29. märts 2016

Viha ja õigus 2

Mõne värava küljes võib näha silti, mis hoiatab kurja koera eest. Oleks tore, kui samalaadsed sildid hoiataksid ka kurja inimese eest. Siis teaks, keda vältida. Koer vähemalt lõriseb enne ründamist. Kuri inimene on aga salakaval. Ta lööb vaikides teisele noa selga.

Loomad ei vihka. Nad võivad olla agressiivsed, kuid vihkamine kuulub täienisti inimlike seisundite hulka. Loom ründab sageli vaid siis, kui ta on hirmul või näljane. Ka inimlikku viha seostatakse hirmu ja näljaga. Hirm teistsuguse ees ja nälg võimu järele – need on viha sagedased tagamaad. Ometigi näib, et enne seda, kui hirmust-näljast saab viha, läbivad inimlikud emotsioonid veel ühe staadiumi. Selleks on vastikustunne.

Inimene kui ühiskondlik loom ei saa niisama oma karjaliiget vihata. Ta peab leidma vihkamiseks kõlbelise põhjuse. See käib kergelt. Esmalt tuleb vihkamise objekt kõigest inimlikust puhtaks koorida ja anda talle uus liiginimi: ahv, siga, madu, lits, pede, kaltsupea, sitakott, värdjas… Valik on lai. Vastumeelset inimest ümber ristides kutsub vihkaja endas esile vastikustunde. Kui isik on inimlikust palgest vabastatud (ehk dehumaniseeritud), on teda juba lihtne vihata.

Ühtlasi märgitakse sel viisil maha kindlad piirid „meie“ ja „teie“ vahele. „Meie“ oleme ühtne kooslus, aga „teie“ olete võõrkehad. Loomulikult peavad „omad“ mistahes „võõraste“ tunnusmärkidega isendeid eemale tõrjuma, et säilitada kooslusesisene kord. Siit ilmneb ka viha seos võimunäljaga: teistsugustele tuleb koht kätte näidata. Inimesed ja värdjad ei saa ju koos valitseda.

Viha võib väljenduda pelgalt mõnes emotsionaalses purskes, ent vihkamine ise on protsess. Protsess, mille eesmärgiks saab olla vaid vihatava objekti täielik hävitamine või – kui see ei õnnestu – vihatava tõrjumine ühiskonna äärealale, tema püsiv alavääristamine ja tasalülitamine. Probleem lahendatud, maailm päästetud.

Mis on vihkamise kõlbeline alus? Vihkaja kõrgem staatus, ei muud. Kui ma kedagi südamest vihkan, siis pean seadma end vihatavast kõrgemale, seda nii mõistuse kui ka moraali poolest. Mina kui valge mees olen tark – järelikult on neeger (keda ma ei salli) loll nagu lauajalg. Loogiline! Kui ma olen silmapaistva potentsiga heterokutt, siis mingi roosa pepupoiss, kes naist ei taha, on täiega väärakas. Eks ole?

Vihkaja hiivab end võimalikult kõrgele poodiumile, et õigustada oma kõlbelist üleolekut neist, kes talle ühel või teisel põhjusel ei meeldi. Vihkajal on alati õigus – sest ta ise ütleb nii. Ta ei suuda võõraid omade sekka lõimida, sest see läheks vastuollu tema ülimalt lihtsa ja samas raudkindla mõttelaadiga. Valge ja must, päev ja öö, oma ja võõras ei saa tema mõttemaailmas kõrvuti eksisteerida. Planeet, millel vihkaja tegutseb, on monokroomne ja erinevad värvitoonid ainult segavad teda.

Vihkaja ei hakka end vaevama peente faktide ja lääge empaatiaga. Talle piisab teadmisest, mille ta on endale ise koljuluusse söövitanud: kõik inimesed pole inimesed ja seega ei vääri nad õnne, vabadust ega elu.

