27. mai 2011

Kui keegi hooliks

Mõned nädalad tagasi kõnelesin lastest, kes oleksid küllap õnnelikumad orvuna (Lapsed ja unelmad). Nüüd ilmsiks tulnud ja avalikkust šokeerinud "koerapõnnide" juhtum on järjekordne - mitte esimene ega viimane - näide vanemaist, kes kasutavad järeltulijaid kurjasti ära. Eesti Ekspressis ilmunud tänuväärse artikli pealkiri ("Otse põrgust") polnud liialdus. Taolisi põrguid hõõgub veel paljudes kohtades üle maa. "Ühes tavalises väikelinnas" paljastatud kolle loitis lihtsalt heledama leegiga.

Korraga kahiseb kogu Eesti: "Kuidas sellised koledused võimalikud on?", "Kus on lastekaitsetöötajad?" jne. Ei koerte seltsis kasvama pidanud laste ema ega elukaaslane leidnud endal mingit süüd, neil jäi õigust ülegi ("Meilt ei tohi lapsi ära võtta!") Tegemist on lapsepiinajate tüüpilise reaktsiooniga. Kuni viimaste aegadeni nuumasid konkreetsed soerdid end ühiskondliku ükskõiksuse kilbi all.

Ehkki väärkoheldud lapsi päästetakse elajalike vanemate küüsist igal aastal paar-kolmsada, jõutakse sageli jaole liiga hilja. Loomulikult on naabrite-sugulaste kohus laste otsesest ja kaudsest piinamisest otsemaid teatada, kuid esimese ning ka teise ja kolmanda kahtluse järel seda teha ei söandata. Eraelu on ju puutumatu! Põhjamaine individualismikultus nõuab, et iga inimene pesku ise oma must pesu ja kasvatagu lapsed. Naabrionu näljutab vist koera... Järsku pole asi sugugi nii hull - äkki ta toidab kutsukest öösiti? Kõrvalkorterist kostab laste nuttu ja joodikute lällamist... Ah, mis see minu asi on, peaasi, et nad mind ei sega. "Mul savi"-suhtumine reedab ühtlasi kodanikujulguse puudumist, hirmu kaasvastutajaks sattumise ees.

Teisalt on raske olla südametunnistusest lugu pidav eeskujulik kodanik, kui puuduvad isikud, kes keerukate probleemidega tegeleks. Selliseid ametimehi pole lihtsalt piisavalt. Pole raha. Pole huvi. Jah, inimressurss on Eestile oluline - aga seda ainult paberil. Ühiskonna nõrgimad liikmed vajavad ütlematagi kaitset. Ka siis, kui kaugas tühi.

Jääb vaid loota, et nii riik kui kodanikkond leiavad viimaks julgust (ja raha) valusate probleemidega tegelemiseks. Õnnelikud pered on parim kindlustus paljuräägitud majanduskasvule. Tuleb teha kõik võimalik ja rohkemgi, et parandada riskiperede olukorda ning esmajoones vähendada nende hulka. Esimeseks - ja vahest olulisimaks sammuks on märgata. Lihtsalt toppida oma nina teiste asjadesse. Valvsus pole liiast, sest malts ei hävi peenralt ega inimkonnast kunagi täielikult.

25. mai 2011

Kaksteist väidet kanepi kaitseks

1. Kanep on ohutum kui alkohol ja tubakatooted Eestimaalased kulistavad meelsasti kappade viisi igat sorti vedelaid mürke, mis hõivavad kõigis toidupoodides pikki ja kõrgeid riiuleid. Paraku mõtlematult. Briti valitsuse endise uimastinõuniku David Nutti sõnul on heroiin ja kokaiin ohtlikemad narkootikumid, kuid tema koostatud ohtlike meelemürkide tabelis pakub 5. kohal paiknev alkohol neile tublit konkurentsi. Tubakas on Nutti järgi kahjulikkuselt 9. kohal, kanep aga alles 11. Tõenäosus jõuda kanepit tarvitades psühhoosini on väga väike, kuid seejuures unustatakse ära, et ka alkoholi tarvitades on võimalik "hulluks minna". Eestis satuvad aastas sajad joodikud luuludega psühhiaatrite käe alla. Rinnapiimas on samuti rohkesti kannabioide, kuid mitte tilkagi alkoholi!

