24. november 2011

Tõesta, et oled mees!

Räägitakse, et mees pidavat olema tugevam sugupool. Targem, julgem ja ettevõtlikum samuti. Kes nii räägib? No naised need igatahes pole.

Terava kirurgipilguga kolumnist Abdul Turay analüüsis Postimehes Eesti meeste lühikese eluea ja kehva tervise põhjusi (Ellu jäävad vaid parimad), tõmmates lagedale järgmised kurjajuured: liigne töörabamine, õnnetustega lõppevad (organiseerimata) adrenaliinipursked, krooniline ujedus ja alkohol. Kõlab nagu diagnoos Vargamäe Andresele, või mis?

Iseenesest pole neis etteheidetes grammigi uudset. Tööd on vaja mitme eest teha, kui laenud kaelas ja pere tahab toitmist. Liigist olenemata kipuvad isased kõikjal looduses olema impulsiivsemad, sarved/kabjad/nokad ju sügelevad. Eesti mees pole ka mõni Vahemere „pede“, kes igaühele oma tundeid näitab (emotsionaalsus tähendab siinmail oma nõrkuse tunnistamist). Kui aga tööd on ülepea, ülemus kärgib, saamahimus pankurid hingavad kuklasse ning nainegi aina seletab ja tänitab, mis sel vaesel mehekesel siis muud teha, kui ennast täis juua ja nõnda kasvõi mõneks tunnikski sellest koledast maailmast pääseda.

Tekib kiusatus seda probleemidepundart teisest otsast lahti harutama hakata. Turay kirjutab: „Eestis peetakse aga endiselt mõneti mittemehelikuks ja lausa iseäralikuks, kui sa ei joo.“ Tegemist on pigem tormaka üldistusega, ent samas on sel siiski kibe iva sees. Paljude meeste jaoks – ja see ei puuduta üksnes Eesti mehi – kuulub seltskondlik trimpamine suurimate elumõnude sekka. Paljud kestvad sõprussidemed on määritud kange viinaga. Mulle aga näib, et joomine on enamjaolt rituaalne tegevus, millega mehed saavad näidata oma võimsust, kinnitada maskuliinsust. Kui räägitakse mehisusest, peetakse silmas eelkõige mehe sotsiaalset rolli, mis kultuuriti erineb, kuid nõuab alati tõestust. Bioloogilisest varustusest ei piisa, et olla mees – see arvamine kehtib kõikjal maailmas. Sageli hullumeelsuseni kalduv adrenaliini ülespumpamine kuulub samuti mehisuse tõestamise juurde.

Amazonase piirkonnas elutseva Satere-Mawe hõimu noored mehed pistavad aeg-ajalt oma labakäed lehtedest valmistatud kinnastesse, mis on täidetud sadade mürgiste sipelgatega. Käsi hoitakse kinnastes kümmekond minutit – selle aja jooksul kostitavad tigedad elukad kindakandjat valusate nõelapistetega. Valu, krambid ja hingamisraskused võivad kesta terve järgneva ööpäeva. Kes on selle rituaali läbi teinud, võib end täie uhkusega meheks nimetada. Toimingut korratakse sageli, et mehelikkust uuesti kinnitada.

Sarnaseid riitusi viiakse läbi iga põlisrahva seas Ameerikast Austraaliani. Veel näiteid. Paapua Uus-Guinea pärismaalased „maiustavad“ oma spermaga, sest see pidavat lisama mehele jõudu. Vanuatu mehed harrastavad omamoodi benji-hüpet, sidudes jala külge nööri ja karates kuni 30-meetrisest puittornist alla. Nöörid pole siiski elastsed ja all ei oota hüppajaid mitte sulnis vesi, vaid maapind… Meie kultuuris levinud „mehistavale“ joomarlusele on üsna lähedal rituaalsed meelemürkide manustamised, millega tegeldakse nii Vanas kui Uues Maailmas. Äärmuslikema vahendina kasutavad Algonquini indiaanlased, Kanada Quebeci provintsi põlisasukad, salapärast narkootilist nõiarohtu wysoccan’i, mis on LSD-st ligi 100 korda tugevama toimega. Wysoccan’iga äratatakse teismelistes poistes üles tõeline mees. (Nõrgad kaotavad lihtsalt aru või halvemal juhul elu.)

