Tšehhovi püss ja Barõšnikovi jalg

Hea kirjanik peaks olema apoliitiline, aseksuaalne ja ateist. Need omadused annavad talle neutraalse platvormi, millelt maailma ja inimesi vaadelda. Aga väga heaks ei saa ta kunagi, proovigu palju tahes. Väga hea kirjanik peab olema tsentrist, biseksuaal ja panteist. Ta kogeb maailma vahetult, elab täiel rinnal, julgelt proovides, katsetades, rännates ja avastades. Kes tunneb elu läbi ja lõhki, kõigis selle nüanssides, suudab luua mõttekaid teoseid.

Pixabay

Anton Tšehhov kirjutas 1889. aastal: "Lavale ei tohi tuua laetud püssi, kui see ei tee pauku." Viisteist aastat hiljem väljendas ta sama mõtet: "Kui esimeses vaatuses ripub seinal püstol, siis järgmises vaatuses peab see ka tulistama." Tšehhov oli veendunud, et autor ei tohi anda publikule katteta lubadusi. Kõik, mis raamatulehekülgedel või teatrilaval sünnib, peab olema põhjendatud. Suurepärane autor suudab eristada tähtsaid asju tühistest. Ta jätab kõrvale kõik ebavajaliku, kitkub tekstist välja umbrohu, harvendab, pügab ja kärbib, et kaunimad õied saaksid särada ja magusamad viljad paisuda.

Sageli tekib kiusatus hullu panna. Kirjandus on juba eos hullude ala. Tahaks korraga kirjutada absoluutselt kõigest, mis pähe sigineb, panna paberile, pillates ja külluslikult, las lugejad närivad, õgivad, kugistavad ja lämbuvad! Loomislust võtab kaine mõistuse üle võimust. Iga raamat olgu kui viimane, täiel rinnal kirjutatud, higi, vere ja tatiga üle piserdatud. Kui juba looming, siis igavene nagu põrgu!

Ent järsku tuleb Tšehhov tuhvleid lohistades, kustunud plotski kõrva taga, hullunud kirjaniku töötuppa, koputab talle õlale ja noomib: "Ärge tassige lavale püssi, kui te ei kavatse lasta!" Tema teab, tema oli viimase tsaari ajal meister, semmis kolme õega, rüüpas kirsiaias kanget kohvi ja lennutas kajakaid. Vähem on parem! Aga kes suudaks perutama kippuvat Pegasust taltsutada - ikka tahaks öelda rohkem kui sõnad mahutavad.

Ilmas on tuhandeid teemasid, mida käsitleda, miljoneid südametuikeid, mida tindi sisse kasta ja paberile lärtsatada. Tahtmisest kirjutada jääb ometi väheks. Talendi rohkus või nappus määrab loovisiku mängumaa piirid. Harjutamine tegevat meistriks, kuid annet ei saa osta isegi kogu Jeff Bezose varanduse eest (mida viimastel andmetel on pea 150 miljardit dollarit). Mida see andetu kirjamees, kel kuppel suuri ja tähtsaid mõtteid täis, tegema peaks? Kust leida õigeid sõnu, kust leida see vägi, mis sõnad efektselt ritta sätiks?

Pixabay

Vene-juudi kirjanik Jossif Brodski ütles oma sõbra, balletitantsija Mihhail Barõšnikovi kohta: "See mees teeb jalaga seda, mida mina ei suuda käega teha." Jah, vahel tundub tõesti, et sõnad on liiga väetid. Kõiki muljeid, tundeid ja mõtteid ei saa kirjanduse kaudu edasi anda. Tahaks öelda midagi üli-üliolulist, mis hingel raskelt kipitab, aga tihedalt täis kribatud lehekülgedelt peegeldub ikka tühjus. On asju, mida saab öelda vaid jalaga, tantsides, pööraseid piruette võttes. Teinekord koguneb hingele miski, mida saab vaid pintsliga edasi anda, savisse või marmorisse jäädvustada. Mõni lugu ei tööta iial raamatuna, küll aga filmi või teatritükina. Ole vaid hea kirjanik ja tunne ära, kuidas on õige...

Kui napib teadmisi ja elukogemust, ei saa kirjutada tipptasemel romaani. Kirjanik saab kiita peamiselt kahel juhul: 1) kui ta on tark 2) kui tal on mõni kriitikust sõber. Lolli kirjanikku ei armasta keegi peale tema enda. Kahjuks pole tarkus oma teha.

