Pimedus… Vähe päikest, palju morne nägusid. Põhjamaine masendus. Mõni talv ei anna lundki, ainult pori. Hall tujutu taevas… Pikk-pikk ohe südamepõhjast… Kindlasti oled, hea lugeja, mõelnud, miks ei hellita Eestimaa meid küllusliku päikesepaistega. Miks ei võiks olla kogu aeg soe, et ninad ei tilguks ja käsi poleks vaja kinnastesse peita? Kas ei võiks olla rohkem ILUSAT ilma?
Kümme aastat tagasi võitis kinodes vaatajate südameid film „Tabamatu ilu“, kus mitmete kaasaegse ühiskonna hellade kohtade kõrval mõtiskletakse ka ilu ja inetuse teemal. Üks linateose tegelastest, noormees nimega Ricky, näitab oma naabritüdrukule videot väikesest tuules tantsivast kilekotist. Ta ütleb, et see on kõige ilusam asi, mida ta kunagi lindile on püüdnud. Tundub, et Ricky oskus näha ilu kõikjal enda ümber ei sobigi moodsasse infoajastusse. Ta jääb võlutult vaatama väikest valget kilekotti või tee ääres lebavat surnud tuvi – aga see ei ole ju normaalne, või kuidas?
21. sajandi inimene peab nägema kõiges ja kõigis vigu, peab olema kriitiline ning valmis märkama igas olukorras teiste eksimusi, et neile ära panna! Kes paneb ära, see on tegija, eks ole? Me peame olema iga hinna eest edukad ja üks võimalus selleks ongi konkurentidele „käru keerata“. Muidugi ei ole kellelgi ka aega. Tööd, rabelemist ja stressi on see-eest palju, sest pangakonto nõuab paisutamist. Vähemalt naabrist tuleb üle olla! Isegi virisemiseks hakkab aega nappima. Ja naeratavad näod jahedas sombuses kliimas – see on võimatu!
Maailm muutub kiiresti. Kõik kallineb, kiireneb ja kuhjub. On kerge kaotada tasakaalu ja kindlameelsust. Ebakindlusest sünnib aga hoolimatus. Siit edasi on sallimatuse, vihkamise ning vägivallani lühike samm.
Kõik tahavad elada rahus, kuid vähesed oskavad rahu säilitada. Pole vaja pöörduda Lähis-Itta, et näha sõda. Sõda toimub iga päev ning paljude inimeste hinges. See ei ole meie ajastu eripära, nii on alati olnud. Inimene on loomuselt sõjakas loom. Kui ta tunneb end ebakindlalt, siis ta ründab. Samamoodi käituvad kiskjad, kui võõras isend nende territooriumile tungib. Sõda ei tähenda ainult kuulipilduja tärinat ja lendavaid granaate. Iga halb sõna on relv, illegaalne tööstustoodang, mida saab kasutada teiste vastu. Hinge kogunenud vimm ning haiglane rahulolematus käituvad laenguna, mis võib vallandada kontrollimatu purustusjõu. Sihtmärgiks, ohvriteks on ikka inimesed. Kui sõjas kasutatavateks relvadeks jäävad vaid sõnad, on maailm kergelt pääsenud.
Enam kui kolme aastakümne eest salvestasid inglise laulja David Bowie ja tema ameerika kolleeg Bing Crosby koos jõululaulu „Peace on Earth/Little Drummer Boy“, millest kujunes Suurbritannias legendaarne hitt. Selles igihaljas duetis küsib Bowie: „Rahu maa peal… On see võimalik?“ Täpset vastust ta ei anna: „Võib-olla näeme seda päeva…“ Jälle see „võib-olla“! Kas maailmas ei olegi midagi kindlat? Kuidas säilitada tasakaal, et hingest ja maailmast kaoks ebakindlus, vihkamine ja sõda kõigis vormides? Igaüks teab vastust, aga paljud ei küsigi seda küsimust. Nad tahavad sõdida.
Ilu ei tähenda täiuslikkust, vaid austust millegi „ilusa“ vastu. Mida inimene peab ilusaks, seda ta rikkuma ei kipu. Kes õpib nägema ilu, õpib ümbritsevat – nii inimesi, asju kui loodust – austama. Nõnda väheneb tung otsida vigu, otsida ebakindlust, otsida sõda. Kes austab, ei kadetse ega vihka. Ta on rahujalal iseenda ja kogu maailmaga.
Kui järele mõelda, leidub elus siiski üht-teist kindlat – varsti külastab meie kõledat põhjamaad jälle kevad, päevad venivad pikemaks ja täituvad päikesega. Aga kindel võib olla ka selles, et lühikesele suvele järgneb sombune sügis. Jälle tekib hinges rahutus, sünge masendus. Vinge tuul tungib hõlmade vahele. Värvi muutnud lehed langevad ja jäävad porilombile ujuma. Tinahallis taevas hõljub mingi magus nukrus. Langevad esimesed lumehelbed. Nad maanduvad paksudel üleriietel, et seal malbelt sulada. Hmm… Kõik see polegi nii kole, või mis?
