Meie aja kangelane... Borat!

Pärast kurikuulsa naljafilmi "Borat" teleesilinastust kodumaistel ekraanidel on paras aeg meenutada selle Sacha Baron Coheni loodud karakteri tähelendu ja järellainetusi, mis loodetavasti - meie kõigi terve mõistuse huvides - veel niipea ei vaibu. Maailma vägevaima riigi Kasahstani TV-reporter, üliagar Borat Sagdijev, kelle tegumood toob mulle kohe silme ette tšehh Švejki, on misogüün ja antisemiit, ta põlastab mustlasi ja usbekke, kuid neile pisikestele puudustele vaatamata pulbitseb temas õpihimu ja seiklejaveri. Ta püüab olla viisakas ja igati sõbralik, nii et ärgem imestagem, kui ta tänaval vastu tulles meid kolme kuuma musiga õnnistab. Boratile pole võõras miski inimlik. Ta armub Pamela Andersoni ning just sellest sekspommist saab road movie käivitumise põhjus. Luhtaläinud kosjaskäigu järel võtab ta endale naiseks aga teekonnal kohatud mustanahalise lõbutüdruku. Happy end missugune!

Borati satiiri eest ei pääse mustad gängid ega valged rullnokad. Ta vihastab välja feministid ja lollitab nelipühilasi. Libadokumentaali kõige nõelteravam torge tabab aga poliitilise korrektsuse üht hellemat kohta - juute, mistõttu on "Borati" tõepoolest ilma laia satiirisooneta väga kerge antisemiitlike tatipritside hulka liigitada. Kuid just siin käivitub Borati äraspidisus. Muidu nii vapper kasahh väldib juute kui tuld, ta näeb neis sarvilisi deemoneid, kes paljunevad munedes ja võivad võtta mistahes olendi kuju. Antisemitism muutub absurdiks, kui arvestada, et Sacha Baron Cohen on ka ise juudi päritolu ning Borat ei räägi filmis sõnagi kasahhi, vaid hoopis... heebrea keelt! Teisedki pilgatavad sotsiaalsed grupid moodustavad Borati teekonna täitjatena läbilõike pluralistlikust, kõikelubavast liberaalsest ühiskonnast, mis muudab omakorda esmapilgul hoomatava USA-le suunatud kriitika kiituseks. Ja american dream jääb endiselt alles.

Pigem peaksid end puudutatuna tundma endised nõukogude vabariigid, mida Kasahstan siin filmis esindab, kuid tegelikult ei naerda ka nende üle. "Päris"-Kasahstaniga on "Boratis" nähtul ühist mikroskoopiliselt vähe (kasahhid on näiteks mongoliidsest rassist jne) ja see polegi oluline. "Borat" näitab endises kapitalistlikus läänes levinud postkommunistliku riigi kuvandit, seda ühtaegu naeruvääristades ja kinnistades. Ses mõttes kuulub "Borat" ühte potti ka mõne aja eest eestikeelsena ilmunud fenomenaalse "reisijuhiga", mis tutvustab Ida-Euroopas, kusagil Saksamaa, Slovakkia, Ungari, Sloveenia ja Rumeenia vahel asuvat riiki nimega Molvania. Reisijuht räägib, et Molvania keelt õpitakse vähemalt 16 aastat, seal on probleeme hambaraviga, seal töötab Euroopa vanim tuumareaktor ning sealsesse faunasse kuulub üliharuldane lind, kes hingab päraku kaudu. Säärane irvitamine paljukannatanud idabloki maade üle võib muidugi harja punaseks võtta - kuid asjata! Satiir toob lagedale kitsaskohad nii naerdavate kui naerjate leeris. Lõppude-lõpuks jääb "Boratistki" kõlama positiivne noot. Olgu see Kasahstan (või siis Eesti) eelarvamustest ja moraalitusest nii läbi vettinud kui tahes - ikka leidub seal tahet paremaks muutuda, edasijõudnutelt õppida ja saadud kogemusi ka ellu viia. Nii meie lõbus kasahh teebki. Niisiis tasub ka endise Eesti NSV kodanikkonnal Borat endale eeskujuks seada.

Jagshemash!

Burton jäneseurus

Mitmekülgse prantsuse kunstniku Jean Cocteau sõnutsi on film unenägu, mida vaatavad korraga paljud inimesed. Tim Burtoni kauakeedetud roa kohta kehtib see ütlus sada kümme protsenti. Sügaval Victoria-ajastul, täpsemalt 1865. aaastal trükimusta näinud "Alice imedemaal" on vaimustanud ja segadusse ajanud paljusid põlvkondi ning pakkunud inspiratsiooni tuhandetele illustraatoritele, teatrivaimudele ja filmiseppadele (lisaks andnud leiba ja peamurdmist tõlkidelegi: Alice'i imedemaa seiklused on 1971. aasta väljaandes eesti keelde pannud ei keegi muu kui Jaan Kross!) Ja millisel õnnelikul ajal me elame - viimaks on tehnoloogia kõige pöörasematele inimfantaasiatele järele jõudnud!

