31. juuli 2016

Igaüks koristab ise!

Inimese tsiviliseerituse tase sõltub mõnestki asjaolust. Näiteks sellest, kas ja kuidas ta nuuskab oma nina, mil moel valitseb kõhutuult ning mida võtab ta ette sellises tähtsas asutuses nagu peldik niisuguse huvitava seadeldisega nagu prill-laud.

Lugupidamine isiklikust hügieenist eristab inimest loomadest. Kassid, sead ja elevandid pesevad ennast samuti, kuid nemad ei oska keeta seepi ega vaaritada šampooni. Tsivilisatsiooni üks kaunimaid õisi on puhtusetööstus, mis toodab igal aastal mõõtmatutes kogustes ihu ja majapidamise kasimiseks tarvilikke vahendeid.

Puhtus on viinud inimesed kõrgemale evolutsiooni tasemele. Suremus hakkas vähenema pärast seda, kui teadlased avastasid sada seltsi pisikuid ning leidsid seejuures, et nende eemalepeletamiseks piisab teinekord ka puhtast veest ja pesulapist. Pariis sai maailmalinnaks alles pärast seda, kui tänavate alla rajati hiiglaslik kanalisatsioon. Ka Eesti talumatsid muutusid härrasrahvaks, kui õpiti sokke vahetama ja käimlaid ehitama. Pedantsetele ametnikele toetuv euroliit on õpetanud eestlased ka prügi sortima.

Kardetavasti pole evolutsioon aga ühesuunaline protsess. Suvi toob endaga kaasa hulgaliselt avalikke üritusi ja kus juba miskit toimub, sinna lendavad kohale ka sitasitikad. Ainult vaadake, millised näevad festivaliplatsid välja pärast seda, kui läbutsejad on minema tuigerdanud!

Needsamad tolajürid, kes õlletopse, pappnõusid ja snäkipakke maha poetavad ning esimese ettejuhtuva põõsa taga põit tühjendavad, ei anna lootust, et maailm liigub paremuse suunas. Veel hullem on lugu kodanikega, kes oma äratarbitud padajanni täie kainusega metsa alla kuhjavad. Sa ei saa nõuda valitsuselt või rahvasaadikutelt, et nood riigi korras hoiaksid, kui su enda ümbrus on pilla-palla. Kord algab enda seest. Lagastav eluviis näitab üksnes äärmiselt isekat ning tülgastavat suhtumist keskkonda ja kaasinimesse. Kõlbluse riivamist ei tasu mainidagi.

Öeldakse küll, et susi koduhoovi ei situ, aga raske on uskuda, et lagastajate kodud puhtusest hiilgavad. Kurja juur - nagu paljudel teistelgi juhtudel - peitub vales kasvatuses, õigemini kasvatamatuses. Õnnetuseks vohab moodsas ühiskonnas väärastunud arusaam, et vaba kodanik võib kõike teha ja igat lauset, mis sisaldab sõnu "ei tohi" või "ei kõlba", tõlgendatakse kui diskrimineerimist.

Mida siis ette võtta suviste vabaõhuüritustega? Mõni inimene tahab vahel elu nautida nii ülevoolavalt, et unustab ära vastutustunde. Ei olegi siin muud lahendust, kui tuleb elunautlejaile vastutust pidevalt meelde tuletada. Prügikastid olgu nähtavas kohas ja olgu neid rohkelt. Peoplatsid võiks ümbritseda kõrge aiaga. Külalised enne välja ei pääse, kui plats on prügist puhas! Kes vastu kobiseb, see saadetakse kolmeks kuuks prügikäitlemistehasesse palgata tööle. Kui juba kord, siis olgu kõva!

28. juuli 2016

Tagasi pöörduda ei saa

Islamiusuliste pidev juurdevool Euroopasse on liikvele ajanud ka nostalgikud. Siit ja sealt kostub hääli, et Vana Maailm peaks ka päriselt vanasse maailma tagasi pöörduma ja traditsioonilised väärtused taas au sisse tõstma. Sellest mõttest õhkub palju ilusat idealismi. Aga nagu elus ikka, on tegelikkusel ideaalidega vähe pistmist.

Iseenesest oleks ülimalt tore, kui Euroopa taastaks selle jõu ja hiilguse, mis tal kunagi oli. Ent kohe komistame esimese probleemi otsa: mis on see "kunagi", kuhu eurooplased, nende seas eestlased, naasma peaksid? Antiik- või keskaeg? Valgustussajand? Victoria, Wilhelmi ja Bismarcki ajastu?

Hea oleks "traditsioonilised väärtused" maksma panna, aga mis loomad need õigupoolest on? Kas demokraatia, õigusriik ja multikultuursus pole siis eales olnud Euroopa traditsioonilised väärtused? On küll. Isegi paljukirutud multikulti sai alguse juba hämaratel imperialismiaegadel, kui üksikud Euroopa suurvõimud olid maailma omavahel ära jaganud ning korjanud seeläbi kokku hulga värvilisi ja igat usku alamaid. Demokraatia ja õigusriik on seevastu uuemad "traditsioonid", mida läänepoolses Euroopas kummardatakse palju agaramalt kui idas.

