Arg kardab, julge loodab

Pole võimalik öelda, milline tee viib õnneni. Teid on liiga palju, õnne ikka liiga vähe. Kes aga tahab tõemeeli reisida õnnemaale, siis parim sõiduvahend sel keerulisel teekonnal on kahtlemata mõõdukus. Juba antiikaja targad teadsid, et õndsus ja heaolu peitub äärmuste vahel, pahedega palistatud inimloomuse kuldses keskpunktis.

Õnnelik ei saa olla see, kes elab argpüksina ega too, kes midagi ei karda. Rumalaid tegusid saadavad nii argus kui ka hulljulgus - ühel juhul jääb palju häid asju tegemata ja elugi elamata, teisel juhul varitsevad suured riskid ja elu võib liig kärmelt kuulusetu otsa leida. Antiikaegse ideaali järgi iseloomustab õnnelikku inimest vaprus.

Vapruse koostisesse kuuluvad tragidus, sitkus ja visadus. Aga ka tarkus. Vapper sõdalane peab olema tark. Kui kaalul on elu, ei tohi oma võimeid üle- ega alahinnata. Tuleb tunda ennast ja vaenlast. Sageli juhtub, et inimese suurim vaenlane on see, kes talle peeglist vastu vaatab. Sõge, kas pole? Mis parata - inimene ongi üks sõge olend.

Kui ühel päeval peaks mu koduaias maanduma kosmiline lennuriist roheliste mehikestega, ja kui nad küsiks, kuidas ma oma liigikaaslasi defineeriks, siis piisab mulle ühestainsast lausest. Inimene on see, kes kardab ja loodab.

Kõik loomad, kel on vähegi arenenud närvisüsteem ja algelisemad meeleorganid, kardavad kedagi või midagi. Hirm on osa ellujäämisinstinktist. Loomad ei ole võimelised lootma. Nad võivad teada ja mäletada, kuid ei suuda loota. Lootus on puhtakujuline inimaju produkt. Me tuleme loomariigist, aga oleme justkui boonuseks saanud lootuse. Karta halvimat ja loota parimat. Eks ole inimlik?

Hirm ja lootus. Mõlemas kätkeb "võib-olla". Olla võib nii ja naa, tulla võib see või too. Raskelt haige kardab surma, aga loodab paranemisele. Kord murrab hirm mõistuse, siis tõmbab lootus võidulipukese vardasse. Nii nad maadlevad inimese aru ja hinge eest.

Tulevik on alati tume, mistõttu jätkub põhjust ühtaegu karta ja loota. Kuidas hirmuga võidelda? Tuleb anda talle kuju. Tänu hästiarenenud kujutlusvõimele saab inimene ebamäärase hirmu taltsutada. Tõvehaldjad, kurat, vikatimees, zombid, libahundid jpt tegelased on võrsunud rahvaluule rammusale pinnale just hirmu taltsutamise tulemusel. Uinuv mõistus sünnitab koletisi, kuid needsamad koletised on lihaks ja vereks muutununa surmatavad. Appi tuleb lootus.

Inimene vajab iga päev toitu, vett, õhku ja lootust. Ilma armastuseta on võimalik suurepäraselt elada, nii nagu inuitid, saamid ja nganassaanid elavad igikeltsal ilma päikeseta. Lootusetus tähendaks igavest ööd, lõppematut valu ja tuska. Kus on lootust, seal on unistusi. Kus unistusi, seal võimalusi.

Antiikaja rahvad leiutasid vanasõna: "Õnn on armunud julgetesse." 21. sajandi digiinimene ei saa siinkohal vastu vaielda. Ehk on vapruse koostises ka harilikust suurem hulk lootust? Arg kardab, aga julge loodab. Mõni julge leiab koguni õnne.

Samal teemal:

Hirm sööb hinge seest

Hea surm

Jeesus armastab meid kõiki. Ta kannatas meie eest. Ta võttis killukese iga lihtsureliku murest ja kandis seda oma turjal. Tema elu- ja surmalukku on kätketud lihtne, ent sageli märkamatuks jääv sõnum: õndsuseni viib kannatus. Jõhkramalt väljendudes: teekond paradiisi kulgeb läbi põrgu.

Maailm inimese ümber on olnud alati ebakindel. Kannatused kuuluvad lahutamatult inimelu juurde (kas seda ongi tarvis siinkohal üle korrata?). Ühest küljest on inimkonna elujärg muutunud aina paremaks, keskkond turvalisemaks, ka meel peaks rõõmust pakatama. Me elame muinasjutus! Tööd muutuvad aina lihtsamaks, majapidamised mugavamaks, riigid õiglasemaks, hinged vabamaks. 

Paraku elab inimene nüüdsel ajal kauem kui kunagi varem. Just nimelt - paraku! Mida pikem elu, seda rohkem kannatusi. Ja elu, nagu teada, ei pikene nooruspõlve poolest, pikemaks venivad ikka rauga-aastad. See on moodsa inimese suurim tragöödia. Ta peab kannatama kauem ja rohkem kui tema esivanemad - kõikidest mugavustest ja vabadustest hoolimata.

Õnneks on ses püsimatus maailmas ka midagi kindlat. See on surm. Kas pole tore? Surm on hea ja usaldusväärne, sest ta tuleb alati, ei jäta ühtki hinge maiste hädade vahele virelema. Surm teeb kõigile kannatustele lõpu, ta halastab ühtviisi nii rikkale kui vaesele, kohtleb võrdselt mehi ja naisi, noori ja vanu, musti ja valgeid. Ometi - teda kardetakse. Kardetakse seda, mis kindel ja pöördumatu! Miks siis?

Või ehk polegi see surm, mille ees hirmu tuntakse? Hoopis surmaga kaasnev teadmatus võib mõnda tobukest igavese elu eliksiiri otsima panna. Ei tea ju keegi elavaist, mis maa see on, mille kaldaribal elulaevuke viimaks randub. Aga kuhu jääb siis maadeavastaja kihk ja uudishimu? Kas poleks lahe teada saada, mis puud seal elutagusel kontinendil õieti kasvavad, mis laulu linnud seal laulavad, millised senikirjeldamatud loomad seal ringi kondavad?

Surmahirmul võib olla veel üks kurb põhjus. Nii mõnigi meie seast pelgab surma, sest ta pole õieti elu maitset tundnud. Ta pole end päriselt elusana tundnud. Surra ilma elamata - jah, see on kahtlemata hirmutav. Kes kardab elu, peab kartma ka surma. Need kaks on ju lahutamatult seotud.

See elunatuke, mis meile taevases vaekojas välja kaalutakse, ei ole sugugi väärtusetu. Iseasi, kas sellega osatakse miskit mõistlikku peale hakata. Mõned kardavad õudset lõppu, elades lõputus õuduses. Nad ei suuda elu hinnata. Elu - nende endi elu - on vaevade keskel kaotanud tähenduse, devalveerunud ja amortiseerunud. Ei taipa vist ükski kannataja seda, et õndsus on lähedal.

Külmunud maakamaras peidavad end ikka elujõulised idud, mis nõuavad vaid pisut vihma ja päikest, et uhkelt rohetama lüüa. Nõnda on ka inimesega. Külmunud hing ärkab jälle masendusest ja meeleheitest, kui ta väestavat soojust tunneb. Enne surma tuleb palju kevadeid ja sügiseid läbi elada.

Vahel peab vaimselt surema ning siis jälle kevadise maastiku kombel üles tõusma, et mõista - ka ihuline surm ei ole lõpp. Kannatuse taga terendab õndsus.

Samal teemal:

Alasti Jeesus ja andestamise jõud

Islami vastu tuleb võidelda!

Moslemid on värdjad. Õudsed jubedikud, vastikud, verejanulised ja läbinisti metsikud. Ei tasu kuulata neid, kes ütlevad, et islamiusulisi pole vaja karta. Vastupidi! Kes tahab olla õige eurooplane, peab moslemeid värisedes pelgama, sest hirm islami ees on Euroopa identiteedi üks aluseid.

Kardetakse ikka seda, mis ohustab. Moslemid on ajaloo vältel rünnanud Euroopat mitmest servast. Kohe, kui Muhamedi õpetus araablaste südamed võitis, algasid islamiusuliste vallutusretked. 636. aastal lõid moslemid kaks korda suuremat Bütsantsi väge. Rooma impeerium oli selleks ajaks lagunenud, kuid Bütsants hoidis Lähis-Idas alal roomalikku tsivilisatsiooni. Nüüd kaotati Süüria ja Palestiina. 711. aastal tungisid islamiusulised berberid Hispaaniasse, tasahilju tekkis mauri kultuur.

Järgmine suur šokk tabas Euroopa tsivilisatsiooni 1453. aastal, kui osmanid vallutasid Mehmet II juhtimisel Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli. Võimas kants, mille kohta kasutati epiteete Igavene ja Alistamatu, langes "paganate" saagiks.

Riburadapidi võtsid osmanid oma hoole alla Kreeka, Serbia ja Bosnia alad. 1526. aastal jõudis sultan Süleyman koguni Ungarisse. Tee Euroopa südamesse oli moslemitele valla. Ometi suutsid kristlased väed koondada ning musulmanide pealetungi viimaks seisma panna.

1529. aastal piirasid osmanid Viini, kuid linn jäi vankumatuks. Ka Maltat ja Küprost ei õnnestunud alistada. Teise katse Viini vallutada tegid osmanid 1683. aastal ning seegi kord edutult. Viinist sai Euroopa lukk, mida islami mõõgameestel katki murda ei õnnestunud.

Kristlastel oli sõjaõnne ka Pürenee poolsaarel. Ajalooõpikutes seisavad ikka tähtsal kohal daatumid 732 ja 1492 - esimesel puhul lõi Karl Martell araablasi Poitiers'i lahingus ning teisel toimus Rekonkista, mille käigus maurid Hispaaniast lõplikult välja aeti. Rekonkista õnnestumise eelduseks oli erinevate Hispaania kuningriikide - Kastiilia, Astuuria, Navarra ja Aragón - ühendamine. Ka Viini kaitsmine nõudis erinevate Euroopa võimude koostööd. (Paneme selle tarkuse oleviku peale mõeldes kõrva taha.)

Loomulikult oli kristlaste ühendamisel tugevaks motivaatoriks hirm. Islamiusulisi peeti paganateks, barbariteks, ristiusu ohustajateks. Tollestsamast hirmust (mida võib häbitundeta islamofoobiaks nimetada) tõukusid ka kurikuulsad ristisõjad. Paganate vastu tuli sõdida, sest nende usk oli võõras ja vale. Keskaegsele ja varauusaegsele Euroopale oli omane äärmine sallimatus mittekristlike usundite vastu ning sedasorti sallimatus päästis Euroopa islami küüsist. (Faktitäpsuse huvides tuleb märkida, et araablaste ega osmanite eesmärk polnud kristlasi islamisse pöörata, sest moslemid hindasid usuvabadust. Mäng käis võimu, maa ja varanduse peale.)

