30. detsember 2013

Jumalata inimesed

„Kas saab olla pühak, kui Jumalat ei ole olemas?“ küsis kord Albert Camus, kelle hing tänavu 100. aasta juubelit tähistas. Hea küsimus, monsieur Camus! Pühad inimesed ja pühad asjad nõuavad paratamatult toetumist millelegi kõrgemale. Pühaduse kogemine nõuab usku. Uskumine tähendab aga ennekõike usaldamist. Liigne usaldamatus ja krooniline skeptitsism koormavad teadvust. Isegi läbinisti ilmalik ühiskond vajab ikoone, rituaale ja pühasid. Inimene, see hapramast hapram siin päikese all, tahab tunda ju midagi, mis on temast suurem ja kestvam, tahab olla osa kõiksusest. Kuidas selleni jõuda? 

Ristiusu järgi on inimene Jumala näoga. Mitte tingimata füüsilises, vaid ennekõike vaimses mõõtkavas. See tähendab, et inimesel peaks olema võimalik Jumalat näha, kuulda ja kogeda. Agnostikud vaidleksid siinkohal vastu, kuid kristlus on selline religioon, mis agnostitsismi põhimõtteliselt välistab. Tegelikult peetakse enamikes religioossetes traditsioonides Jumala kogemist võimalikuks ja lausa vajalikuks, muidu poleks ju religioonist mingit tulu. Uskumused ja rituaalid on vahendid, mille abil Jumala poole püüelda. Tuleb uskuda! Uskuda, et ta on olemas, olgugi et ta ennast näidata ei taha. 

Isa ja lapsed läksid Eedeni huku aegu lahku, kuid karm, aga enamasti ikka südamlik taevane isa ootab oma lapsi tagasi kuldsesse kotta. Kord raevuhoos oli ta nad paradiisiaiast välja ajanud, nüüd istub ta pehme pilverünga peal ja vaatab igatsevalt läbi hõberaamiga akna, kas mõni armsatest lastest pole ehk tagasiteele asunud. Ja nad tulevad! Ükshaaval ja karjakaupa, ristitute ja paganatena. Aga milleks pätte ja paganaid paradiisi lasta? Kas paganad ei tee taevasele kojale häbi? Nojah, aga kuhu neid siis saata? Põrgu on ammu kinni pandnud ja puhastustuli kustunud. Kõik on lunastatud. 

Ilmas leidub palju lapsi, kel polegi isa. Nad ei ole oma isa kunagi näinud ega tunnegi temast puudust. Ehkki vahest tekivad pähe kummalised mõtted ja fantaasiad… et milline isa välja võiks näha, mida ta teeb ja kuidas ta elab. Kuid kui isa on lapse hüljanud, milleks tema peale siis üldse mõttelõnga raisata? Hea küll, usume, et ta on armastav ja õiglane, kuid miks ta on oma järglasi nii hirmsasti karistanud? Kas ajutine armastus ja kohatine õiglus suudavad üles kaaluda kannatused ja ülekohtu? Mis isa see küll on, kes lapsi nõnda kohtleb?

Vahest oleks parem jääda emakese Maa rohelisse rüppe. Ema katab ja toidab isegi siis, kui papa kärgib ja piksenooli alla tulistab. Ema armastab lapsi tingimusteta. Lihtsalt selle pärast, et nad on olemas. Eks lapsed teevad emale mõnikord liiga, nöörivad ja määrivad teda. Kuid Maaema kannatus on pikk ja katkematu. Ta on helde. Kes teda austab, seda armastab ta kahekordselt.

Las jääda need taevased kuldsed kojad kus seda ja teist! Hingel on maa peal ka hea. Siin on tükike paradiisi, tükike põrgut, palju vaevu ja piina, ohtralt rõõmu ja hoolt. Võib-olla ei saa inimene mullakamarasse klammerdudes kunagi pühakuks, kuid mis sellest! Ei pea uskuma, et pärast surma saabub igavene õndsus. Piisab sellestki, kui oleks usku õnne võimalikkusesse siinpoolsuses.

