Kas barbaarsust saab välja juurida?

Moraal antropoloogilisest seisukohast – alati erinev, kõikjal sama

Mõnd pähklit võib lõpmatuseni pureda, ilma et keegi suudaks seda päriselt katki hammustada. Saatanlikke küsimusi, mis teadmistenäljas inimlooma erutavad ja paeluvad, jagub küllaga. Mis on elu mõte? Mis on hing? Miks me näeme unenägusid? Kas ajas on võimalik rännata? Milleks on maailmas kurjus? Kas surm on täielik lõpp? Jne. Jne.

Pole hullu, kui kõiki rahuldav vastus selgumata jääb. Elu ikka elatakse ja tegusid tehakse, olenemata sellest, miks või kuidas see toimub. Aga kui suurte vaidluste rambivalgusse satub moraal ja väärtushinnangud, läheb lausa põrgu lahti. Moraalifilosoofia opereerib praktiliste küsimustega, mille võimalikud vastused ei pruugi olla „ohutud“. Moraalialased otsused kujundavad inimest ja kogu ühiskonda ning seega ei jää keegi neist puutumata.

Moraali kõige olulisem, võib-olla ainus eesmärk – see, millelt ei tohiks kõlblusest ja kõlvatusest rääkides hetkekski kõrvale vaadata – on inimese igakülgne heaolu. Kui inimene elaks nagu metsloom, poleks tal põhjust „õigest“ ja „väärast“ käitumisest rääkidagi. Kannatuste vähendamine ning humaansema elukeskkonna loomine peaks olema iga inimese püha siht.

Humanismi peamine häda on selles, et erinevusi käsitletakse kui miskit loomulikku, paratamatut, muutmatut. Isikud on erinevad, rahvad on erinevad, riigid on erinevad, kombed on erinevad. Nii see on, muuta ei anna midagi. Ent tihtipeale pole erinevus muud kui pinnavirvendus, mis peidab universaalset sisu. „Meil“ jääb vajaka aega, huvi ja tahtmist, et süüvida „nende“ tegemistesse ja mõtteisse. Iga inimene on võõras ja meist üüratult erinev, kui me teda ei tunne, aga kui pisut tutvust sobitada, selgub ehk vastupidine. Sama lugu on kultuuridega.

Erinevused võivad olla eemaletõukavad. Mõnikord näib, et kahe erineva kultuuri esindajad ei olegi võimelised teineteist mõistma, sest midagi läheb tõlkes kaotsi. Võõra keele äraõppimine on käkitegu, hoopis raskem, aga ka olulisem on pääseda keele taha, et näha ja mõista võõra kultuuri olemust. Ega siis asjata õpita keelt ja kultuuri samaaegselt.

Magnific

Kui oleme juba keele taha tunginud, võime tabada silmatorkavaid sarnasusi enda kultuuriga. Antropoloog Ruth Benedict kirjeldas oma raamatus „Kultuurimustrid” Paapua Uus-Guineas elavat dobu rahvast, kes paistab silma oma paranoilise käitumisega. Iga dobu näeb oma naabris automaatselt vaenlast, kes püüab talle igal võimalusel käru keerata. Selles väikeses eraldatud ühiskonnas valitsevad usaldamatus ja õelus, ebausk ja maagia.

End tsiviliseerituks ja harituks arvav inimene võib dobusid päris tobudeks pidada, kuid paranoia pole ju midagi seninägematut ka Euroopas, ei minevikus ega olevikus. Meenutagem näiteks 16.-17. sajandil möllanud nõiahüsteeriat, mis viis tuleriidale või võlla kümneid tuhandeid inimesi. Ka moodsas ühiskonnas levinud ksenofoobia, homofoobia, rassism, misogüünia ja antisemitism (oh mis uhked nimed!) on ju paranoia eriilmelised harud. Küllap peab ka juhuslik dobu seda kahvanägu, kes mustanahalisi silmaotsaski ei salli, üsna veidraks isendiks.

Või võtame inuitid. Kui inuit jääb nii vanaks, et ei suuda enam oma rahvaga koos parematele jahimaadele liikuda, siis võivad lapsed ta ära kägistada. Tänapäeval seda mõistagi enam ei tehta, kuid varasemalt oli tegemist levinud praktikaga, mis polnud inuittide jaoks põrmugi ebamoraalne, pigem vastupidi. Vanuritapp on ehk pealtnäha võigas, kuid samas on surmaabi (eutanaasia) lubatud mitmes moodsas riigiski, nagu Holland, Belgia, Kanada, Kolumbia, Austraalia ja Uus-Meremaa. Abistatud enesetapp on lubatud teiste seas Saksamaal ja Šveitsis. Ka Eestis vaieldakse aeg-ajalt halastussurma seadustamise üle. Ühed riigid peavad seda moraalseks, teised (veel) mitte. Kus on tõde?

Kehapositiivsuse petuskeem

Olla (endaga rahul) või mitte olla?

Iga keha väärib austust. Iga inimene on ilus. Aktsepteeri end sellisena, nagu oled. Aktsepteeri teisi sellisena, nagu nad on. Inimese väärtus ei sõltu sellest, kuidas ta välja näeb.

Need kehapositiivsuse põhimõtted kõlavad igati elutervelt, kas pole? Kehapositiivsus on normatiivne mõttelaad, kullakarva ettekirjutus, mis sätestab, kuidas ühiskond peaks toimima. Ometi laiutab ideaalide ja tegelikkuse vahel kuristik. Võõrast inimest kohates kujuneb esimene arvamus temast ikka väliste joonte põhjal. Ka sotsiaalpsühholoogilised uuringud kinnitavad, et välimus on lausa ülitähtis, et jätta endast head muljet.

Atraktiivse väljanägemisega inimesi hinnatakse sageli pädevamaks, usaldusväärsemaks ja lihtsalt meeldivamaks. Seda võiks nimetada halo-efektiks. Hea välimus annab hea aura. Samuti on uuringud korduvalt kinnitanud, et kehakaal, nahavärv, riietus ja muud välised tunnused mõjutavad tervet elukäiku: kas inimene saab soovitud töökoha, kas ta leiab endale sobiva partneri, kas tal on kogukonnas autoriteeti jne.

"Koletised" peavad rohkem pingutama, et ihaldatud eesmärgini jõuda. "Kaunitarid" saavad kergemalt läbi. Kauba üle otsustatakse pakendi järgi, nii on see alati olnud. Iluideaalid võivad kultuuriti küll suurel määral erineda ja ajas ka muutuda, ent ei kao kuhugi. Kollektiiv määrab, kuidas indiviid peab välja nägema ja häda talle, kui ta taevalikust ideaalist irdub! Õieti saavad ideaalile vastata vaid vähesed, kuid egas seetõttu täiuse latti allapoole lasta.

Ka inimesed ise on enda suhtes kohutavalt kriitilised. Küll on nina liiga suur või hambad liiga pikad, jalad liiga kõverad või kael liiga lühike. Naised tahavad endale ikka suuremaid rindu ja mehed suuremat peenist. (Tunnistan ausalt: mina ei taha. Olen oma mõõtudega rahul!)

Magnific

Ja muidugi see kehakaal. Kehamassiindeksi ahtasse ringi on paljudel meist keeruline mahtuda. Ülekilod muudkui kogunevad – hea, kui vahel mõnest lahti saad. Teised on enda meelest jälle liiga kõhnad, no ei tule liha kuidagi luude peale.

Ehkki avalikes aruteludes kipub fookus nihkuma just "paksude-kõhnade" küsimusele, ei keskendu kehapositiivsus üksnes kaalule. Teemad, mida kehapositiivsuse raames käsitelda, on mitmekesised: kehakuju ja kasv, puuded ja kroonilised haigused, armid, põletusjäljed ja amputatsioonid, nahahaigused, vananemisega seotud muutused, sünnitusjärgsed muutused. Ent kehakaal on omadus, mida vähemalt teoreetiliselt peaks saama kontrollida ning sellest küljest on kehapositiivset mõtlemist ka lihtne rünnata. Ise söövad ennast paksuks ja siis veel hõiskavad, et suured inimesed on ilusad!

Alles hiljuti tõid Tervise Arengu Instituudi teadlased avalikkuse ette uuringu, millest selgub kurb tõde: ülekaal ja rasvumine lähevad Eestile igal aastal maksma üle 120 miljoni euro. Ainuüksi otsesed kulud – arstivisiidid, ravimid ja haigusrahad – neelavad enam kui 100 miljonit. Ülemäärasest kehakaalust tingitud hädade ravimiseks kulub ligi kümnendik kogu tervishoiule eraldatud rahadest.

Nende teadmiste taustal peab tunnistama: ülekaal on tõsine terviserisk, mitte uus iluideaal. Paraku on kilode allavõtmine ja normaalkaalus püsimine Heraklese ülesanded. Paljud üritavad, kuid sihile jõuavad vähesed.

Aga oh imet, nüüdseks on maa peale laskunud kõikide paksude päästeingel, kõikvõimas Ozempic. Selle imerohu tohutu populaarsus lööb hiiglasliku mõra kehapositiivsuse vundamenti. Tegelikult ei taha ju keegi olla paks. Kui on võimalik vähese vaevaga (ehkki mõningate riskidega) kaal kontrolli alla saada, siis haaratakse võimalusest igal juhul kinni.

Riburadapidi lisandub turule üha uusi ravimeid, mis aitavad ihust liigset rasva välja pigistada. See muidugi ei tähenda, et ülekaalumure on nüüd igaveseks lahendatud. Ükski rohi ei anna tulemust, kui inimene seejuures oma elu- ja mõtteviisi ei muuda. Kehapositiivsed loosungid hoopis takistavad uue ja parema minani jõudmist.

Kas kehapositiivne mõtlemine on siis pettus? Ei, seda mitte. Kehapositiivsus tähendab leppimist. Mu keha on praegu selline ja muuta ei anna midagi. Samas ei tohi nõnda mõeldes sattuda allaandmisrežiimile. Positiivne suhtumine oma kehasse tähendab muuhulgas enda eest hoolitsemist.

Ikka tasub end siit-sealt kohendada ja klattida, kuid totaalne rahulolematus oma keha, oma vaimu templiga tekitab asjatut muret ja meelehärmi. Väikesed vead teevadki inimese ainulaadseks, või mis?

Samal teemal:

Kaunitarist saab koletis

Uma tüü ja võõra viin tapp är

Nakkami molutama!

Siin ilman tulõ iks üle jõu tetä, ku tahat midägi kätte saia. Ja esiki sõs om vähä, esiki sõs saa-i tuud kätte, mis tahat.

A. H. Tammsaare

"Ei olõ aigu," ütles üts. "Ma olõ nii väsünü," kaibas tõnõ. "Tüüd om pallu," virras kolmas. "Jõvva-i kõkkõ är tetä, mis vaia olõs..." Ah, olkõ parõmb vaiki, ti käüti mullõ joba närve pääle! Muud inämb ei kuulõ, õnnõ tüü ja tüü. Kas vetelvorsti ja tsianahavidäjä omma ilmast peris är kaonu?

Magnific

Jah, rahalda õnn tarrõ ei trehvä. Õhust ja põhust elä-i kiäki. Pääle tuu tsusk inemiisi takast kohusõtunnõ, süämeasa ajaminõ ja tahtminõ hinnäst proovile panda. A ku tubli elläi ütesttüküst tüüd murd, nii et olõ-i aigu maada kah, sõs kuna tä hindäle hüvä ärolõkit tege ja elust tõtõstõ mõnnu tund?

Ku ma lats olli, käve mu vanatädi tütär tõnõkõrd külän. Kutsõ tedä õnnõ tädis. Tuuhavva pidäsivä mu vanõmba viil lehmi ja tädi ütel näile: "Tüü, mugu tüü! Egä päiv üts nüsmine ja hõõrmine. Kuis ti niimuudu eläti? Pitu ei piä, reisu pääl ei käü – ma ei saa joht niimuudu. Mis mõtõt om terve elu lehmä perse takan passi?"