Abdul Turay: „Ameerikas on noortel meestel mitmeid viise oma erutuse kättesaamiseks. Ma tean selliseid, kes pidasid vaimustavaks hüpata sõitvate autode ette ja rullida ennast siis üle kapoti nagu mõni Muinas-Kreeta härjavõitlejast atleet. Sellise triki sooritamine ilma viga saamata nõuab tõsist harjutamist.“ Tähelepanu väärib, et Turay viitab oma kirjutises iidsele Lõuna-Euroopa kultuuriruumis levinud tavale, mis praeguseks vaid Pürenee piirkonnas säilinud. Härgade õrritamised (jooksud, võitlused) tulenevad sellestsamast mehistumise repertuaarist, nüüdisajal on vaid loomad asendunud tehnikaga. Veistega seotud rituaalid on tuntud mujalgi: Etioopia hamari (hameri) hõimu noorukid hüppavad neli korda üle lehmakarja, et neid täiskasvanud meeste hulka võetaks.

Kohustusliku adrenaliinilaksu peaks mees kätte saama igast spordialast, kuid siin tekib jällegi takistuseks toosama Andrese taak, millele ka Turay osutab: „Hea on siiski see, et Eesti mehed armastavad sama palju sporti nagu kõigi teiste rahvaste mehed, kellega ma olen kokku puutunud. Halb aga see, et Eesti mehed teevad nii palju tööd, et neil ei jagu kuigi palju aega spordile.“

Plaan Eesti meeste eluea pikendamiseks on õigupoolest sama lihtsa konstruktsiooniga nagu lepavits: mõõdukus, ainult mõõdukus. Teha võimeid ületamata tööd, liigutada end füüsiliselt ilma sõgedaid riske võtmata, tipsutada ettevaatlikult (üks pits paneb vere käima, kaks on juba kirstunaelad) ja rääkida usaldusisikule oma muredest. Rääkimine, olgu ta meie rahvale nii raske kui tahes, aitab sõlmejooksvaid tundeid lahti harutada, mõjudes ühtlasi kosutavalt vaimsele tervisele. Südamepuistamine pole kastratsioon, mis mehe ära rikub, pigem teeb seda ikkagi peas kummitav tont nimega Ma-pean-ise-kõigega-hakkama-saama-ja-ei-tohi-oma-probleemidest-kellelegi-rääkida.

Üht väga olulist tervisefaktorit meie mustanahaline sõber oma artiklis siiski ei maininud: mehe karvane käsi käib hästi vaid siis, kui ta kuulab oma naise sõna!

21. november 2011

Jalgpall, ränkraske tõbi

Eesti rahvas, seesama hallidest aegadest pääle Peipsi ja Läänemere vahel sebinud kamp, suudab endiselt üllatada. Ma poleks eales uskunud, et eestlased nõnda kergesti jalgpallitõppe nakatuvad. Nüüd on korraga mõistetav, miks vutifänne ühendav Jalgpallihaigla just sellist nime kannab. Ehkki epideemia jäi üürikeseks, on pisikud endiselt õhus.

Kas oleks ka kõige selgema salasilmaga prohvet osanud kuulutada, et Eesti vutikoondis jõuab Euroopa 20 parima sekka, mida play-off ringi jõudmine ju sisuliselt tähendab? Mullusügisene hoop Serbiale võinuks seda ehk ennustada, kuid hämmastav kaotus Fääri saartele tõmbas esialgu parimatele unistustele kriipsu peale. Jalgpall on siiski kummaliselt ümmargune. Kui nägin pärast kaht Põhja-Iiriga peetud mängu turniiritabeli seda alagruppi, kus Eesti suure vutimaa Itaalia järel nagu takjanutt krantsi sabaotsas kükitas, eespool viimasel MM-il rahmeldanud Serbiast ja Sloveeniast, olin tõsiselt ehmunud. Oh katku ja kannatust, mis nüüd ees ootab! Jalka pole säärane ala, millele võiks kiretult, ehtflegmaatiku kombel kaasa elada. Kõik võidud saavad olema senisest magusamad, aga kaotused kibedamad.

