Neli neljaks

4, 4, 4, 4

Neli aastat tagasi ilmus neljas osa mu põnevusromaanide nelikust: „Poiss, kes mängis madudega”. Sellele eelnesid „Seal, kus näkid laulavad”, „Kuradil on lapse nägu” ja „Ta tuleb läbi seina”. Neli raamatut pole juhus. Kui mängus on 4, pole miski juhuslik.

Neli on mu lemmiknumber. Kusjuures, mulle meeldib kohutavalt nelja visata!

Olen sündinud neljandal kuul ja neljapäevasel päeval.

Mu nimi pärineb Markuselt, kes oli juhtumisi üks neljast Uue Testamendi evangelistist. Vana-Roomas oli Markus (Marcus) populaarne nimi, mis tähendas arvatavasti „Marsile pühendatud”. Marss on Päikese poolt vaadates neljas planeet.

Mu esimene elukoht asus majas number 4. Olen elanud ka majades, mis kandsid numbreid 13 (1+3=4) ja 22 (2+2=4).

„Neli” koosneb neljast tähest. „4” on sellisel kujul india (araabia) number, mille algne kuju oli lihtsalt neljatipuline rist. Matemaatiliselt on 4 väikseim kordarv ja täiuslik ruut – kaks ruudus on neli, nelja ruutjuur on kaks. Natuke arvumaagiat veel:

4x4x4x4=256

2+5+6=13

1+3=4.

Aastaaegu, ilmakaari ja kaardimaste on teadupärast täpselt neli.

Kuu läbib neli faasi.

Tavalisel toal on neli nurka, enamik maju on samuti nelinurksed, klassikalised lauad-toolid seisavad neljal jalal.

Kõik loomad, keda inimene on eales kodustanud, astuvad neljal jalal. Inimese parim sõber – auto – veereb neljal rattal.

Elu aluseks on DNA, mis koosneb neljast nukleotiidist: adeniin, guaniin, tsütosiin ja tümiin. Ka temperamenditüüpe ei ole rohkem: flegmaatik, sangviinik, koleerik ja melanhoolik. Fritz Riemanni järgi jagunevad isegi hirmu põhitüübid neljaks: skisoidne, depressiivne, sunduslik ja hüsteeriline.

Esialgu oligi mul plaanis kirjutada neli raamatut hirmust. Mis inimest kõige rohkem hirmutab? Mida hirm inimesega teha võib? Kuidas hirmust jagu saada? Kas hirm võib olla ka mingil moel kasulik? Aga juba esimese raamatuga töötades sain aru, et hirmust suurem on arm. Armu põhivorme tuleb paraku kokku rohkem kui kümme. Jäägem siiski nelja juurde. Hea neli ajab ju naerma.

Niisiis, neli raamatut, põnevusromaani. Igas raamatus on läbivaks kujundiks üks neljast algelemendist – vesi, tuli, õhk ja maa –, mis omakorda seostuvad eesti mütoloogias esinevate paheliste olenditega.

Vesi – näkid

Tuli – nõiad

Õhk – luupainaja

Maa – ussikuningas

Algelementidest on inspireeritud ka tapmisviisid, mida kurjategijad süümepiinadeta pruugivad.

„Seal, kus näkid laulavad” – mõrvar uputab oma ohvrid.

„Kuradil on lapse nägu” – inimesed hukkuvad põlengus.

„Ta tuleb läbi seina” – ohvrid kägistatakse.

„Poiss, kes mängis madudega” – mõrvar mürgitab.

Ehkki juhtumid raamatuis on erinevad, moodustavad need siiski ühe tervikliku loo.

Tegevus toimub nelja aasta jooksul: 2015-2019.

Iga raamatu sündmused leiavad aset erineval aastaajal. I osas sügisel, II suvel, III talvel ja IV kevadel.

Lugu lõpeb suvistepühade ajal. Muide, kuidas on suvisted teise nimega? (Võta neli sekundit mõtlemisaega.) Õige vastus: nelipühad!

Ka peategelasi on... jah, arvasid õigesti: neli.

Hando Oras

Maia Lepp

Ülo Südi

Ville Tolm

Nagu näha, koosnevad nende perekonnanimed neljast tähest. Neli korda kohtuseadus.

Üks tegelastest saab I osas 40-aastaseks. Paistab, et suurem jagu tegelasi on neljakümnendais eluaastais...

Iga raamatu pealkirjas on neli sõna.

Ja mitu madu vingerdab neljanda raamatu kaanel? Võid neli korda arvata!

Kõigi nelja raamatu neljandas peatükis peitub üks vigur. Või isegi neli vigurit. Aga neid ma siinkohal muidugi ei paljasta. Kes lugenud, see teab.

Minusugune neljahammas ei saa kuidagi ilma neljata. Kasvõi nui neljaks, aga neli peab olema.

On ju neljakas?

*

Unustasin öelda, et "Seal, kus näkid laulavad" oli mu neljas raamat. Sellest sai ühtlasi mu kõige loetum, ostetum ja auhinnatud teos. Ütle veel, et neli pole tähtis!

*

See lugu on kirjutatud 24.08. Mõlemad arvud jaguvad neljaga.

2025 neljaga ei jagu, aga mulle tundub, et siingi on 4 peidus.

Ja tõepoolest: 2025=25x81.

81=3x3x3x3

ehk kolm astmes neli!

Kuidas peatada inimhinges vohavat kurjust?

Mina tean!

Möödunud aasta detsembris palus Naisteleht mul vastata mõnele küsimusele. Samad küsimused esitati ka teistele tuntud kodumaistele krimiautoritele. Nagu selgus, anti väga erinevaid vastuseid. Järgnevalt minu omad.

Pixabay

Mis köidab sind krimilugudes? Kuidas jõudsid põneviku kirjutamiseni?

Põnevuslugude puhul köidab mind kõige enam nende vastandlik iseloom. Enamasti on põnevikud tumeda sisuga, käsitletakse kuritegevust, vägivalda ja tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Samas on see pandud kergesse ja vahel isegi mängulisse vormi. Krimilugu ei ärgita lugejat niivõrd kaasa mõtlema, kuivõrd mängima. Autor õrritab teda oma küsimustega: kes on kurjategija, kuidas ta tabatakse, kas kõik on ikka nii, nagu näib?

Ma ise sattusin põnevike lainele poolkogemata. Esialgu tuli isu kirjutada üks korralik õudusjutt, midagi Stephen Kingi stiilis. Kirjutamise käigus sain aru, et õudukat siit küll ei sünni, pigem mõrvamüsteerium. Aga väike kõhedus on mu raamatutes ikka sees.

Sinu viimase kriminaalromaani esimene lause?

Mu viimane romaan „Poiss, kes mängis madudega” algab sõnadega, millega võiksin alustada ka oma autobiograafiat: „Kõik arvavad, et ma olen hull.”

Kuidas sündis su raamatutes tegutsev detektiiv?

Peamist rolli täidab mu raamatutes kriminaaluurija Hando Oras. Algselt pidi ta olema vaid episoodiline tegelane, kuid miskipärast kasvas palju suuremaks ja tähtsamaks. Minu silmis ei olegi ta kuigi huvitav tüüp, sest tal puuduvad märkimisväärsed kiiksud. Hando on eeskujulik politseinik, abielumees ja kahe lapse isa, kes tegeles nooruses edukalt poksiga. Sügavalt usklikuna käib ta kirikus ja usub jumalasse.

Oma siira usu tõttu satub ta moraalsete dilemmade võrku. Ebatavalisi mõrvajuhtumeid lahendades peab ta seisma silmitsi intelligentse, aga äärmiselt ohtliku psühhopaadiga, kelles pole grammigi inimlikkust. Hando, kes püüab igaühes näha ainult head, satub tema lummusse. Kuidas peatada inimhinges vohavat kurjust – see küsimus painab mind vaat et sama palju kui Handot.

Mis on loo väljamõtlemisel kõige raskem?

Minu jaoks pole lugude väljamõtlemine keeruline. Kui on hea teema ja õige tunne, hakkab jutt nagu iseenesest veerema. Hoopis raskem on lugu parajas kohas pidama saada. Ei tasu ju lugejat ülemäära väsitada.

Kuidas valmistud, eeltööd teed, kas küsid ka mõnelt erialainimeselt nõu?

Kui raamatus tegutsevad politseinikud, kes lahendavad kriminaalseid juhtumeid, peab ka autoril olema natuke aimu Eesti õigussüsteemist. Olen põhjalikult uurinud meie kriminaalseadustikku ja kriminaalmenetluse läbiviimise korda, lugenud politsei- ja piirivalveameti ajakirja Radar ja sirvinud materjale, mille järgi sisekaitseakadeemia tudengid õpivad. See kõik annab vajalikku taustainfot, ehkki loo enese seisukohast on olulisemad siiski haarav tegevustik ja värvikad karakterid.

Põnev krimilugu ei saa kunagi olla läbinisti realistlik, sest enamik kriminaalmenetlusi on tegelikult igavad bürokraatlikud toimingud, kust puuduvad riskantsed haarangud, tagaajamised, süžeepöörded ja püänt. Seetõttu – andku nüüd tulised krimifännid andeks – kuuluvad krimkad pigem fantaasiakirjanduse valdkonda.

Kes on su oma lemmikkirjanikud?

Tõtt-öelda ei ole ma ise suur krimkade austaja. Hindan kõrgelt teada-tuntud klassikuid, eriti selliseid monumentaalsete ajalooromaanide autoreid nagu Karl Ristikivi või Mika Waltari.

Kõige erilisem vastukaja?

Kohtasin hiljuti üht kirjandushuvilist noort, kes ütles, et luges varem peamiselt ingliskeelset kirjandust. Kui ta avastas minu raamatud, hakkas ta rohkem eestikeelseid romaane lugema. Teinekord sattusin kokku ühe soliidses eas prouaga, endise kirjandusõpetajaga. Ta rääkis, et võttis pahaaimamatult ette mu raamatu „Seal, kus näkid laulavad” ja pidi selle pärast terve öö üleval olema. Ei saanud enne raamatut käest, kui viimane lehekülg läbi ja väljas juba valge. Olin muidugi meelitatud.

Millal on oodata järgmist põnevikku?

Kõik sõltub kalli muusa tujust ja tahtmisest.