Seo viimäne lausõ õkva süüdü mu miilde. Tädi esi oll kah maalats, kiä pidi neiupõlvõn sarviliisi-sõraliisi kamandama, a pääle tuud opse tä kuulmeistris ja saie häste mehele. Elumõnust pitsit tä vällä kõik, miä jõudsõ. Hulga aastid es olõ timäle kahus antu.

Ma või häbüldä kellädä, et must ei olõ lehmä perse takan passijat saanu. Eläjid käsütä iks, a tuu man mõista ma väega kinäste moluta. Õigõ molutamine ei tulõ kah vaivalda. Seo om kunts, mis saa käppä kõvva harutaden. Molutamine ei olõ laisklõminõ, a ummamuudu mõttõ- ja teguviis. Jüssi Fred om taast kuntsist küländ kõnõlnu, egäüts või timäst oppust võtta.

Erätreener ja musklimiis Hüdsi Sander, kiä om johtumiisi Setumaalt peri, selet üten uma videon, et tä tüüt mitu aastat Austraalian ja sääl oll timä jaos kõgõ illusamb aig sõs, ku tä videl niisama sängün ja vahtsõ lakkõ. Es liiguta tilligi – ja hää oll olla. Timä jaos om molutamine üts muud, kuis stressiga, seo ilma ao hirmsa tõvõga, toimõ tulla ja hindä sisemädse minaga kokku saia.

Molutamine om pia sama, mis meditiirmine. Mõtõ juusk vabalt, üttegi himmu pääle ei tulõ, aigu om maa ja ilm. Molutajal jakkus aigu, tuud kallis varra, miä tüümurdjal tüküs käest lipsama. Ku õnnõ kellä perrä tormada, olõt ütskõrd nõnulõ sita seen. Aigu ei anna kiäki manu, ku esi ei võta.

Mu meelest om molutamine kimmäle köüdet viismisega. Õigõ molutaja mühkäs sakõstõ: ei viisi! Ku inemine ei viisi midägi tetä, ei tähendä tuu, et täl ei olõ tahtmist vai väke. Hoobis vastapiten! "Ma ei viisi!" om sääne lausõ, millest kirgäs tahtõjõudu ja hindäkimmüst. Ütlejä tiid uma väärtüst ja mis timä jaos kõgõ parõmb om.

Uma tüü ja võõra viin tapp är, ütel vanarahvas targastõ. Tuuperäst tulõ mõõtu pitä, hinnäst hoita ja tõnõkõrd pidurit tõmmada. Aus inemine tüüga rikas ei saa, mille tä sõs nii armõtulõ orjas? Ei piä kõikaig ilmadu tubli olõma. Kaku juhe vällä, viska jala saina pääle ja mõtlõ ummi mõttid. Usu vai ei: tüü või su perrä uuta.

Head nisadepäeva!

Rinnad on rannad ja linnad

Olen maal sündinud ja kasvanud, mistap teadsin juba varakult, et lambal on nisasid kaks, lehmal neli, koeral kaheksa ja põssa-emmel nii palju, et ei jõua kokku lugedagi. (Selguse nimel olgu öeldud: vähemalt 12.) Nisa on emaduse tähis, umbes midagi sellist, nagu pagun sõjaväelasel. Siga on hästi tubli ema, looduselt lausa kuhjaga paguneid saanud. Ka rottidel pidi vähemalt tosin nisa olema. Aga emane inimene peab kahega leppima. Inimene pole lihtsalt piisavalt tubli sigija.

Joos van Cleve "Neitsi Maarja lapsega".
Teos on loodud 500 aastat tagasi.

Võru keeles tähendab nisa ühtlasi rinda. Öeldakse: "kae, tuul naasõl omma suurõ' nisa'!" Enam-vähem kõik lapsed on nisa/rinda saanud. Rind on eluallikas, rinnapiim iga imetaja esimene toit. Ema ja imetamine pärinevad samast tüvest, need kuuluvad lahutamatult kokku. Sellega seoses meenub, et Imaveres ("ema juures") asub piimandusmuuseum. Mis tore kokkusattumus! Imetama, imema, imestama, imetlema... Eesti keel on imeline. Eesti keel on emaline!

Ometi peetakse naiserinda lääne tsivilisatsioonis häbenemisväärseks. Kui noor ema avalikult oma last rinnaga toidab, on mõni moraalimajakas valmis lausa politsei välja kutsuma. Rinna paljastamise kohta leiab ju kriminaalkoodeksist kindla paragrahvi – avaliku korra rikkumine! Kombed nõuavad, et naise rind oleks igal juhul kaetud, võõraste silmade eest peidetud. Seetõttu ümbritseb naiserinda ka teatav salapära. Mis on saladuslik, on ühtlasi eriline.

Kommunistlik kord ei sallinud naiselikkust karvavõrdki. Emadepäev oli kuulutatud kodanlikuks igandiks. Ka naistepäev, mida kellade ja vilede saatel tähistati, oli ennekõike töötava naise püha, mil punavõimule omase silmakirjalikkusega peeti kõnesid naissoo õigustest ja privileegidest. Emadus on kõigi autoritaarsete režiimide jaoks liiga armas, helge ja intiimne nähtus, et seda pühitseda. Ka tänapäeva türannid nõuavad, et naised toodaks riigile lojaalseid kodanikke. Sünnitusmasin töötagu täie auruga! Sellise mõtteviisi järgi kuuluvad rinnad riigile, mitte naisele endale.

Artur Alliksaar luuletas kord: su rinnad on rannad on linnad (luuletusest "Mis saab sellest loomusevalust"). Ehkki erootilise tundega loodud, võib seda rida lugeda ka teiselt positsioonilt. Rinnad kui rannad, mis seisavad vastu tormistele lainetele, rinnad kui linnad, mis pakuvad varju ja kaitset. Uus ilmakodanik vajab emarinda, see on tema kindlus, tema soe ja usaldusväärne pelgupaik.

Sa oled vaid ilusa maskiga loom

Kuidas saada iseendaks (Jungi näpunäidete järgi)

Psüühikateaduste supertäht Carl Gustav Jung, kelle sünnist möödub tänavu 150 aastat, ei olnud ainult teedrajavaid teooriaid loonud analüütik, vaid ka 20. sajandi üks silmapaistvamaid mõtlejaid. Tänu mitmekülgsetele huvidele nagu ajalugu, esoteerika ja mütoloogia suutis ta psühholoogia avaramasse voolusängi juhtida ning ehkki mõningad tema ideed, näiteks kollektiivne alateadvus, ei ole teaduslike vahenditega tõestatavad ega ümber lükatavad, pakuvad need kahtlemata intellektuaalselt erutavaid seletusi inimloomuse ja -isiksuse mõistmiseks.

Pixabay

Jung jaotas inimelu nelja põhilisse etappi: lapsepõlv, noorus, keskiga ja vanadus. Olgugi et paljudes psühholoogilistes teooriates toonitatakse ennekõike lapsepõlve tähtsust isiksuse arengus, ei tasu mingil juhul alahinnata ka teismeliseiga, mil tegelikult langetatakse kogu järgnevat elu mõjutavad otsused.

Noorukieaga kaasnevad füsioloogilised muutused põhjustavad ühtlasi psüühilise revolutsiooni. Jungi sõnutsi hakkab just teisme-aastail psüühe kuju võtma ja ehkki lapse arhetüüp sügaval alateadvuses soovib jääda mudilaseks, peab inimene hakkama otsima oma kohta elus. Murdeiga – nagu eestikeelne nimetuski kinnitab – on tohutu murrang, võrreldav liblika arengujärguga, mil kookon rebeneb ja valmik asub välja ronima. Kohe kerkib ta ette saatanlik küsimus: „Kes ma olen?” Vastusevariante elu niisama ei anna.

Identiteediloomega tegelev noor on seatud keeruka probleemi ette: milline on see sisemine, „tõeline“ mina ja millist külge sobiks näidata ka väljapoole. Taoline rollide valik, nende selgeksõppimine ning veatu esitamine tekitab vaimseid pingeid.

Jung on sellist isiksuse pingestatud arenguprotsessi seletanud läbi ajusse kodeeritud arhetüüpide. Üks neist on Persona – „mask“, mille taha varjudes tahetakse näida ühe või teisena, et jätta üldsusele aktsepteeritav mulje. Edasijõudmiseks peab isik teadma, millist rolli temalt nõutakse. Paljud inimesed elavad topeltelu: ühte, mille üle võimutseb Persona ja teist, mis rahuldab muid psüühilisi vajadusi.

Paistab, et Jungi Persona on enam-vähem sama, mida üldisemalt imidžiks või kuvandiks nimetatakse. Elu jooksul tulevad esitusele üha uued rollid, samal ajal kui vanad „kavast“ maha võetakse. Üks keskmine mees astub sellistesse rollidesse nagu poeg, isa, vanaisa, õpilane, tööline või ülemus, abikaasa jne. Iga rolliga kaasneb erinev mäng, tekst ja publik.

Ära ole esimene, kes uskuma jääb. Ära ole viimane, kes petta saab

Mida teha, et külmas sõjas mitte surnuks külmuda?

Nelikümmend aastat tagasi anti välja album „Chess”, mis sisaldas laule samanimelisest muusikalist. Kui muusikal ise paar aastat hiljem Londonis lavale jõudis, olid mõned palad, nagu „One Night in Bangkok”, „I Know Him So Well” ja „Anthem” juba hittideks mängitud. Ehkki muusika autorid Benny Andersson ja Björn Ulvaeus olid selleks ajaks ABBA-le joone alla tõmmanud, kumab muusikalist ikkagi läbi tugev ABBA-likkus. Sellele viitab ainuüksi „Chessi” peategelaste kvartett: kaks meest ja kaks naist. Ent „Chess” pole lugu Rootsi menubändist, vaid hoopis poliitikast, spordist ja noh, armastusest (või selle puudumisest) ka.

„Chessi” muusika on vägev, kuid libreto paraku segane. Olen oma silmaga näinud Vanemuises 2006. aastal esietendunud versiooni, kus laulsid-mängisid Koit Toome, Gerli Padar, Janika Sillamaa ja Lauri Liiv. Kusjuures, lavastaja Georg Malvius oli niigi selgrootu loo veel segasemaks pööranud. Toimus mäng mängus: lauljad kehastasid näitlejaid, kes kehastasid maletajaid, kes kehastasid Külma sõja ettureid või jummal teab, keda veel... Kontsertlavastusena võttes oli Vanemuise „Chess” aga raskesti unustatav elamus, muidu ma seda siin pea kakskümmend aastat hiljem ei meenutaks.

Pixabay

Tollal, aastal 2006, näis Külm sõda juba udune minevik. Nüüd aga – selge olevik. Praegune Külm sõda, mille Ukrainas asuv epitsenter on paraku väga tuline, alles kogub hoogu. Seekordne rindejoon kulgeb küll mõnevõrra teisiti. Eesti on iseseisev ja sõdib demokraatlike riikide poolel. Soome ei soometu ja Saksamaa on üks. Ometi näib, et eelmises Külmas sõjas oli pilt palju teravam: pahad tegid pahandust ja head tegid head. Ühel pool seisis USA koos kapitalistlik-demokraatliku läänega, teisel pool marutses kommunistlik Nõuka-liit ühes oma vasallidega. Kas trumpistlik USA on aga endiselt demokraatia poolel? Kas Orbanist, Le Penist ja teistest populistidest ussitanud Euroopa suudab demokraatia eest seista?