Hea kirjanik võib olla ka hea inimene. Väga hea kirjanik on paras nuhtlus. Andekad inimesed ja vagur iseloom saavad harva kokku. Andekas kirjanik pole kunagi teretulnud, sest ta püstitab liiga keerulisi ja valusaid küsimusi. Aga vastuseid ta muidugi ei anna.

Samal teemal:

Imedest ja imemisest
Loojal on lootust

Tsensuurist, puurist ja puukuurist

Kes valdab teadmisi, valdab võimu. Pikki sajandeid oli valitsejatel lihtne alamaid vaos hoida, ametlikul tasandil anti neile riigikorraldusest teada vaid nii palju kui vajalik. Kirjaoskamatu rahvas pidi troonisaalides sündinud käske täitma, pisike matsipea ei kõlvanudki mõtlemiseks. Mine tea, muidu hakkab mõni veel jumala poolt ametisse sätitud võimukandjate otsustes kahtlema.

15. sajandil, kui saksa kullassepp Gutenberg esimese trükipressi kolisema pani, muutus olukord pöördumatult. Üldise kirjaoskuse levikuni oli veel pikk maa minna, kuid võimurid pelgasid õigustatult, et trükimustas peitub saatan. Juba 1471. aastal - Gutenbergi esimestest trükikatsetustest oli vaevalt paarkümmend aastat möödas -  andis paavst Sixtus IV välja korralduse kontrollida kõigi trükiste sisu. Üks esimesi kuulsaid tsensuuriohvreid oli Martin Luther, kelle kirjutised pandi keelu alla 1521. aastal Wormsi ediktiga. 1559 koostati katoliku kiriku keelatud raamatute nimekiri, mida sajandite jooksul aina täiendati, kuni see viimaks Paulus VI eestvõttel 1966. aastal tühistati. Tsensuur sündis koos trükikunstiga.

Lisaks sõjaväele peab autoritaarne riik üleval pidama ka tsensorite armeed. Mõistagi tõe ja õiguse huvides. Üks kuulsamaid tsenuuriorganeid oli Glavlit Nõukogude Liidus. See asutati 1922. aastal eesmärgiga kõrvaldada käibelt teosed, mis ohustasid riigisaladusi, õhutasid mässu, soodustasid usulist ja rahvuslikku "fanatismi" ning mõjusid halvasti ühiskondlikule moraalile. Nii kodu- kui ka välismaisel kirjandusel hoiti teraselt silma peal, soovimatud teosed kanti musta nimekirja, vajadusel konfiskeeriti ning paigutati luku taha või hävitati. Tsensuurimasina tõhusat tööd ilmestab paar tähelepanuväärset statistilist fakti: 1938.-1939. aastal korjati Nõukogude Liidus käibelt üle 16 000 erineva teose, enam kui paarkümmend miljonit eksemplari mitmesugust kirjandust läks hävitamisele.

Loomulikult ei pääsenud "umbrohutõrjest" ka okupeeritud Eesti. Esimesel nõukogude võimu aastal 1940-41 hävitati siin enam kui 200 000 eksemplari raamatuid. Muuhulgas heideti tulle ka Uku Masingu väärikas piiblitõlge, mis oli alles äsja vihikute kaupa ilmunud ning mida ühe suure raamatuna välja anda ei jõutudki.

Eesti NSV Glavlit koostas 1966. aastal kõrvaldamisele kuuluvate, peamiselt "kodanlikul ajal" ilmunud väljaannete koondnimekirja, kus oli ligikaudu 3000 teost. Nimekirjad jäid kehtima 1988. aastani. Palju kirjandust rändas kurikuulsasse erifondi, hoolega valvatud ideoloogilisse puukuuri. Aga puukuuri ei koguta puid selleks, et neid seal nagu muuseumis hoida, vaid selleks, et need viimaks ära põletada.

Kus on keelatud raamatuid, leidub ka keelatud kirjanikke. Nii näiteks oli Stalini aegu põlu all suur hulk kirjarahvast, teiste seas Tuglas, Merilaas ja Semper. Ametliku põhjenduse järgi polnud nende loomingul kirjanduslikku väärtust või oli teoste sisu lubamatult vulgaarne. Osa kirjanikke - eriti need, kes olid pagenud läände - jäid võimude poolt põlatuks nõukogude aja lõpuni.