Ei ole just üllatav, et Tim Burton Alice'i loo taaskordse linale kangutamise enda peale võttis. Siiski jääb mulje, nagu oleks miski (või keegi?) muidu nii raskesti taltsutatavat visiooniloojat kammitsenud. Carroli tooraine pakub iseenesest hulgaliselt tasandeid ja tahke, millel hoogsasti mängida, ikka võib avastada sümboleid, mida uutmoodi tõlgendada. Värskeid vaatepunkte selles vaatemängus aga napib. Kuhugi on kadunud õuduskomöödia elemendid a'la "Beetlejuice", "Mars Attacs" ja "Sweeny Todd", kuid õnneks on alles jäänud burtonlik joon võluda pealtnäha vaid lastele adresseeritud lugu täiskasvanu psüühikal keerlevaks vurrkanniks. Võib-olla on "Alice'i" kohatises pehmuses süüdi ka melodramaatiliste Disney joonisfilmidega kuulsust kogunud stsenarist Linda Woolverton? Mis seal ikka, pilt on ju ilus.

Juba seitsmendas (ja kuuldavasti mitte viimases) Burtoni filmis askeldav Johnny Depp kinnitab taas, kui suurepärane karakternäitleja ta on. Pärast tema etteastet on raske kedagi teist Kübarsepa nahka pista. See hullumeelne tegelinski särab üle kõigist kuningannadest ja veidi mässumeelsest Alice'ist endastki. (Alice'i puhul tekkis mul küsimus: mida põrgut see tüdruk ikkagi manustas, et ta oma imedemaale sattus, LSD polnud ju veel leiutatud?!)

Mis puutub "meie" Kerli poolt korraldatud teepittu, siis too meenutab (video põhjal otsustades) pigem ühest Edgar Alan Poe novellist pärit hullude lõunasööki. "Tea Party" ise on väga kerlilik lugu, pisut nagu varasemate hittide "Walking on Air" ja "Creep Show" ristand, mis rokib Burtoni Alice'i kontseptsiooniga kenasti kokku. Võib loota, et mõnes järgmises kassahitis kõlab lõputiitrite ajal Avril Lavigne asemel juba Kerli hääl.

Jah, uus Alice on muidugi väga tore, aga... kus on mõte? Või kas seda üldse otsida tasub? Unenägude tähendus jääbki mõnikord saladuseks. Ja las ta siis jääb.

P.S. Pole vist võimatu, et pärast Alice'i imedemaa taaselustamist näeme veel ühe klassikalise muinasjutuilma kolmemõõtmelist uuestisündi. Kuidas oleks näiteks "Võlur Oz"?

Kulda, pisaraid ja sõprust

Olümpiatuli Vancouveris on kustunud, emotsioonid noist 16 võistluspäevast hõõguvad aga veel mõnda aega. Medaleid jagus vaid 26 riigile, tänu Eesti kõigi aegade säravaimale spordiamatsoonile Kristinale võime meiegi karge hõbeda üle heameelt tunda. Ehkki olümpia algus koperdas kividel ja kändudel, suutis Kanada rahvas näidata oma hiigelsuurt südant ja hämmastavat eneseirooniat, mis on teatavasti tugeva rahva tunnus. Avatseremoonial poolikuks jäänud tuleseadeldise parandas viimaks kogu maailma pilkude all ära klounimeigiga remondimees ning show jätkus olümpialeegi läitmisega. See on küll esimene juhtum olümpiamängude ajaloos, kui aatetuli süüdatakse kaks korda! Torinos sootuks kirkaima medalita jäänud vahtralehemaad tabas koduõuel kullavihm ja seda pole vist ühelgi olümpiakülalisel põhjust kadeda pilguga pealt vaadata. Viimaseks briljandiks finaalala - jäähoki - võit on midagi, millest uiskudele sündinud kanadalased ilmselt aastakümnete pärastki lastelastele särasilmselt pajatavad.

Kõige pimestavamad medalid, ehkki pealt pronksikarva said kaela siiski kaks erakordselt vaprat naist. Üks neist oli Petra Majdic Sloveeniast, kes vaatamata treeningul murtud roietele sõitis suusarajal välja koha esikolmikus. Teine kangelanna kerkis meie ette külmal jääl, kus kodupubliku vankumatul toel tuli pronksile kanadalanna Joannie Rochette - teravas konkurentsis võistelnud iluuisutaja, kes vaid kaks päeva enne starti oli kaotanud ema. Need naised valis juhus välja tänavuse olümpiavaimu sümboliteks. Läbi raskuste, läbi pisarate tähtede poole... Miski pole võimatu, kui puudub õnn, kuid on tahet.

Kanada, vahtralehtede ja kobraste maa, võib oma poegade ja tütarde üle uhke olla. See on suur maa, kus tehakse suurt sporti ja suurt muusikat (mida tõestas lõputseremoonia aukartustäratav esinejate plejaad). Külmade tundraväljade rahvas tõi meieni sooja ning inimliku ürituse. Tuleb nõustuda ROK-i presidendi Jaques Rogge hinnanguga spordipeo lõpetamisel: need olid kõige sõbralikumad olümpiamängud, mis eales nähtud.