Hirm islami ees hakkas Õhtumaades vaibuma 19. sajandil, kui Osmani impeerium käis vaikselt alla ning tekkisid ühtsed ja tugevad rahvusriigid (Itaalia, Saksamaa). Türgi ülemvõim Balkanil purustati rahvuslike vabadusvõitluste käigus.

Samal ajal huvituti ja vaimustuti "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudest - oli ikkagi romantismiaeg! Islamimaailm, mis muinaslugude kaudu eurooplastele avanes, säras ja helkles kalliskividest - see oli eksootiline maailm täis põnevust ja imesid. Ali Baba, Aladdin ja Sinbad olid pealegi inimese näoga tegelased, sugugi mitte peninuklikud värdjad. Kogu islam sai inimliku näo.

Ajalugu teeb uperpalle ning moslemitel õnnestus siiski Viini lukk lahti keerata ja Euroopa südamesse jõuda. Ilma vähima sõjakisata. Niisugune on üks globaliseerumise tagajärgi.

Samas jätkub verine sõda kahe tsivilisatsiooni vahel. Kummalgi pool rindejoont ei seisa enam kristlased ega moslemid. On ilmalikud eurooplased ja äärmuslikud usufanaatikud. Ühed, kes hindavad usuvabadust ja teised, kes ei salli ainsatki usku peale omaenese.

Rollid on vahetunud. Paganatest on saanud ristirüütlid.

Hirm sööb hinge seest

Ainus, mida tuleb karta, on hirm ise. Nõnda ütles USA president Franklin Delano Roosevelt 1933. aastal kõrgesse ametisse astudes. Sama mõtet kordas ka meie uus president Kersti Kaljulaid oma ametissepühitsemise kõnes. Kui Roosevelt kasutas seda antiikset päritolu mõttetera majanduslikus kitsikuses vaevleva Ameerika rahva kosutamiseks, siis Kaljulaid muutis ajast ja oludest tulenevalt lause konteksti, tõstes peamise Eesti murekohana esile julgeolekut. Sisuliselt kuulutas Kersti Kaljulaid, et pole tarvis asjatult karta Vene karu, pole põhjust karta sõda, üksnes hirm on see, mis viib suurte lollusteni.

Iga juhi, ülemuse ja (riigi)valitseja püha kohustus on julgustada neid, kes asuvad temast allpool. Vahel tuleb tal olla isa või ema rollis. Kehvad vanemad ei oska oma lapsi teisiti korrale kutsuda kui kollide ja vitsaga hirmutades. Head vanemad leiavad aga alati võimaluse, kuidas lapsed sooja sõnaga maha rahustada. Jonniv laps ei ole pahatahtlik, ta on vaid hirmunud ja segaduses. Kollidega ähvardamine muudab ta veelgi haavatavamaks, ettearvamatuks ja ennekõike õnnetuks. Rahvaga on sama lugu. Rahvas vajab isalikku tuge ja emalikku hoolt - seda lausa oodatakse. Teinekord piisabki sellest, kui rahva juht (president peaks seda ju olema) oma lapsukestele siiralt ütleb: "Ärge kartke!" Ja jää hakkabki sulama...

Siinkohal passib mainida veel üht tuntud juhti ja kõnet, mille ta ametisse valimise järel avalikkusele edastas. Paavst Johannes Paulus II sõnas 1978. aastal Roomas Peetruse platsile kogunenud rahvale mitu korda: "Ärge kartke!" Ta ei kõnelenud majandusest ega julgeolekust, vaid usust. "Ärge kartke avada oma südant Kristusele", selgitas paavst. "Ainult tema teab päriselt, mida tähendab olla inimene." Paavst andis teda kuulama tulnud Issanda voonakestele kaasa olulise sõnumi: uskuge Jumalasse, uskuge endasse! Laske hirmust lahti, ainult nii saate inimesteks.

Kui värske katoliiklaste voorimees oma kodumaal, kommunismist rüvetatud Poolas käis, kandis ta keelel ja südames ikka todasama lauset: "Ärge kartke!" Poolakad räägivad praegugi, et just tollest lausest sai alguse idabloki lagunemine. Raudse eesriide taga valitseti hirmu toel - piisas aga sellest, et suur usujuht sisendaks rahvale julgust ja enesekindlust ning vabadusetsüklon sõudiski Ida-Euroopa kohale!

*

Laenasin käesoleva kirjatüki pealkirja saksa kultusrežissöörilt Rainer Werner Fassbinderilt. Tema 1974. aastal linastunud film "Angst essen Seele auf", mille põhjal valminud lavastus oli alles hiljuti ka Ugala mängukavas, toob vaatajateni loo vanaldasest naisest ja noorest Maroko võõrtöölisest. Arvata võib, et nendevaheline kirepalang põletab viimaks maha kõik kõlbelised sildid - esmalt häbi ja seejärel ka au. Armastus lämmatab nende hirmu, kuid kõrvalseisjate hirm lööb seevastu vohama nagu ravimatu tõbi, mis laastab mõistuse ja hävitab hinge.

Hirm on õigupoolest üks inimese põhiemotsioonidest, mis lühiajalise välgatusena peegeldub ka inimese näol. Pikaaegne hirm on surutud sügavale hingeookeanisse, kust ta aeg-ajalt mäsleva orkaanina pinnale tõuseb. Võib peljata valu, ebamugavusi, tundmatust. Võib karta konkreetseid inimesi (kuri naine, pahur arst, naabermaja pätt, Putin), mõningaid inimgruppe (kremlimeelsed venelased, Lähis-Ida sõjapõgenikud, moslemid, seksuaalvähemused), kardetakse agressiivseid loomi, loodus- ja tuumakatastroofi, töökoha kaotust, vaesust, haigusi - nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata.

Osa hirmudest on kliinilised ja selgelt piiritletavad (ämblikukartus ehk arahnofoobia), teiste foobiate puhul tekib sageli küsimus, kas neid ei peaks pigem jutumärkidesse pistma (islamofoobia). Karta võib kõike ja kõiki, aga kui hirmu objekte saab liiga palju, hakkab see paratamatult mõistust koormama.

Roosevelt täpsustas Kapitooliumi künkal peetud märgilises kõnes, et kartma peaks hirmu, mis on "nimetu, põhjendamatu, õigustamatu". Sageli on hirmul kindel nimi, kuju ja hääl. Paljud kartused on kahtlemata õigustatud - juhul, kui mõistus on teinud neile "auditi".

Hirm, mida kontrollib mõistus, on teisiti öeldes ettevaatlikkus. Tark inimene on alati natuke ettevaatlik, skeptiline, kriitiline. Ta ei torma kohemaid kedagi-midagi uskuma, ta mõtleb mitu korda, enne kui otsustava sammu astub. Tark inimene märkab ohte ja suudab asjakohaselt kaaluda nende tõsidust. Ettevaatlikkus ja ettenägelikkus on kaksikvennad, targa inimese suurimad sõbrad.

Seevastu rumal kardab oma varjugi, ta ei oska adekvaatselt hinnata olukordade ohtlikkust. Ta ei taju, milline oht võib olla reaalne ning ei oska seetõttu ka tõelisi ohte vältida. Rumaluse aluseks on muidugi teadmatus, vähene või väär info võimaliku ohuallika kohta. Aga kes siis tahab vabast tahtest tunnistada oma mõistuse puudulikkust? Ei keegi. Parem juba karta, sest hirm pole häbiväärne.

Lisaks teadmatusele kuuluvad hirmu koostisosade hulka mure ja erutus. Teadmatus paneb muretsema, mure toob häiriva erutusseisundi. Pikemalt vindudes paardub hirm vihaga. Nende ühiseks sigitiseks on meeleheide. Hirmunu satub paheliste emotsioonide sohu, kust ilma kõrvalise abita välja ei pääse.

Eestis ei ela mürgiseid ämblikke ega terroristidest moslemeid, mistõttu pole kummagi pelgus põhjendatud. Ämblikke karta on sama mõistlik kui karta moslemeid. Ometi kardetakse mõlemaid. Siiski tuleb nentida, et erinevalt loomadest on inimene vahelduva natuuriga. Mürgita ämblik ei muutu üleöö mürgiseks, "heast inimesest" võib aga plaksupealt saada terrorist. Selle eelduse tõttu on ka inimesi põhjust teadlikult karta - eriti neid, kes on mõne tunnuse poolest teistmoodi, võõrad, ebatavalised. Me ei tea, mida neilt oodata ning sestap muutuvad nad võimalikeks ohuallikateks.

Paraku ehitab hirm inimeste vahele ka kõrgeid müüre, mis ajavad juba eos luhta igasuguse mõistmise, usaldamise ja leppimise. Mõistlik umbusk paisub paanikaks, faktid heidetakse kõrvale ja hirm murendab mõistuse. Nõnda on sündinud igihaljas muinasjutt juutide üleilmsest vandenõust. Mõistuse erosiooni tulem on ka kevadel teatud kodanike seas puhkenud hüsteeria, mille tõttu TTÜ-s õppivad mustanahalised tudengid tembeldati salaja Eestisse toodud pagulasteks.

Kui hirm on juba mõistuse röövinud, asub ta hinge järama. Hingetud inimesed ei usalda enam kedagi, nende empaatiavõime kängub ja inimlik pale kalgistub. Hirm võidab, inimkond kaotab.

*

Hirmu lätteks ei pruugi olla pelgalt kokkupuude teistsugususega. Paljud head asjad jäävad tegemata pelgliku meele tõttu, sest kardetakse ootamatuid olukordi. Tulevik on alati tume - ja seega hirmutav. Sellistel juhtudel aitab pelgu leevendada positiivne meelelaad, optimism ja avatus tulevikule. Seda, mis tulevikus saama hakkab, ei tea õieti keegi. Isegi selgeltnägijatest pole abi.

Julge inimese tunnus on enesekindlus. Julge inimene ei tea samuti, mis teda ees ootab, kuid ta teab vähemalt seda, et ta saab hakkama. Ta usub endasse. Paratamatult tuleb uskuda ka teistesse inimestesse, sest üksi ei ole siin maamunal võimalik hakkama saada. Suurimad saavutused sünnivad erinevate isikute koostöö tulemusel, mitmete unistuste ja eesmärkide kogusummana. Vahel peab usaldama - ja selleks tuleb lahti saada hirmust võõra, ebatavalise ja teistsuguse ees.