Üleüldse näib, et Lääne-Euroopal (kaasa arvatud Saksamaa ja Põhjala) on euroopalikest väärtustest hoopis teine arusaam kui nn. Uuel Euroopal, mille hulka kuulub ka Eesti. Raudse eesriide tagant demokraatlike riikide perre astunud rahvad tahavad teistsugust Euroopat. Nemad ei kannata multikultit, mille tagant tõuseb pealegi marksistliku internatsionalismi lehka.

Solidaarsus. Veel üks üdini euroopalik väärtus. Paraku on seegi poolik. Tihti paistab, nagu nõuaks just lääneeurooplased idapoolsetelt velledelt toda müstilist solidaarsust, ent tegelikkuses vaadatakse baltlaste, poolakate ja tšehhide peale ikka kõõrdi. Ka Euroopa Liidu suurimateks voorusteks peetud ühisturg ja vaba tööjõu liikumine teenivad ennekõike rasvunud Vana Euroopa huve.

Ja ikkagi - mis on need traditsioonilised väärtused, mille lõhkumises idaeurooplased lääneeurooplasi süüdistavad? Rahvuslus? Pole see ju kuhugi kadunud. Prantslased tähistavad endiselt Bastille' vallutamise aastapäeva rahvuspühana. (Fakt, et üks islami terrorist seda Nice'is oma koletu teoga tumestas, näitab selgelt, kui väga islamisõdalased rahvuslikkust vihkavad.) Kuid ka rahvuslust mõistetakse siin- ja sealpool Berliini erinevalt. Idas seostub rahvus päritoluga, läänes lojaalsusega. Ka eesti marurahvuslaste jaoks on veri tähtsam kui vaim.

Traditsioonide tähtsust ei saa siiski kuidagi salata. Traditsioon on tugeva identiteedi kindlustaja. Ometi ei tohi uppuda roosasesse rahvusromantikasse. Tagasi traditsiooniliste väärtuste juurde pole võimalik pöörduda juba ainuüksi seetõttu, et aeg ja maailm on vahepeal kõvasti muutunud. Isegi kui otsida üles oma vaarisade talukoht ja see korda teha, ei kulge elu selles talus samamoodi, nagu sajandeid tagasi. Ka siis, kui meid ümbritsevad palkseinad ja õlgkatus, tahame ikkagi veevärki, elektrit ja internetti.

Traditsioone, mis tunduvad väärtuslikud, tuleb hoida ja neid läbi ajavoogude kaasas kanda. Mis on juba maha jäetud ja hüljatud, see laguneb ja kaob.

Eurooplastel pole enam vaarisade talukohta, kuhu praeguste probleemide eest varjule pugeda. Saab minna ainult edasi.

15. juuli 2016

Videvikusaaga. Koidukuma

Sattusin hiljuti Vikerraadio lainepikkusel  "Mnemoturniirile". Üks raadiokuulaja küsis tarkade käest, milline Anderseni muinasjutt tõlgiti esimesena eesti keelde ja kes oli tõlkija. Õige vastus polnud teps mitte "Väike merineitsi" ega "Lumekuninganna", vaid hoopis "Sukanõel". Ja eesti keelde sättis selle... Lydia Koidula.

Jah, Koidula jõudis oma lühikese elu jooksul palju korda saata. Nii mõneski (kultuuri)asjas oli ta teerajaja. Eesti esimene näitekirjanik, lavastaja ning teatritükkide muusikaline kujundaja, lisaks ajakirjanik, toimetaja, tõlkija, proosakirjanik ja otse loomulikult luuletaja. Kõigi nende tiitlite ette tuleb kirjutada ka "esimene naissoost".

Ega isa tütrest kehvem olnud. Johann Voldemar Jannseni saavutuste pauna kuuluvad "Perno Postimees", ajakiri "Eesti Põllomees", laulu- ja mänguselts Vanemuine ning esimene üldlaulupidu. Postipapa ja Koidulaulik on muutunud ammuilma müütilisteks tegelasteks Eesti rahvuslikus ajaloos, võrdväärseks kuningas Saalomoni ja Seeba kuningannaga. Need kaks ühendavad tarkuse ja ilu, vaimurikkuse ja tundekülluse põhiolemuse eestilikus vormingus.

Carl Robert Jakobson pani paika eestlaste ajaloo kolm põhijärku: muistne priiuseaeg, 700-aastane orjaöö ja koiduaeg. Küllap nägi ta noores Jannseni tütres toda laululindu, kes suudab rahva orjaunest äratada. Miks muidu andis ta Lydiale sellise ilmutusliku priinime: Koidula.

