Millal oli Eestis hea elada?

Rahulolematus ei vii edasi

Teile esineb vinguviiulite orkester!

Elu on läinud väga kalliks. Toit, ravimid, teenused, elekter, kütus, eluase, maksud... Eesti on täis röövleid, kes armutult rüüstavad tavakodaniku rahakotti. Kogu selle kaabakabande eesotsas on muidugi valitsus.

Palgad on väikesed. Pensionid on väikesed. Sotsiaaltoetused on väikesed. Vaesest ei hooli siin riigis keegi.

Arsti juurde ei pääse. Järjekorrad on pikad. Ennem sured maha, kui abi saad. Ja kui arstile pääsedki, pead ravi eest ikka peale maksma.

Ebavõrdsus on suur. Tallinnas elavad rikkurid, Tartus keskklass, aga mujal peavad inimesed sente veeretama ja juurikaid närima.

Pole siis ka ime, et lapsi jääb aina vähemaks. Vanu on palju rohkem kui noori. Eesti rahvas on välja suremas. Metsad raiutakse kah viimseni maha. 

Kõik on pekkis, riik on põhjas!

Rahvas aplodeerib maruliselt.

Olgu, aga kui Eestis on praegu halb elada (ja aina halvemaks läheb), siis millal oli viimati hea aeg? Enne koroonat? Kahetuhandendatel? Pätsi ajal? Või enne Muistset vabadusvõitlust?

Mulle ei meenu Eesti lähiajaloost ühtki perioodi, kui kogu rahvas oleks üheskoos õhanud: jah, Eestis on nüüd tõesti hea elu, lausa paradiis! Midagi sellist pole olnud ja ei tule ka, sest kellelgi on alati halb. Kes kaotab töö, kes tervise, kes lähedase inimese – isiklik kogemus mõjutab seda, kuidas tunnetatakse aega enda ümber. Kõige tulisemalt sõimavad riiki need, kes jäänud elu hammasrataste vahele. Need, kellel on raske, ei tantsi kunagi lillede ja liblikate keskel.

Muidugi on igaühel õigus olla kriitiline ja nõuda rohkem. Eesti riik on alati vigane, vajab üha putitamist. Kui kuskilt miski korda saab, hakkab juba teisest servast lagunema. Eesti riigi sümboliks on Auvere elektrijaam: remonditakse kogu aeg, aga töötab harva. No mida teha?

Sageli öeldakse, et rahulolematus viib edasi. Vaidlen vastu! Kui kõike, sealhulgas oma riiki, ainult kriitiliselt vaadata, siis jäävadki silma peamiselt vead ja puudused. Paraku on rahulolematus eestlastel nii sügaval veres (vist musta leivaga sisse söödud), et oskus olevikku märgata ja nautida jääb nõrgaks või kaob sootuks.

„Alati saab paremini!” sisendatakse meile juba maast-madalast. Aga on see tõesti nii? Äkki ei saagi paremini? Võib-olla on Eesti riigil ja eesti rahval võimete lagi käes? Ükski maratoonar ei jookse iga aastaga aina kiiremini, ükski kõrgushüppaja ei alista pidevalt uusi kõrgusi. Piir tuleb ette. Kas riigile siis loodusseadused ei kehtigi?

Võib juhtuda, et me ei saa enam palju rikkamaks. Ei saa targemakski. See, mis 35 vabaduseaasta jooksul saavutatud, jääb Eesti laeks. Rahulolematus ei aita edasi minna, vaid süvendab hoopis rahvuslikku alaväärsuskompleksi. Inimene, kes pole endaga üldse rahul, vajub kibestumise mülkasse. Kodanik, kes pole oma riigiga üldse rahul, niisamuti. Kibestumus ei lase aga selgelt mõelda, ei jäta ruumigi optimismile. Helgema tuleviku loomisel on viimane komponent lausa hädavajalik.

Ent rahulolematuse kõrval on veel üks tee. Leppida puudustega, mida kõrvaldada ei õnnestu ning suunata kogu energia ja tähelepanu oma tugevate külgede arendamisele. Eesti on ju kümnevõistlejate maa – kui kuulitõuge ja tõkkejooks kohe üldse ei lähe, siis treenime rohkem kaugushüpet ja odaviset!

Mis kõige tähtsam: tuleb olla loominguline. Riik – nagu ka lihtkodanik – ei tohi kinni jääda kulunud mallidesse, vaid julgelt midagi uut proovida, midagi teistsugust katsetada. Kui ei kulge nii, äkki kulgeb naa? Poliitik, kes kuulutab, et mingeid eksperimente riigivalitsemises olla ei tohi, paneb lukku ka riigi arengu, lükkab tõkkepuu parema tuleviku ette. Eksperimenteerima peab, isegi kui see ei anna kohe tulemust. Ka e-riik oli üks suur eksperiment, millest kujunes Eesti suurim edulugu. Mis on siis lõpuks mõistlikum: kas jääda oma vanade murede otsa halama või katsuda leida uusi ja julgeid lahendusi?

Pixabay

Võtame vahelduseks mustad prillid eest ja vaatame Eestit ka läbi roosade prillide.

Eesti on väike! See on hüve, mida kiputakse tugevalt alahindama. Tallinnast Tartusse saab paari tunniga, loodusesse võib jõuda mõnekümne minutiga ja ka väiksemas kohas elades pole vahemaad mingi takistus. Eestis on võimalik ühendada linnaelu ja loodus viisil, mis on paljudes Euroopa suurlinnades palju keerulisem või lausa võimatu. Loodus on alati lähedal. Metsad, rabad, meri, järved ja saared on osa igapäevasest elust. Seda rikkust ei saa rahasse arvestada.

Eesti on digiriik! See on me riigikese üks tugevamaid eeliseid. Suur osa riigiasju saab tehtud kodunt lahkumata: maksud, allkirjad, ettevõtlus, retseptid, valimised, registrid.

Eesti on turvaline! Kuritegevus ei ole siin sellisel tasemel, et inimene peaks oma liikumist või käitumist selle järgi planeerima. Ei mingeid gänge ega mafioososid. Veel olulisemad on tõhus õigusriik ja institutsionaalne turvatunne: korruptsioonitase on madal, politsei ja kohtud töötavad erapooletult.

Eesti on ettevõtjasõbralik! Väikeses riigis saab hea ideega kiiresti nähtavaks ja rahastajateni jõudmine on lihtsam kui suures riigis. Turg on küll väike, aga kliendid lojaalsed.

Eesti haridus on väga hea! Meie koolisüsteem toimib rahvusvahelises võrdluses lausa suurepäraselt. PISA tulemused on Euroopa (ka maailma) tipus ning rahva digioskused igati korralikul tasemel.

Eesti kultuur on rikas! Pisirahva kohta on meil väga tugev kirjandus- ja keeleruum. Hulgaliselt andekaid kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid, muusikuid – ei jõua kõiki ära kiitagi. Muidugi on meil imelised laulu- ja tantsupeod ning mitmekesine pärimuskultuur kamast triibuseelikuni. Eestlased on muuhulgas silmapaistev teatri- ja muuseumirahvas.

Eesti on imeline koht omaette olemiseks! See on üks Eesti suurimaid elukvaliteedi näitajaid. Lausa luksus. Kui tahad nädalavahetusel inimestest eemale saada, ei ole selleks vaja lennata kuu peale. Samas saad – kui soovid – nautida ka mõnusat linnamelu.

Jah, Eestis on just praegu hea elada.

Kehapositiivsuse petuskeem

Olla (endaga rahul) või mitte olla?

Iga keha väärib austust. Iga inimene on ilus. Aktsepteeri end sellisena, nagu oled. Aktsepteeri teisi sellisena, nagu nad on. Inimese väärtus ei sõltu sellest, kuidas ta välja näeb.

Need kehapositiivsuse põhimõtted kõlavad igati elutervelt, kas pole? Kehapositiivsus on normatiivne mõttelaad, kullakarva ettekirjutus, mis sätestab, kuidas ühiskond peaks toimima. Ometi laiutab ideaalide ja tegelikkuse vahel kuristik. Võõrast inimest kohates kujuneb esimene arvamus temast ikka väliste joonte põhjal. Ka sotsiaalpsühholoogilised uuringud kinnitavad, et välimus on lausa ülitähtis, et jätta endast head muljet.

Atraktiivse väljanägemisega inimesi hinnatakse sageli pädevamaks, usaldusväärsemaks ja lihtsalt meeldivamaks. Seda võiks nimetada halo-efektiks. Hea välimus annab hea aura. Samuti on uuringud korduvalt kinnitanud, et kehakaal, nahavärv, riietus ja muud välised tunnused mõjutavad tervet elukäiku: kas inimene saab soovitud töökoha, kas ta leiab endale sobiva partneri, kas tal on kogukonnas autoriteeti jne.

"Koletised" peavad rohkem pingutama, et ihaldatud eesmärgini jõuda. "Kaunitarid" saavad kergemalt läbi. Kauba üle otsustatakse pakendi järgi, nii on see alati olnud. Iluideaalid võivad kultuuriti küll suurel määral erineda ja ajas ka muutuda, ent ei kao kuhugi. Kollektiiv määrab, kuidas indiviid peab välja nägema ja häda talle, kui ta taevalikust ideaalist irdub! Õieti saavad ideaalile vastata vaid vähesed, kuid egas seetõttu täiuse latti allapoole lasta.

Ka inimesed ise on enda suhtes kohutavalt kriitilised. Küll on nina liiga suur või hambad liiga pikad, jalad liiga kõverad või kael liiga lühike. Naised tahavad endale ikka suuremaid rindu ja mehed suuremat peenist. (Tunnistan ausalt: mina ei taha. Olen oma mõõtudega rahul!)

Magnific

Ja muidugi see kehakaal. Kehamassiindeksi ahtasse ringi on paljudel meist keeruline mahtuda. Ülekilod muudkui kogunevad – hea, kui vahel mõnest lahti saad. Teised on enda meelest jälle liiga kõhnad, no ei tule liha kuidagi luude peale.

Ehkki avalikes aruteludes kipub fookus nihkuma just "paksude-kõhnade" küsimusele, ei keskendu kehapositiivsus üksnes kaalule. Teemad, mida kehapositiivsuse raames käsitelda, on mitmekesised: kehakuju ja kasv, puuded ja kroonilised haigused, armid, põletusjäljed ja amputatsioonid, nahahaigused, vananemisega seotud muutused, sünnitusjärgsed muutused. Ent kehakaal on omadus, mida vähemalt teoreetiliselt peaks saama kontrollida ning sellest küljest on kehapositiivset mõtlemist ka lihtne rünnata. Ise söövad ennast paksuks ja siis veel hõiskavad, et suured inimesed on ilusad!

Alles hiljuti tõid Tervise Arengu Instituudi teadlased avalikkuse ette uuringu, millest selgub kurb tõde: ülekaal ja rasvumine lähevad Eestile igal aastal maksma üle 120 miljoni euro. Ainuüksi otsesed kulud – arstivisiidid, ravimid ja haigusrahad – neelavad enam kui 100 miljonit. Ülemäärasest kehakaalust tingitud hädade ravimiseks kulub ligi kümnendik kogu tervishoiule eraldatud rahadest.

Nende teadmiste taustal peab tunnistama: ülekaal on tõsine terviserisk, mitte uus iluideaal. Paraku on kilode allavõtmine ja normaalkaalus püsimine Heraklese ülesanded. Paljud üritavad, kuid sihile jõuavad vähesed.

Aga oh imet, nüüdseks on maa peale laskunud kõikide paksude päästeingel, kõikvõimas Ozempic. Selle imerohu tohutu populaarsus lööb hiiglasliku mõra kehapositiivsuse vundamenti. Tegelikult ei taha ju keegi olla paks. Kui on võimalik vähese vaevaga (ehkki mõningate riskidega) kaal kontrolli alla saada, siis haaratakse võimalusest igal juhul kinni.

Riburadapidi lisandub turule üha uusi ravimeid, mis aitavad ihust liigset rasva välja pigistada. See muidugi ei tähenda, et ülekaalumure on nüüd igaveseks lahendatud. Ükski rohi ei anna tulemust, kui inimene seejuures oma elu- ja mõtteviisi ei muuda. Kehapositiivsed loosungid hoopis takistavad uue ja parema minani jõudmist.