Aga tagasi „Chessi” juurde. Sport oli üks lahinguväli, kus demokraatlikud ja ebademokraatlikud riigid omal ajal veretult sõdida said. Venelaste jaoks oli ülimalt tähtis kõikvõimalikel suurvõistlustel ameeriklastele pähe teha. Eks ameeriklased mõtlesid sama venelaste kohta. Ka malelaud oli lahinguväli. Suurmeistrid Bobby Fischer ja Anatoli Karpov kunagi vastamisi ei läinudki (1975 loobus Fischer Karpovi vastu mängimast), ent „Chess” elustab selle intrigeeriva duelli: ameerika ja vene maletajad kohtuvad Bangkokis, et välja selgitada, kes on maailma parim. Võidab see, kelle närvid vastu peavad.

Eespool loetlesin juba „Chessi” suurimaid hitte, aga minu lemmik on hoopis „Nobody’s Side”, muusikaline aforismikogu, mida passib iga kell tsiteerida. Naine nimega Florence – mõnes lavaversioonis on ta Ungari päritolu, mõnes hoopis tšehhitar, aga vahel ka britt või ameeriklanna – on suurepärane maletaja, Ameerika suurmeistri Freddie Trumperi treeningpartner, sõber ja võib-olla isegi natuke enamat. Kui ta Freddie’ga põhjalikult tülli pöörab, ei mõista ta enam, mis tema ümber toimub. „Võib-olla ei ole ma kellegi poolel,” järeldab ta.

Lahti läheb kibedate mõtete tulevärk: „Kõik mängivad mingit mängu, kuid ei mängita samade reeglite järgi.” „Kõige parem on üksi edasi minna.” „Oled mängust väljas, omaette.” „Miski pole lõpuni kindel.”

Ja siis: „Keegi pole kellegi poolel.” „Ära kaota südant, kasuta mõistust.” „Ära kuula võõra nõu.” „Ära lase sõbral end kaks korda haneks tõmmata.” „Ära ole esimene, kes uskuma jääb, ära ole viimane, kes petta saab.” „Ära unusta: ka parim (tahtmine) läheb aia taha.”

Kes mõistab, et ta on päriselt üksi, saabki usaldada vaid iseennast. See ongi see lihtne, ehkki veidi mõru tarkus, mis aitab rasketel aegadel vastu pidada. Kui nii paljud on kurjusest purjus, tasub säilitada kaine meel ning jääda endale kindlaks. Tuleb säilitada külm pea, et külmas sõjas ellu jääda. Mängida oma mängu, sest keegi pole päriselt kellegi teise poolel.

Ärge sodige raamatuid!

Mulle ei meeldi autogramme anda

Raamatud on kallid. Mitmes mõttes. Enne, kui raamat jõuab lugejani, läbib see pika teekonna, kus iga etapp ühte koma teist maksab. Kirjastamine ja trükkimine on kaunis kulukas. Toimetaja ja kujundaja tahavad ka võid leiva peale saada. Transport ja ladustamine pole samuti tasuta. Raamatupoed napsavad kaanehinnast vähemalt 50 protsenti. See vasest pennike, mis kogemata üle jääb, veereb autori tasku.

Giphy

Aga ma ei taha rääkida siinkohal raamatust kui kaubast, mis allub paratamatult turumajanduse karmidele reeglitele. Astun hoopis metafüüsika valda ja kõnelen raamatust kui teosest, millestki haruldasest ja peaaegu kordumatust, sellest mitmelehelisest inimvaimu viljast, mis on võtnud käegakatsutava kuju. Eks e-raamatudki ole mingil moel raamatud, kuid need pole siiski "päris". E-raamatutel on paberraamatute ees ometi üks eelis: nende sisse ei saa autor kirjutada pühendust ega autogrammi.

Mulle ei meeldi kohe üldse autogramme anda, ehkki mõne lugeja jaoks on see kohutavalt tähtis, kui autor on tiitellehest tindiste varesejalgadega üle käinud. Justkui lisaks see teosele väärtust. Ei nõustu teiega, armsad kodanikud! Raamat on minu jaoks nii püha, et kui mul oleks siidikindad, ei võtaks ma nendeta raamatut kättegi. Rasvased sõrmejäljed lehtedel on niisugune pühaduseteotus, mille eest on paras karistus ainult põrgutuli. Säärasena, nagu raamat trükikojast välja vupsab, peab ta säilima aegade lõpuni, aamen.

Olen minagi kingituseks saanud autori pühendusega raamatuid, kusjuures kirjameistrid ei vaevu küsimagi, kas ma seda tahan. Ei, ma ei taha sodi-podi, mulle kõlbab ainult neitsilikult rikkumata raamatukene. Ükskord tabas mind ka poest ostetud raamatuga ebameeldiv üllatus: autor oli sinna oma pookstavid jätnud, soovinud koguni head lugemist. Aga minu tuju sai rikutud, olin raisanud raha äratrööbatud raamatu peale.

Inimesed kipuvad üldse raamatutega nii kergekäeliselt ringi käima, nagu polekski need jumalikud ilmutused, vaid hoopis hiina kapsad. Kes kritseldab äärtele märkmeid, kes joonib ridu alla, kes puistab lehtede vahele saiapuru. Mõni memmeke pistab vana kombe kohaselt raamatu vahele lilli, kommipabereid või sukasäärest võetud rahatähti. Ka raamatukogud kipuvad nende hoolde antud teoseid oma templite ja kleepsudega rikkuma. Võtke teatavaks, et ainult selline raamat, mida keegi ei puuduta ega loe, on kõige väärtuslikum!

Sellest pole midagi

Kui hing kustub, tuleb see uuesti läita

"Öökapiraamat?" küsiti minult kunagi. "Pole sellist raamatut, pole öökappigi," vastasin. Mulle ei meeldi enne magamaminekut lugeda, aju muutub erksaks ja unenäod liiga värviliseks. Parim aeg raamatuga semutsemiseks on ikka hommik. Värske meel ja loomulik päevavalgus. Muidugi: mida pikemaks venivad päevad, seda rohkem tekib õiget aega lugemiseks. Kõigeks peab olema oma aeg. Kui ei leia, tuleb näpata.

Ennevanasti, kui enamik inimesi veel väljaspool linnu elutsesid, kulges suurem osa tegemistest päikese tahtmise järgi. Aasta läbi ei saa mõistagi päikesega koos tõusta ja loojuda, meie laiuskraadil on talvel päevad nii lühikesed, et peaks ainult karu kombel põõnama. Suvi tähendas kõige kibedamat tööaega, talvel sai pisut hinge tõmmata. Egas niisama rehetares kolde ees istutud ja redelipulki voolitud, külmaga käidi metsatööl ka. Aga valdavalt oli talv ikka puhkuseaeg.

Nüüd on kõik tagurpidi. Talvel rabatakse end lõhki, suvel liimitakse jälle tükid kokku. Linn rikub inimese ära. Linnas tööd tehes ei järgi inimene looduse rütme. Mis siis imestada, et hingehädadest on saanud lausa epideemia. Ärevus ja depressioon ja läbipõlemine ja mida veel. Lollid tõved, aga tõsised.

Mõtlen vanavanemate ja nende põlvkonna peale. Neil tuli juba lapsest saati kõvasti tööd vihtuda. Ei olnud veel viljakombaine, ka traktoreid roomas põldudel vähe. Leib tuli ränga vaevaga. Kas inimesed ei põlenud noil kaugetel aegadel läbi? Maatöö ei anna ju kuidagi oodata. Loomad ei pea pühi, neil pole nädalavahetusi ega puhkust. Kui laudas on juba mõni asukas, tuleb tema eest vahetpidamata hoolitseda, iga loomapidaja teab seda. Tänapäeva vaates pidi läbipõlemise oht olema suur.

Pixabay

"Läbipõlemine" on siiski moodne mõiste. Kui pirn põleb läbi, tuleb see uuega asendada. Kui inimene põleb läbi... Noh, uut hinge ei saa kuskilt osta, tuleb ikka vana kuidagi korda teha. Vanasti polnud pirne, ainult pirrud, küünlad ja petrooleumilambid. Kui tuli kustus, läideti see uuesti. Ehk oli samamoodi ka inimestega? Ükski pird ega küünal ei põle "läbi", nad põlevad "ära". Kuniks tahti jagub, saab seda veelkord läita. Inimese olemus sõltub sellest, kuidas ta endast ja ümbritsevast mõtleb. Vanasti sai kõike parandada, ka hinge. Uut polnud ju kusagilt võtta.

Inimesed hoidsid varasemal ajal rohkem kokku. Mõlemas mõttes. Midagi ei saanud raisata, oldi pidevalt koos. Ruumikitsikus tingis ka selle, et inimesed ei saanud olla üksi. Füüsilise lähedusega kaasnes suurem emotsionaalne lähedus. Üheskoos saadi murest kiiremini jagu. Aga muresid jätkub alati, igal ajal, nii rehetoas kui eurokorteris.

*

Tihtipeale tekib tuju võtta kätte selline raamat, mille sisu üldse ette ei tea. Tuleb hoiduda tagakaanele trükitud kokkuvõttest (nõukaaegsed raamatud, mille kaanel kokkuvõtet kunagi ära ei toodud, on eriti tänuväärsed), teha raamat lihtsalt lahti ja asuda tundmatule teekonnale. Üllatused on garanteeritud.

Inimestega kipub olema samamoodi. Palju lihtsam on suhelda tundmatutega. Puuduvad eelarvamused, puudub enesekordamise hirm. Sõbrad on lemmikraamatud, mida ikka ja jälle lugeda tahaks. Tuttavaid on lihtsalt hea niisama sirvida. Aga tundmatud raamatud ja inimesed rikastavad vaimu.

Mõni lugemata raamat võib tuua suure pettumuse, igas inimeses pole ka kullatera. Seevastu meeldiva võõra seltsis võib veeta tunde. Võhivõõraga saab ju rääkida sellest, mida sõbrale ei tohi iialgi avaldada! Võõras võib aga osutuda nii huvitavaks vestluskaaslaseks, et silmaring ja silmapiirgi avarduvad.

*

Sellest pole midagi. Kus, kelle suust ma seda lauset varases lapseeas kuulsin? Ütles seda vanaema, tädi, mõni õpetaja? Ammu ununenud naaber? Ometi plingib see mu peas nagu majakatuli udusel merel, juhatab läbi lainete ja karide tuttavasse rahusadamasse.

Kõik ei õnnestu, nagu tahaks. Sellest pole midagi. Proovime veel, parandame, täiustame, alustame või otsast peale. Asjad veavad viltu. Sellest pole midagi. Sätime õigeks. Pangakontol ulub tühjus. Sellest pole midagi. Raha ei ole veel ilmast otsa lõppenud, küll kusagilt miskit pudeneb. Kaotusvalu ja lein rüüstavad meelt. Sellest pole midagi. Oleme tänulikud kõige hea eest, mis oli. Olgem ootusärevil kõige hea pärast, mis tuleb.

Esimeses klassis küsis õpetaja meilt, pisikestelt juntsudelt, kelleks keegi saada tahab. Mõni poiss ütles, et politseinikuks, paar tüdrukut unistasid õpetaja ametist. Kui järg minu kätte jõudis, ei osanud ma kosta muud, kui: "Kunstnikuks!" Mulle meeldis toona palju joonistada, pigem küll kritseldada – eriti rasvakriitidega. Kunstiandi mul kahtlemata polnud. Õpetaja ehmatas mu vastuse peale ära, tema praktikas oli see vist esimene kord, et üks jõngermann mõlgutab sellist maavälist tulevikuplaani.

Tegelikult ei unistanud ma millestki, ma ei teadnud, kelleks saada. Ei tea siiamaani. Sellest pole midagi. Pole tähtis, kelleks inimene saada tahab. Oluline on ära tunda, kes ta on. Noor tammepuu ei taha saada kaseks. Varblane ei unista sellest, et olla kotkas. Tähtis on olla "mina ise", luust ja lihast, ühes saba ja sarvedega. Kerge öelda, raske teha.

