Jobudest ja lõngustest

Üldiselt peavad nõudlikuma maitsemeelega krõllid telesarju millekski madalaks ja väheväärtuslikuks. Põhjus peitub ilmsesti selles, et televisioonile toodetavad pildiribad on suunatud ennekõike massidele ning nende menust sõltub ühtlasi kommertskanalite tulu. Ent samas annavad sarjad, mida meil turu väiksust arvestades hulgaliselt toodetakse, tööd ja leiba näitlejatele ning filmitegijatele. Vaatajate meelitamiseks on vajalik mõistagi ülivõrretest tiine reklaam.

Kas käesoleval kevadhooajal ekraanile jõudnud uued sarjad ”Keeris”, ”Restart” ja ”Vabad mehed” õigustavad ootusi, mida reklaamid kõrgele on kruttinud? Lühike vastus: ei õigusta. 2–5 osa põhjal ei ole muidugi kombekas kogu sarja üle otsustada, kuid hea algus on järjelugude puhul alati oluline. Tuleb ju vaataja endaga kaasa tõmmata.

*
Krimisari ”Keeris” on puhas petukaup. Reklaam lubas küll sarja, millesarnast pole Eestis varem tehtud ega nähtud, kuid ekraanile on jõudnud suhteliselt tüüpiline eesti teletoodang. Põnevussarja asemel pakutakse igavussarja. Dramaturgias napib pinget ja tegelaskujudes sügavust, kuid need puudused võib andekski anda. Kurja juur on mujal. ”Keeris” on korralikult teostatud teleseriaal, tubli harju keskmine, aga paraku kumab sealt läbi meeleheitlik soov kopeerida maailmakuulsaid skandinaavia krimisarju. Peamiseks eeskujuks on silmnähtavalt taanlaste ”Kuritegu”, mis seob ühte argidraama, poliitilise põneviku ja klassikalise kriminulli. Äärmiselt kinnine ja ebahariliku käitumisega uurija Karl Looren (Taavi Teplenkov) paistab olevat inspireeritud ülimalt introvertsest Kurt Wallanderist ja autistlikust Saga Norenist, kes Taani-Rootsi sarjas ”Sild” mõrvalugusid lahendab.

Põhjamaad on meile muidugi paljudes asjades tänuväärseks eeskujuks, kuid ”Keerise” põhjal otsustades on nende tasemeni jõudmiseks veel vääääga pikk tee käia. Parem oleks, kui eestlased ei püüaks oma naabreid otseselt jäljendada, meie kultuuri eripära seisneb selles, et teeme kõike omamoodi. Esialgu tuleb leppida kurva tõsiasjaga, et meie teletegijatel pole raha, aega ega kardetavasti ka piisavalt talenti tipptasemel krimkade ekraaniletoomiseks.

”Keerise” stsenaristid Mihkel Ulman, Livia Ulman ja Andris Feldmanis on oma ala professionaalid, kuid paraku on nad ideedest tühjaks pigistatud. Iseenesest võib ”Keeris” paberil ju päris põnev tunduda, aga ekraanile seatuna ei ole sarjas piisavalt särtsu. Küllap vajaks ”Keeris” teravamat lavastajasilma ja veenvamaid näitlejatöid. Kõik osatäitjad peale Jaan Rekkori mõjuvad puiste käpiknukkudega. Ehk vajanuks nad rohkem aega, et rollidesse sulada? Ja mõelda vaid, kogu see pingevaba lugu on laiali laotatud kaheteistkümnele jaole… Tunnistagem: ühes skandinaavia sarjas juhtub ainsa osa jooksul enam kui mõnes eesti sarjas kogu hooaja vältel.

*
Mujal maailmas on saanud viimasel ajal trendiks, et kino suurmeistrid (Martin Scorsese, Steven Spielberg, David Fincher jt) proovivad kätt ka televisioonis. Eesti filmi tipptegijate hulka kuuluv Ilmar Raag ei ole televisioonist aga kunagi väga kaugel seisnud. Loogiline, et ühel päeval ta jälle telesarjade juurde jõuab. Tema käe all valminud ”Vabad mehed” on praeguse ajavaimuga täielikult kooskõlas. Sõjateema on viimase aastaga kohutavalt popiks saanud (teadagi, miks) ning ajateenijate seiklustest pajatav sari on seega igati teretulnud. Kuna Raag arendab ühtlasi Eesti riigi psühholoogilist kaitset, tekib küsimus, kas ”Vabad mehed” on osa sellest? Propagandistlikus sangarikultuses sarja igatahes süüdistada ei maksa.

