Minu sarved hakkasid koledasti sügelema, kui Eesti Ekspress ilmutas usutluse, mille esimene küsimus sai järgmise vastuse: "Me oleme oma koguduses lihtsalt aru saanud, et kõik probleemid tulevad sellest, et inimesed ei tea tõde." Nende sõnade taga on kristlik demokraat Valentine Alvre, liikumise "Abiellu süütult" üks eestvedajaist. Nüüd me siis teame, et TÕDE on turvaliselt hoiul Viljandi Elu Sõna koguduses... Või siiski ei ole? Võtaks hetke mõtlemisaega.
Miks peaks inimene, olenemata sellest, on ta usklik või mitte, olema veendunud, et ainult tema teab puhast tõde (ehk seega: kõik, kes arvavad teisiti, eksivad)? Miks ei võiks igaühel olla oma isiklik tõde? Ka soovitus süütult abielluda pole enamat kui üks arvamus paljudest. Kui neiu/noormees leiab, et tema südametunnistus ei luba enne abielusõrmuse sõrmetorkamist suguelu elada, siis palun! Elage, aga ärge suruge oma elumustrit teistele peale. Inimeste kasvatus, iseloom ja maitse on tihtilugu äärmiselt erinevad, ei saa sundida kõiki jumalaloomi klimbisuppi sööma põhjusel, et mõnedele klimbid meeldivad.
Teisest küljest on Alvre ja tema mõttekaaslaste püüdlused kooskõlas kiriklike trendidega. Ajastul, mil kiriku mõju ühiskondlik-avalikul tasandil peaaegu puudub (see käib eelkõige Euroopa kohta), üritavad kristlikud kogudused säilitada vähemalt kontrolli moraali üle isiklikus sfääris. Niisiis tõlgendan ma Viljandi elusõnalaste tõekuulutust kui püüdu traditsioonilisi kristlikke moraalinorme üles soojendada ja Eesti ühiskonnas vähemalt mingil tasemel taas maksma panna. Paraku on Eestimaa paene-paganlik pind selliste seemnete külvamiseks küll ütlemata ebasoodne.
Alvre kurdab, et varajases eas kogetud intiimvahekorrad "rikuvad, lõhuvad" ja ka "suudlemine vallandab siiski sellised tunded, kus inimene võib libastuda". Muret noorte seksuaaltervise üle ei tasu loomulikult alahinnata. Enne selle tõsise täiskasvanute tegevuse juurde asumist võiks teineteist ikka korralikult tundma õppida. Noortele tuleks juba koolipingis selgeks teha, et üheöösuhted ja liiga tormakas neitsirüü seljastheitmine võivad hilisemas eas kaasa tuua keerulisi seksprobleeme. Süütult abiellumine näib ehk mõnevõrra vanamoodsana, paljude noorte jaoks isegi naeruväärsena, kuid moest läinud kombe järgimine pole iseenesest häbiasi.
Aga piirangutel on kah piirid. Kui kaks armunut teineteist enne pulmapäeva ei suudlegi, kuidas nad siis üldse teavad, et nad teineteist armastavad? Suudlus on ju armastuse pitser! Oma seksuaaltungi mahasurumine ning koguni intiimsete puudutuste vältimine ei lähe grammigi kokku mõistusliku käitumisega. Milleks iha peita? Inimene on ise oma keha peremees, sisemist kirge lämmatades saab õiglasest peremehest jõhker türann. Kui noored armunud valitsevad hinge ja keha mõistusega, unustamata seejuures loomulikke instinkte, ei heida ükski kurat nende peale varju. Armastus... ei ole patt.
Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein! Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi - seepärast armastavad sind neitsid. Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! Hõisakem ja tundkem sinust rõõmu, ülistagem sinu armastust enam kui veini!
(Piibel. Ülemlaul. 1:2-4)