2. Kanepit on inimkond aastatuhandeid tarvitanud Ilmselt tunti ja kasvatati kanepit juba 3. aastatuhandel eKr, mistõttu kuulub kanep vanimate kultuurtaimede hulka. Enamasti kultiveeriti meie rohelist sõpra kiu ja seemne pärast. 2500 aastat on kanepist valmistatud laevapurjeid, samuti paberit ning kanepiõli lampidele. Suitsetamise eesmärgil on kanepit kasvatatud sajandeid, vanimad kanepisuitsetamise traditsioonid pärinevad Indiast, Afganistanist, Marokost ja Egiptusest. Enne Teist maailmasõda müüdi Eestis kanepi- ja oopiumitinktuure apteegis käsimüügiravimitena. Muide, 20. sajandil oli Euroopa suurim kanepikasvataja Nõukogude Liit.

3. Kanep leevendab valu ja stressi, kõrgeneb sensuaalsus, tekib loov mõtlemine

4. Kanepis sisalduv tetrahüdrokannabiool (THC) hävitab muteerunud ning surevaid rakke (näiteks kasvaja- ning vähirakud), samal ajal parandades terveid rakke

5. Kanepi ainus tõestatud kõrvalomadus on eufooria Kanepitooted sobiks ka antidepressantideks, kuid samas leevendama legaalsete antidepressantide kahjulikke kõrvalmõjusid (iiveldus, väsimus, nõrkus, anorgasmia, suguiha langus).

6. Kanepi potentsiaal sõltuvust tekitada on oluliselt väiksem heroiinist, kokaiinist, tubakast ja alkoholist. Alla 10% kanepitarvitajatest jäävad sõltuvusse võrreldes 32% tubaka, 23% opiaatide, 15% alkoholi tarvitajatega.

7. Kõik narkomaanid ei alusta oma „karjääri“ kanepist Peamine alguspunkt on alkohol ja sigaretid, sageli järgnevad ecstasy tabletid. Samas – Euroopas suitsetatakse kanepit kõige tõenäolisemalt koos tubakaga.

8. Kanep tõstab huvi ja naudingut toidu suhtes Miks mitte kasutada kanepit anoreksia või isutuse raviks? Need, kes on proovinud, ütlevad, et töötab!

9. Kanep ei põhjusta sünnidefekte Ema võib mõõdukalt kanepit suitsetada ka raseduse ajal.

10. Kanep keelustati USA-s kolmel ebamõistlikul põhjusel: 1) karskusliikumise eeskujul 2) rassistlikel eesmärkidel – valgete ameerika puritaanide kohaselt suitsetavad kanepit ainult kurjategijad, neegrid ja latiinod (marijuana = mehhiklane) 3) kunstlikku riidekiudu ja puidumassil põhinevat paberit tootvate magnaatide omakasu – kanep kriminaliseeriti 1937. aastal nende jõulise lobitöö tõttu. Ka praegu ei tehta USA-s narkootilisel kanepil (cannabis) ja tööstuskanepil (hemp) vahet. Jänkide eeskujul hakati Euroopas kanepit taunima koos teiste narkootiliste ainetega pärast Teist ilmasõda.

11. Kanepi müümise, ostmise ja tarvitamise seadustamine aitaks vähendada ülekriminaliseerumist ühiskonnas 7. juulil 2009 tegid TÜ kriminaalõiguse professor Jaan Sootak ja liberaalse mõttekoja Vaba Ühiskonna Instituut juhataja Paul Vahur Postimehes ettepaneku, et Eesti võiks hakata liikuma narkootikumide tarvitamise legaliseerimise suunas. Vahuri sõnutsi ei ole pahe keelamine narkootiliste ainete leviku piiramisega hakkama saanud. Sootaki meelest toob rahumeelsete noorte kanepitarvitajate karm karistamine selliste väikeste eksimuste eest kaasa nende mõttetu ja varajase häbimärgistamise, millega ühiskond tõrjub endast eemale inimesi, kellest oleks ühiskonnale tulevikus rohkem kasu, kui neid karistamise asemel kasvatada. Demokraatlik ja õigusriiklik karistusõigus püüab kohelda sõltlasi mitte kurjategijatena, vaid abi ja ravi vajavate inimestena.