23. detsember 2013

Päikeseratas ja ilmapuu

Kui jõulud hakkasid lähenema, siis langetati päris noori puid – puid, mis pahatihti isegi nii suured või selles eas ei olnud kui see kuusk, kes kunagi rahu ei leidnud, vaid ikka ära tahtis minna. /…/ 
„Kuhu nad viiakse?“ küsis kuusk. „Nad ei ole minust suuremad, üks oli palju väiksemgi. Miks neile oksad külge jäeti? Kuhu nad sõidavad?“ 
„Meie teame seda! Meie teame seda!“ sädistasid varblased. „Me oleme linnas akendest sisse vaadanud, me teame, kuhu nad sõidavad. Oo, nad lähevad kõige suurema au ja hiilguse sisse, mida ülepea ette saab kujutada! Me oleme akendest sisse vaadanud ja näinud, et nad istutati sooja toa keskele ja neid ehiti kõige ilusamate asjadega, kullatud õunte, piparkookide, mänguasjade ja sadade küünaldega.“ 
Hans Christian Andersen. „Kuusk“ (1844) 

Eks ta ole, kuuse otsa riputatakse kõiksugu siravat-säravat träni. Kuule ja käbisid, hõbekarda ja kassikulda, vilkuvatest tulukestest kõnelemata. Miks ometi? Noh, komme on selline. Viivuks peatudes tasuks siiski küsida, millepärast see igihaljas puu, mis läbi jõulude ja nääride paljude silma rõõmustab, meile nii kohutavalt armas on. Kombel peab mingi põhjus olema. 

Kuusk on võimeline valgust kasutama otstarbekamalt kui paljud teised taimed, selles seisnebki tema igavese haljuse saladus. Meie metsades on kaharad kuused nii levinud, et väljaspool hubaseid kodutaresid ja kiviseid linnaväljakuid nad õieti pilku ei püüa. Vanarahva jaoks oli kuusk aga pesueht elupuu. Kuusest valmistati hällid ja sargad. Ka pulmas ja teistel lõbusatel koosviibimistel oli kuusel tähtis roll. Kandled pillimeeste nobedate näppude all olid ju kuusepuust. Ja millest see eluasegi ehitati kui mitte kuusepalkidest. Kuused saatsid inimest kogu elu. (Tänapäeval saadavad mõnd kogu elu üksnes lõhnakuused. Võeh!) 

Lennart Meri kirjeldab raamatus „Hõbevalge“, kuidas neenetsid talvekoda püstitavad. Esimesi paikapandud roovlatte nimetatakse majakuuskedeks. Neenetsite jaoks on kuusk püha puu. Küllap pidasid teda omal ajal pühaks teisedki soomeugrilased. Kuusk oli korilase esimeseks eluasemeks, ütleb Meri. Kuuskedest arenesid peagi välja püstkojad, rehielamute rajamiseni ei olnudki sealt enam pikk tee. Paljude elumajade otsaseinad meenutavad endiselt stiliseeritud kuuske. Ja kui kusagil enam elada pole – tagasi kuuse alla! 

Siberi asukate jaoks oli majakuusk ilmasammas, mille ümber kogu elu keerleb. Jumaladki ronisid mööda kuuske taevasse. Siberi šamaanid valmistasid oma trummi elupuust, mille okstel nad olid transis olles turninud. Ilmasamba kujund on omane paljudele rahvastele ja esineb erineval kujul paljudel aegadel – tootem, menhir, obelisk, pagood, stuupa, minarett, kirikutorn, pilvelõhkuja… Hulgal juhtudel kasvatab sammas enesele juured ja oksad ning muutub taevast ja maist sfääri ühendavaks puuks. Viikingitel oli müütiline saarepuu Yggdrasill, sumeritel seeder, egiptlastel viigipuu. Soomeugrilastel niisiis kuusk. 