Roosevelti eelpool mainitud mõtteteraga kõlksuvad toredasti kokku ka dalai-laama õpetussõnad: "Kui sa kardad valu või kannatust, peaksid uurima, kas sul on võimalik selle vastu midagi teha. Kui saad, siis ei ole põhjust muretseda. Kui sa midagi teha ei saa, siis ei ole samuti põhjust muretseda." 

Hirmu taga on mure ja kui mure saab murtud, ei jää ka hirmust alles muud, kui suured silmad. Aga miks hirmul on nii kohutavalt suured silmad? Eks ikka selleks, et oleks parem talle otsa vaadata.

Lõpud ja algused

Oli sügiseselt kullakarvaline pärastlõuna, kui koolist tulles koti oma päevinäinud kirjutuslaua kõrvale potsasin ning, tuhat mõtet peas, arvuti taha ankrusse jäin. Vaba hetk, mis oli kõigi mu asjatoimetuste vahele kiilunud, tuli varmalt ära kasutada. Hakkasin kirjutama üht juttu… aimamata, mis tast õieti välja tuleb. Tollest hetkest on möödunud täpselt kümme aastat.

Nojah… Siin ma nüüd istun, laualambi hõõgus ripub kitsa toa kohal ning minu ees seisab tühi jooneline kaustik, Beckhami pildiga kaanel. Väljast põrnitseb mind tume öö ja mulle tundub, nagu rõhuks tema külm hingus aknaruute. 

Sellest pidi sündima neljaosaline järjejutt kooli ajalehte. Ei enamat. Kirjapandud jutuke, mis rullus lahti pealkirja all „Taskuraha“, läks ka trükki ja sellega pidanuks asjad justkui ühelpool olema. Aga lugu, mis kuskilt tumedast ilmaruumist mu ajuollusesse pudenes, ei tahtnud niisama kähku lõppeda.

Nõnda siis istusin õhtute viisi ja vahel varahommikulgi – siis kui kukk veel kiremiseks häält puhtaks köhis – ragiseva arvuti taga ja muudkui klõbistasin. Jutukangas üha pikenes. Sedasi tekkis lugu. Lugu vaesest maapoisist, kellest saab jõhker kurjategija. Tiitellehele kirjutasin: „Kaljud ja kameeleonid“.

Ma ei mõelnud kordagi, et see eeposemõõtu tohuvabohu, mille oma noorusrohelises vaimus valmis olin sepistanud, kunagi lausa kaante vahele jõuab. Kirjutasin vaid enda lõbuks, saamata sotti, miks ronisid mu pähe ja sealt paberile just need teemad, tegelased ja sündmused. Alles hiljem, kui lugu viimaks punkti sai, leidsin loomislusti tagant oma kipitava hinge.

Ümbritsev ebaõiglus oli see, mis pani sulge kulutama. Kontrast kahe Eesti – vaese ja rikka – vahel torkas nii valusalt silma, et… midagi oli vaja ette võtta. Ja ei leidnud ma vist muud viisi, kui ebaõiglustunne endast välja kirjutada. Seejuures ei tuhmistanud mu ilmavaadet sotsialistlikud soovunelmad. Kus on rikkaid, seal on vaeseid – elu hundiseadused nõuavad nii.

Mõni jõmm plärtsub, et vaesus on valik. Tjah, eks seegi ole võimalik, ent raske on ette kujutada kedagi, kes oleks nõus vabatahtlikult virelema ja kiduma. Paljud vaesusesse sattunud inimesed püüavad teha kõik, et santi olukorda muuta. Kui see ei õnnestu, lüüakse käega. Tegemist pole leppimise, vaid alistumisega. Luhtumised laostavad hinge.

Eestis on tuhandeid lapsi, kes elavad kohutavas vaesuses. Mida nad ise sinna parata saavad? Leidub ka küllaga tuhkatriinulikke edulugusid: vaestest oludest pärit inimesed suudavad täiskasvanueas end üles töötada ja elada puudust kannatamata. Kui vaesusest saab aga needus ja nõiaring, mis kestab põlvest põlve… Vaesus pole ju üksnes vara ja hüvede vähesus, vaesus on probleemide kompleks, nende tagajärg ja samas katalüsaator.

„Kaljudes ja kameeleonides“ sisaldub selge meelemürkide vastane alltekst. Peategelase pooled mured olnuks olemata, kui viinanäljas nolgid ei oleks ta isa invaliidiks peksnud; kui ta ema oleks suutnud hoiduda joomarluse eest; kui ta ise poleks halba seltskonda libisenud ja amfetamiiniga sõbrunenud. Kõik võinuks ju teisiti minna – kõik!

Alles pärast raamatu valmiskirjutamist tutvusin ühe psühholoogilise mõistega, mis kõlab pagana vägevalt – Luciferi efekt. Inglist saab saatan, pühakust patune. „Kaljude ja kameeleonide“ Joel pole jõhkardiks sündinud. Ta muutub selliseks paljude kahetsusväärsete asjaolude tõttu. Ta muutub hoolimatuks, sest temast ei hoolita. Ta jätab soiku oma anded, sest neid ei märgata. Need vähesed, kes talle kaasa tunnevad ja kes võiksid teda päästa, on võimetud seda tegema. Ingel langeb, põrgu kisub ta endasse.

Natuke kahju on sellest, et lugu, mis peaks lõikama nagu žilett, tabab närvi nagu üks nürivõitu naaskel. Liiga palju segast ja ebavajalikku on selles loos. Liiga toores ja mustandlik on see, mis kogemata kombel raamatukaante vahele sattus. Ei teadnud ma kirjutades, mis on õige või mis vale. Raamat on vermitud kindla sihita, katse-eksituse meetodil.

Kuid mine sa tea – ehk polegi need puudused, vaid plussid? On ju Joel samuti alles toores mees, parajalt segaduses ja eesmärkideta. Isegi kui ta küllusest ja pereõnnest unistab, ei ole ta tiibades nõnda palju tuult, et ta kaugele saaks lennelda. Ta otsib kohta ses arusaamatus ja kurjatoonilises maailmas. Alles õpib elama, teadmata, kes ta ise on.

Tore ikkagi, et „Kaljud ja kameeleonid“ 2011. aasta kevadel lugejateni jõudis. Kahetseda pole midagi. Näib, justkui oleksin seda lugu kirja pannes läbinud pika teekonna universumi servale. Mõnus on teada, et vaat siit edasi ei pääse enam kuhugi. Siin on mu võimete ja oskuste piir, siin mu esteetiliste ideaalide lagi. Sihtpunkt on rännaku lõpp ja tagasitee algus. Loomingus ei ole aga kunagi tagasiteed. Rajad, millel käidud, haihtuvad otsekui nõiutud metsas. Tuleb leida uued sihid, vallutada kõrgemaid mägesid.

Pole juhus, et raamatu kaanel laotab tiibu lahti värviline pääsusaba. Liblika sümbol on kui noodivõti, mis andis õige helistiku ka mu järgmisele kahele raamatule. Juhus pole seegi, et „Kaljude ja kameeleonide“ tagakaanel hõõgub tulises värvitoonis küsimus: „Kuidas jääda iseendaks maailmas, kus mitte keegi pole see, kellena ta esmapilgul näib?“ Selle vastamatu küsimuse võiks siinkohal kogu mu senise loomingu motoks ülendada.

„Kaljud ja kameeleonid“ on raamat, mis tungib inimhinge varjupoolde, sööstab läbi alateadvuse pimedate koobaste ja kõigi uhkete taotluste kiuste maandub ikkagi teiste raamatute kõrvale riiulil, mida inimkäsi puutub üksnes tolmu pühkimiseks. Kui sedagi.

Ja ehkki see raamat jääb mineviku ja unustuse hooleks, seisab ta riiulil oma ajastu dokumendina - justkui oodates, et äkki kunagi kellelgi teda siiski tarvis läheb. (Miks tuleb mulle neid ridu kirjutades pähe piibellik ütlemine: sellest ehituskivist, mille teised ära põlgasid, sai ta enesele nurgakivi...?)

P.S.

Mõni lugeja on küsinud, kas „Kaljudele ja kameeleonidele“ on ka järge oodata. Olen seepeale vastanud, et igal lool on oma loogika ning lahtised otsad ei tähenda tingimata seda, et lugu on lõpetamata. Just sellisel kujul täidab raamat oma eesmärgi kõige paremini. Aga mine sa tea, elu metamorfooside tsükkel ei katke ja kuradistki võib taas ingel saada. :)

Libahunt ja vanapagan… ehk miks pops võõrast ei salli

Kakskümmend aastat tagasi käisin Vanemuises vaatamas lastetükki „Kaval-Ants ja Vanapagan“. See oli mu elu esimene teatrikülastus. Muidugi ei teadnud ma toona veel seda, et Vanemuise teater oli avatud 1906. aastal August Kitzbergi näidendiga „Tuulte pöörises“. Juhtumisi oli Kaval-Antsu ja Vanapagana loo kirja pannud sama mees. Mulk, kelleta eesti kultuurilugu oleks tükk maad vaesem.
 

Kitzbergi lastenäidendi tõi paarikümne aasta eest lavale Ain Mäeots, näitlejate nimesid paraku ei mäleta. Ent mõned seigad tollest lavastusest on kindlalt mällu salvestunud. Näiteks imestasin juba lapsena, miks käis lavalt läbi vaid üks naistegelane – Murueit. Temagi ilmutas end alles päris lavastuse lõpus, et paar lühikest lauset öelda. Murueit on Kitzbergi näidendis hea mentor, armas olevus kaitseinglite suguvõsast ning säärased tegelaskujud teevad lood jumekamaks, annavad süžeele optimistliku, tulevikku vaatava tooni.

Teiseks jäi mulle selgelt silma ette minimalistlik lavakujundus. Hõredavõitu seinaga lobudik Vanapagana taluks ja aeg-ajalt lavale ilmuvad oksteta puutüvejurakad, mis markeerisid paksu metsa. Lihtne ja loogiline. Vahest just tänu säherdusele lavale taipasin, et teater on tinglikkuse kunst. Ah, ja pauku tehti ka. Pahh-pahh! Mis teater see ilma pauguta on!

Järgmine kord kohtusin Kitzbergiga 9. klassis, kui tuli kohustuslikus korras läbi lugeda „Libahunt“. Kuni tolle hetkeni polnud vist ükski eesti kirjamees mind niimoodi raputanud. Aga kuidas on see võimalik, et mingisugune igivana ja ülemäära sentimentaalne lugu ühele 15-aastasele juntsule nii tõsiselt korda läheb? On võimalik.

„Libahundi” väge on raske lahti seletada. Ka praegu, sel momendil, kui põlvepikkused poisidki vaidlevad pagulaste riikilubamise üle. Samal ajal – tänu juhuse irooniale – on jakuudi lavastaja Sergei Potapov andnud „Libahundile“ uue elu ja hingamise Viinistul. Korraga tundub, et libahundisaaga pole eales olnud kõnekam kui täna.