12. Lahjade narkootikumide legaliseerimine vähendab narkomaffia tulusid Tehes kanepi legaalsete kanalite kaudu kättesaadavaks, kaob selle tarbijatel vajadus puutuda kokku narkodiileritega, kelle huvides on tarbijatele peale suruda kangemaid – ja diileri jaoks kasumlikumaid – mõnuaineid. Riik saaks narkomüügist sugeneva tulu näiteks käibemaksu ja aktsiisiga endale. Mõistagi tohiks kanepitooteid kasutada ainult need, kellel juba 18 eluaastat täis. Vastukaaluks liberaalsele narkopoliitikale tuleks aga rangemalt karistada kanepi müümist või ostmist alaealisele.

23. mai 2011

Aga loomad?

Alles hiljuti vestlesin kahe intelligentse ja avatud noorega, kelle tõsiseks südameasjaks on meie neljajalgsete sõprade õiguste eest võitlemine. Nad kurtsid, et on inimesi, kes käsitlevad loomi suvalise vallasvarana, mitte rõõmu ja valu tundvate isiksustena. Mõte koerast, kanast või elevandist kui isiksusest näib esiti veidravõitu, kuid eelmisel nädalal kohtus õigeks mõistetud loomapiinaja juhtumi taustal asusin loomade õiguste üle sügavamalt mõtlema. Vähe sellest – minu kolba alla kerkisid mõttekobarad, mis sisaldasid küsimust, mida üldse tähendab elu? Kas inimene peaks kõiki elusorganisme käsitlema inimlikult, aupaklikult või… nagu hullunud kiskja?

Õnneks on teema loomade õigusetusest nüüd teravamas värvigammas avalikkuse ette kerkinud. Kasside, koerte ja teiste koduloomade eetilisest kohtlemisest saadakse meil üldiselt aru, mistõttu mõistetakse hukka ka vastutustundetud loomapidajad. Probleem on siiski laiem ega hõlma ainult Eesti õigussüsteemi auke, mis võimaldavad piinajatel puhta nahaga pääseda. Loomade õigused kalduvad otsapidi filosoofide kurvilisele rajale ning sellest ka eespool esitatud küsimused.

Loomakaitsjatel pole Eestis piisavalt võimu. Eesti Loomakaitse Selts on oma praegusel kujul tegutsenud 2000. aastast peale ning mittetulundusühingu vorm ei anna seltsile tõhusaid vahendeid loomade väärkohtlemise vastu võitlemiseks. Palju tööd annab veel avalikkuse valgustamises ära teha. Praegu kuulub Loomakaitse Seltsi umbes 700 liiget, kellega liituvad sadakond vabatahtlikku. Aktiivseid liikmeid võib üles lugeda 50. Need arvud on väiksevõitu, kui piiluda II ilmasõja eelsesse vabariiki, mil loomakaitseliikumisest võttis osa ligi 10 000 inimest. Loomapiinajad on seega veel ühed nõukaajal küpsenud mõrud viljad.

Inimesed, kellega mina rääkisin, ei piirdu pelgalt koduloomade kaitsega. Mõlemad kuuluvad pisut radikaalsema suunitlusega liikumisse Loomade Nimel, mille eesmärgid on avaramad, ambitsioonikamad – ja mis seal salata – idealistlikumad.
Mõningaid Eesti loomaõiguslaste ideid:

- loomade halb kohtlemine inimese enda mugavama elu ja lõpmatute vajaduste rahuldamiseks pole eetiline
- loomad väärivad tähelepanu ja hoolitsust ning nende ärakasutamine on vale
- loomadel on õigus kannatustevabale elule, neid ei tohiks kasutada toiduks, meelelahutuseks, katseteks ega kehakatteks