Kas kehapositiivne mõtlemine on siis pettus? Ei, seda mitte. Kehapositiivsus tähendab leppimist. Mu keha on praegu selline ja muuta ei anna midagi. Samas ei tohi nõnda mõeldes sattuda allaandmisrežiimile. Positiivne suhtumine oma kehasse tähendab muuhulgas enda eest hoolitsemist.

Ikka tasub end siit-sealt kohendada ja klattida, kuid totaalne rahulolematus oma keha, oma vaimu templiga tekitab asjatut muret ja meelehärmi. Väikesed vead teevadki inimese ainulaadseks, või mis?

Samal teemal:

Kaunitarist saab koletis

Uma tüü ja võõra viin tapp är

Nakkami molutama!

Siin ilman tulõ iks üle jõu tetä, ku tahat midägi kätte saia. Ja esiki sõs om vähä, esiki sõs saa-i tuud kätte, mis tahat.

A. H. Tammsaare

"Ei olõ aigu," ütles üts. "Ma olõ nii väsünü," kaibas tõnõ. "Tüüd om pallu," virras kolmas. "Jõvva-i kõkkõ är tetä, mis vaia olõs..." Ah, olkõ parõmb vaiki, ti käüti mullõ joba närve pääle! Muud inämb ei kuulõ, õnnõ tüü ja tüü. Kas vetelvorsti ja tsianahavidäjä omma ilmast peris är kaonu?

Magnific

Jah, rahalda õnn tarrõ ei trehvä. Õhust ja põhust elä-i kiäki. Pääle tuu tsusk inemiisi takast kohusõtunnõ, süämeasa ajaminõ ja tahtminõ hinnäst proovile panda. A ku tubli elläi ütesttüküst tüüd murd, nii et olõ-i aigu maada kah, sõs kuna tä hindäle hüvä ärolõkit tege ja elust tõtõstõ mõnnu tund?

Ku ma lats olli, käve mu vanatädi tütär tõnõkõrd külän. Kutsõ tedä õnnõ tädis. Tuuhavva pidäsivä mu vanõmba viil lehmi ja tädi ütel näile: "Tüü, mugu tüü! Egä päiv üts nüsmine ja hõõrmine. Kuis ti niimuudu eläti? Pitu ei piä, reisu pääl ei käü – ma ei saa joht niimuudu. Mis mõtõt om terve elu lehmä perse takan passi?"

Seo viimäne lausõ õkva süüdü mu miilde. Tädi esi oll kah maalats, kiä pidi neiupõlvõn sarviliisi-sõraliisi kamandama, a pääle tuud opse tä kuulmeistris ja saie häste mehele. Elumõnust pitsit tä vällä kõik, miä jõudsõ. Hulga aastid es olõ timäle kahus antu.

Ma või häbüldä kellädä, et must ei olõ lehmä perse takan passijat saanu. Eläjid käsütä iks, a tuu man mõista ma väega kinäste moluta. Õigõ molutamine ei tulõ kah vaivalda. Seo om kunts, mis saa käppä kõvva harutaden. Molutamine ei olõ laisklõminõ, a ummamuudu mõttõ- ja teguviis. Jüssi Fred om taast kuntsist küländ kõnõlnu, egäüts või timäst oppust võtta.

Erätreener ja musklimiis Hüdsi Sander, kiä om johtumiisi Setumaalt peri, selet üten uma videon, et tä tüüt mitu aastat Austraalian ja sääl oll timä jaos kõgõ illusamb aig sõs, ku tä videl niisama sängün ja vahtsõ lakkõ. Es liiguta tilligi – ja hää oll olla. Timä jaos om molutamine üts muud, kuis stressiga, seo ilma ao hirmsa tõvõga, toimõ tulla ja hindä sisemädse minaga kokku saia.

Molutamine om pia sama, mis meditiirmine. Mõtõ juusk vabalt, üttegi himmu pääle ei tulõ, aigu om maa ja ilm. Molutajal jakkus aigu, tuud kallis varra, miä tüümurdjal tüküs käest lipsama. Ku õnnõ kellä perrä tormada, olõt ütskõrd nõnulõ sita seen. Aigu ei anna kiäki manu, ku esi ei võta.

Mu meelest om molutamine kimmäle köüdet viismisega. Õigõ molutaja mühkäs sakõstõ: ei viisi! Ku inemine ei viisi midägi tetä, ei tähendä tuu, et täl ei olõ tahtmist vai väke. Hoobis vastapiten! "Ma ei viisi!" om sääne lausõ, millest kirgäs tahtõjõudu ja hindäkimmüst. Ütlejä tiid uma väärtüst ja mis timä jaos kõgõ parõmb om.

Uma tüü ja võõra viin tapp är, ütel vanarahvas targastõ. Tuuperäst tulõ mõõtu pitä, hinnäst hoita ja tõnõkõrd pidurit tõmmada. Aus inemine tüüga rikas ei saa, mille tä sõs nii armõtulõ orjas? Ei piä kõikaig ilmadu tubli olõma. Kaku juhe vällä, viska jala saina pääle ja mõtlõ ummi mõttid. Usu vai ei: tüü või su perrä uuta.

Kuradil on taadi nägu

Ameerikat juhib Brežnev, Venemaad Hitler ning juudid korraldasid Netanyahu eestvedamisel uue holokausti

Kümme aastat tagasi hakkasin kirjutama raamatut „Kuradil on lapse nägu”. Kes lugenud, see teab, millest niisugune pealkiri. Ent praeguse maailmakorra iseloomustamiseks tuleb kasutada vastupidise sisuga diagnoosi. Kurjusel on taadi nägu.

Tänapäeva kolm apokalüptilist ratsanikku – Putin, Trump ja Netanyahu – on nagu mädanevad korjused, keda hoiab liikvel vaid võim ja mingid kahtlased hääled nende endi peas. Kainet meelt või südametunnistust nad ei tunne. Need sõjakad vanameheraiped on meie maailma segi pööranud. Nad on toonud endaga kaasa hulga kriise, vihkamist ja roimasid. USA-d juhib Brežnev, Venemaad Hitler ning juudid korraldasid hiljuti Netanyahu eestvedamisel uue holokausti. Küll me elame ikka huvitaval ajal!

Ärimees-meelelahutaja Donald Trump (79) on muutnud USA poliitika millekski, mis meenutab rohkem labast telemängu kui demokraatlikku riiki. Ta suutis panna oma poolearulised valijad uskuma, et iga probleem on kas demokraatide, immigrantide või mingi müstilise süvariigi süü. Tema kõned mõjuvad kui väljavõtted hullumaja patsientide lobast, millega nood hommikuti enne rohtude võtmist sanitare kimbutavad.

Trumpi ajastul on matslik käitumine ja valimatu solvamine muutunud täiesti aktsepteeritud poliitiliseks instrumendiks ning faktid lihtsalt tüütuteks detailideks, mida võib oma suva järgi muuta ja mudida. Ta ei ühenda oma riiki, vaid hoiab seda kahes lepitamatus leeris nagu vanal heal kodusõja ajal. Ta on krooniline valevorst, alatu korruptant ja moraalilage võhik. USA on tema isiklik äriprojekt, millest võidavad vaid tema lähikondsed ning aina enam rikastuvad miljardärid. Iroonia – mees, kes lubas Ameerika taas suureks teha, on muutnud maailma võimsaima riigi naeruväärseks meemiks.

Pixabay

Massimõrvar Vladimir Putin (73) on Kremlis nii kaua istunud, et noorem põlvkond võib juba arvata, et Venemaal ei toimugi valimisi, vaid lihtsalt automaatne tarkvarauuendus. Ta esineb kui tugevuse ja stabiilsuse kehastus, kuid tegelikult meenutab tema süsteem Moskva äärelinna kortermaja lifti: paljud kardavad seda kasutada, aga alternatiivi ka pole. Putin ehitas riigi, kus võimukriitikud satuvad „seadust” rikkudes trellide taha, vajuvad mürgitussümptomitega haiglavoodisse või kukuvad lihtsalt aknast alla.

Tema läbinisti ebainimlik poliitika põhineb ideel, et mineviku impeeriumi taastamine on tähtsam kui vene rahva normaalne elujärg. Samal ajal, kui propaganda räägib rahvuslikust hiilgusest, pakivad need, kel veel vähegi mõistust peas, kohvreid. Venemaa rohked maavarad võiksid teha sellest jõuka, innovaatilise ja demokraatliku riigi, kuid selle asemel meenutab süsteem järjest rohkem Lenini hauakambrit, kus kõik peavad sunniviisiliselt kummardama ühe ja sama poolmäda eksponaadi ees.

Putini maailm kubiseb välisvaenlastest, sest muidu hakkaks rahvas küsima ebamugavaid küsimusi tohutute sisemiste probleemide kohta. Tatikaeas sai Putinikene Leningradi tänavail suuremate poiste käest pidevalt vastu molli, nüüd maksab ta selle eest kõigile kätte. Tulemuseks on Stalinit kummardav Venemaa, mis kardab tulevikku nii palju, et üritab elada minevikus ning hävitada seejuures oma naabrid.

Jahve lõukoer Benjamin Netanyahu (76) on muutnud Iisraeli marurahvuslikuks mudamülkaks. Ta on kahtlemata osav intrigaan, kes hoiab kõigi küünistega võimust kinni, kuid tema peamine eesmärk pole riigi juhtimine, vaid iseenda poliitiline ellujäämine. Netanyahu valitsemise ajal on ka juudi ühiskond muutunud järjest polariseeritumaks. Tema katsed kohtusüsteemi ümber kujundada panid paljud iisraellased kartma, et demokraatia muutub lihtsalt ühe mehe show’ks.

Rahvusvaheliselt on Iisraeli kui vaenlastest ümbritsetud murdmatu väikeriigi maine saanud tugeva löögi. Kümned tuhanded surnud palestiinlased on fakt, mida Netanyahu pooldajad püüavad küüniliselt ümber kirjutada. Samal ajal on näha, et ka Iisraeli rahvas on väsinud pidevast hirmust, vastandumisest ja poliitilisest draamast. Netanyahu juhib riiki nagu närviline maletaja, kes on nii keskendunud järgmise käigu võitmisele, et ajab lõpuks kogu laua ümber.

Kui riigijuhi suurim siht on lõputult võimul püsida, kannatab rahvas. Ometi on need kolm nimetatud nuhtlust tõusnud riigitüüri juurde täiesti demokraatlikel valimistel ja püsinud seal väljakannatamatult kaua. Putin on võimutsenud juba 26 aastat, Netanyahu kokku 18 aastat ja Trump eelmise ametiajaga koos natuke üle 5 aasta (ehkki tundub nagu 15). Isegi kui nad peaks juba lähiajal jumaliku sekkumise tõttu maha kärvama, jäävad nende külvatud kurjad seemned veel kauaks mulda. Umbrohi ei hävine.

Muidugi võib seda taatide-hirmuvalitsejate nimekirja vabalt pikendada: Xi Jinping (72), Recep Tayyip Erdoğan (72), Aleksandr Lukašenka (71). Nad kõik on suured „konservatiivid”, kes seisavad „traditsiooniliste väärtuste” eest. Despootide pühade traditsioonide hulka kuuluvad muuhulgas õigusriigi põhimõtete eiramine, kodanikuvabaduste piiramine, isikukultus, vägivald ja terror.

Mõni riigijuht ei taha tulevikku ehitada, vaid minevikku mumifitseerida. Kahjuks kannatavad selle barbaarse pensionäride türannia tõttu kõige enam just terve mõistuse ja südametunnistusega inimesed.

Hüpake saatana karussellilt maha!

Miks ma sotsiaalmeediat ei kasuta ja miks sinagi peaksid sellest hoiduma

Paljude minuvanuste eestlaste esimene kokkupuude sotsiaalmeediaga toimus rate.ee kaudu. Hääldati ikka rate, mitte reit. Sinna riputati oma pildid, mis olid enamasti fotokaga klõpsitud, sest pildistavad telefonid polnud veel eriti levinud. Selfi oli täiesti tundmatu sõna. Rates sai sõprade pilte hinnata, neile sõnumeid saata ja „tšättida”. Kusjuures, rate oli Eesti omatoodang, Korobeiniku lapsuke. Mõned möllasid välismaist päritolu Orkutis ja Myspace’s.

Olin lõpuklassis, kui tegin konto ka värskelt loodud Facebooki. Proovisin, aga ei meeldinud. Kustutasin konto ära, ehkki olude sunnil tuli see mõni aasta hiljem uuesti avada. Facebook on ju rahvatikuregister, kus igaüks peab ilmtingimata kohal olema.

