29. september 2012

Mihkel on surnud ehk igal oinal oma pidupäev

Vanarahva jaoks tähendas mihklipäev olulist punkti aastaringis. Mihklipäev või kasupäev, nagu maausulised seda nimetavad, oli lõikuspüha, pralle ja pruuli aeg. Vaadati üle, mis salve ja sahvrisse sai kogutud, tehti käkke ja kakke, lõõritati leelot ja trambiti tantsida. Suilised pääsesid sel päeval kohustustest priiks ning karjased asusid kooliminekuks viisakamaid pastlaid vuhkima. Oinastel polnud enam pikka pidu, küll aga inimestel. Mihklipäevast algas vanarahva pulmahooaeg, sest kes too ikke nõnna ullike on, et kibedal tööajal hakkab tanu alla kippuma!

Peaingel Miikaeli järgi nime saanud tähtpäeva on pühitsetud suurte pidudega mitmel pool Õhtumaades. Mingil määral seostub mihklipäev sügisese pööripäevaga, ühe olulise pöörangu ajaga. Miikael, kelle tiibu katsid taevaste vägede ülemjuhataja pagunid, sai kristliku legendi järgi jagu kõrgist inglist Luciferist, kes upsakuse eest maa peale heideti ja seal enesele saatana sarved kasvatas. Miikael võttis sisse koha inimlike pühakute reas, olles muide ka Eestis üks menukamaid kohapühakuid. Kihelkond Lääne-Eestis kannab ju Mihkli nime, kõnelemata väiksematest küladest ja Miikaeli nimel pühitsetud kirikutest.

Lärmakas praasnik juhatas sisse vaikse hingedeaja. Kuid egas esivanemaidki mihklipäeval viina- või õllesortsust ilma jäetud. On teada, et 17. sajandi lõpus peeti Urvastes mihklipäeval kalmuaias joomingut surnute mälestuseks, mis polnud tol ajal kindlasti mitte juhuslik joodikute temp, vaid taotluslik, süstemaatiline komme, mille levila ulatus peaaegu üle kogu Eesti. Elavad ja surnud moodustasid vanarahva jaoks ühise kogukonna. Surnutega tuli hästi läbi saada, sest nende tegevusest Manala mail sõltus siinne viljasaak ning karjaõnn.

Ühes aegadega muutuvad kombed ja praeguseks on iidne suur pidupäev sootuks unustatud, vaid nimepäevalistel Mihklitel-Mikkudel oleks põhjust toobrit tõsta. Üleüldine linnastumine ja sellest johtuv elulaadi muutus on mihklipäeva traditsiooni hävitanud. Tibusid ei loeta enam sügisel, vaid pigem varasuvel, mil algab puhkuste periood. Jaanipäevgi on kardetavasti säilinud üksnes seetõttu, et see langeb kokku Võidupüha ja koolilõpetustega, kuuludes seega suviste grillipidude sarja. Kellel olekski enam põhjust lõikuspüha pidada, kui isegi sellised delikatessid nagu kurgid ja tomatid, millest me esivanemad ei osanud unistatagi, aasta läbi poelettidel kükitavad? Pisike avatud maailm ei lase rahvuslikel traditsioonidel jätkuda. Praegu me veel ei tea, millised olulised tähtpäevad on saja aasta pärast kasutuks muutunud.

21. september 2012

Rändajad

Hiljuti leidis Põlvamaal ühe nurjatu nimega külakeses, sääl vana postitee veeres enesele koha mõtlik-tõtlik rändur, Ihamaru ahasveerus. Skulptor Mati Karmin on kinkinud Eestimaale järjekordse sõnumiga monumendi, mis paigutub vabalt samasse ritta, kus seisavad juba Juri Lotmanile pühendatud omapäraselt sürrealistlik mälestusmärk, Tartu turuhoone kõrval ruigav priske notsu ja mõistagi ajatut nooruslikku armuõndsust põlistavad Suudlevad Tudengid.

Kuid peatugem hetkeks sel postiteel ja vaadakem toda rändavat meest, kel mütsilätu silmil, paun tähtsa korrespondentsiga üle õla ja vägev roigas sammu kinnituseks käes. Keda ta meenutab? Kas pole see mitte toosama Perno Postimees, kes 155 aastat tagasi maarahva eestlasteks teretas? Või hoopis Tartu Toomemäel nukralt palja kirikuskeleti kõrval hetkeks peatunud Kristjan Jaak? Ehk kübeke mõlemast… ja igast inimesest? Eesti kirjanduse silmapaistvad rändajad väärivad jälgimist ja mäletamist. Nipernaadi, kes vürtsitas oma rännuteel kohatud naiste elu magusate muinaslugudega; Ekke Moor, kes pidi pool ilma läbi rändama, et leida iseennast; rahutust südamest liikvele piitsutatud rändurid Ernst Enno luules, kes väsimatult otsivad – ikka kodu, õnne, rahu ja muud hääd, mida elu ju pakkuma peaks (Igavene rändaja). Ja muidugi Juhan Liivi üksiklane, kes tuli linnast. – Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Betti Alveri sule alt paisunud tuulelapsed uitavad endiselt ringi, lendavad üle aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao. Kõigil neil on oma sõnum, nõnda on nemadki postiteelised.