Kitzberg tungib eestluse alusmüürini, mis pole saja aastaga kübetki muutunud – olgugi et eestlased on selle aja jooksul välja võidelnud oma riigi, ta kaotanud ja siis jälle tagasi saanud. Õigupoolest kõneleb nii Vanapagana kui ka Libahundi „juhtum“ silmatorkavast sümptomist, mille saab kokku võtta ühe peene sõnaga: ksenofoobia. Pelgus võõraste vastu, mis muutub kaunis kergelt sõgedaks vihaks.

Pelguseks on ka põhjust. Võõrad igast ilmakaarest on liiga sageli eesti rahvale kaela karanud ja pühade hiitega kroonitud mullakamara verega segatud songermaaks pööranud. Hirm on nõrkuse esimene tunnusmärk ja eestlased, kes on ajaloo vältel olnud rohkem popsid kui peremehed, tajuvad endiselt oma kollektiivset nõrkust. Pops kardab, sest ta on küllalt kõrvetada saanud.

Ühest küljest on hirm hea, sest sunnib ettevaatusele. Teisalt toob käärimaläinud hirm kaasa vihapuhanguid, mis ei allu enam ühelegi mõistuse piiksatusele. Nõnda sünnib rassism, antisemitism, üleüldine raev moslemite ja venelaste vastu.

„Libahundis“ kristalliseerub konflikt hingelt vaba looduslapse ja orjameelsete talupoegade vahel. Paraku voolab looduslapses võõras veri. Liiga tõmmu välimuselt ja liiga temperamentne hingelaadilt – selles seisneb Tiina topeltpatt. Pealegi on ta nõia tütar! Igas mõttes sinisilmsed töörügajad tajuvad, et nende vereliin satub Tiina „sabatite“ tõttu ohtu. Popsidel jääb ainult üks pääsetee – võõras välja tõrjuda.

Varajane surm on Tiina ainuvõimalik saatus. Kõiki hapusid asjaolusid arvestades polegi enam oluline, kas surm saabub metskiskjate lõugade või perepoeg Marguse püssikuuli läbi. Ühe inimese elu lõhutakse, aga heledatooniline vereliin saab päästetud. Tiina saatus võib tabada paljusid pagulasi, kes Eestis varjupaika leiavad. Jah, Tiina lugu on paljuski praeguste ja tulevaste pagulaste lugu.

Kuid ehk on võõraste probleemi võimalik ka rahumeelsemalt, isegi huumoriga lahendada? Vanapagan oleks siinkohal õpetlik näide. Rahvaluules esineb kurat sageli aadliku-mõisniku kujul. Vanakuri sõidab ikka tõllaga ja põrgus paiknevad uhked hooned. Baltisaksa aadlike ja kuradi kokkusulamine eestlaste ühisteadvuses on järjekordne selge märk võõraste demoniseerimisest. Sissetungijad kaotavad rahva silmis oma inimliku palge. Tõmmust tüdrukust saab libahunt, saksa parunist vanapagan ja süüria pagulasest pommivööga vägistaja. Ei ole midagi uut siin Maarjamaa päikese all.

Kuidas aga Vanapaganast jagu saada? Ikka talupojaliku nutikusega. Kuraditel võivad olla küll suured rikkused ja üleloomulik jõud, kuid kavalantsud suudavad neist oma terava taibuga iga kell jagu saada. Pärisorjade soovmõtlemine ei sobi aga 21. sajandi eestlasele, kes peaks ju omal maal peremees olema. Rollid võivad hoopistükkis vahetusse minna: sõjapõgenikest ja muidu sisserännanuist saavad kavalantsud ning vihastest, külmadest ja täiesti arusaamatut keelt podisevatest eestlastest vanapaganad. Maailm on selline. 

Aga mida edasi teha? Mida toob tulevik? Omasid peab kaitsma, kuid võõrad on hädas. Oeh! Kus on nüüd see armas Murueit, kes hüva nõu annaks?

Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm

Bostoni kunstimuuseumis asub erksatooniline Paul Gauguini maal, mille vasakus ülanurgas terendavad kolm prantsuskeelset küsimust: „Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?“ Kolm igavikulist küsimust, mida on pidanud vajalikuks esitada üks ebaharilik, ehkki üsna levinud ja mõjukas imetaja planeedil Maa. Ükski teine elusorganism pole vist kunagi olnud võimeline enesele taolisi mõistatusi tekitama. Kõik hulkraksed sünnivad, elavad ja surevad ega oskagi raisata kallist aega enda olemuse, päritolu ja eesmärgi üle mõtisklemisele. 

Jeesus katsub kuradiga rammu

Aga inimene, kelle kõrgelennuline teadvus on tema õnnistus ja needus, ei saa rahus eksisteerida enne, kui mistahes vastus pakitsevaid küsimusi vaigistab. Igal tagajärjel peab olema mingi põhjus. Olevikku ja minevikku tajudes ning kogu eksistentsile objektiivset väärtust andes valmistub inimene sööstuks tulevikku. Samas teab ta, et sageli ei jää tundmatuks ainult tulevik, vaid ka möödunu ja isegi käesolev hetk. Kusagil peavad olema vastused, inimmõistus ei lepi iial vähema kui absoluutse tõega. Inimene mõistab, et tema elu on ime, kuid ta ei mõista, milleks see ime õieti vajalik on. 

Ühtki nähtust ei saa defineerida läbi tema enda. Ta tuleb asetada millegi taustale, võrreldavate suuruste vahele. Inimese kaaluvihtideks on loom ja Jumal. Teaduslikust vaatenurgast paistab ta ühe väga arenenud ajuga ahvlasena, kelle võimed lubavad tal piiluda kaugete galaktikate taha ja äärmiselt pisikeste aatomite sisse. Religiooni poolelt vaadatuna sisaldab inimene aga erutavalt palju jumalikku. Piibel väidab, et just Jumal, kes iganes või mis iganes see ka ei ole, on inimese eksistentsi põhjustaja. Jumal loob inimese põrmust ja puhub temasse oma hinguse. Seega on jumalik hing vangistatud selle maailma ainest valmistatud kesta. Inimeses on põimunud meeltega tajutav ning meelteväline mateeria. 

Kristluses nähakse inimest patuse olendina, kes on oma looja vastu eksinud, kuid tänu viimase armule ei ole ta siiski lunastusest lõplikult ära lõigatud. Jumal mõistis inimese palehigis leiba sööma, andes talle samas endavalmistatud maailma valitseda. Teenides jumalat – isandat ja tööandjat –, tasub inimene talle selle helduse eest. Ühest küljest on inimene justkui sunnitööle mõistetud, kuid see hoiabki avatuna tagasitee muretusse paradiisi. Põrgutule kartuses ei saa Jumalat armastada. Saksa psühhoanalüütiku ja filosoofi Erich Frommi väitel kasvab jumalaarmastus välja „eraldatusest ülesaamise ja ühenduse saavutamise vajadusest“ ega erine sellega mistahes muud tüüpi armastusest. Kes armastab Jumalat, pürgib tema kõige üllamate omaduste poole, millest inimhinges sageli puudust tuntakse: tõde, armastus, õiglus, ausus ja headus. Jumalaarmastaja püüab olla täiuslik – nagu Jumal. 

Kui monoteism oma praegusel kujul välja arenes, sai Jumalast inimese eeskuju. Temast ei ole võimalik kuigi palju teada, ta eksisteerib kõrgemal inimese mõistusest, väljaspool aega ja ruumi, kuid just tänu oma jumalikku päritolu hingele võib inimene saavutada tagasipöördumise kõikvõimsa looja juurde. Inimhing pole ses mõttes rohkemat kui puulehele langenud vihmapiisk, mis igatseb ookeani järele. Kõik viie meelega tajutav on petlik ja ebapüsiv. 

Gauguin "Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?"

Hing suudab mõista mõistetamatut, saada kontakti „tõelise“ maailmaga. Jumal on pärjanud inimest küll särava mõistusega, kuid loogika vankumatute reeglite kaudu Jumala olemuseni ei jõuta. Religioon toetub emotsioonidele, kristlus pole siin erand. Valgustusajastu mõtlejad üritasid jumalaideed mõistuse piiridesse suruda ning tegid talle niiviisi kõvasti viga. Kristlane võib Jumala üle küll mõtiskleda, kuid vaid sisemised sähvatused suudavad teda veenda Jumala läheduses. Teaduslikult pole võimalik Jumala olemasolu tõestada ega ümber lükata. Mõistusesse on juba juuretasandil sisse kodeeritud, et lõplikku ja kõiki rahuldavat tulemust ei pruugi iialgi selguda. Mõtted satuvad ikka ühes või teises punktis puntrasse. Kolmainsus või inkarnatsiooniõpetus ei vasta loogikareeglitele. Mida rohkem mõelda, seda raskemini vastuvõetavaks kujutlus loovast ja suunavast absoluudist muutub. 

Jumalikku generaalplaani on keeruline hoomata, ometi on inimkond juba küllalt eakas, et kogemuste põhjal tekiks kasvõi õrnemgi aimdus, mida Jumal ikkagi sepitseb. Kas kurjus on karistusviis, õppetund, inimese vaba tahte väärsamm või lihtsalt Jumala türanlik julmus? Või on õigus hoopis Oscar Wilde’il, kes nentis poolnaljatamisi, et inimest luues hindas Jumal oma võimeid üle? Vanas Testamendiski kahetseb Jumal mitmel korral, et on inimsoo üldse tekitanud. Ons looja loodu hüljanud või polegi teda olemas mujal kui inimese meeles? Kahtlused voolavad veena teaduse veskirattale. 

Inimene Jumala lapsena on taandunud poeetiliseks kujundiks, samas kui geneetika võidukäik on vaid kinnitanud evolutsiooniõpetuse paikapidavust. Jumalast kinni hoides unustas inimene, et ta pole looduse kroon. Evolutsioonil ei ole mingit plaani ega eesmärki. Umbisikulist jumalat ei ole vaja inimese geene sisse ja välja lülitama panna, sellega saavad hakkama looduslikud ja loomulikud juhused. Teadus tuletab enesekesksele inimesele meelde, et ta pole enamat kui tükike loodusest ega erine palju teistest selle sinise planeedi asukatest. Ühel päeval võib temagi kaduda nagu juhtus kümnete miljonite aastate eest dinosaurustega. 