Siinkohal pean tunnistama oma rahvuse reetmist. Kahes lõpplahingus hoidsin siniste asemel pöialt rohelistele. Eestlased sattusid kõrgesse mängu justkui poolkogemata, iirlased on pääsu EM-ile oodanud juba ligi veerand sajandit. Play-off on ikka aastast-aastasse saanud komistuskiviks, mistõttu saavad rohesärklased tuleval aastal alles teist korda finaalturniiri muru katsuda. Nad väärivad seda. Olgu, Eesti koondise ees tuleb müts ikkagi maha krabada, valiktsükli punkt oli elegantne. Juhul kui uues EM-tsüklis suudetakse hoida seekordsega sama taset, saavad meie vutikutid juba 2016. aastal finaalturniiri staadionit proovida – edaspidi pääseb suurde sõtta senise 16 riigi asemel lausa 24. Väikeriikide rõõmuks.

Praegu jätkatakse üsna püsival rindel. Suvise EM-i uute tulijate seas on vaid korraldaja Ukraina, taastulijatest lisanduvad Iirimaale eelmise lõppturniiri vahele jätnud Inglismaa ja Taani. Ei saa märkimata jätta, et taanlaste mängud on mind sageli teleka ette kleepinud. Nende viimasel MM-il peetud haarav lahing Kameruniga kuulub minu jaoks tolle turniiri tippmälestuste hulka. Taanlased põevad vutitõbe teistest põhjamaalastest raskemalt. Kui heita pilk sellele peaaegu olematule nimekirjale, kus ülesloetletud Taani kodakondsusega murdmaasuusatajad või kergejõustiku MM-idel osalenud atleedid, saab pilt klaariks. Taanlased arendavad peamiselt vutikultuuri. Las suusad jäävad norrakatele, hüppelatid ja liivakastid rootslastele!

Kui hollandlastel kiiruisuhooaeg läbi saab, algab neilgi vutitõve ägenemine. On ka põhjust: viimati jõuti MM-tiitlile hirmuäratavalt lähedale. Väiksematest riikidest on tõsisemalt nakatunud ka Portugal, vähemal määral Tšehhi ja Horvaatia. Sellistest pirakatest kaladest nagu Saksamaa, Prantsusmaa või endiselt tugevates võidukrampides siplev Hispaania ei tasu rääkidagi – kõigi nende jaoks on jalgpall üks rahvusspordialadest, kangelaste kasvulava, millest pidevalt räägitakse ja mida pistrikupilgul jälgitakse.

Aga Eesti? Kas tänu õnnelikele iirlastele on meie värskeim rahvusala kandidaat mürtsaki läbi kukkunud? Uued EM-i tingimused annavad siiski põhjust oletada, et täielikku paranemist ei maksa loota. Ja kui vutistaadionide tablood Eestile ka kuigi sageli võidunumbreid ei näita, võime end lohutada sellega, et erinevalt itaallastest, hispaanlastest ja iirlastest on meil ikka majanduskasv ning väike riigivõlg.

8. november 2011

Milleks matsidele raamatud?

Tarmuka kultuuriministri uitmõtted, mis puudutavad raamatukogude kirjavara komplekteerimist, on teeninud mõne päevaga terve müriaadi ärevaid arvamusavaldusi raamatukoguhoidjatelt, kirjandusteadlastelt, kirjastajatelt, kirjanikelt ja tavalugejatelt – nagu oleks roigas mesilastarru torgatud. Eriti teravalt nõelatakse isand Langi retoorilist küsimust, kas raamatukogudesse ikka tasub riigi raha eest ajaviitekirjandust, see tähendab „rämpsu“ osta.

Ühe kandi pealt on kultuuriministri ideel jumet: tohututes kogustes ilmuv meelelahutusliku kallakuga tõlkekirjandus võib kergesti varjutada omamaist raamatuvalikut. Teisalt on raamatukogud rahva teenistuses ning võimalus leida sealt enesele meelepärast lugemist peaks olema kodaniku põhiõiguste seas. Raamatute leviku tõkestamine on samuti tsensuur.