Hiina vanasõna ütleb, et kõik teed sünnivad kõndimisest. Edasi liikuma peab, lihtsalt peab, sest kes liigub, see püsib elu juures – elu kannul ja kukil. Ühel või teisel põhjusel on ikka rännatud, harva ilma sihita. Sõnum paunas võib olla vahest väga oluline, tulevikku loov kirjasõnake, kuid postivedaja tragöödia seisneb selles, et ta ei saa alati teada, milliseid sõnumeid ta edasi kannab. Me rändame oma teel, punktide A ja B vahel, kaasas tundmatu geneetiline kood, roosale krepile kribatud soovunelmad, pärgamendile maalitud tahteavaldused ja paks patakas koltunud kirju, mille esivanemad meile on kirjutanud. Kellele need kõik lähevad? Eks Toonela ametnikele, küll neil jätkub mahti lugeda ja arutada. Rändaja asi pole pead murda, mida tema kandam väärt on. Hoidku vaid jalg sellel teel, mis tema ette pandud.

15. september 2012

Aeg naeratada

Mõtlen mõnikord: kui vana peaks inimene õieti olema, et mitte nukrutseda? Et olla kord juba päris õnnelik. Jäädavalt. Alatiseks. Nii õnnelik, et isegi õnnetus ei tee õnnetuks?
Silvia Rannamaa „Kasuema“

Eesti sajandipikkune filmikultuur ei ole vaatajaile pakkunud just ülearu palju noorsoofilme. Viimasest ajast meenuvad koolide kohustuslikku filmiprogrammi lülitatud „Klass“, mingil määral liigitub samasse žanrisse „Mina olin siin“. Varasemast kultuurkihist leiame veel nii pärleid („Kevade“) kui prahti („Andruse õnn“). Oma aja nägu on nad kõik. „Kevade“ on tõusnud noorsoofilmide põlatud vallast hoopis kõrgemale, üldiselt kasutatakse žanrit kõne alla võttes pigem selliseid sõnu nagu valus, kurb, jõhker, traagiline või suisa rõve.

Värskelt ennistatud ja ETV-s esitletud „Naerata ometi“ kuulub küll valusate, kurbade ja traagiliste kilda, kuid miskit laustülgastavat tänapäevane vaataja sealt enam ei leia. Võib arvata, et kaheksakümnendate keskel, kui see Silvia Rannamaa „Kasuemast“ inspireeritud linalugu rohkelt tähelepanu pälvis, vapustas filmi vägivaldsus paljusid. Lastekodu pesuruumis kaklevad õnnetu saatusega tüdrukud on kahtlemata hoopis häirivam vaatepilt kui Paunvere jõe ääres saksa jõmmidega aatelist taplust pidavad Kentuki poisid.

Polegi vahet, kas lugu hüljatud lastest leiab aset kuuekümnendatel, nagu Rannamaa jutustuses, kaheksakümnendatel või 21. sajandi teisel kümnendil. Probleemid säilivad samal kujul. Kui „Naerata ometi“ valminuks aastal 2012, näeksime ekraanil lihtsalt rohkem verd, ilmselt ka välkuvaid noaterasid, oksendavaid joodikvanemaid ja ohtralt paljast ihu koos ühe pornograafiasse kalduva seksistseeniga Mari ja Robi (või siis Tauri) vahel. Ent Leida Laiuse ja Arvo Iho ühine teos mõjub endiselt kõnekana. Moodsale filmile omaste ekspressiivsete liialduste asemel näeme psühholoogilist pinget. Ja kõik see, mis jääb ütlemata-näitamata, mõjub vägevalt. „Naerata ometi“ andis nõukogude läppunud õhus hääle lastekodu asukatele.

Tänapäeval ei ole enam lastekodusid, nüüd räägitakse ametlikus kõnepruugis asenduskodudest. Suurtest teedest ja suurest kärast eemal seisev Tilsi, kus film üles võeti ning mis praegu püüab pilku moodsa külastaadioniga, milletaolist pole paljudes linnadeski, annab vanemateta lastele endiselt pelgupaika. Ühel või teisel põhjusel orvuks jäänud lapsed otsivad samuti kohta elus, olles sunnitud oma unistusi püüdma ehtsa kodusoojuseta. Raske on mõõta inimese hinges haigutavat lünka, mille on sinna jätnud puuduvad vanemad.

Sageli kujutletakse lastekodulapsi depressiivsete, üksildaste ja äärmiselt tagasihoidlikena. Vahest liigagi sageli. Kuid oma tutvusringkonnast näidet tuues võin öelda, et ka orvuna sirgunud lapsest võib saada õnnelik pereinimene, kes kasvatab järeltulijaid turvalises kodusoojuses, millest ta ise ilma jäi. Inimene, kelle kohta võib häbenemata öelda, et ta on tööalaseltki edukas. Mälestused varakult lahkunud emast ja viinakuradi sarvede otsa sattunud isast ei kao, isegi kui sinikad paranevad ja solvangud ununevad. Leevendavaks palsamiks on siin aga inimlik siirus, hool ja ausus.