Loomaõiguslased propageerivad täistaimetoitlust ning leiavad, et loomafarmid (eriti sellised, kus isenditel on vähe ruumi, kehv valgustus ning neid hukatakse julmade meetoditega) tuleks sulgeda. Liha, piima- ja munatooted on vaid loomade lakkamatu ekspluateerimise tulemus. Taoline mõte võib uue grillihooaja hakul lausa ketserlikult kõlada, kuid tõetera siin ei puudu. Kõik koduloomad on aretatud inimese enda vajaduseks ning seega poleks looduse seisukohalt midagi lahti, kui lehmad, lambad, sead ja kanad meie planeedilt haihtuks.

Peamiselt on Loomade Nimel aktivistid, kelle hulga võib üles lugeda kahte paari käsi appi võttes, saanud tähelepanu karusnahavastaste pikettidega, üks sellistest toimus viimati kevadtalvel Tallinnas Viru tänaval. Samas tuleb silmas pidada, et Eesti loomaõiguslased ei ole nii radikaalsed nagu nende sõsarorganisatsioonid mujal maailmas. Karusnahakandjaid pole seni punase värviga üle valatud ega tänavail alasti meelt avaldatud. Loomade Nimel ei poolda kriminaalseid lähenemisi ning püüab rõhuda peamiselt inimeste mõistlikkusele. Olulisim on pidev teavituskampaania, ehkki Eesti meedia on püüdnud loomaõiguslastele halbu silte külge kleepida, kogu liikumist naeruvääristada ja südamevaluga organiseeritud üritustest skandaali välja imeda. Jääb vaid imetleda nende noorte visadust, kes kurjade pilkude kiuste oma igati õigustatud ning faktidel põhinevat sõnumit levitada püüavad.

Suhtumine loomaõiguslastesse peegeldab halastamatult kommunismijärgse sumbunud ja kohati ultrakonservatiivsusse libiseva ühiskonna kitsaskohti. Rohujuuretasandil tekkinud kodanikuliikumist üritatakse madaldada ning suur osa rahvast laseb end petta loomaõiguslaste kohta ringlevatest vääraist stereotüüpidest. Peaaegu olematu meeleavalduskultuur on kaasa toonud meeleavaldajate tembeldamise veidrikeks, kel pole lihtsalt vabal ajal muud teha kui Raekoja platsis plagudega vehkida. Rääkimata sellest, et leidub inimesi, kelle arvates tuleks esmajoones tagada inimõiguste kaitse ning alles siis loomade peale mõtlema hakata. Kui selline ilus päev vaid saabuks…

Ehkki loomakaitse selts ja Loomade Nimel tegutsevad mõnevõrra erinevatel filosoofilistel alustel, on nende kaugem eesmärk sarnane. Austades loodust, vähendades kannatust maailmas ning suhtudes kõigisse elusolendeisse kui iseendasse, suudetakse luua moraalsem ning empaatiavõimelisem õhkkond ka inimeste jaoks. Meiegi oleme ju loomad.

16. mai 2011

Maitsvat mürki!

Hiljuti elasin kodulähedases toidupoes osteldes üle madalama järgu šoki. Põikasin nimelt nende riiulite vahele, kus lebab kottide viisi rosinaid, pähkleid ja muud näksimismaterjali ning hakkasin pooljuhuslikult ühe krabiseva paki sisu uurima.

Tšiili, Hiina, Iraani ja USA päritolu rosinad, kuivatatud datlid, aprikoosid ja värvilised ananassitükid vahtisid nii süütult vastu, kuid nende säilitusaineks oli etiketile märgitud - palun trummipõrinat! - vääveldioksiid. See tähendab väävlisgaas! Need, kes pole keemiatundidest palju poppi visanud, teavad, et tegemist on elusorganismile ülimalt mürgise ainega. SO2 on laastavate happevihmade peasüüdlane, mille tõttu hukkub saastatud aladel tuhandeid loomi ja lugematul hulgal taimekooslusi. Säilitusainena esinedes kasutab väävlisgaas varjunime E220 ning poeb sageli ka veinide sisse.

