30. aprill 2017

Vaba nagu loom

Metsloomad sünnivad loomu poolest vabana. Esimesest eluhetkest peale on nad iseenda peremehed, silmitsi oma saatuse, hirmude ja armudega. Seevastu koduloomad on inimese eestkoste all, nende elukäik sõltub inimlikest kapriisidest, soovidest, ihadest. Inimest ei juhi instinktid, vaid saamahimu, vahel harva ka ideaalid. Inimene ise paikneb elusorganismide süsteemis hallil alal, kusagil kodu- ja metslooma vahel. Tal on pudulojuse temperament, kiskja vaist ning jumala nägu.

Mis on kõrgeim inimlik siht? Metslooma vabadus. Täielik sõltumatus, kõigutamatu iseolemine, mille kristalsemaks väljenduseks püha hingerahu. Milline paradoks: inimene on kodustanud kõik enese ümber, suure osa loodusest ja ka iseennast takkapihta, kuid ometi ihaleb ta salaja metsluse järele. Sookured, šaakalid ja sääsed on tema iidolid.

Milles see väljendub? Noh, alustame või sellest, et inimene ei taha elada puuris ega paksude müüride vahel. Ta kiikab ikka metsa ja mere poole, olgugi et tsivilisatsiooni kesta kandes on ta loodusjõude pelgama hakanud. Selle asemel, et elada loodusega koos, püüab inimene loodust enda omaks teha. Ta istutab pottidesse lilli ja paneb need aknalauale - see on märk igatsusest looduse järele. Ta on taltsutanud sulgede, uimede, käppade, sõrgade ja kapjadega olendid, et olla nende lähedal. Ta künnab merd nagu vaal ja liugleb pilvede vahel nagu kotkas.

Inimene ei julge pöörduda otse metsikusse loodusesse, ta tahab metsa ja kõik neis pesitsevad olendid enda juurde tuua, viilida maha küüned ja kihvad, allutada põlislooduse impulsiivsus inimlikule mõistusele. Seejuures eitab ta iseenda julmust ja jõhkrust. Ta on krooninud end looduse kuningaks, arvates et mäed ja jõed ei saagi enam ilma temata hakkama. Isegi päike vajab paistmiseks tema luba!

Mõistagi on see enesepettus. Inimene hoiab raudses puuris sulelisi sõpru - ja ühtlasi iseennast. Kummal linnul on õieti parem elu - kas sellel, kel kindel katus pea kohal ja toit alati noka ees või tollel, kes omatahtsi ladvast latva lendab ning külma ja torme trotsib? Mõistab ju inimene, et ta tahab olla tolle teise linnu asemel, kuid ta peab elama nii, nagu lind, keda ta puuris hoiab. Kodustatud loomade abituses peegeldub kogu inimkonna abitus.

Inimene tahab, et loodus oleks tema moodi: sama ilus, mõistlik ja kasulik. Vaadakem tõele näkku: inimene hindab oma liigikaaslast ikka välimuse, mõistuse ja tulususe põhjal. Me hoiame häid suhteid nendega, kes võivad meile kasu tuua. Vajadusel ekspluateerime neid. Ega ilmaasjata pole "kullakaevur" mitmetähenduslik sõna.

Kuidas saada vabaks? Küllap on peamiseks eelduseks julgus. Julgus murda välja oravarattast ning elada nagu tõeline orav. Vilka ja muretuna, kuid samas hoolsalt tõrusid-pähkleid kogudes ja nugiste eest hoidudes. Peaasi, et inimeselooma vabadusejanu ei kustuks.

Sellega seoses on mul hirm eesti rahva pärast. Eestlaste (või maarahva, nagu me end sajandeid oleme nimetanud) ainus ja ehtne unistus on olnud just vabadus. Sellest on unistatud mõisa- ja kolhoosiajal, tahmases talutares ja prussakatega asustatud hruštšovkades. Eesti vabaduse hinnasildil punetavad vabadussõdalaste ja metsavendade verepritsmed. Esimene iseseisvusperiood kestis vaevalt ühe inimpõlve. Vabas riigis elades muutub ka rahva eneseteadvus. Eestlase vaimne DNA võib järgnevate aastakümnete jooksul tundmatuseni muteeruda. Kui vabadusest enam ei unistata, tuhmub selle tähtsus. Eestlane muutub passiivseks koduloomaks.