Samal teemal:

24. märts 2016

Kuula! Näkid laulavad…

Väike alevik Virumaal. Kunagi ammu – siis, kui idakaarest tõusis korraga kaks päikest, ühel käes sirp, teisel vasar – oli see alevik õitsva kolhoosi keskus. Näete, nendel lubjarikastel nisupõldudel müttasid uhked punased kombainid. Aga selles tellistest kolossis ruigasid rõõmsalt igat mõõtu sead. Ja teispool toda vallseljakut seisis kõrvuti kaks hiiglaslikku karjalauta, sinakad silotornid kesk hoovi kui Peetruse katedraalid.

Jah… See oli ilus aeg. Kõigil oli siis tööd ja leiba. Lapsed laulsid rahust ja sõprusest, punased siidrätid kaelas. Polnud ühtki muret – eriti veel, kui õnnis parteipilet taskus. Pidu kestis, kuni neetud Eesti Vabariik tagasi tuli.

Nüüd on see alevik omadega sama hästi kui õhtal. Inimestest tühjaks jooksnud, varemetes ja jumalast hüljatud. Jah, postkontor veel töötab, apteek on lahti lausa kolm korda nädalas (kl 10–13), kohalikus keskkoolis, mille keldrisse on igaks juhuks tallele pandud silt kirjaga „Põhikool“, õpib peaaegu sada last. Tallinnasse ega Tartusse ükski buss ei käi, aga see-eest saab hommikul ja lõuna paiku Jõhvi kaudu Rakverre sõita (selle lõbureisi eest tuleb maksta vaid € 5).

Valla suurimateks tööandjateks on vallavalitsus, kool ja hullumaja. Õigupoolest on aleviku lähistel asuv psühhiaatriakliinik väga mainekas asutus, kus isegi Riigikogu liikmed sageli ravil käivad. Või noh – valijatega kohtumas.

Aga nüüd jõuame oma ringreisil õige põnevasse kohta. See siin on Kalmujärv. Pikad sajandid ei ole rahvasuud lukku löönud ja sestap teab rahvas endiselt kõnelda, et vanakurat isiklikult on sellesse roheka veega järvekesse sülitanud. Palju õnnetust ja nuttu on Kalmujärv oma külalistele kaela kupatanud. Alles see oli – nüüd on sellest küll tubli kakskümmend neli aastat möödunud – kui üks 16-aastane poiss järve uppus. Tema surnukeha ei leitudki kohe üles. Terve talve hulpis ta kusagil mustas järvemudas, enne kui Kalmujärv ta omastele välja andis.

Mullu suvel kõneldi uudistes, et üks mees, kes oli järve vastu suurt huvi tundnud – ta olevat iseäranis näkkidega seotud pärimust uurinud – leidis samuti kiire lõpu. Ta oli oma vanni uppunud ja keegi olevat teda seejuures aidanud. Muidugi tahad nüüd teada, kes see „keegi“ oli. Kuri näkk – kes muu.

Jätan siinkohal meie väikese ringreisi pooleli. Edasi saad lugeda juba raamatust „Seal, kus näkid laulavad“. 

Ahjaa, pean sind ka sõbramehe poolest hoiatama. Kui juhtud kuulma näkkide laulu, siis kata kohemaid kõrvad! Need kuradima näkid, kes imeilusat laulu lasevad, on tulnud just sinu hinge järele.

20. märts 2016

Kangelase tunnusmärgid

Eesti kõige pahelisem linn on Tartu. Nii kui päike looja läheb – ja pikal talveajal juhtub see õige vara – roomavad kõiksugu verejanulised molkused oma urgastest välja ning hakkavad ausaid kodanikke kimbutama. Videviku eel käratsevad hakid ja pätid üksteise võidu Taaralinna uulitsatel. See on hoiatav signaal ausatele kodanikele. Pugege peitu, kui elu armas!

Mida teha nendega, kel rusikad alailma sügelevad? Trellid neid ei paranda, sest vanglaleiva mekk on ju pätile magus. Oma kätega ta ausat leiba teenida ei mõistagi. Pättide peamine oskus seisneb lõhkumises, laamendamises, peksmises – hävitamistung on sügaval nende loomuses. Ehk peaks võllaroad kogu Eestimaa pealt kokku koguma ja lammutustöödele saatma? Kolhoosiaegseid kolosse, millest tarvis lahti saada, leidub ju Saarest Viruni. Peksu pätid kive, vast rahunevad siis maha!