Ikka räägitakse Jumalast kui kellestki, kes ütleb, tahab, käsib, teeb ja loob, vahel isegi vihastab ja kahetseb, olgugi et tegemist on inimlike emotsioonide ja tegevustega. Üks on siiski kindel: Jumal ei söö, joo, maga ega seksi, need on looma tunnusaktid. Pole ka imestada, et kristlikud teoloogid keskajal maiseid lõbusid maapõhja manasid. Pääsemine saab toimuda vaid loomalikke ahelaid katki raiudes ning Jumalale omaseid jooni arendades, sest inimese langemine loomade sekka kuulus Issanda määratud karistuse juurde. Ometi ei saanud inimene jumalate (või Jumala) avastamise järel üle oma ebatäiuslikkusest. Surm valitses tema üle endiselt. 

Aadam ja Eeva teevad pattu

Inimene ihkab olla surematu. Paljudes loodususundites on surm ebaloomulik, kohutav iidne eksitus. Ka Aadam ja Eeva võinuks surematuse puult vilja maitsta, kuid enne seda jõudis Jumal nad paradiisiaiast välja kihutada. Inimsugu jäi surelikuks, igavesi kannatusi trotsivaks tõuks. Ometi peab olema mingi võimalus, kuidas see viga tagantjärele parandada. Religiooni alguseks võib pidada hetke, mil inimesed (ka neandertallased) hakkasid elust lahkunuid matma, uskudes, et need jätkavad eksisteerimist kusagil nähtamatus maailmas. Ehk arvati, justkui tärkaks surnu maapõue sängitades hingena üles sarnaselt seemnele, millest võrsub uus taim või siis siirdatakse lahkunu tagasi maaema üska. Samas eelnes matmisele ka hirm, et laip võib ripakile jäädes võtta mõne õõvastava ja ohtliku kuju. 

Kurjade surnute kartus on sama vana kui inimkond. Aastatuhandeid on erinevate rahvaste seas püsinud kujutelmad mardustest, kodukäijatest, külmkingadest, zombie’dest, vampiiridest, trollidest ja teistest koolnud olevustest, kes kipuvad elavaid kimbutama. Surm tuli kuidagi vaigistada, vastuvõetavamaks muuta. Budistid ja džainistid peavad inimelu suurimaks eesmärgiks pääsemist ümbersündide ahelast ehk sansaarast. Vaid inimesel on ainulaadne võimalus katkestada lõputute kannatuste ring. Ka kristlane peab lootma inimese erilisele seisundile, et pääseda halvimast. Kuidas saada lahti iidsest patust? Kuidas saavutada surematus? 

Pääsemine leiti Galileast, Vahemere idarannikult, kus tegutses kord väga eriline mees. Ta olevat neitsist sündinud, õpetades mööda maad ringi rännanud, inimesi tervendanud ja neid koguni surnuist üles äratanud. Vähe sellest: pärast piinarikast ja ülekohtust hukku tõusis temagi elusana hauast. Usuti, et ta oli messias, kelle tulekut juba Vana Testamendi prohvetid Jesaja ning Miika ette kuulutasid – võimas taevalik pitser, märguanne patustele. Ta oli tõeline inimene ja tõeline Jumal. 

Lunastaja, üleloomulike võimetega inimkujuline isik, kelle võimuses on päästa maailm ja murda surm, kuulub igiomaselt inimliku mõttekosmose juurde. Müütiline maiade valitseja Kuculcan, kes pärast surma üles tõuseb; hiina hea õnne sümbol Zhongli Quan, surematu, kes aitas vaeseid ja tõusis viimaks pilvel taevasse; keltide kuningas Arthur, kes ühel päeval kaugelt Avalonist tagasi oma rahva sekka naaseb; häkker Neo, kelle tulekut oraaklid ette on näinud ja kes inimesed masinate türanniast vabastab; võimas võlur Harry Potter, kes osutub vägevamaks kõige mustemast maagiast ning surmast endastki – kõik nad on vaid vähesed näited mütoloogiast ja popkultuurist, mis ühtaegu leevendavad ning tekitavad janu igavese elu järele. 

Jeesus on ärganud

Kristuse ilmumine maailma puhtal inimkujul on kompliment end pidevalt ebatäiuslikuna tundvale lihtsurelikule. Õigeksmõistmise kaudu sõlmis Jumal omaloodud olenditega uue lepingu. Pühast Vaimust inspireerituna kirja pandud Uus Testament õhkab tänu ja vaimustust veel ühe võimaluse eest elada inimesena teadmises, et „viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm“ (1Ko 15:26). 

Ehkki inimkonna lätted vulisevad loomariigis, ei saa inimese mõtteid, tundeid, vajadusi ja tahteavaldusi seletada loodusteaduse vahenditega. Ka marksistlik filosoof Ernst Bloch sedastas, et vaatamata sellele, kas Jumal eksisteerib või mitte, on ta inimliku seisundi koostisosa – kõrgeim ideaal, midagi minevikus kaotatut, milleni võib tulevikus taas jõuda. Miljonid kristlased üle maailma sooritavad, Piibel kaenlas, hüppe tundmatusse, pöördudes hinges sinna, kus lootus pühitseb elu ja see elu on igavene. 

Et olla tugev, ole üksi

Miks muutusid hüüded oieteks läbi une? Ärev uni, viirastustest katkestatud unenägu, mil hinged üksteist pilkases pimeduses kutsuvad. Pikal teekonnal ekslevad kirjad, mis jõuavad kohale siis, kui neid kirjutanud surnu käsi on juba kõdunenud. /…/ Suletud laud kustuva pilguga silmadel, kokkusurutud hambad, verest tühjaks jooksnud veenid, inimliha kaleviga, kruusaga, juurtega ja plekitükkidega segi tambitud. Kas see oligi sõda? 

Rumeenia on rikkaliku kultuuri ja keeruka ajalooga maa. Ent millise maa kohta seda ei saaks öelda? Vaimult võib iga rahvas olla suur, arvult saab suureks pidada väheseid, nende seas küllap ka rumeenlasi. Ometi teame sellest suurest rahvast, tema kultuurist ja ajaloost uskumatult vähe. Võtkem või rumeenia kirjandus. Esimese (ja nukral moel ka viimase) märksõnana torkab paljudele pähe Dracula. Aga see on vaid üks inglase kirjutatud kollijutt, millel tegeliku Rumeeniaga õiget seost polegi. Jah, verejanuline Vlad Tepeš – Dracula prototüüp – oli üks rumeenlasest aadlik, kuid ta polnud mitte Transilvaania krahv, vaid hoopis Valahhia vürst. 

Arukamad kirjandusleksikonid mainivad rumeenia kirjanduse kirkaima tähena meest nimega Cezar Petrescu. Tegemist oli mitmekülgse sulesepaga, kes ei põlanud „tõsiste teemade“ käsitlemise kõrvalt kirjutada ka lastele. Tema tuntuimaks ja vahest ka parimaks teoseks peetakse aastatel 1927-1928 avaldatud sõjaromaani „Pimenemine“ (Intunecare), mis eesti keelde panduna ilmus 1989. Põneva sündmustiku ja mitmete värvikate tegelaskujudega rikastatud romaan kirjeldab rumeenlaste eluolu Esimese maailmasõja päevil ning vahetult pärast sõda. Petrescu võtab ette Rumeenias 1916–1925 toimunud muutused ja näitab halastamatu jõhkrusega kadunud põlvkonna sündi. Loomulikult on taolise teksti aluseks terav sõjavastasus, vägivalla ja väikluse hukkamõist. 

Sündmuste ja nende ilukirjandusliku peegelduse vahel pole märkimisväärset ajalist distantsi. Taolise epopöa kirjutamine nõuab juba ainuüksi sel põhjusel kõvasti julgust, aga ka head ühiskondlikku närvi ja analüütilist meelt. Temaatika poolest kuulub „Pimenemine“ samasse suguvõssa romaanidega „Läänerindel muutuseta“ ja „Hüvasti, relvad!“ (mõlemad 1929). Teisalt on „Pimenemist“ nimetatud ka Rumeenia „Sõjaks ja rahuks“. Kõik need võrdlused kannab romaan auga välja. 

Loo peategelane on noor advokaat Radu Comsa, maalt pärit ja ennast ise üles töötanud härra, kelle läheduses tiirlevad igas vanuses naised nagu herilased meepoti ümber. Esialgu jälgivad rumeenlased suure sõja käiku vaid kõrvalt, kuid täiesti irratsionaalsetel (või siiski natsionalistlikel) põhjustel astub Rumeenia ikkagi 1916. aasta augustis Antanti poolel sõtta. 

Radu jääb sõja alguses tagalasse, kuid südametunnistuse sunnil otsustab teiste noorte meeste kannul rindele siirduda. Saanud tõsiselt haavata, kaotab ta mõneks ajaks nägemise. Ehkki silmist pimedaks ta ei jää, algab tema traumeeritud hinges aeglane pimenemine. Ta kohtab truudusetuid naisi, fanaatilisi patrioote, kõlvatuid ärimehi – ühesõnaga, paljusid moraalselt laostunud inimesi. Seejuures avastab Radu, et tema on neid inimesi toetades ja usaldades ühiskonna allakäigule kaasa aidanud. 

Ei ole ilmselt juhus, et Radu suurima armastuse, Luminita, nimi tähendab tõlkes „tuluke“. Ent Radu Comsa jääb ekslema hämaratele öistele radadele, ta ei suuda enam tagasi endisesse ellu pöörduda. Kõik illusioonid on purunenud. Ühe noore mehe isiklik tragöödia pöördub kogu rahva hukatuseks. 

On ehk mõnevõrra hämmastav, et vaid mõned aastad pärast sõja lõppu aimati juba uut katastroofi. Radu sõber Virgil kõneleb näiteks nõnda: „Kõik räägivad tulevikusõjast nagu saatuslikust paratamatusest… Ainus, millele nad loota julgevad, on see, et esialgu on seda võimalik ära hoida! Ja kõik teavad, et tulevikusõda tähendab inimeste massilist hävitamist, mille kõrval eelmine sõda oli lapsemäng… /…/ Ja on veel teisigi ohte, mõned neist on reaalsed, teised absurdsed, aga kõik nad varitsevad meid!... Siis valdavadki mind kõhklused. Kas me ei teeni mitte valet? Kas me ei ole mitte selle pettuse kaasosalised, mis valmistab inimkonnale ette uusi, veel hirmsamaid kannatusi?“ 

Ja Virgilil on tuline õigus. Sõda ei lange taevast inimeste peale. Moraalselt väärastunud inimesed ise kutsuvad sõja esile. Radu püüab iga hinna eest jääda ausaks, käituda oma eetiliste ideaalide järgi, kuid heas usus ette võetud teod ei anna tulemusi, sest valelikke ja isekaid inimesi on ta ümber liiga palju. Isegi kui Radu püüab põgeneda tagasi maale, oma kodukohta, ei leia ta seal mõistmist. Ta on võõraks jäänud. Loota ei saa enam kellelegi. 