Ehkki võib arvata, et kuivatatud puuviljades sisalduv vääveldioksiidi hulk on imeväike ega kujuta inimese tervisele mingit ohtu (seda kinnitavad muidugi esmajoones tootjad-turustajad), tasuks taoliste ainetega reostatud kaubaartiklitest siiski eemale hoida. Täna müüvad sulle magusaid rosinaid, homme mugava kirstu.

Ka paljudes karastusjookides varitsevat naatriumbensoaati ja teisi kõlavate nimedega säilitusaineid ei oska ostjad millegi kohutavaga seostada, kuid isegi teadlased ei ole päris ühel nõul, milline mõju aktiivselt kasutatavatel konservantidel inimestele tegelikult on. "Teatud" terviseriskide puhul soovitatakse E-ainetest loobuda. Paraku ei tea enamik inimesi, mis meie sisemises keemialaboris õieti toimub ning millised ained võivad seal "plahvatusi" esile kutsuda. Halvemal juhul selgub see alles surmatunnil, kuid põhjused maetakse õndsas teadmatuses maha.

Isegi kui väävliühendiga konserveeritud näkse süües on raske tervisekahjustuse saamine nullilähedane, peab tarbija alati silmad lahti hoidma ning tõsiselt aru pidama, kas tasub ikka usaldada tootjaid, kes mürkidega nõnda kergekäeliselt ümber käivad.

Ehk paisatakse järgmisena müüki kuivatatud karumustikad?

8. mai 2011

Põhjakonn või Tuuleema?

Me vajame elektrit nagu õhku, vett ja päikesepaistet. Šimpansid ja šaakalid saavad ilma hakkama, inimene on iseenda heaolu ori. Soov paremini/ mugavamalt/ valutumalt elada sisaldab vajadust rohkem energiat põletada. Selleks peab mõistagi appi tulema Emake Loodus ja kõik tema ressursid.

Nüüd, mil Tšernobõli tragöödiast on möödunud veerand sajandit ning probleemid Jaapani tuumajaamas viimased paar kuud kogu maailma meediat ja tuumaenergeetika vastaseid toitnud, paisub vaidlus „aatomike“ ja „mahedike“ vahel ka Eestis. Oludes, kus uuspaganlik mõtteviis üritab poliitilisele põllule seemneid külvata ning 45 000 ruutkilomeetrit Eestimaad on (mitteametlikult) looduskaitse all, näib juba ainuüksi tuumajaama rajamise idee pühaduse teotusena. Uuspaganaid esindavad meil mõistagi maausulised, kelle jaoks vaimne ja looduslik pärand moodustavad ühise, lõhkumistabuga pitseeritud terviku. Kui kõrgemal pool plaanitakse salamahti uute kaevanduste rajamist siia pühale maale (ilma irooniata!), kutsub see esile hoopis ärksamaid vastuhakke kui tööpuudus või riiklike pensionimaksete külmutamine. Eestlase säärane käitumisviis on kergesti seletatav: raha tuleb ja läheb, aga solgitud loodust ei korva enam mingi jõud. Igaüks, kes on kasvõi pildi peal näinud tuumaelektrijaamu ja nende ümbrust, pole küllap nõus taolist põhjakonna vabatahtlikult oma naabrusesse laskma. Isegi kui monstrumi ühestainsast südamest ehk tuumareaktorist piisaks Eesti energiavajaduse katmiseks, peab keegi koristama ka tema ohtlikke väljaheiteid. Põhjakonn ei ole teadupärast väike armas lemmikloom – kui inimesed ta kogemata välja vihastavad, tõusevad dosimeetrite näidud kogu maal ja kaugemalgi.

