi oma diplomaate teiste asjadesse. Neutron on neutraalne elementaarosake, ilma elektrilaenguta. Aga kliima?

Pole kahtlustki, et ilm on hukas ja noored niisamuti. Küllap läksid nad üheskoos hukka, orkaanid ja teismelised mässavad külg-külje kõrval, nii et pilpad taga. Kas pole huvitav, et noodsamad lumehelbekesteks tembeldatud noored protestivad vanade raudpoltide lodevuse ja lühinägelikkuse vastu? Vanemate (kliima)patud nuheldakse laste kaela, aga lapsed ei kavatse seda nuhtlust taluda. Miks peakski? Antarktika jääkilbi alt pole välja sulanud mitte ainult paljas maapind, vaid ka kurb tõde: eelnevate põlvkondade heaolu on laenatud - suisa näpatud - tulevatelt põlvedelt. (Ääremärkus: Eestis pole ühelgi põlvkonnal kunagi hea olnud. Ikka on tulnud mõisale, Moskvale või Brüsselile koormisi tasuda.)

Suvel möllasid tõsised metsatulekahjud Siberis ja Amasoonias. Mõlemat piirkonda on nimetatud maakera kopsudeks. Tähendab - Maaema kopsud on põletikus. Käesoleva septembri jooksul on kogu maailmas registreeritud üle kahe miljoni metsapõlengu (Global Forest Watch andmetel). Kõige punasem ala tulekaardil on Brasiilia, kus esimesel kevadkuul (lõunapoolkeral on teadupärast alanud kevad) registreeriti ligi pool miljonit metsapõlengut. Väga suure metsapõlengute hulgaga paistavad silma ka Angola, Mosambiik, Zambia, Indoneesia, Kongo DV ja Boliivia.

Viirus, mis Maaemale raske tõve põhjustas, on inimese ahnus. Need, kes maad metsast puhastavad, raiuvad puud maha ja jätavad need nädalateks kuivama. Kuivale materjalile pannakse tuli otsa, eesmärgiga hankida põllumaad. Tuld taltsutada pole aga lihtne. Kahjuks on suur osa Brasiilia metsaraiest ebaseaduslik ja seotud kuritegelike organisatsioonidega (otse öeldes: maffiajõukudega), mis tegelevadki maahõivamise ja metsaraiumisega. Koit Pikaro võttis Eesti maffial munad maha. Kus on see Brasiilia Pikaro, kes metsaröövlid peataks?

Paljude riikide keskkonnapoliitika, kui seda juhtub üldse olema, juhindub sovetiaegsest lendlausest "Me ei oota looduselt armuande, me võtame need ise!". Ei kommunistid ega kapitalistid ole maausku. Mõlemad rüüstavad taimeriiki, vägivallatsevad loomade kallal, reostavad vetevana valdusi ja röövivad maavarasid, unustades, et need pole ammendamatud. Vastutustundlik maausuline kapitalism võiks olla sama mõjuvõimas ja helge tulevikuga nagu hiinapärane kommunistlik kapitalism.

Pixabay/Giphy
Metsapõletajaid ei saa ka täie rauaga hukka mõista. Isegi brasiillased, aafriklased ja indoneeslased tahavad kuidagi ära elada, ükski suu pole seinapragu. Ja neid näljaseid suid tekib üha juurde. Juba muistsest ajast tuntud alepõletamine ehk sõõru tegemine on üks viis, kuidas põllu- ja karjamaad juurde hankida.

Tuhandeid aastaid tagasi asendus küttide ja korilaste ühiskond karjakasvatajate-põlluharijate omaga. Korilased pidid tahes-tahtmata elama kooskõlas loodusega. Mets toitis inimest, mistõttu tuli temasse lugupidavalt suhtuda. Korilane püüab elada metsaga kõrvuti, olla metsa liitlane. Karjuse ja kündja jaoks on mets vaenlane. Pimedast laanest tulevad kiskjad kariloomi murdma. Puude varjus ei kasva nisu ega hernes. Karjakasvataja-põlluharija mõtteviisi kohaselt tuleb metsaga võidelda ja temalt maad vallutada. See mõtteviis on saanud kogu maailmale hukatuslikuks.

Inimsugu vohab nagu takjaväli. Inimkonnast on saanud parasiitide koloonia, keda Maaema enam ära toita ei jaksa. Mesilasi, sipelgaid ja kõiksugu mardikaid jääb seevastu aina vähemaks. Vähemaks jääb ka linde, kelle peamise toidulaua moodustavad just putukad. Röövlinnud nälgivad, sest pole väiksemaid sulelisi. Paljud õrnad taimed kiduvad ja kaovad, sest pole kedagi, kes neid tolmeldaks. Looduse tasakaal nihkub paigast. Looma- ja taimeriiki ähvardab üleüldine nälg. Ka inimesi.

Euroopa Liit on võtnud suureks sihiks rohemajanduse. Olgem skeptilised - kas tavalised inimesed, kes elavad palgapäevast palgapäevani ja tahavad samas võimalikult mõnusalt tiksuda, on valmis üheskoos planeeti päästma? Brüsseli käsulauad tekitavad niigi trotsi. Uued meetmed, mida "kliimaneutraalsuse" nimel rakendama hakatakse, võivad kaasa tuua vastandmärgilisi kliimaproteste. Inimesed tulevad peagi tänavale, mässamaks rohelise mõtteviisi vastu.

Euroopa Liit hõlmab vaid pool miljardit inimest. Ligi kaheksa miljardi planeediasuka kõrval on see tühine osa. Euroopa võib näidata teed rohelisema tuleviku suunas, kuid tõbisele Maaemale on see kõigest üks väike valuvaigistav süst. Valuvaigisti ei ravi. Põletikuallikas on hukkaläinud riikides, vähearenenud ja ülerahvastatud maades.

Vaadakem rohkearvulise valijaskonna õlul ratsutavaid populiste. Miskipärast kipuvad nad kõik pidama naisi teisejärgulisteks olenditeks. "Ürgmeheliku" populisti jaoks on naine iluasi, tubli kodumasin ja üldse üks käepärane kaadervärk, mille abil oma ihasid ja tahtmisi rahuldada. Populismi alusmüür on alfaisaste kultuur, nii-öelda naiselikest ja pehmetest väärtustest puhas ideede ja hoiakute komplekt.