Nõnda jõuabki Radu, endine õigusemees, kellele ennustati suurt tulevikku, kibeda järelduseni: selleks, et inimene saaks olla tugev, peab ta olema üksi. Rahvamass muudab indiviidi nõrgaks, selgrootuks ja põhimõttelagedaks. Kuid üksikut hunti ei võta enam keegi omaks. Pimedus neelab ta endasse. 

Cezar Petrescu oli üks neist paljudest vaimuinimestest, kes hoiatas maailma saabuva tormi eest. Neid vaimuinimesi ei võetud kuulda. Uus sõda lahvatas ja nõudis veel enam ohvreid, veel enam verd ja pisaraid. Kuid ei! See polnud mingi umbmäärane sõda, need olid inimesed, kes nõudsid verd ja pisaraid. Päris harilikud inimesed. 

Ja ta otsis edasi, risti juurest risti juurde… „Tahaksin jääda sinna, sõdurite hulka.“ Mihai Vardaru põrm ongi siin, sõdurite hulgas. Rist nagu teistelgi, kõrges rohus nagu teistelgi. /…/ Võib-olla – kui kainelt arutleda – oli surm suuremeelne, jättes ta igavesti nooreks, niisama teotahteliseks, kui ta oli olnud. Võib-olla oligi parem, et ta siia jäi? Esiti mõtles Radu Comsa hauakünka lilladest, torkivatest ohakatest puhastada. Aga ei puhastanud. Mihai oleks seda pahaks pannud: jäägu temagi haud unustusse, nagu olid unustusse jäänud kõigi teiste hauad. /…/ Nii on parem! Siin on parem. Surnud jäävad niisuguseks, nagu nad olid. Nemad ei mädane elusana.

Muusikaline patopsühholoogia

Vanemuise teatris on viimastel aegadel juhtunud kummalisi asju. Laval kukuvad alla luksuslikud dekoratsioonid, saalis hõljub pidevalt suitsuving, piletid on kuni kevadeni välja müüdud ja päevast-päeva kõlavad garderoobidest rõdu viimaste ridadeni imeilusad meloodiad. Räägitakse, et Vanemuises tegutseb Ooperifantoom. 

Kõik algas teatrirahva ebausust. Teater kui väga müstiline koht tekitab endeid, keelde ja rituaale. Klaustrofoobilises õhkkonnas tegutsevad vaimud, kratid ja kotermannid. Gaston Leroux’ 1911. aastal ilmunud õudusjutt on inspireerinud paljusid loojaid. „Ooperifantoomi“ põhjal on valminud vähemalt 6 mängufilmi, telesari ja joonisfilm. Muusikale on kirjutatud vähemalt kolm, neist Andrew Llyod Webberi oma konkurentsitult kõige kuulsam. Tema „Ooperifantoomi“ on nimetatud lausa täiuslikuks muusikaliks. Tuleb nõustuda. Kergemate lavateoste kategoorias on nii sisuliselt kui ka vormiliselt laitmatuks timmitud „Ooperifantoom“ ületamatu tšempion. 

„Ooperifantoomiga“ realiseeris juba varem hulga kuulsust kogunud Andrew Llyod Webber täielikult oma võimed. Ühtlasi sai fantoomiloost muusikalide kuldajastu särav punkt – hiljem pole lavale toodud enam ühtki muusikali, mida kõikjal maailmas tuntaks ja mängitaks. Ooper, operett ja ballett on selles tükis valatud muusikalivormi, kastmeks lisatud rokilik tunnusmeloodia ning ihukarvu kergitav orelimuusika. Selleks, et taolist tohuvabohu nauditavaks tervikuks liita, peab olema geeniuse kätt, mis Llyod Webberil kahtlemata olemas. Kui varasemad Llyod Webberi teosed on olnud enamasti ühe hiti muusikalid, siis „Ooperifantoom“ on hittide paraad, ebamaiselt kaunite viiside kanonaad. 

Õrna kunstnikuhingega inimene võib ju nina kirtsutada ja küsida, kas Vanemuine peab rahva raha eest tegema meelelahutust. Rahva raha tuleks ju kulutada hoopis lavastustele, millest enamik inimesi aru ei saa. Aga kui Vanemuisel on olemas sümfooniaorkester, ooperikoor, balletitrupp ja draamanäitlejad, siis oleks rumalus jätta need muusikalitegemiseks vajalikud komponendid kasutamata. Pealegi on Vanemuise potentsiaali märgatud kaugemalgi, mille hiilgavaimaks tunnistuseks on ka õigus „Ooperifantoomi“ etendada ja koguni ümber lavastada. 

Riskide hajutamiseks palgati lavastajaks Georg Malvius. Ühtlasi saab Malvius „Fantoomiga“ tähistada väikest juubelit: esimese lavastuse tegi ta Eestis 25 aastat tagasi ja selleks oli legendaarne „Viiuldaja katusel“ Estonias. (Siinkohal väärib märkimist, et Malviuse tõi Eestisse ei keegi muu kui Eri Klas.) Rahvusvaheliste jõududega on eestlased juba ammustest aegadest peale oma kultuurikangast vanutanud. 

Lavastajale ei jäetud siiski kuigi palju mänguruumi. Muusikat ja libretot muuta ei tohi, niisiis on Malvius pidanud vaid mõningaid stseene värskendama. Originaaliga võrreldes on Vanemuise „Ooperifantoomis“ törtsuke rohkem koomikat (nunnu ooperikääbus, kes oma nina igale poole topib + veiderdavad teatriomanikud + seksikalt kelmikad kankaanitantsijad). Malvius on muusikali tegevusaja nihutanud tänapäevale pisut lähemale, mis tähendab, et põhitegevus toimub millalgi 20. sajandi alguses. Proloogis tehtud viide sõjas purustatud teatrimajale (Vanemuine või Estonia?) on küll uitmõttena huvitav, aga sel pole lavastuses laiemat kandepinda. 

Suure panuse originaallavastuse varjust ülesaamiseks on andnud kunstnik Iir Hermeliin, kelle loodud lavapildid mõjuvad maagiliselt nagu elluärganud hiiglaslikud panoraam-maalid. Lava väiksus ei võimalda küll korraldada suuri massistseene, kuid ka väikese balletitrupi esitused mõjuvad seal väga šarmantselt. Muide, esimese vaatuse peategelaseks on kahtlemata majesteetlik kroonlühter, mis viimaks kilinal-kolinal laest alla prantsatab. Kui pauku saab, siis on Karlsson rahul. 

„Ooperifantoomi“ tõlkimist eesti keelde tuleb lugeda märkimisväärseks sündmuseks. Enamik maailma rahvaid ei saa neid võrratuid meloodiaid oma emakeeles kuulda. Kuna suurem osa tegevusest antakse edasi lauldes, oli Leelo Tunglal tõlkijana tohutu vastutus, kuid vaieldamatu profina sai ta suurepäraselt hakkama. „Ooperifantoomi“ laulud kõlavad eesti keeles taevalikult. Nii mõnigi laul on tõlkes saanud sügavama tähenduse, näiteks „Möödunu ei kordu eal“ („The Point of No Return“). 

Kiidusõnu võib öelda kõigi peaosatäitjate kohta. Armukolmnurk Fantoom-Christine-Raoul on väga võimekate artistidega kaetud. Seni pole mul õnnestunud Hanna-Liina Võsa teatrilaval näha, mistõttu üllatasid tema oskused nii laulmise kui ka näitlemise vallas. Milline ingellik olend! Koit Toomet teatakse muidugi mitmekülgselt andeka mehena, niisiis ei tasu imestada, kui ta seekord oma mesise iseloomu kõrval ka kõrvetavat raevu ja kättemaksuhimu ilmutab. 

Stephen Hansen tekitas esialgu väikest umbusku. Tema tugev lavaisiksus on kahtlemata meeldejääv (olen ta hingestatud „Nessun dormat“ isegi ühes oma raamatus maininud), kuid kas mõnda Eesti tenorit siis tõesti Fantoomi rolli leida polnud…? Ent etendus hajutas kõik kahtlused. Hanseni kerge aktsent mõjub kõnedefektina, mis lisab Fantoomile vajalikku eemaletõukavust. (Siiski tuleb tunnistada, et kohati on tema eesti keel nii puhas, et jääb mulje, nagu oleks ta elu aeg selles keeles laulnud.) Tema võõrapärasus on samuti pluss, mis haakub selle salapärase olendiga, keda keegi ei mõista ja kellele kaasa tunta ei osata. Hansen on inimlik Fantoom – just nii, nagu lavastaja teda näidata kavatses. 

Kuid mis inimlikkusest siin rääkida?! Ooperifantoom on ju ennekõike psühhopaat, terrorist ja mõrtsukas. Ta valab süütut verd, põletab ja purustab. Kuidas seesugust mõista, kuidas seesugusele andestada? Siiski ei tasu unustada, et Ooperifantoom on ka geniaalne helilooja, kelle looming on oma ajast kaugel ees. Ta on mustkunstnik, arhitekt, muusik, tõeline renessansi-inimene. Selle kõige juures on ta aga moraalselt ja füüsiliselt väärastunud. 

Fantoom tahab päästa noorukest lauljat Christine’i. Kuid… kelle eest? Kas Fantoom ise ei kehastagi siis ainuisikuliselt kurjust? Ehk ei olegi maailm nii must ja valge. Fantoom terroriseerib ooperiteatrit, sest tahab teatrile head. Ta soovib, et laval tehtaks puhast ja üllast kunsti. Primadonna Carlotta, esitenor Piangi ning teatri uued omanikud Andre ja Firmin esindavad ülbust, edevust, ahnust ja saamahimu. Nad näivad naeruväärsed, kuid just selle süütu koomika taga peitub tegelik kurjus. Kurjus ei alga kunstist, mille eesmärk on anda ning jagada, vaid pealiskaudsusest, hoolimatusest ja omakasupüüdlikkusest. 

Siit koorub „Ooperifantoomi“ suurim paradoks. See on kommertslik lavastus, mis ometigi ülistab kunsti. Vähe sellest! Ooperifantoom ise ongi kunsti kehastus. Pool ta näost on ilus ja sile, pool aga kole – nagu kunstilgi. Kunst ei saagi olla läbinisti ilus. Kunst võib publikut hirmutada, kiusata ja ängistada. Aga kunstnikud ei tee seda mitte kurja, vaid ikka hea pärast. Nõnda tahab ka Fantoom kiskuda Christine’i välja sellest ilusast valgusküllasest, ent ometigi petlikust ja pealiskaudsest maailmast. 