USA-s takistab Raamatukogude Ühing „mittesoovitavate“ kirjatükkide jõudmist ennekõike kooliraamatukogude riiulitele, põhjuseks nende võimalik „ebaterve“ mõju veel väljaarenemata väärtushinnangutega noorsoole. Ameerikas on keelatud raamatute nimekirja sattunud ka sellised klassikalised desserdid nagu „Kuristik rukkis“ (põhjuseks seksuaalne vabameelsus ja peategelase nihilistlik käitumine), „Huckleberry Finni seiklused“ (väidetav rassism) ja koguni „Harry Potter“ (ebausu propageerimine, vägivallast küllastunud tegevustik).

Kui Atlandi ookeani taga on probleemiks eelkõige poliitiline korrektsus, siis siinmail on „langistudes“ võimalik sattuda veel libedamale teele: teosed, mis ei rikasta lugeja intellekti, on raamatukogudes keelatud! Loomulikult võib karta, et Barbara Cartlandi ja Nora Robertsi armulood rikuvad Eesti naised ära. Videvikuleedi Stephenie Meyer on samuti ohtlik. Varsti ei taha ükski eestlanna enam tavalist kuuselaane karumõmmikut enda kõrvale – kõik ihkavad naituda ainult valgel täkul kappavate printside, surematute vampiiride ja muskleist pungil libahuntidega!

Sopakirjanike hulka saab kergesti liigitada ka mõrvamüsteeriumide kudujad, sealhulgas Agatha Christie, Rex Stouti ja Ann Grangeri. Ehkki riiklike pitseritega kinnitatud eesti keele arengukavad annavad meie oma autoritele teatud immuunsuse, pole ilmselt ka kõik eesti kirjanikud sellesse häbinimistusse sattumise eest täiel määral kaitstud. Muide, isegi katoliku kirik tühistas viiekümne aasta eest sajandeid kehtinud keelatud raamatute nimekirja, sellega seoses vabanes põlu alt ka keskaegne kirjandusteemant „Dekameron“. Ometi on säilinud moraalijüngreid, kes sedagi lustlikku jutukogu puhtaks pornoks tembeldavad.

„Rämpsu“ ja „väärisasja“ piir ei ole kirjanduses kunagi objektiivselt paikapandav. Ükski kirjanik ei mõtle: „No nii, nüüd ma kirjutan soppa ja rämpsu, las lollid loevad!“ Kirjandust sildistades jagatakse halvustavaid silte ka inimestele. Dame Barbara Cartland polnud poolearuline vanamutt, kel peas vaid labaste naistekate vorpimine, vaid väga intelligentne ja särav daam ning mis kõige kõnekam: üks vähestest rüütliseisusesse tõstetud naistest.

Ka kergemat kirjandust on vaja – koguse poolest rohkemgi kui süvafilosoofilisi romaane. Andunud Dostojevski ja Prousti fännid võivad ju lubada endale häälekat ilkumist kunstikauge matsirahva eelistuste üle, kuid kinnistunud maitsega täiskasvanut lugejat ei saa enam muuta. Erinevaid maitseid tuleb aktsepteerida. Seegi on osa sallivast mõtteviisist.

Lugemisväärsete teoste nimekirjade ja edetabelite koostamine tuleb tihtilugu kasuks – taolised pingerivid aitavad lugejal pidevalt paisuvate raamatukuhjade vahel orienteeruda, kuid kultuuri ei tehta keelates, käskides ega sildistades. Mitte mingil juhul.

5. november 2011

Elagu noorus! Elagu elu! Elagu „Suvi“!

Õige pea saab Eesti filmikunst 100-aastaseks. Auväärse juubeli tähistuseks kõpitsetakse kobedamaks (ehk peenemalt öelduna: taastatakse digitaalselt) riiulitäis vanu filme, nii armastatuid kui unustatuid. Üheks kaunimaks kingituseks raugaeas Eesti filmile on kahtlemata kirkad värvid tagasi saanud Paunvere-triloogia keskmine lugu, mis kõneleb kõige haljamast ja õiterohkemast aastaajast ning ühtlasi parimast järgust inimelus, puhkevast armastusest ja esimestest sammudest töömehesaabastes. Jah, see on „Suvi“!