Seetõttu ei maksa imestada, miks kõik suured populistid on ka suured keskkonnavaenlased. Emake Maa on ju naissoost! Temagi on "konservatiividest" populisti jaoks vaid iluasi ja ammendamatu mõnude üsk.

Hoopis Maaema on tõeline konservatiiv, kes säilitab seda, mis väärtuslik ja ehe. Igaüks, kes hoolib Maast ja on tema nimel valmis võitlema, on feminist.

12. september 2019

Oled sa põhja- või õunaeestlane?

Kõnnin mina mööda varasügisest karjarada, vile suul ja käsi taskus, ja mis ma näen: lammas küünitab oja ääres ühe puu okste poole, kael püsti nagu periskoop. Lähen lähemale, maias lammas taganeb. Mis puu see siis on? Oh üllatust! Mõtsuibu! Metsik õunapuu.

Olen sadu kordi sellest ojaveersest nukast mööda käinud, aga õunapuud pole ma seal varem märganud. Paistab, nagu oleks Kalevipoeg öösel siit läbi rännanud, korraks tukastanud ja oma habemest, mis rohetavaid õunu täis, ühe tutikese kogemata oja kaldale maha jätnud. Kusjuures, neil õuntel pole väga vigagi. Kõvad küll, aga kannatab süüa.

Õunad on eestlastele hingelähedased, sajad neist on sattunud ka ID-kaardile. Tänavuaastase seisuga elab Eestis 290 meest ja 338 naist, kelle perekonnanimi on Õun. Neid õnnelikke, kel nimeks Õunapuu, on 690. Uibo ja Uibu paistavad silma veel suurema populaarsusega, selliseid nimesid kannab 1122 inimest. Nagu arvata võib, on kõige enam Uiboid ja Uibuid ajanud oma juured Vana-Võrumaale ehk Võru ja Põlva maakonda. 33 meest ja 35 naist kannab ka Uppina nime. (Aitäh statistikaametile!)

*
On olemas kaks Eestit: Põhja- ja Õuna-Eesti. Põhjaeestlased on omadega põhjas, raiskuläinud ja häbitud. Õunaeestlased aga ripuvad rõõmsalt ladvas, nad on kreemikaspunased ja mõnusalt mahlased. Põhjaeestlase minoorne elu kulgeb nisupuskarit kulistades, õunaeestlane pruugib peent ja hõrku siidrit. Põhjaeestlase lapsepõlv möödus kapsavagude mudas ja kartulikeldri pimeduses. Pisike õunaeestlane käis samal ajal raksus. Septembrikuine õunaraks - see on adrenaliinilaks! Üks väike kuritegu võiks ju ikka hinge peal olla.

Aga õunad ja kuritegu - need kuuluvad juba maailma koidikust saati kokku. Esimene inimene, täpsemalt naine, kes õunaraksus käis, oli teadupärast Eeva. (Piiblis pole küll mainitud, et keelatud vili, mida Eeva mekkis ja Aadamalegi pakkus, oli just õun, aga see selleks.) Paljudes maades sümboliseerib õun ka armurõõme. Kel käsi õunas, on õnnega koos. Venelased ütlevad, et õun ei kuku õunapuust kaugele. Ei tea, miks eestlased selle asemel käbist ja kännust jahuvad?

*
See, kuidas inimene õunapuu alla sattudes käitub, paljastab mõndagi tema iseloomu kohta. Kes otsib paremaid õunu puu alt, on kahtlemata heasüdamlik ja suure empaatiavõimega. Ta märkab nõrgemaid ja viletsamaid - neid, kes temast madalamal. Kui meie sotsiaaldemokraadid kandsid veel Mõõdukate nime, oli neil logo peal poolik õun. Kahtlemata sobib see nende ideaalidega  paremini kokku kui peenutsev ja saksik punane roos. Aga maast noppijal on ka konservatiivseid jooni - ta ei taha midagi raisku lasta.

Kes õunapuu alla sattudes kaksab vilju silmade kõrguselt, on igas mõttes keskklassist, ta hindab mugavust ja kättesaadavust, ta ei hakka end küürutamise ja sirutamisega vaevama. Aga see, kes kõrgemate okste suunas küünitab või suisa latva tükib, võib olla kas väga edasipüüdlik ja ambitsioonikas või lausa tõusik ja karjerist. Tema suundub ikka ülespoole, tahab parimat.

*
Lõpetuseks teen kraapsu ja esitan unustusse vajunud Vana-Pärnu poeedi August Sanga lummava luuletuse, mis võtab briljantsel moel kokku õunte ja õunapuude suhte inimesega.

Siin seisan ma all õunapuu.
On selge päev. Septembrikuu.

Suur vaikus. Puhtad, karged vormid.
On olnud esimesed tormid.

Üks viimne vili ladvas tukub.
Ma raputan - õun alla kukub.

Ma hambad sinna sisse löön
ja aegamööda maitstes söön.

Ja kuskil kaugel mühab meri
ja vaikselt nõrgub vilja veri

mu huultele ja jälle saavad
need punahellaks nagu haavad.

Ja siis ma seisan, süda peos
kui tühi kruus, kui loetud teos.

Ma nõutu näoga seisan ega
tea, mida teha südamega.

Ma kraabin augu alla mulda
ja ise piilun, kas ei tulda.

Jää, süda, mulla musta puuri
ja puhka seal ja aja juuri.

Ja jälle seisab siin kord puu.
Ja kus on puu, seal on ka muu.

On õitesadu, kattev radu
ja okste vahel valvav madu

ja suudlused ja laste kilked
ja nutt ja naer, aplaus ja pilked

ja õunte vaikne potsatus
ja tähistaeva otsatus.

3. september 2019

Indiviid hakklihamasinas

Iga aasta septembris, kui koolikellad pärast pikka suvevaheaega taas helisema löövad, tõusevad arutluse alla ka haridusvaldkonna mured ja rõõmud. Aga rõõme on eesti koolis alati vähem kui muret. Uuringud kinnitavad ikka ja jälle: eesti koolilaps on tark, aga õnnetu. Koolist nähakse õudusunenägusid. Siit-sealt kostab, et Eesti kool on ebainimlik, õpilastest tahetakse teha roboteid. Aga masinate ajastu vajabki masinlikke inimesi, või kuidas?