*
Märtsi algul Tartus toimunud peksmisjuhtum polnud midagi ebatavalist. Kahjuks. Ometigi pani juhtum meedia kihama. Ärkas kogukondlik õigustunne. Ohvrist sai üleöö sangar, kes pälvis siseministri aukirja ja „Tuhande tartlase tänu“. Tema toetuseks ja tunnustuseks korraldati Kaubahalli ees (politseinike keeli öeldes: sündmuskohal) omamoodi meeleavaldus, kuhu kogunes inimesi rohkem kui mõnele suvalisele pagulasvastasele marsile. Millest kõneleb taoline asjade käik?

Me vajame kangelasi. Eeskujusid. Kedagi, kellele alt üles vaadata, kedagi, keda tänada julguse ja tragiduse eest. Kedagi, kes jääb endale kindlaks ka siis, kui see toob kaasa valu ja ebameeldivusi.

Sedapuhku leiti kangelane Tartust. Jaanus. Lihtsalt Jaanus. Anonüümne pereisa, kodanikujulguse kehastus, märter selle sõna kõige õilsamas ja puhtamas tähenduses. Ajal, mil õhus on palju hirme ning hirmutajad ise naudivad teenimatult aupaistet, ilmub järsku eikusagilt mees, kes ei karda. Ei karda seista enda ja heatahtlike inimeste eest.

Vaprus on kangelase tunnus, kahtlemata. Kuid kangelane peab olema ka suuremeelne. Jaanuse avalik kiri on vapustav lugemismaterjal. Ta püüab kurjameid, kes talle kallale tungisid, mõista. Mõistmises peegeldub andestus. Kui harukordne tegu on andestus – eriti praegu, vimma, viha ja küüniliste „arvamusliidrite“ ajastul!

Sooviks vaid, et iga inimese lähedal oleks mõni Jaanuse moodi sell – väike kangelane, kes seisab vankumatult õigluse eest ega karda tuldpurskavaid lohemadusid. Siis võiks tõesti öelda: Eestis kulgeb elu nagu muinasjutus.

14. märts 2016

Keelelaiskus

Ühed laigivad, teised feilivad, kolmandad apdeidivad. Stoori on lühike ja käšši on vähe. Djuudil kuulid prillid ja pingid šortsid – ühesõnaga, hott lukk.

Väike liialdus küll, aga nõnda need tänapäeva noored räägivad. Ja mitte ainult noored. Kõik, kes tahavad ajaga kaasas käia või lihtsalt lahedad olla, pruugivad importkaupa. Inglise keel, õigemini inglise ja eesti keele segapuder, on paljude jaoks ilmselt kergemini tarvitatav kui pääsukesemärgiga kodumaine toode – ausa sõnniku peal kasvanud puhas ja mahe eesti keel.

Eks inimene taha ikka lihtsamalt läbi saada. Olulised leiutised sünnivad sageli laiskusest. Õnneks on olemas üksainus, vaid keskmiselt 1,5 kg kaaluv masin, mis suudab luua teisi masinaid. See on inimaju. Laiskuse ja loovuse koostöös peitub arengu võti. Kui aju automaatrežiimile lülitada, kaob ka loov mõtlemine. Jääb üksnes laiskus.

Viimast manitsust silmas pidades võiks ka keelde suhtuda loominguliselt. Keel peab arenema, ainult nõnda saab ta pikalt kesta. Igavate inglise muganduste asemel kõlagu keeles rohkem soomeugri juurikast võrsunud vaimukaid uudissõnu. Parem oma endel peos kui võõras selfi katusel!

Eesti keelde sattunud barbaarsed toorlaenud näitavad kõneleja laiskust. On loomulik ja küllap ka paratamatu, et inimesed viibivad hommikust õhtuni  ingliskeelses keskkonnas. Aga vahel, kui õnnestub sealt välja ronida, võiks aju ümber seadistada – tagasi eesti keele lainele. Natuke vaeva tuleb selleks näha, jah. Ennekõike on see mõtlemise vaev. Tark ju ikka mõtleb, enne kui ütleb.