Kuused on meil seotud korraga elavate ja surnutega. Eesti kagunurgas pole matusekombestikust veel täiesti kadunud ristikuused ja ladvata leinakuused, mõlemad arvatavasti tõrjemaagilise otstarbega, kuid nüüdseks vaid mälestamise vahendeiks muutunud. Igal aastaajal rohetav puu, mis noolena kõrgustesse küünitab, viib mõtted nüüdki surma ajutisuse ja igavese elu võimalikkusele. Imetlus igihalja puuhiiglase vastu ei haihtu isegi industriaalrevolutsiooni üle elanud maailmas. Ehk on kuusk koguni inimese kauge sugulane? Ärge naerge midagi, inimese selgroog sarnaneb kahtlaselt palju laasitud kuuselatiga! Alustuseks viidatud Anderseni muinasjutt pajatab samuti inimese ja kuuse ühisest hingelaadist. 

Nüüd aga järgmine ajalooline vahepeatus: Tallinn 1441. Mustpeade vennaskonna jõulujootude kulminatsioon on vähemalt Eestis kõigile teada. Jõuluehteis raekojaplatsil uitava inimese silme ette peaks kergesti kerkima keskajale iseloomulikes rõivastes uhked pürjelid, kes sõna otseses mõttes põleva puu ümber laulavad ja tantsivad. Tõsi, see puu, mille süütamise õigus oli ainult mustpeadel, ei pidanud olema tingimata kuusk. Aga las legend jääb vikerkaarevärvilise mullina Tallinna teravkaarte kohale hõljuma. 

Jõulud on eelkõige päikese sünnipäev. Pühadeaja nimetuski tuleneb iidsest põhjala sõnast hjul, mis tähendab mõningatel andmetel (päikese)ratast. Ehkki jah, tegemist võib olla ka etümoloogilise fantaasiaga. Roomlased tegid talvise pööripäeva ehk saturnaalide aegu üksteisele kingitusi. Eestlased pistsid samal ajal kuuse põlema ja vihtusid selle ümber tuljakut. Päike oli uuesti sündinud ning see iga-aastane suursündmus pani põhjamaalaste pastlatallad kihelema. Pole võimalik öelda, miks pidid mustpead võtma üle paganliku kombe või lausa jätkama muinaseestlaste vana traditsiooni. Selge on aga see, et päikesekultus ja ilmapuu kummardamine on mitmetes kultuurides omavahel seotud. Kuusk saab ju roheluse päikeselt ja kuna ta kogutud valguseväge talvekski ei mineta, muutub ta teiste puude seas ülimuslikuks. Kuusk oli ja on – ma ei väsi seda kordamast – ehtne elu- ja ilmapuu. 

Ilmapuu mudelkujule, olgu see siis kuusk, seeder või viigipuu, tuuakse tavakohaselt ohvreid, et kindlustada uueks aastaks rikkalik saak ning üleüldine heaolu. Ohver on ühtaegu tänukink ja altkäemaks teispoolsetele jõududele. Ajapikku on paganlikud ohvrid muteerunud säravateks eheteks. Tuled kuuskedel imiteerivad taevatähti, kõrgemat ja jumalikku sfääri, milleni ilmapuu ulatub. Kuuse muistne rituaalne tähendus on aegade jooksul kaotsi läinud, kuid rituaal ise alles jäänud. 

Nii ehk teisiti näib, et kuuse kummardamine on soome-ugri komme, kuigi entsüklopeediad omistavad tänapäevase jõulukuusetava algatamise enamasti sakslastele, mõnikord koguni ainuisikuliselt Martin Lutherile. (Ja ometi näeb vahest isegi katoliku kirikutes ehitud jõulupuid.) Soomlastel õnnestus Jõuluvana (päritolult Bütsantsi piiskop) teha oma kodakondseks. Olgu siis tuledesäras kuusk eestlaste ja teiste soomeugrilaste ühine leiutis ning hunnitu kingitus selle ilma suurtele ja väikestele rahvastele.