Peamise alternatiivina tuumajaamale on pakutud tuulikuid ja päikesepaneele, kuid seejuures tekib küsimus, kust võlutakse välja elekter siis, kui muidu helde Tuuleema otsustab generaatorilabade liigutamise lõpetada ning päike – nagu sageli juhtub – ei jaksa pilvemüürist läbi tungida? Tuleb ka arvestada, et päikesepatareide valmistamiseks kasutatakse praegu mitmeid haruldasi keemilisi elemente, mida maapõu sugugi heldelt ei paku. Mängu võib panna ka bioenergeetika ehk labasemalt öeldes võsapõletamise. Lisaks on mujal maailmas katsetatud veel üht energiaallikat, millest Eestis polegi kõneldud: nimelt loodeteenergia, mis seisneb tõusu ja mõõna ärakasutamisel. Seegi tehnoloogia on aga kallis ja Eesti rannikutüübile võrdlemisi sobimatu.

Lähikonnast võib leida siiski riigi, mis annab kapaga lootust ja inspiratsiooni maheenergia pooldajatele. Taani, mis on veel siledama pinnamoega kui Eesti, ei saa näiteks norralaste-rootslaste kombel võimsaid mägijõgesid kasutada ega üha uusi kivisöemaardlaid avada. Taanlased on üle ilma tuntud alternatiivenergeetika arendajad ning nende riigi rahatasku kukub sageli suuga rohelise energia poole. Keset heitlikku merd asuv Samsø saar, kus asub ligi paarkümmend küla mitme tuhande elanikuga, on lausa hiilgav näide nn. ökotoopiast (eesti keeli „mahepaik“). Kogu Samsøl vajaminev energia toodetakse maale ja saarelähedasse madalikku paigaldatud tuulegeneraatoritest. Paljudel majadel mustendavad päikesepaneelid, viljapõllult saadav põhk põletatakse spetsiaalses katlamajas ning vähe sellest – isegi värskeltlüpstud lehmapiima soojus püütakse jahutusaparaatides kinni ning kasutatakse küttesüsteemis ära! Suur hulk saarel toodetavast taastuvenergiast, mida asukad ise ei vaja, eksporditakse mujale Taani. Kogu see maheime on sündinud aktiivsest kodanikuliikumisest ehk samsølaste enda tahtest ja tarmukusest.

Taastuvenergia voorused suurenevad vaid säästva eluviisi juures. Esialgu veel üsna kapriissed säästulambid on loodetavasti esimesteks pääsukesteks energiasäästlike aparaatide loomisel-leiutamisel. Kui Eesti tahab tõepoolest olla innovaatiline ja tulevikku vaatav väikeriik ning samas puhta mitmekesise looduse viimne kants, tasub taanlaste katsetustel väga teravalt silma peal hoida. Aated maksavad pikemal ajaskaalal enam kui majanduslik kasu.

2. mai 2011

Kes armastab Justin Bieberit?!


You know you love me
I know you care
Just shout whenever
And I'll be there
You want my love
You want my heart
And we would never, ever, ever be apart


(Justin Bieber "Baby")

Räägitakse, et tuleval aastal saabub maailmalõpp. Jah... Ajal, mil meie õnnetu planeedi kõige kuulsamad ning kajastatavamad popstaarid on Lady Gaga ja Justin Bieber, kõlavad need kurjad ettekuulutused päris usutavalt.

Põrgulise Lady Gaga fenomenist saan ma aru – juba sajandeid on suurtel laatadel kõva raha eest kõiksugu värdjaid näidatud. Pokkerinäoga lauljatar astub lihtsalt edasi seda skandaalirada, mille Madonna juba kaheksakümnendatel sisse tallas. Mida aga arvata ühest suvalisest Kanada poisist, kes ainuüksi tukka kohendades miljonid tüdrukud kiljuma paneb ja vahelduseks kergesti ununevaid viisijupikesi laksutab?

Bieber ei ole ju teab mis imelaps. Ei, ta on kõigest toode. Bieberi-suguseid poisse, sellise tuka ja häälepaeltega, leidub laias maailmas tuhandeid. Vaid üks neist on lülitatud nutikasse äriprojekti, mille tulem vastab täpselt hetkelistele turuvajadustele. Keda peaks huvitama, mida Bieber sööb, kellega semmib, mida ta oma ema, Selena Gomezi ja Barack Obama kohta arvab või milliseid unenägusid roosade patjade vahel näeb? Vastus on mõistagi selge: fänne, ainult fänne. Iidol, kelle ümber on tekitatud sihtgrupi vajadusi rahuldav lugu ja kuvand, leiab tänuliku järgijaskonna. Puhtavereline Bieberi fänn on kohustatud teadma kõike SEDA ja ahmima iga "uudist", mis kollakas-lollakas meedia temast ette puistab.