Teiselt küljest pole põhjust muretseda midagi. Noortes on endiselt metsikut vabadusejanu. Veel on müüre, mida maha lõhkuda ja kaplu, mida pooleks raiuda. Mullegi tundub, et Eesti pole päriselt vaba. Eestlase vaimu küljes ripuvad endiselt ahelad. Mõtted ei saa lennata, sest nad istuvad eelarvamuse puuris. Meelt kammitseb mõistmatus, teise nimega: puudulik empaatia. Unistada õelusevabast Eestist... noh, seda võiks teha ainult poolearuline. Kuid poolearulised on sageli head prohvetid. 

Inimlikud pahed kaovad maamunalt siis, kui viimne inimene on Manalateele läinud. Kuid ikkagi... Mis oleks, kui unistaks Eestist, kus puuduks asjatu pahelisus ja silmakirjatsemine? Õelus, kadedus ja jonnakus ei ole metslasele omased iseloomujooned. Need on tsivilisatsiooni, kultuuri produktid. Loom võib olla agressiivne ja ettearvamatu, kuid ta ei valeta ega silmakirjatse iialgi. Ta võib olla omakasupüüdlik, kuid mitte ahne. Loom võitleb selle eest, et ellu jääda, mitte selle eest, et olla liigikaaslastest parem.

Kui oleksime vahel nagu metsloomad - loomulikud...?



21. aprill 2017

Valetamise mõnu ja aususe taak

Miks me tõerääkijaid ei salli?

Molière'i näidendis "Misantroop" tegutseb mees nimega Alceste, kes viskab peensusteni lihvitud seltskondliku etiketi prügikasti ja hakkab kõnelema üksnes tõtt. Selline ootamatu pööre üllatab ja pahandab tema tuttavaid. Pealegi on Alceste halastamatult aus ega jäta torkimata ühtegi viga, mida ta enda ümber näeb. Temast saab vihatud inimene ehk misantroop.

Kuigi mainitud näidendi sünnist on möödunud enam kui 350 aastat, ei ole selle sotsiaalne teravik mõistagi nüristunud. Eriti nüüd, kui kultuuriavalikkust raputas "Kalmeti juhtum". Avameelne kriitika oma koduteatri pihta lõppes sellega, et noor näitleja lahkus trupist. Ei olegi tähtsust, kas lahkumisavalduse ametlikuks selgituseks on "omal soovil" või "bossi käsul". Järjekordselt sai kinnitust eluteatri mõru reegel: lojaalsus kaalub üles aususe.

Teadmata midagi Eesti etendusasutuste üldisest sisekliimast, kerkib "Kalmeti juhtumi" puhul esile kolm aspekti. Esiteks: vanade ja noorte igipõline vastasseis. Vanad olijad, kes on kõik trikid-tükid ära teinud ja loorberipärgi kandnud, vajuvad tihtipeale mugavale sohvale ning ei ole muutustest kuigivõrd huvitatud. Eriti veel, kui muutusteks pole ka otsest põhjust. Noored tahavad aga mürgeldada, proovida midagi uut ja enneolematut. Nad ei karda riskida. Mõõduka tuulega lainetel loksumine ei vii ju kuigi kaugele. Tormi tahaks!

Teise aspektina võib esile tuua organisatsiooni ja üksikisiku sõltuvussuhte. Organisatsioon, kollektiiv või seltsing on ühiselt loodud süsteem, millest aja jooksul saab pahatihti raskesti taltsutatav müütiline elukas. Kollektiivsus hakkab kärpima individuaalsuse tiivasulgi. Igaüks, kes end mingi kollektiiviga seob, kirjutab tahes-tahtmata alla lojaalsuslepingule. "Omasid" kritiseerida on alati raske, eriti kui oled tänu neile saavutanud edu, omandanud maine või kogunud kenakese varanduse.