20. detsember 2013

„Ma ei taha enam elada…“

Inimlik meel on väga võimas ja samas õrnuke instrument. Meelt on lihtne heita. Ja nõnda tekib meeletus. Tahaks ennast ära tappa. Miskipärast. Eluisu saab otsa nagu bensiin mootorist. Tanklat pole silmapiiril näha. Lootust pole. Mitte millelgi ei ole enam mõtet, elul veel kõige vähem. 

Iga päev teeb Eestis suitsiidi 1–2 ja suitsiidikatse hinnanguliselt 10–20 inimest. Umbes 70–80% enesetapu tõttu surnutest on mehed. Nõrgem sugupool, mis teha. Ehkki suitsiidikatseid teevad rohkem naised, võtavad mehed asja tõsisemalt ette ja lähevad lõpuni. 

Enesetapp on väga individuaalne nähtus, mõneski mõttes tabu. Enesetapjast või tema lahkumise viisist avalikult ei räägita. Pikki sajandeid valitses õhtumaades komme, mis keelas enesetapjaid pühitsetud mulda matta. Sellest tulenevalt sündis Kesk- ja Ida-Euroopas uskumus, mille kohaselt saavad enesetapjatest vampiirid. Ka Eestis arvati, et see, kes endale käe külge paneb (milline viisakas kõnekäänd!), ei pääse taevasse ja hakkab kodus käima. Kristlike normidega vastuollu minemata on ärksamad mõtlejad toonitanud ka inimese vaba tahet oma elu jätkuvuse üle otsustamisel. 

Ajalugu tunneb hulgaliselt juhtumeid, kus enesetapp saab kangelasteoks. Teatud mööndustega võib juba antiikaja mässajaid ja ristiusu märtreid pidada enesetapjateks. Viimasest poolsajandist kõlbaks tuua kolm eredat näidet. Lõuna-Vietnami munk Thích Quảng Đức pani end 1963. a. Saigonis põlema, protestides budiste ahistava režiimi vastu. Keskkooliõpilane Romas Kalanta läks vabatahtlikult tulesurma Kaunases 1972. a., vallandades Leedus nõukogudevastased rahutused. IRA aktivist Bobby Sands näljutas end 1981. a vanglas surnuks, saavutades seejuures märkimisväärse poliitilise triumfi. Muidugi on ajaloos ka hulk tuntud enesetapjaid, nagu Nero või Hitler, kelle puhul nähakse suitsiidis pigem argpüksi viimset taganemist kui sangarlikkust. 

Kõrgeima suitsiidsusega riigid on WHO andmetel Lõuna-Korea, Leedu, Guajaana, Kasahstan, Hiina, Valgevene, Sloveenia, Ungari, Jaapan, Sri Lanka, Ukraina ja Venemaa (kõigis vähemalt 20 suitsiidi 100 000 elaniku kohta). See loetelu ei anna mingit selgust. Nii katoliiklikud, õigeusklikud, budistlikud kui isegi islamistlikud kultuurid on kõrge suitsiidsusega maade hulgas esindatud. Rohkem paistavad silma küll sotsialistliku koletise all kannatanud riigid, kus moraalne ja vaimne kapital nõrgem. Sestap kuuluvad ka eestlased suitsiidialdiste rahvaste sekka. Aga moraal ja vaim peavad ka indiviidi tasandil tugevad olema, et kõikvõimalikele raskustele, mida saatusel on tavaks inimestele kaela kupatada, ikka sirgeselgselt vastu panna. 

Kust siis võtta see titaanne vaim, mis ühelgi juhul ei murduks, olgu või süda murtud ja taskud tühjad? Vaimutohtrid sedastavad, et suitsiidiennetus põhineb riskifaktorite ja nende kahjuliku mõju vähendamisel ning kaitsvate faktorite ja nende kasuliku mõju suurendamisel. Paljud enesetapumõtetega inimesed saadavad enesehävituslike kavatsuste kohta sõnade ja tegude kaudu signaale. Enesetapjalik käitumine on sageli seotud ka psüühiliste häiretega, mida kõrvalseisja ei pruugi paraku alati ära tunda. 