Bieber on põnn "rahva seast", omamoodi Pipi Pikksukk, kes ei paista vähemalt praegu kriipsugi vananevat, vaid jääb ikka tiinekaks ning erinevalt Pipist pole ta ka pahandustesse sattunud. Bieberit ei saada staaridele omased seksiskandaalid - veel mitte. Ta pole esialgu muud kui nunnu poiss, kes retsiteerib produtsentide poolt ette antud lauluread ära ning määrib seejuures kõmureporterite leivakäärule killukese võid.

Bieberi kitsa selja taga sumiseb hiiglaslik turundustiim, mille ainsaks töökohustuseks on poissi pidevalt pildil hoida. Paljudele mainekatele kõmuväljaannetele makstakse hirmuäratavalt kopsakaid summasid, et need Bieberist lakkamatult kirjutaksid. Sageli annavad Justini turundajad isegi teemad ja pealkirjad ette - riputage ainult üles ja kasvatage meie toote kuulsust! Üleilmset kübervõrku pidi jõuavad kõik säärased pseudosõnumid kenasti ka Eesti meelelahutus-portaalidesse. Ainult mõned värskemad näited: Bieberit loobiti Austraalias munadega, Bieber avaldas sõbra telefoninumbri, raamat "Justin Bieber" jõuab Tallinnas ja Pärnus müügile laupäeval, Bieber hakkab filmis mängima korvpallurit, Bieberi ema juuksed süttisid laval põlema, Bieber pakkus maailma seksikamale naisele abi, rolleril Bieber müksas paparatsot, suvel tulevad müüki laulvad Justin Bieberi hambaharjad... :D :D :D

Fänne ei tasu süüdistada selles, et üks neitsilik laulupoiss neile kangesti meeldib. Teismelistel on Bieberi-taolise popsensatsiooniga lihtne samastuda. Justin Bieberit kui ikooni, kes "on tehtud meie enda näo järgi", kummardatakse ja austatakse hullumiseni just tema välise pretensioonituse tõttu.

Meenutuseks: hulga puberteedieas neidude jaoks oli Britney Spearsi tootegarantii tema neitsilikkus, mida 1990. aastate lõpul kõik kõmulehed perverssusteni toonitasid ning mis pärast loomulikku kadumist ka tüdruku enda tippstaaride edetabelist kustutas. Elumülgastest läbi roomanud, suutis Britney hiljuti välja anda võrdlemisi menukad tsirkuse ja saatusliku naise teemalised plaadid, kuid tema neitsivägi ja sellest tulenenud ikoonilisus on ilmselgelt lahtunud. Nüüd võib teda pidada kõigest keskmise kaliibriga lauljatariks. Ehk koguni muusikuks.

Bieberit ja muusikat mainitakse ühes lauses hämmastavalt harva. Legendi järgi olevat küll talendikütt Scooter Braun kogemata suvalisele Bieberi lauluvideole klõpsanud ja tema muusikalistesse võimetesse armunud, kuid poisi senist karjääri hinnates ei ole ta end sugugi hittidega ajalukku naelutanud. Lady Gaga ülikõva tantsutümakas "Poker Face" ja teised selle lainetusest sündinud palad kindlustavad skandaalitarile koha popmuusikute Valhallas. Bieber aga... Kas maailm (juhul kui see vahepeal pöörlemast ei lakka) tunneb seda nime kandvat superstaari ka kümne aasta pärast? Lubage selles kahelda. Küll peagi tema asemele mõni uus massitarbeks mõeldud toode leitakse.

Kardetavasti jääb Bieber üheainsa teismeliste põlvkonna iidoliks ja - tuleb ikkagi möönda - positiivseks eeskujuks, kelle ümber kobrutav massihüsteeria valutult ning ajapikku vaibub. Kuni järgmise hüsteeriani.