Kanep, viin ja kossuketsid

Mõistus on raske koorem. Hulk inimesi on valmis tegema mida iganes, et kasvõi korraks mõistusest lahti saada. Lihtsaim võimalus on osta pudel viina, kõlbab ka väike konjak, liköör või kast õlut. (Tossikestele sobivad ka veinid.)

Ühiskondlikus plaanis on alkoholilembus korraga needus ja õnnistus. Õnnistus seepärast, et aktsiis toob riigikassasse kenakest tulu. Aga ei maksa end sellise piskuga lohutada. Kahjud on ikkagi mõõtmatud. Ometi ei oska keegi joomarlusele mõistlikku lahendust välja pakkuda. Ühiskond on viinast läbi imbunud. Öeldu ei puuduta üksnes Eestit. Ajalukku vaadates näeme, et kuiv seadus pole kusagil probleeme lahendanud, vaid on neid juurdegi toonud. (Märksõna: varimajandus.) Vähesed alkoholipiirangud võivad anda kosmeetilise tulemuse, kuid ei peleta eemale viinakuradit.

Olgem siiski optimistid. Isegi kui (pool)kuivad seadused vilja ei kanna, antakse nendega üks hädine riigipoolne signaal: alkohol ei ole tavaline toiduaine. Paljud ei taha sellega muidugi nõustuda. Sellest ka meeletu kisa, kui mistahes alkoholipiirangud jälle kõne alla tulevad.

Lõputult võib vaielda teemal, kas reklaam paneb kedagi jooma või mitte. Kui ei pane (nagu alkoholitootjad väidavad), siis milleks üldse raisata raha viina- või õllereklaami tootmisele? Pole mõtet salata, et reklaami eesmärk on toodet turustada, see tarbijatele (s.h. noortele) võimalikult ahvatlevaks teha. Liviko, Saku, A. Le Coq jt ei saa seda loomulikult avalikult tunnistada. Nad käituvad vastavalt turu nõudmisele ja turg (ehk janused inimesed) nõuavad juua.

Aga on ka teine külg. Tubakareklaamid on olnud Eestis keelatud juba aastaid, kuid kas suitsetamine on seetõttu märkimisväärselt vähenenud? Vastus kaldub „ei“ poole. Ka „vastureklaam“ ei näi otseselt tulemusi andvat. Kleepige suitsupakkidele võikaid pilte kopsuvähist ja kirjutage viinasildile „alkohol kahjustab teie tervist“ – tühja! Kes tahab, ostab ikka.

Tuleb tõele otse näkku vaadata. Alkoprobleemi taga on kombed ja harjumused. Kombeid antakse edasi ikka eeskujuga, vanadelt noortele. Mis toimub tantsupidudel, vabaõhukontsertidel, sünnipäevadel, aastavahetustel? Ikka naks ja naks – vägijookidel korgid maha. Lastelegi pakutakse šampust, roosat ja kraadideta. Küll aastate lisandudes lisanduvad joogile kraadid ka. 

Kui tekib vähimgi võimalus lips lõdvemaks lasta, ilmub näppu kohustuslik joogike. Näib, et enamik inimesi ei suudagi ilma alkoholita elu nautida. Selline on igapäine tegelikkus, üks pisike süütu telereklaam ei suuda asja hullemaks teha.

Kuidas sobitub sellesse neetud nõiaringi kanep? Räägitakse, et noored tarvitavad kanepit rohkemgi kui alkoholi. Räägitakse, et kanepit on lihtsam kätte saada, kui viinuškat või pirnisiidrit. Paljugi räägitakse. Mõnuained on tähtis osa noorte elust – ja see on paraku fakt. Viinakuradi kallal võib riik vähemalt võimu näidata, kuid kanepisaatan itsitab pimedates nurgatagustes.