Armastus on tugev nagu surm

Ränk teekond õigluseni

Kus on inimesi, seal on saladusi. Igaüks peidab hinges midagi, mida ta kellegi teisega ei jaga. Absoluutselt igaüks! Seetõttu pole hirm kellelegi võõras. Kujuta ette, mis juhtub, kui su kõige suurem ja vastikum saladus päevavalgele ujub! Mida see sinuga teeks? Kuhu sa läheks, kes sa oleks? Kui loor saladuse eest maha rebitakse, pole inimene enam see, kes ta oli enne. Saladus on meie identiteedi tähtis komponent. Me kaotame selleta oma näo.

„Poiss, kes mängis madudega”, lk 17

Kui olin raamatu "Seal, kus näkid laulavad" kirjutamisega lõpusirgele jõudnud, teadsin kohe, et see lugu ei jää üksipäini, tahtsin talle seltsiks kolm venda luua. Kokku neli raamatut. Miks neli? Noh, see on mu lemmiknumber. Igal toal peab olema neli nurka, ilmakaari ja aastaaegu on kah neli. Aga neljapäeviti ma raamatuid ei kirjuta, sest neljapäev on juba ammust olnud paganate pühapäev, mil tänatakse Thori ja Taarat. Häid muusasid samuti.

Muusadega on mul üldse vedanud, nad on minu vastu uskumatult helded. Vahel näitavad kapriisset külge ka. Algselt plaanisin oma põnevuslugudes käsitleda hirmu erinevaid põhivorme (Fritz Riemanni järgi on neid täpselt neli), aga muusad segasid vahele. Nüüd ma ei teagi, millest mu raamatud tegelikult räägivad. Kättemaksust, õiglusest, hullumeelsusest? Või igipõlisest hea ja kurja võitlusest, nagu muinaslugudele kombeks? Jah, küllap seda kõike. Aga endalegi üllatuseks pean tunnistama, et mu neljaosalise põnevussaaga seob tervikuks too vana ja äraleierdatud, ent täiesti vältimatu teema – armastus.

Pixabay

Saaga keskmes on kaks inimest, mees ja naine, kes otsivad seda, mille järele nende hing kõige rohkem puudust tunneb. Mees otsib tõde, naine armastust. Mees on politseinik, pühendunud ja väsimatu, kuid samas alatasa kõhklev tõeotsija. Naine on iseteadlik sireen, kes januneb armastuse ja läheduse järele, ta on seda naeruväärselt paljude aadamapoegade hõlma alt otsinud ja ikka pettunud. Mees ei usu enam tõe ja õiguse võimalikkusse, ta on liiga palju haiget saanud. Aga naine usub endiselt armastusse, see teda erksana hoiabki.

Mõlemad kulgevad oma kurvilisel eluteel, vahel päris lähestikku ja rööbiti, kuid nad ei pööra teineteisele kuigivõrd tähelepanu. Ühel tuulisel kevadpäeval nende teed ristuvad. Kaks õnnetut inimest saavad kokku. Ja mis juhtub? Nad saavad õnnelikuks! Vähemalt natukeseks. Mõneks nädalaks või nii.

Naine usub, et on viimaks leidnud armastuse. Aga mees pole veel oma tõeni jõudnud. Ikka lipsab see sindrinahk käest. Mees peab endaga ära leppima. Enda ja jumalaga, keda ta noorukipõlvest saati on usaldanud, kuid kes teda elu raskeimal tunnil ei aidanud. Kas õiglus võidab? Kas armastus võidab? Või tuleb vana surm ja peab lõikuspidu?

Ma poleks tubli pagan, kui ei sirviks aeg-ajalt piiblit. Nii paberil kui ka virtuaalselt. Isegi sarvik peab tunnistama, et too mütakas antiikkirjanduse tähtteos sisaldab palju vägevaid mõtteteri, millest võrsuvad üha uued põllud ja metsad. Piibli kuuekümne kuue raamatu seas on üks, mille üle teoloogid juba sajandeid pead murravad. Kuidas see piibli pühade kaante vahele sattus? Kelle tahtel, miks? Mis sõnumit see ilmselgelt lihalikku armastust ülistav kirjapala kannab? Vastuolu teiste piiblitekstidega on ilmne, lausa kuratlik. Jutt käib Ülemlaulust (paljudes keeltes ka: Laulude Laul).

Ülemlaul on suuremalt jaolt pulmasalmide kogu, veelgi täpsemalt peigmehe ja mõrsja kahekõne, ülevoolav ja eufooriline verbaalne tiivaripsutamine. Mõned nopped: "Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein! Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi, seepärast armastavad sind neitsid. Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! - Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus. Kosutage mind rosinatega, elustage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige! - Sa oled pannud mu südame põksuma, mu õeke, mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest. - „Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind. Tule, mu kallim, lähme aasale, ööbima hennapõõsaste juures! Hommikul vara lähme vaatama viinamägesid, kas viinapuu on pakatanud, kas pungad on puhkenud, kas granaatõunapuud õitsevad! Seal ma annan sulle oma armastuse!”

Minu lemmikmõte pärineb aga Ülemlaulu lõpust, kaheksandast osast, kus üks armunu ütleb teisele: „Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm.”

Elu on sulgkaallane, surm raskekaallane. Poksiringis jääb elu surmale alati alla. Aga nüüd (fanfaarid, palun!) astub kaalule armastus. Numbrid ei valeta, armastus on täpselt sama raske kui surm. Nad on võrdväärsed vastased.

Mees, tõeotsija, ei leia kuidagi rahu. Ta peab pöörduma tagasi minevikku, olgu rännak nii vaevaline kui tahes. Ta peab ripakile jäänud otsad kokku sõlmima, muidu ei ole tal ka tulevikku. Naine on nõus ootama, kuid korraga satub ta silmitsi hullunud mõrvariga, nagu varemgi, nelja aasta eest. (Jälle see 4!) Ka mees satub kirjeldamatute ohtude keskele. Aga ta on ju sellega harjunud. Juba lapsena otsis ta sooservast rästikuid ja mängis nendega. Poiss, kes mängis madudega... Mida ta nüüd kavatseb?

Surm tõstab oma mustad poksikindad ja võtab sisse ründepoosi. Ka armastuse punastesse kinnastesse pistetud käbarad kihelevad. Ta hingab sügavalt sisse. Kõlab kellalöök. Matš algab. Kumb jääb nüüd peale, surm või armastus? Viigiga ei lepita, kindel laks.

*

„Poiss, kes mängis madudega” on lugu sellest, kui ränk võib olla teekond õigluseni. Vahel nõuab tõde ohvreid, seetõttu on lihtsam elada valedes. Lihtsam on pöörata pilk kõrvale, kui näeme ülekohut. Uppuja päästmine jäägu uppuja enda mureks, eks ole? Aga karma eest ei põgene.

Kirjutan tihti väga tõsistel ja rasketel teemadel, nagu koduvägivald, uimastisõltuvus, homofoobia ning omaste hooldus. Seekord kirjutan muuhulgas laste ahistamisest. Ometi on mu raamatud mänglevas stiilis ja kergelt iroonilises, peaaegu lustakas vormis. Ei tea, kas nii üldse kõlbab? Aeg-ajalt tunnen sellepärast isegi väikseid süümekaid.

Kuid kirjutamine, nagu igasugune looming, kätkeb endas ikka riski. Teema võib olla jube, lausa ohtlik, kuid samas on põnev sellega omal moel manipuleerida. Närv tahab kõditamist ja veri nõuab adrenaliini.

Ka mina mängin madudega.

Loe veel:

Laibad on rasked

Laibad on rasked

Näkkide laul kõlab ka viis aastat hiljem uimastavalt

Surnumatjana tegutsedes olen avastanud, et laibad kaaluvad rohkem kui elusad olendid. 150-kilone mehemürakas kaalub krematooriumisse jõudes vähemalt pool tonni. (Sellepärast ongi surnuautol kogu aeg rehvid lödid.) Isegi kassikorjus tundub hoopis raskem kui nurruv ja ringi kargav karvakera. Milles asi? Surnukehadesse salvestub kogu eluraskus, piin ja valu?

Pixabay

Elu on mõistatus, surm lahendus. Inimene kardab vikatimeest, aga samas otsib närvikõdi. Mis kõditaks veel paremini kui mäng surmaga? Massikultuur on täis laipu. Menukates hollywoodikates lüüakse ühel või teisel moel mättasse sadu tegelasi. Ka kõikvõimalikud krimkad, mida ilmub lakkamatult virnade viisi, rahuldavad rahva loomulikku vajadust närvikõdi järele. Teame, et iga elu katkeb lõpuks ja seetõttu on pagana huvitav vaadata, kuidas teiste elud katkevad. Ennevanasti otsiti põnevust võllamägedelt, kus kurjategijaid avalikult hukati. Nüüdsel ajal piisab vaid avada raamat või lülitada sisse telekas – ja vikatimees irvitab vastu.

Krimka on absurdne žanr. Ühest küljest jõle, täis vägivalda ja surma, teisalt meelelahutuslik ja omamoodi lõbuski. Need kaks kokkusulanud vastandlikku poolust – tõsidus ja mängulisus – paelusid mind sedavõrd, et tahtsin ka ise üht krimilugu kirjutada. Tõsi küll, esialgu asusin sepistama hoopis õudukat. Aga kusagil poole peal mõistsin, et Stephen Kingi minust ei saa, ja lugu võttis psühholoogilise põneviku kuju.

Kirjutasin raamatu näkkidest. Rahvaluules esinevad näkid enamasti uppunute vaimudena. Nad kiusavad ja ahvatlevad elavaid ning viimaks hukutavad. Näkk, taltsutamatu looduse ja inimteadvuse ebamäärase tsooni kehastus ilmub eikusagilt, hullutab ja hirmutab. Kusjuures, näkid ei pea olema tingimata noored neiud. Nad võivad olla ka mehed. Sellele rahvaluulelisele vundamendile rajasingi oma raamatu.

Erinevad ideed, mis mu peas tiirlesid, tihenesid kõhedaks looks. Puudus vaid üks impulss, viimane tõuge, et lugu veerema lükata. Mu silme ette ilmus kurjategija kuju: intelligentne, karismaatiline ja kuratlikult külmavereline. Sarmikas lurjus. Just tema ongi see, kes tegevust käigus hoiab. Ta on näkiloo süda. Üksteise järel siginesid ka teised tegelased. Pätid ja pühakud, jälitajad ja jälitatavad, kaunitarid ja koletised.