Aga mis siis saab, kui inimene ei tunnegi ennast ära, ta ei saa kellekski, ei leia õnne, armastust ega hingerahu, jääb lihtsalt ripakile maa ja taeva vahele nagu tühi võllanöör? Kui inimene ei taipagi, mis on tema missioon, eesmärk ja mõte? Elab nagu loom, sureb nagu loom? Mis tast saama peab, viimaks ikka tuhk ja tolm, nagu igast elusolendist.

Sellest pole midagi!

Tiliseb, tiliseb häirekell

Puhelimen käytöstä ei pidä tehdä peikkoa

Mulle ei meeldi telefonid. Olen neid lapsest saati kartnud. Muidugi nägid nad minu lapsepõlves hoopis teistmoodi välja kui praegu. Noil kiviaja kõneaparaatidel oli juhe ja ketas. Seisis üks säärane peletis meil peegli all köögi ja elutoa vahel, roheline ja vastik nagu põhjakonna kulles. Ei saanud temaga peale helistamise muud teha. 

Aga kui keegi sisse helistas – püha müristus! Telefon tirises nagu pöörane, see lärm raputas laest krohvi ja äratas surnudki üles. (Sellepärast oligi mu lapsepõlves nii palju kodukäijaid.) Mõnikord mind sunniti, justnimelt sunniti telefonile vastama, sest hea laps peab ikka toru tõstma, kui keegi helistab. Teispool toru ähkis tavaliselt mõni võõras onu või tädi, kellega mul mingit asja polnud.

Hiljem, õrnas teismeeas, muutusin telefonide suhtes pisut leplikumaks. Esimene nuppudega aparaat jõudis mu koju 1997 või 1998. See olend polnud enam nii hirmus, tirisemise asemel kutsus ta heleda piiksumisega. Paraku kollitas mindki see igivana probleem, mis pubekatele igal ajal nii palju meelehärmi valmistab – tahaks tuttavatega suhelda, oma jutte rääkida, lolle naljugi visata, aga privaatsust pole. Ikka istub mõni tähelepanelik esivanem läheduses ja hoiab kõrvu kikkis. Telefon pigem segas kui lihtsustas suhtlemist.

Esimese mobiili sain endale alles 17-aastaselt. Nuppudega Siemens. Ei osanudki selle toreda klotsikesega midagi mõistlikku peale hakata. Tellisin nõmedaid helinaid ja taustapilte, mida tegelikult kunagi ei aktiveerinud. Aku oli tal kah nõrgavõitu, ei pidanud Eestimaa talvele vastu. Hoidsid teda käpikus või muhvi sees, ikka viskas pildi eest.

Järgmine telefon sattus olema poolnutikas-pooljuhm Nokia. Selle peal olid golfimäng ja pokker, mida igavate minutite suretamiseks hoogsalt mängisin. Kaamera pärines paraku 19. sajandi algusest, ühtki selget pilti ma sellega klõpsata ei suutnud. Helistamiseks kasutasin seda soome vusserdist haruharva.

Kolmandaks tuli salakaval Samsung, kes omaniku tahtest välja tegemata surfab netis, millal ise tahab, saadab võõrastele nilbeid sõnumeid, levitab pornot ja riigisaladusi. Kahtlustan, et ta tegeleb ka narkotsimüügiga. Tänavu – kui sõda algas – sai mul sellest sulist mõõt täis, lülitasin ta välja ja vangistasin sahtlisse, makulatuuri alla. Spioneerigu seal, kui suudab!

Telefonide evolutsioon on viimase kolmekümne aasta jooksul kulgenud ülehelikiirusel. Lihtne kettaga seadeldis on muutunud multifunktsionaalseks miniarvutiks. Midagi head pole see kaasa toonud. Ainult selfid ja selfid, ähvardus- ja õngitsuskirjad. Silmast-silma pole mõtet suhelda, sest vestluspartneri pilk püsib ikka ekraanil. Ei inimene massina vasta saa!

Vahel helistatakse ka. Pean võpatama, mis sest, et helinat ma kunagi sisse ei lülita. Aga ekraani peal vilgub võõras number. Kattun külma higiga, pulss tõuseb. Kes see olla võib? Mõni agent-ahistaja? Kuller? Ajakirjanik? Või veel hullem: keegi vana tuttav, kes tahab suhet soojendada? Mida minust tahetakse, miks mind rahule ei jäeta? Ei tohi vastata, ei tohi telefoni kutsele järgneda, see toob endaga ainult tüli ja pahandust! Vastamata kõned üha kogunevad nagu rämps prügikasti.

Ongi aeg prügikast välja viia.

Loe ka seda:

Sõnavangistus

Ööotsija

Tore on olla tähtis, aga tähtsam on olla tore

Tulin linnast. Lumesadu. Ööd ei leidnud kusagilt. Nälg kipub juba kallale. Kas tõesti on öö ilmast otsa saanud? Või olen ma üks neist ärapõlatud päikeselastest, kellele ööd lihtsalt ei anta, vaata ise, kuidas oma säravate kiirtekimpudega hakkama saad. Vastik on olla öötu!

Päike armastab pimedust. Igal hommikul tõuseb ta pimeduse sängist ja õhtul läheb sinna tagasi. Ilma pimeduseta poleks päikesel mõtet, valguseta poleks varju. Taimed, linnud ja inimesed sirutuvad valguse poole, aga seejuures igatsevad nad vahel ka varjude järele. Kui päike juba kõrvetab, siis valusalt.

Pixabay

Öö lummab. Pimeduses on kõik piirjooned ähmased, hirmud ja armud suuremad. Enamik inimesi on tõenäoliselt eostatud ööpimeduses. Inimseeme vajab pimedust, mitte valgust. Sedasi on paika pandud iga põlvkonna saatus: me oleme pimeduse sigidikud, kelle meeli kõditavad varjud ja kõik see kuri, mis nende taga peitub.

Pimedus võib hirmutada, kuid ta äratab ka uudishimu. Mis on varjul seal, kuhu silm nägema ei ulatu? Kui iga nurgatagune oleks valge ja selge, poleks põnevust. Ei tasu imestada, miks põnevikud ehk tumedikud on rahva seas nii populaarsed. Öös on und ja ulmet, surma ja salapära. Minagi otsin ööd. Midagi, mis teeks heleda ja õitseva, see tähendab igava päeva natuke põnevamaks.

Mõni ütleb kogu aeg, et aega ei ole. Muudkui tegutseb ja rahmeldab, aga midagi tarka tehtud ei saa. Tegeleb kümne asjaga, sest nii on mõttekam. Või õigem. Tihti olen avastanud end küsimas: mille eest need kroonilises ajapuuduses rahmeldajad põgenevad? Egas ometi surma eest? Mida iganes inimene teeb – töö ja lõbu on ainult selleks, et unustada iseenda olemise tühisust. Universumis pole ühtegi konstanti peale mateeria ja energia. Kõik muu hävib. Keegi meist ei säili oma praegusel kujul igavesti. Aatomid ei lähe kaotsi, aga unistused küll. See on ainus kosmiline tragöödia.

Head teha on raskem kui kurja, valgust kustutada lihtsam kui seda läita. Loomine nõuab rohkem jõudu. Aga võim annab väge ka kurja teha. Mida suurem võim, seda rohkem kurja saab tehtud. Iga türann – olgu ta riigi-, linna- või perepea – armastab võimu rohkem kui inimesi. Võim teeb tähtsaks. Muidugi on ju aeg-ajalt tore tunda end tähtsana, olla kummardatud ja austatud, kätel kantud ja kiidulauludega üle loputatud. Aga veel tähtsam on olla tore. Lihtsalt tore. Ajada kedagi naerma, lohutada, julgustada ja rõõmustada. Oi kui tore!

Ameeriklase Edward Hopperi kuulsaim maal "Nighthawks" kujutab ühe suurlinna öist tänavanurka, kus asub ööpäevaringselt avatud söögikoht nimega Phillies. Leti taga lösutavad kolm külastajat – üksik härra istub seljaga vaataja poole, temast pisut eemal nõjatuvad letile mees ja naine (abielupaar?). Meestel on peas fedoorakaabud, kolme- ja neljakümnendate suurmood. Naine kannab punast kleiti. Tema lahtised juuksedki hõõguvad punaselt. Abielumehel on näpuvahel sigaret, naisel mingi roheline lipik, ilmselt dollar. Mõlemal seisavad küünarnuki juures väikesed kruusid. Baarmen (soda jerk) kummardub, et neile midagi söödavat või joodavat ette tõsta. Selles paigas ja sel kellaajal ei anta enam sooja toitu, ehk ainult külmi suupisteid ja kuivikuid. Valitseb suhteline tühjus.

Nagu hea kunstiteos ikka, sünnitab ka "Nighthawks" hulga küsimusi, andmata ainsatki vastust. Kes on need öölinnud? Kust nad sel hilisel tunnil tulevad, kuhu lähevad? Miks on see abielupaar nii morn? Mõranev suhe? Või on nad lihtsalt väsinud, mõtlikud? Üleüldse, mida nad tellivad? Drinke, snäkke või koguni jäätist?

Hopper annab vaatajale võimaluse hulkuda ringi unetus metropolis ja korraks ühe söögikoha ees seisatada. Me ei puutu nende inimestega enam kunagi kokku, näeme neid vaid viivuks, kuid see põgus silmapilk jätab meisse ometi õrna jälje nagu vihmapiisk liivale. Paratamatult satume oma elu jooksul kokku tuhandete võõrastega, kes jäävadki võõraks. Me ei tunne neid ega nemad meid. Ja ometi tunneme üksteist, sest kogeme sarnaseid emotsioone, seisundeid ja olukordi.

Kunstikriitikud ütlevad maali kommenteerides: Hopper näitab urbanistlikku võõrandumist. Taoline stseen poleks päevavalgel kuigi kõnekas. Võib lausa näha, millist üksildust need inimesed seal söögikohas kannatavad. Maal valmis 1942. aastal, sõjapäevil. Keegi ei teadnud, kaua sõda veel kestab ja millega see kõik lõpeb. Aga olgu sõda või rahu, mõni jääbki üksildaseks. Inimesed ei vaevle kunagi põhjuseta. Nad lihtsalt elavad läbi oma saatust.

Kuid ööle, isegi talumatult pikale polaarööle, järgneb ikka päev ja päikeselapsed on jälle platsis. Nad kiiguvad hoogsalt kuldsetel kiikedel ja mätsivad liivakooke kuldses liivakastis. Ometi näib see päikesekuld võltsi ja odavana. Kuuhõbe on viimasel ajal kallimaks läinud.

Edward Hopper "Nighthawks"

Raamat on ikkagi inimene

Puust ja lihast

Sõna saab Heinrich Heine: "Kus põletatakse raamatuid, põletatakse viimaks ka inimesi."

Selle ettenägeliku lause kirjapanekust on möödas täpselt kakssada aastat. Lause pärineb vähetuntud näidendist "Almansor" ning viitab koraanide põletamisele Hispaania inkvisitsiooni käigus 16. sajandi algul. Kurikuulsa inkvisitsioonikohtu kutsusid ellu kristlastest valitsejad Kastiilia Isabel ja Aragóni Fernando eesmärgiga juurida Hispaania aladelt välja igasugune "väärusk", sealhulgas islam ja judaism. Kes ei tahtnud vanast usust loobuda ja ristiusku pöörduda, pidi kas riigist lahkuma või piinarikast tulesurma surema. Teisisõnu oli tegemist ühe nurjatu nähtusega, mis on ajaloole ja inimloomusele nii omane: teisitimõtlejate tagakiusamine.