Riik ei taha, julge ega oskagi kanepit kontrolli alla võtta. (Aga nn. kanepi legaliseerimine seda ju tähendab.) Alkoholis nähakse sotsiaalset probleemi, mistõttu tegeleb sellega vastava ala minister. Miks istub kanepiküsimus endiselt justiits- või siseministri portfellis? Kelle jaoks on kasulik, et kanepit käsitletakse pelgalt kriminaalse probleemina? Lihtne on öelda: see ja see on keelatud. Keelamine ei lahenda probleemi. 

Mõnuainete, kaasaarvatud alkoholiga seonduvaid füüsilisi, vaimseid ja ühiskondlikke hädasid ei ole võimalik ainsa sõrmenipsuga ravida. Üleüldise mõtte- ja käitumislaadi muutmiseks tuleks kogu ühiskonnale teha restart. Peab vajutama mitut nuppu korraga.

Alkopoliitika on ühtlasi noortepoliitika. Vana kõveraks kasvanud puud enam sirgeks ei painuta, kuid noori vitsakesi saab teadliku ja järjekindla tööga õigesse suunda koolutada. Tasuta huviringid ja mitmekülgne huvitegevus oleks üks vahend mõnuainete vastu. Kui noorel on mõistlikku tegevust, jäävad vast mõned lollused tegemata. Aga sellelgi abinõul pole täit võlujõudu. Okei, poisid, paneme kossuketsid jalga, käime trennis ära ja võtame siis paar õlut. Miks ei peaks noored kutid nii mõtlema, kui joomine on meie kultuuriruumis normaalne viis end mõnusalt tunda?

Ega õlleke või kaks polegi patuasi. Hädad algavad liigjoomisest. No mis teha, kui käsi on harjunud korki lahti keerama. Tahtmata siinkohal moraali lugeda, peaks igaüks endalt küsima: kuidas õppida elama, lõbutsema ja rõõmu tundma kaine mõistusega? Kõik, kelle jaoks on oluline mõnuainetest rikkumata ajudega järelkasv, peaksid mõtlema, kuidas kasvatada lastes ja noortes mõõdutunnet.

Riigiisadel ei jää üle muud, kui keelata ja käskida (sest raha ennetus- ja kasvatustööle ei jagu iial). Seda enam peaks väärtuste ümberhindamise ja kaine kodanikkonna kasvatamisega tegelema vabaühendused, mis on lausa moraalselt kohustatud toetama õpetajate, huvijuhtide ja noortetreenerite tööd. Meenutuseks: enne Teist maailmasõda oli karskusliikumine vägagi jõuline ja tõsiseltvõetav vabakondlik jõud. Tänapäeva oludes mõjuks karskusseltsid naeruväärsena (seegi on kurb aja märk), ent seltsitegevuse ajaloolised sihid – inimeste ühendamine ja ühiste väärtuste arendamine – ei ole muutunud. Ühiskonna restart algab rohujuure tasandilt.

Vabaühendused peaksid otsima võimalusi ja vahendeid, kuidas tervislikke eluviise laialdaselt propageerida. Alustada võiks näiteks alkoholivabade, peredele suunatud ürituste korraldamisest (Hiiu folk on üks olemasolev ilus näide). Igal sammul, igal tasandil ja viisil tuleks rõhutada perekeskseid väärtusi. Laste kohalolu distsiplineerib liigjoojaid. (Liigjoojate all ei peeta üldiselt silmas kroonilisi joodikuid, keda parandab üksnes haud.) Kes end laste nähes purju kaanivad, pole taolistele üritustele oodatud. Sigatsejatest, kes mitmetel üritustel räuskamas käivad, pole kunagi võimalik lõplikult vabaneda, kuid sirgeselgne hoiak mõõdutundetu joomingu vastu tõrjuks need tüübid ühiskonna äärealale. Seal on neil aega elu üle järele mõelda.

Möönan, et jutt alkovabadest üritustest kõlab naiivselt – isegi laulupidude korraldajatel pole piisavalt tragidust, et püha lauluväljak alkoholivabaks kuulutada. Keelata-käskida polegi vaja. Piisab, kui öelda: vaat see koht ja see pidu ei sobi tinutamiseks. Sedasi käibki moraalse selgroo kasvatamine. Ikka südametunnistusele koputades.