„Kevadele“ pole siinkohal enam vajadustki kiitust valada. „Suvi“ on jäänud ikka oma eelkäija varju, olgu siis filmi või raamatuna, kuid eks põhjus ole algmaterjalis endas. Lutsu lugu Venemaal käinud Kentuki Lõvist, kes paistab olevat Paunverre naastes veel enam õhku täis kui koolipäevil, pole „Kevadega“ kirjandusliku tugevuse poolest samaväärne. Vajaka jääb lüürikast, seevastu jantlikkus keeb mulinal üle. Siiski ei puudu sellestki loost oma voorused. Kui „Suvi“ ilmus, oli Eesti Vabariik alles vastselt sündinud. Joosep Tootsi tarmukusest lõhkev tegelaskuju sobitus sellesse aega sama täiuslikult kui viinasorts Lible kõrri. Nüüdki on tore vaadata, kuidas mõned noored mehed pöörduvad oma issiasega Soomest või Inglismaalt tagasi ja asuvad siin innukalt võõrsil kogutud ideid rakendama – ehk sisteemi looma.

Geniaalne filmimeister Arvo Kruusement nägi kurja vaeva, et tähtsatest komiteedest ja komisjonidest isiklikud ideed läbi pressida. Arutati koguni „Kevadest“ tuntud näitlejate väljavahetamist. Ülesoo ja Raja talupidajad tembeldati kulakuteks. Õnneks suudeti nõukogude jaburustest tervelt välja tulla ning vaatajad võtsid 1976. aasta lehekuul esilinastunud teose soojalt vastu.

Paul-Eerik Rummo käsikiri toob Lutsu vaimust esile vaid kvaliteetsema osa. Paljud vaatajad ehk ei teagi, et filmiversioonile on väga orgaanilisel moel otsa sulatatud ka eraldiseisev jutustus „Tootsi pulm“. Eelmise filmi peategelane Arno saab „Suves“ aga veel vähem mänguruumi kui raamatus. Sellest pole midagi. „Suvi“ ongi ju Tootsi film. Köstri vererõhku tõstnud väsimatust tembutajast võrsub vaatajate silme all Ülesoo peremees, kelle süda armumeloodia järgi rütmi lööb.

Lisaks kütkestavale loodusele, mis Palamuse, Otepää ja Kanepi kandis üles võetud, lummab linalugu võrratute näitlejatega, kellest paljud on juba ammu kaduvikku vajunud. Tähtede vahele tõuseb eriti kirka komeedina vana apteekrit kehastanud Kaarel Karm. Apteekri sügavat ja samas lihtsat elufilosoofiat kroonib kõne Tootsi ja Teele pulmas. „Noored inimesed, ärge kartke elu! Ärge kartke vaeva ja valu, ärge kartke võitlust! Võideldes kasvab jõud! Pole viga, kui vahel jääte alla võitluses eluga. Tähtis on, et saate võitu iseenese eest. Siis vaatate kord tagasi oma elu peale ja võite rahulikult õhtule minna teadmises, et olete andnud kõige paremat, mis teil oli anda. Ikka edasi, üle hädade ja ohtude, inimliku kõrguse poole! Et need, kes teid mõistavad, võiksid öelda: „Teie inimlik kõrgus!“ Elagu elu!“

Just nimelt, „Suvi“ on noorust ülistav ja tulevikku hellitav filmiriba. Mis saab aga meie kinokunstist edaspidi? Kas ideid ja rahanatukest jätkub vaid depressiivsetele, üksindust ja traagikat põlistavatele lugudele? Kus on see kauaoodatud, elujaatav romantiline komöödia, mille kohalikuks uhkeks eeskujuks on juba 35 aastat olnud „Suvi“? Aitab kunstist ja labasustest, Eesti rahvas on välja teeninud ühe õnneliku lõpuga maitseka komöödia. Lutsu enam appi võtta ei saa, kuid loodetavasti on meie seas veel säilinud mõni haruldane filmimees, kes ei väsiks bürokraatide kiuste püüdlemast inimliku kõrguse poole.