Kirjutama asudes sai kohe selgeks, et lugu tuleb naistekeskne. Maia, Iris ja Lara kannavad tegevustikku oma õrnadel õlgadel. Artur, Ülo, Hando ja Karl-Ervin jäävad pigem tagaplaanile. Ent ometigi on just Artur, 16-aastane ülimalt intelligentne noorhärra ja ühtlasi võimas naistemagnet see fookus, kuhu kõik valguskiired koonduvad. Ta ei tüki esile, kuid tema salapära hõljub algusest lõpuni loo kohal. Kes ta selline on? Mida ta kavatseb?

Esialgne pealkiri – “Sireenide saladus” – tundus liiga labane. Väheke mõõtnud ja kaalunud, leidsin, et loole sobib pealkiri, mis oleks korraga esteetiline ja mõistatuslik nagu Mona Lisa naeratus. Tiitellehele ilmus: “Seal, kus näkid laulavad”.

Kui käsikiri sai valmis, mõtlesin: olen küll igasugust jura kirjutanud, aga no sellist jura annab ikka otsida! Jah, ma ei arvanud „Näkkidest” kuigi hästi. Ehkki tagantjärele olen hakanud oma raamatu peale pisut leebema pilguga vaatama, ei saa ma seda siiski täiesti kordaläinuks lugeda. Puudused jäävad ikka silma – määri või prillid rasvaga kokku.

Paraku juhtus, et minu kõige kehvem raamat sai ühtlasi kõige popimaks, loetumaks ja auhinnatumaks. Mis parata, elu on ebaõiglane. "Seal, kus näkid laulavad" tuli trükikojast välja täpselt viis aastat tagasi, 23. märtsil 2016. Kui mu arvepidamine vähegi paika peab, on „Näkke” müüdud selle ajaga üle 1700 eksemplari, e-raamatud kaasa arvatud. Tubli tulemus, sest sageli on juturaamatute puhul isegi 500 eksemplarist raske lahti saada. Mis toimub?! Hea reklaam? Prominentsed soovitajad?

Ilmselt on "Seal, kus näkid laulavad" kooskõlas aja vaimuga. Romaan räägib hirmust, hullumeelsusest ja inimestega manipuleerimisest. Kuidas psühhopaadid enesele ohvreid valivad? Nad ajavad väljavalitu segadusse. Kes on segaduses, ei saa enam aru, mis on õige ja mis vale. Nõnda ongi ta küps manipuleerimiseks. (Poliitpropagandistid ja vandenõuteoreetikud kasutavad täpselt sama arsenali.)

Ega ma isegi patust prii ole. Ka mina manipuleerin lugejaga, ajan kärbseid pähe, juhatan valedele jälgedele, hirmutan ja hullutan. Mulle meeldib, kui lugeja on segaduses ega taipa, mis temaga tehakse. Just siis, kui ta arvab, et on tõele jälile jõudnud, hüppan põõsast välja ning virutan talle seljatagant labidaga pähe. (Tollesama labidaga, millega ma haudu kaevan.) Puänt ja piraki! Oi, kuidas mulle meeldivad ootamatud lõpud!

Ka mina olen psühhopaat.

Samal teemal:

Mõni sõna näkkidest, auhindadest ja suurest kunstist

Mida kardad, saab tõeks

Kinnisidee ei ole tavaliselt hea idee. See on nagu ähmastav kae vaimusilmal, mis sunnib kobama pimeduses, aheldab kujutlusvõimet ja nurjab arukaid mõtteid. Ent vahel võib kinnisidee saada seemneks ühele väärt teosele.

Pixabay

Juhtus nii, et paar aastat tagasi tuli mul ilma mõistliku põhjuseta silme ette veider kuju. Vanadaam, tume maani kasukas seljas. Käe otsas oli tal must reisikohver, mis tundus üsna raske. Kõrvas särasid kaunid briljandid. Kasukast tõusis raipehaisu, kohver näis kulunud ja plekke täis, aga briljantidega kõrvarõngad olid kahtlemata haruldased ja kallid. Nägin teda kõledas betoonkolossis, mingi nõukaaegse tornmaja trepikojas.

Kes see daam oli ja mis asju ta ajas, jäi mulle selgusetuks, kuid ma otsustasin selle välja uurida. Ilmsi nähtud unenäost sai alguse põnevuslugu "Ta tuleb läbi seina".

Ausalt öelda oli see tundmatu daam mul risti jalus. Aga ma pidin ta kuidagi raamatusse panema, andma talle mingi rolli, mille saaks süžeega siduda. Kirjutades olin sama kaitsetus ja ootusärevusega pingestatud positsioonis nagu lugeja, kes raamatut esimest korda loeb. Uudishimu tiris mind mööda lehekülgi edasi. Read raamatus on minu jäljed, mille sel avastusretkel maha jätsin. Lugeja, kes mulle järgneb, astub mööda mu jälgi. Nii on iga raamatuga. Aga see retk oli minu jaoks ohtlikum ja väsitavam kui eelmised.

Ma ei ole raamatut kirjutades veel kunagi nii palju kõhelnud, otsinud, ümber mõelnud, lõiganud, kleepinud, kustutanud ja veelkord ümber mõelnud. Muutsin korduvalt suunda (ehk süžeed). Erinevad ideed, motiivid ja tegelaskujud tulid ja läksid.

Ei ole õige öelda, et nägin kohutavalt vaeva. Kirjanduslikud ideed on nagu pallid, kurikad ja lõõmavad tõrvikud žonglööri käes. Ma lihtsalt ei leidnud ühe hoobiga õigeid vahendeid, mida õhku lennutada. Oli üksjagu pusimist, enne kui lugu paika loksus ja tõrvikud keereldes lae alla lendasid. Kas järgneb ka aplaus õnnestunud numbri eest, näitab aeg.

*

Pixabay

Olulised sündmused ses raamatus leiavad aset üheksakorruselise tornmaja trepikojas. Minu kui maalapse jaoks on suurlinnades asuvate hiiglaslike kortermajade trepikojad õudsed paigad. Neis on midagi ebaloomulikku. Läbi paljude korruste lõikuv jahe ja hall betoonkoobas meenutab ürgse monstrumi kõri. Elanikud ta sees on nagu tähtsusetud parasiidid. Iga aste neil lõpututel treppidel on otsekui kirjadeta hauaplaat. Just selline miljöö sobib suurepäraselt ühe õudse loo tegevuspaigaks.

"Ta tuleb läbi seina" kõneleb mitut masti otsijatest, õnneküttidest ja valevorstidest. Tõde vabastab, aga vale vangistab. Ometi on valed nii ahvatlevad. Inimesed mässivad end vabatahtlikult valedesse nagu pehmesse villatekki, uskudes siiralt, et just nõnda on nad jäise maailma eest kõige paremini kaitstud. Valede villatekist võib aga ühel hetkel saada okastraadist võrk, mis kraabib ihusse sügavaid haavu. Suured ja teravad valed vigastavad rängalt - nii seda, kes okastraadi sees, kui ka neid, kes talle pahaaimamatult läheneda püüavad.

Õnneotsijaid on kolme liiki. Ühed varastavad õnne teiste käest, sest see on nende meelest lihtsaim tee õnnelikuks saada. Teised otsivad heleroosat õnne kogu elu, rühivad visalt silmapiiril terendava paradiisi poole, kuni avastavad: see oli vaid miraaž. Kolmandad teesklevad lakkamatult. Nad demonstreerivad igas seltskonnas ja igal võimalikul moel, kui meeletult õnnelikud nad on, ehkki tegelikult laiub neil hinges ääretu tühjus.

See raamat räägib inimestest, kes tahavad, et neid märgataks. Tähelepanuvajadus on inimlik. Õhk ja vesi, tähelepanu ja tunnustus - nendeta ei saa. Laps nõuab tähelepanu, sest ta tahab, et temaga arvestataks. Ta vajab hoolt. Lapseliku tähelepanuvajaduse kaht poolust esindavad raamatus juutuuber Kätriin ja invaliid Urve. Nad ei saa seda, mida vajavad. Kas see on nende süü?

On ka üks unetu õnneotsija, kes tahaks hoopis märkamatuks jääda: tudeng Selmar, endine kanepisõltlane. Ta elab vaikset ja tühist elu, aina vaeveldes ja otsides. Kusjuures, ta ei tea isegi, mida otsib.

Pixabay

Väsimatu otsija on ka kirjanik Andri. Ta on kahtlemata andekas (vähemalt enda arust), kuid tema annet ei märgata ega väärtustata piisavalt. Ta tahaks olla imetletud, särada nagu tähed, mida ta juba lapsest saati on vaadelnud ja uurinud. Ta ihkab lennelda Linnuteel, kuid maised kütked takistavad teda.

Kriminaaluurijad Martti ja Hando otsivad tõde ning armastust. Õigupoolest on nad mõlemad armastuse leidnud, kuid armastus, jah, on säärane müstiline värk, mille puhul pole miski päris kindel. Nad otsivad üht tõde ja armastavad sama naist. Milline draama!

Ja muidugi Daisi. Salapärane haldjalik tüdruk, keda õieti ei märgatagi. Mis tema peas küll toimub? See briljantkõrvarõngastega vanadaam ajas ta hulluks. Mida ta, vaene hing, otsib? Ta kaotas end juba aastaid tagasi, ta otsib iseennast.

*

Ma ei kirjuta raamatuid kunagi ühe suure tükina. Ei ole mul nii, et alustan esimese lausega ja viimasena kukub paberile viimane lehekülg. Seekord sai esimesena valmis 8. peatükk alapealkirjaga "Teispool tuhka ja liiva". See võiks sama hästi olla ka iseseisev novell, mis kõneleb kahest endisest kallimast, kelle suur armastus sai aastatega viimseni otsa. Nad kohtuvad oma tütre kirstu ääres, surnu viib nad korraks jälle kokku. Nad ei vaheta ainsatki sõna. Mõttes süüdistavad nad teineteist ja natuke ka saatust. Mõlemad vedasid oma last alt. Kuid kas see olekski saanud teisiti minna?

Viimasena panin paberile tagantpoolt neljanda peatüki, "Mister Valentine". See on ilmselt üks dramaatilisemaid tekste, mida eales sigitanud olen. Punkti panin 30. jaanuaril, Tammsaare sünnipäeval. Rännak, mida olin kõheldes alustanud ja ülemäära rabeledes läbinud, jõudis lõpule. Kõigist võimalikest versioonidest, mis mu peas kumisesid, sai kirja see parim. Ma loodan.

