Ühe tragöödia anatoomia

„Djatlovi surmamatka mõistatuse jälil” näitab, millised on ebaratsionaalsete otsuste tagajärjed

Matkamine on jälle popiks muutunud. Eks istuv inimene tunneb vahel, et tahaks ka selga sirutada, rutiinist ja mugavustsoonist välja ronida ning miks mitte seada sammud otse metsikusse loodusesse. Näiteks lähimasse rappa või hoopis kaugele tundrasse. Ka mina tundsin vere vemmeldamist, tahtsin end proovile panna ja uusi maid vallutada. Aga enam mitte, sest vaatasin Jupiterist Urmas E. Liivi dokuloengut „Djatlovi surmamatka mõistatuse jälil”. Turvalisem on ikka kodus istuda, pähkleid nosida ja ekraani jõllitada...

Djatlovi matkagrupi hukkumine 1959. aastal Uurali lumerohketes mägedes on üks möödunud sajandi suurimaid mõistatusi. Miks olid aluspesus inimesed keset väga külma ja tormist ööd põgenenud kaitsvast telgist? Miks olid nende külmunud laibad kohutavalt moondunud ja veidrates kohtades?

Pixabay

Üheksa noort inimest kaotas oma elu. Djatlovi kuru juhtum, mis on saanud nime matkagrupi juhi järgi, olekski võinud jääda paljudele tundmatuks, kui saladusepitseriga uurimistoimik poleks perestroika ajal päevavalgele tulnud. Nüüdseks on see juhtum korduvalt läbi hekseldatud, püstitatud rohkelt teooriad (muuhulgas on mängu toodud tulnukad, lumeinimene, KGB, lääne spioonid ja kes kõik veel), kuid lõplik tõde kipub siiski häguseks jääma. Pusletükke on lihtsalt nii palju ning neid pole kerge üksteise külge sobitada, et veenvat pilti kokku saada.

Urmas E. Liiv on toda kuuekümne viie aasta tagust hirmuäratavat juhtumit põhjalikult uurinud, kõik teadaolevad faktid ritta ladunud ja nende põhjal oma lahenduse välja pakkunud. Aga nii, nagu ühe korraliku krimka lõppu ei tohi teistele edasi rääkida, ei saa ka sellel lahendusel pikemalt peatuda. Igatahes näib Liivi teooria väga usutav, ehkki mõned küsimused jäävad ikka õhku. Ilmselt igaveseks.

Djatlovi juhtumit on peetud sageli müstiliseks. Tegelikult on noortega juhtunu ka ilma üleloomulikke jõude kaasamata täiesti seletatav. Aga inimlik lollus, vaat see on tõesti müstika. Tagantjärele oleks julm ja väiklane Djatlovi matkagrupile midagi ette heita. Õnn lihtsalt ei olnud nende poolel. Kehv matkavarustus (milline nõukogude lihtkodanik oli üldse hästi varustatud?), keeruline maastik, ülimalt ebasoodne ilm, vildakas planeerimine, opakad otsused, füüsiline ja vaimne kurnatus, vigastused, paanika – sedasi võiks kogu traagiliste ühtelangevuste rea kokku võtta.

Inimene pole kuigi ratsionaalne olend. Hiilgav mõistus (kui seda üldse on) tõmbab kriitilisel hetkel sageli lesta. Me kõik teeme ebamõistlikke otsuseid, kes rohkem, kes vähem, küll valimistel, poes, pangas ja pereelus. Ja seda kõike enamasti stabiilsetes oludes, kui mõtlemiseks ja arutlemiseks peaks olema aega maa ja ilm. Kuidas säilitada aga külm pea siis, kui külm tahab varbad ära võtta?

Uurali mägedes toimunu näitab, milliste traagiliste tagajärgedeni viivad lihtsad, aga mõtlematud otsused. Inimene tahab olla looduse kroon, kuid temast võib väga kergesti saada hoopis looduse tallaalune.

Mida teha, kui pühademunad sügelevad?

Tuleb need ära värvida

Me elame õrna maamuna peal. Inimkonna pöörasest trampimisest on koorde saatuslikud mõrad tekkinud, veel natuke ja varsti voolab rebu välja, kuhugi kosmilise omleti sisse ja inimesed jäävad tühja koore peale kõngema. Ei oska me oma üht ja ainsat muna hoida.