Ka Raoul esindab seda maailma, sest ta on ahnete ja hoolimatute teatriomanike isiklik patroon. Ta ei taha uskuda Fantoomi olemasollu, sest ta ei usu kunsti. Christine’il tuleb lõpuks valida meelelahutust ja pealiskaudsust kaitsva Raouli ning koleda, aga sügavahingelise Fantoomi vahel. Neiu valib Raouli, ent suudleb ka pikalt ja kuumalt Fantoomi. Sama lugu on kogu muusikaliga – „Ooperifantoom“ on meelelahutuslik tükk, mis suudleb kunsti. 

Malvius rõhutab oma tõlgendusega, et isekus ja kasuahnus kutsuvad esile needuse, mis hukutab kõiki ja kõike. Ainult armastus ja kaastunne suudavad needuse murda. Christine on see ideaalkuju, kelle võimuses lepitada kunst ja meelelahutus. Ta ei taha valida. Oma suudlusega kingib ta elu mõlemale – nii meelelahutuslikule Raoulile kui ka kunstile Fantoomi kehastuses. 

Vanemuise lavastuses on „Ooperifantoom“ saanud täiesti uue lõpu, mis näib palju loogilisem, selgem ja efektsem kui originaalil. Fantoom heidab endalt maski. Aitab näitemängust, aitab enese varjamisest. Mask ei päästa kedagi. Seda teeb ainult armastus. Julged on need, kes suudavad talitada nii, nagu Fantoom. 

Kuid ikkagi jääb õhku küsimus: kuhu ta kadus? Võimalik vastus peitub ühes laulus: Ooperifantoom on sinu enda peas. Ta on minu, sinu, meie kõigi peas. Kas julgeme talle otsa vaadata?

Vabadus võidab

Inglise ajakirjanik John Langdon-Davies ennustas 1936. aastal, et demokraatia on 1950. aastaks sama hästi kui välja surnud. See kuri ettekuulutus seisis õigupoolest vägagi realistlikul alusel. Saksamaa ja Nõukogude Liit olid lühikese ajaga muutunud militaristlikeks üliriikideks. Aastatel 1933–1938 kulutasid Hitler ja Stalin sõjasektorile ligi 3 miljonit inglise naela, samas kui Suurbritannia ja Prantsusmaa panustasid kaitsekulutustesse vaid pisut üle miljoni naela. 

Lisagem valemisse Mussolini pluss Jaapani keiser ja plahvatusohtlik segu ongi koos. Pealegi polnud USA tol ajal vaatamata Euroopas käärivale sõjameeleolule aktiivsest välispoliitikast huvitatud. Sellises olukorras näis tulevik selge – kui diktaatorid ühinevad, ei ole demokraatlikel riikidel mingit šanssi. 

Õnneks Langdon-Davies eksis. Viimsepäevaprohvetid kipuvad unustama, et türannid ei saa omavahel ilmaski läbi. Hitleri ja Stalini kokkupõrge oli paratamatu – seda teadsid nad isegi – ning see laastav rivaliteet andis vastuolulisel kombel võimaluse demokraatlikule maailmale. Kahe kuradi hävitamine oleks viimse hetkeni hambutut lepituspoliitikat ajanud lääneriikidele kahtlemata üle jõu käinud. Võitnud kurat sai justkui preemiaks pisikesed Baltimaad. Lääne poolt vaadates oli tegemist demokraatia lunarahaga. 

Mitmed ajaloolased väidavad, et Hitler ja Stalin valmistusid kokkupõrkeks erinevatel põhjustel. Hitler tahtis ja Stalin kartis – sõda nimelt. Omamoodi jätkusõjaks pidi see olema mõlema jaoks. Hitlerlik Saksamaa ei suutnud alla neelata kibedat kaotust Esimeses maailmasõjas, mistõttu pidi suur sõda saama igal juhul teise vaatuse. Stalini jaoks ei olnud kõne all Esimese maailmasõja sümboolne jätkamine – oli see ju olnud ikkagi tsaari sõda ning just enamlased olid toonud Venemaa seninägematust hakklihamasinast välja. 

Stalin kavatses jätkata ühel või teisel viisil verist kodusõda. Õieti käis kodusõda mitteametlikult veel kolmekümnendailgi edasi – sõda kulakute, klassivaenlaste ja imperialistidega. Vene kodusõjas olid valged (ehk siis kõik need poliitilised jõud, kes olid enamlaste vastu) saanud otsest abi lääneriikidest ning seetõttu hoiatas Stalin juba 1927. aastal, et imperialistlik sõda on vältimatu. Nõukogude Liit pidi selleks tahes-tahtmata valmistuma ja tegema kõik, et ennast kaitsta. 

Ükskõik, kas türannid tahavad või kardavad sõda – relvade tärin ja suurtükisuits kuulub lahutamatult nende võigaste utoopiate juurde. Millisest sõjast unistab türann nimega Putin? Näib, et Kremli peremehe soov on kirjutada juurde vähemalt üks peatükk Suurele Isamaasõjale. Seejuures ei lähtu tema plaan stalinlikest hirmudest „lääneliku imperialismi“ ees (ehkki NATO ja USA sobivad läänelike imperialistide rolli suurepäraselt). Pigem tahaks Putin järgida Hitlerit, kelle eesmärgiks oli seada jalule ajalooline õiglus, laiendada rahva eluruumi ja „kaitsta“ välissakslasi. 

Nagu näha, ei ole Putin ette võtnud nii suuri maalahmakaid, mille alistamisega tegi kolmekümnendail algust Hitler. Pigem liigub vene türann edasi väikeste sammudega, haugates suupäraseid tükke Gruusiast ja Ukrainast. Selle skeemi järgi peaks Ida-Virumaa olema lähitulevikus täiesti loomulik sihtmärk. Milleks Putinile Saaremaa tuulikud või Mulgimaa künkad? Väärtuslikumad on ikka elektrijaamad ja kaevandused. Ehk tuleb viies kolonn appi? Oh seda praasnikut, mis siis käima läheks! 

Kuid Barack Obama Tallinnas peetud kõne hajutab väheke tuleviku tumedaid pilvi. Nii suur võib olla sõna jõud! Obama laenas Heinz Valgult kuulsa loosungi ja pani selle ootamatult uude, tänapäevasesse konteksti. Üks kohalik vabadusvõitlus kasvas Obama käsitluses võitluseks kogu maailma vabaduse eest. Ja tõepoolest – kas me pole siis varem märganud, et need olid üldinimlikud ja vägagi lihtsad väärtused, mille eest meie rahvas laulva revolutsiooni päevil tegelikult võitles. Kõik – pagana pihta! – kõik algab ju väärikusest! Inimene tahab olla väärikas ja selleks ongi talle vaja vabadust. Nood valed, mida kommunistlik koletis eestlastele peale surus, ainult häbistasid ja alandasid meie rahvast – seega kogu inimkonda. 

Nii nagu „Sõrmuste isanda“ filmitriloogia lõpus kummardavad pikakasvulised ja tohutu rammuga sõdalased väikeste kääbikute ees, nii tegi Obama oma kõnega imekena reveransi tillukestele Balti rahvastele. Ta tõi Eestimaale lootust ja usku, süstis meisse koguni enesekindlust. Ka väike võib olla suur. Need väikesed ju tõestasid, et valedest ja vägivallast toituvat kurjust saab võita ka ilma ainsagi püssipauguta. „Väärikus võidab!“ kuulutas Obama. „Õiglus võidab. Demokraatia võidab. Vabadus võidab.“ 

Kuidas saakski demokraatia kaotada või lausa kaduda, kui inimeses püsib vaigistamatu iha tõe ja õigluse järele? Kuni vihkame valet ja orjameelsust iseendas, ei kao Eesti riik kuhugi. Jah, NATO metalne vihmavari on ka muidugi vajalik, kui taevast pistodasid sadama hakkab, ent seda riiki hoiab ja kaitseb ennekõike oma rahvas – selline rahvas, kes ei tüdine isegi suurimate kriiside ja kõhkluste ajal kalleimast varast, mis kord kaotatud ja jälle tagasi võidetud – vabadusest.

Saatanlikud valikud

Läkitus leinapäevaks

Suured sõjad on muutnud sageli tervete rahvaste saatust ja korrigeerinud ajastu mõttemalle. Teine maailmasõda jättis loendamatult paljude riikide ajalukku sügava haava ning armid seitsmekümne aasta tagusest ajast on endiselt näha. Demokraatia nõrkus ja diktatuuride tugevus vallandas traagiliste sündmuste rea, mille hinnaks kujunesid kümned miljonid inimelud. See oli aeg, mil lihtsad inimesed rebiti välja senisest elurütmist ning seati keeruliste valikute ette. Mida üks või teine valik endaga kaasa toob, ei osanud keegi aimata.

1941–1944 olid Eesti alad poksiringiks, kus taplesid kaks võimsat diktatuuririiki. Ühel pool natslik Saksamaa, teisel pool Nõukogude Liit. Kas taolises segadikus oli eesti meestel mingeid valikuid? Küüniline vastus kõlaks: valikuid oli palju. Oli võimalus teenida Punaarmees või saksa sõjaväes, minna metsavennaks, pageda Läände või sattuda koonduslaagrisse. Paraku puudus valikuvariant, mida enamik mehi eelistanud oleks: elada ja töötada rahus iseseisvas Eesti Vabariigis, nii nagu enne sõdagi.

Juulis 1941 asendus nõukogude võim Eestis natside ülemvõimuga, lõpetades esimese „punase“ aasta. Kui süveneda mikroajalukku ja lugeda tavaliste inimeste meenutusi sõjaajast, jääb silma saksa vägede leebe kujutamine. Vähemalt saksa okupatsiooni esimesel poolel nähakse haakristi kandjates tsiviliseeritud, viisakaid ja põlisrahvasse peaaegu soosivalt suhtuvaid mehi, kes mõne mälestusekillu kohaselt polnud pealegi nii koledad ja räpased kui varasemad okupandid. Sakslased ei küüditanud kohalikke inimesi ning fakt, et nad mõrvasid ligi 4000 peamiselt nõukogude võimuga koostööd teinud Eesti elanikku, ei kaalunud üles kümnete tuhandete kommunismiohvrite kannatusi.