Igal pool ja igal ajal leidub neid, kes tahavad kehtestada üleüldise "õige" usu, "õige" elulaadi ning "õige" mõtteviisi. Ei tohi teisiti mõelda! Ei tohi isegi teisiti tunda! Kõik inimesed olgu ühesugused nagu naelad seinas, ei ühtki teravamat ega tömbimat, ei pikemat ega lühemat. Kui türannid on juba võimu haaranud, asuvad nad õilsate ettekäänetega (moraalne ja rassiline puhtus vms) nende kallale, kes türanliku ainu-usuga ei nõustu. Kusjuures, türannid ei raiska kunagi aega. Hitler sai võimule jaanuaris 1933 ja juba sama aasta mais süüdati Berliini ooperiteatri esisel väljakul raamatutest tuleriit, kus demonstratiivselt hävitati kirjavara, mis natside moraaliga kokku ei sobinud. Nende seas olid ka juudiverd Heinrich Heine teosed...

Raamat on inimvaimu salvestis. Seetõttu ennustabki raamatute tsenseerimine, keelamine ja hävitamine ette inimeste tagakiusamist. Kui leidub võimu jaoks soovimatut kirjandust, leidub ka soovimatuid inimesi. Sama tõde kehtib tegelikult väga laial skaalal. Nii nagu inimene suhtub raamatutesse, suhtub ta teistesse inimestesse. Kes raamatut aupaklikult ei hoia, kohtleb ka inimesi nagu rämpsu. Seda on korduvalt nähtud.

*

Ei saa mainimata jätta, et minagi olen raamatute põletamisega lähedalt kokku puutunud. Üks eesti keele õpetaja rääkis mulle, kuidas ta laenas mu raamatut "Kaljud ja kameeleonid" oma õpilasele, lugemishuvilisele tüdrukule. Mõni aeg hiljem tuli tüdruk murest murtuna õpetaja juurde ja tunnistas, et raamatuga juhtus "õnnetus".

Selle tütarlapse vanemad olid nimelt sügavalt usklikud (ei tea küll täpselt, mis imeusku). Avastanud tütre laualt raamatu, mille kaanel seisis, et seal tegutsevad pimedad jõud, otsustasid nad kohe vastumeetmed tarvitusele võtta. Ühesõnaga, nad viskasid mu raamatu ahju. Loodetavasti pesid nad pärast seda käed korralikult puhtaks. Ja viisid saatanliku tuha lõpuks paksu metsa, kus see enam ühtki elavat olendit ei ohusta. Sel juhtumil on ka irooniline külg: "Kaljude ja kameeleonide" peategelase kasuisa on fanaatiline usklik, kes põleb majja sisse...

*

Mida arvata aga neist autoreist, kes ise oma raamatuid põletavad? Selles pole midagi ebaharilikku, nii mõnigi kirjanik saadab oma teosed suurest rahulolematusest tuleriidale. Loomis- ja hävitustung pakitsevad üheskoos, ühes hinges.

Kui Franz Kafka oli tiisikusele alla vandumas, palus ta oma sõpra Max Brodi, et see tema poolikud käsikirjad ära põletaks. Kafka suri, aga Brod ei täitnud tema viimset soovi. Otse vastupidi, ta saatis sõbra ilmumata tekstid trükki ja sealt edasi jõudsid need juba maailmakirjanduse kullavaramusse. Just sellisena, nagu nad kirjanikust maha jäid, pooliku, armetu ja viletsana. Aga tegelikult tervikliku, sisuka ja külluslikuna.

Bulgakov hüüatab seepeale: "Käsikirjad ei põle!" Aga ehk siiski? Ka Juhan Liiv olevat oma luuletusi põletanud, osa neist on igaveseks suitsuga pilvede peale lennanud. Käsikirjade põlemist ei aita ära hoida vesi ega kustutusvaht, vaid hoopis soe ja siiras kiitus. Laenan jälle klassikult mõtte, seekord François Mauriac'ilt: "Kunstiinimesed ja eriti veel kirjanikud moodustavad kõige kiitusemaiama inimtõu. Neid ei maksa selle pärast põlastada, sest enamiku juures ei viita see hinge madalusele. Kui nad nii väga vajavad kiitust, siis sellepärast, et nad kahtlevad iseendas, neis pesitseb tugev veendumus oma loomingu tühisusest."

Pixabay

*

Mis see raamat muud on, kui üks kaante vahele köidetud paberikuhi. Ah jaa, sinna on üht-teist trükitud ka. Mõnikord päris palju. Autor loodab, et tema trükimustaga paberile põlistatud sõnad tähendavad midagi, et need lähevad kellelegi korda. Aga teps mitte kõik lugejad ei nõustu sellega. Autor võib raamatule pühenduda aastaid, lugeja pühendub vaid paar päeva. Kui sedagi. Seetõttu ei mõista lugeja raamatut iial nii, nagu autor.

Ei ole vajagi todamoodi mõista. Peaasi on üldse mõista. Iga päev toob halbu uudiseid, uudiseid tülidest, taplustest ja sõdadest. Palju hukkamõistu ja vähe mõistmist. Inimene – nagu ka raamat – on mõistatus. Ilma mõistatamata ei sünni mõistmist.

*

Raamat koosneb üldjuhul peatükkidest, need jagunevad omakorda lõikudeks, lauseteks, sõnadeks ja tähtedeks. Millest koosneb aga inimene? Kõik saab alguse geenidest. Geen on nagu kirjatäht. DNA on sõna. DNA-ahelad peituvad kromosoomides – need on laused. Kromosoomid asuvad rakutuumas, mis on otsekui lõik raamatus. Sedasi jõuame rakuni ehk peatükini. Inimene koosneb miljarditest rakkudest. Seega, me kõik oleme raamatud, mis koosnevad miljarditest peatükkidest!

Pole kahtlustki, et raamat ja inimene kuuluvad kokku, nad on veresugulased, mis sest, et üks puine ja teine lihane. Vahel ka vastupidi. Raamat on puust ja lihast inimene.

*

Suurem osa Eestis ilmuvatest raamatutest on trükitud eukalüptile. Täpsemalt: eukalüptipuust saadud tselluloosi kasutatakse raamatupaberi valmistamisel. Seega olge mureta: meie oma kirjanike pärast Eestimaa metsi ei raiuta, tammed jäävad Tammsaarest puutumata. Igal raamatul on siiski juur sügaval maa sees. Ja latv küünitab pilvede poole.

Paberis on imepärane vägi. Esiteks saab sellest paljugi voltida, vastavalt käele ja kujutlusvõimele. Lennukeid, laevu ja vareseid on vist kõik voltinud. See on origami algtase. Jaapanlased on selle kunsti sajandite jooksul õige kaugele arendanud ja suudavad paberist ilma lõikamata-kleepimata ka põrnikaid, roboteid ja keisrilosse välja võluda.

Trükimustaga võib aga paberile maalida mida iganes, fantaasial pole ju piire. Seega pole fantaasial ka piirikontrolli. Kui fantaasia taltsutatakse, pistetakse kapla ja koplisse, kaotab ta oma jõu. Loovuse elav kude kärbub.

Looja peab teisiti mõtlema, ta on parandamatu dissident. Pole ka ime, et teisitimõtlejate kindlaim pelgupaik on raamatukogu. Oivikud, keda koolis taga kiusatakse, leiavad varju raamaturiiulite vahelt. Seal on alati hea olla, kiusajad ei tule kunagi raamatukokku järele, pätid ja kaabakad lausa pelgavad raamatuid. Vaimurevolutsionäärid peituvad sageli raamatute taga, need püsivad paremini kui barrikaadid. Vaadake või meie rahvusraamatukogu sääl Tõnismäel! Näeb teine välja nagu paekivist linnus, kurjad väed juba sinna ei pääse. Vaimupimedad kardavad raamatutest kiirgavat tähevalgust.

*

Sel sügisel saab 25 aastat tollest heureka-hetkest, kui ma avastasin enda jaoks kirjutamise. Veerand sajandit! Kirjutamispisik hakkas külge üleöö ega ole enam lahti lasknud. Raamatute kirjutamine on nagu omamoodi suhtlemine vaimude maailmaga. Olen mõelnud: kui surm poleks nii palju lähedasi mu ümbert ära võtnud, kas ma siis üldse kirjutaks? Kui rääkida ei saa, tuleb kirjutada. Keegi ikka kuuleb.

On raamatuid, mida tahan kirjutada ja raamatuid, mida pean kirjutama. Aga need viimased jätan endale, ei panegi paberile. Või kui, siis ainult mõne tähtsama lõigu, ja sahtlisse ta jääbki. Ei tohi endast kõike anda. Midagi peab ka saladuses hoidma. Raamatki ei lobise lugejale kogu lugu välja. Parima osa peidab ta ridade vahele.

Kaunitarist saab koletis

Miks ei peeta loomulikku väljanägemist ilusaks?

Õnnelikud on need, kes sünnivad koledana. Aeg ei röövi nende välimusest suurt palju. Aga need, kes ilusana sünnivad, peavad läbi elama hirmsa tragöödia: vananedes kaotavad nad oma sileda kesta, oma hindamatu kapitali. Kõik iludused ei suuda sellega leppida. Nad tahavad jääda igavesti nooreks ja pilkupüüdvaks. Närbumist kartes püüavad nad aega üle kavaldada, muutudes seeläbi naeruväärseks. Paaniliselt peidetakse kortse ja halle juukseid, nagu oleks need armid või mädalööbed. Halvimal juhul minnakse iluoppidega liiale ja tulemus on vastupidine soovitule: kole ja võigas. Kes tahab kõndivat tõestust, guugeldagu Donatella Versace'it.

Pixabay

Kui mädanenud õun ära lakkida ja punaseks võõbata, ei muutu see võluväel söödavaks. Miks siis usutakse, et kortsudele krohvi ja värvi lisades muutub vanaeit nooreks ja ilusaks? Aeg, see tõbras, teeb meie kallal halastamatut rüüstetööd, aga meigipintsel teda ei peata. Isegi Botoxi-süstal mitte. Viimne kui üks elusolend siin maamunal on määratud närtsimisele. Inimene on ainus, kes sellega leppida ei taha.

Õnnetuseks leidub ka palju noori neide (ja mõningaid noormehi), kes arvavad, et oma loomulikus olekus pole nad piisavalt ilusad/seksikad/väärtuslikud. Maailma ilutööstuses keerutatakse miljardeid dollareid ja alaväärsust põdev noorsugu aitab seda masinavärki käimas hoida. Kui see ei ole alaväärsustunne, mis sunnib sileda nahaga naisi end päevast-päeva võõpama ja igasugu mökse näole määrima, mis see siis on?

Öeldakse, et naistele meeldib ennast sättida. Öeldakse, et naised hoolitsevad oma välimuse eest. Võimalik. Aga lubage meelde tuletada: keegi ei sünni geelküünte ja sarlakpunaste huultega. Eemaldame kiht-kihi haaval lakid ja meigid, põse-, kulmu- ja lauvärvid, kunstripsmed, rõngad ja muud kulinad – alles siis paljastub päris inimene. Poeriiulid on täis tehislikku, värvitud, konserveeritud ja ülesuhkurdatud toitu. Riiulivahed on täis tehislikke, värvitud, konserveeritud ja ülesuhkurdatud naisi. Miks küll?

Loomulikkust häbenetakse. Ikka tahetakse olla ilusam, tervem ja ahvatlevam. Ideaalid on kõrgel sinitaevas, kehad mudase maa peal. Olen kohanud Instagrami-kontosid, mis kubisevad töödeldud piltidest. Kui meigist jääb väheks, siis Photoshop aitab alati. Kes julgeb "ilu" ehtsuses kahelda, saab bloki. Skeptilised, ehkki heatahtlikud kommentaarid kustutatakse. Nõnda loob instamodell enda ümber võltsi maailma, mis koosneb roosadest illusioonidest. Mis seal salata, ilu on alati illusoorne. Loomulik välimus ei lähe peale, sest inimene tunneb end alailma ebatäiuslikuna ja näeb puudusi ka teistes. Loomulikust peidetakse.