”Vabad mehed” on põhimõtteliselt olustikudraama. Tegevus toimub Kuperjanovi pataljonis ning kaamera jälgib peaaegu dokumentaalse täpsusega seda, kuidas lontrustest täismehi tehakse. Lahe, ainult et… Vahel tikub pähe küsimus, kas ekraanil näidatav on kaitseväeteenistus või noormeeste suvelaager. Kes tahab, see jookseb ja hüppab, kes tahab, vedeleb niisama (laatsareti) voodis. Kasarmus võib vabalt ringi lonkida ja kiiret pole kuhugi. Ei iialgi.

Olustikukirjeldused tüütavad viimaks ära, nende peale kogu seriaali üles ehitada ei saa. Seetõttu laseb stsenarist Mihkel Seeder sõdurpoistel pidevalt tapelda ja tõreleda. Tüli on alati varnast võtta intriig – ja intriig viib teadupärast süžeed edasi. Tahaks siiski loota, et tegelikkuses meie kaitseväes pidevat hõõrumist ja rivaalitsemist ette ei tule. Vastasel juhul jõuavad vene tankid enne Toompeale roomata, kui kuperjanovlased omavahelises kiskluses pausi peavad ja aru saavad, mis juhtunud on. Nospleid jõuate veristada ka pärast ajateenistust, kullakesed!

Näitetrupp peaks saama mingi kollektiivse autasu. Viljandi ”kultuuriakadeemikud”, kes igat sorti sõdurpoisse kehastavad, on oma rollides väga loomulikud. Vaid mõned üksikud laused kõlavad näitlejate suus toorena. Reamees Pärg, eesnimega Robert (Silver Kaljula) on eriti mitmeplaaniline tegelane. Esialgu ei teagi, on ta pätt või pühak, kobakäpp või kangelane? Ja kas tõesti rullub meie silme all lahti imelugu, kus isiksus areneb, mõistus teravneb ja südametunnistus puhtaks küüritakse?

Kõige silmatorkavam tegelinski on mõistagi veebel Torm. On näha, et Anti Reinthal lustib kõuehäälset eneseimetlejat mängides täiega. Veebel Tormi ”imeteod” ei jäta kedagi külmaks. Sellegipoolest muutuvad kõik taolised kärkivad ja paukuvad käsutajad pikapeale ilgeteks jäledikeks.

Raagi teosed jätavad üldjuhul hinge mõnusa soojatunde. Erand pole ka ”Vabad mehed”. Aga mis puutub väljareklaamitud elulist aspekti, siis… Pigem õhkub ”Vabadest meestest” lääget idealismi. Jah, tore oleks, kui lõngustest saaksid pärast sõjaväge korralikud kodanikud ja pättidest patrioodid, aga tegelikkus näitab midagi muud. Tsiviilelu rikub mehed ära. Täiesti vabaks – vaimses ja emotsionaalses mõttes – saavad vähesed.

*
Enamasti on mees oma hädades ise süüdi. Ja kui tekib oht mülkasse vajuda, on uppuja päästmine ta enda asi. Seda paistab nentivat ka ”põnevus-draamasari” ”Restart”. Ka ”Restarti” üks stsenaristidest on Mihkel Seeder. Tema kõrval lennutab sulge Birk Rohelend. Olgu kohe öeldud, et proosas astub Birk tunduvalt julgemaid samme kui stsenaristikas.

Panin sarja ametlikus tutvustuses mainitud žanri meelega jutumärkidesse. Unustage põnevus ja draama. ”Restart” on puhas absurd. Omal moel päris mõnus, muide. Sarja peategelane Gerd Paas on pealtnäha küll edukas ettevõtja ja libe naistemees, kuid sisemiselt on ta põhimõttelage. Tema seiklustest saanuks ka täiesti sisuka musta komöödia, miskipärast pole tegijad aga suutnud selgusele jõuda, millises vormis nad lugu jutustada tahavad. Tulemuseks ongi absurd.

Gerdile kuju ja hääle andnud Sten Karpov on viimaste osatäitmistega jõudnud mu lemmiknäitlejate nimekirjale väga lähedale. Lühikomöödias ”Roosa kampsun” kehastas ta magusat geimeest. (Just sellised kõik geid välja näevadki.) Vanemuise tükis ”Kui tuvid kadusid” on tema kanda kahepalgelise närukaela roll. (Just sellised kõik närukaelad välja näevadki.) ”Restardis” saab Karpovist aga viimne jobu. (Just sellised kõik jobud välja näevadki.) Ühesõnaga, suurepärane ümberkehastumisvõime.