Mässav filosoof Michel Foucault kirjutas raamatus "Valvata ja karistada" koolist kui õppimismasinast. Küllap on see kujund meeltmööda kõigile, kes ei ole haridussüsteemiga rahul. Foucault' õpetuse keskmes on "järelevalve ühiskond", mehaaniline ja peensusteni süsteemne, kuid ka omamoodi õiglane ja tõhus. Masin pole kaootiline ja raskesti ennustatava käitumisega süsteem nagu loodus (ehkki tunnistagem: loodus on kontrollitud kaos, kus valitsevad muutumatud seadused), vaid kindlate ülesannete täitmisele orienteeritud inimteos, mille toimimise aluseks on kord ja distsipliin. 

Kool kui õppimise masin oleks sellisel juhul plaanipäraselt töötav kaadervärk. Õpilased on selle poldid, kruvid, mutrid ja seibid. Ent kui peaks juhtuma, et mõni kruvike logiseb, tuleb masin peatada ja väike kurjam kõvemini kinni keerata. Masina seisak on suur kaotus, kahju tootmisprotsessile. Sõnakuulmatuid kruvisid ja polte ei saa aga karistada kuidagi teisiti kui nende tugevama kinnitamisega masinavärgi külge. See poleks efektiivne, kui normist hälbivad elemendid masinast välja võtta ja minema visata. Mõnel juhul võib see aidata masinal paremini töös püsida, kuid eesmärk on ikkagi masinat parandada, mitte selle erinevaid komponente karistada.

Semiootik Ott Puumeistri tõlgendus: "Distsipliini esmaküsimus ei ole see, kuidas keelata ja karistada, vaid kuidas toota normaalset indiviidi; (potentsiaalne) karistus ootab neid, kes ei täida normi, kes ei suuda end piisavalt normaliseerida. Karistuse eesmärgiks saab seega ebanormaalsete normaliseerimine; karistus ei rakendu enam kuritööle, vaid inimesele. Õigemini neile inimese aspektidele, mis ei vasta normile (ebatäpsed liigutused, ebasünnis käitumine, ebapiisav enesekontroll jne). Niisiis, distsiplinaarne võim enam ei hävita ega mõista surma, vaid toodab ja paneb elama." (Karistuse mõistatuslik leebus, Sirp 15.05.2015)

Kes suudab luua masinaid, teenib roppu raha, tal on võim. Muidugi on meeldiv, kui võim on enda käes ja kohutav, kui see juhtub olema kellegi teise käes. Parem on olla mehaanik kui mehaanika. Parem olla korra looja, kui see, keda korrale allutatakse. Ent masina (ja võimu) distsipliinist lähtuv täiuslikkus on sageli vaid illusioon.

Foucaulti mõtetega kõlksub ühehäälselt kokku Lewis Mumfordi idee mehaniseeritud, võimukesksest ja inimkaugest ühiskonnast. Mumford kritiseeris moodsa tehnoloogia suundumust üha laieneda ja kontrollimatult toota. Mumford leidis, et see õõnestab inimkonna heaolu, sest selle asemel, et püüelda täiuslike ja jätkusuutlike tehniliste lahenduste poole, luuakse teadlikult ebatäiuslikke ja vähekestvaid masinaid, mida tuleb pidevalt välja vahetada. Muidugi soodustab see ka ebaefektiivset tarbimist, sest pole ju kasulik toota elektripirne, külmkappe või autosid, mis töötaksid veatult mitukümmend aastat ühtejutti. (Mumford suri enne seda, kui mobiilid igasse taskusse ja arvutid kõigi nina alla jõudsid - mida ta veel nende kohta oleks öelnud!)

*
Inimesi saab vaevata jagada kolme kategooriasse: targad, lollid ja hullud. Linnar Priimägi kommenteerib: "Ristsõna mudelis tähendaks see, et Tark täidab kõik ruudud ootuspäraselt õigesti ja Loll ei tea vastuseid. Hull aga täidab etteantud ruudustiku täiesti veatult, ühegi lüngata... kuid vastustega omaenda esitatud küsimustele ─ lahendab etteantud ülesande uutmoodi. Targa tarkus näitlikustab inimvõimet, mida nimetatakse leidlikkuseks, kombineerimisoskuseks (sellele tuginevad ka intelligentsustestid): leida vanades struktuurides (ristsõna ruudustik) õigete vastuste uus kombinatsioon. Hull ent reformib õigsuse mõtet ennast, ruudustikus etteantud küsimused asendab ta uutega. Ta küsib teisiti! Seda inimomadust nimetatakse loominguks." (kultuur.err.ee, 25.08.2019)

Pixabay
Haridussüsteem ei salli hullumeelseid. Tähtis on leidlikkus, mitte loomingulisus. Hullust on raske kontrollida, see käitub kui orkaan Mehhiko lahel. Ent erinevalt orkaanist suudab hull geenius (geenius=hull, aga mitte tingimata vastupidi) laamendamise kõrval ka rajada. Uued rajatised, mõttekäigud ja teosed, ehmatavad neid, kes harjunud vanaga. Hull esitab väljakutse normidele, ta astub mahamärgitud piiridest üle. Seetõttu on eriti loomingulised inimesed alati üksi. Nad ei sobi suurema kaadervärgi komponentideks, neis pole midagi masinlikku.

Tuleb ka õpetajaid mõista: keegi neist ei taha ju ometi, et tema klassis märatseks loovusest särisev hull, kes seab kahtluse alla järeleproovitud teadmised, tavad ja tabud. Hull on liiga individuaalne, püsimatu, allumatu.

Leidlikud inimesed käitavad leidlikke masinaid. Nad talitsevad hullumeelsust, sest teavad, et inimene peab kohanema nende raamidega, mis on tema ümber pandud. Isiksuseks ei saada kollektiivsuse vastu võideldes. Igaüks teeb, mis pähe tuleb, tegutseb, nagu temale kõlbab - see pole ühiskond, vaid kari egoiste.

*
Alles hiljuti tegi "Aktuaalse kaamera" reporter intervjuu naissoost robotiga, kel nimeks Sophia (kas keegi söandaks roboteile ka perekonnanimesid jagada?). Valdo Pandi aegadel olnuks see puhas ulme. Aga näed, juba kutsutakse roboteid saadetesse lobisema, neid näidatakse laatadel nagu habemega naisi, nad teevad nurisemata kodutöid, imevad tolmu, niidavad muru ja peletavad üksildaste (jaapani) vanurite igavust. Seks robotiga on moraalifilosoofias uus kuum teema.