Natuke kriitikat ka. Raamatus avanevad portreed jätavad puhuti stampliku mulje. Edev ja nartsissistlik juutuuber. Joodikutest külaelanikud. Nussinäljas seelikukütt. Ebanaiselik naisprokurör. Paaniliselt vastassugu pelgav aseksuaal. Taevas halasta! Miks ma nad ometi sellisteks maalisin?!

Ega mul polegi enda kaitseks muud öelda, kui et iga tegelane sünnib just nii, nagu ta sünnib. (Mõttekas vabandus, kas pole?) Jah, kõik juutuuberid, aseksuaalid ja maainimesed pole sellised, nagu ma neid ses raamatus kujutan. Kuid ka säherdused tüübid, just selliste kiiksude ja kaaksudega, on ka päriselt olemas.

*

"Ta tuleb läbi seina" on kardetavasti mu kõige süngem raamat. Kuid ka öö on kõige pimedam vahetult enne koitu. Melodraamat jagub samuti rohkem kui mu eelmistes põnevuslugudes, kuid krussiläinud suhteid ei saagi ilma "melota" lahti harutada. Eelnevate põnevikega võrreldes on "Ta tuleb läbi seina" kahtlemata realistlikum. Ei ole siin pöörast laipade paraadi ega üle-elusuurust kriminaalset müsteeriumi. Kui mõned kunstilised liialdused kõrvale jätta, võiks selline juhtum ka päriselt aset leida. Realism võimendab traagikat.

Pixabay

See on lugu purunenud perekondadest. Vanemad teevad lastele haiget ja lapsed vastavad samaga. Armastus, mis näis suur ja vägev nagu ennemuistne kivilinnus, variseb põrmuks. Järele jäävad üksildased tusased inimesed.

Igaühel on oma luupainaja, kes seina taga hiilib. Mida inimene kõige enam kardab, saab varem või hiljem tegelikkuseks. Tondid toituvad hirmust. Neil ei ole varju, nad ise ongi varjud.

Loe veel:

Kui kõlab näki laul, pistab nõid tantsukingad jalga
Hirm sööb hinge seest
Teeme elu põnevaks!

Mure astub läbi seina

Sa jutustad mulle imepärastest asjadest, kuid kõige imepärasemad siin maailmas on meeste ja naiste kannatused. Pole olemas midagi mõistatuslikumat kui õnnetus.

Oscar Wilde "Õnnelik prints"

Kui paljud meist on õnnelikud? Kohe päriselt - õnnelikud. Just siin ja praegu. Küllap vähesed. Küünikud ütlevad, et ainult idioot on kogu aeg õnnelik. Ühed härrased laulavad: "Me nooruses unistame õnnest, kuid õnn nii sageli meist mööda läeb." Hõbelokkidega proua teisel laval aga kuulutab: "Õnn, sa varjad end, kuid lõpuks tuled siiski!" Pessimistid ja optimistid. Kumba õnn sagedamini külastab? Vist ikka optimiste. Aga kui õnn jäljetult kaob, jääb pessimistide armee talle järele lehvitama.

Mure on loomulik tunne, kuid ometi tahetakse tast võimalikult kiirelt ja valutult lahti saada. Mure jälitab inimest hällist hauani nagu vari. Ükski inimene pole sündinud naerdes. Siia ilma sattudes nutame kõik. Üsna vähe on neidki, kes naeruga lahkuvad. Elu võtab naerutuju.

Pixabay

Kes tahab suuremast murest pääseda, peab pääsema väiklaste, kitsarinnaliste ja külmade inimeste küüsist. Kõik hädad tulevad ikka suhetest, olgu need siis perekondlikud, tööalased või romantilised. Töö- ja koolikius raspeldab päevast päeva lõpmatult paljude inimeste närve. Ja kui palju südameid on lõhkenud õnnetu armastuse pärast!

Aga kodu ja perekond? Seal, kus peaks valitsema armastus, mõistmine ja hool, võtab kurvastavalt sageli maad viha, hukkamõist ja ükskõiksus. Ikka juhtub nii, et vanemad teevad oma lastele haiget ja lapsed vastavad tahtmatult samaga. Nii mõnedki abielupaarid elavad aastakümneid koos ilma sügavama kiindumuseta. Kui vanem põlvkond manalasse variseb ja nende mammon maa peale jääb, läheb paljudes peredes lahti armutu aardejaht. Ei tunne siis vend vennakest ega õde õekest.

Suhete rägastikus tekkivad pinged toodavad stressi ja kõikvõimalikke tõbesid, mis võivad halvimal juhul viia töö- ja eluvõimetuseni. Jah, õnnetumast õnnetud on võimetud elama, nad on lihtsalt olemas ning põrnitsevad altkulmu võõraid pillerkaare. Pole midagi magusamat kui iseenda rõõm ja midagi kibedamat kui kellegi teise oma.

*

"Ta tuleb läbi seina" on murelik raamat. See kõneleb inimestest, kes tahavad olla õnnelikud, kuid ühtede jaoks on õnn vaid pelk miraaž, milleni kunagi ei jõuta, ning teiste jaoks nagu laokile jäänud leivakannikas, mida suurt nälga tundes võib karistust kartmata nahka pista. Õnnetu teeb ka teised enda ümber õnnetuks. Kes suudaks purustada selle nõiaringi?

Õnnetuse mõistatus ei leia iial lahendust. Aga inimene - nagu kõik jahti pidavad loomad ja linnud - on väsimatult otsiv olend. Kuni ta õnne otsib, püsib tema kannul ka lootus. Anname veelkord sõna mister Wilde'ile:

Me kõik lebame rentslis, aga mõned meist vaatavad tähti.

Samast sarjast:

Kuula! Näkid laulavad
Vaataks kuradile näkku

Teeme elu põnevaks!

Kui nüüd mälu vimkat ei viska, siis oli viisteist aastat tagasi juulikuu sama jahe ja hall nagu tänavu. Suvevaheaeg oli täpselt poole peal, aga mitte muhvigi polnud teha. Igavus lämmatas. Mida üks 17-aastane poisu igavuse peletamiseks tavaliselt ette võtab? Kukub lollusi tegema. Nii juhtus ka minuga. Pikemalt mõtlemata võtsin vastu ajaloolise otsuse: hakkan raamatut kirjutama. Ja mitte niisama raamatut, suisa põnevusromaani!

Pixabay

Esimesed read külvasin paberile 15. juulil 2004. "Sinivalged politseilindid värisesid järve poolt puhuvas tuulepuhangus, laskmata end segada märkimisväärsest inimhulgast, mis nende taha oli kogunenud."

Just nii kõlas esimene lause. Oma kodulävel oli tapetud vana naine. Mõrtsukas oli uksele midagi sodinud. Järgnevad üha uued mõrvad. Viimaks satub ohtu ka juhtumit uuriv politseinik. Ja ikka nõnda edasi.

Suve jooksul sepistasin valmis meeletu tekstilahmaka, kokku üle saja lehekülje. Kui ühel heal päeval täisealiseks sain, tuli mõistus korraga pähe. Sain aru, et kirjapandu on paras rämps. Ma ei teadnud ju raamatukirjutamisest tuhkagi. Polnud põnevusjutte õieti lugenudki, need ei huvitanud mind. 

Sinnapaika see romaanike jäi. Aga maha pole ma teda kunagi matnud, aastate jooksul on seesama lugu mu peas omatahtsi kosunud ja küpsenud. Kes teab, ehk jõuab ta viimaks siiski kaante vahele...?

Olen kätt proovinud küll erinevates žanrites, kuid miskipärast jõudsin pärast pikki eksirännakuid ikka vanasse sadamasse, põneviku juurde. 2016. aasta kevadel ilmunud põnevusromaan "Seal, kus näkid laulavad" ja selle järjelugu "Kuradil on lapse nägu" said hulgaliselt plussmärgiga tagasisidet. Inimene on karjaloom, ta seab oma samme selle järgi, missuguseid signaale ta teistelt karjaliikmetelt saab. Kui lugejad arvavad, et just põnevusjuttude kirjutamine tuleb mul kõige paremini välja, siis laseme aga edasi! Johhaidii, elu peab põnev olema. Ja kui pole, siis teeme!

Inimene - kui ta pole just parandamatu masohhist - tahab ikka mõnusalt ja mugavalt läbi saada. Ent samas huvitavad teda teiste kannatused. Antiikajast peale on rahvas kogunenud vaatama veriseid vaatemänge suurtele areenidele ja väikestele võllamägedele. Gladiaatorite võitlused, mässajate ristilöömised, nõidade ja ketserite põletamised, lindpriide lõhkirebimised - milline fantastiline meelelahutus!

Rahvas tahab surma näha. Ühest küljest on see hirmus, teisest küljest aga huvitav. Inimene vajab närvikõdi oma igavaks kippuvasse ellu. Surma ja sellega kaasnevate koleduste pealtnägemine virgutab teda.

Masinavärk, mis viieteistkümne aasta eest liikvele läks, müriseb aina edasi. Sel aastal ootab ilmumist mu kuues raamat, loomulikult põnevusromaan. Tume ja sünge, aga kohati ka päris rõõmsalt värviline nagu öine põhjamaa taevas, kus vehklevad virmalised. Kusjuures, koledustest kirjutada on sama mõnus kui neist lugeda.

Järelmärkus

Sirvisin "Eesti-võru sõnaraamatut" ja leidsin, et põnevik on võru keeles pinga. Mõistagi on tegemist uudissõnaga, mille tuletamisel võeti aluseks ilmselt pingõ. Jah, põnevik peab olema täis pinget, pingeline. Ent võru keeles öeldakse pingelise asemel hoopis kipõ (kiire), rassõ (raske) või kõva. Olgem konkreetsed, kui põnevusloo lugemine kulgeb kiirelt, aga jätab hinge raske tunde, siis võib tõesti öelda: kõva raamat!

Unustamatu juubel vägeva luule ja hapuka moosiga

Poleks iialgi uskunud, et mul avaneb võimalus tähistada Eesti Vabariigi suurt juubelit Tammsaare kodukandis, müütilisel Vargamäel. Aga nii tõepoolest juhtus. See oli tohutu au, privileeg ja õnn. Puhas õnn! Olen meeletult tänulik Järva valla inimestele, kes kinkisid mulle selle harukordse võimaluse.