Niikaua, kui inimesed Eestimaal peavad purjutamist loomulikuks või paratamatuks nähtuseks ja liigset joomist andestatavaks, ei muutu midagi.

Kuidas turustada imerohtu?

Millal tekkis inimesel janu kõikeraviva eluvee järele? Küllap juba siis, kui mammutid maa peal ringi müttasid. Inimene on ju kaunis olend, kellesse igat liiki viirused ja bakterid kergesti armuvad. Geenidki pole lollikindlad, ikka lähevad nad inimesel rikki. Ei aita siis muu, kui imerohi.

Selliseid mikstuure, mis kindlustavad igavese tervise (parimal juhul ka igavese elu), on posijad ja alkeemikud fantaasiat säästmata kokku seganud kõikmõeldavatest ainetest. Püssirohust ja hobusepabulatest. Sibulakoortest ja suure varba küüntest. Kärvanud kassidest, nahkhiire kõrvadest ja mäda kännu sisse kogunenud vihmaveest.

Pikki sajandeid oli üheks imerohu ja elueliksiiri põhikomponendiks elavhõbe. Liigesehaiguste ja süüfilise raviks kasutati seda veel 19. sajandilgi. Hiina keiser Qin Shi Huangdi (valitses 3. saj. eKr) maksis maagidele selle eest, et nood pruuliks talle surmavastase imejoogi. Enamasti joodeti talle elavhõbedasegusid ja nendest põhjustatud mürgitusse ta lõpuks surigi.

Vaesem elanikkond on pidanud leppima odavamate ja käepärasemate jookidega, mille tarbeks loodus heldelt koostisosi pillab. Ent männitõrvavesi oli kõikeraviva imerohuna populaarne ka aadelkonna seas. Uus aeg nõuab uusi (ja peenemalt kõlavaid) komponente. Männitõrv ei tundu enam ahvatlev. Küll aga võib iga soovija endale netist tellida pudelikese nanovett.

Seesamune nanovesi (Precious Metals Nano Water) ei ole õieti muud kui destilleeritud vesi väikese hõbedakogusega, aga reklaami järgi pidavat ravima kõiki tõbesid. Ilmselt ka selliseid, mida veel avastatudki pole. Loomulikult on konkurents imerohtude turul tihe. Ka meedias kõvasti tormi tekitanud MMS ehk Miracle Mineral Supplement ei kao turult ilmselt niipea. Kokaiini, fentanüüli ja MMS-i saab endiselt kõigi hästivarustatud diilerite käest. Nõudlus on ju olemas.

Haiguste põhjused võivad olla geneetilised, traumaatilised, viiruslikud, bakteriaalsed, autoimmuunsed, toksilised, metaboolsed, biokeemilised või psühholoogilised. Talupojatarkus (nagu teaduski) ütleb, et ravi tuleb leida vastavalt põhjusele. Luumurdu, kopsupõletikku ja tsöliaakiat ei saa ka parima tahtmise juures ühtmoodi ravida. Miks siis ikkagi nõnda paljud inimesed on valmis uskuma, et ühe rohuga võib tohterdada nii nohu (viiruslik), depressiooni (psühholoogiline) kui ka vähki (põhjused võivad olla geneetilised, toksilised vms)?

Esiteks puuduvad tavainimesel sügavamad meditsiinialased teadmised. Ega igaühel peagi neid olema – selleks on pädevad spetsialistid. Teiseks tahetakse uskuda, et keerulistele probleemidele on olemas lihtsad lahendused. Jah, mõne tüütu umbsõlme võib kääridega läbi lõigata, kuid sassiläinud elektrijuhtmete kallale ei maksa kääridega minna.

Veel sada aastat tagasi, kui penitsilliin alles ootas avastamist ja meditsiiniaparatuur oli lapsekingades (rääkimata sellest, et arstiabi polnudki kõigile kättesaadav), ei aidanud sageli muu, kui omaenese tarkus ja hookuspookus. Aga millisel õnnelikul ajal me praegu elame – teadus on (peaaegu) kõikvõimas. Endiselt leidub hulk raskemaid tõbesid, mida organismist täielikult välja juurida ei õnnestu, kuid meditsiiniteadlased kõigis maailma instituutides näevad ränka vaeva selle nimel, et tulevik oleks veelgi helgem.