Jumal sepistas inimese oma näo järgi, inimene andis selle näo edasi tehisintellektile. Kui inimene delegeerib robotile oma mõistuse, kas ta laenab talle ka inimlikkuse?

*
Albert Einstein olevat öelnud: "Hiir ei leiuta kunagi hiirelõksu, aga inimene leiutas tuumapommi." Masinaga (selle kõige laiemas tähenduses) võib luua ja lõhkuda, toota ja tappa. Tahtlikult ja kogemata.

Vahel öeldakse mõne õnnetukese kohta: "Ta jäi elu hammasrataste vahele." Arvatavasti tekkis see väljend 19. sajandil, manufaktuuride kõrgajal. Puuduliku tööohutuse tõttu võis nii mõnigi tööline sõna otseses mõttes hammasrataste vahele jääda ning kaotada oma jäseme või halvimal juhul elu. Sandistunud tööline enam vabriku palgalehele ei kõlvanud, temast sai almustest elatuv kerjus.

Tööliste motivatsioon ja heaolu on alles uued mõisted, millega kõik tublid kapitalistid-bossid ei ole veel harjunud. Tähtis on endiselt toota, töötaja õigused jäägu tagaplaanile. Nad ei mõista, et loobivad kaikaid iseenda hammasratastesse.

Charlie Chaplini aegumatus filmis "Moodsad ajad" saabub ühte vabrikusse leiutaja oma meeskonnaga ning pakub direktorile söömismasinat, mis peaks efektiivistama (täpsemalt: lühendama) tööliste lõunapause. Charlie võetakse katsejäneseks. Esialgu töötab söömismasin laitmatult, supp ja maisitõlvik jõuavad õigesse kohta, masin ei unusta ka Charlie'l suud pühkida. Siis aga tekib ootamatu tõrge ja vaene Charlie pääseb sest pöörasest eksperimendist vaevu eluga. Vabrikudirektor ei kiida söömismasinat heaks, sest "see pole tõhus". Ehk siis: teda ei morjenda põrmugi, et seadeldis pole inimlik. Kuid tootmine ja tarbimine polegi ürgselt inimlik.



*
Nagu teada, kaotas Vene keiser Aleksander I Eesti aladelt pärisorjuse. 1816 juhtus see Eestimaa kubermangus ja 1819 Liivimaal. Niisiis on eesti rahvas juba kakssada aastat vaba inimese leiba söönud. Aga tegelikult? Vabadus kipub olema  meelepett, pigem magus unelm kui tajutav reaalsus. Me oleme tahes-tahtmata millestki ja kellestki sõltuvuses. Oleme ikka orjad - sageli vabatahtlikult.

Individuaalsus lähtub üksikisiku soovidest, tahtmistest ja vajadustest, tema eripäradest. Mida individuaalsem on inimene, seda rohkem vajab ta masinaid, mis tema lõputuid soove ja ihasid täide viiks. Karjaühiskond ei vaja masinaid, neil on inimestevahelised hierarhiad, mis seavad ühtede soovid kõrgemale teiste omadest ja noil "teistel" pole isiklikele soovidele mingit õigust.

Indiviidikeskses ühiskonnas orjastavad inimese masinad, kollektiivses orjastavad inimesed üksteist. Tasub tähele panna, et alates tsivilisatsioonide algusest, seega tuhandeid aastaid kehtinud orjanduslik kord hakkas murenema just tööstusrevolutsiooni aegadel (18. sajandi lõpp, 19. sajand). Vee- ja aurujõul töötav tehaseaparatuur vabastas inimkonna ühest orjuse vormist. Masinast sai inimese uus peremees. Ega parunid ja krahvidki ole kuhugi kadunud. Võim lihtinimese üle kuulub sellele, kelle omanduses on masinad.

Nafta ja kivisöe põletamine pani pöörlema kõik rattad, mis seni veel tõrksalt paigal püsisid. Vesi ja tuli tegid inimese näiliselt priiks, kruvid ja hammasrattad kinkisid talle individuaalsuse. Vähe sellest, ka loomad said vabaks! Rong, auto ja lennuk vabastasid orjatööst hobuse, muula ja härja. Nafta oli otsekui must džinn, mis merepõuest välja pääsedes paljude elajate soovid ellu viis. Ent kõigel hääl ja toredal on oma hind. Fossiilsed kütused kergendavad küll mugavust armastava inimlapse vaeva, kuid samal ajal lämmatavad ta. Kurjade džinnidega ei maksa jännata.

*
Mehaanikaajastu on ammuilma seljataga, elame digiajal. Peen aeg nõuab peenemaid teadmisi ja oskusi. Stagnaajal võis öelda: poisil pea ei võta, las läheb kolhoosi traktoristiks. Nüüd on aga traktorid targemad kui kolhoosnikud, läbi häda omandatud põhikoolidiplomiga seda masinat enam ei taltsuta.

Mida targemaks muutuvad masinad, seda targemaks peavad saama inimesed. Muidu käivitub reaalsuses ulmefilmi stsenaarium: masin võtab inimese üle võimust ja hukutab ta.

Masinat saab vastavalt vajadusele ümber programmeerida. Kas ka inimest?

25. august 2019

Mida kardad, saab tõeks

Kinnisidee ei ole tavaliselt hea idee. See on nagu ähmastav kae vaimusilmal, mis sunnib kobama pimeduses, aheldab kujutlusvõimet ja nurjab arukaid mõtteid. Ent vahel võib kinnisidee saada seemneks ühele väärt teosele.

Pixabay
Juhtus nii, et paar aastat tagasi tuli mul ilma mõistliku põhjuseta silme ette veider kuju. Vanadaam, tume maani kasukas seljas. Käe otsas oli tal must reisikohver, mis tundus üsna raske. Kõrvas särasid kaunid briljandid. Kasukast tõusis raipehaisu, kohver näis kulunud ja plekke täis, aga briljantidega kõrvarõngad olid kahtlemata haruldased ja kallid. Nägin teda kõledas betoonkolossis, mingi nõukaaegse tornmaja trepikojas.

Kes see daam oli ja mis asju ta ajas, jäi mulle selgusetuks, kuid ma otsustasin selle välja uurida. Ilmsi nähtud unenäost sai alguse põnevuslugu "Ta tuleb läbi seina".