Kunagi lihavõtete ajal püüdsin värvida ühe muna maakera sarnaseks. Sinisega maalisin Vaikse ja Atlandi ookeani, nende vahele rohelisega Ameerika. Tundsin end juba kui vanajumal. Saagu maa ja saagu meri! Aga kui Ameerika oli valmis, pool Gröönimaad ka, siis avastasin, et teiste kontinentide jaoks enam muna peal ruumi polnudki. Kui jumalukene oleks loonud ainult Ameerika, poleks ilmas ühtki eestlast ega hiinlast, ainult asteegid ja inkad.

Jah, maamuna on väike ja jääb üha väiksemaks. Ei mahu inimsipelgad sinna peale enam ära. Tallavad üksteise kukil ja tülitsevad ja sirtsutavad kõik kohad mürgist sipelghapet täis. Iga teine sipelgas arvab, et maamuna kuulub just talle ja ainult temal on õigus teha sellega, mis pähe tuleb. On isegi hea, et meil pole kahte maamuna, muidu käiks iga lihavõtte aegu üks hirmus koksimine.

Lihavõtteid nimetatakse ka ülestõusmispühadeks. Pole eriti suupärane sõna, pealegi võõristavalt kiriklik. Isegi kui Kristus pea kaks tuhat aastat tagasi surnuist üles tõusis, on ta praeguseks jälle surnud. Mitte risti löödud, vaid auto alla aetud. Või hipilaagris üledoosi saanud. Mis iganes ta surmatunnistusele kirjutati.

Tänapäeva inimene ei suuda enam uskuda, et elu võidab surma. Muinasjuttude ajastu on läbi saanud. Me sureme pöördumatult ja ehk ongi just nii hea.

Aga Jeesus oli igatahes munadega mees. Kas värviliste munadega, sellest ajalugu vaikib.

Pixabay

Aega ei ole, aga lugu peab olema

„Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” on lustakas reisisaade, mis ei õpeta midagi uut

Eestit on viimasel ajal tabanud reisisaadete buum. Põhimõte on kõigil sarnane: saadame ühe või mitu tuntud inimest (alternatiivina ka tundmatu suurpere või lihtsalt mingi kirju pundi) kuhugi eksootilisse riiki seiklema, pistame neile kaamera sappa ja vaatame, mis juhtub. Midagi väga dramaatilist üldjuhul ei juhtu, heal juhul saab natuke nalja ning vaataja pisut targemaks. ETV-s alustanud „Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” valis raskema raja. Rännatakse risti ja põiki läbi Eesti (hüpatakse isegi Lätti), kuid sellesse reisisaatesse lisandub ka teine dimensioon: aeg.

Andrus Vaarik tõmbab ajamasina käima ning kihutab ühest sajandist teise nii et sulepuru taga. Saade järgib populaarsete briti doksarjade formaati: kuulus persoon, enamasti koomik, liigub objektilt objektile, vesteldes teekonnal oma ala ekspertidega. Üks viimaseid taolisi saateid meie kanalitel oli Alan Carri uurimus Agatha Christie fenomenist. Vaarik võtab ette hirmuäratavalt ambitsioonika teema, ei midagi vähemat kui kogu Eesti ajalugu.

Kaheksa saadet järgivad peamisi ajajärke me rahvuslikus ajaloos. Mõistagi ei saa aega kuidagi jupitada, ajastute piirid on lõpuks ikkagi ajaloolaste kokkulepete tulemus. Eesti aja ja rahva lugu ei kulge täiesti rööbiti muu Euroopa ajalooga. Keskaja alguseks loetakse traditsiooniliselt Lääne-Rooma langus ning lõpp saabub reformatsiooniga. Eesti keskaeg jääb tunduvalt lühemaks, vaid kolmesaja aasta peale, alguspunktiks kaotus Muistses vabadusvõitluses ning lõpp-punktiks Liivi sõda. Edasi läheb juba päris segaseks. Kust algab uusaeg või uusim aeg, on puhtalt maitse ja tõekspidamiste küsimus. Ja mis ajal me praegu elame? Kas käesoleva, veel nimetu ajastu alguseks võib pidada Eesti taasiseseisvumist või oleme liikunud juba edasi uude epohhi, mis algas põleva Ukrainaga? Vastused selguvad tulevikus.