Pixabay

Nüüdseks olen sotsiaalmeediast (eesti keeli ühismeediast) tagasi tõmbunud. Ei viitsi enam jamada. Kui järele mõelda, toob kogu see feissbukkide-instagrammide-tvitterite-snäptšättide-tiktokkide saatanlik karussell kaasa ainult kurja. Vedas, et terve nahaga tulema sain!

Sotsmeedia laastab kasutajate psüühikat. Teeb närvihaigeks, kasvatab ärevust ja depressiooni. Pidev võrdlemine teistega kasvatab rahulolematust ja laseb enesehinnangu põhja. Lisandub moodne tõbi FOMO – inimene hakkab kartma, et jääb millestki olulisest ilma, kui ta kogu aeg ei sirvi ja rulli. Laikide ning kommentaaride kogumine tekitab haiglase hasardi.

Enamasti ei piirdu sotsmeedia ohvrid ühe konto ja kanaliga, vaid püüavad olla kohal mitmel eri platvormil. Sellega kaasneb tohutu ajaraiskamine, sest minutid ja tunnid kuluvad „lemmiksisu” peale. Tähelepanu killustub, keskendumisvõime halveneb. Võivad tekkida stress ja unetus. Pidevate katkestuste tõttu on häiritud töö, õppimine ja pereelu.

Sotsmeedia sõltuvus pole põrmugi kergem kui joomarlus. Sõltlane peab kogu aeg vaatama telefoni – äkki on midagi uut, ägedat, huvitavat? Platvormid hoiavad kasutajat lõksus, algoritmid aheldavad. Meiega manipuleeritakse ja kõigil on sellest täiesti suva.

Ei teadvustata sedagi, kui ohtlik on oma isiklike andmete jagamine. Ühelt poolt koguvad sotsmeediaplatvormid kasutajate andmeid, et neile „sobivamaid” reklaame näidata. Samas suureneb võimalus sattuda pettuste või identiteedivarguste ohvriks. Vanad, lolli peaga tehtud postitused võivad hiljem kahjustada inimese karjääri või mainet. Paistab, et privaatsus on paljude sotsmeedia kasutajate jaoks moest läinud nähtus.

Nii nagu tuli levib kiirelt kuivas heinas, levib valeinfo sotsiaalmeedias. Libauudised ja pahatahtlik propaganda lipsavad kergelt ajukäärude vahele ja kui nad on seal juba kodunenud, siis välja visata neid enam niisama ei saa. Algoritmid loovad infomulle, kus kasutajad näevad ainult nende vaateid toetavat sisu. Maailmapilt ähmastub. Kaob piir tõe ja vale vahel.

Näost-näkku suhtlemist kipub vähemaks jääma. Tekivad raskused sügavamate ja tähenduslike suhete loomisel. Kui kogu suhtlus toimub ainult läbi suure või väikese ekraani, satub ohtu ka empaatiavõime. Me ei mõista enam üksteist.

Sotsmeedia saatanakarussell põhjustab veel hulga vaimseid ja füüsilisi hädasid: küberkiusamine, stalkimine, mõõtmatu infoküllus, negatiivne uudisvoog, äärmuslik poliitiline vastandumine, vaenukõne. Tumedad jõud rebivad inimlikkuse ja inimkonna lõhki.

See, mis paarkümmend aastat tagasi tundus veel tore ning ohutu, on muutunud vastikuks ja jubedaks. Maailm pole ainult ekraanide taga. Tõeline, loomulik ja vahel isegi päris meeldiv elu käib ikka luust-lihast inimeste keskel. Loodetavasti ei vaju see teadmine päris unustusse.

Miks minust kunagi õpetajat ei saa

Seletuskiri Maruküla põhikooli direktorile

Lugupeetud hr Kriidimägi!

Tänan teid, et tegite mulle lahke ettepaneku asuda Maruküla põhikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks, aga... Andestust, et pean kohe alustuseks viskama õhku selle vastiku „aga”, mis kõik hea ja ilusa alati ära rikub. Mõistan, et praegusel ajal on õpetajatest väga puudus ning seetõttu tuleb paljudel koolijuhtidel kõvasti vaeva näha, et leida vähegi kompetentseid inimesi seda keerulist ja räpast tööd tegema. Ei, räpast tööd ma ei pelga, olen küllalt sitta visanud. Aga... Tegelikult on asi väga lihtne: ma ei kõlba õpetajaks. Lubage lähemalt selgitada.

Lugesin hiljuti Bel Kaufmani raamatut „Allakäigutrepist üles”, mis peaks olema kohustuslik kirjandus iga õpetaja laual. Raamatu tegevus toimub ühes New Yorki keskkoolis 1960. aastail, ent peaaegu kõik, millest Kaufman kirjutab, kehtib täiel määral ka tänase Eesti hariduselu kohta. Sündmused on antud edasi kirjade, memode, dokumentide, õpilastööde ja muu taolise pahna kaudu, mis rõhutab selgelt haridussüsteemi kolme suurimat probleemi: 1) bürokraatia, 2) bürokraatia ja 3) bürokraatia. Ohjeldamatult vohav, iseennast paljundav, täiesti ravimatu kasvaja – bürokraatia.

Õpetajad kulutavad rohkem aega paberimajandusele kui oma põhitööle, mis peaks olema ikka teadmiste ja oskuste edasiandmine ning tublide ja sõltumatult mõtlevate kodanike kasvatamine. Ministeeriumi, haridusameti ja kooli juhtkonna poolt tulevad aina juhtnöörid, reeglid, käsud ja keelud. Bürokraatide jaoks on olulisem protseduuriline täpsus kui õpilaste tegelikud vajadused. Suhtlus ametnike ja õpetajate vahel kulgeb ebaisikulises, masinlikus vormis. Süsteem töötab nagu vabrik, ent keegi ei tea, kuidas seda inimlikumaks muuta.

Mina, looduse- ja loomasõber, ei taha olla osa sellisest hingetust masinavärgist. Pean end kokku võtma ainuüksi selleks, et teha mõni klõps tuludeklaratsiooni esitamiseks. Igapäevast aruannete, tööplaanide ja kurat teab mis muu möga esitamist ei taha ettegi kujutada. Ka e-kool ja tehisaru pole bürokraatiat vähendanud. Otse vastupidi! Ei-ei, mina ei hakka oma kallist elukest bürokraatia ehk debiilsuse peale raiskama.

Õpetajatel napib aega, tähelepanu ja jõudu, et iga õpilasega eraldi tegeleda. Eh, isegi „tegelema” on siinkohal häirivalt kantseliitlik sõna. Õpetaja peaks õpilase jaoks olema ennekõike teejuht. Noor inimene oskab ise infot otsida, kogu nett on seda pilgeni täis. Aga just nüüd, sel segasel ajal, kui infot, sealhulgas lausvalesid, meeletutes kogustes toodetakse, vajab noor inimene hädasti kedagi, kes talle õiged rajad kätte juhataks. Kedagi, kes näitaks, kuidas teha vahet õigel ja valel. Noor vajab kedagi, kes teda kuulaks, mõistaks, temaga arvestaks. Kuidas ta muidu tarkuseni jõuab?

Freepik

Aga õppekava tuleb täita, mitte õpilastega „tegelda”! Mind ei huvita kusagilt kõrgelt Olümposelt maa peale kupatatud õppekavad. Kui oleksin õpetaja, järgiksin neid valikuliselt, hoolega mõõtes ja kaaludes. Ainult õppekava täites jääksid õpilased ju puha lolliks.

Egas õpilasedki ole illikukud. Paljud käivad koolis ainult pinki nühkimas, sest seadus nõuab. Lapse kohustus on õppida, aga kohustuslikud asjad on alati igavad, tüütud ja sünnitavad trotsi. Kõurikud ei leia, et haridus oleks nende jaoks kasulik. Koolis pole nad uudishimulikud ega loomingulised, ehkki sisimas võivad nad seda olla – ja kuidas veel! Pealtnäha ei huvita neid isiklik areng. Ühesõnaga, õpetaja peab olema see võlur, kes taolised motivatsioonita õpilased eriliste trikkide ja loitsude abil õppima paneb. Ma pole kindel, kas minu kätes sellist võluväge leidub. Kardan, et õpilased lähevad ikkagi hukka. Ma ei suuda neid päästa.

Osundan veelkord Bel Kaufmani, kes ka ise mõnda aega õpetajana töötas. Piinlikult paljudel õpilastel puudub elementaarne lugemis- ja kirjutamisoskus. Juba kuuskümmend aastat tagasi oli see õpetajaile suureks mureks, mis siis tänapäeva seisust kõnelda. Noored on kirjandusest veelgi rohkem kaugenenud. Mängida, striimida ja tiktokkida on ju palju lahedam. Ei pea nii palju oma ajukest pingutama. Aga pingutuseta – ja seda ütlen nüüd tõesti õpetaja häälega – ei sünni midagi head. Ülesmäge läheb tee alati vaevaliselt. Ometi tasub ränk töö ja vaev end ära. Noh, peaaegu alati. Õnne on ka vaja, aga õnn armastab ennekõike tarku.

Kaufmani romaani peategelane, noor õpetaja Sylvia suudab raskustest ja läbipõlemise ohust hoolimata leida õpilastega kontakti. Õpilased hakkavad teda austama või vähemalt hoiduvad tema vihkamisest. Mina ei suuda noortega ühist keelt leida. Ei suuda end maksma panna. Ent teisalt: olen vahest liigagi kompromissitu, põhimõttelagedust ma ei salli.

Õpetaja peab oskama suhelda igas asendis ja olukorras, vajadusel ka järeleandmisi tehes. Peab taluma sõimu ja räuskamist. Kusjuures kurje sõnu tulistatakse õpetaja pihta sageli mitmest suunast, nii õpilaste, vanemate kui ka – oh õudust – kolleegide poolt. Sääl igavesel lahinguväljal peab olema paks nahk nagu sinivaalal. Mina ei viitsi jamada nendega, kes minusse lugupidavalt ei suhtu. Saadan nad otsemat teed põrgu ja heidan oma elust välja. Ma ei kavatse asuda märklaua rolli. Õpetajal sellist luksust pole.

On veel üks oluline põhjus, miks ma õpetajaks ei sobi. Tegelikult olekski pidanud sellest alustama. Hea õps on muuhulgas eeskuju, igati moraalne, kammitud, pestud ja kuivatatud. Moraalne oskan ma olla küll, aga seejuures toodan regulaarselt pornograafilist materjali ehk viisakamalt öeldes: täiskasvanutele mõeldud sisu. Kuidas saab minusugune, kes ühtegi mungakloostrisse ei kvalifitseeru, klassi ees tuleviku põlvkonda kujundada?

Kiri venis pikale, vabandust. Aga nüüd te siis teate, miks pidin teie palvele eitavalt vastama.

Lugupidamisega

M. K.

Olõ halv lats!

Headus on vaestele

Kas selleks, et elus edasi jõuda, peab ilmtingimata kõigile meeldima? Nii ja naa. Ühest küljest tuleb lihtkodanikul tõepoolest paljudele endast kõrgemal seisjatele kogu aeg meele järele olla. Laps peab tegema ikka nii, nagu tema vanemad, vanavanemad, õpetajad ja üldse kõik suured inimesed tahavad, vastasel juhul on ta üks paha ja kasvatamatu väänkael. Tuleb korralikult käituda, hästi õppida ja täita vastu vaidlemata kõik käsud. Täiskasvanueas peab meeldima oma bossile. Kes ei allu, kaotab töö. Peab meeldima pruudile-peigmehele-elukaaslasele-abikaasale, et suhe üldse toimiks. Lühidalt, ilma ego maha surumata ei liigu asjad kuidagi. Hea on see, kes sõna kuulab.

Freepik

Teisest küljest näib, et kõige kaugemale jõuavad hoopis need, kes teevad täpselt seda, mis ise tahavad. Kas maailma rikkaim mees, Muskuspart, oleks säärase hiiglasliku ärilaeva kapten, kui ta oleks terve elu talitanud ainult nii, nagu nood „teised” ootasid ja tahtsid? Ainult pühendumise, raske töö ja puhta südametunnistusega ei jõua keegi rikkuse ja võimuni. Kui Poti-Trump oleks heatahtlik, armas, viisakas ja läbinisti aus härra, siis poleks ta praegu president, vaid lihtsalt üks pensionär, kes kusagil Florida soos golfipallikesi veeretab.