Ausalt öelda oli see tundmatu daam mul risti jalus. Aga ma pidin ta kuidagi raamatusse panema, andma talle mingi rolli, mille saaks süžeega siduda. Kirjutades olin sama kaitsetus ja ootusärevusega pingestatud positsioonis nagu lugeja, kes raamatut esimest korda loeb. Uudishimu tiris mind mööda lehekülgi edasi. Read raamatus on minu jäljed, mille sel avastusretkel maha jätsin. Lugeja, kes mulle järgneb, astub mööda mu jälgi. Nii on iga raamatuga. Aga see retk oli minu jaoks ohtlikum ja väsitavam kui eelmised.

Ma ei ole raamatut kirjutades veel kunagi nii palju kõhelnud, otsinud, ümber mõelnud, lõiganud, kleepinud, kustutanud ja veelkord ümber mõelnud. Muutsin korduvalt suunda (ehk süžeed). Erinevad ideed, motiivid ja tegelaskujud tulid ja läksid.

Ei ole õige öelda, et nägin kohutavalt vaeva. Kirjanduslikud ideed on nagu pallid, kurikad ja lõõmavad tõrvikud žonglööri käes. Ma lihtsalt ei leidnud ühe hoobiga õigeid vahendeid, mida õhku lennutada. Oli üksjagu pusimist, enne kui lugu paika loksus ja tõrvikud keereldes lae alla lendasid. Kas järgneb ka aplaus õnnestunud numbri eest, näitab aeg.

*
Pixabay
Olulised sündmused ses raamatus leiavad aset üheksakorruselise tornmaja trepikojas. Minu kui maalapse jaoks on suurlinnades asuvate hiiglaslike kortermajade trepikojad õudsed paigad. Neis on midagi ebaloomulikku. Läbi paljude korruste lõikuv jahe ja hall betoonkoobas meenutab ürgse monstrumi kõri. Elanikud ta sees on nagu tähtsusetud parasiidid. Iga aste neil lõpututel treppidel on otsekui kirjadeta hauaplaat. Just selline miljöö sobib suurepäraselt ühe õudse loo tegevuspaigaks.

"Ta tuleb läbi seina" kõneleb mitut masti otsijatest, õnneküttidest ja valevorstidest. Tõde vabastab, aga vale vangistab. Ometi on valed nii ahvatlevad. Inimesed mässivad end vabatahtlikult valedesse nagu pehmesse villatekki, uskudes siiralt, et just nõnda on nad jäise maailma eest kõige paremini kaitstud. Valede villatekist võib aga ühel hetkel saada okastraadist võrk, mis kraabib ihusse sügavaid haavu. Suured ja teravad valed vigastavad rängalt - nii seda, kes okastraadi sees, kui ka neid, kes talle pahaaimamatult läheneda püüavad.

Õnneotsijaid on kolme liiki. Ühed varastavad õnne teiste käest, sest see on nende meelest lihtsaim tee õnnelikuks saada. Teised otsivad heleroosat õnne kogu elu, rühivad visalt silmapiiril terendava paradiisi poole, kuni avastavad: see oli vaid miraaž. Kolmandad teesklevad lakkamatult. Nad demonstreerivad igas seltskonnas ja igal võimalikul moel, kui meeletult õnnelikud nad on, ehkki tegelikult laiub neil hinges ääretu tühjus.

See raamat räägib inimestest, kes tahavad, et neid märgataks. Tähelepanuvajadus on inimlik. Õhk ja vesi, tähelepanu ja tunnustus - nendeta ei saa. Laps nõuab tähelepanu, sest ta tahab, et temaga arvestataks. Ta vajab hoolt. Lapseliku tähelepanuvajaduse kaht poolust esindavad raamatus juutuuber Kätriin ja invaliid Urve. Nad ei saa seda, mida vajavad. Kas see on nende süü?

On ka üks unetu õnneotsija, kes tahaks hoopis märkamatuks jääda: tudeng Selmar, endine kanepisõltlane. Ta elab vaikset ja tühist elu, aina vaeveldes ja otsides. Kusjuures, ta ei tea isegi, mida otsib.

Pixabay
Väsimatu otsija on ka kirjanik Andri. Ta on kahtlemata andekas (vähemalt enda arust), kuid tema annet ei märgata ega väärtustata piisavalt. Ta tahaks olla imetletud, särada nagu tähed, mida ta juba lapsest saati on vaadelnud ja uurinud. Ta ihkab lennelda Linnuteel, kuid maised kütked takistavad teda.

Kriminaaluurijad Martti ja Hando otsivad tõde ning armastust. Õigupoolest on nad mõlemad armastuse leidnud, kuid armastus, jah, on säärane müstiline värk, mille puhul pole miski päris kindel. Nad otsivad üht tõde ja armastavad sama naist. Milline draama!

Ja muidugi Daisi. Salapärane haldjalik tüdruk, keda õieti ei märgatagi. Mis tema peas küll toimub? See briljantkõrvarõngastega vanadaam ajas ta hulluks. Mida ta, vaene hing, otsib? Ta kaotas end juba aastaid tagasi, ta otsib iseennast.

*
Ma ei kirjuta raamatuid kunagi ühe suure tükina. Ei ole mul nii, et alustan esimese lausega ja viimasena kukub paberile viimane lehekülg. Seekord sai esimesena valmis 8. peatükk alapealkirjaga "Teispool tuhka ja liiva". See võiks sama hästi olla ka iseseisev novell, mis kõneleb kahest endisest kallimast, kelle suur armastus sai aastatega viimseni otsa. Nad kohtuvad oma tütre kirstu ääres, surnu viib nad korraks jälle kokku. Nad ei vaheta ainsatki sõna. Mõttes süüdistavad nad teineteist ja natuke ka saatust. Mõlemad vedasid oma last alt. Kuid kas see olekski saanud teisiti minna?

Viimasena panin paberile tagantpoolt neljanda peatüki, "Mister Valentine". See on ilmselt üks dramaatilisemaid tekste, mida eales sigitanud olen. Punkti panin 30. jaanuaril, Tammsaare sünnipäeval. Rännak, mida olin kõheldes alustanud ja ülemäära rabeledes läbinud, jõudis lõpule. Kõigist võimalikest versioonidest, mis mu peas kumisesid, sai kirja see parim. Ma loodan.