Pixabay

Minu kui suure ajaloohuvilise jaoks ei ole saates seni kõlanud ühtki täiesti uut või vapustavat fakti. Tegijate eesmärk polegi tundmatu tutvustamine, pigem mõjub saade keskkooli ajalootundide õppematerjalina, mis aitab seni õpitut meelde tuletada ja kinnistada. Kolme esimese saate põhjal võib öelda, et kivistunud ajalookaanonist ei astuta kordagi välja, sündmuste ja isikute valik on turvaline ja lausa igav. Kusjuures, päris „täielik” see ajalookäsitlus loomulikult pole, sest näiteks usupuhastusega seoses jäeti mainimata esimeste (osalt) eestikeelsete raamatute ilmumine aastail 1525 (luterlik käsiraamat, pole säilinud) ja 1535 (Wandradti-Koelli katekismus).

Eesti ajalookaanonile on tüüpiline seegi, et päris palju kõneldakse veerand sajandit kestnud Liivi sõjast, kuid hoopis vähem kõne- ja kirjaruumi saab Poola-Rootsi sõda, mis kestis sama kaua ning oli paiguti verisem ja laastavamgi. Eks ole põhjus muuhulgas selles, et Liivi sõja sündmustest pajatab meile kuulus kroonik Balthasar Russow, aga Poola-Rootsi sõja kohta terviklik kroonika puudub.

Kivistunud ajalookaanonisse võiks aeg-ajalt siiski raiuda ka uusi nimesid. Põhjasõjaga seoses peetakse ikka mainimisväärseks Ronga Tehvanit, kes juhatas Narva all rootslaste väe venelaste selja taha ning ehk just tänu temale saavutas Karl XII olulise võidu. Ei taha küll pisendada Tehvani tegu, aga Põhjasõjas oli ka suuremaid eesti soost kangelasi. Üpris vähe teatakse Toomas Jõeristi, kes tegi Rootsi sõjaväes muljetavaldavat karjääri ning jõudis aadlitiitlini. Jõeristi lugu tõestab, et jutud seitsmesaja-aastasest orjaööst on mõnevõrra liialdatud. Hea tahtmise ja õnne korral võis ka eestlane vabaneda orjaketist ja saada ise mõisnikuks. Tõsi, Toomas Jõerist on selles valdkonnas ainueksemplar ja juba seetõttu võiks tema nime meelde jätta.

Õnnetuseks kulgeb Eesti ajalugu sõjast sõtta, aga kui Vaarik on ajamasina roolis, ei tasu karta surmtõsist reisi. Üks väike humoorikas episood leiab aset näiteks Niguliste kirikus. Nimelt selgub, et sealne Neitsi Maarja on transsooline. Michel Sittow, ilmselt kuulsaim keskajal elanud eestimaalane, maalis mingil põhjusel meespühaku ümber jumalaemaks. Kindlasti pole tegemist Sittowi kõige õnnestunuma teosega.

Mis puutub pealkirjas sisalduvasse kinnitusse, et tegemist on „kontrollitud” ajalooga, siis annab siingi vaielda. Ajalugu pole täppisteadus ning ajas võib lugu muutuda. Ega me minevikust kõike tea ega saagi teada. Sarja esimesest jaost jäi kõrva väide, et muinasajal sõid mehed rohkem siga, naised aga lammast ja kitse. Selle tõepäras tasub kahelda. Ilmselt on nii julge üldistuseni viinud andmete nappus või metoodika pime usaldamine. Isegi kui mingil perioodil ja mingis piirkonnas oli meeste ja naiste toidulaud erinev, ei saa selle põhjal teha põhjalikke järeldusi. Aeg on auke täis. Eks ajaloolased püüavad neid jõudumööda teadmistega täita.

„Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” on lustakas populaarteaduslik linnulend läbi kireva rahvusliku mineviku, mis saab loodetavasti inspiratsiooniks tulevastele ajaloosaadetele. Kes tahab põhjalikumaid käsitlusi, võiks ERR-i arhiivist üles otsida Mati Talviku „Ajavaod” või kuulata Vikerraadiost juba paarkümmend aastat kestnud „Eesti lugu”.

Reis üle Aegade Assamalla pakub kindlasti veel üllatusi.

Kaval-Ants ja Vanamees

Riigikogu on alati rahva nägu

Hiljuti kutsus Tallinna Kirjanduskeskus koos Vikerraadioga inimesi üles hääletama kõige eestlaslikuma muinasjututegelase poolt. Kandidaate pakuti välja kakskümmend. Võitjaks osutus Kaval-Ants, kellele anti 3396 häält. Teine riukalik tegelinski Rehepapp jäi talle napilt alla, kogudes 3363 häält. Neile järgnesid kaks hiidu, Kalevipoeg (3164 häält) ja Vanapagan (3054 häält).