Ja kas sa märkasid seda väikest valget kilekotikest, mis tuules nõnda kergelt tantsib? Ta tantsib sulle.
Kümme aastat tagasi võitis kinodes vaatajate südameid film „Tabamatu ilu“, kus mitmete kaasaegse ühiskonna hellade kohtade kõrval mõtiskletakse ka ilu ja inetuse teemal. Üks linateose tegelastest, noormees nimega Ricky, näitab oma naabritüdrukule videot väikesest tuules tantsivast kilekotist. Ta ütleb, et see on kõige ilusam asi, mida ta kunagi lindile on püüdnud. Tundub, et Ricky oskus näha ilu kõikjal enda ümber ei sobigi moodsasse infoajastusse. Ta jääb võlutult vaatama väikest valget kilekotti või tee ääres lebavat surnud tuvi – aga see ei ole ju normaalne, või kuidas?
21. sajandi inimene peab nägema kõiges ja kõigis vigu, peab olema kriitiline ning valmis märkama igas olukorras teiste eksimusi, et neile ära panna! Kes paneb ära, see on tegija, eks ole? Me peame olema iga hinna eest edukad ja üks võimalus selleks ongi konkurentidele „käru keerata“. Muidugi ei ole kellelgi ka aega. Tööd, rabelemist ja stressi on see-eest palju, sest pangakonto nõuab paisutamist. Vähemalt naabrist tuleb üle olla! Isegi virisemiseks hakkab aega nappima. Ja naeratavad näod jahedas sombuses kliimas – see on võimatu!
Maailm muutub kiiresti. Kõik kallineb, kiireneb ja kuhjub. On kerge kaotada tasakaalu ja kindlameelsust. Ebakindlusest sünnib aga hoolimatus. Siit edasi on sallimatuse, vihkamise ning vägivallani lühike samm.
Kõik tahavad elada rahus, kuid vähesed oskavad rahu säilitada. Pole vaja pöörduda Lähis-Itta, et näha sõda. Sõda toimub iga päev ning paljude inimeste hinges. See ei ole meie ajastu eripära, nii on alati olnud. Inimene on loomuselt sõjakas loom. Kui ta tunneb end ebakindlalt, siis ta ründab. Samamoodi käituvad kiskjad, kui võõras isend nende territooriumile tungib. Sõda ei tähenda ainult kuulipilduja tärinat ja lendavaid granaate. Iga halb sõna on relv, illegaalne tööstustoodang, mida saab kasutada teiste vastu. Hinge kogunenud vimm ning haiglane rahulolematus käituvad laenguna, mis võib vallandada kontrollimatu purustusjõu. Sihtmärgiks, ohvriteks on ikka inimesed. Kui sõjas kasutatavateks relvadeks jäävad vaid sõnad, on maailm kergelt pääsenud.
Enam kui kolme aastakümne eest salvestasid inglise laulja David Bowie ja tema ameerika kolleeg Bing Crosby koos jõululaulu „Peace on Earth/Little Drummer Boy“, millest kujunes Suurbritannias legendaarne hitt. Selles igihaljas duetis küsib Bowie: „Rahu maa peal… On see võimalik?“ Täpset vastust ta ei anna: „Võib-olla näeme seda päeva…“ Jälle see „võib-olla“! Kas maailmas ei olegi midagi kindlat? Kuidas säilitada tasakaal, et hingest ja maailmast kaoks ebakindlus, vihkamine ja sõda kõigis vormides? Igaüks teab vastust, aga paljud ei küsigi seda küsimust. Nad tahavad sõdida.
Ilu ei tähenda täiuslikkust, vaid austust millegi „ilusa“ vastu. Mida inimene peab ilusaks, seda ta rikkuma ei kipu. Kes õpib nägema ilu, õpib ümbritsevat – nii inimesi, asju kui loodust – austama. Nõnda väheneb tung otsida vigu, otsida ebakindlust, otsida sõda. Kes austab, ei kadetse ega vihka. Ta on rahujalal iseenda ja kogu maailmaga.
Kui järele mõelda, leidub elus siiski üht-teist kindlat – varsti külastab meie kõledat põhjamaad jälle kevad, päevad venivad pikemaks ja täituvad päikesega. Aga kindel võib olla ka selles, et lühikesele suvele järgneb sombune sügis. Jälle tekib hinges rahutus, sünge masendus. Vinge tuul tungib hõlmade vahele. Värvi muutnud lehed langevad ja jäävad porilombile ujuma. Tinahallis taevas hõljub mingi magus nukrus. Langevad esimesed lumehelbed. Nad maanduvad paksudel üleriietel, et seal malbelt sulada. Hmm… Kõik see polegi nii kole, või mis?
Ja kas sa märkasid seda väikest valget kilekotikest, mis tuules nõnda kergelt tantsib? Ta tantsib sulle.
...