2. november 2011

Melodraama karge mere ja sinise taeva vahel

Teisipäevaõhtuti pakub rahvustelevisioon vaatamiseks Norra kõigi aegade menukaimat telesarja „Taevasina“ (Himmelblå). Iga osa meelitas fjordidemaa ekraanide ette keskmiselt miljon inimest, mis on peaaegu viie miljoni asukaga riigi kohta hämmastav tulemus.

Tahtmatult sünnivad seosed Taani seriaaliga „Küla“ (Landsbyen), mida samuti aastaid tagasi ETV-s näidatud. „Taevasina“ on siiski kolleegist tempokam, ühtlasema käsikirja ning värvikamate tegelaskujudega melodramaatiline suutäis. Õigupoolest näppasid norralased viljaka idee brittidelt, maailma parimatelt telesarja seppadelt, ent kohaldasid selle sujuvalt oma oludega (Briti sari kandis pealkirja Thousand Acres of Sky). Erinevalt eelkäijast toimub „Taevasina“ tegevus reaalselt eksisteerival Põhja-Norra kääbussaarel nimega Ylvingen.

Kui sama malliga lugu Eestisse ümber kantida, ei muutuks suurt palju. Kujutagem ette sarja, mida tutvustatakse nõnda: „Kokana töötava üksikema elu jookseb Tallinnas puntrasse ning ta otsustab kolida Osmussaarele, mille kooli ähvardab õpilaste vähesuse tõttu sulgemine. Saare elanikel on uusasukate vastuvõtmiseks vaid üks tingimus: tegemist peab olema perega, kus kasvab kaks last. Mehe puudumisel otsustab naine võtta kaasa oma parima sõbra, et koos õnnelikku perekonda mängida. Kõik osmussaarlased ei võta võõraid aga sugugi avasüli vastu.“

Probleemid – ääremaade elushoidmine esmajoones – paistavad olevat isegi kõrgeima elukvaliteediga riigis, trollide ja suuskade sünnimaal, sama tõsised kui meie õuelgi. Haldusreformi järele sügelevas Eestis oleks aga just „Taevasina“ taolist, maaelu positiivses toonis näitavat seriaali hädasti vaja. Isegi enamike tegelaste eesnimesid poleks põhjust muuta. Marit, Robin, Roland, Iris, Britt, Vivian, Karoline ja Klara on meilegi lähedased. No nii, „Pilvede all“ ja „Õnne 13“, tõmmake eest!

Milliseid järeldusi võib „Taevasina“ esimese hooaja põhjal Norra kohta teha? Esiteks: norralased on üks õige lõbus rahvas. Tööd tehakse vähe, aga laulu, tantsu, nalja, napsi ja hüva kõhupoolist saab iga kell. Ilmad on külmad ja tuulised, maastik rahutu, ent romantiline. Norralased käivad kirikus usinamalt kui ateismi kalduvad naabrid mujal Põhjalas. Küla hingeks on kirik, mitte kultuurimaja. Oslo on üks võigas urgas, kus öösiti luusivad ringi vaid narkarid ja lõbulinnud. Laevaühendus saartega on kehv. Mõnele transpordilaevale juhtuvad turistid olgu valmis, kui kapten üle parda lennates kisendab, et ta ei oska ujuda. Ja mis rootslastesse puutub, siis nemad on üks päris hirmus rahvas: tüüpiline rootslane on tige, truudusetu, seksinäljas, salakaval, armukade, ülbe ja mis kõige jubedam – kohe kui võimalus avaneb, tormab ta ihualasti merre suplema.

„Taevasina“ kinnitab, et inimhing – paiknegu ta merel või mägedes, põhjas või lõunas – vajab lõppude lõpuks vaid rahu. Natuke armastustki. Kui ta neid ka ei leia, siis hädasid tassib ta endaga ikka kaasa.