Mida need Muinas-Riigikogu valimistulemused rahva kohta ütlevad? Eelistatakse hea huumorisoone ja kiire taibuga nupuvendi, kes isikliku eesmärgi nimel tegutsedes ei kõhkle ka petmast ja valetamast. Nii Kaval-Ants kui ka Rehepapp on isekad ja omakasupüüdlikud kelmid. Muidugi tuleb arvestada, et mõlemad tegelaskujud sündisid mõisaajal, kui sakste hanekstõmbamine ja nende tagant varastamine polnud mingi patt. Eestlastelt oli võetud maa ja vabadus. Vähim, mida üks vaene pärisori teha sai, oli peremeestele vingerpussi mängida. Seega võitlevad Kaval-Ants ja Rehepapp omal moel ebaõigluse vastu.

Günther Reindorff,
illustratsioon muinasjutule
"Paristaja-poeg"

Hiidude erakonna esinumbrid Kalevipoeg ja Vanapagan esindavad hoopis teist maailmavaadet. Mõlemad on vabad mehed, küllaltki jõukad (Kalevipojal on näiteks hobune ja Vanapaganal suisa talu) ja ettevõtlikud. Erinevalt nupuvendade erakonna liikmetest kipuvad hiiud olema pikkade juhtmetega. Nad on sageli impulsiivsed, esmalt teevad ja siis mõtlevad (kui sedagi). Nad ei suuda oma määratut jõudu taltsutada ning sageli lähevad neil ka väärt plaanid luhta. Aga rahvas peab neist siiski lugu. Kui Kalevipoeg oleks palganud endale siili valimiskampaaniat tegema ja tänaval rohkem pastakaid-kondoome-õhupalle jaganud, oleks ta kindlasti võitnud.

Poliitikud armastavad muidugi kõike mustaks ja valgeks lahterdada, ehkki tegelikkuses on asjad hoopis värvilisemad ja teinekord pole isegi võimalik öelda, mis on üldse must ja mis valge. Tammsaarel oli Kaval-Ants läbinisti negatiivne tegelane, samas kui Vanapagan oli pigem positiivne. Tõsi küll: Põrgupõhja-Jürkast sai juba maa peale saabudes mõrtsukas. Kaval-Antsu kuriteoregister piirdus valetamise, petmise ja kergeuskliku Jürka lollitamisega. Eks Jürkagi õppis Antsult valetamist. Kas Tammsaare tahtis sellega öelda, et Kaval-Ants pole mingi kangelane? Et pettusega jõuabki kaugemale kui tööga? Tammsaare versioonis pole Ants enam sulane, vaid peremees. Aga need trikid, mida ta mõisa orjana sooritas, muutuvad vaba mehe käes julmadeks tööriistadeks. Ants ei võitle enam ebaõigluse vastu, vaid tekitab seda ise.

Muinasjutud on muidugi toredad, neid tasub meeles pidada ja aeg-ajalt ümber jutustada, tehes siin-seal vastavalt ajavaimule ka muudatusi. Samas sünnib pidevalt uusi muinasjutulisi tüüpe, kes võivad eestlase kohta rääkida enamgi kui ammusest orjaajast pärit tegelased. Väga populaarseks on saanud näiteks Vanamees. Mis nimi tal passis (või ID-kaardil) seisab, ei ta vist isegi. Valimistel pole ta seni kandideerinud, aga hea häälesaagi saaks ta kindla peale. Vanamees kuulub oma tegudelt ja vaadetelt kahtlemata hiidude erakonda. Või peaks ta astuma hoopis kilplaste parteisse?

Vanapagan ei saanud tööga õndsaks ja seda pole juhtunud ka Vanamehega. Ta ei üritagi. Ometi on just Vanamehe talu see viimne loomaaed, kus saab veel näha kirjut lehma ja roosat siga, viimne pelgupaik, kus säilivad parimad konservatiivsed väärtused. Vanamees esindab väljasurevat maavanaisa tõugu. Teda tuleb iga hinna eest hoida, korraga loodus- ja muinsuskaitses arvele võtta, sest kuhu mujale saab tuumarünnaku korral peitu minna kui mitte Vanamehe maakeldrisse. Seal kartulite, mooside ja mahlade najal võib kasvõi kümme aastat jutti redutada.