Suureks saab see, kes autoriteedile vastu hakkab. See, kes normidest üle astub. Nahaalsuse ja isekuse toel võib saavutada kaugelt rohkem kui empaatia ja vastutulelikkusega. Aga isekaid on palju ja peab olema ekstraklassist ülbik, et jõuda päris tippu. Vigu ei tohi seejuures tunnistada, valetamine ja vassimine – või moodsas keeles öeldes: alternatiivsete faktide esitamine – on lausa kohustuslikud. Oma eesmärgi nimel tuleb vahel ka üle laipade ja varemete marssida. Ei mingit kahetsust ega ohvrimeelsust! See kuldne põhimõte kehtib nii äris kui ka poliitikas.

Ega vaesel olegi põhjust ülbitseda. Ülbus ja isekus on rikaste privileegid. Headus jäägu vaestele, nagunii pole sellest midagi kasu.

Elu võimalikkusest linnas

Kas mullikas puhub mullikesi?

Suvi on see õnnis aeg, kui suur osa linnarahvast liigub maale. Kas niisama puhkama, mõnd lavastust-kontserti nautima või rändlindude kombel pesitsema. Suvilad lüüakse lille, muruniitjad pannakse käima ja toolid kolitakse verandale. Lühike imede aeg tuleb ära kasutada, enne kui tähed langevad ja lumi maas.

Linn on täiesti ebaloomulik elukeskkond. Asfaldi ja betooni sees ei idane teragi. Ka inimene jääb seal kängu. Palju tossu ja kära, rahu ei kuskil. Elatakse tihedalt üksteise kukil nagu rotid. Hämmastav, et inimesed linnas hulluks ei lähe. Või noh, küllap nad ongi hulluks läinud, muidu ju linnas ei elataks. Aga mõelge: linnas on ju tööd ja meelelahutust ja üldse kõik head asjad käe-jala juures! Miskipärast kiputakse nende heade asjade sees ometi läbi põlema. Tekib igatsus rahu järele.

Linnad said alguse linnustest, ehkki vaid vähesed muinasaja linnused kasvasid linnaks. Kõrged müürid ja vallid pidid kaitset pakkuma, ent samal ajal olid need vaenlase sihtmärgid. Kuhu rahvas koguneb, sealt on, mida röövida. Läbi ajaloo on linnarahvas kannatanud rohkem kui maarahvas, sest sõjad, katkud ja näljahädad jätavad väheseid linnu puutumata. 

Eestlaste ellujäämise garantiiks on hajaasustus. Lambakari, mis hoiab tihedalt kokku, on huntidele kerge saak, aga sellist karja, mis igasse ilmakaarde laiali jookseb, ei suuda hallivatimehed täielikult hävitada.

Linnastumise tõttu koondub rikkus aina tihedamalt suurematesse linnadesse ja nende ümbrusse. Ega Eestis neid va suurlinnu õieti polegi, Tallinn ja ehk veidi ka Tartu. Linnastumise teine ots on ääremaastumine. Külad, alevikud ja väikelinnad jooksevad verest tühjaks. Maaelust kaugenemine toob kaasa kultuuri lahjenemise ja traditsioonide nõrgenemise. Laulu- ja tantsupeod üksi eestluse juurikat elujõulisena ei hoia.

Maaelu tundmata ei tunta ka enam esivanemate pärandit. Tammsaare on küll kõigutamatu klassik, aga tema teosed pole kuigi linlikul lainepikkusel. Võitlus maaga jääb moodsale lugejale kaugeks eksootikaks, mis paljusid enam sügavalt ei puuduta.

See, mis maal kasvanud lapsele on iseenesest mõistetav, pole linnalapsele sugugi mitte. Ühes linnakoolis küsis õpetaja kuuenda klassi lastelt, kes on mullikas. Keegi ei teadnud. Polnud kuulnudki! „Äkki mullitaja?” pakkus üks õpilane tõsimeeli. Pole vist mõtet küsida, misasjad on „loog”, „lüpsik” või „sirp”.

Päike särab rõõmsalt. Linnarahva jaoks tähendab see rannailma ehk puhkust, maarahva jaoks heinailma ehk tööd. Ja nii need kaks rahvast omavahel kokku ei saagi.

Samal teemal:

Ei pea olema linn, et olla pealinn

Pada ja katel, kumb on mustem?

Mida arvasid vanad eestlased Iisraeli-Palestiina konfliktist

Saatan elab Pühal Maal. Kus mujal, nii on see ammust aega olnud. Lõõmav põrgutuli Lähis-Idas ei kustu niipea, isegi kui see vahel tuha alla kaob. Siinsed reaktsioonid Jeesuse kodumaal toimuvatele õudustele on aga mõnevõrra üllatavad. Meele- ja muiduavaldusi ühe või teise vaenupoole kaitseks võib pidada märgiks sellest, et mõte ja sõna meie riigis on tõepoolest vabad ning maailmas toimuv läheb ka kohalikule elanikkonnale korda. Aga lubage küsida: kuidas saab mõistlik inimene Iisraeli-Palestiina konfliktis üldse poolt valida? Hää küll, las kohalikud juudi- ja islamikogukonna liikmed vaidlevad. Eestlane võiks aga sel teemal rakendada vanasõna: rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Mida teha, kui ajad on kurjad ja juhe jookseb kokku? Tuleb vaadata tagasi, pöörduda esivanemate poole, ammutada jõudu traditsioonidest, tuletada meelde vanarahva väikseid, aga väekaid tarkuseteri. Eestlane on vahetanud pastlapaari kingade, saabaste ja plätude vastu. Paraku paigutati ühes pasteldega muuseumivitriini ka muistsed tarkused. Esivanemate tarkus on kristalliseerunud vanasõnadeks, mille väärtus ajas ei kahane. Neis põlvest põlve edasi antud sõnades peegeldub meie rahva stoiline, neutraalselt analüütiline ja samas ka enesekriitiline meelelaad.

Mida oleksid vanad eestlased arvanud iisraellaste ja palestiinlaste lõppematust vihavaenust? Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Või siis: kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Kindlasti oleks lisatud: targem annab järele. Mida oleks öeldud palestiina terroristide raketirünnaku peale? Nagu küla koerale, nõnda koer külale. Mida oleks hüütud noile sinisilmadele, kes Palestiinat toetavate plakatitega tänavale kogunevad? Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise!

Võtame ette mõned väited. Iisraellased on süüdi. Palestiinlased on süüdi. Iisraellased on ohvrid. Palestiinlased on ohvrid. Kõik need väited kehtivad. Kes mõõk käes elab, see mõõk käes sureb. Terroristid ründasid süütuid iisraellasi, Iisraelil on õigus end kaitsta, aga parim kaitse on rünnak. Paraku ei ole võimalik Gaza tsooni terrorismist puhastada, ilma et tsiviilisikud kannataksid. Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad.

Niikaua, kui Palestiinat (mis on nagu riik ja ei ole ka) esindavad terroristid, kes ei ihka muud kui Iisraeli hävitamist, ei saa rahust juttugi olla. Lahendus? Palestiina vajab rahumeelset legitiimset valitsust, mis tunnustaks juudiriiki. Õige hõlma ei hakka keegi. Ei tasu aga loota, et praeguse põrgutule valgel hakkaksid vaenupooled sõbralikke lepinguid sõlmima. Lootus on lollide lohutus, aga loll saab kirikuski peksa.

P. S.

Muistsed ugandlased hoiatavad: är topku nõna sita sisse!

Eesti vajab häid trolle

Kumb maitseb paremini: Nutella või Onu Bella?

Mõnevõrra üllatuslikult tõi Draamateater sel suvel lavale loo Onu Bellast. Üllatav polegi, kellest tükk tehti, vaid kus see tehti. Draamateater on omandanud ju konservatiivse etendusasutuse imidži, vastuolulistest teemadest käivad nad üldjuhul kaarega mööda. Aga ehk polnudki Bellas midagi vastuolulist. Tema lorilaulud liitsid rahvast üheksakümnendate algul samamoodi nagu Mattiiseni isamaalised laulud vaid mõned aastad varem.

Onu Bella on üks esimesi artiste, keda ma oma lapsepõlvest üldse mäletan. Olin siis nelja- või viieaastane, kui ta mu teadvusse jõudis. Umbes samast ajast mäletan ka pereansamblit Sõnajalad. Onu Bella ja Sõnajalad – äärmuslikemaid vastandeid annab otsida. Aga selline see punaokupatsioonist toibuv Eesti oli. Hull aeg täis hulle inimesi. Ühed pidasid Onu Bellat labaseks rõvetsejaks, teised aga pesuehtsaks geeniuseks. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, paistab õigus olevat viimastel. Sõnajalgadest näitemänge ei tehta, Bellast küll. Draamateatri tükk ainult kinnitab Bella kui kordumatu kultuuriikooni staatust.

Eriti hästi mäletan lapsepõlvest kaht Bella laulu: „Koolis on vahva” ja „Seksikas poiss”. Neid kedrati raadios päris jõudsalt. Väikse tatina ei teadnud ma muidugi, mida „seksikas” tähendab, aga arvasin, et küllap see midagi tähtsat on. Onu Bella suurim hitt „Ma võtsin viina”, mille esmaettekanne toimus legendaarse Öötelevisiooni eetris, peaks kuuluma lausa kohustusliku palana kõigi laulupidude repertuaari (Mart Juur tegi vist sellise ettepaneku). Kõlab nagu pühaduseteotus? Sugugi mitte. „Ma võtsin viina” puudutab eestluse põhialuseid hoopis sügavamalt kui nii mõnigi surmtõsine kantaat, mis spetsiaalselt laulupidudeks kirjutatakse ja mis kohe pärast peotule kustumist unustatakse.

Onu Bella sai hakkama vähemalt kahe vägiteoga. Esiteks legaliseeris ta viisipidamatuse ja teiseks tõi moodi meeste stringid. Ehkki jah, praeguste Eesti meesartistide jalas pole stringe eriti näha olnud. Aga mine tea, võib-olla Taukar kannab neid. Salaja. Bassi varjus.

Üheksakümnendate kaoses polnud kellelgi lihtne orienteeruda. Rahvas ärkas okupatsioonist nagu üldnarkoosist ega saanud päris hästi aru, kes ta on, kus ta on, mis on õige ja mis vale. Just sellisel ajal oligi tarvis tolasid, narre, pajatseid – nimetagem neid, kuidas tahes. Trollid, jah, ütleme trollid. Onu Bella oli üks hea troll, kes kõverpeegleid sinna-tänna tassides seadis küsimärgi alla ei midagi vähemat kui tegelikkuse mõttekuse.

Tema loomingut võib võtta kui popmuusika paroodiat, vabastavat naljatamist, aga teades, et tegemist oli väga intelligentse mehega, siis püüdis ta rahvast ka omal moel harida ja valgustada. Ärgitas raamidest välja murdma, teisiti mõtlema ja käituma. Paraku kiputakse endiselt liiga sageli arvama, et kui teeb teisiti, siis teeb valesti.

Seda tänuväärset trollitööd, millega Onu Bella sai hakkama muusikas, tegid kuningriiklased poliitikas. Kuningriiklasi on peetud pullivendadeks, kes riigikogus ainult lollitasid, kuid naasugune hinnang on ülekohtune. Kuningriiklaste fraktsiooni kuulusid peamiselt ajakirjanikud ja humoristid, kes „Pikri” aegadest kogutud kapitaliga Toompeale purjetasid ja seal korda looma asusid. Praegused ekrelased on kurjad trollid, kelle roosa unistus on iseseisev ja -mõtlev riik hävitada. Kuningriiklased olid seevastu head trollid, sest nad paljastasid poliitilisi idiootsusi, naeruvääristasid suurte isamaalaste tühje lubadusi ja osutasid demokraatliku riigi ülesehitamisel paratamatult tekkivatele vigadele.

Üksainus näide. Kummaline küll, aga miskipärast leidsid mõned kirikuusku saadikud, et riigikogu istungitele peaks alati eelnema palvetund. Kuningriiklased tegid vastukäigu ja kõmistasid loitsu lausudes šamaanitrummi. Tänu sellele tulid ka riigikogulased mõistusele ja palvetunnid jäeti ära. Tol kaugel aal võtsid rahvasaadikud veel õppust.