Minu kodukandist on Vargamäele üle 200 kilomeetri. Teekond sinna ei tundunud üldse pikk. Ikkagi imeline juubelipäev! Ilmataat, Taara või kes iganes hea jumal oli kogu Eestimaa lipuehtesse sättinud: sinine taevas, mustad metsad ja valge lumevaip. Loomulikult võis armsaid kolmvärvikuid näha ka kõikjal tee ääres, majadel, autodel ja isegi puude küljes. Ei tulnud mõttessegi, et õhus on rohkem kui 10 kraadi külma.

Albu mõisa härrastemaja, mille vapustavalt hubases ja päikeseküllases saalis Tammsaare-nimelise preemia kätteandmine toimus, on iseenesest vaatamisväärsus. Barokkstiilis hoonet hakati mõningatel andmetel ehitama juba 17. sajandil. Tänagi võib seal imetleda omapäraseid laemaalinguid, kahhelkividest ahje, stiilseid treppe ja uksi. Mõelda vaid - selles suursuguses härrastemajas, mille põrandatel on kõpsunud Douglaste, Tollide, Lilienfeldide ja Harpede aadellikud tallad, plagisesid nüüd minu vanad pastlad! Saalis, kus keerutati kord valssi ja kadrilli, hüüti pidulikult välja minu nimi. See peab olema mingi ajaloo riugas...

Viibides Tammsaare kodumail ning olles ise teise tuntud kirjaniku Bernard Kangro üleaedne, tundsin, et pean looma aegade silla nende kahe kirjamehe vahele. Sestap lugesin tänukõne raames ette Kangro luuletuse "Minu nägu", mis kirjutatud eesti rahva õnnetuste sügisel, septembris 1944. Kangro oli sunnitud Eestist põgenema, ta edasine elu kulges kodumaatuna Läänemere teisel kaldal. "Minu nägu" kätkeb endas korraga hüvastijättu ning oodatava jällenägemise embust. Vägevalt kõlavad luuletuse viimased read:

Kuid ikka ma püsin ja elan,

minu hingus on põhjamaa tuul.

Minu mõte on põhjamaa õite

rõõmus naeratus kivisel suul.

Oli kirjeldamatult meeliülendav kuulda ka Juhan Viidingu ja Hando Runneli luule- ning lauluridu, mida ürituse teises osas esitasid Inga ja Toomas Lunge. Nende lummav kammerlik kontsert oli kui rukkilillepärg kauni eesti neiu kiharatel. See pärastlõuna jääb kauaks meelde.

Muide, Tammsaare preemiaga kaasneb traditsiooniliselt kolmekümnendate stiilis moosipurk härra Hanseni lemmikmoosiga. Ja nüüd mälumängu küsimus: mis oli Tammsaare lemmikmoos?

Õige vastus: pohla ja õuna segu. Hea hapukas!

Tammsaare preemia 24.02.2018
Autor: Järva Teataja

Vargamäe viljad

Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada - romaani iseenesest.

Seda Tammsaare mõttetera on palju tsiteeritud. Ja eks ta nii olegi, mõne inimese elusündmustest saaks lausa mitu raamatut kokku köita. Samas tuleb möönda, et endast on neetult raske kirjutada. Ei tea ju, mida võtta, mida jätta. Mis esile seada, millest vaikida? Kui aga kirjanduspõldu teisest servast vaadata, siis kõneleb vist iga autor oma raamatutes iseendast - vahel täiesti tahtmatult. Tekst ei seisa iial lahus selle loojast.

Tõtt-öelda plaanisin A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva puhul mõtiskleda pisut sel teemal, kuidas loodus mõjutab kirjanikku. Kõrvemaa eriilmelised maastikud ja neisse kätketud vaimsus pidid Tammsaarele kahtlemata mingi jälje jätma. See mõtisklus lükkub ehk mõnda teise aastasse. Ikka juhtub, et üks ootamatu sündmus lööb plaanid sassi.

Möödunud nädalavahetusel sain juhuslikult teada, et mulle antakse Tammsaare-nimeline auhind ja nüüd pean siis endalt küsima: mida see ometi tähendab?!

Vargamäe saunarahva hooned (2005)

Mu teed ei ole Tammsaarega kuigi tihti ristunud. Aga nii mõnegi nurga peal on meie suurim kirjanik end ometigi ilmutanud. Alles praegu hakkab see mulle kohale jõudma.

Esimest korda käisin Vargamäel 2005. aasta septembris. Vaid paar-kolm päeva hiljem asusin hoogsalt kirjutama oma esimest raamatut "Kaljud ja kameeleonid". Ma ei ole kunagi mõelnud, et just Vargamäel käik vallandas minus inspiratsiooni. Pole ju "Kaljudel" põrmugi pistmist Tammsaareliku eluüdiga. Tõsi küll: esimest raamatut kirjutades olin mingil määral "Meistri ja Margariita" lummuses. Bulgakovi ja Tammsaare hilises loomingus on nii mõndagi ühist - kasvõi see, et mõlemal tuleb kuratlik tegelane maa peale. Aga kas Tammsaare mind ka Kõrvemaa serval, teispool soosilda päriselt puudutas? Ei usu, et see nii oli. Kindlasti mitte. Ehkki eales ei või teada, kuidas nende vaimuasjadega õigupoolest on...

Mu esimestes raamatutes, mis kõnelevad noore mehe eneseotsingutest, käib pidevalt läbi liblika kujund. Liblikas kui taassünni, ilu, vabaduse, nooruse ja elu värvikirevuse sümbol. Kirjutasin suisa kolm paksu raamatut poistest, kes püüavad liblikaid. Vahel tallavad nad värviliste olendite järel joostes kaunid lilled puruks. Oot-oot, kas see pole mitte motiiv... Tammsaare jutukesest "Poiss ja liblik"? Tundub nii. Lapsepõlves sai seda koolilugemikust loetud, ehk jäi ta kusagile kuklasse tiksuma ja lahvatas hiljem mu enese teadmata päevavalgele?

A. H. Tammsaare portree elutares Vargamäel (2005)

Järva valla lugejad andsid mulle Tammsaare-preemia romaani "Kuradil on lapse nägu" eest. ("Põrgupõhja uue Vanapaganaga" ei ole siin midagi pistmist.) Raamat on järjeks põnevikule "Seal, kus näkid laulavad", kus suur osa tegevusest keerleb müstilise järve ümber. Nüüd tuleb küll ausalt üles tunnistada, et näkijuttu kavandades mõtlesin viia tegevuse Paukjärve äärde. Põhja-Kõrvemaal asuv maaliline Paukjärv on paljudele kindlasti tuntud just "Kõrboja peremehe" järgi. Mõtlesin siiski ümber ja jätsin kirjeldamatult huvitava iseloomuga veesilma kurjadest näkkidest puutumata. "Seal, kus näkid laulavad" tegevus toimub hoopiski Pandivere maadel. Kuid näe - Tammsaare ilmutas end jälle!

Kui mõnda noort autorit kõrvutatakse Tammsaarega, on see mõtlematu tegu. Tammsaare oli aeglane küpseja. Ta jõudis oma loomejõu tipule alles pärast neljakümnendat eluaastat. Tammsaare teeb Tammsaareks elukogemus. Minusugustel noortel suleseppadel seda olla ei saa. Suurelt kirjanikult tasub sellegipoolest õppida.

Ait ja vahtrad Vargamäel (2005)

Loomingulisel alal ei tohi kunagi anda lubadusi. Need jäävad tõenäoliselt täitmata. Keegi ei saa lubada, et nüüd ma kirjutan hea raamatu või tänasest hakkan paremini joonistama. Plaane võib siiski teha. Näiteks minul on selline peenike plaan, et pärast 40. eluaastat hakkan häid raamatuid kirjutama. Tammsaare-vääriline eesmärk. Keeruline, aga magus.

Vargamäe Andres pidas hirmsat võitlust maaga. See ühtaegu toitis ja kurnas teda. Praegusel ajal ei võitle enam keegi, maa on alistatud. Ent võitlus iseendaga jätkub ajast-aega. Kes on endaga pikki ja armutuid lahinguid maha pidanud ning viimaks võitnud - see lausa peab endast raamatu kirjutama. Eks minagi võitlen. Ja võidulootust on.

Raamatud, mida olen seni kirjutanud, on kõigest õied. Tahaks uskuda, et magusad viljad alles valmivad.

Kuradi naised!

Ükski pühakiri ei anna selget vastust, kas vanakurat on mees- või naissoost. Kaudsete tunnuste põhjal (sokusarved jms) võiks oletada, et küllap kuulub põrguvürst ikka isaste seltsi. Vähemalt ühes asjas on kristlikud ja islamistlikud teoloogid sama meelt: naised on kuradi võludele eriti vastuvõtlikud, mistõttu võivad nad inimsoost meeste jaoks olla koguni ohtlikumad kui kurat ise.

Pixabay

Põnevusromaan "Kuradil on lapse nägu" kipub olema väga meestekeskne, testosteroonihõng on esimestest lehekülgedest peale õhus. Naistegelased jäävad pigem tagaplaanile, kuid siinkohal oleks siiski põhjust peatuda kolmel naisel, kes raamatule selle õige värvingu annavad. Kolm üpriski erineva iseloomuga naist kolmest erinevast põlvkonnast. Tutvustagem neid.

Ivett Randsaar, 20aastane külakaunitar. Ta on enesekindel, otsekohene ja natuke müstiline frukt, kelle hingemattev sarm ajab hulluks nii mõnegi vastassoo esindaja. Ehkki satub kergesti sekeldustesse, oskab enda eest seista. Hindab isiklikku vabadust, kuid eelistab samas jääda ankrusse nende inimeste juurde, kelle peale võib loota. Äärmuslikes olukordades ilmneb tema otsusekindlus ja taibukus. Võtmelause: "See, mis siin juhtus, jääb ainult meie vahele..."

Elle Viigi, 53aastane külalistemaja juhataja. Ettevõtlik ja intelligentne persoon. Loomupärane tagasihoidlikkus ja sume sõbralikkus teevad temast hinnatud kaaslase. Isiklikus elus ette tulnud luhtumisi korvab meelepärase tööga. Aeg-ajalt avaneb tema kahetine natuur: ühel hetkel võib olla väga ebakindel, järgmisel aga äärmiselt tahtejõuline. Ei näita välja kõike, mis tema sees peitub. Võtmelause: "Olen alati head tahtnud."