Neliteist vastlakuklit

Maiasmoka lõpp võib olla väga kurb

Vastlapäevaga seoses meenub mulle ikka üks kuninglik tragöödia. Rootsis teab iga laps, mis juhtus kuningas Adolf Frederikuga (valitses aastail 1751–1771). Mis temaga siis juhtus? Räägitakse, et ta sõi ennast lõhki. Kuninga viimse õhtusöögi menüüsse kuulusid muuhulgas homaarid, kalamari, hapukapsas, suitsuheeringas ja šampus. Kuna oli vastlapäev, serveeriti Adolf Frederikule ka magusaid kukleid, mida ta pealtnägijate väitel olevat nahka pistnud lausa 14 tükki. Eks see neljateistkümnes kukkel saigi saatuslikuks.

Ajaloolased on selle legendi küll kummutanud: tõenäoliselt suri Adolf Frederik südamerabanduse või insuldi tagajärjel. Välistada ei saa ka mürgitamist, sest kuningas oli väga ebapopulaarne, pealegi peeti teda nõrgaks ja tahtejõuetuks valitsejaks.

Aga jäägem vastlakuklite juurde. 18. sajandil, kui Adolf Frederik neid isukalt kugistas, ei kasutatud kuklite valmistamiseks veel vahukoort. Tollal tähendas vastlakukkel ehk semla sooja piima sees hulpivaid kakukesi. Hiljem hakati nisujahust taignale lisama kardemoni, küpsenud kukli ülemine osa lõigati lahti ja pandi vahele vahukoort. Samas süüakse semlat mõnel pool Rootsis siiamaani sooja piimaga. Sageli lisatakse vahukoore juurde mandlipastat ning kogu kupatus kaetakse rohke tuhksuhkruga.

Vastlakuklid on tuntud kõikjal Põhjamaades, kaasa arvatud Islandil ja Fääri saartel, kuid Eestisse jõudsid need baltisakslaste vahendusel. Tõeline vastlakuklite maania algas 1990. aastatel. Seni peeti õigeteks vastlatoitudeks ikka hernesuppi ja seajalgu. Ei ole kuulnud, et keegi tänapäeval enam liumäelt tulles seajalgu näriks. Hernesupp läheb kah halvasti alla. Andke aga kukleid!

Viimastel aegadel tekitab rahva seas nurinat vastlakuklite astronoomiline hind. Neli-viis euri selle maiuspala eest on tõepoolest röövimine. Aga ise tehes kujuneb omahinnaks 60-70 senti. Maiasmokad on paraku mugavad tüübid, kes ei väsi rahakotti tuulutamast. Suu tuleb magusaks saada, maksku mis maksab.

Rallivast inflatsioonist hoolimata ei kipu inimesed poeriiulite vahel mõistlikke (ja tervislikke) valikuid tegema. Mis on õnn? Rohkem süüa ja juua! Igas mõttes vaeste eestlaste tarbijakäitumist nähes tuleb päris hirm peale. Adolf Frederiku saatus ähvardab neist paljusid.

Tõeline Luule

Eesti kirjanduse päeva puhul

Juhan Liiv...

sattus säärikusse ja hõõrus varbad verele.

Lydia Koidula...

piiripunktis avastati salakaup.

Karl-Martin Sinijärv...

helgib loojangu paistel.

Anna Haava...

plaaster ei jää kuidagi kinni.

Jürgen Rooste...

sõi ära mu pangipõhja.

Joel Sang...

murdus kah küljest.

Marie Under...

and Above, Up and Down.

Gustav Suits...

tõuseb viinavabriku korstnast.

Triin Soomets...

võeti maha ja müüdi Soome.

Kalju Lepik...

vohab sööti jäänud karjamaal.

Ellen Niit...

ei lähe nõela järele.

Aare Pilv...

lohises päikese ette ja viskas vett.

Indrek Hirv...

lasti maha ja tehti pipravorstiks.

Leelo Tungal...

põleb tuhmilt ja tasaselt läbi tuisuse öö.

Jüri Üdi...

keedeti koos kontidega puljongiks.

Triin Tasuja...

pani sakste mõisale tule otsa.

Kristiina Ehin...

ja meigin ja sätin – ükskord mehele saan!

Aapo Ilves...

ronis puu otsast alla ja paaritus hundiga.

Carolina Pihelgas...

kasvatab ainult hapusid marju.

Lauri Sommer...

Winter, Frühling und Herbst.

Eda Ahi...

ei anna miskipärast sooja.