Eks olnud Jakobsonil õigus. Kogu Eesti ajalugu on olnud nagu üks kurblik videvikusaaga. Vampiiride asemel tegutsesid aga venelased ja libahuntide rollis esinesid sakslased. Üks Estonia-nimeline tütarlaps pidi otsustama, kellele kuulub tema süda. Heita ühte soendite või koolnutega? Milline võigas kirgede mäng!

Õnneks hakkas silmapiiril kumama koiduvalgus, kurjad pimeduse väed nõrgenesid ja tütarlaps jõudis selgusele: ta tahab olla üksi ja ise enda eest otsustada. Jannsen (mõistus) ja Koidula (tunded) aitasid tal seda riskantset otsust langetada.

Seega oli juba tagumine aeg, et need kaks rahvaäratajat saaksid ühise monumendi, mis tähistaks võitu videviku üle ja päikselise koidiku saabumist. Ja kuhu mujale säärane monument paremini sobiks kui mitte müütilise Emajõe äärde!

*
Koidulale ja Jannsenile pühendatud mälestusmärgi ideekonkursi võitis töö märksõnaga "Tärkamine". Selle autorid on maastikuarhitektid Edgar Kaare, Kerli Irbo ja Terje Ong, skulptorid Bruno Kadak ja Mare Mikof ning arhitekt Tõnu Laanemäe. Tartu kodulehel on konkursi eesmärgid sõnastatud järgmiselt: "Ideekonkursiga otsiti ideid Emajõe vasakkaldale Kaarsillaga piirnevale Ülejõe pargi alale kavandatud monumendile ja sellega kaasnevale väljakule arhitektuurse lahenduse leidmiseks. Ühtlasi seati eesmärgiks ka saada hea lähtekoht kesklinnast ERMi uue hoone suunas liikumiseks."

Õilsad eesmärgid. Kuid esimene mulje, mis monumendi kavandit vaadates tekib, on vastuoluline. Kõigepealt torkab silma, et Koidulat on kujutatud väikese plikatirtsuna. Ometi - nagu ka Rein Veidemann oma kolumnis sedastas - oli Koidula Tartusse saabudes juba küps naine. Ehkki töö autorid tahavad rõhutada "Lydia Koidula mälestusi lapsepõlvest, isamaa-armastust ja rahvusliku ärkamise temaatikat", antakse kavandatava monumendiga valus laks rahvusmütoloogiale. Mitte kusagil eestlaste kollektiivses alateadvuses ei tegutse pisike Jannseni-plika, vaid ikka lopsakate lokkide ja tärgeldatud pitskraega Emajõe Ööbik (100-kroonist rahatähte mäletate?).

Pisut häirivalt mõjub seegi, et kavandil on isa ja tütar paigutatud teineteisest liiga kaugele. Nad ei suhtle ega suhestu omavahel. Lydia on armsale isale lausa selja pööranud! Papa istub seevastu asendis, mis on äratuntavalt jannsenlik. Pink, millel ta istub, on piisavalt pikk, et iga möödakäija võib end tema kõrvale jalgu puhkama seada. (Sarnast pingimonumenti saab näha ka teisel pool Emajõge, kus kaks Wildet - Eduard ja Oscar - juttu puhuvad.)

Aga kuhu see ulakas Lydia siis tõttab? Miks ta papa juures olla ei taha? Egas autorid viita ometi tollele traagilisele tõsiasjale, et tütar läks Manala teele enne isa? Või peegeldub väikeses Lydias tema isepäine loomus?

*
Üks tähelepanek: juuni lõpus avati Tartu raekoja taga Toomemäe nõlval kauaplaanitud hotell, mis sai nimeks Lydia. Jannsenid elasid samas kohas paiknenud hoones aastatel 1865-1868. Sealsamas anti välja ka Eesti Postimeest. Võibolla on see juhus, et Lydia-nimeline hotell ning kahe Jannseni mälestusmärgi kavand valmisid samal ajal. Ent tähendusrikas kokkusattumus ikkagi. Möödub ju sel aastal ka 130 aastat Koidula surmast ja 70 aastat tema ümbermatmisest Tallinna Metsakalmistule.

Siit sigineb kohe uus seos: isa põrm puhkab Tartus, tütar sängitati Tallinna. Nüüd saavad nad kivisse raiutuna kokku Emajõe kaldal. Viimaks ometi! Selle asjaolu taustal võib monumendi autoritele ka andeks anda Eesti videvikumüütide väänamise.

Muide, just tänavu möödub Koidula ühe kuulsaima luuletuse "Kodu" ("Meil aiaäärne tänavas") sünnist 150 aastat. Selle luuletuse taustal omandab Emajõe äärde kerkiv mälestusmärk hoopis selgema tähenduse.

Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.

Väike Lydia hakkab Emajõe ääres jooksma samuti "kasteheinas" ning mängima "lille-rohuga". Las mängib, näikse papa Jannsen omaette istudes mõtlevat. Küll ta ükskord tubliks piigaks kasvab!