Linnateatri juhtumi teeb pikantsemaks ka asjaolu, et õpilane tõstis mässu õpetaja vastu, mis mõjub lausa pühaduse teotusena. Nii mõnigi suuremeelne õpetaja ütleb, et ta ise õpib kõige rohkem õpilastelt. Ent õpilase kriitikat omaks võtta ning sellest viljakaid järeldusi teha... küllap on see iga õpetaja jaoks kuratlikult ränk. Lõpuks jääb iga vastasseisu puhul peale ikka vana põlvkond, toimiv organisatsioon võidab donkihhoteliku üksikisiku ja õpetajale jääb viimane sõna.

Kolmas aspekt, millele tähelepanu pöörata, seostub aususega. Linnateatri olmedraama taustal kerkib valus küsimus: miks me ei salli ausaid inimesi? Jah, avameelsus teeb haiget. Aga haiget teeb ka hambaarsti puur - kas peaksime selle tõttu hambaarste vihkama?

Paraku osutuvad valetamine ja kerge silmakirjatsemine aeg-ajalt väga kasulikuks. Ikka seetõttu, et "mahedad valed" aitavad säilitada terveid suhteid. Kes tahab olla härrasmees, ei saa ju ilmetule daamile suu sisse ütelda: "Sa oled kole nagu labidas!" Küllap koletis teab isegi seda, et ta on kole, ausus on siinkohal asjatu. Aga valeta talle! Ütle: "Sa oled veetlevam kui roosinupp suhkrutoosis!" Ja see daam, olgugi kole, ei jäta naeratust võlgu. Härrasmees saab endale liitlase kogu eluks. Niisugune võim on valekesel!

Silmakirjatsemine on väga levinud seltskonnamäng. Seda mängitakse kõikjal. Poliitik ei saa tunnistada oma vigu või teadmatust - see kahandaks tema tõsiseltvõetavust. (Pealegi on kaalul valijate hääled - seega ka võim.) Teismeline geipoiss ei saa kapist välja tulla - ta riskib vanemate pahameele ja sõprade kaotusega. Häbi veel pealegi! Mis tahes alamastme tööline kirub tossakat ülemust suitsunurgas, truude kamraadide ringis - ainult hullumeelne paiskab oma kriitikanooled leivaisale otse näkku. Aga hullumeelseid siiski leidub. Õnneks.

Näitlejalt, nagu igalt kunstnikult, oodatakse ausat loomingut. Romaan, film või teatritükk, ka maal ja skulptuur on lõppematu retk tõe poole. Kunsti ei saagi valetades teha. Publiku ees küünitab näitleja Suure Tõe järele, ent kui ta lavalt maha astub, saab temast ikkagi Väikese Vale alandlik teener. Selline see elu kord on.

Valetada on mugavam kui tõtt kõnelda. (Ärgem seejuures unustagem: avameelsus ei tähenda veel tõe kuulutamist.) Aus saab olla ainult väga tugev inimene, sest ausus on roppraske koorem. Tasub tähele panna, et valetatakse ikka omakasu pärast, ebameeldivuste vältimiseks, sageli ka tegelikkuse ilustamiseks. See, kes otsustab kõneleda ja käituda ausameelselt, võtab enda kanda ka teiste, oma mõttekaaslaste taaga. Sest peab ju isegi argpükside armees leiduma mõni julge soldat, kes astub kõigi eest välja. Kui ta keeruline missioon õnnestub, saab temast kangelane. Kui ta ebaõnnestub, saab temast märter. Aga hiljem ei meenutata teda iial kui argpüksi.

Molière ei anna selgelt mõista, kas ta ise peab Alcestet sangariks või tobuks. Igatahes võib selle aususest pakatava tegelaskuju kiituseks öelda, et ta pole erapoolik. Teisi kritiseerides jääb ta ausaks ka enda vastu. See on juba aususe - või lolluse - kõrgeim tipp.

14. aprill 2017

Hea surm

Jeesus armastab meid kõiki. Ta kannatas meie eest. Ta võttis killukese iga lihtsureliku murest ja kandis seda oma turjal. Tema elu- ja surmalukku on kätketud lihtne, ent sageli märkamatuks jääv sõnum: õndsuseni viib kannatus. Jõhkramalt väljendudes: teekond paradiisi kulgeb läbi põrgu.