Lollitamine on lolluste paljastamiseks tõhus meetod. Heal trollil peab olema piisavalt nutti ja silmaringi, ilma nendeta lollused sihile ei jõua. Praegugi kõigume kaose serval, maailmas näib valitsevat korralagedus. Just sellisel ajal on nõudlus heade trollide järele pakiline. Hädasti on tarvis ka õpetajaid, politseinikke, päästjaid, õdesid, bussijuhte ja keevitajaid. Aga kõige suurem tööjõupuudus valitseb trollide sektoris.

Vanad trollid on pensionil või surnuaias, noori eriti peale ei tule. Jajah, püstijalakoomikuid või igat masti mõminaräppareid võib ju aeg-ajalt trollimas näha, kuid neist ei piisa. Rahva vaimse tervise huvides tuleb välja kuulutada konkurss uute trollide leidmiseks. Eesti otsib supertrolli, kel oleks suus vähemalt kolmkümmend kaks naljahammast.

Lesed lendavad taeva all

Kuidas päästa maailm? Kogu võim tuleb anda naistele!

Rahuajal leiutatakse kodumasinaid – ikka selleks, et oleks vähem vaeva. Sõjaajal leiutatakse tapamasinaid – ikka selleks, et oleks rohkem laipu. Sõjakaarikud ilmusid lahinguväljale üle 4000 aasta tagasi Mesopotaamias. Keskaja lõpul hakkasid paukuma tulirelvad. Tankid on surma külvanud alates Esimesest maailmasõjast. Vietnami sõda on nimetatud ka helikopterite sõjaks, ehkki ameeriklastele need võitu ei toonud. Ukrainas käib esimene droonide sõda.

Pixabay

„Droon” on tuletatud inglise sõnast drone, mis tähendab isamesilast. Eesti keeles nimetatakse isamesilasi õieti leskedeks. Seega – kas praegu käib hoopis leskede sõda? Aga mesilaslesed ei ole üldse sõjakad, neil pole mürki ega nõelagi. Lesed arenevad viljastamata munadest ja nende ainus eesmärk on tagada mesilaspere järelkasv. Pärast suguakti nad surevad.

Kogu töö teevad ära emased. Ka taru valitseja on emane, kes on füüsiliselt teistest mesilindudest suurem. Kui võtta arvesse, et mesilased sumisesid siin planeedil juba sauruste ajal, üle saja miljoni aasta tagasi, on nad oma evolutsioonilises arengus inimkonnast kõvasti ees. Algsed mesilased olid lihasööjad, putukariigi kiskjad. Nad elasid üle Maaga kokku põrganud asteroidi, jääaja ning teised kataklüsmid. Pikapeale said neist rahu armastavad olendid ja kogu maailma aednikud, kes võtsid enda hooleks tolmeldada kõikvõimalikke taimi.

Mesilane on peaaegu ainus putukas, kes lasi end inimesel kodustada. Kõne alla tulevad veel siidiussid, kes on õigupoolest liblikad. Inimene õppis tundma mesilase peent kokakunsti, salajase retsepti järgi valmistatud jumalikku rooga, mett. Aga mine tea, võib-olla kodustas kaval mesilane hoopis inimese. Määris talle mett moka peale.

Inimesel on mesilaselt küllaga õppida: töökust, hoolsust ja täpsust. Ka seda, kuidas üles ehitada ideaalne ühiskond, mis kestaks muutumatult miljoneid aastaid. Siin pole mingit suurt ja keerukat nippi. Kogu võim tuleb anda naistele, nemad teavad, kuidas pere ja riigi eest kõige paremini hoolitseda. Mehed sigitagu lapsi ja kaunistagu sohvat. Las naised tegutsevad. Mehed on inimkonna tuksi keeranud, nende võim pole end õigustanud. Nüüd peavad naised korra majja lööma, puhastama kärjed ja tolmeldama tuhandeid ahtraid õisi, et need viimaks vilja kannaks.

Tagasi lihtsate asjade juurde

Mida mõista, mida hukka mõista?

Kirjandus kipub tihti jääma muusika, filmide ja teatri varju, kuhugi kultuuri ääremaale. Raamatuid, mille sisu oleks paljudele tuttav ja mis tooks kaasa elavaid üldrahvalikke arutelusid, sünnib aina vähem. Kirjandusest kõneldakse peamiselt siis, kui mõni kirjanik on suure jamaga hakkama saanud. Ehk siis poleemikat ei tekita mitte teosed, vaid nende autorid. Olgu nad siis elavad või surnud.

Kirjanike-küüditajate juhtum (nimetagem seda nii) sai näiliselt alguse kirjanike maja seinale kinnitatud Smuuli bareljeefist. Ühed nõuavad mahavõtmist, teised allesjätmist, ehkki kirjanikkond on oma otsuse juba langetanud. Monumendisõjad pole Eestis sugugi haruldased, lahinguid on peetud nii vabadussamba, pronkssõduri, Pätsi pea kui ka disko-Joala pärast. Rääkimata sellest, et punamonumendid langevad nagu doominokivid. Kas Smuuli bareljeef on üks neist? On see punategelase või andeka kirjamehe mälestusmärk?

Pixabay

Monument ei ole pelk kujunduselement, see on sümbol, mis kannab tähendust ja oma aja vaimu. Ka kirjandusteosed on monumendid. Kui mõni autor satub mis tahes põhjusel ebasoosingusse, hakatakse ka tema teoseid kraanaga maha võtma ja buldooseriga ümber lükkama. Demokraatlikud ja diktatuursed ühiskonnad on ses mõttes õõvastavalt sarnased. Tuleb kümme korda mõelda, enne kui kivist ja paberist monumente kõrvaldama asutakse, sest hävitatut on hiljem väga raske taastada.

Jah, Smuul ja Vaarandi osalesid küüditamises. Küüditamine on inimsusvastane kuritegu. Inimsusvastased kuriteod ei aegu. Kui Smuul ja Vaarandi peaksid imekombel elus olema (üks 101-, teine 106-aastane), võiks nad kohe praegu kohtupinki saata. Ent surnuid pole aus üles kaevata ja nende üle õigust mõista. Nad ei saa ennast kaitsta.

Tühistamine on moes ja sageli ka õigustatud. Aga kõike, mis vastukarva, ei saa tühistada. Kui Smuul ja Vaarandi nende nooruspattude pärast meie kultuurist välja visata, jääksime kõik natuke vaesemaks. Vaarandit tühistades tuleks ära keelata ka „Saaremaa valss”, millele poetess teadupärast sõnad on kirjutanud. Kas keegi suudaks asemele kirjutada paremaid sõnu? Või peaksime hakkama „Saaremaa valssi” laulma soomekeelsena?

Smuuli näidendid tuleks kampaaniakorras teatrite mängukavadest välja rookida, sealhulgas „Polkovniku lesk”, „Lea” ja „Kihnu Jõnn”. Eesti Televisioon peaks lõpetama igaveseks kultusfilmi „Siin me oleme” näitamise, sest see põhineb ju küüditaja-stalinisti tekstil. Ka äsja esilinastunud „Suvitajad” tuleb ära keelata ja sulgeda erifondi, nagu tehti soovimatute teostega nõuka-ajal. Eesti muutub siis kõvasti õiglasemaks ja puhtamaks paigaks, eks ole.

Smuuli-Vaarandi juhtum tõstatab igipõlise dilemma: kas inimest kui kodanikku ja inimest kui loojat saab teineteisest eraldada? Ja kui, siis millistel tingimustel? Mida mõista, mida hukka mõista? Ärme aja asju väga sapiseks. Looming iseenesest ongi juba skisofreeniline nähtus. Näitleja mängib iga päev seda, kes ta tegelikult pole. Kunstnik loob vorme, mida reaalsuses sellisel viisil ei eksisteeri. Kirjanik kirjeldab üksikasjaliselt seda, mida pole olemaski olnud. Kodanikul ja loojal saavad olla erinevad identiteedid, mõtted ja motiivid. Kodanik tuleb kuritegude eest hukka mõista. Loojat tasub tema ajatu loomingu eest kiita ja meeles pidada.

Kirjaniku parimad (ehkki ka halvimad) omadused avalduvadki tema loomingus. Dickens olevat eraelus olnud kohutav inimene, kuid kui humanistlikud, soojad ja helged on tema raamatud! On elavate eesti kirjanike seaski põrgusigidikke (nimed jäägu nimetamata). Kui need põrgulised jätavad endast aga maha väärt loomingu, tuleb neile paljugi andeks anda.

Lõppsõna annan Debora Vaarandile. Keerulistel aegadel, viiekümnendail, pani ta kirja värsid, mida tasub ikka ja uuesti üles otsida, eriti praegu, kui ajad on taas keerulised.

Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale.
Siis kui umbsete mõtete paine
tinana vajus mu peale.
Kõndisin armsama heleda meele
otsekui käsipuu najal,
kuulates kevade hääletut sündi
kibedal kahtluse ajal.
Kuulates kevade hääletut sündi,
toites tihaseid aknal,
rännates mööda raamatulehti,
kannatlik, mõtlik ja vakka.
Määrates uuesti enese piire,
enese seinu ja lage.
Teades, et keeruka, raske ja kalli
elu eest ära ei page.

Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu
küsida, nõuda ja kosta,
vastata päevade rahutut kutset,
käskivat, suuda ja oska!
Tean, et vägevaks tormina huilgeks
pole mul kopsude mahtu.
Siiski ma armastan tormi ja põlgan
kaldale paisatud vahtu.
Siiski ma armastan maanteede kruusa,
hõõrugu jalad ta rakku.
Armastan laulu, mis kasvab ja kaigub
igasse maailmajakku.

Kui tõde võidab, siis vabadus kaob

Mida teha punamonumentidega?

Terve Eesti on täis mälestusmärke punaarmeelastest "kaitsjatele" ja "vabastajatele". Kokku leidub neid üle paarisaja. Mõnikord juhtub, et hoovinurka jääb seisma mõni roostes autoromu, seisab seal õndsalt palju aastaid, kasvatab enda ümber lihavaid nõgeseid ja pererahvas harjub selle vrakiga nii ära, et enam ei märkagi. Punamonumentidega on sama lugu. Aga romu koht ei ole hoovis, vaid romulas.

Kuidas on võimalik, et kolmkümmend üks aastat pärast iseseisvuse taastamist seisavad Eesti pinnal endiselt viisnurkadega ehitud monumendid "vabastajatele"? Pärast pronkssõduri teisaldamist võis arvata, et algab üleriiklik punakollide koristamise buum ja Eestimaa saab neist jõletistest viimaks ometi lahti. Aga võta näpust! Koristamine on tüütu töö, keegi ei viitsi seda ette võtta.

Kui punamonumendi alla on maetud sõdureid, tuleb seda käsitleda hauatähisena, mis nõuab muidugi taktitundelist lähenemist. Väljaspool surnuaedu asuvad "vennaskalmud" peab lahti kaevama ja säilmed kombekalt kalmistumulda istutama. Õnnetuseks on neid vähemalt 150! Kommunistliku sümboolikaga mälestusmärke ei tasu alles hoida. Välja arvatud juhul, kui vabaõhumuuseum avab punanurgakese koos igavese tulega – kümmekond eksemplari nõukogudemeelsest monumentaalkunstist võiks ju sellesse kollektsiooni kuuluda.

Kunstiajaloolisest seisukohast on olulised Maarjamäe ja Tehumardi punamemoriaalid, need jäägu. Justkui tasakaalustuseks asub Maarjamäel ka kommunismiohvrite mälestuspaik, ehk peaks sarnase rajama ka Tehumardile, ikka tõe ja õiguse huvides? Aga Narva tanki, mis paekivist postamendi otsas seisab ja oma roostes toruga tervet Eestit sihikul hoiab, ei julge niipea keegi puutuda. Muidu läheb mäsuks. Pealegi, kuhu siis värskelt abiellunud Narva pruutpaarid peaksid oma lindikesed riputama, kui tank vanarauda saadetakse?

Hiljuti võeti Tartus vastu otsus, et kesklinnas asuv Võidu sild nimetatakse ümber Rahu sillaks. Ega selleks otsest vajadust polnud. Sillale anti nimi 1965. aastal, kui punavõimurid tähistasid kahekümne aasta möödumist Suure Isamaasõja võidust. Tartu linn võinuks silla juba ammu pühitseda Vabadussõja võidule. Aga kui rahu, siis rahu. Vanem põlvkond mäletab, et nõukogude ajal kandis ka Vabaduse väljak Tallinnas Võidu väljaku nime. Suurrahva jaoks on tähtsad võidud, väikerahva jaoks rahu ja vabadus.