Paraku on võimas teadus sattunud vastamisi ürgse (ja veel võimsama) lollusega. Lollus koosneb teadmatusest, võhiklikkusest ja suurel määral ka umbusust. On kurb, kui eksperte, spetsialiste, oma ala proffe ei usaldata. Diplomeeritud arstid, biokeemikud, geneetikud – kõik need, kelle tööst sõltub haiguste edukas ravi – on profid. Pikki aastaid teadmisi ja kogemusi omandanud asjatundjad. Ja siis ilmuvad lagedale imerohtudega kaubitsejad, kes sisuliselt irvitavad proffidele näkku ja naeruvääristavad nende tööd.

Mõningates ringkondades on saanud populaarseks vandenõuteooria, mille keskmes on ahned ravimitootjad. Selle teooria pooldajad usuvad, et ravimitootjad ei kohku tagasi isegi uute haiguste leiutamise ees – peaasi, et tulu oleks kindlustatud. Illuminaatlikud jõud ei ole aga üldsegi huvitatud haiguste ravimisest, nende eesmärgiks on muuta kogu inimkond ravimisõltlasteks. Kõigi hädade vastu aitav rohi on juba ammu avastatud, kurjad ravimifirmad lihtsalt torpedeerivad neid, kes imerohtu müüa üritavad. Kusjuures kõik arstid, medõed ja apteekrid on ahnete ravimifirmadega mestis. MMS-i vastu suunatud laimukampaania on organiseerinud samuti üleilmsed ravimitootjad, kelle rakukesi leidub igal maal. Ka Eestis.

Teooria kõlab ilusasti. Ometi on siin paar suurt „aga“. Imerohte leidub maailmas arvutul hulgal, milline neist on see „õige“? MMS, nanovesi või kuivatatud nahkhiire pulber? Teiseks: ravimite müük on tõepoolest suurepärane äri, tõbistest ei tule iial puudus. Mille poolest on siis imeravimite müüjad teaduspõhiste ravimitega kaubitsejatest etemad? Äri teevad ju mõlemad.

Imeravimi turundus toimib nagu iga toote turundus. Kaup on vaja tarbijale ahvatlevaks teha. Aga imerohtudega kaubitsejatel on üks trump, mida tavatoodete müüjad endale lubada ei saa: piiramatu sihtgrupp. Ei ole mõtet seada tarbijaskonnale raame – üks toode sobib kõigile ja kõige jaoks! Imeveed ja võlupulbrid pakuvad kiiret rikastumisvõimalust. Eriti kui mõni tarbija on surmasuus. Ja siit jõuame imeravimite äri eetilise küsitavuseni.

Kõikeraviva rohuga kingitakse haigele inimesele ülimalt väärtuslikku lootust, ent – nagu „heade“ toodete puhul ikka – kaasa antakse ka suur ja tühi illusioon. Illusioon sellest, et surma on võimalik teatava rahasumma eest üle kavaldada.

Imeravimite hangeldamisega eitatakse ka teadusliku meditsiini saavutusi. Ja kui tõesti keegi kusagil ütleb, et sai vot seda ja seda jooki neelates lahti nohust, köhast ja kiilaspäisusest, milleks on siis üldse vaja lapsi vaktsineerida? Vaktsiinid on ju mürgid, aga näiteks kolloidhõbe ei ole. (Tõsijutt! Üks vanamutt ütles, et ei ole.)

Usk imerohtudesse ja maailma lõppu ei kao kuhugi. Erinevus on vaid selles, et ühed usuvad lakkamatusse uuenemisse, teised kindlasse hävingusse. Imerohtude ärile pole võimalik piiri panna, sest usul ei ole piire. Aga vahel tasuks uskuda ka ehtsaid, valge kitliga arste. Usk ilma tarkuseta pole midagi väärt.