Maailm inimese ümber on olnud alati ebakindel. Kannatused kuuluvad lahutamatult inimelu juurde (kas seda ongi tarvis siinkohal üle korrata?). Ühest küljest on inimkonna elujärg muutunud aina paremaks, keskkond turvalisemaks, ka meel peaks rõõmust pakatama. Me elame muinasjutus! Tööd muutuvad aina lihtsamaks, majapidamised mugavamaks, riigid õiglasemaks, hinged vabamaks. 

Paraku elab inimene nüüdsel ajal kauem kui kunagi varem. Just nimelt - paraku! Mida pikem elu, seda rohkem kannatusi. Ja elu, nagu teada, ei pikene nooruspõlve poolest, pikemaks venivad ikka rauga-aastad. See on moodsa inimese suurim tragöödia. Ta peab kannatama kauem ja rohkem kui tema esivanemad - kõikidest mugavustest ja vabadustest hoolimata.

Õnneks on ses püsimatus maailmas ka midagi kindlat. See on surm. Kas pole tore? Surm on hea ja usaldusväärne, sest ta tuleb alati, ei jäta ühtki hinge maiste hädade vahele virelema. Surm teeb kõigile kannatustele lõpu, ta halastab ühtviisi nii rikkale kui vaesele, kohtleb võrdselt mehi ja naisi, noori ja vanu, musti ja valgeid. Ometi - teda kardetakse. Kardetakse seda, mis kindel ja pöördumatu! Miks siis?

Või ehk polegi see surm, mille ees hirmu tuntakse? Hoopis surmaga kaasnev teadmatus võib mõnda tobukest igavese elu eliksiiri otsima panna. Ei tea ju keegi elavaist, mis maa see on, mille kaldaribal elulaevuke viimaks randub. Aga kuhu jääb siis maadeavastaja kihk ja uudishimu? Kas poleks lahe teada saada, mis puud seal elutagusel kontinendil õieti kasvavad, mis laulu linnud seal laulavad, millised senikirjeldamatud loomad seal ringi kondavad?

Surmahirmul võib olla veel üks kurb põhjus. Nii mõnigi meie seast pelgab surma, sest ta pole õieti elu maitset tundnud. Ta pole end päriselt elusana tundnud. Surra ilma elamata - jah, see on kahtlemata hirmutav. Kes kardab elu, peab kartma ka surma. Need kaks on ju lahutamatult seotud.

See elunatuke, mis meile taevases vaekojas välja kaalutakse, ei ole sugugi väärtusetu. Iseasi, kas sellega osatakse miskit mõistlikku peale hakata. Mõned kardavad õudset lõppu, elades lõputus õuduses. Nad ei suuda elu hinnata. Elu - nende endi elu - on vaevade keskel kaotanud tähenduse, devalveerunud ja amortiseerunud. Ei taipa vist ükski kannataja seda, et õndsus on lähedal.

Külmunud maakamaras peidavad end ikka elujõulised idud, mis nõuavad vaid pisut vihma ja päikest, et uhkelt rohetama lüüa. Nõnda on ka inimesega. Külmunud hing ärkab jälle masendusest ja meeleheitest, kui ta väestavat soojust tunneb. Enne surma tuleb palju kevadeid ja sügiseid läbi elada.

Vahel peab vaimselt surema ning siis jälle kevadise maastiku kombel üles tõusma, et mõista - ka ihuline surm ei ole lõpp. Kannatuse taga terendab õndsus.

Samal teemal:

13. aprill 2017

Taukar - Eesti rahvuslik aare

Paar-kolm aastat tagasi levis seltskonnas nii-öelda testküsimus: "Mida sa arvad kooseluseadusest?" Hulk aega oli moodne küsida: "Mida pagulastega teha?" Või siis: "Kas pooldad Rail Balticut?" No mis siin ikka targutada. Kiida heaks või pane pahaks! Lihtne. Aga hiljuti küsiti minult midagi sellist, mis mind üdini šokeeris ja külma higi otsaette tõi. Nimelt: "Mida sa arvad Taukarist?"

Heldekene! Kas nüüd on siis Karl-Erik Taukar saanud selleks hiigelsuureks probleemiks, mis Eesti rahvast lõhestab? Ega ma osanudki sel teemal kaasa kõnelda. Olin kuulanud vaid mõnda üksikut Taukari pala. Heakene küll, tuli ennast "probleemiga" kurssi viia.