Tartus viib üle Emajõe ka Sõpruse sild, üks pikemaid kogu Eestis. Miskipärast pole selle ümberristimine veel kõne alla tulnud. (Ka Sõpruse kino Tallinnas ei häiri kedagi.) Kas sõprus on nõukogude propaganda leksikas kuidagi lahjem või ohutum sõna kui võit? Tegelikult seisame silmakirjalikkuse musternäidise ees. Hullusti amortiseerunud ja pea varisemisohtlikuks muutunud Preimani purdega (nagu tartlased seda omal ajal kutsusid) tähistati suurt rahvastevahelist sõprust. Mitte tühipaljast, vaid ikka sotsialistlikku sõprust!

Eesti ja vene rahva "igavikulise" sõprusliidu sümbol on ka vürst Vjatško ja Meelise kuju Kassitoomel. Ametlikult avati see 1980. aastal, meenutamaks Eesti alade "ühendamist" Vene riigiga. Siingi on tegemist punamonumendiga, ehkki – olgem ausad – näeb teine päris uhke välja, mõjumata seejuures pateetiliselt. Teisaldada või mitte, selles on küsimus.

Samalaadseid dilemmasid kerkib edaspidi üles ilmselt paljudes omavalitsustes. Hulk romusid jäävad kindlasti senisesse paika. Mineviku vastu ei saa, aga valskuse vastu küll. Kõik need kirjad kangelashaudadel, mis ülistavad okupantide vaprust – roostetanud, aga ikkagi valelikud. Kaua peab neid taluma?

Sinimustvalge võim peab oma tõed viimaks maksma panema. Just nimelt "tõed". Vabas riigis ei ole üht tõde, sest sõnavabadus tähendab ka tõevabadust. Sellised on demokraatia kaks palet. Kes tahab elada tõeriigis, peab jätma hüvasti vabariigiga. Vallutajad tulevad alati oma raudse tõega, millega lömastatakse kõik elav, mis ette jääb. Venemaal kehtib üksainus tõde, mistõttu pole seal ka vabadust. Tõe võit viib vabaduse.

Pliidiraud ja pulmavoodi

Mis on normide alus ja kes selle määrab?

Kõigi asjade mõõt on inimene. Just nõnda olevat öelnud antiikkreeka filosoof Protagoras. Seda mõttetera armastatakse tänapäevalgi korrutada, kui arutluse all on individuaalsed väärtused ja liberaalne relativism. Lihtsamalt sõnastades: iga inimene on kordumatu isiksus, kelle eripäradega tuleb igal juhul arvestada, olgu teemaks haridus, tervis või rõivamood.

Ka kuulus Platon seletab eelkäija mõtet lahti samal moel: nii, kuidas asjad minule näivad, nõnda nad ka on. Kui sama nähtust mõistetakse erinevalt, ei tähenda see, et üks osapool tingimata eksib. Mõlemal võib õigus olla. Ometi – nagu igaüks on omal nahal kogenud – ei taha tülitsevad asjaosalised kunagi lihtlabase viigiga leppida. Vaidluses peab ju tõde selguma!

Pliidiraua ja pulmavoodi põhiline sarnasus seisneb selles, et mõlemad peaks olema tulised. Aga pliidiraual lesides möödub aeg palju-palju aeglasemalt kui pulmavoodis. Seda nimetatakse suhtelisuseks. Tõde sõltub taustsüsteemist, tahame või mitte. Ühe õnn on teise õnnetus. Ja vastupidi. Ei jätku kõigile õnne, mõni peab vahel õnnetu ka olema. Kusjuures selleski vallas on kõik suhteline. Sõdur, kes saab lahingus haavata, on õnnetu, eks? Aga samas ei pea ta edasistes – võimalik, et verisemates – lahingutes osalema. See on ju õnn!

Pixabay

Igal pool ja igal ajal leidub neid, kes tahavad kõigile sama puuga mõõta. Kui rahvamass on ühetaoline nagu tikud topsis, on neid lihtsam valitseda. (Diktaatorite unelm!) Oleks ju imetore, kui füüsilised, intellektuaalsed ja emotsionaalsed vahed kodanike vahel oleks pisikesed, siis ei peaks igaühe soovide, tahtmiste ja veendumustega arvestama. Mis siis viga õpetajal õpetada, kui kõik õpilased klassis oleks samade vaimuannetega. Kokatädilgi oleks lihtsam, kui poleks ühtegi allergikut. Arstil tuleks ravida ainult samu haigusi, müüjalt nõutaks ainult ühtesid kaupu...

Seadused, määrused, reeglid, etikett, protokoll ja muud taolised süsteemid on loodud selleks, et vormitut ja äärmiselt mitmekesist inimkooslust kuidagi ohjes hoida. Kui keegi rikub seadust, saab ta karistada. Just-just, mõistetav. Seadused on ju selleks, et kaitsta häid inimesi halbade eest. (Naiivne, aga tõsi.) Ei saa vutti taguda, kui igaüks mängiks nii, nagu süda lustib. Eeskirjadeta liiklus oleks verine kaos.

Kuid reeglid võivad ka piirata, kärpida individuaalsust, kängitseda eripärast iseloomu. Kujutage ette, kui presidendi vastuvõtule tuleb kleidiga mees. Nõrgema närviga protokolliülem saadaks ta ukselt tagasi – härra, tõmmake ülikond selga! Kui kleidike siiski lastakse punasele vaibale patseerima, pälvib ta teatraalsete ahhetuste saatel tuhandete inimeste meelepaha. Mees ei kanna ju kleiti!

Aga kui ta tahab seda teha? Kui tal on mingi sõnum, mida ta selle kleidikesega edastab? Me mõtleme automaatselt, et mees kleidis ei ole normaalne (välja arvatud juhul, kui ta on näitleja, kes mängib... keda iganes). Miks nii? Miks võivad naised pikki pükse kanda, aga mehed kleiti mitte? Kust see reegel, kust see arusaam? Harjumus ütleb, traditsioon nõuab. Aga ikkagi - miks?

Normid tekivad mõistatuslikul moel. Vahel näib, et normid-kombed-etiketid on pelgalt kiuslike inimeste väljamõeldis, et nad saaks teistele ülevalt alla vaadata. Leidub küllalt arvukas seltskond kodanikke, kes tahavad peremehetseda ja teisi orjastada. Nad leiavad selleks ikka võimaluse. Väga tihti nimetavad need suure domineerimisvajadusega kiusupunnid ennast konservatiivideks. Löövad rinna kummi ja kirevad nagu kuked. Ja truud kanad kaagutagu rõõmsalt kaasa!

Ülikonservatiivne meel ei lase vabalt elada. Aga inimene on sündinud vabana. Me pole puuriloomad, vaid metslased. Oleme määratud elama oma instinktide järgi. Ja inimese kõrgeim, puhtaim ja üllaim instinkt, mis teda loomast eristab, on muidugi südametunnistus. Selle järgi tulebki toimida.

Aga südametunnistus on ju suhteline...

Sõda viirusega. Kas inimkond jääb peale?

Ükski epideemia pole maailma muutnud

Maailm pandi seisma. Just sellise lakoonilise märkuse võiks kirjutada tulevased kroonikud lahtrisse "Kevad 2020". Karantiine on nakkuse peatamiseks kehtestatud juba hallidest aegadest peale, ent seni on need olnud ikka lokaalsed ja mitte sedavõrd laialdaste piirangutega. Kõikjalt vaatavad vastu suletud uksed – koolid, teatrid, kaubamajad... Isegi paari tuhande aasta pikkuses ristiusu ajaloos ei ole veel ette tulnud, et absoluutselt kõik kirikud pannakse kinni. Niisiis elame erakordsel ajal ja see on pagana huvitav!

Imelikul kombel on hakatud koroonatõrjega seoses kasutama mõisteid, mida tavaliselt pruugitakse sõjaajal: võitlus, lahing, ohvrid, mobiliseerima... Mõni ütleb lausa otse, et me peame viirusega sõda. Ja ehk polegi see liialdus. Kui inimesed teineteisega sõdimisest ära väsivad, tapeldakse vahelduseks viirusega. Eriti selle uue ja tundmatuga, kes kannab – oh õudust! – krooni. (Corona – kroon ld k.)

Pixabay

Inimkond on suutnud alistada kõik olendid peale viiruste. Isegi katkubakter, mis juba antiikajast peale lugematul hulgal elusid nõudis, on tänapäeval antibiootikumide abil taltsutatav. Viirus on inimese viimne vaenlane. Olgu tal nimeks gripp, tuulerõuged, leetrid, herpes, mononukleoos, HIV või koroona – üht ja kindlat rohtu, mis neid kahjutuks teeks, ei paista olevat ega tulevat. Kõige tõhusamaks relvaks, ehtsaks tuumapommiks võitluses viiruse vastu on vaktsiin.  Ja tuumapommi valmimist praegu pikisilmi oodataksegi.

Õhus on palju hirmu, ebakindlust ja paranoiat – nagu sõjas ikka. Umbusk murendab vaimu. Püsige kodus! Ärge kuhugi minge, ärge midagi tehke, istuge varjendis, ei tea ju, kuhu järgmine koroonamürsk potsatab. Aevastus on kuritegu, köhatus tapmiskatse. Suheldakse maskide ja visiiride tagant. Nagu ulmefilmis. Või on see halb unenägu? Näpista mind... Ei, ära näpista, hoia eemale! Kaks meetrit!!

*

Eestlastel on viirustega omamoodi suhe. Maske meil kanda ei taheta, ka gripivaktsiinide järele pole siinmail suurt nõudlust. Eestlane on ikka mee- ja küüslaugu-usku. Kummardatakse eetrit ja palvetatakse pipraviina poole. Ja nagu iga laps teab – pole vägevamat rohtu kui viinasokid! Hüva nõuanne igaks kriisiks: jalad olgu soojas ja pea jäägu külmaks.

Kusjuures, linnaelanikud kannatavad kriisides alati rohkem kui maaelanikud. Olgu sõda, katk või näljahäda, maarahvas tuleb toime, allikas joodab, põld toidab, mets aitab. Linlased peavad rohkem närvitsema.

*

Juba on lendu lastud sogased ettekuulutused, mille järgi pole maailm enam endine. Kõik muutub ja korraga! Aga, ei pidage hoogu, seltsimehed! Ükski epideemia pole maailma kuigi palju muutnud. Võtame näiteks koletu katkupõrgu 14. sajandi keskel, mida suisa mustaks surmaks nimetatakse. Umbes kolmandik inimkonnast heitis hinge, kuid kas mõni riik langes, kas tekkis uus tsivilisatsioon, verivärske kultuuriline paradigma? Ei, sugugi mitte. Renessansi ja reformatsioonini jäi rohkem kui sajand, Euroopa poliitilisel kaardil ei toimunud mingeid tähelepanuväärseid ümberkorraldusi.

Ei muutnud maailma isegi hispaania gripp, mis viis aastail 1918-1920 hauda mõningatel andmetel lausa 100 miljonit inimest (pakutakse ka tagasihoidlikumaid arve paarikümnest viiekümne miljonini – mine võta kinni, suurusjärgud nii erinevad). Äsja lõppenud Esimene maailmasõda nõudis umbes kümme miljonit elu, kaks kuni kümme korda vähem kui järgnenud gripilaine, kuid ometi oli just sõda see, mis ka reaalselt ja väga põhjalikult maakaarte ja mõttelaadi muutis.

Muidugi võiks ju spekuleerida, mis oleks juhtunud, kui mõni hilisem türann - Stalin, Hitler või Mussolini - oleks gripiga siitilmast läinud. Lenini kaasvõitleja ning bolševistliku valitsuse juht Sverdlov suri tõepoolest 1919. aastal grippi. Kui ka Lenin oleks talle samal põhjusel järgnenud, kas Vene kodusõja või meie Vabadussõja käik oleks sellest muutunud? Kas Stalin oleks varem võimule pääsenud või saanuks ohjad endale Trotski? Samas: kui üks lurjus teisega asendada, mis sellest ikka muutub?

Epideemiad, mille eurooplased viisid indiaanlaste sekka, aitas valgetel Ameerikat vallutada, kuid haigused polnud selles määrava tähtsusega. Katk, mis Põhjasõja aegu oleks pea terve eesti rahva hävitanud, ei vääranud samas lahingute kulgu ega Peeter Suure auahnust. Maailma muudavad sõjad ja revolutsioonid, mitte bakterid ja viirused.