Kalle Kurg...

haaras konnakese noka vahele.

Viivi Luik...

libiseb üle vee, sulepuru järel.

See on ju luule!

Tõeline Luule...

Komissarov.

Kuhu sa põgened, vaba laps?

Otsides tahtejõu allikat

Kaja Kallas kinkis Volodõmõr Zelenskõile pusa kirjaga „Kaitsetahe”. Ei meenugi, et oleksin varem seda sõna kuulnud. Iga uudne sõna tekitab minus uudishimu ja kiusatuse häkkida selle etümoloogilisse programmi. Lootusetult haigetel on elutahe ja kaotusseisu jäänutel võidutahe. Tahtmine tugevneb ju ikka suures kitsikuses. Kas kaitsetahe on suurim neil, kes tunnevad end kaitsetuna? Otse loomulikult. Sellepärast Eesti ostabki moodsat sõjavarustust, laiendab polügoone ja hakkab vene piirile punkreid ehitama.

Tahet jätkub siis, kui jätkub jõudu. Meil on vastupanujõudu, hingejõudu ja võib-olla isegi võlujõudu, aga inimjõudu kipub nappima. Kuidas on lood tahtejõuga, täpsemalt kaitsetahtejõuga? Kes tunneb end kaitsetuna, tunneb ühtlasi hirmu. Meil on põhjust verist vene karu peljata, ehkki NATO lõvikari seisab selja taga. Hirm muudab aga hoopis nõrgaks. Seega ei tohi ülemäära pabistada. Kaitsetahtega suureneb ka julgus ja enesekindlus. Tuleb tegutseda (mida Eesti ka jõudumööda teeb), et hirm keha ja vaimu ei halvaks.

Kaitseministeerium

Kui mõrtsukad värava taga laamendavad, peab valima: kas peitu pugeda, põgeneda või valmistuda vastuhakuks. Peitupugemisele kulub vähe energiat, põgenemisele natuke enam. Võidelda suudavad ainult kõige tugevamad. See kehtib igas mõeldavas valdkonnas, mitte üksnes sõjas. Peab saama tugevaks, et sõna otseses mõttes elu eest võidelda. Kurjamid kiusavad? Tee tööd ja pumpa muskleid, siis nad niisama enam ligi ei tiku. Kui tulevadki, oled valmis võitlema ja võitma.

Ometi on igaühel õigus ka sõja (või mistahes raskuste) eest pageda. Põgene, vaba laps, see on ainus võimalus! Kõik põgenejad pole argpüksid, sest igaüks ei jaksa ega saagi võidelda. Ka põgenemine nõuab julgust. Vii peitu maailma vabadus! Need, kes Teise maailmasõja päevil Eestist läände pagesid, võtsid endaga vabaduse kaasa. Hästi tegid, sest paigalejääjad suleti raudse eesriide taha.

Mis saab aga neist, kes üritavad peitu pugeda? Sõja, vägivalla, hirmu, iseenda eest? Peitmine on petmine. Teisalt – peita on põhjust vaid seda, mis kallis. Aastakümneid tuli vabadust punavõimu eest peita. Nagu ka sinimustvalget lippu. Paraku ei saa iseennast kurja eest pikalt varjata. Nõrkadel pole lootust. Eriti tahtenõrkadel.

Sõda ei mölla ainult kuulide, mürskude ja miinide toel, riikide ja inimeste vahel. Koletuid lahinguid tuleb pidada ka tollesamuse kuramusega - iseendaga. Arst näiteks ütleb: jäta suitsetamine, võta kaalust alla, hakka tervislikult toituma! Kerge öelda. Selleks, et oma elukvaliteeti parandada, peab olema palju tahtejõudu. Kus on tahtejõu allikas? Kuidas seda treenida?

Jälle tuleb mängu hirm. Mitte halvav ja nõrgestav, vaid motiveeriv ja võimestav hirm. Kui ma oma eluviisi ei muuda, halveneb tervis veelgi, vikatimees tuleb varakult külla, palju jääb tegemata ja nägemata. Hirm tuleviku ees sunnib tegutsema. Kahjuks igaüks niikaugele ei jõua. Kes ei tegutse, annab alla. Käegalöömine surmab ka lootuse.

Niisiis: lootus ja tahe on alati seotud. Tahe elada, võidelda ja võita annab lootust, et elu muutub ükskord paremaks ning maailm rahulikumaks.

Lootus pole kunagi lollide lohutus. Lootuses on tohutu jõud.