Eesti enesetapjatest on umbes 60% alkoholisõltlased või alkoholi kuritarvitajad, mis tähendab, et nii nagu paljude teiste ühiskondlike probleemide puhul, paistavad ka enesetappude tagant viinakuradi sarved. Teismelistel on suurem risk suitsiidi sooritamiseks mõnuainete tarvitamise korral. Erinevate uuringute järgi kuuluvad enesetapumõtteid mõlgutavate inimeste sekka sagedamini ka homoseksuaalid, seadusega pahuksis olevad noored, puuduliku haridusega isikud ja pikaaegsed töötud. 

Seksuaalne sättumus kallutab enesetapule ennekõike mehi. Homoseksuaalsed mehed tapavad end ära 10 korda suurema tõenäosusega kui heteroseksuaalsed mehed. Vanglas istunud noortel on samuti suurem suitsiidirisk võrreldes mittevangistatud noortega, kusjuures enamasti panevad endal kaela silmusesse mehed, kes on saanud purjuspäi hakkama mõne kriminaalse lollusega (jälle viinakurat!). Töötus on sageli väga suur enesetapumõtete generaator, mis halvab inimese majandusliku ja emotsionaalse võimekuse. 

Pikka juttu lühemaks tehes: enesetapurisk on suurem inimestel, kes kuuluvad mingis mõttes sotsiaalsesse vähemusse, ühiskonna piirialale. Need on inimesed, ennekõike mehed ja noored, kes ei vasta ühiskondlikule arusaamale eeskujulikust indiviidist. Tõepoolest, mis mõte on elada joodikust maamehel või noorel töötul geil? Aga Eesti vajab iga inimest. Mõttetuid inimesi pole olemas. Isegi kui enamik enesetapu üritajaid fataalse tulemuseni ei jõua, lõhuvad mustad mõtted hinge. Keegi ei tohiks tunda end tõrjutuna. 

Kaks olulist mõjurit, mis aitavad uuringute järgi enesetappe vältida, on perekond ja religioon. Toetav pere tagab sooja keskkonna, kuid annab ka kohusetunde – tunde, et ollakse vajalik ja kasulik. Ameerika jõulufilm „See imeilus elu“ (It's a Wonderful Life) kõneleb loo mehest, kes otsustab elust lahkuda, kuid ingel lööb tema plaanid segi. Taevane olend näitab mehele, kui närune oleks maailm ilma temata olnud ning mees muudab oma meelt. Vahel tulebki mõnele inimesele sisendada seda, kui oluline ta tegelikult on. Mõni hea sõna võib päästa elu. 

On leitud, et ka tugev ja siiras usk kaitseb suitsiidsete mõtete eest. Paljude religioonidega kaasneb kogukonnatunnetus ja vaimne pagas, mis õpetab nägema ajalike murede taha. Ilmalikus raamistikus võiks kõnelda eeskätt eneseusust. Kui inimene tunneb, et ta elu on kontrolli all, ta on piisavalt sõltumatu ja kohanemisvõimeline, siis ei kipu ta end hävitama. Usku sellesse, et isiklikud otsused mõjutavad meie elu ei saa pidada vähem väärtuslikuks kui usku inimkonna eest surnud lunastajasse. Inimene, kes enesesse usub, meelitab kaitseingleid ligi.

Elu on püha. Kas saab olla üldse miski elust püham? Ja ometi… kui lihtne on pühadust rüvetada. Mõni elu paiskub kannatusterohkes maailmas põrmu ja porisse. Ühtäkki ei tundugi üks määrdunud ja lõhutud elu enam pühana. Kuid isegi kallimast kallimaid ikoone saab pesta ja parandada. Nad säravad edasi. Endiselt pühana.