Tõsi küll, koroonakriis ja peatselt saabuv majanduskrahh võivad kõikuma lüüa nii mõnegi ebastabiilse ühiskonna. Kindlasti puhkevad järgnevatel aastatel mõningates riikides rahutused, relvakonfliktid ja näljahädad. Aga see puudutab ennekõike ühiskondi, mis juba niigi nigelatel sammastel kõiguvad. Koroona süvendab olemasolevaid probleeme, ei muud.

*

Maailm pole enam endine – see on mõte, milles peegelduvad korraga hirm ja soovunelm. Tahaks vanast ja kulunust lahti saada, aga mine tea, ehk on uus veel hullem. Teadmatus toidab hirmu, lootus sünnitab unistusi. Keegi ei oskagi õieti sõnastada, milline see uus maailm olla võiks. Apokalüptilised nägemused tekivad aga hämmastava kergusega. Üks vennike aevastab tänavanurgal – ja juba on maailm kaoses! Küll see inimese närv võib ikka õrnuke olla...

*

Aga kui võitlus koroona vastu on tõepoolest täismõõtmetes maailmasõda, mis siis lähitulevikus muutub? Ei pea olema ekstraklassist selgeltnägija, et ennustada: suur osa niigi virtualiseeritud elust poeb veel sügavamale virtuaalmaailma. Koolides ja ülikoolides saab "distantsutrall" õppetöö lahutamatuks osaks. E-poed paisutavad käivet ja sortimenti. Tekivad ka e-restoranid ja e-kohvikud, kelle tellimusi hakkavad ettekandjate-kelnerite asemel kätte toimetama üha toimekamad kullerid. E-kino (Netflix jt) võidab vaatajaid juurde. Ehk hakkavad ka teatrid aeg-ajalt tegema puhtalt veebipõhiseid lavaprojekte. Konverentsid-seminaridki toimuvad edaspidi järjest enam ekraanide ees, taga ja peal. Mis toob endaga kaasa reisi- ja lennufirmade allakäigu. Ühesõnaga, maailm pöörleb ikka edasi, päike paistab ja tähed säravad. Ei midagi ennekuulmatut.

Taoline tulevikupilt ei paista kummatigi roosiline. Tahaks ju ikka suhelda silmast-silma, näost-näkku, südamest-südamesse. Ei mingit kätlemist, ei kallistamist, ei musitamist. Ühest küljest ei muutu palju, aga teisest küljest... Meid ootab süvenev üksilduse ajastu.

Näib, et koroona ei ründa ainult kopsu, vaid ka südant. Ja ennekõike südant.

Poliitika ei ole tähtis

Võimukandjate malemäng eirab rahva tegelikke vajadusi

Ühiskond on ülemäära politiseeritud. Liiga sageli riputatakse lihtsate siiraste mõtteavalduste külge silt "punane", "radikaal", "liberast", "äärmuslane", "populist" või midagi veel hullemat. Kas riik on tõesti malelaud ja selle kodanikud etturid, ratsud, odad ja lipud – kõik eranditult mustad ja valged? Või siis liberastid ja populistid. Kelle huvisid selline liigitus õieti teenib?

Inimeste mured pole vasak- ega parempoolsed. Inimeste vajadused pole liberaalsed ega konservatiivsed. Ometi tapeldakse tõe eest, pureldakse põhimõtete pärast. Peaks ju taipama iga kodanik, kel silmad ja mõistus peas, et poliitikas on põhimõtted ajutised nagu kirjad liivarannal. Piisab vihmahoost või tõusulainest, vahel väikesest tuulehingusestki, et põhimõtted kaoks.

Mispärast siis ikkagi tapeldakse? Milleks? Võimu nimel? Küllap vist.

Võim saab meedias kohutavalt palju tähelepanu. Ajalehtede esimesed leheküljed reserveeritakse eranditult poliitikale, kultuurile jääb heal juhul paar lehekülge tagaotsas. Arusaadav, poliitikas toimuv mõjutab ju meie kõigi elu. Aga kas siis kultuur ei mõjuta?

Meie vabariigis, vabas riigis, on liiga palju võimu ja liiga vähe vaimu. Võim kipubki olema binaarne, kahetaoline, mustvalge. Vaim on seevastu kirjumirju, mosaiikne ja tuhandepalgeline. Aga kui kogu me argielu kulgeb tõesti vaid malemänguna mustas ja valges, siis olgu. Mängime seda vastandamise ja võitluse mängu. Paneme vastamisi võimu ja vaimu. Kumb neist on heledamat ja kumb tumedamat karva, jäägu igaühe enda otsustada.

Pixabay

Mina asun vaimu poolele. Ronin, vikerkaarevärviline lipp pihus, barrikaadile ja röögin täiesti kõrist: "Poliitika ei ole tähtis! Poliitikud on asendatavad." Jah, ma mõtlengi nii. Pole vahet, kes istub Kadriorus, Toompea lossis või Stenbocki majas. Ükski poliitiline tool ei jää tühjaks, tahtjaid on alati rohkem kui kohti. Aga lavastaja, kunstniku või kirjaniku surm jätab täitmatu lünga, haava, armi või vähemalt kriimu rahva ihusse.

Ülekohtune üldistus? Võib-olla. On ju silmapaistvaid riigimehi, keda jäädakse taga igatsema ning märkamatuid kirjanikke, kelle lahkumine ei pälvi ainsatki nekroloogi. Võimu ja vaimu allikad vulisevad siiski erinevates maailmades. Võim tuleb maa pealt, vaim aga taevast (ja vahel ka maa alt, vanasarviku küllusepaunast). Rahvasaadikuid valitakse ja hästitasustatud ametikohti riigitüüri juures antakse lojaalsuse või nahaalsuse eest. Kunstnikku ei vali rahvas, vaid kõrgemad väed. Olla loovisik tähendab järgneda kutsumusele, mille esitab kodeeritud sõnumina horisonditagune hääl.

Ent poliitikal ja kunstil on ka ühisjooni. Mõlemad peaksid ideaalis olema loomingulised alad, kus edukuse määravad töö ja talent. Miskipärast arvatakse, et poliitika tegemiseks pole annet vajagi. Ometigi on andetu minister sada viiskümmend seitse korda ohtlikum kui andetu luuletaja. Kehvad luuletused ei tee kellelegi liiga, kehvad seadused aga küll.

Ka loovusega on poliitikas kehvad lood. Julged ideed kunstis on alati teretulnud, lausa kohustuslikud, kuid poliitikas naerdakse raamidest välja murdvad mõtted ja ettepanekud kiiresti välja. Prooviks kodanikupalka? - Nalja teete, see on ju kopterilt raha külvamine!

Poliitikas tuleb võtta riske, nagu kunstis. Esmane tulemus ei pruugi olla viljakas ega meeldiv, kuid see võib avada uusi teid arengule. Paraku jääb poliitika liiga sageli kinni hallide kulunud mõttestampide otsa.

Poliitikud ei taha inimest mõista. Loovisikud teevad seda. Vähemalt üritavad. Suur osa kunstiloomingust tegeleb inimeseks olemise jätkuva müsteeriumiga. Poliitikas ehitatakse müüre, kultuuris sildu. Mõlemaid on vaja, kuid vahel saavad müürid põhjendamatult paksud ja kõrged, need laotakse üleüldse valesse kohta. Müürid peaksid kaitsma vaenlase eest, kuid selle asemel eraldavad nad üksteisest sõpru.

Ikka see koalitsioon ja opositsioon. Ei ole vahet, millised erakonnad siin- või sealpool rindejoont paiknevad. Nende arsenal ja laskemoon, propaganda ja alatud võtted on täpselt samad. Kui pooled vahetuvad, jätkuvad lahingud samal moel.

Despootilikes riikides on opositsioon likvideeritud, võimutseb üks partei, millele võivad silmakirjaks kaasa laulda mõned ustavad satelliiterakonnad. Sedasi käivad asjad näiteks meie idanaabri juures. Despootias ei saa kodanik toetada meelepärast erakonda. Tema valik on väga lihtne: olla valitseva režiimi poolt või vastu. Tervislikum on olla poolt.

Aga vaimumaailmas ei ole üldse opositsiooni ega koalitsiooni. Kunst, nagu elu isegi, ei kulge igasuguste eranditeta ainult vabameelsuse või alalhoidlikkuse voolusängis. Looming pole malemäng, vaid kaleidoskoop, mis keereldes üha uusi ja kordumatuid mustreid näitab.

Maletajad, piiluge vahel kaleidoskoopi!

Samal teemal:

Troonide äng

Lapik maa ja ümärik tõtõ

Mõnõl soomõ-ugri rahval, ka eestläisil, om sääne müüt, et maa sai algusõ üte ilmadu suurõ kotka, kulli vai mõtussõ munast. Säält kuurdu kõik luudus, tsirgu ja eläjä, inemiselatsõ kah naidõ seen. Nall’aga poolõs või üteldä, et joba muistidsõ eestläse tiidse, et mi elämi ümärigu maamuna pääl. A nüüd omma jummal tiid kost vällä karanu tegeläse, kiä raguva nigu rauda: maa ei olõ määnegi muna, hoobis pannkuuk!

Tiidläse kaibasõ, et suur jagu inemiisi ei usu tuud, midä tiidüs om selges tennü. Sa võit uma doktorikraadiga mitu tähtsät tüüd paprõ pääle viruta, a iks om koskil kõrtsilavva takan kiäki, kiä tiid hindä arust parõmbalõ, kuis as’a tegeligult omma. Ku maa om mõnõ meelest lapik ja kõik senimaani tettü tiidüstüü om puha võlss, ei saa esiki malgaga näile mutsu pähä pessä.

Egäütel uma tõtõ. Uma silm näge iks kõgõ parõmbalõ ja hindä mudsu om pääle ligembäl ku mõnõ opnu mehe uma. Populistligu poliitigu omma tuu mõttõviie üle võtnu: nuu as’atundja, kiä näütäse, et mõni "kuldnõ" säädüs vai plaan tuu riigile õnnõ kahh’u, kuulutõdas ullis ja tougatas kõrvalõ. Nii sünnüse egäsugudsõ Brexiti ja pensionireformi.

Pixabay

Tõtõ om laian lastun kattõ sorti: tõtõasi ja uskminõ. Tõtõas’a saa tiidüsligult selges tetä, mõõta ja egä kandi päält uuri. Uskminõ om tuu, midä egäüts esi õigõs pidä. Sääne tõtõ sünnüs süämen, a mitte pään. Ku imä arvas, et tohtri taht timä last vaktsiinõga är mürgütä, sis om sääl takan hirm ja murõ uma lillikese peräst. Esiki tuhat tiidüslikku uurmistüüd ei panõ timmä miilt muutma. Õnnõtusõs ei olõ pall’as tunnõ hää nõvvuandja.

Egäüts taht olla tark. Tahetas ilmaasju hindä jaos lihtsämbäs tetä, a suur tõtõ ei mahu ahtakõistõ pähä. Tuuperäst tsagatas tõtõas’a jupõs, võetas umas tuu, mis õigõ tunnus, ja jäetäs kõrvalõ tuu, mis mudsulõ rassõ kanda. Ku inemine usk, et kõik tohtri, tiidläse, poliitigu ja ärimehe omma üts sulikamp, sünnüse kergele ka mitmõsugudsõ salanõvvu-teooria. Sis naatas tõõmeeli uskma, et tohtri omma rohufirmadõ palga pääl, juudisugu George Sorosõga iinotsan taht kõik maailma inemise hindä tallaalutsõs tetä, Estonialõ panti pomm ja Inglüse kuninganna om kavvõst ilmaruumist sisse tulnu kuri sisalik (jah, esiki sääne populaarnõ teooria om olõman!).

Hädä ei olõ õnnõ mudsu seen. Õkvalt sai Nobeli kiränduspreemiä Austria kirämiis Peter Handke ja kõrraga pässi jant valla: vahtsõnõ avvuhinna saaja salgas perätüt veretüüd Balkanil, ku serbläse tapi 1995. aastal tuhandit bosnialaisi. Kõgõlõ lisas hoit Heidke avalikult sõakur’ategijä Miloševici poolõ.

Säändsit hää pää ja sulõga haritlaisi, kiä salgasõ marudalõ holokausti ja kiudutamist vai kaitsva muud viisi hirmuvalitsõjit, om aoluu joosul olnu uskmalda pall’u. Nä ei olõ ulli. Säändse anniga inemise tiidvä ju tõtõasju, a mille nä iks umast imeligust uskmisõst kinni hoitva?

