Eesti rahvausundis ei tunta inimese rajatud kultuslikke templeid, nende asemel on eestlased pühade paikadena austanud mitmesuguseid looduslikke objekte – metsasalusid, kive, veekogusid ja allikaid. Mälestus muistsetest pühapaikadest on vaatamata katoliiklikule ning eeskätt luterlikule hävitustööle kandunud kaasajani. Alles on jäänud „hiiemäe“ mõiste, kohanimedest Püha (küla) Pühajärv, Pühajõgi jt. Mitmed teadaolevad hiiekohad (neid on üle poole tuhande) pole siiski enam parimas seisus. On unustussejäetuid ja lausa hoonestatuid, kuid järjest enam hakatakse muistsetele kultuspaikadele tähelepanu pöörama ning pühalik aura nende ümber on taastumas. Pole võimatu, et püha tammik seisis ka tänapäeva Tallinna südames Tõnismäel – kohas, kus veel hiljuti valvas kurikuulus Pronkssõdur.
Eesti hiiesalusid nimetatakse juba Henriku Liivimaa kroonikas, kuid keda või mida hiites austati, on jäänud ebaselgeks. Säilinud pärimused mainivad hiite asukatena hiie noormeest, -neitsit, -hobust ja -koera. Põhja- ja Lääne-Eestis olid peamiselt levinud hiiemetsad, Lõuna-Eestis austati ka üksikuid puid.
Hiis ei ole alati tähendanud püha salu või pühapaika üldisemalt, kunagi võis tegemist olla hoopis jumaluse nimega (soomlaste Hiisi). Ka mõisted „hiid“ ja „hiis“ on ühiste juurtega. Arvatavasti tähendab Hiiumaa just „hiite maad“ ega seondu hiidudega. Huvitaval kombel on vanimas piiblitõlkes semiidi viljakusjumalanna Ištar eestindatud samuti Hiieks. Võib-olla austasidki muinaseestlased hiies mõnd jumalannat, kes vastutas sigivuse, seksuaalsuse ja armastuse eest. Mõistagi pole ühtki allikat, mis kinnitaks Eesti Veenuse olemasolu, aga samas ei ole ka allikaid, mis taolist fantaasialendu pidurdaks. Siinne rahvas on unustanud oma Zeusi, Hermese ja Dionysose – kas nende jälgi ei oleks mõttekas otsida näiteks muistsetest pühapaikadest?
Hiied võisid olla matusepaikadeks ja teateid sellest, et surnuid hiide maeti, leidub veel Rootsi ajast. Arheoloogilised andmed seda siiski ei kinnita. Kindlamalt võib väita, et hiites viidi läbi ohverdusi kohaga seotud haldjatele. Hiied võisid olla ümbritsetud aia või taraga, et eraldada seda „vähem pühast“ inimeste maailmast. Kui vee-elementi peeti pühaks, siis pole välistatud ka tule austamine lõkkeplatsil. Kas hiies ka lauldi ja tantsiti, on raske öelda, aga välistada seda ei saa. Erinevaid usulisi praktikaid võis olla teisigi. Rahva mälus püsisid hiiekohad sajandeid, mistõttu polnud need ilmselt vaid vähestele väljavalitutele mõeldud pühad alad, vaid kõigile ligipääsetavad.
Tänapäeva maausulised pajatavad, et hiies käidi nõu pidamas, kohut mõistmas, tantsimas, surnuid matmas ja mälestamas ning loomulikult ohverdamas. Hiied olid riituspaigad, kus haldjatelt-jumalustelt kaitset ja hingejõudu (ehk tänapäeva mõistes õnne) paluti. Tõenäoliselt suhtuti hiide kui sõpra, keda ei tohtinud pahandada ning kellelt kingituste teel võis abi välja meelitada. Suhtumine loodusesse nagu võrdväärsesse partnerisse paistab meie rahvausundis hästi silma ning kindlasti tuleks hiisi edaspidi kohelda rahvapärandit säilitavate reservaatidena. Olgu usuga haldjaisse kuidas on, kuid eesti rahva juured peituvad ikkagi hiies.
Eesti hiiesalusid nimetatakse juba Henriku Liivimaa kroonikas, kuid keda või mida hiites austati, on jäänud ebaselgeks. Säilinud pärimused mainivad hiite asukatena hiie noormeest, -neitsit, -hobust ja -koera. Põhja- ja Lääne-Eestis olid peamiselt levinud hiiemetsad, Lõuna-Eestis austati ka üksikuid puid.
Hiis ei ole alati tähendanud püha salu või pühapaika üldisemalt, kunagi võis tegemist olla hoopis jumaluse nimega (soomlaste Hiisi). Ka mõisted „hiid“ ja „hiis“ on ühiste juurtega. Arvatavasti tähendab Hiiumaa just „hiite maad“ ega seondu hiidudega. Huvitaval kombel on vanimas piiblitõlkes semiidi viljakusjumalanna Ištar eestindatud samuti Hiieks. Võib-olla austasidki muinaseestlased hiies mõnd jumalannat, kes vastutas sigivuse, seksuaalsuse ja armastuse eest. Mõistagi pole ühtki allikat, mis kinnitaks Eesti Veenuse olemasolu, aga samas ei ole ka allikaid, mis taolist fantaasialendu pidurdaks. Siinne rahvas on unustanud oma Zeusi, Hermese ja Dionysose – kas nende jälgi ei oleks mõttekas otsida näiteks muistsetest pühapaikadest?
Hiied võisid olla matusepaikadeks ja teateid sellest, et surnuid hiide maeti, leidub veel Rootsi ajast. Arheoloogilised andmed seda siiski ei kinnita. Kindlamalt võib väita, et hiites viidi läbi ohverdusi kohaga seotud haldjatele. Hiied võisid olla ümbritsetud aia või taraga, et eraldada seda „vähem pühast“ inimeste maailmast. Kui vee-elementi peeti pühaks, siis pole välistatud ka tule austamine lõkkeplatsil. Kas hiies ka lauldi ja tantsiti, on raske öelda, aga välistada seda ei saa. Erinevaid usulisi praktikaid võis olla teisigi. Rahva mälus püsisid hiiekohad sajandeid, mistõttu polnud need ilmselt vaid vähestele väljavalitutele mõeldud pühad alad, vaid kõigile ligipääsetavad.
Tänapäeva maausulised pajatavad, et hiies käidi nõu pidamas, kohut mõistmas, tantsimas, surnuid matmas ja mälestamas ning loomulikult ohverdamas. Hiied olid riituspaigad, kus haldjatelt-jumalustelt kaitset ja hingejõudu (ehk tänapäeva mõistes õnne) paluti. Tõenäoliselt suhtuti hiide kui sõpra, keda ei tohtinud pahandada ning kellelt kingituste teel võis abi välja meelitada. Suhtumine loodusesse nagu võrdväärsesse partnerisse paistab meie rahvausundis hästi silma ning kindlasti tuleks hiisi edaspidi kohelda rahvapärandit säilitavate reservaatidena. Olgu usuga haldjaisse kuidas on, kuid eesti rahva juured peituvad ikkagi hiies.