„Naerata ometi“ on üks neist filmidest, mille lõppedes tahaks kangesti teada, mis tegelastest edasi saab. Mis võis saada filmi-Marist? Me ei tea sedagi, mis sai raamatu-Kadrist. Hulkur Rasmus Lindgreni samanimelisest raamatust leidis pärast mitmeid seiklusi päris oma kodu. Nõnda jääb üle loota, et ka Mari, Kadri ja tema saatusekaaslased jõuavad viimaks koju.

Midagi naeratusetaolist virvendas sellel hommikul minust läbi, kuigi ma oleksin valust ulguda tahtnud. Armastus äratas selle minus, ja ma tajusin selgesti, kuidas elu hakkas mulle juba oma esimesi teadlikke ülesandeid andma…

7. september 2012

Uudishimu teeb õnnelikuks

Võttes ühte lausesse kokku kahe tarmuka koolipapa – Mauruse ja Wikmani – fundamentaalsed tarkused, tasub uue õppeaasta hakul rõõmsalt nentida: eestlane peab õppima nagu hull, sest iga eestlase siht saab olla vaid surematus. Hullumeelset õppimist sellesinase surematuse nimel annab aga mitut moodi korraldada. Loovuse arendamine, individuaalne lähenemine, tugevad põhikoolid, puhtad gümnaasiumid ja õpetaja töö väärtustamine on märksõnad, mis peegeldavad haridusvalla moodsat kurssi. Rääkimata e-koolist ja e-õpikutest. Esmane küsimus polegi vahest see, kuidas 21. sajandi koolis õpetada, vaid mida õpetada ja mida – kahjuks! – õpetamata jätta.

Liiguvad kuuldused, et uude gümnaasiumi õppekavva pole vanadel egiptlastel ja mesopotaamlastel asja. Neile piisab etteastest põhikooli programmis. Kreeklased-roomlased olevat tähtsamad. Kindlasti saab üht-teist kokku tõmmata ka kirjanduses, matemaatikas, füüsikas ja bioloogiaski. Pole aga õpetajat, kes ei laseks end häirida oma valdkonna nudimisest. Kooliuste taga nõuavad tagatipuks sisselaskmist ettevõtlus- ja religiooniõpetus.

Gümnaasiumilõpetaja peab teadma, kust raha tuleb ja kuidas ise äri ajada, kuulutavad majandusteadlased. Selleks, et arendada noortes terveid väärtushinnanguid, kõlbelist ellusuhtumist ja endassesüüvivat filosoofilist mõtteviisi, peab neile õpetama usundilugu, teatavad teoloogid. Õpilastele oleks vaja rohkem arvutiõpet, lisavad infotehnoloogid. Oleks vaja rohkem täppisteadusi, hõikavad insenerid. Oleks vaja riigikaitset ja kodanikukasvatust, arvavad isamaalased. Jah, ühel vaesel hingel, kes tahab ennast intelligentseks vormida, on vaja lõpmatult palju teada, mõista, osata… Kuid kas kool saab seda kindlustada? Lõppude lõpuks peavad moodsas gümnaasiumis õpilased olulisemad valikud iseseisvalt langetama. Nõnda ka tulevases elus.

Üks mu headest õpetajatest, kes tavatses käsitleda oma ainet võrdlemisi vanamoodsas vormis – tuubime ja kordame –, ütles ikka, et õpetaja peaks olema eelkõige teejuht, kes õpilasi käekõrval õigete teadmiste, väärtuste ning eluviisini juhatab. Inimeses endas peab olema uudishimu, tahtmist aina enam ja enam teada. Uudishimu on kütus, mille toel ajumootor üleüldse suriseb. Kui australopiteekused, meie kauged esivanemad, poleks tahtnud näha, mis kõik leidub ja toimub silmapiiri taga, ja kui homo erectus poleks selga sirgu ajanud, et tundmatute sihtide poole teele asuda, kükitaksime endiselt koopas, ilma interneti ja nanotehnoloogiata. Uudishimu, kallid sõbrad! Ainult uudishimu maailma ja elu, iseenda ja ligimese vastu aitab edasi. Viimaks viib see (vaimse) rikkuse, (hea) kuulsuse ja ehk isegi sulaselge õnneni.

Nõnda tuleb välja, et see, milliseid mõttesaadusi õppekavad sisaldavad, pole kah ülemäära tähtis. Kes huvitub ümbritsevast, teab ja mõtleb nagunii. Ta uurib ja mõistab. Kes aga mõistab, see ka hoolib. Kes hoolib, see ei hävita kõike väärtuslikku. Kui jätkuks vaid suure vaimuga õpetajaid, kes suudaksid õpilasi sütitada ja inspireerida, süstida neisse pisi-pisikese uudishimupisiku, mis tooks kasu paljudele. Sest õnnelik on rahvas, kelle seas on rohkem neid, kes tahavad pigem teada kui neid, kes tahavad ainult saada.