Natuke kriitikat ka. Raamatus avanevad portreed jätavad puhuti stampliku mulje. Edev ja nartsissistlik juutuuber. Joodikutest külaelanikud. Nussinäljas seelikukütt. Ebanaiselik naisprokurör. Paaniliselt vastassugu pelgav aseksuaal. Taevas halasta! Miks ma nad ometi sellisteks maalisin?!

Ega mul polegi enda kaitseks muud öelda, kui et iga tegelane sünnib just nii, nagu ta sünnib. (Mõttekas vabandus, kas pole?) Jah, kõik juutuuberid, aseksuaalid ja maainimesed pole sellised, nagu ma neid ses raamatus kujutan. Kuid ka säherdused tüübid, just selliste kiiksude ja kaaksudega, on ka päriselt olemas.

*
"Ta tuleb läbi seina" on kardetavasti mu kõige süngem raamat. Kuid ka öö on kõige pimedam vahetult enne koitu. Melodraamat jagub samuti rohkem kui mu eelmistes põnevuslugudes, kuid krussiläinud suhteid ei saagi ilma "melota" lahti harutada. Eelnevate põnevikega võrreldes on "Ta tuleb läbi seina" kahtlemata realistlikum. Ei ole siin pöörast laipade paraadi ega üle-elusuurust kriminaalset müsteeriumi. Kui mõned kunstilised liialdused kõrvale jätta, võiks selline juhtum ka päriselt aset leida. Realism võimendab traagikat.

Pixabay
See on lugu purunenud perekondadest. Vanemad teevad lastele haiget ja lapsed vastavad samaga. Armastus, mis näis suur ja vägev nagu ennemuistne kivilinnus, variseb põrmuks. Järele jäävad üksildased tusased inimesed.

Igaühel on oma luupainaja, kes seina taga hiilib. Mida inimene kõige enam kardab, saab varem või hiljem tegelikkuseks. Tondid toituvad hirmust. Neil ei ole varju, nad ise ongi varjud.

Loe veel:

Kui kõlab näki laul, pistab nõid tantsukingad jalga
Hirm sööb hinge seest
Teeme elu põnevaks!

20. august 2019

Mure astub läbi seina

Sa jutustad mulle imepärastest asjadest, kuid kõige imepärasemad siin maailmas on meeste ja naiste kannatused. Pole olemas midagi mõistatuslikumat kui õnnetus.

Oscar Wilde "Õnnelik prints"

Kui paljud meist on õnnelikud? Kohe päriselt - õnnelikud. Just siin ja praegu. Küllap vähesed. Küünikud ütlevad, et ainult idioot on kogu aeg õnnelik. Ühed härrased laulavad: "Me nooruses unistame õnnest, kuid õnn nii sageli meist mööda läeb." Hõbelokkidega proua teisel laval aga kuulutab: "Õnn, sa varjad end, kuid lõpuks tuled siiski!" Pessimistid ja optimistid. Kumba õnn sagedamini külastab? Vist ikka optimiste. Aga kui õnn jäljetult kaob, jääb pessimistide armee talle järele lehvitama.

Mure on loomulik tunne, kuid ometi tahetakse tast võimalikult kiirelt ja valutult lahti saada. Mure jälitab inimest hällist hauani nagu vari. Ükski inimene pole sündinud naerdes. Siia ilma sattudes nutame kõik. Üsna vähe on neidki, kes naeruga lahkuvad. Elu võtab naerutuju.

Pixabay
Kes tahab suuremast murest pääseda, peab pääsema väiklaste, kitsarinnaliste ja külmade inimeste küüsist. Kõik hädad tulevad ikka suhetest, olgu need siis perekondlikud, tööalased või romantilised. Töö- ja koolikius raspeldab päevast päeva lõpmatult paljude inimeste närve. Ja kui palju südameid on lõhkenud õnnetu armastuse pärast!

Aga kodu ja perekond? Seal, kus peaks valitsema armastus, mõistmine ja hool, võtab kurvastavalt sageli maad viha, hukkamõist ja ükskõiksus. Ikka juhtub nii, et vanemad teevad oma lastele haiget ja lapsed vastavad tahtmatult samaga. Nii mõnedki abielupaarid elavad aastakümneid koos ilma sügavama kiindumuseta. Kui vanem põlvkond manalasse variseb ja nende mammon maa peale jääb, läheb paljudes peredes lahti armutu aardejaht. Ei tunne siis vend vennakest ega õde õekest.

Suhete rägastikus tekkivad pinged toodavad stressi ja kõikvõimalikke tõbesid, mis võivad halvimal juhul viia töö- ja eluvõimetuseni. Jah, õnnetumast õnnetud on võimetud elama, nad on lihtsalt olemas ning põrnitsevad altkulmu võõraid pillerkaare. Pole midagi magusamat kui iseenda rõõm ja midagi kibedamat kui kellegi teise oma.

*
"Ta tuleb läbi seina" on murelik raamat. See kõneleb inimestest, kes tahavad olla õnnelikud, kuid ühtede jaoks on õnn vaid pelk miraaž, milleni kunagi ei jõuta, ning teiste jaoks nagu laokile jäänud leivakannikas, mida suurt nälga tundes võib karistust kartmata nahka pista. Õnnetu teeb ka teised enda ümber õnnetuks. Kes suudaks purustada selle nõiaringi?

Õnnetuse mõistatus ei leia iial lahendust. Aga inimene - nagu kõik jahti pidavad loomad ja linnud - on väsimatult otsiv olend. Kuni ta õnne otsib, püsib tema kannul ka lootus. Anname veelkord sõna mister Wilde'ile:

Me kõik lebame rentslis, aga mõned meist vaatavad tähti.

Samast sarjast:

Kuula! Näkid laulavad
Vaataks kuradile näkku

14. august 2019

Pealiskaudsuse võlu

Mõne inimese kohta öeldakse: ta on nii ebasümpaatne, kohutav, ennast täis, õel ja läbinisti vastik, õudsemat inimest polegi olemas! Teised ütlevad sellesama isiku kohta: ta on nii heasüdamlik, soe ja sõbralik, meeletult töökas, aus ja hoolas, paremat inimest polegi olemas! Kellel on õigus?