Tsensuur ei tähenda mõistagi vaid ärakeelamist. Võimatu on kokku rehkendada, kui palju "sobimatut materjali" raamatutest ja filmidest nõukogude perioodil välja lõigati. Filmile kui Lenini poolt heaks kiidetud propagandakunstile kehtisid rangemad nõudmised, kuid ega raamatuidki ülemäära hellitatud. 1979. aastal ilmunud ja suurt lugejamenu nautinud Silver Anniko "Rusikad" anti alles hiljuti välja uustrükis. Nüüd siis selgub, et esmaväljaandest oli suisa mitusada lehekülge teksti ideoloogilistel põhjustel kaotsi läinud.

Vahel ilmutasid tsensorid-toimetajad ka ise loomingulist annet ja kirjutasid mõningaid teoseid ümber. Anonüümse kaasautori sai endale teiste seas Oskar Luts. Muudeti "Nukitsamehe" lõppu: kirikuõpetaja asemel pani Nukitsamehele korraliku nime perekonnaseisuametnik. Ehkki Luts saatis toimetusse kurja kirja, milles ta muudatuse naeruväärsust veenvalt põhjendas, ei võetud rahvakirjanikku loomulikult kuulda.

Pixabay

*

Ehkki tsensorid valvasid riikliku tõe järele ning ka kirjandustoimetajad, ajakirjanikud ja kirjanikud jälgisid juba ainuüksi alalhoiuinstinktist, millest kirjutada saab ja tohib, tuli ometigi ette silmatorkavaid möödapanemisi. Loovintelligents kirjutas palju ridade vahele, kasutati sümbolite salakeelt, millest kontrollorganitel oli raske aru saada. Kui ka taibati, polnud lihtne üheselt mõistetavat süüasja kokku keerata.

Hando Runnel luuletas üsna otsekoheselt: "Tõuse üles ja läheme ära, kauem siia me jääda ei saa." Selgemast selgem üleskutse mässule ja liidust lahkulöömisele! Aga poeet saab end kaitsta ja väita, et luuletus kõneleb hoopis sellest, et liiga kauaks on külas istuma jäädud, aeg koju minna. Priit Aimla naljahammas oli lausa nii kuldne, et ei pidanud tõtt ridade vahele peitmagi: "Ma piilun sind põõsast ja põrandapraost... ja terve mu päev möödub piiludes." KGB-l polnud siit millestki kinni hakata, ehkki torge käis nende endi pihta. Ametlikult oli see ju kõigest süütu päkapikulauluke.

Tsensorid polnud sugugi iga kord ülesannete kõrgusel. Vahel ei pandud tähele, kui trükki või ekraanile pääses kahtlast kraami. 1983. aastal ilmus eesti keeles rootslase Per Christian Jersildi skandaalne teos "Laste Saar" (Barnens Ö). Raamat räägib 11-aastasest poisist, kes seikleb üksipäini Stockholmi ümbruses ning satub pika suve jooksul kokku paljude kummaliste ja väärastunud tüüpidega. Ühtlasi kirjeldab teos väga avameelselt poisiohtu peategelase seksuaalseid eneseotsinguid.

Sisu sisuks, 44. leheküljelt võib lugeda järgmist: "Eesti, Läti ja Leedu olid omaette riigid, kuni bolševikud 1940. aastal võimule tulid. 21. juulil põgenesime mina ja mu isa Rootsi. Me pidime kõik maha jätma." Nõnda kõneleb Leedu pagulane Olga. Kuidas sai selline lõik stagnaaegses Eestis trükivalgust näha? Jah, okupatsioonist, vägivallast või küüditamisest polnud seal otseselt juttu, kuid nõukogude ideoloogia seisukohast on tegemist ikkagi servapealse materjaliga. Vihje Baltimaade okupeerimisel on ilmne. Kas kirjastuse peatoimetaja jootis tsensori purju, et saada vajalikud allkirjad-templid?