Ka Priit Võigemast, keda teatakse peamiselt paipoiste rollide järgi, üllatab seekord meeldejääva pahalase osas. Veenvaima soorituse teeb aga Mari-Liis Lill. Ta ei mängi, vaid on. On naine. Petetud ja pettunud, igaveses armujanus naine.

Stsenaristid ei ole originaalsust omaette eesmärgiks seadnud. Kui sari algab stseeniga, milles peategelane oma lapsele ütleb, et kukkumise järel tuleb jälle püsti tõusta, siis võib arvata, et hiljem peab ta neid sõnu suure kibedusega ka iseendale meelde tuletama. Kuidas naine avastab, et mehel on armuke? Loomulikult on mehe valge triiksärgi kraele sattunud eredatooniline huulevärvi jälg. Ja kui naist on petetud, kust ta siis kõige hõlpsamini lohutust leiab? Eks ikka mehe töökaaslase kaisust. Kui mängus on ämm, siis väimeest ta muidugi ei salli. Ja kui kellelgi on mingi väga räpane saladus, ilmub ootamatult välja keegi, kes anonüümse kirja või telefonikõne teel teatab: ”Ma tean, mida sa tegid!”

Ometigi mõjub sari värskena. ”Restardis” on stiili. (Tänud, Tamm ja Kõpper!) Filmilik pildikeel, isegi kerge film noir’i puudutus viib mõtted vanadele Hollywoodi krimkadele. Nii mõnedki episoodid on leidlikult üles võetud. (Kaadris mehe läbimärjad püksisääred. Langevad veetilgad kingade ümber. Uks avaneb ja parem pool kaadrist täitub maheda kuldse valgusega, mis tuleb mehe armukese pesast…) Isegi kui süžee tundub vildakas, tekitab lugu huvi. Kas jobust saab ükskord tõeline mees? Sarja efektiivsust (aga mitte kvaliteeti) näitab see, kui sari suudab tekitada vaatajas sõltuvuse. ”Restart” võib seda tekitada.

Käesoleva aastanumbri sees ekraanile jõudnud sarjadest jääb ”Nullpunkt” vist ületamatuks. Kommertskanalitel pole piisavalt tahtmist ega vajadust toota sarju, mida võiks näidata ka paarikümne aasta pärast (nagu ”Wikmani poisid” või ”Tuulepealne maa”). Kuid ühekordseks tarbimiseks ja ajavaimu fikseerimiseks kõlbavad ka uued sarjad.

Poisid, kes kunagi suureks ei kasva

Sel kevadtalvel on jõudnud Eesti teatrilavadele ühekorraga kolm tuntud tegelast: Peeter Paan, Cipollino ja Buratino. On see vaid kokkusattumus või…? Ei teagi. Ehk on parasjagu õhus midagi sellist, mis soodustab nende üheaegset ilmumist, vahest magus nostalgia, igatsus pilvitute lapsepõlvepäevade järele, mis mahendaks käesolevat sombust ajastut? 

Peeter Paan maandus Endlas, Cipollino sibuldab Ugalas ning Buratino sekeldab sedapuhku Rakvere teatris. Kolme poissi seob asjaolu, et keegi neist ei kasva tegelikult suureks. Olgu, sibulapoiss Cipollino puhul ei ole see päris kindel, kuid kes teda ikka suure ja nutmaajava sibulana näha tahaks? Ka Peeter Paan on Steven Spielbergi tahte kohaselt ja Robin Williamsi kehastuses suureks kasvanud (”Hook” 1991), ent ega sellest loost midagi hiilgavat välja ei tulnud. Parem ongi, kui mõned poisid eales meheks ei saa. Muidu kaoks rõõm ja lust. 

Peeter Paan, Cipollino ja Buratino on klassikalised tegelased, kes lähimate sajandite jooksul teatrilavadelt ja raamaturiiulitelt ilmselt ei kao. Ühtlasi on nad kolmekesi koos kinnituseks sellest, et Eesti asub kultuuride ristteel. Inglise päritolu Peeter Paan on kogu maailmas tuntud kuju, kommunistliku taustaga Cipollinot teatakse peamiselt vaid Itaalias ja nõukogude impeeriumi kunagistel aladel. Aleksei Tolstoi Buratinot nähakse samuti peamiselt endistes liiduvabariikides, ehkki geneetiliselt on ta Cipollino hõimlane. Mujal maailmas tuntakse paremini ikka Pinocchiot, Carlo Collodi loodud puunukku. Fakt, et Buratino seiklustest pärit Lollidemaa ja Imede Põld on nii vene kui ka eesti keeles üldkasutatavad mõisted, näitab ilmekalt, et nõukogude kultuur ei ole meist jälgi jätmata möödunud. Ja see pole teps mitte halb.