YouTube'i lainetel seilates sai kohe alguses selgeks, et Taukar on väga popp kutt. Mitme laulu vaatajanumbrid ületavad Eesti rahvaarvu. "Segased lood" videot on YouTube'is vaadatud koguni üle kolme miljoni korra (võib olla enim vaadatud eestikeelne muusikavideo, sest üheksa miljoniga Elina ja Stigi eurolugu ning Kerli ja Ewerti populaarseimad helipalad on ju puha inglise keeles). Kommentaarid pakatavad siirast kiitusest. Käbe analüüs näitab, et Taukari repertuaari iseloomustatakse kõige sagedamini sõnadega "super", "lahe", "mõnus", "parim" ja "ilus". Samu omadussõnu võib leida muidugi iga superstaari kontolt, andunud fännid ei hoia ju ülivõrrete arvelt kokku.


Karl-Erik Taukar laulab argistest asjadest, suhetest, ajaveetmisest. Ei tule ette silmapaistvaid luulekujundeid ("Seitsme tuule poole" on poeesia tipp), sõnad on selged ja üllatustevabad, pooside ja ülearuse stiilitsemiseta. Mida tuleb aga plussiks pidada - mees laulab kamahõngulises eesti keeles! Kusjuures, tänu YouTube'ile on Taukari emakeelset loomingut märgatud ka väljaspool Eestit. Laulu "Vastupandamatu" video all puistab kommentaator Miss Michepiche kiidusõnu: "Kas see keel ei kõla ägedalt?! Eesti muusikat kuulates soovin, et oleksin samuti eestlane..."

Taukar ei mõju ebamaise staarina. Aga midagi erilist peab selles tüübis ometi olema... Või siiski mitte? Mõni karmim kriitik ütleb, et Taukaris pole midagi erilist, ta on läbinisti tavaline, hall ja keskpärane kuju. Muide, selles peitubki tema menu allikas, armsad kunstnikud! Enamik inimesi ongi igavad, keskpärased ja hallid. See ei tähenda, et nad oleksid isikupäratud.

Maailma lavadel mürgeldab küllalt värvikaid, sageli normaalsuse ja hea maitse piire kompavaid artiste (nagu Tommy Cash), kes just oma teadliku värdjalikkusega tähelepanu püüavad. Ent vahel piisab, kui olla loomulik, tasakaalukas, siiras... ja läbinisti tavaline. Iga publik ei võta rõõmukiljetega vastu showmeest, kes neile lavalt pähe kuseb. Endiselt on hinnas ka säärased artistid, kelle loomupärane ujedus ei luba neil pidada end rahvast paremaks. Ja rahvas ei jää tänu võlgu.

Mees, kes meeldib ühtviisi nii lasteaia lastele kui ka vanadele inimestele, ei ole midagi vähemat kui rahvuslik aare. Teda tuleb hoida! Palju neid rahva ühendajad meil siis ikka on. Korduvalt kinnitatud fakt, et onu Taukar on lasteaia mudilaste seas hetkel täht number üks, võib ju intellektuaalsest seisukohast naeruväärsena kõlada ja seeläbi kahandada artisti tõsiseltvõetavust. Aga ärgem alahinnakem pisikesi tarkpäid! Lapsed tunnevad vaistlikult ära, mis on hea, õige ja ehe.

Ilmselt võtab Karl-Erik Taukari fenomeni kõige tabavamalt kokku YouTube'is kommenteerinud fänn: "Taukar on üks parimaid muusikuid praegu Eestis. Loogilised ja mõttega sõnad lugudel ja hea meloodia. Alati kaasahaarav ka. Lisaks on ta ka ise väga soe ja sõbralik noormees. Minu paha tuju kaob alati, kui tema muusikat kuulan."

Nõudlikuma maitsega melomaane võivad Taukari-laadsed popmuusikud panna õlgu kehitama ja nina krimpsutama. Küllap on kriitikud unustanud, et "hea asi" ei pea tingimata olema keeruline ja sügav. Ka tavaline tähendab tihtipeale head.