Leiaks vaid kõik inimesed sel tuulisel rannikul usku, lootust ja armastust. Need kolm jäävad. Usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on… jah, mõni ütleb, et armastus, kuid olgu selleks hoopis lootus. Armastus võib lõputult palju kordi hääbuda ja uuesti õitsele puhkeda, kuid lootust jätta ei tohi. Kus on elu, seal on lootust. Ja miks seda palsamlikku lootust ei peaks olema – igale ööle järgneb ju päev ning ka kõige pikem ja pakaselisem talv asendub peagi rohetava kevadega. Ühtäkki on jälle mõtet elada. 

Samal teemal

7. detsember 2013

Nõnna ropp ja räpane on see vana eestlane…

Inimese loomuliku elutegevusega käivad paratamatult kaasas mõningad jääkproduktid, millega pole midagi peale hakata. Kultuur avaldub aga nutikuses ja mida nutikamalt kasutut ihutoodangut käideldakse, seda kõrgem on kultuuritase. Targad teavad rääkida, et tsivilisatsioon ei alanud mitte kirjakunsti, vaid seebi ja hambaharja leiutamisega. Niisiis, kas eestlased on tsiviliseeritud rahvas või kuulume barbarite sekka? 

Kui Postimehes ilmus põnev artikkel 20. sajandi alguse hügieenioludest, tekitas see eeskätt vanemas põlvkonnas vastakaid emotsioone. Kuidas julgeb papa Jannseni ajaleht meie vaarvanemaid nõnda laimata?! Eesti rahvas on olnud alati puhas rahvas. Nagu sakslasedki. Aga venelased – vaat nemad on räpased. (Vägisi tükivad meelde Mart Raua kuulsad vemmalvärsid Ufaa peldikust, mis pidavat isegi sita ära määrima.) Nii on lood… 

Vabaõhumuuseumi teadlase Heiki Pärdi uurimused rahva hügieenist võib teatud mööndusega paigutada samasse kategooriasse aasta algul hulgaliselt poleemikat sünnitanud koguteosega Eesti keskajast, kus Muistse vabadusvõitluse tähendust on tõsiselt revideeritud. Üks puudutab vaid „väikest“ ja teine „suurt“ ajalugu. Üldises teadvuses on Lembitu endiselt vabadusvõitleja ning eesti talupoeg puhas ja särav nagu sakste hõbelusikas. Inimmälul on kord juba kalduvus kaugeid aegu ilusamaks puuderdada. Minevik muutub paratamatult romantilisemaks kui ta tegelikult oli. Meie magusatest roosiodööridest tuimestatud ninad ei ole võimelised haistma mineviku õigeid lõhnu. Aru keeldub vastu võtmast asjaolu, et hügieenilisele eluviisile asuti massiliselt tähelepanu pöörama alles nõukogude korra ajal. Ilmselget tõrgub vanemate inimeste mälu ka sellisel juhul, kui jutuks tulevad Pätsi-aegsed tervishoiukampaaniad. 

Heiki Pärdi uurimistulemustele järgnenud vastukaja paljastab paar huvitavat nähtust. Esiteks mikroajaloo uurimisprobleemid. Mikroajalugu tegeleb tavaliste inimeste ning nende eluviiside, kommete ja olmetingimuste uurimisega. Tihtipeale vasardab ajaloolase peas küsimus: kas isiklikud mälestused on ikka usaldusväärne ajalooallikas? Tollesama mineviku ilustamise sündroomi tõttu ei saa uurija inimmälu sajaprotsendiliselt arvesse võtta. (Mis saaks, kui sõjaeelse vabariigi ajalugu hakataks uurima Ivan Orava mälestuste põhjal?) Möödunud aegade olmele tuleb valgust heita teistsuguste allikate toel. Ent kriitiliseks peab jääma ka siis, kui maamatside kombetusest kirjutavad linnavurled (näiteks etnoloogiatudengid). Igaühel ju oma vaatenurk. 