Igipõliste poiste ohtlikud, aga ikkagi lõbusad seiklused tuletavad ka suurtele meestele meelde, kui oluline on oma tööde ja tegemiste juures rõõmu tunda. Seiklused ei murra kaela ega südant, kui kõrval on ustavad sõbrad. Isegi kui mõni buratinolik poiss satub vahest halba seltskonda, võidab hea sõna võõra väe. Milline lihtsameelne trööst siin kurjas maailmas! Aga näe, töötab. 

Pinocchiost saab küll luust ja lihast poiss, aga Buratino jääb nukuks. Temast kujuneb nukuteatri täht, ta unistus täitub. Kas tahtis Tolstoi sellega öelda, et poisid jäävad poisteks? Ja kui J. M. Barrie ei lasknud Peeter Paanil meheks sirguda, kas ta õigustab sellega infantiilsust? Tegelikult tahavad ju kõik lapsed suureks saada, ainult suured inimesed tahavad lapseks jääda. Aga kui see unistus tekib, on juba lootusetult hilja… 

Hando Runnel on kirjutanud luuletuse põrsast, kellest sai suur siga, kuid kes tahab jälle põrsaks saada. – ”Ja kui olen jälle põrsas, ma ei taha enam seaks.” Paljud lastekirjanikud annavad oma teostega väikestele lugejatele mõista, et nad naudiksid oma lapsepõlve. Kaua see ju ei kesta. 

Noh, ja milleks seda kadunud õnnemaad täiskasvanuna enam taga nutta? Omaenda lastes peegeldub samuti too ammune rõõm, sinine taevas ja roheline rohi, millesarnast praegu enam kusagilt ei leia. ”Sina jõuad kaugemale,” laulab papa Carlo, ”kuni kord ka sina oled muld.” Jah, võib loota, et lapsed täidavad ka vanemate täitumata unistused, et nemad on targemad ja võimekamad. Seetõttu tulebki lapsi üle kõige hoida. Neid ülekohtuselt karistades karistame ennast.

Hitler päästab Eestimaa

Kas tervemõistuslik inimene suudab ette kujutada erakonda, mille liikmete seas on korraga noored natsid ja vanad kommunistid? Kui meediast pudenevad killukesed üheks pildiks seada, siis ilmneb, et taoline skisofreeniline erakond sai viimati lausa Riigikokku.
 

EKRE (Endiste Kommunistide Rahvussotsialistlik Erakond?) on mäletatavasti ehitatud kuulsusetult lõpetanud Rahvaliidu varemetele ning seetõttu on erakonna auesimees praegugi Arnold Rüütel. Riigikogu armas pesamuna Jaak Madison osutus aga vastikuks natsiks… (Oh seda uudispommi!) Samal ajal ohjavad EKRE-t euroliidu- ja venevastase hoiakuga Helmed ning erakonda kuulub ka sügavalt religioosseid inimesi ja tõeliste aadetega patrioote. Sellisest segust võib teisigi plahvatusi oodata.
 

Homofoobide käilakujuks kujunenud Varro Vooglaid jõudis EKRE-t juba kiita, ent kui mõned erakonna liikmed ka edaspidi haakristidesse koperdavad, ei ole moraalijüngritel lihtne põhjendada oma sõbralikke suhteid „natsidega“. Kardetavasti ei kulu enam palju aega päevani, mil Mart Helmele Hitleri vuntsid ette kleebitakse ja igas Martin Helme peakratsimises Göringi saluteerimist nähakse. Kuid kus suitsu, seal tuld, ütles konservatiivne vanarahvas.
 

EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus – kui jällegi meediat uskuda – on vaid natuke lahjendatud versioon Hitlerjugendist. Religioossete ja mõõdukalt patriootlike hoovuste kõrval möllavad EKRE-s ka marurahvuslikud murdlained. Lisaks kõva käe ihalus ja inimlik, kuid brutaalne soov võõbata maailm kenasti must-valgeks. (Ja natuke siniseks.)
 