Sinimustvalget värvikombinatsiooni välditi Eesti NSV-s nagu katku ja marutaudi. Üks pisike süütu episood: seitsmekümnendate Tartus tõid ajalootudengid ühe muuseumi keldrist välja korporatsiooni "Ugala" lipu, mis juhtus olema sinist, musta ja valget tooni (mitte küll samas järjestuses nagu rahvuslipul). Kui tolmunud plagu oksa või aiateiba külge tuulduma riputati, märkas seda läheduses elanud vene ohvitseriproua. Jalamaid helistas ta, kuhu vaja, ning otsekui maa alt kohale ilmunud kõrged ametimehed käskisid valjude noomituste saatel lipu viivitamatult ära koristada. Sarnaste juhtumite valguses näib kummaline, kui sageli sinimustvalge siiski mõnelt poolt läbi lipsas.

Armastatud film "Suvi" sisaldab stseeni, milles Arno ja Teele üle pika aja kohtuvad. Kunagised kallimad on kaugeks jäänud. "Me pole enam need, kes enne", lausub Arno nukralt. Selle uinutava melanhoolia sees irvitab aga Arno üliõpilasemütsil sinimustvalge lint. Kriitilised silmapaarid vaatasid linateose mitu korda üle küll Tallinnas, küll Moskvas - aga natsionalistlikku vääratust, kodanlikku igandit, kontrrevolutsioonilist provokatsiooni ei märganud keegi! Või ei tahtnud märgata? "Suvele" heideti ette vaid seda, et tumeda tsaariaja kohta on seal kõik liiga ilus. "Isegi hobused on liiga ilusad," olevat öelnud üks Moskva kinokomitee tähtis proua.

Kaheksakümnendate algul väga popiks saanud imelaps Toomas Uibo esines koos isaga mitmel pool Eestis. Kontsertidel kandis ta harilikult valget särki ja valgeid pükse. Mis värvi kostüüm oli isal? Jah, muidugi sinine särk ja mustad püksid. Ja valvsad silmad olid jälle kinni.

Aastail 1984-85 käis ETV ekraanil Rein Järliku saade "Surma ei otsinud keegi". Seda, et saates tehti juttu metsavendadest, ideoloogid kiiduaplausiga ei tervitanud, ent üldiselt loeti sisu korrektseks. Taaskord jäi märkamata, et lõputiitrite taustaks oli Lõuna-Eestis üles võetud looduspanoraam sinise taeva, mustade puuvõrade ja valgete pilvedega.

*

Nõukogude kord sätestas, et looming peab lähtuma ühiskondlikest vajadustest, mitte looja loomingulistest tungidest. Säärane kalduvus iseloomustab eranditult kõiki autoritaarseid režiime. Sõna- ja väljendusvabadust ei saa eksisteerida riigis, kus esikohale seatakse üksainus kõigutamatu tõde. Individuaalsed tahtmised, soovid, fantaasiad ja ulmad on tugevalt tsentraliseeritud riigivõimu jaoks ohtlikud.

Kuidas on olukord praeguses Eestis? Iga riigikorra ajal leidub tüüpe, kes leiavad, et vabadust on liiga laialt. Eriti neil, kes normaalset tööd ei tee - kirjanikud, kunstnikud, näitlejad ja teised samalaadsed muidusööjad. Mõnes peas käärib kiusatus tsenseerida kõike, mis ei meeldi. Isikliku vastumeelsuse maskeerimiseks võetakse appi toosama äraproovitud udujutt ühiskondliku moraali kaitsmisest. Mis on tegelik tulemus? Moraali taga ajades tambitakse moraalireeglid jalge alla.

Lendavat lindu ja loovat isikut ei tohi kammitseda, sellega rikutakse looduse tasakaalu. Tsensuur on puur ja puurilind ei ela oma loomulikus keskkonnas.

Kuid isegi tsensuuri ei maksa üleliia tsenseerida. Sageli peetakse ka enesetsensuuri sõnavabaduse vaenlaseks. Hää küll, kui juhtub, et aus kodanik ei julge avalikult arvamust avaldada, kartes oma töö, maine või lausa elu pärast, siis on see kahetsusväärne. (Ent paljukest neid olukordi meie valelikus maailmas ette tuleb, kus inimene saab julgelt tõtt kõnelda?!)

Ometi on enesetsensuuril ka päikeselisem pool. Seda nimetatakse viisakuseks. Viisakas inimene tsenseerib end, sest mõtlematult lendu lastud sõnakene võib oma terava nokaga teistele haiget teha. Sõnavabadus toimib parimal viisil vaid siis, kui sõnu vastutustundlikult pruugitakse. Nii et jah, toda tsensuuri võiks Eestis tunduvalt rohkem olla.