Saale Tarik, 74aastane pensionär, endine traktorist. Värvikas seltskonnahing, kelle kohalolu ei jää kellelegi märkamatuks. Sündinud lobasuu, kes kõike näeb ja kuuleb. Väsimatu töörabaja, sihikindel ja parajalt jonnakas. Austab traditsioone, jääb rahumeeli vanamoeliseks ka siis, kui muu maailm kaugele ette kihutab. Ehtne maa sool. Õnnetuseks on ta tihti lihtsameelne ja usaldab inimesi liiga palju. Võtmelause: "Noore mehe juure all on mõnus magada!"

Ilma nende kolme "õeta" oleks raamat mõeldamatu. Ivett on selle loo erootiline läte, Elle kaudu tuleb esile elu traagiline pahupidisus, Saale hoolitseb koomiliste vahepalade eest. Ent näilisest lihtsakoelisusest hoolimata ei ole need naised kergesti kirjeldatavad. Neis on midagi mõistatuslikku. Midagi sellist, mida saab tajuda vaid intuitiivselt, erilise ülitundliku antenniga.

Olen ka eelnevates raamatutes kujutanud saatuslikke naisi, kes - vabandage stampi - mehe elu peapeale pööravad. Mehe ürgses loomuses on juhtida, riskida, seigelda ning pidada võitlust oma geenide ja ideede eest. Ometi on ta naistest sõltuv, meeste maailm ei pöörle veenusliku energiata. Iga rakett vajab tähtedevahelise sõidu tarbeks kütust. Mees on rakett, naine kütus.

Elu algab naisest. Ema annab elu, ta hoiab ja kasvatab rohetavat mehevõrset. Sõbratar/elukaaslane/abikaasa kujundab meest ümber. Üks kardetav tundmatu on selles võrrandis veel - mehed nimetavad teda nõiaks, mõrraks, vanamooriks... ja vahel ka ämmaks. Naiste mõju meestele on vaieldamatu, ehkki maskuliinsest vaatevinklist pole seda lihtne tunnistada.

Ivett, Elle ja Saale pärinevad tükati otse elust, nad esindavad naisetüüpe, keda ühel keskmisel mehekõkatsil tasub peljata. Neid ühendab sihikindlus ning mehed on nende jaoks enamal või rohkemal määral oma soovide ja tahtmise teostamise vahendiks. Nad ei ole pereinimesed.

See ei tähenda, et neis puuduks armastav alge. Saatus pole neid paremate paladega õnnistanud, mistõttu on nad ise kõikvõimsa saatuse ettemääravasse rolli astunud. Olles iseloomult väga erinevad, esindavad nad üheskoos armastuseta naise kolme nägu.

Kui kõlab näki laul, pistab nõid tantsukingad jalga

Vesi ja tuli on kaks vastandlikku ürgelementi, mis määrasid ammustel aegadel inimkonna saatuse. Vesi taltsutas inimese, inimene taltsutas tule. Väike, kuid kaval inimeseloom askeldab nende kahe kange igiallika vahel. Vee armust on ta sündinud, tule väge kasutab hella eluvaimu seeshoidmiseks.

Kus voogab elu, mühiseb ka surm. Vesi ja tuli on nõudnud palju inimelusid - justkui lõivuks selle eest, et enamus meist vee ja tule vahel ikka hinges püsida võiks. Vetevallas pesitsevad ka näkid, tules sünnivad ja surevad nõiad. Mõlemad esindavad omal moel ürgjõudude pahelist poolt.

Näkid on mind lapsest saati huvitanud, nõiad aga hullupööra hirmutanud. Selle emotsionaalse laengu ning rahvaluulest ammutatud ainese kohtumispaigas võrsusidki kaks raamatut: "Seal, kus näkid laulavad" ja "Kuradil on lapse nägu". Üks veest, teine tulest. Üks näkkidest, teine nõidadest.

Ehkki näki- ja nõialugu on lähedased sõsarad, leiab tähelepanelik lugeja neist üksjagu erinevaid jooni. Nõiajutus käivitub mäng sellega, kui toimub esimene kuritegu, mis aktiveerib tegelased. Näkiloos on mäng juba alanud, enne kui peategelane sellesse siseneb.

"Näkkides" ei ole esiplaanil kuritegude lahendamine ega õigluse maksmapanek. Jälgin hoopiski seda, mis toimub sarimõrtsuka järgmise võimaliku ohvri mõtetes, kuidas ta käitub, mil moel reageerib oma õõvastavale saatusele ja mida tunneb, aimates vägivaldset lõppu, mis vääramatu jõuga läheneb. "Kuradi" puhul olen seadnud fookusesse kuriteod ja nende lahenduskäigu. Väikesed põiked rootsiaegse Liivimaa ühiskonda annavad jutule kergelt ajaloolise maigu.

Üldistades võib öelda, et näkilugu on loomult naiselik, heites valguskiire aistingute ja tunnete udusesse maailma. Samas on ta introvertne, ei ava end lihtsalt ja nii mõnigi temasse kätketud saladus jääbki saladuseks. Nõialugu on seevastu mehelik ja ekstravertne. Tegevust kannavad edasi märul ning ratsionaalsed analüütilised arutluskäigud. Pealegi peegeldub "Kuradis" maskuliinne universum, kust käivad läbi sellised teemad nagu äri, poliitika, tehnika ja sport. (Ahah, ja muidugi seks!)

"Kurat" on ühtlasi esimene arglik katse kirjutada ajalooainelist raamatut. Päris ajalooliseks romaaniks teda siiski pidada ei saa, sest vaid proloogi ja epiloogi tegevus toimub minevikus, Põhjasõja-eelses Lõuna-Eestis. Tegevustik andis aga võimaluse tutvustada põgusalt seda, millise metoodikaga ajaloolased möödaniku sündmusi uurivad. Seejuures selgub, et ajaloolased ja kriminaaluurijad on mitmeski mõttes hingesugulased, kes kütivad tõe väljaselgitamise nimel varjukujusid.

Kui "Näkke" pole võimalik žanriliselt kuigi täpselt määratleda (Põnevik? Õudukas? Müstika?), siis "Kuradi" puhul on asi selge: tegemist on klassikalise kriminulliga. Romaanis on kasutatud kõiki krimižanrile omaseid elemente, mäng käib krimkalike mängureeglite kohaselt, mille välmisid Arthur Conan Doyle ja Agatha Christie. Ent loomulikult kuuluvad mõlemad raamatud moodsa, mõne lugeja hinnangul isegi tumeda skandinaavialiku kirjanduse valdkonda.

"Seal, kus näkid laulavad" on vaoshoitud, ei torma äärmusest äärmusesse, vaid kulgeb rahumeelselt, pinget aeglaselt kruvides. Ehkki teemad on tõsised, ei leia ükski neist põhjalikumat käsitlust. Vaatluse all on ennekõike olukorrad – autor paigutab tegelasi keerukatesse situatsioonidesse, mis argielus harva ette tulevad, ning lugejal pole muud muret kui jälgida, kuidas tegelaskujud hakkama saavad.

"Kuradil on lapse nägu" voolab suurema hoo ja särtsuga ning ei tundu nii sünge ja lohutu kui "Näkid". Nõiajutu koomilised vahepalad ja rahvalik, kohati jantlikkuseni ulatuv huumor leevendavad raamatu traagilist alatooni. Ehk nagu ütles Karlsson Katuselt: nalja peab saama!

Kas "Kuradit" võib veel mingil kõlaval ja efektsel moel iseloomustada? Ütleme siis, et tegu on ksenofoobse raamatuga. Lugu räägib võõrastest ja võõristusest. Täpsemalt sellest, kuidas "teised" ehk "muulased" tekitavad väikeses kogukonnas hulga segadust ning pööravad männilõhnalise ja linnulaululise maaidülli veriseks songermaaks. Tüüpiline Eesti lugu, jah? Võib-olla...

Esialgu tahtsin "Kuradis" jätkata sama teemaga, millega "Näkkides" sai algust tehtud: hirm. Hirm, mis rüüstab mõistust ja hävitab hinge. Kõik näkisaaga raamatud pidid esialgse plaani kohaselt käsitlema erinevaid hirmu põhivorme, mida on kirjeldanud kuulus saksa psühholoog Fritz Riemann. Kirjutamise käigus mõistsin, et käsile võetud põnevussaaga ei puudutagi niivõrd hirmu, kuivõrd egoismi.

Mõlemas raamatus lõhuvad toimivat rahulikku külakogukonda äärmiselt enesekesksed kurjamid. Nad pole üksnes isekad ja hoolimatud, vaid ka sügavalt kibestunud, pettunud kõiges ja kõigis. Isekuse ja kibestumuse segu on aga plahvatusohtlik aine, mis võib liigestest lahti lüüa ka tugevamaid kogukondi ning lõpuks paisata kaosesse isegi terve ühiskonna. Seda juhul, kui pettunud egoistide hulk ületab kriitilise piiri.

Mõlemad romaanid on parajalt provokatiivsed. Kahtlemata sõltub provokatiivsuse tase ja mõju ka lugejast. Mu eesmärk pole mitte lugejal meelt lahutada, vaid ta närvi ajada. Kasvõi natuke. Provokatsioon tekitab sageli tuska, ent võib positiivsel puhul ka ajurakke kõditada. Loodetavasti on neis raamatutes ikka piisavalt, mille üle järele mõelda.

Kui näkkide laulu on juba kuuldud ja nõidade tantsu nähtud, siis ei maksa arvata, et sellega on kõik. Ei! Saaga läheb edasi, sest ilmas on veel küllalt kurje tonte, kelle tegemised võiksid ka laia lugejaskonda huvitada.

Samal teemal:

Vaataks kuradile näkku

Nõida ei tohi ellu jätta

Nõida ei tohi ellu jätta

Üheksa aasta eest sattus mu kätte üks rootsiaegne arhivaal. Kaante vahele oli köidetud kohtuprotokoll ja patakas kolletunud kirju, mis puudutasid Karl XI valitsusajal Liivimaal aset leidnud kuratlikku juhtumit. Käsikirjad olid mõistagi vanapärases saksa keeles ning kribukrabulikus gooti kirjas. Lugesin sealt välja just nii palju, kui mõistus võttis ja silm seletas. Loetu oli... tagasihoidlikult öeldes huvitav.