Tegelikult polegi ju küsimus selles, kas EKRE on paremäärmuslik või mitte. Suure liberaalsuse vastureaktsiooniks on ikka suur konservatiivsus. Loomulikult pole kõik inimesed rahul selle suunaga, kuhu läänelik maailm liigub. Nende jaoks on meie ajastul liiga palju vabadust ja vabameelsust ehk – kui väljenduda konservatiivide keeles – kõikjal võimutseb tolerastia.
 

Sellise olukorra muutmiseks otsitakse paratamatult eeskujusid ja sobivat mudelmõtlemist minevikust. Avaldused stiilis „kõigest hoolimata oli Hitler tubli poiss“ pole viimase 70 aasta jooksul korrakski vaibunud. Hitler oli ju tossike, aga ta suutis jätta endast sellise mulje, nagu oleks ta tõepoolest Saksamaa totaalsest kriisist välja toonud. (See on paljude paremradikaalide lemmikmõte.) Miskipärast unustatakse aga ära, et Hitler juhtis Saksamaa veel suuremasse kaosesse. Selleks oli mõistagi sõda. Kas Hitleri õigustamine või koguni ülistamine aitaks lahendada Eesti riigi sisemisi probleeme 21. sajandil? Kahtlane… Pigem on Hitler (nagu ka Putin) näide türannist, kes probleemide lahendamise asemel uusi probleeme tekitab.

Muide, Hitleri paljukiidetud majanduspoliitika ei erinenud palju Stalini käsumajandusest. Kolmandas Reich’is kehtestatud tootmiskvoodid, hinnakontroll ja sõjatööstuse eelisarendamine ei sobi kuidagi kokku turumajanduse ja moodsa vabariigi põhimõtetega.
 

Teiseks Hitlerifännide lemmikideeks on Holokausti eitamine või vähemalt selle ulatuse pisendamine. Genotsiidi eitamine pole kah midagi uut päikese all. Enamasti eitavad aga ikka tapjad ise. Miks peaks suvaline „rahvuslikult meelestatud“ isik kandma vimma teisest rahvusest või rassist inimese vastu? Kas see pole absurdne? Selle asemel, et arendada oma rahvuslikku identiteeti, otsitakse vaenlasi, patukotte, alaväärseid ja kahtlaseid „võõra“ keele, usu ja nahatooniga tegelasi, keda ühiskonnast elimineerida, halvimal juhul lihtsalt maha koksata. See on türanni mõtteviis. Pole ju vahet, kas natsid tapsid kuus miljonit või üheainsa juudi – mõrv on mõrv.
 

Igaüks, kes Hitlerit toredaks kutiks peab, ei ole veel nats. Seega – Riigikogus pole (vist) ühtki natsi. Küll aga teeb murelikuks see, et mõned inimesed ei suuda näha maailma kogu selle värvikirevuses. Mitmesuguseid ühiskonnagruppe teravalt eristades ja headeks-halbadeks liigitades ei jõua keegi õitsva riigini. Ülikonservatiive see muidugi ei huvita. EKRE-l on eeldusi muutuda puhtaks paremäärmuslikuks jõuks, ent selleks tuleb kõigepealt vanast kaardiväest ja pehmetest patriootidest lahti saada. 

Ülikonservatiividel on ees helge tulevik – eriti siis, kui oravapartei loosung uuest põhjamaast hakkab mingil kujul reaalsuseks saama. (Põhjamaa = frigiidsed feministid, moorapead ja pepupoisid.) Leidub küllalt tänuväärseid valijaid, kelle jaoks humanism on tühi sõnakõlks. Peaasi, et saaks oma rahulolematuse kellegi kraesse valada. Vihata on kergem kui mõista, põlata mõnusam kui leppida. Mõistmine ja leppimine on nõrkadele, eks ju.

Ajalugu räägib aga midagi muud. Saksamaa ei saavutanud ülemaailmset võimu ja edu mitte sõja, vaid rahuga. Kirjanik Thomas Mann hoiatas sakslasi väga sisendusjõulisel moel: „Kartaago pidas kolm sõda. Pärast esimest oli ta veel võimas. Pärast teist oli ta veel alles. Pärast kolmandat ei jäänud temast midagi järele.“ Hoiatust võeti kuulda. Sakslased said endistelt vaenlastelt hädaga andeks. Ja vaadake, kus on Saksamaa nüüd – Euroopa süda ja aju, kelle heakskiiduta ei lenda kärbeski.

Muidugi on Hitler väga hea õpetaja. Ta õpetab seda, kuhu viib pime viha ja ebaratsionaalne mõtlemine. Seetõttu ei tohigi Hitlerit ja tema vaimustavat õpetust saksa rahva suurusest kunagi unustada.