Tapatalgidõ ja ümärigu maa salgaja omma nigu ütest eräkunnast. Nä ei taha usku, midä tiidjä ütlese. Mõni inemine om sääne, et tä sääd hinnäst nimme vasta "päävoolulõ". Tä taht olla kõigildõ esimuudu, vastanrind hariligulõ mõttõviiele. Ütle säändsele, et mi planeedi ilm om väega lämmäs lännü, ja timä aja nigu pull sõra vasta: seo om õnnõ üts latsi larmaminõ, ilmal ei olõ hätä midägi!

Piäs sündümä ime ja vällä tulõma, et ilm inämb lämmämbäs ei lää, lüü tuusama tüüp kimmäle jõrrama: ilm ei olõ sukugi kõrran, lätt õnnõ kehvembäs! Mis tetä, ku mõnõlõ miildüs hirmsalõ krassi.

Seo kirätükk tull kõgõpäält vällä rehekuu 24. pääväl Uman Lehen

Külad surevad välja. Väga hea!

Septembri lõpul toimusid mitmel pool Eestis üritused, millega kutsuti linnainimesi maale elama. Paar nädalat hiljem ilmus tontlik uudis: perioodika kojukanne võib juba lähitulevikus maalt ära kaduda. Asi selge - tulge maale, seal on hea rahulik, isegi ajalehed ei käi!

Sellest, et Eestis puudub tõsiseltvõetav regionaalpoliitika, räägitakse juba aastaid. Ka malga ja kirvega läbi viidud haldusreform pole positiivseid tulemusi kaasa toonud. Vähemalt mitte selliseid, mida palja silmaga näeks. (Excelis on muidugi kõik kenasti joone peal!) Imerohtu ei suuda keegi keeta, eriti veel säherdust, mis maale eluvaimu sisse puhuks. Jah, rahvamajade, koolide, lasteaedade ja raamatukogude akendes kumab endiselt tuli, ent nii mõneski paigas hakkavad viimased mohikaanlased pille kotti pakkima. Kaua sa tuuleveskitega võitled?

Kui isegi riigifirma nimega Omniva ei taha hõredaks jäänud maapiirkondi teenindada, ei ole ääremaastumise ehk sotsiaalse kõrbestumise süvenemist võimalik peatada. Eesti riik on igatipidi kallis. Väike riik on alati kallis. Kui soovime, et maapiirkonnad päris verest tühjaks ei jookseks, tuleb maaelanikele rängalt peale maksta. See raha võetaks muidugi suuremalt jaolt linlaste taskust, sest üle 70% inimestest elab linnas. Aga nii kibedaks ohverduseks pole linlased iial valmis. Vist...?

Pixabay

Maainimene on linlasega võrreldes pidevalt raskes seisus. Vähem teenuseid, vähem valikuid, vähem vabadust. Kõhedust tekitab, kui mõni riigiäss või pankur poetab jutu sees lauale idee kinnisvara- või automaksust. Tihtipeale on kinnisvara vaese maainimese ainus vara, ainus pidepunkt, mis aitab tal tunda end vähegi väärtuslikuna. Ilma autota ei tule maal kohe kuidagi toime. Paneme sõiduriistale maksud peale - karistame jälle maainimest, kes peab niigi päevas kümneid kilomeetreid läbima ja meeletult kütust (ehk raha) põletama.

Mõnel põlisel linnaasukal on ehk maaelust romantiline arusaam: puhas õhk, rohelus ja linnulaul. Või lilled, päike ja heinamaa, nagu Arno Tali ütleks. Aga õrna südamega romantikud maal ellu ei jää. Maal elamine on nagu pidev kümnevõistlus. Kõigi aladega tuleb hästi hakkama saada, ikka läbi valu ja vaeva, ja medalid jäävad ometigi saamata.

Aga vahel need medalid siiski tulevad... Raskused karastavad ja küllap on see ka põhjus, miks paljud meie spordisangarid on just maakad. Värsked hõbedamehed Maicel Uibo ja Magnus Kirt on pärit väikelinnast - esimene Põlvast ja teine Tõrvast. Ott Tänak tuleb Saaremaalt, Kärla külast. Ka paljude varasemate sporditähtede juured on maal: Georg Lurich ja Baruto kasvasid Väike-Maarja kandis, Gerd Kanter Vana-Vigalas, Erki Nool Võrus, Andrus Värnik Antslas, Heiki Nabi Hiiumaal, Aavo Pikkuus Meremäel, Heino Puuste Lagedil, Kristjan Palusalu Varemurru külas Läänemaal, Jaan Talts Tauste külas Pärnumaal... See nimekiri pole loomulikult ammendav. Ja et vehklejatele mitte liiga teha - ka Haapsalu, mis on juba üle kuuekümne aasta olnud Eesti vehklemise Meka, pole suure maailma mõõtkavas enamat kui külake. Kui maaelu täielikult kokku kuivab, võivad ka Eesti sportlaste saavutused olümpiaareenidel kokku kuivada.

Hääbumine on kurb, aga ka omamoodi ilus. Kuidas vaadata. Tegelikult on see isegi hea, kui paljud külad lõplikult välja surevad. Siis on ju arvukal linnu- ja loomariigil rohkem eluruumi. Oh seda rõõmu, kui Reinuvader Rebasest saab rahvamaja juhataja, Karu-Ott hakkab koolipapaks, Haavikuemand lasteaednikuks ja Rongaemand asub raamatukogu pidama!

Maaemal on kopsupõletik

Üleöö on moodi tulnud uus ja ootamatu sõna: "kliimaneutraalsus". Tähenärija küsib selle peale, missugune see neutraalne kliima olema peaks. Keemiline lahus on neutraalne, kui ta pole ei happeline ega leeliseline. Šveits on neutraalne riik, ei sõdi ega topi oma diplomaate teiste asjadesse. Neutron on neutraalne elementaarosake, ilma elektrilaenguta. Aga kliima?

Pole kahtlustki, et ilm on hukas ja noored niisamuti. Küllap läksid nad üheskoos hukka, orkaanid ja teismelised mässavad külg-külje kõrval, nii et pilpad taga. Kas pole huvitav, et noodsamad lumehelbekesteks tembeldatud noored protestivad vanade raudpoltide lodevuse ja lühinägelikkuse vastu? Vanemate (kliima)patud nuheldakse laste kaela, aga lapsed ei kavatse seda nuhtlust taluda. Miks peakski? Antarktika jääkilbi alt pole välja sulanud mitte ainult paljas maapind, vaid ka kurb tõde: eelnevate põlvkondade heaolu on laenatud - suisa näpatud - tulevatelt põlvedelt. (Ääremärkus: Eestis pole ühelgi põlvkonnal kunagi hea olnud. Ikka on tulnud mõisale, Moskvale või Brüsselile koormisi tasuda.)

Suvel möllasid tõsised metsatulekahjud Siberis ja Amasoonias. Mõlemat piirkonda on nimetatud maakera kopsudeks. Tähendab - Maaema kopsud on põletikus. Käesoleva septembri jooksul on kogu maailmas registreeritud üle kahe miljoni metsapõlengu (Global Forest Watch andmetel). Kõige punasem ala tulekaardil on Brasiilia, kus esimesel kevadkuul (lõunapoolkeral on teadupärast alanud kevad) registreeriti ligi pool miljonit metsapõlengut. Väga suure metsapõlengute hulgaga paistavad silma ka Angola, Mosambiik, Zambia, Indoneesia, Kongo DV ja Boliivia.

Viirus, mis Maaemale raske tõve põhjustas, on inimese ahnus. Need, kes maad metsast puhastavad, raiuvad puud maha ja jätavad need nädalateks kuivama. Kuivale materjalile pannakse tuli otsa, eesmärgiga hankida põllumaad. Tuld taltsutada pole aga lihtne. Kahjuks on suur osa Brasiilia metsaraiest ebaseaduslik ja seotud kuritegelike organisatsioonidega (otse öeldes: maffiajõukudega), mis tegelevadki maahõivamise ja metsaraiumisega. Koit Pikaro võttis Eesti maffial munad maha. Kus on see Brasiilia Pikaro, kes metsaröövlid peataks?

Paljude riikide keskkonnapoliitika, kui seda juhtub üldse olema, juhindub sovetiaegsest lendlausest "Me ei oota looduselt armuande, me võtame need ise!". Ei kommunistid ega kapitalistid ole maausku. Mõlemad rüüstavad taimeriiki, vägivallatsevad loomade kallal, reostavad vetevana valdusi ja röövivad maavarasid, unustades, et need pole ammendamatud. Vastutustundlik maausuline kapitalism võiks olla sama mõjuvõimas ja helge tulevikuga nagu hiinapärane kommunistlik kapitalism.

Pixabay/Giphy

Metsapõletajaid ei saa ka täie rauaga hukka mõista. Isegi brasiillased, aafriklased ja indoneeslased tahavad kuidagi ära elada, ükski suu pole seinapragu. Ja neid näljaseid suid tekib üha juurde. Juba muistsest ajast tuntud alepõletamine ehk sõõru tegemine on üks viis, kuidas põllu- ja karjamaad juurde hankida.

Tuhandeid aastaid tagasi asendus küttide ja korilaste ühiskond karjakasvatajate-põlluharijate omaga. Korilased pidid tahes-tahtmata elama kooskõlas loodusega. Mets toitis inimest, mistõttu tuli temasse lugupidavalt suhtuda. Korilane püüab elada metsaga kõrvuti, olla metsa liitlane. Karjuse ja kündja jaoks on mets vaenlane. Pimedast laanest tulevad kiskjad kariloomi murdma. Puude varjus ei kasva nisu ega hernes. Karjakasvataja-põlluharija mõtteviisi kohaselt tuleb metsaga võidelda ja temalt maad vallutada. See mõtteviis on saanud kogu maailmale hukatuslikuks.

Inimsugu vohab nagu takjaväli. Inimkonnast on saanud parasiitide koloonia, keda Maaema enam ära toita ei jaksa. Mesilasi, sipelgaid ja kõiksugu mardikaid jääb seevastu aina vähemaks. Vähemaks jääb ka linde, kelle peamise toidulaua moodustavad just putukad. Röövlinnud nälgivad, sest pole väiksemaid sulelisi. Paljud õrnad taimed kiduvad ja kaovad, sest pole kedagi, kes neid tolmeldaks. Looduse tasakaal nihkub paigast. Looma- ja taimeriiki ähvardab üleüldine nälg. Ka inimesi.

Euroopa Liit on võtnud suureks sihiks rohemajanduse. Olgem skeptilised - kas tavalised inimesed, kes elavad palgapäevast palgapäevani ja tahavad samas võimalikult mõnusalt tiksuda, on valmis üheskoos planeeti päästma? Brüsseli käsulauad tekitavad niigi trotsi. Uued meetmed, mida "kliimaneutraalsuse" nimel rakendama hakatakse, võivad kaasa tuua vastandmärgilisi kliimaproteste. Inimesed tulevad peagi tänavale, mässamaks rohelise mõtteviisi vastu.

Euroopa Liit hõlmab vaid pool miljardit inimest. Ligi kaheksa miljardi planeediasuka kõrval on see tühine osa. Euroopa võib näidata teed rohelisema tuleviku suunas, kuid tõbisele Maaemale on see kõigest üks väike valuvaigistav süst. Valuvaigisti ei ravi. Põletikuallikas on hukkaläinud riikides, vähearenenud ja ülerahvastatud maades.

Vaadakem rohkearvulise valijaskonna õlul ratsutavaid populiste. Miskipärast kipuvad nad kõik pidama naisi teisejärgulisteks olenditeks. "Ürgmeheliku" populisti jaoks on naine iluasi, tubli kodumasin ja üldse üks käepärane kaadervärk, mille abil oma ihasid ja tahtmisi rahuldada. Populismi alusmüür on alfaisaste kultuur, nii-öelda naiselikest ja pehmetest väärtustest puhas ideede ja hoiakute komplekt.

Seetõttu ei maksa imestada, miks kõik suured populistid on ka suured keskkonnavaenlased. Emake Maa on ju naissoost! Temagi on "konservatiividest" populisti jaoks vaid iluasi ja ammendamatu mõnude üsk.

Hoopis Maaema on tõeline konservatiiv, kes säilitab seda, mis väärtuslik ja ehe. Igaüks, kes hoolib Maast ja on tema nimel valmis võitlema, on feminist.