Kõik algas sellest, kui Uue-Antsla mõisapidaja, sillakohtunik Nicolaus von Vettern kirjutas Liivimaa kindralkubernerile kirja, milles kaebas kohalike talupoegade, vaimulike ja kaupmeeste peale, kes laskvat "väärusul" südamerahus vohada. 1689. aasta ussimaarjapäeval (8. septembril) tegi Vettern koos sõduritega varahommikust ringkäiku oma haldusalas. Põlva kiriku juures sattus ta pealt nägema midagi sellist, mis teda sügavalt hämmastas. Kohalikud talupojad ohverdasid kuradile!

Kirikusse oli valmis pandud vaha, õlut, leiba ja muid paganlikke ande. Rahvast oli kiriku ümbrusesse kogunenud väikestest lastest hallide raukadeni, mõned neist viibisid kogunemisel alasti. Nad viisid pühadeteotust läbi sedavõrd suure hoolega, et isegi sõdurite hoobid ega sillakohtuniku manitsused ei suutnud nende indu jahutada.

Vettern andis seepeale kahele temaga kaasas olnud musketärile käsu rahvas püssipaukudega laiali ajada. Kui see õnnestus, konfiskeeris ta linnast tulnud kaupmeestelt kauba, millega nood kiriku juures äritseda püüdsid. Vettern imestas hiljem, miks Põlva pühakoja peremees pastor Andreas Lundius üldse andis „paganajõugule“ loa jumalateotuseks.

Pärastlõunal toimus sarnane kogunemine Rõuges, kus talupojad olid jõudnud end juba täis juua. Vettern leidis eest mitu linnakaupmeest, kes "kuradikummardajate" orgiast osa võtsid ja oma kaasatoodud tavaari müütasid. Vetterni hinnangul oli kohale tulnud lausa tuhandeid inimesi ning kui kaupu võõrandama ja jumalavallatut laata laiali ajama hakati, läks rüseluseks. Vähemalt kaks talupoega sai surma.

Iseenesest ei vääri see ajalooline episood suurt tähelepanu, sest taolisi "kuradikummardamise" juhtumeid tuli 17. sajandil ette korduvalt üle kogu Eesti. Kuid üheskoos kõnelevad need juhtumid eesti talupoja vaimulaadist tol kaugel ajal, mil kuningas istus Stockholmis ja saksa nuut käis üha käbedamalt matsi turjal.

Kuradile pühendatud ohvritalituste puhul tasub silmas pidada nende kaht poolust: esiteks laadapidamine ja teiseks usulised rituaalid. Igasugune laadatsemine kirikute ja kabelite ümbruses oli tollal seadusega keelatud. Vajadusel võis kokkutuleku laialiajamiseks kasutada sõjalist jõudu ning laadal müüdavad kaubad tuli konfiskeerida. Ussimaarjapäeval oma kraamist ilma jäänud Tartu kaupmehed Johan Schröder, Christian Kettler ja Carsten Müller väitsid aga kohtulikul ülekuulamisel, et nemad ei tea sellest seadusest midagi. Nende tõlgenduse järgi võisid sõdurid sekkuda „väärjumalateenistuste“, aga mitte laatade pidamisse. Kaupmehed väitsid, et selliseid laatu oli samal suvel (1689) takistamatult peetud ka Räpinas ning teisteski kohtades. Kolm nädalat enne sündmusi Põlvas ja Rõuges toimus suurejooneline laat näiteks Moostes, millest võttis osa 3000–4000 inimest. Sealtki ei puudunud „väärjumalateenistus“, rohke õllejoomine ja kauplemine.

Sõnad „väärjumalateenimine“ või „ebajumalakummardamine“ korduvad 17. sajandi allikates silmapaistvalt sageli. Sellele lisanduvad luterlaste lemmikväljendid „nõidus“ ja „paavstlik ebausk“. Tallinna sinodil (1627) kurdeti, et paljud harrastavad veel väärjumalate teenimist hiites ja metsakabelites, palvetades seal ja ohverdades igasuguseid esemeid enese, oma loomade ja vara heaolu eest. Liivimaa konsistoorium nõudis 1637. aastal vaimulikelt, et nood selgitaks välja, kas ikka veel ebajumalateenistusi korraldatakse ning kindlatel aegadel või laatade ajal mäekinkudele või orgudesse, kabelite või nende varemete juurde kogunetakse, et ebajumalaid kummardada ja neile ohvreid tuua.

Eesti- ja Liivimaast parem olukord ei valitsenud 1630. aastail ka Taani valdusse kuulunud Saaremaal. 1636. aastal märkis Taani kuninglik asehaldur Anders Bille, et lihtrahvas on suuremalt jaolt paganad, kes ei tunne jumalasõna ega püha sakramenti ning samuti leiduvat Saaremaal palju nõidasid. Kaks aastat pärast Saaremaa langemist rootslaste võimu alla (1647) kurtis Eestimaa piiskop Joachim Jhering, et mõnes Saaremaa kihelkonnas toimetatakse „hirmsat väärjumalateenistust“ kabelite juures, kus ohverdatakse loomade, laste ja pere eest.

Tartu kirikuõpetaja Pegau teatas 1655. aastal, et eestlaste seas on „palju nõidust, väärusku ja paavstlikku väärjumalateenistust.“ Urvaste pastor Lythander märkis 1669. aasta aruandes ülemkonsistooriumile, et kihelkonnas on harrastatud palju väärjumalate teenimist ning austatud nõidu, lausujaid, riste, puid ja pühasid metsi. Liivimaa kindralkuberner Dahlbergh saatis 1697. aastal kuningale kirja, milles heitis talupoegadele ette „kohutavat sõgedust, ignorantsi ja pimedust“: kuberneri sõnul lokkavat „paavstlik ebausk, nõidus ja teisedki patud“.

Nende kirjutiste põhjal ei maksa järeldada, et eestlased olid satanistid. Kaugel sellest! Luterlik Rootsi võim lihtsalt ei sallinud nn. paavstiusku ehk katoliiklust ega ka paganlikku talupojausundit.

Ometi on selge, et katoliiklike tähtpäevade puhul peetud laatadel tegelesid eesti talupojad kauplemise kõrval ka usuliste kombetalitustega. Nende sekka kuulusid tervendamisrituaalid ning surnute meelespidamine sööminguga haudadel või esivanematele ohverdades. Rahvas püüdis oma vajaduste rahuldamiseks jäljendada katoliku missade liturgiat. Esmane eesmärk oli kindlustada maagiliste toimingute kaudu enda ja oma kariloomade tervis ning põllu saagikus. Katoliku pühakutele toodi ohvreiks sümboolseid vahast kujusid ja toiduaineid. Selle juurde võisid kuuluda rituaalsed käigud ümber kabeli või risti ning mitmesugused maagilised toimingud.

Tõsiusksed luterlased nägid neis ilmingutes nõidust ja kuradi sepitsust. Kui ilmalikud ametnikud (nagu sillakohtunik Vettern) või oma kihelkonnas rahvast valgustanud kirikuõpetajad sõimasid talupoegi paganateks ja kuradikummardajateks, siis oli tegemist lihtlabase propagandatrikiga, mille eesmärk oli näidata olukorda süngemas toonis kui see iganes olla sai.

Allikas, mida lugesin, ei sisaldanud ainsatki viidet nõidadele, kuid sarnased juhtumid paisusid sageli nõiaprotsessideks. Nõiajahtidest ja -protsessidest on kirjutatud kuhjade viisi raamatuid, mis näitab teema keerukust, aga ka erutavust. Miks võttis nõiajaht Euroopas 16.-17. sajandil epideemilised mõõtmed, on omaette küsimus, millele lühikest ja samas ammendavat vastust anda pole võimalik. Mõistagi ei jäänud ka Eesti nõiaepideemiast puutumata, ehkki taolisi võikaid massiprotsesse, mille käigus oleks korraga tuleriidale või võlla saadetud kümneid inimesi, Läänemere idarannikul ei toimunud. Mujalpool aga küll.

Piiblis öeldakse selgelt: "Sa ei tohi nõida ellu jätta!" (2Ms 22:17) Sellele järgnevad niisugused õpetussõnad: "Igaühte, kes ühtib loomaga, tuleb karistada surmaga!" ja "Kes ohverdab jumalatele ja mitte üksnes Issandale, see tuleb hukata!" Seega on piibliraamatus nõidumise, sodoomia ning paganausu järgimise eest ettenähtavad karistused loetletud üles samas pundis. 

Piibliloogika peegeldus ka kohtusaalis: tihtilugu olid nõiaprotsessidel süüpingis loomavägistajad ja paganad. Põhimõtteliselt võis iga vähegi kahtlase mehe või naise nõiaks tembeldada, ent kohus ei saatnud sugugi kõiki nõidu surma. Paljudele määrati kergemaid karistusi, nagu ihunuhtlus. Leidus ka nõiahakatisi, kelle süüd ei suudetud tõestada ja kes vabastati vahi alt ilma suurema lamendita.

Poolpaganlikud rituaalid, mida talupojad enamasti mõne pühakuga seonduval päeval läbi viisid, ei järginud tõenäoliselt mingit ühtset süsteemi ega stsenaariumit. Üleskirjutused nendest rituaalidest on kohati udused ja kaootilised, kuid annavad siiski aimu, mis "kuradikummardamistel" toimus. (Neist võib lugeda ka ilukirjandusest, näiteks Enn Kippeli romaani "Kui Raudpea tuli" algusosas kirjeldatakse üht rootsiaegset tervendamisrituaali.)

Omapärane jaanipäevariitus fikseeriti 1667. aastal Tartumaal, Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Jaanilaupäeval istusid tule lähedal kivi peal kolm lesknaist. Üks neist, keda allikas nimetatakse ülimaks, võttis haigetelt ohvriande vastu otsekui preestrinna. Teised kaks valmistasid vaha. Haiged inimesed köitsid vahast paelad keha ümber, käisid kolm korda ümber tule, õllekapp käes ja ütlesid: „Oh aita, püha Johannes!“ Seejärel andsid nad vahapaelad keha ümbert ülimale naisele, kes lasi haigetel paelu suudelda. Edasi põletati need kivi peal ära, haige jõi kapast ja andis jooginõu naisele, misjärel viimane tegi kolm ristimärki ja valas kolm korda õlut sama kivi juures järgmiste sõnade saatel: „Aita püha kallis Johannes nende tervekstegevate rohtude läbi seda inimest“. 