1. aprill 2017

Naine ei ole naljakas

Kui inimesel puudub tarkusehammas, pole hullu midagi. Aga kui lõualuus puudub naljahammas, on kurb lugu. Isegi parim kikutohter ei saa siin aidata.

Pinterest
Eriti sageli kannatavad naljahambutuse all naised. Loodus on nõnda sättinud, et naised ja nali ühte patta ei passi. Naised mõistavad nalja küll, kuid klounide, narride ja pajatsite tsunftis leidub õrnema soo esindajaid haruharva. "Naiskoomik" kõlab sama kummaliselt kui "meesmaniküürija". Sugude võrdväärsusest ei saa siinkohal juttugi olla.

Lutsu huumoripreemiat on juba kolmkümmend aastat välja antud, kusjuures naisi on laureaatide seas vaid kolm: Luule Komissarov, Ita Ever ja Anne Paluver. Silmapaistvad näitlejannad, kas pole? Naljakad naised ongi silmapaistvad, julged ja omapärased. Aga mis ikkagi takistab naissool edukalt nalja teha?

Huumor eeldab mängulist lähenemist igapäevaelule. Nali võib olla ka riskantne, "kildu" rebides on kerge läbi kukkuda. Naised pole loomu poolest riskeerijad. Naiselik alalhoidlikkus ei luba neil asjata vigureid visata, sest ebaõnnestumise oht on suur.

Nalja (eriti satiiri) üks eesmärke on kombata üldlevinud tõekspidamisi. Juba keskajal pilkasid õukonnanarrid kuninga otsuseid ja tõid esile aadlike naeruväärsuse. Antiikaegse Ateena komöödiakirjanikud lennutasid hulgaliselt pilanooli kõige lugupeetumate kodanike pihta. Aristophanes naeruvääristas sofiste, demagooge ja loomulikult ka kirjanduslikke konkurente. Näidendiga "Ahharnlased" võtab Aristophanes sõjavastase seisukoha, mis oli tolles ajas üsnagi ebaharilik. Ka sellised kuulsad näitekirjanikud nagu Shakespeare ja Moliere rammisid oma komöödiates ühiskondlikke alustalasid, naerdes välja tõusikuid, ahnepäitsu ja kergeusklikke.

Traditsioon nõuab, et naine jääks olemasoleva süsteemi säilitajaks. Naine ei ole maskuliinse rollijaotuse järgi mässaja, looja ega hävitaja. Need rollid kuuluvad eranditult meestele. Ühiskondlikud normid on sündinud meeste maailmas ning mehed on võtnud endale voli neid koomika kaudu testida ja kahtluse alla seada.

Naiste huumorivaesuse põhjus võib olla ka bioloogiline. Kui naine libastub banaanikoorel või saab tordiga vastu nägu, siis ei tundu see põrmugi naljakas. Aga mehele tort piki vahtimist - hoopis teine minek! Lõpmatult paljudes komöödiafilmides silkab porgandpaljas meeskodanik avalikes ruumides ringi ning vaatajad hoiavad naerust kõhtu kinni. Paneme aga alasti naise tema olukorda ja nali on nagu nipsti kadunud. Alasti naine ei ole kunagi naljakas.

Üsas küpseb uus elu, naine annab oma südame all kuju ja hinge järjekordsele inimolendile. Mees üksnes viljastab, tekitab, rajab, ehitab, annab võimaluse ja impulsi. See on ka mehe traditsioonipärane ühiskondlik ülesanne. Mis on püha, selle üle nalja heita ei tohi. Eevalik ihu ei saagi naljakas olla. Aga mehe kehas pole sakraalset elementi, tema keha on pilgetele avatud. Ent siingi on omad piirid. Alastus mõjub naljakana, sest kaldub kõrvale riietesse mähitud normidest.

Õigupoolest võib nainegi hästi nalja visata, kuid enne peab ta välja pugema neitsimaarja telkmantlist ja leidma endas amatsoonliku võitlejahinge. Koomik on mässaja, kes peab vabastama mõistuse korrumpeerunud emotsioonide türanniast. Naisele ei tohiks säärane keeruline, hoolt ja täpsust nõudev ülesanne üle jõu käia. 😊