Pixabay
Inimesed on nagu raamatud. Mis ühele meeldib, jätab teist külmaks. Ühes tärkab armastus, teises lahvatab viha. Mõni näeb raamatus-inimeses ainult voorusi, teine üksnes puudusi. Osad inimesed ei sobi karvavõrdki kokku. Kui nad ühte ruumi satuvad, tõuseb temperatuur ja ülepinge ähvardab korgid läbi lüüa. Me kanname endas eelarvamusi, mõtteid ja tõekspidamisi, millega tekitame kelleski paratamatult tuska, pettumust või suisa raevu. Ometi ei suuda paljud meist leppida, et täiuslikku inimest ega täiuslikku raamatut pole olemas.

Lahkhelide vundament on mõistmatus. Erineva päritolu, hariduse, kasvatuse ja mõttelaadiga tüübid ei satu just tihti samale lainepikkusele. Kõik ei viitsi ega tahagi seda seltskondlikku raadionuppu kruttida, et sobiv üksmeele lainepikkus üles leida. Nõnda siis istutakse kaevikus ja loobitakse vaenlaste poole oma "tõe ja õigusega" täidetud mürske. Kusjuures, moodne kaevikusõda - toimugu see poliitilisel, kultuurilisel või mis tahes pinnal - on väga humanistlik. Me ei taha oma kalleid vaenlasi hävitada, me kollektsioneerime neid. Kleebime neile külge mõne kõlava sildi, sätime klaasi taha ja imetleme neid nagu suurt varandust.

Mõnda inimest ei olegi lihtne mõista. Öeldakse, et tal on keeruline iseloom. Ka paljud raamatud pole igaühele mõistetavad. Ja põhjus ei peitu tingimata selles, et lugeja on loll. Mõnikord on otse vastupidi, lugeja on raamatu jaoks liiga tark. Ülemäära tark lugeja ei näe rahvaliku lihtsuse sära ega suuda nautida pealiskaudsuse võlu. Kes on sügavalt kiindunud ooperisse, ei mõista, miks paljud fännavad hoopis süldimuusikat. Kes veetnud hulga mõnusaid tunde Dostojevski kaisus, ei tee väljagi Dan Browni sarmist. Kui see tilluke tõde raamatute maailmas kehtib, kas pole ka inimeste maailmas nii, et keerulise loomuga inimesed on hoopiski väga lihtsad, tavalised, ilma kirevate sulgede ja sügavalt metafüüsiliste mõteteta?

Pixabay
Enamikele lugejatele meeldib, kui tekst on sisutihe (aga mitte tingimata mõttetihe - see on hoopis teine asi). Palju tegevust ja tegelasi, üks pööre järgneb teisele, natuke nalja ning mõni ilus mõttetera ka sekka - no mida sa hing veel ihkad! Kui kogu see kupatus peab ära mahtuma loetud lehekülgedele (300 on juba väga palju), ongi pealiskaudsus eostatud. Ja see pole sugugi halb. Pealiskaudsus on lihtsuse noorem vend.

Olen vahel mõelnud, miks isikupärased raamatud tunduvad nii eluvõõrad. Uudne teema ja värske käsitlusviis ei taga usutavust ega psühholoogilist veenvust. Varjamatu isikupära ja kirjanduslik küpsus astuvad harva ühes taktis. Aga klišeed - need päästavad pea iga raamatu! Klišeed teevad teose elulähedaseks, sest elu kubiseb ju samuti klišeedest.

Lihtne lugeja, kelle igav elu koosneb hallidest argipäevadest, tahab raamatu kaudu kogeda midagi sellist, millele tal tegelikkuses ligipääs puudub. Ent seejuures tahab ta kohata tuttavaid olukordi, motiive, tegelaskujusid ja mõttekäike. Liiga lennukas kujutlusvõime, liiga isikupärane keel ja vaimulaad peletavad massid raamatust eemale. Klišee annab lugejale turvatunde ja garantii, et teda ei rebita välja tuhkhallist mugavustsoonist.

Tihti kiputakse kõike tavapärast nimetama klišeeks, andmata endale aru, et tavalisus tähendab normaalsust. Enamik inimesi on tavalised. Miks poplaulud on populaarsed? Sest need on tavalised. Miks hollywoodikad ajavad kokku sadu miljoneid dollareid? Sest need ei paku midagi põrutavalt uut. Looming ei pea olema iga hinna eest eriline, tuleb julgeda olla tavaline, see kõnetab tavalist inimest. Me tahame näha, kuulda ja tunda endasuguseid.

Pixabay
Olen saanud mägede viisi kirju, mis nõrguvad vaimustusest. Inimestele meeldivad mu põnevusjutud, nad on tänulikud lugemiselamuse eest. Olen ka ise mõelnud: miks? Ma ei kirjuta ju kuigi hästi, mu teosed pole tähelepanuväärsed. Samas mõistan: kunstist rikkumata lugeja lepib vähesega. Kodune suutäis on tihtipeale mõnusam kui kolmekäiguline lõuna Michelini tärnidega restoranis.

Lihtne lugeja ei nõua palju. Piisab sellest, kui laul on ilus, film naljakas ja raamat põnev. Lugejaid ei huvita niivõrd tegelaste arengupsühholoogia, kujundid ja sümbolism, vaid lugu. Lugu, mis haarab, lummab ja ahvatleb. Lugu, mis hämmastab, hullutab ja rõõmustab.

Pealiskaudselt ei ole võimalik maalida välja pooltoone või siseneda tegelaskujude mõttekosmosse. Aga kas see peab olema omaette eesmärk? Ehk piisab sellestki, kui õnnestub kellelegi rõõmu teha. Rõõmutegemine olevat küll meelelahutuse siht, kunsti eesmärgid on kõrgemal.

Kuid mis on siis elu ilma väikese rõõmuta?

25. juuli 2019

Muinasjutud tulevad loodest

Põhjamaa suvi on põgus, heitlik ja tabamatu nagu ime. Valged ööd pleegitavad musta muret, kaste kosutab päikesest rammestunud maad ja nahka. Kesköine loodetaevas kumab heledalt. Vaatan loodesse ja tean - sealt tulevadki muinaslood.