Lõpetuseks jõid kõik lesknaised kapast sõõmu õlut. Rituaali viidi läbi sisemise haiguse puhul, välise häda korral piisas vahaküünla tegemisest ja selle põletamisest vigase liikme kohal. Üht vigaste jalgadega naist kanti kolm korda ümber tule koos vahaküünlaga, mille üks ots oli inimese jala sarnaseks tehtud. Kui haige tervenes, pidi ta igal jaaniõhtul samas kohas tooma tänuohvri – küünla või inimesekujulise vahafiguuri.

Needsamad rituaalid andsid ainest ka muinsjutuhõngulisteks hirmulugudeks, mille peategelasteks ikka nõiad ning nende karvane leivaisa - Vanakurat. Eelpool kirjeldatud rituaalid vajusid ristiusu tõdede juurdumisel unustusse ning muutusid ajapikku süngeks folklooriks, millele andis värvingu protestantlik propaganda. Viljakus- ja tervendamisriitustest said nõiasabatid.

Rootslased tunnevad nõidade pidutsemispaigana Blåkulla küngast, saksa nõidade ööklubi löödi püsti Blocksbergi mäele. Isegi Lääne-Eestist on üles korjatud rahvaluuleline teade "loksperil" käimisest. Kõige populaarsemad nõiasabatite ajad on rahvaluule järgi volbriöö ning jaaniöö (esimest aitas populariseerida Goethe kirjanduslik suurteos "Faust" ja teist Mussorgski orkestripala "Öö lagedal mäel"). Nagu eelnevast aimata, viisid talupojad mitmel pool Euroopas volbri- ning jaanipäeva paiku üsna agaralt läbi ka ebakristlikke kombetalitusi. Kui elav usk muutub folklooriks, annab ta ainest ilukirjandusele. Varauusaegsest talurahvariitusest Harry Potteri lendluudpallini ei olegi pikk maa.

Lahtiste silmadega ringi käies võib tänapäevalgi leida Põhjasõja-eelsete usukommete pudemeid. Alles hiljuti ilmus Eesti meedias reportaaž sellest, kuidas meie lõunanaabrid jaanipäeva tähistavad. Muuhulgas oli juttu pika ajalooga Läti väikelinnas Kuldīgas jaaniöödel toimuvast jooksuvõistlusest, kus joostakse alasti. Ehkki teadaolevalt ei ole tegemist sajandite taha ulatuva traditsiooniga, peegeldub selles häbitus ettevõtmises ikkagi kaugetel aegadel harrastatud paganlik viljakusrituaal.

Ja kui nüüd ausalt kõnelda, siis pole nõiausk Vanalt Liivimaalt kuhugi kadunud. Posijad, ohvrikivid ja pühad metsad on endiselt (või jälle?) au sees. Ehk peabki see nii olema.

*

1689. aasta ussimaarjapäeval Põlvas aset leidnud skandaalne juhtum sai põnevusromaani "Kuradil on lapse nägu" peamiseks inspiratsiooniallikaks. Rootsiaegset kurioosumit lahti harutades tundsin ennastki nagu detektiiv, kes peab hallide ajurakkude abiga panema seosetutest kildudest kokku tervikliku pildi.

Kuradiloo alusmüüriks on 1694. aasta jõhker nõiaprotsess, kuid raamatus leidub seiku, mis seovad teda varasema juhtumiga: tegevus toimub Põlva lähistel ning tegelaste ringis on pastor Andreas Lundiuse vend Thomas ja kaupmees Carsten Mülleri samanimeline poeg.

Suur osa romaanis sisalduvast ajaloolisest ainesest on tõene, ent iga kord, kui lausesse ilmub Pedaste kihelkond või mainitakse midagi Pedastega seonduvat, tuleks lugejal olla ettevaatlik. Ilukirjandus tahab olla ju tõest ilusam!

Vaataks kuradile näkku

Igast meepotist võib leida tõrvatilga, lambakarjast musta oina ja ubinakorvist mädanenud pabula. Igas eesti suguvõsas on mõni kelm, pedofiil või endine kommunist. Või koguni Rail Balticu pooldaja. Mis parata! Keegi pole elusast peast täiuslik, seda saavad olla ainult surnud (mistõttu hoitakse kiidusõnu just nekroloogide jaoks, elavatele pole mõtet neid raisata).

Kui inimesel on valida, kas andeks anda või vimma kanda, siis valivad enamik meist teise variandi. Eksivad kõik, kahetsevad vähesed, andeks saab mõni üksik. Üks väike puudus, patt või aps muudab kõrvalseisjad plaksupealt kriitikuteks. Mõnus on näha pindu teise silmas. Mõnus on sõimata ja sarjata - kasvõi tagaselja. Andestamine tähendaks allaandmist, kogu ärapanemise lõbu jääks sündimata. Kui poleks vaenlast, tuleks ta välja mõelda.

Õelus on nii levinud, et seda võiks lausa inimese loomulikuks varjuküljeks pidada. Iseasi, kas tõesti peab kõik selle, mis on laialdaselt levinud, automaatselt normaalseks kuulutama. Ka nõges tükib roosipeenrasse ja ohakad nisupõllule. Kes tahab ilusat aeda näha või suurt saaki saada, peab ikka "loomulike" sissetungijatega võitlema.

Inimhing vajab harimist nagu maagi, mis meid toidab. Aga katsu õeluskotile öelda, et ta on õel - saad endale vihavaenlase kogu eluks. Kurjajuurt hingest välja kaevata ei ole võimalik. Kes on juba kurjaks muutunud, seda parandab vaid haud.

Headus ja kurjus ei ole muinasjutu kategooriad. "Kurjuse" sildi alla liigituvad mitmed inimlikud pahed ja omadused: õelus, tigedus, kadedus, väiklus, viha. Inimene ei sünni kurjana, kuid ta sünnib isekana. Väikelapse jaoks on isekus ja jonn vahendid, millega end maksma panna. Teisiti ta ei saa ega oska.

Õnnetuseks jäävad paljud ka sipupükstest välja kasvades isekaks ning hakkavad jonnima kohe, kui nad oma tahtmist ei saa. Kes peab ennast maailmanabaks, kroonimata keisriks ja ilmeksimatuks kohtumõistjaks näebki enese ümber peamiselt vaenlasi, idioote ja värdjaid. Need, kes ei seisa egoistiga samal rindejoonel ega laula temaga sama laulu, on egoisti vaatepunktist ohtlik element. Nad tõrjutakse eemale, neid alavääristatakse või lihtsalt eiratakse.

Raskemal juhul seguneb isekus kibestumusega. Ehk siis: sünnipärane enesekesksus kohtub elu paratamatust ebaõiglusest johtuva mürkkibeda pettumusega. Kärbseid tapab kõige paremini tihlovoss, unistusi aga elu. Ei suuda keegi kokku lugeda neid õnnetuid hingi, kes oma purunenud unistuste teravate kildude peal püherdavad ning kõiki ja kõike maapõhja neavad. Alati on kuskil mõni õnneseen, kelle unistus täitub kellegi teise unistuse arvelt. Ja need "teised" ei saa seda andestada.

*

Uljaspead ei saa üle kiusatusest kuradiga kohtuda. Ikka tahetakse talle silma vaadata ja näha, mis nägu ta õieti on. Las ma jahutan teie uudishimu, te kartmatud tondikütid!

Kuradil on nunnu nägu. Otsekui lapsel.

Samal teemal:
Kuula! Näkid laulavad...

Mõni sõna näkkidest, auhindadest ja suurest kunstist (ehk väike kraaps lugejatele)

Näkid on mind juba varasest noorusest huvitanud. Küllap on selles omajagu süüd ka Anderseni merineitsikesel:

Paljude rahvaste kujutlustes on näkid ühtaegu ilusad ja ohtlikud olendid. Nad kehastavad veealuse maailma poeesiat, ürgsust ja salapära. Eesti rahvaluules esinevad näkid enamasti uppunute vaimudena. Nad ahvatlevad elavaid, ajavad nad hulluks ning viimaks hukutavad. Sellele folkloorsele vundamendile ehitasin ka oma põnevusromaani "Seal, kus näkid laulavad":

Kui käsikiri valmis sai, ei pidanud ma sellest lihtsakoelisest jutust kuigivõrd lugu. Aga kuhugi tuli see väike scriptum sokutada. Juhtumisi kuulutati välja kirjanduskonkurss BestSeller ning sinna ma näkijutu saatsingi. Suur oli mu üllatus, kui lugupeetud inimestest koosnenud žürii valis selle konkursi võidutööde hulka:

Pärast pisikest vapustust saabus muidugi rõõmulaine:

Täpselt aasta tagasi, 23. märtsil 2016 tuli "Seal, kus näkid laulavad" trükikojast välja. Vastuvõtt oli soe. Kohati isegi palav. Erinevais paigus toimunud raamatuesitlused läksid igati korda (ehkki Tartu inimesed ei leidnud tahtmist ega mahti kohale tulla), müük kulges lobedalt, mitmes raamatukogus olid lugejad sunnitud sappa võtma, et näkijutule ligi pääseda. Ent üllatused ei lõppenud. Mullu sügisel pälvis raamat Bernard Kangro nimelise preemia. No mis sa kostad:

Preemia kätteandmiseks korraldatud üritus oli ootamatult suurejooneline ja pidulik, õnnitlejaid terve külatäis ning rõõmu kui palju:

Viimaks olen hakanud ka ise selle raamatu peale pisut leebema pilguga vaatama. Kui see nii paljudele inimestele meeldib, siis ei saa olla tegemist väga kehva raamatuga, või kuidas? Aga noh, ei tasu lasta end kiidupobinast meelitada. Ammust ajast ju teada, et laps, keda ülearu kiidetakse, läheb hukka... Tunnustus tiivustab, kuid suurt kunsti tehes ei tohi liiga hoogu sattuda:

Ma ei ole professionaalne kirjanik, vaid asjaarmastaja. Seetõttu leian endiselt, et kirjandust (nagu ka elu) tuleb võtta vabalt:

... siis on rõõmu rohkem!

Lõpetuseks: tuhat tänu kõigile lugejatele! Te olete armsad!