Tänapäeva prantslasele või inglasele, kelle ajalookäsitlus on 100% natsivaenulik ja Hitler kuradi võrdkuju, mõjuvad šokeerivalt eestlaste mõnevõrra „pehmemad“ mälestused natslikust režiimist. Teine šokk järgneb holokausti leigel tunnistamisel. „Jah, natsid tapsid miljoneid juute, kuid kommunistid kiusasid, piinasid ja hävitasid eestlasi,“ näib olevat siinne levinud mõtteviis. Holokaustist sai aga ilmasõja järel genotsiidi sünonüüm ning Lääne-Euroopa lõi juute kui märterrahvast ümbritseva oreooli veelgi enam särama. Ida-Euroopa rahvastes on tekitanud trotsi asjaolu, et natslikud kuriteod on ammu hukka mõistetud, kuid kommunismi inimsusevastased aktsioonid jäänud siiani tribunali ette tirimata. Hitleri ja Stalini vahele paigutatakse siinpool kunagist raudset eesriiet kõhklematult võrdusmärk, kuid riigid, kes Teises maailmasõjas Nõukogude Liiduga ühes paadis sõudsid, hoiduvad endiselt krõbedamast kriitikast kunagise liitlase aadressil. Sotsialistlik impeerium aitas ju võidelda ühise vaenlase vastu. Võitjate üle kohut ei mõisteta – see deviis kammitseb mõningaid Lääne-Euroopa ajaloolasi isegi 21. sajandil.

Kui pöörduda tagasi ajaloo rohujuure tasandile ja lahata tavaliste eesti inimeste mälestusi, ei kohta peaaegu mitte ühelgi juhul nimetusi „nats“ või „natslik okupatsioon“. Ikka räägitakse, et „sakslased tulid sisse“ või „oli saksa okupatsioon“. Selline keelekasutus on levinud ka eesti ajaloolaste seas. Siit võib järeldada, et inimesed ei väärtustanud sõjakeerises ideoloogiat, vaid inimlikkust. Lihtsa talupere jaoks polnud tähtis, millist mundrit sõdur kannab, vaid see, milline on tema suhtumine: kas ta võtab sea laudast ja piima sahvrist vägivaldselt või ulatab selle eest ka raha ja poetab mõne tänusõnagi.

Kokkupuude saksa okupantidega oli rahvale küllalt põgus ning need hirmuteod, mis toimusid Eesti aladel paiknenud koonduslaagrites, jäid enamasti varju. Punatähe all roimi korraldanud meeste julmus, millele lisab rõhku järgnenud ligi poole sajandi pikkune nõukogude okupatsioon, oli aga silmaga nähtav. Kui natsid oleks Eestis märatsenud sama metsikult nagu enamlased „kannatuste aastal“, oleks ka suhtumine neisse samaväärne.

1941–1944 toimus Eesti aladel neli mobilisatsiooni, millega sakslased rikkusid rahvusvahelist õigust, värvates relvajõududesse okupeeritud alade kodanikke. Sellele vaatamata leidus ka tuhandeid mehi, kes astusid saksa väkke vabatahtlikult, et maksta kätte enamlaste kuritegude eest. Hiljem, kui Nõukogude väed toibusid ja sõjaõnn hakkas nende kasuks pöörduma, lootsid eestlased pidada lahinguid oma kodumaa nimel. Sellele aitas kaasa saksapoolne ähmane kinnitus, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui eestlased annavad panuse nõukogude vägede vastu võitlemisel. Võõras mundris sõdida ei tahtnud keegi, kuid kui oli valida kahe halva vahel, otsustati võidelda ühe halva ridades halvema vastu. 1944 marsiti Narva poole peaaegu samade mõtetega kui Vabadussõjas.

Lääneeurooplastel pole sellist ajaloorakurssi kerge mõista. Prantslased leiavad endiselt, et kommunistid on küll veidrikud, kuid üsna sümpaatsed ja kahjutud. Pealegi osalesid nad II maailmasõja ajal vastupanuliikumises ning kannatasid natside repressioonide all, mistõttu mõjub kommunismi ja natsismi võrdlemine sealkandis häirivalt.

Kas Eesti Leegionisse, idapataljonidesse ja Omakaitsesse kuulunud mehed olid natsid? Kas Punaarmeelased, kes saksa väed Eestist välja kihutasid, olid vabastajad? Neile küsimustele ei saa vastata vaid „jah“ või „ei“. Oht ajalugu must-valgelt näha varitseb nii siin- kui sealpool Peipsit. Omakaitsesse kuulus palju metsavendi, kes olid juba olemuselt antikommunistid, Eesti Leegionis teeninud mehed kandsid rahvuslikku sümboolikat, kuigi olid vormiliselt SS-lased, ning keeldusid saksa sõjaväe vandetõotustest. Punaarmeelased said sõja lõpul aga tasuda Leningradi blokaadi ja teiste kannatuste eest ning nõukogude propagandast kuumaks köetud sõdurid võisid end tõesti pidada õige eesmärgi nimel sõdijateks. Saksamaale tungides muutusid needsamad inglid koletisteks ning uputasid oma viha ka süütute tsiviilisikute verre. Võitjatena võisid nad endale tapatöid lubada. Nõukogude armees sundmobiliseeritutena teeninud eestlased polnud aga natside purustamisega midagi võitnud. Sellised pooltoonid iseloomustavad kogu II maailmasõda.

Pärast sotsialistlike režiimide kokkuvarisemist asuti Ida-Euroopas hoogsalt rahvuslikke ajalugusid kirjutama. Igaüks jahtis oma tõde ja ülistas oma märtreid, paraku jäid erinevad ajalookäsitlused kooskõlastamata. Läänes toimus see juba ilmasõja järel.

Minevik on mõjutanud olevikku ja selleks, et kehtivaid tõekspidamisi muuta, tuleb pöörduda tagasi minevikku ning seal paiknevad faktid ümber hinnata. Taoline dialoog ajalooga peab toimuma pidevalt. Traumaatilised II maailmasõja sündmused kaugenevad, kuid pilk minevikku ei tohi ähmastuda. Meie 20. sajandi ajaloos on küllalt valupunkte, mis vajavad lahtirääkimist.

Euroopa ja maailma ajalooline mõtlemine peaks olema juba küllalt küps, et mitte näha pelgalt ühe või teise armee mundreid, vaid inimesi mundrite sees. Lõppude lõpuks kujundavad ajaloo ikkagi inimesed kõigi oma nõrkuste ja tugevustega.

„Ma olen nii üksi…“

Loomariigist võib leida laias laastus kaht sorti elukaid: need, kes söövad ja need, keda süüakse. Ühed on kiskjad, teised taimetoitlased. Üksiklased ja karjaloomad. Siiski näib, et õige vähesed isendid kuuluvad kiskjaliste hulka, rohkem on sotsiaalseid loomi, kes otsivad karja seest turvatunnet – sest nad on kergesti haavatavad. Inimühiskonnas kehtib sama seaduspärasus.

Vahest ei tohikski ma üksinduse teemal iitsatada, sest kuulun ju pigem karude ja nugiste tsunfti, kes tahavad teistest sõltumatult oma territooriumil jahti pidada ega ütle teps mitte igale sissetungijale rõõmsalt „mää!“. Kuid enda ümber ringi vaadates pean ikka ja jälle hämmastusega nentima, kui rängalt mõnele inimesele üksiolek mõjub. See, mis tähendab üksiklasele vabadust, on karjaloomale vangla. Ja nõnda ma siis imestan: kust sugeneb üksinduse kõrvale üksildus? Isegi siis, kui selleks pole näiliselt ainsatki põhjust!

Maailm pöörleb mõnusa vurinaga. Sõnad, mis sisaldavad kasulikku või kasutut teavet, liiguvad Austraaliast Austriasse ja tagasi kiiremini kui välk. Kõikvõimas internet loob selleks ideaalse eelduse ning ühendab inimesi kogu planeedil. Keegi justkui polegi enam üksi. Me oleme pidevalt nähtaval, meid märgatakse, meiega arvestatakse – sellise mõtteviisi aluseks on massikommunikatsioon oma erinevates vormides. Sideoperaatorid pakuvad järjest soodsamaid kõnepakette, tasuta lobaminuteid ja hüper-nuti-vidinaid, kõikjal piiksuvad SMS-id ja MMS-id, meil on Twitter ja Facebook… ja kõikvõimas üksindus kogu selle kupatuse kohal kurja džinnina hõljumas. Maal sibab miljonitel ruutkilomeetritel miljardeid inimesi… ja ometi on nad üksi. Keegi vajab kedagi, kõik vajavad kõiki. Õhust, veest ja kimbust päikesekiirtest jääb väheks. Inimene vajab inimest. Kasvõi vihkamiseks! Kogu aeg, alati, igavesti!

Üksindus võib olla nii füüsiline kui vaimne. Kes on ümbritsetud suurest hulgast sõpradest, pole veel pääsenud üksildusest. Ta lävib kaaslaste ja kolleegidega iga päev, tema kohalolekut märgatakse, temast peetakse lugu, kuid ometi ei mõisteta tema olemust, püüdlusi, eesmärke – vähemalt mitte tervikuna. Teda peetakse sõbraks ning ta täidab ka ise sõbra rolli, kuid igas teises olukorras või tõsisema probleemi küüsis on ta ikka üksi. Jääb vaid küsida: miks? Ons põhjus ühiskondlikus vaimulaadis, mis käsib püüelda aina kõrgemale ja kaugemale pühade individuaalsete sihtide poole ning seda ikka kiiremini ja agressiivsemalt? Teistega arvestamine pole alati moes. Uppuja päästmine on tema enda probleem. Nõnda tekibki olukord, kus mängu sekkub vaimne üksindus – nimetagem seda üksilduseks. Suhtlemisvabadus ei too endaga automaatselt kaasa inimlikku mõistmist ja sellest on kahju.

Mis aga füüsilisse üksindusse puutub, siis mina pean seda pigem õnnistuseks kui needuseks. Miks üksiolekut nii hirmsasti kardetakse? Kas siis tõesti ei aduta, et üksindus tähendab võimalust olla vaid iseendaga, vaadata sügavale oma sisemusse? Sättida rahulikult ritta tähtsad ja tühised asjad, vabastada end ballastist, mis elurajal kulgemist takistab. Parimad romaanid, sümfooniad ja akvarellid sünnivad endiselt üksinduses. Kirkaimad plaanid ja unelmad samuti. Moodne tehnoloogia, mis loob mulje, nagu oleks elu mõte vaid ühenduses, vahenduses ja suhtluses, on murendanud harjumust omaette olla ja mis veel hullem – halvanud üliväärtusliku võime iseendasse vaadata. Ja iseendaga ära leppida.

Kui ma „Päikseta paradiisi“ kirjutasin, mõtlesin üksinduse peale väga palju – kuni ajud aurama hakkasid. Nõnda sõnastasingi oma üksindusefilosoofia, mis kristalliseerunud kujul kaante vahele sai. Üksindus pole isiklik saamatus ega põrgulik karistus. See on suur võimalus. Jah, üksildus võib olla probleem, kuid seegi on sitt, mida saab väetisena kasutada. Tuleb see lihtsalt viljakandvale põllule puistata! Ainult üksi olles ja iseendale ausalt otsa vaadates jõuab inimene selgusele, kes ta tegelikult on ja kuhu ta minema peab.