Kusagil seal kasvavad hõbepajud, millest voolitakse võlukeppe, seal õitsevad kuldkingad, mida murueide tütred pöörastel simmanitel tantsu lüües kannavad, seal vuliseb igavese nooruse allikas, mille ääres teemantsarvedega hirved piknikut peavad. Seal, seitsmest vikerkaarest sepistatud ja ingli udusulgedega vooderdatud sängis põõnab ilus õnnejumalanna, kes vahest ka üles ärkab ja lihtsurelikele naeratab. Nii ebamaine, müstiline ja joovastav on loodevalgus.


Kui gloobusel sõrmega loodekaarde lennata, jäävad teele Ahvenamaa, Hälsingland, Jämtland ja muistne Norra pealinn Trondheim. Teispool laia Norra merd tuleb vastu juba Gröönimaa. Viikingid nimetasid hiiglasliku jäise saare Roheliseks maaks. Puhas pettus või lapselik fantaasia? Või hoopis prohvetlik nägemus? Kui kliima soojenemine hoogsas tempos jätkub, saab varsti ka Gröönimaa rohelistel niitudel golfi mängida.

Karjanurme loodenurgas, noortest kaskedest kahiseva metsatuka ääres, valendavad raudrohud. Õigupoolest on neid kogu karjamaa täis, lammastele nad ei maitse, vikatitera annab neile armu. Nii nad siis noogutavad oma pitsilisi päid siidsinise taeva all. Lõbus haldjamamma avas metsaservas pudupoe. Seal on peent näputööd: heegeldatud põdrakanep, tikitud putked, punutud hiireherned, kolme päevaga kootud kastehein, naistepuna soonikuks ja kortslehed nööpideks.

Loodes on lootust. Seal magab päike. Suveööl ainult tukastab pisut. Valge taevas peegeldub raudrohtudel. Ja kaskedel. Ja surnuaia liival. Ma pole kusagil näinud valgemat liiva kui surnuaias, elupuude all. Surnuaed on taevarand. Seal päevitavad surnud. Nemadki tahavad enne põrguskäiku pruuniks saada!

Muide, kes ütles, et sõnajalad õitsevad ainult jaaniööl? Käige laanes ja vaadake: sõnajalad on kirjusid õisi täis. Need närtsivad alles esimeste öökülmadega, siis kui raudnael langeb rohtu ja loodevalgus kustub.

15. juuli 2019

Teeme elu põnevaks!

Kui nüüd mälu vimkat ei viska, siis oli viisteist aastat tagasi juulikuu sama jahe ja hall nagu tänavu. Suvevaheaeg oli täpselt poole peal, aga mitte muhvigi polnud teha. Igavus lämmatas. Mida üks 17-aastane poisu igavuse peletamiseks tavaliselt ette võtab? Kukub lollusi tegema. Nii juhtus ka minuga. Pikemalt mõtlemata võtsin vastu ajaloolise otsuse: hakkan raamatut kirjutama. Ja mitte niisama raamatut, suisa põnevusromaani!

Pixabay
Esimesed read külvasin paberile 15. juulil 2004. "Sinivalged politseilindid värisesid järve poolt puhuvas tuulepuhangus, laskmata end segada märkimisväärsest inimhulgast, mis nende taha oli kogunenud."

Just nii kõlas esimene lause. Oma kodulävel oli tapetud vana naine. Mõrtsukas oli uksele midagi sodinud. Järgnevad üha uued mõrvad. Viimaks satub ohtu ka juhtumit uuriv politseinik. Ja ikka nõnda edasi.

Suve jooksul sepistasin valmis meeletu tekstilahmaka, kokku üle saja lehekülje. Kui ühel heal päeval täisealiseks sain, tuli mõistus korraga pähe. Sain aru, et kirjapandu on paras rämps. Ma ei teadnud ju raamatukirjutamisest tuhkagi. Polnud põnevusjutte õieti lugenudki, need ei huvitanud mind. 

Sinnapaika see romaanike jäi. Aga maha pole ma teda kunagi matnud, aastate jooksul on seesama lugu mu peas omatahtsi kosunud ja küpsenud. Kes teab, ehk jõuab ta viimaks siiski kaante vahele...?

Olen kätt proovinud küll erinevates žanrites, kuid miskipärast jõudsin pärast pikki eksirännakuid ikka vanasse sadamasse, põneviku juurde. 2016. aasta kevadel ilmunud põnevusromaan "Seal, kus näkid laulavad" ja selle järjelugu "Kuradil on lapse nägu" said hulgaliselt plussmärgiga tagasisidet. Inimene on karjaloom, ta seab oma samme selle järgi, missuguseid signaale ta teistelt karjaliikmetelt saab. Kui lugejad arvavad, et just põnevusjuttude kirjutamine tuleb mul kõige paremini välja, siis laseme aga edasi! Johhaidii, elu peab põnev olema. Ja kui pole, siis teeme!

Inimene - kui ta pole just parandamatu masohhist - tahab ikka mõnusalt ja mugavalt läbi saada. Ent samas huvitavad teda teiste kannatused. Antiikajast peale on rahvas kogunenud vaatama veriseid vaatemänge suurtele areenidele ja väikestele võllamägedele. Gladiaatorite võitlused, mässajate ristilöömised, nõidade ja ketserite põletamised, lindpriide lõhkirebimised - milline fantastiline meelelahutus!

Rahvas tahab surma näha. Ühest küljest on see hirmus, teisest küljest aga huvitav. Inimene vajab närvikõdi oma igavaks kippuvasse ellu. Surma ja sellega kaasnevate koleduste pealtnägemine virgutab teda.

Masinavärk, mis viieteistkümne aasta eest liikvele läks, müriseb aina edasi. Sel aastal ootab ilmumist mu kuues raamat, loomulikult põnevusromaan. Tume ja sünge, aga kohati ka päris rõõmsalt värviline nagu öine põhjamaa taevas, kus vehklevad virmalised. Kusjuures, koledustest kirjutada on sama mõnus kui neist lugeda.

Järelmärkus
Sirvisin "Eesti-võru sõnaraamatut" ja leidsin, et põnevik on võru keeles pinga. Mõistagi on tegemist uudissõnaga, mille tuletamisel võeti aluseks ilmselt pingõ. Jah, põnevik peab olema täis pinget, pingeline. Ent võru keeles öeldakse pingelise asemel hoopis kipõ (kiire), rassõ (raske) või kõva. Olgem konkreetsed, kui põnevusloo lugemine kulgeb kiirelt, aga jätab hinge raske tunde, siis võib tõesti öelda: kõva raamat!