Konkreetne küsimus: mida koledat on nahapoorides? Ei midagi, meie nahk on poorne, vanajummal on nii loonud. Aga ometi ei peeta nähtavaid nahapoore esteetiliseks. Need tuleb kinni müürida või arvutis siledaks hööveldada. Ideaal nõuab.

*

Sa oled ilus. See on üks mõttetumaid komplimente, mis eales välja mõeldud. Ilus inimene – kui ta on sellisena loodud – ei väärigi taolist komplimenti. Veel jaburam on öelda seda inimesele, kes on end ilusaks sättinud. Sellisel juhul öeldagu parem: sa oled ennast nii korralikult ära värvinud, et lausa lust vaadata! Töötegijat ja vaevanägijat peab ju ikka kiitma. (Brigitte Bardot' kommentaar: "Pole midagi raskemat, kui olla hommikust õhtuni ilus!")

Inimese silm on juba loodud ilu märkama. Ilu on samavõrd õnnistus kui needus. Koledaid ei imetleta nende pakendi pärast. Neid võetakse tõsiselt, rääkigu nad mida tahes. Ilusa inimese – eriti naise – pakendist kaugemale ei nähtagi. Paraku. Iluduse ülesanne on olla ilus ja nõiaring ongi sulgunud. Milleks sisu, kui ainult pakend loeb?

Nüüd võiks hetkeks peatuda ja hüüda: tegelikult on ju kõik inimesed ilusad. Aga see ütlemine on sama võlts nagu Botoxist ülespaistetanud huuled. Mõni sünnib modellina, mõni monstrumina. Geneetilise jackpot'i võidavad vähesed. Aeg kohtleb siiski kõiki (peaaegu) võrdselt ja muudab kaunitaridki koletisteks. (Eve Kivi ja Els Himma kohta see muidugi ei kehti, nemad on vanakuradiga lepingu sõlminud.)

Kortsud löövad näkku, juuksed hõrenevad ja taguots vajub lömmi. Peegel muutub vihavaenlaseks. Hirmus on see inimese saatus! Aga unustagem hetkeks need kahtlased iluideaalid ja igavese nooruse ihalused. Vananemine pole roiskumine, vanur pole koletis. Kortsudest pääsevad vaid need, kes surevad enneaegu. Ilu pudeneb tolmuks, aga kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada. Kõik ei saa olla ilupuud, mõni peab viljapuu ka olema.

Optimist leiutas lennuki, pessimist langevarju

Ka positiivsel mõtlemisel võib olla hukatuslik mõju

Kõik on halvasti ja aina hullemaks läheb. Selline mõtteviis kuulub optimistile, sest pessimist usub, et põhi ongi juba käes ja enam hullemaks minna ei saa. Tervemõistuslik optimist loodab parimat ja valmistub seejuures ka halvimaks. Pessimist kardab alatasa halvimat, kuid on valmis parimaks.

„Tuleb mõelda positiivselt!” laulavad ime- ja tavatohtrid ühel häälel. „Tõbi kargab kallale siis, kui inimene on stressis. Suurem osa haigusi tekib vale mõtlemise tagajärjel.” Aga pessimist vaidleb ikka vastu: „Kuidas ma saan positiivselt mõelda, kui kõik – absoluutselt kõik – on halvasti?!” Nõiaring missugune.

Põhjalikult on uuritud inimesi, kes elanud vähemalt 100-aastaseks. Mis neil ühist on? Esiteks võib juba palja silmaga näha: nende seas pole ühtegi ülekaalulist. Kui ihule lisandub liigset rasva, tiksub ühtlasi vähemaks eluaastaid. Kiikame ka loomariiki: rasvunud kanad ei mune ja paksud kassid ei püüa hiiri. Kusjuures, rasvumine on vaid koduloomade tõbi. Metsloomad püsivad alati vormis, nende kõõlused on sitked ja lihased trimmis. Kui ka inimesed elaksid rohkem metslooma kombel ning vinnaksid end mugavuste ja luksuse solgitünnist välja, oleks neilgi lootust.

Veel üheks 100-aastasi ühendavaks lüliks on alkoholist ja suitsetamisest hoidumine. Mõõdukas tipsutamine ei paista eluiga vähendavat, kuid tõrvapulkade tossutamine teeb seda igal juhul. Samas olevat pikaealiste rekordinaine, 122-aastaseks elanud prantslanna Jeanne Calment olnud kirglik suitsetaja. Erand kinnitab reeglit? Mis puudutab aga toitumist, siis siin lähevad eeldused ja faktid oma teed.

Ülivanakeste toidulaud kipub olema väga erinev. Enamik neist on lihasööjad, vanu taimetoitlasi kohtab harva. (Samas tuleb arvestada, et veganlus pole kunagi olnud massiline ja praeguste saja-aastaste võimalused lapsest saati taimetoitu tarbida on olnud väga piiratud. Eks aastakümnete pärast selgub, kas tänased taimetoitlased elavad kokkuvõttes kauem või mitte.) Mõni uuring näitab, et pikaealisuse tagavad piisav kogus D-vitamiini ja Omega3 rasvhapped, mida võib leida näiteks mereandides. Mine võta kinni, ehk on ka jaapanlaste pika ea saladus selles, et nad rohkelt kala, vähilisi ja limuskeid vitsutavad?

Aga tagasi positiivse mõtlemise juurde. Jah, see on midagi, mis samuti kõiki saja-aastaseid ühendab. Rõõmus meel ja lahke süda toovad rohkelt eluaastaid. Miskipärast tahetakse ka need ilusad omadused keemilisteks ühenditeks moondada ning serotoniini või dopamiini sildiga purki pista. Kas rõõmu saab apteegis müüa ja lahkust veega alla neelata? Kas muretsemise vastu saab vaktsineerida? Ei, ei, ei.

Oleme harjunud kõike tarbima, sealhulgas rõõmu. Igale emotsioonile on hinnasilt ja säilivustähtaeg külge kleebitud. Aga rõõmu ei saa manustada, süstida ega mingil muul viisil väliskeskkonnast kinni püüda ja omandada. Rõõm peab tärkama inimese enda sees. Loomulikult, orgaaniliselt ja aastaringselt nagu haljas taim. Ja ikka sigineb pähe kiuslik küsimus: „Millises aianduspoes neid rõõmutaime seemneid müüakse...?”

Ka mure tärkab inimeses endas, ehkki mugavam on kõigis hädades süüdistada halba ilma, halba valitsust, halba töökohta ja halbu pereliikmeid. Aga kui ümbrust muuta ei saa, kas pelgalt suhtumise muutus toob kasu, meelerahu ja õndsust? Positiivne mõtteviis ei päästa kedagi, kui öösel prõmmivad ukse taga võõrad mehed ja vaksalis ootavad vagunid sõitu Siberisse. Saatus jääb inimese käeulatusest välja.

Pessimistid on skeptilisemad kui optimistid. Nad kaaluvad samme hoolega, säilitavad igas olukorras ettevaatlikkuse ega tõtta riskima. Optimist mõtleb julgemalt, püüdleb kaugemale – ja mis seal salata – ka jõuab kaugemale. Optimist leiutas lennuki, pessimist langevarju. Mõlemat läheb tarvis.

Optimismi ja lihtsameelsuse vahe on paraku õhkõrn. Paljud optimistid on ühtlasi suured naiivikud, kes näevad elu põhjendamatult helgetes toonides. Kas optimism pole lõppude lõpuks vaid enesepettus? Liigne positiivne mõtlemine võib olla lausa ohtlik, eriti siis, kui see põimub hiiglasliku ego ja eneseimetlusega.

Kes on maailma suurim optimist? Donald Trump! Vaadake ja kuulake, kuidas ta räägib: temal ja Ameerikal on kõik kogu aeg hästi, majandus õitseb, armee on võimas, vaenlased võidetakse, maa peal valitseb rahu ja õiglus. Mitte keegi pole mitte kunagi teinud mitte midagi nii targalt ja oskuslikult, kui tema, president Trump. Ka koroonaviirus ei murdnud teda, Trumpi sõnutsi oli see talle lausa jumala kingitus, nüüd on ta tervem ja tugevam kui iial varem. Excellent! Aga miljonid inimesed Ameerikas ja mujalpool ei jaga tema titeroosale positiivsusele rajatud seisukohti. Ühe valitseja pime nartsissistlik heameel toob paljudele rohkelt pahameelt.

Kui positiivne mõtteviis on rohi kurvastuse vastu, siis tuleb seda pruukida väga ettevaatlikult, sest liigses koguses mõjub rohi mürgina. Mõõdutundetu rõõm on sama hukatuslik nagu ohjeldamatu mure. Tõusud ja mõõnad rulluvad elurannal, ööd ja päevad vahelduvad kindla rütmiga. Ent kui rõõm ja mure satuvad poksiringi, ei tasu rõõmu peale kopsakaid panuseid panna – ta saab mure käest alati pähe. Mure on tugevam, sest ta toitub inimloomuse lõppematutest kahtlustest.

Muretsemine tapab. Ka südamehaigused algavad kahe kõrva vahelt. Jah, maailm on ebakindel – juba aegade algusest saati. Üksinda ei saa maailma muuta. Iseennast ei saa ka muuta. Iseloom on saatus, mille eest ei põgene. Ja ometi: kes suudab ületada iseenda, seljatab saatuse. Näiteid imelistest metamorfoosidest jagub küllaga, ehkki iga röövik ei moondu liblikaks. Mure sunnib ikka põrmus vingerdama.

Kuidas uskuda parimat, kui kõik hävib nagunii? Miski ei püsi, miski ei jää alles. Kannatused ja surm kuuluvad elu juurde. Pole valgust ilma varjuta. Elada ainult valguses, märkamata varje – on see üldse võimalik? Sööme tervislikult, liigume palju värskes õhus, maandame pingeid toredate hobide, kultuuri, spordi või saunaga. Sedaviisi elame rõõmsalt saja-aastaseks! Kõlab lihtsa retseptina. Aga kurja ilma ega kurja saatust inimene oma lihtsate nippidega üle ei kavalda. Nii jääbki õigus pessimistidele.

Kuulatakse silmadega, vaadatakse sõrmedega

Moodsa inimese meeled on krussi läinud

Vaikus on sõnade mört. Kui liiga palju sõnu üksteise otsa laduda, langeb ka kõige targem jutt koost, tulemuseks on mõttevaremed ehk tühi loba. Lapsi õpetatakse juba maast madalast end väljendama, vaidlema ja väitlema. Aga kes õpetaks lapsi vaikima? Maailm vajab vaikust, rahu ja mõtet. Olge ometi vait!

Paistab, et inimese meeltega on midagi korrast ära. Need on lootusetult sassi ja krussi läinud. Mis toimub suurematel kontsertidel, pidulikel aktustel, vabaõhuetendustel? Publik ei vaata läbi silmade, vaid hoopis läbi telefonide. Pildistamis- ja filmimisihalus on võtnud maania mõõtmed. Mis paneb inimesi kõike toimuvat salvestama? Kas omaenese ajusse ei kõlba enam infot talletada? Või on asi selles, et tahetakse ühismeedia kaudu isiklikke kogemusi ilmtingimata kogu maailmaga jagada? Vaata – ma käisin kontserdil, olin teatris, reisil, restoranis, ämma sünnipäeval, Kadrioru pargis, Munamäe tipus, Kakerdaja rabas, Pariisis, New Yorgis, Marsil ja Saturnil... olin kohal, olin olemas...!