Hügieen kuulub tabuteemade hulka ja siit kerkib teine probleemne nähtus, mida eespool mainitud. Kes oleks praegugi valmis tunnistama, et ta ei pese pärast tualetiskäiku käsi ega tõmba oma tegudele vett peale? Isegi kui mälu on salvestanud midagi möödanikust, mis moodsa maailmavaate ja elustiiliga kokku ei lähe, on targem näidata minevikuolmet tänapäevases võtmes. Kuid milleks minevikku häbeneda? 

Heiki Pärdi kirjutas kasimata talupoegadest juba aastate eest ajakirjas Tuna (4, 2002). Eriti hull oli 20. sajandi algul olukord kagunurgas. Võrumaal ei peetud hammastepesu üldsegi oluliseks, mistõttu olid katkised hambad pigem tavapärane kui erandlik nähtus. Ka välikäimlate püstitamiseks ei tahetud kallist ehitusmaterjali raisata. 1920. aastatel oli kõigest 42% Võrumaa taludest käimla olemas. Kogu Eestis oli keskmine näitaja 58%. Ühesõnaga, enam-vähem pooled Eesti talupered said veel üheksakümne aasta eest ilma kemmerguta hakkama. 

Ajast aega on loomulikke asju aetud laudas või lähima põõsa varjus. Polnud praktilist vajadust spetsiaalse asutuse järele. Maal elades ja toimetades ei saanudki tunnist-tundi puhastele käbaratele mõelda. Isegi saunas elavad popsid ei ligunenud päev läbi veetünnis. Alles pühaba ommiku kerikule minnes kasiti end puhtamaks. Kui ajalugu kõrgemalt ja laiemalt vaadata, selgub, et maarahva seas polnudki tänapäevases mõttes kehvad sanitaartingimused suureks mureks. Linnades, kus inimesed pead-jalad koos elasid, olid mustusest põhjustatud epideemiad hoopis tavalisemad kui valdavalt hajaasustusega maapiirkondades (eriti kehtib see Eesti kohta). Puhas kaevuvesi oli linnas läbi paljude sajandite defitsiit, mistõttu joodi enamasti kääritatud jooke ning katku- ja muude pisikute vältimiseks pesti end nii vähe kui võimalik. Keskaja tohtrid ei soovitanudki ihu kasida, sest see pidi inimese haigustele eriti vastuvõtlikuks tegema. 

Urbanistlik räpasus võttis lausa ökoloogilise kaose mõõtmed. Londonlased reostasid Thames’i, pariislased Seine’i. Tänavad kubisesid roojast, prahist ja parasiitidest. Samas oli juba 4500 aasta eest Induse orgu rajatud Mohenjo Daros kanalisatsioon olemas, mõnes majas lausa tualettpotidki! Antiikajal võisid korraliku veevärgiga uhkustada eesrindlikumad metropolid. Laupäeviti kümblevad viikingid ja ennast rituaalselt pesevad araablased olid keskajal samuti näiteks hügieenilist eluviisi praktiseerivatest rahvastest, mis kinnitab, et inimkond ei muutu kokkuvõttes aina puhtamaks. Elutingimused on need, mis kombeid enim mõjutavad. 

Isiklik puhtus on kultuursuse tunnus. Saja aasta eest samades kategooriates ei mõeldud. Käitumisviisid ja arusaamad häbiväärsusest muutuvad. Eesti rahvas oli räpane nüüdisaegsete moraalsete mõõtude ja põliste islamiseaduste järgi, kuid kindlasti ei peetud sada aastat tagasi end kuigi räpaseks. Vahest on lääne poolt vaadatuna keskmine eestlane ikka veel paras räpakoll, kes hommikusest dušivalangust hoidub? 

P.S. Ivan Orava jutu järgi käisid eestlased Pätsi ajal oma asju ajamas seest tühjaks uuristatud tammekännu peal. Vesi tuli otse allikast ja pühkimismaterjalina kasutati kobrulehti. Vaat see on ökoloogiline elulaad!