Meenub lugu Potsdami konverentsilt aastast 1945. Churchill imestas väga, kui Stalin kogus pärast õhtusööki oma menüüle kohalolnud kuulsuste autogramme. Misjaoks? Psühholoogid ütlevad tagantjärele: verisel diktaatoril oli alaväärsuskompleks. Ta tahtis, et teda märgataks, temaga arvestataks, ta tahtis meeleheitlikult olla osa ajaloost. Churchilli ja teiste suurte riigitegelaste autogrammid olid talle nagu kinnituseks, et ka tema on nende vääriline. Vana reo võis küll kodus miljoneid inimesi tappa, kuid võõrsil tahtis ta – lühikest kasvu, vähese haridusega ja keeleoskuseta reumahaige taat – sõbralikke õlalepatsutusi.

Inimene ei usalda enam oma meeli. Ja õige ka – Instagram on täis Photoshopis tuunitud pilte, üks võltsim kui teine. Aga kui mõnus on olla võlts! Teha natuke silmamoondust, olla ilusam, rikkam ja õnnelikum – ühismeedia platvormid pakuvad selleks võimaluse. Kes tahab siis näidata oma pahupoolt? Letti lüüakse ikka see, mis parim. Ja kui virtuaalmaailm aitab inimlikke vigu parandada ja varjata, siis ei saa seda ju kellelegi ette heita.

Pixabay

Kord toimus üks Ivo Linna kontsert. Kohal olid ka mõned noored, kes pidasid end täitsa viisakalt üleval. Kui pärast kontserti nende käest küsiti, kuidas meeldis, oli vastus lühike: „Igav. Ta ei teinud laval midagi. Ainult laulis!”

Jah. 21. sajandi inimene kuulab muusikat silmadega. Ei piisa enam sellest, kui laulja laulab. Ta peab ka midagi näitama. See on põhjus, miks Eesti Laulul ja Eurovisioonil pannakse nii palju rõhku visuaalsele poolele. Reeglid nõuavad, et koos lauluga tuleb konkursile esitada ka show-kontseptsioon. See on uus normaalsus.

Astume mõnda moodsasse muuseumi. Ei ole seal enam nööriga ümber piiratud vokke ega klaasi alla peidetud hõbesõlgi. Vaatamise asemel kutsutakse külastajaid katsuma. Igal nurgal vilguvad puutetundlikud ekraanid, kirjalike infotahvlite asemel kohtab üha enam kõrvaklappe, kust soovi korral vajalikku teavet mitmes keeles ette vuristatakse. Ka muuseumid on muutunud meelelahutuskeskusteks. Kunded on õnnelikud. Peale on kasvanud Pöial-Liiside põlvkond, kelle silmad, süda ja mõistus asetsevad sõrmede otsas. Laske vaid käperdada!

Nutitelefonist on saanud uus meeleorgan. See saadab inimest kõikjal – autoroolis, söögilauas, saunalaval, voodis ja peldikus. Aga missuguse meele toimimise eest telefon õigupoolest vastutab? Kuues meel see igatahes ei ole. Või siiski? Vaatan ähmi ja hämmastusega, kuidas teismeline või suisa laps läheb üle tiheda liiklusega sõidutee, endal silmad-sõrmed telefonis. Paljas sebra, ei foore ega midagi. Ja laps jõuab õnnelikult teisele poole, ei saa ainsatki kriimu! Mine tea, ehk aitab telefon tõesti kuuendat meelt ärkvel hoida...

Pahupidi maailm on imeline

Huumor peaks kompama piire ja testima norme

Kas ühe abitu naise jõhker peksmine võib olla naljakas? Paneb see kedagi naerma, nii et vats sädemeid lööb? No mis küsimus! Mõne asja üle ei saa nalja heita, pole lihtsalt viisakas. Pole eetiline!

Kuid võtame hetke aega ja mõtleme, mis on üldse viisakus, mis on eetika. Viisakalt käitub see, kes järgib häid tavasid. Eetiline isik lähtub üldisest õiglustundest ja oma südametunnistusest, tehes vahet heal ja halval. Ja olemegi libedal teel.

Eetilised kategooriad kipuvad olema suhtelised ning seostuvad hetkel valitsevate (või lausa: moes olevate) normidega. Loomulikult on olemas ka universaalne moraal ja elementaarne viisakus – oleme lugupidavad, käitume korralikult, ärme tee kellelegi liiga. Aga lubage küsida, kui paljud neid „universaliteete” igapäevaselt järgivad? Viisakus kaob nipsupealt, kui on vaja ideoloogilist vastast kõmmutada. Visake ainult pilk mõnele poliitilisele vaidlusele ja näete – lugupidamisest, heatahtlikkusest ja moraalsest käitumisest pole seal juttugi. Ainult palju kära ja ei mingit villa.

Normid on siiski olemas. Nendega tuleb arvestada, vastasel juhul vajuks ühiskond anarhiasse. Ometi saab vist igaüks aru, et normid on inimese loodud, ka need, mis piibliraamatus, sest isegi piibel – uskuge või mitte – on inimese käega kirja pandud. (Normidega vehkides poevad tõsiusklikud muidugi vanajumala selja taha ja määrivad iseenda jaburused vaese taevataadi kaela.)

Kes normist üle astub, saab karistada. Ent see pole alati nii, sest eks ühele ole lubatud ikka rohkem kui teisele. Keskajal tohtis kojanarr öelda kuningale näkku sulatõtt. Seda siis, kui ta garneeris tõde huumoriga. Kusjuures, naljatades on üsna keeruline valetada. Kõige suuremad valevorstid on need, kel pole suus ühtegi naljahammast. Narr võib norme väänata nagu pesu, sest just temal on see auväärne ülesanne panna proovile normide usaldusväärsus. Ka norme tuleb aeg-ajalt testida ja taadelda, sest need kipuvad ajas roostetama.

Nali tekib üldjuhul sellest, kui miski on nihkes, pisut nagu viltu, pahupidi. Inimene tahab oma argipäevahalluses kogeda midagi teistsugust. Seetõttu on ka fantaasia ja ulme väga populaarsed žanrid. Komöödiad jäävad enamasti reaalsuse piiridesse, tavapärasesse maailma, kuid näitavad seda nihestatuna, äraspidises võtmes. See on koomika paradoks: me ihkame korda ja süsteemi, aga samal ajal ka pahupidisust.

Pixabay

Tordiga näkku on täielik huumori klassika. Miks? Tavaliselt pruugitakse torti söömiseks, mitte näkku loopimiseks. Komejant annab suurepärase võimaluse teha ja näha seda, mis muidu ette ei tule (aga erinevalt fantaasiast-ulmest on siiski mõeldav). Ja see ongi naljakas!

Mees paneb kleidi selga – hahahaa! Chaplin sööb oma saabast – hahahaa! Vihased naised ajavad Benny Hilli taga – hahahaa! Florence Foster Jenkins, kes peab end kohutavalt musikaalseks, laulab nii mööda kui mööda – hihihii! Ja Mister Bean, ebaharilike olukordade meister, paneb oma autole ette tabaluku, vahetab hambaarsti juurde sõites rooli taga pidžaama ülikonna vastu ja lööb hoogsalt kraapsu tehes kuninganna oimetuks – huhuhuhuu!

Lapsepõlves oli üks mu lemmikmultikaid „Valed püksid”. Filmi haripunkt on ületamatult fantastiline: robotpükstes vanamees ja tema nutikas koer ajavad mängurongil taga relvastatud pingviini. Kõlab nagu mingi laksu all nähtud nägemus, või mis? Aga just see tavatus ja mõnus äraspidisus muudavad tolle stseeni nii meeldejäävaks. Loodus- ja inimseadusi ületav fantaasialend teeb ajule hädavajaliku taaskäivituse.

Äraspidisus lõõgastab, sest tavaolukordades oleme normide orjad. Käitume ikka nii, nagu meid on kasvatatud, kõneleme nii, nagu koolitatud, koguni mõtleme nii, nagu ümbritsev mõtte- ja komberuum ette kirjutab. Siis astub aga tuppa narr ja lükkab selle kõik uppi. Me oleme talle tänulikud.

Kuid naljatunnetus, nagu kõik muugi siin hallil planeedil, on pagana suhteline. Igaüks narri ei täna. Võtame näiteks „Tujurikkuja”, mis juhatab vaataja kummalisse maailma, kus tegutseb purjus uppujate selts, noorte superstaaride asemel otsitakse supernatse ja küüditamisest saab ammu oodatud puhkusereis. Kõige pöörasem tujurikkujate sketš oli minu meelest „Ei ole üksi ükski maa” uusversioon, kus Dave Benton laulab, et neegri koht on Aafrikas. Kõik on korraga pahupidi! Ja oh sa poiss, kui paljusid see vihastab! Tujurikkujad päästsid valla segaduse, mis käis paljudele vastukarva. Naljavaene inimene ei oska narride tekitatud segadusega muud teha, kui seda hukka mõista. Aga kes mõistab, see naerab.

Algusesse tagasi. Kas naisepeks on naljakas? Mõistus röögatab: kindlasti mitte! Absurdifilm „Lennuk!” (1980) tõestab aga vastupidist. Ühes stseenis tekib lennukis reisival naisel paanikahoog. Stjuuardess püüab teda tulutult maha rahustada. Äkitselt asub üks ontliku välimusega kaasreisja naist raevukalt raputama. Ei aita seegi. Järgnevad arst ja nunn, kes saputavad naist veel jõhkramalt ning jagavad talle mütsuvaid kõrvakiile. Nende järel on sappa võtnud terve hulk ärritunud reisijaid, ühel on käes revolver, teisel pesapallikurikas...

Milles seisneb selle episoodi nali? Arst ja nunn peaksid inimesi aitama, mitte peksma. Situatsioon oleks traagiline, kui seda ei esitataks üle vindi keeratud võtmes. Kelle üle siin naerdakse? Eks ikka vägivallatsejate ja ahistajate üle. Vindi ülekeeramine on tüüpiline komöödiavõte, mis paljastab elu ja inimeste jaburuse.

Sedasama teeb ka üks ütlemata tore pilaleht Facebookis: Sihtasutus Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks, mis naerab halastamatult rahvusradikaalide ja äärmuskonservatiivide üle. Kes iganes on selle lehe tegijad – nad on tabanud naelapea pihta. Teatud sorti konservatiivid üritavad oma kenasti klatitud meediakanalite kaudu ühiskonda tagurlikule rajale puksida. Aga milleks poolel teel peatuda? Anname gaasi ja põrutame kohe keskaega, mil kogu võim ja õigus kuulus ainult meestele, matsirahvas rassis põllul peente isandate teenistuses, homod püsisid kapis ja neegrid džunglis puu otsas. Küll oli siis ikka hea elu!

Vahel on tarvis meelega liialdada, et selge otsekohesusega näidata, mis on meie sees ja ümber valesti. Üldistades: ükski hea pärast tehtud nali ei ole ebaeetiline. Narr pole üksnes lõbustaja, ta on ka moraalivalvur, kes aitab aeg-ajalt meelde tuletada, mis on õige ja mis vale.

*

Lõpetuseks üks pahupidine meta-anekdoot.

Päkapikk astub kõrtsi. Läheb leti juurde ja tellib kruusi õlut. Vaatab siis ringi ja näeb, et leti taga istuvad kolm pühameest: katoliku preester, õigeusu papp ja juudi rabi. Päkapikk paneb seepeale käed kokku ja ütleb: „Issand halasta! Ma olen valesse anekdooti sattunud!”

Maailma parim pagulaskeskus

Kuhu peaks inimene pagema, kui ta on läinud oma liigikaaslaste või koguni iseendaga pahuksisse? Ikka loodusesse - mere äärde, sohu ja metsa. Eestlased on loomult kolme jumala teenijad. Meri, soo ja mets on meile sama nagu hindudele Brahma, Višnu ja Šiva. Nendeta ei saa. Nad on pühad, sest me võlgneme neile oma olemasolu. Loodus toidab ja katab meid.

Inimene ei tohi iialgi unustada oma muistset päritolu. Oleme võrsunud samast seemnest, kust männid ja karikakrad, kasvanud samast niidistikust, nagu põdrasamblikud ja kivipuravikud, voolanud välja tollestsamast lättest, kust Pedja ja Emajõgi. Rebased, tihased ja kiilid on meie hõimuvelled. Inimene on samavõrd looduse kroon kui ämblik, päevakoer ja kuklane. Me kuulume loodusega kokku ega saa temata - miks see küll nii sageli meelest läheb?

Inimene, kes on paksu betooni sisse sulgunud, jalgealuse kõva asfaldiga pahteldanud ja end isemõtlevate, kuid hingetute masinatega ümbritsenud, teeb kõike risti-vastupidi loodusele. Ta raiub ja kaevandab, ilma et maale midagi tagasi annaks. Ta kardab põlismetsa nagu vaenlast, suutmata uskuda, et mets on inimkonna suurim sõber. Ta töötab talvel, kui loodus puhkab ja laseb end lõdvaks suvel, kui loodus elust ja energiast pulbitsedes haljendab.

Aastatuhandeid oli inimene kokku laulatatud päikesega, koos tõusti ja koos heideti sängi. Aga kunagi - vist tööstusrevolutsiooni ja massilise linnastumise algusaegadel - andis inimene sisse lahutuse ning jättis päikese maha. Ta ei järgi enam looduse rütmi ega kuule selle meloodiat. Pole siis ime, et nii paljudel on närvid krussis ja juhtmed kärssavad. Metsa hüljanud inimeseloom elab ebaloomulikku elu tehislikus keskkonnas.

Kui inimene on üle mõelnud, üle töötanud ja üle kulutanud, vajab ta ilmtingimata restarti. Tuleb pöörduda tagasi sinna, kust tuldud - sinna, kust rahu ja vaikus pole veel kadunud. Metsas saab inimene olla see, kes ta on. Rõõmsalt kõlisevate käbide all ei kehti ühiskonna kammitsad. Sametise samblavaiba ja siidise sinitaeva vahel on puhvertsoon, kus inimseadusel pole võimu. Mets võib küll hirmutada, kuid ta ei peta kedagi. Mets ei tunne häbi, kõik inimlik on seal loomulik. Kes on rikas, kes vaene - see ei tähenda vähimatki. Metsa silmis on kõik võrdsed. Kirikust aetakse patused välja, kuid laiad laaned võtavad ka patused vastu. Mets on maailma parim pagulaskeskus.

Looduslik ajaarvestus ei ole lineaarne, vaid tsükliline. Pole stardi- ega finišijoont, on vaid katkematu sõõr, mida mööda kulgeda. Paistab, et järjest vähemaks jääb seieritega kelli. Kõikjal - ka bussides, rongijaamades ja ametiasutustes - helendavad elektroonilised ajanäitajad, kellast on alles vaid numbrid ekraaninurgas. Mõnel randmel tiksub veel sihverplaadiga kell - sedagi ilu pärast. On veel raekodasid ja kirikuid, mis vana usu järgi keerutavad seiereid, kuid kauaks neidki? Ometi tuletab seieritega kell, päikesekella noorem veli, meile pidevalt meelde, et kosmoses käib kõik ringiratast.

Algus ja lõpp on inimese leiutatud mõisted. Ilmaruumis pole servi ega nurki, aeg ei lõpe kunagi, universum ei saa iial otsa (füüsikud võivad siinkohal muidugi vastu vaielda). Meie kolmeteistkümne miljardi aasta vanuse universumi taga on kindlasti teine ja kolmaski. Aga selliseid planeete nagu Maa on vähemalt selles universumi nurgas ainult üks.

Piibel kõneleb loo rikkast mehest, kel oli tuhat lammast. Kui üks neist ära kadus, ei pannud ta seda tähelegi. Ta võis endale lubada pillamist ja laristamist. Aga vaesel mehel oli üksainus utetall. Ta hoidis utekest nagu oma silmatera. Kui tall oleks kaduma läinud, oleks ta kaotanud kogu varanduse. Paljud käituvad Maaga rikka mehe kombel, arvates et neil on tuhat planeeti, mida oma lõputute vajaduste tarbeks pügada. Tegelikult oleme kui vaene mees oma üheainsa tallega.

Kui kogu kuld, süsi, põlevkivi, turvas ja fosforiit on maapõuest välja kaevatud, põllud kõrbeks kurnatud, kivid tolmuks tahutud ja metsloomad maha lastud, kes meid siis enam toidab, katab ja soojendab? Kui metsad on lagedaks raiutud, kuhu siis iseenda eest põgeneda?

Nõid Nastja - Eesti populaarseim kirjanik

Umbes selline pealkiri jäi mulle hiljuti meediaveergudelt silma. Loodetavasti on selle taga pisike annus huumorit, kuid kui sääraseid pealkirju tõsimeeli meisterdatakse, jääb üle vaid appi karjuda.

Kui mingis olulises valdkonnas käibel olevad põhimõisted hägustuvad või sootuks ära kaovad, siis järelikult hakkab see valdkond kaotama kõikehõlmavat tähtsust ja mõju. Paistab, et kusagil pole enam lellesid ega sõtsesid, on ainult onud ja tädid. See näitab sugulussidemete lõdvenemist. Veri on lahjem kui vesi, jah?

Kirjandust on tabanud sama saatus. Iga vähegi pikemat proosateost nimetatakse automaatselt romaaniks. Kuhu on kadunud lühiromaanid ja jutustused? Viimased paarkümmend aastat on Lutsu "Kevadet" ja Bornhöhe "Tasujat" jäärapäiselt romaanideks nimetatud, ennevanasti olid need ikka jutustused. Kumbki mees ei kirjutanud ainsatki romaani! (Siin on muidugi vaidluse koht. Aga mõistete üle võib vaielda ja teinekord peabki seda tegema.)

Mõiste koondab nähtuse peamisi tunnuseid. Udused mõisted ei võimalda selget analüüsi ega arutelu. Mõiste kindlustab mõistmise. Kui kirjanik saab olla absoluutselt igaüks, kelle nimi seisab mis tahes raamatu kaanel, mida siis kirjandus endast üldse kujutab?

Inimene armastab ikka korda, aga vahel tekib ka korralagedus. Selle põhjuseks on laiskus ja mugavus. Teeme ühe nurgakese kohe korda. Nii nagu parteimeedia ei ole ajakirjandus, pole ka esoteerika kirjandus. "Kesknädal" ja "Uued uudised" on poliitiline propaganda, kust tõelähedasi teadaandeid otsida ei tasu. Niisamuti ei saa astroloogide, selgeltnägijate, pendlimeeste, ravitsejate, holistikute ja feng shui õpetajate üllitisi pidada muuks kui religioosseks propagandaks või (vastavalt kellegi usulistele veendumustele) umbluuks ja meelelahutuseks.

Nõid Nastja pole avaldanud ühtegi luulekogu, lasteraamatut ega näidendit, novellidest ja pikematest proosateostest rääkimata. (Muide, "Väike nõid" ei ole Nastja elulooraamat!) Järelikult ei ole paslik teda kirjaniku tiitliga õnnistada.

Küsitav on seegi, kas Nastjat saab üldse pidada omanimeliste raamatute autoriks. "Nastja terviseraamat" ja "Nastja maagiline 2019" pole tema käe alt tulnud. Need on kirja pannud hoopis Kristiina Genno. Ka autoriõigused kuuluvad mõlemal üllitisel kirjastajale ehk Fookus Meediale. Küllap on kirjastus sõlminud Nastjaga omaette lepingu, mille alusel teenib nõianeiu raamatute müügist teatud protsendi.

Pole välistatud, et Nastja on populaarsetele raamatutele laenanud vaid oma nime ja näo (mis on igatahes imekaunis). Sellisel juhul on tema kirjanikuks nimetamine lausa naeruväärne. Modell ja kirjanik on siiski täiesti erinevad ametid.

Teen ettepaneku nimetada kirjanikeks ainult neid suleseppi, kes on proovinud kätt ilukirjandusega. Võib lisada ka väikese kitsenduse: avaldanud vähemalt ühe teose raamatuna või kirjanduslikus väljaandes. Kõik teised, kes neile tingimustele ei vasta, on lihtsalt autorid.

Või kaanenäod.

Ma olen vastu

Ma ei taha seda. See ei meeldi mulle. Miski pole mulle rohkem vastukarva kui see.

Paistab, et kõikjal Eestimaal ringlevad mingisugused "paberid", mis nõuavad allkirja. Paberitel on peen võõramaine nimi: petitsioon. Tsaariajal nimetati neid palvekirjadeks - olgu häda nii suur kui tahes, isakese poole pöörduvad alamad pidid hoidma lõua rinnal ja säilitama alandliku meele. Vabas riigis pole valitsejate poole koogutamine sobilik, tuleb hoopis hambaid näidata ja uriseda.

Hiljuti jõudis minuni petitsioon, kus paluti pooltallkirja. Pidin kreepsu saama. Ma ei ole iial kellegi ega millegi poolt! See oleks lödipükslik alistumine, häbiväärne põhimõttelagedus ja lühinägelik "hea tahte" avaldus.

Hea tahte, igakülgse mõistmise ja kõikvõimalike lolluste sallimisega ei saa mingil juhul nõustuda. On tuhandeid asju ja tegevusi, mis tuleks ära keelata. Näiteks lehe- ja lumepuhurid, mis korralikke tööinimesi häirivad. Lapsi ei tohiks teatrisse ja kontsertidele kaasa võtta, sest nad, sunnikud, kipuvad liiga palju häält tegema. Ringristmikud tuleks ära keelata, need panevad autoga sõites pea ringi käima (sellepärast ongi nii palju liiklusõnnetusi!). Üldse oleks parem, kui raudteed ära kaotada ja sirged, mitmerealised maanteed asemele ehitada - peaasi, et need minu kodust mitme kilomeetri kaugusele jäävad.

Ma ei saa toetada tehaseid ja kanalaid, sest need reostavad loodust. Ma ei saa toetada avatud ja multikultuurset ühiskonda, sest võõrad toovad endaga alati tüli ja pahandust. Olen ka ise elanud ja töötanud võõrsil (ainult raha pärast!), aga ma ei taha, et mitmevärvilised tsurkad - viisakamalt öeldes: immigrandid - tulevad raha pärast Eestisse. Neid pole siia vaja. Tööjõupuudus on bluff, mida globalistlikust katkust nakatunud ettevõtjad levitavad.

Kõik poliitikute ja ärimeeste algatused on kahtlased. Poliitikuid huvitab ainult võim, ärimehi raha. Ka teadlasi ei saa usaldada, nad on kergesti manipuleeritavad. Tuleb usaldada enda talupojatarkust, sest iga eestlane on sündinud ekspert.

Mul on hirm. Olen vihane. Ärge küsige minult, mille poolt ma olen. Tähtis on olla vastu, see on ainus võimalus segastel aegadel ellu jääda. Vahel oleks õigem võtta neutraalne positisioon, olla täielikult passiivne ja kõigele vastikule käega lüüa, kõiki hädasid ja muresid eirata. Paraku ei saa väike inimene suures ohtlikus maailmas erapooletuks jääda. Kes poolt ei vali, selle eest valitakse. Alati on kergem olla vastu. Ka mõistlikum.

Parem näidata rusikat kui sirutada terekäsi. Rusikasse surutud peopesa on kaitstud, avatud terekätt on lihtne vigastada. Seda, kes kaitsesse tõmbub, on raskem haavata. Kes end avab ja avatuna hoiab, võib kergesti hukkuda. Need, kes sallivad, lasevad end kergelt lollitada. Tark tõmbub endasse.

Kõik on meie vastu. Me oleme kõigi vastu.

😡

Kirjutis ei peegelda autori seisukohti. Kui, siis ainult natuke.