30. detsember 2013

Jumalata inimesed

„Kas saab olla pühak, kui Jumalat ei ole olemas?“ küsis kord Albert Camus, kelle hing tänavu 100. aasta juubelit tähistas. Hea küsimus, monsieur Camus! Pühad inimesed ja pühad asjad nõuavad paratamatult toetumist millelegi kõrgemale. Pühaduse kogemine nõuab usku. Uskumine tähendab aga ennekõike usaldamist. Liigne usaldamatus ja krooniline skeptitsism koormavad teadvust. Isegi läbinisti ilmalik ühiskond vajab ikoone, rituaale ja pühasid. Inimene, see hapramast hapram siin päikese all, tahab tunda ju midagi, mis on temast suurem ja kestvam, tahab olla osa kõiksusest. Kuidas selleni jõuda? 

Ristiusu järgi on inimene Jumala näoga. Mitte tingimata füüsilises, vaid ennekõike vaimses mõõtkavas. See tähendab, et inimesel peaks olema võimalik Jumalat näha, kuulda ja kogeda. Agnostikud vaidleksid siinkohal vastu, kuid kristlus on selline religioon, mis agnostitsismi põhimõtteliselt välistab. Tegelikult peetakse enamikes religioossetes traditsioonides Jumala kogemist võimalikuks ja lausa vajalikuks, muidu poleks ju religioonist mingit tulu. Uskumused ja rituaalid on vahendid, mille abil Jumala poole püüelda. Tuleb uskuda! Uskuda, et ta on olemas, olgugi et ta ennast näidata ei taha. 

Isa ja lapsed läksid Eedeni huku aegu lahku, kuid karm, aga enamasti ikka südamlik taevane isa ootab oma lapsi tagasi kuldsesse kotta. Kord raevuhoos oli ta nad paradiisiaiast välja ajanud, nüüd istub ta pehme pilverünga peal ja vaatab igatsevalt läbi hõberaamiga akna, kas mõni armsatest lastest pole ehk tagasiteele asunud. Ja nad tulevad! Ükshaaval ja karjakaupa, ristitute ja paganatena. Aga milleks pätte ja paganaid paradiisi lasta? Kas paganad ei tee taevasele kojale häbi? Nojah, aga kuhu neid siis saata? Põrgu on ammu kinni pandnud ja puhastustuli kustunud. Kõik on lunastatud. 

Ilmas leidub palju lapsi, kel polegi isa. Nad ei ole oma isa kunagi näinud ega tunnegi temast puudust. Ehkki vahest tekivad pähe kummalised mõtted ja fantaasiad… et milline isa välja võiks näha, mida ta teeb ja kuidas ta elab. Kuid kui isa on lapse hüljanud, milleks tema peale siis üldse mõttelõnga raisata? Hea küll, usume, et ta on armastav ja õiglane, kuid miks ta on oma järglasi nii hirmsasti karistanud? Kas ajutine armastus ja kohatine õiglus suudavad üles kaaluda kannatused ja ülekohtu? Mis isa see küll on, kes lapsi nõnda kohtleb?

Vahest oleks parem jääda emakese Maa rohelisse rüppe. Ema katab ja toidab isegi siis, kui papa kärgib ja piksenooli alla tulistab. Ema armastab lapsi tingimusteta. Lihtsalt selle pärast, et nad on olemas. Eks lapsed teevad emale mõnikord liiga, nöörivad ja määrivad teda. Kuid Maaema kannatus on pikk ja katkematu. Ta on helde. Kes teda austab, seda armastab ta kahekordselt.

Las jääda need taevased kuldsed kojad kus seda ja teist! Hingel on maa peal ka hea. Siin on tükike paradiisi, tükike põrgut, palju vaevu ja piina, ohtralt rõõmu ja hoolt. Võib-olla ei saa inimene mullakamarasse klammerdudes kunagi pühakuks, kuid mis sellest! Ei pea uskuma, et pärast surma saabub igavene õndsus. Piisab sellestki, kui oleks usku õnne võimalikkusesse siinpoolsuses.

23. detsember 2013

Päikeseratas ja ilmapuu

Kui jõulud hakkasid lähenema, siis langetati päris noori puid – puid, mis pahatihti isegi nii suured või selles eas ei olnud kui see kuusk, kes kunagi rahu ei leidnud, vaid ikka ära tahtis minna. /…/ 
„Kuhu nad viiakse?“ küsis kuusk. „Nad ei ole minust suuremad, üks oli palju väiksemgi. Miks neile oksad külge jäeti? Kuhu nad sõidavad?“ 
„Meie teame seda! Meie teame seda!“ sädistasid varblased. „Me oleme linnas akendest sisse vaadanud, me teame, kuhu nad sõidavad. Oo, nad lähevad kõige suurema au ja hiilguse sisse, mida ülepea ette saab kujutada! Me oleme akendest sisse vaadanud ja näinud, et nad istutati sooja toa keskele ja neid ehiti kõige ilusamate asjadega, kullatud õunte, piparkookide, mänguasjade ja sadade küünaldega.“ 
Hans Christian Andersen. „Kuusk“ (1844) 

Eks ta ole, kuuse otsa riputatakse kõiksugu siravat-säravat träni. Kuule ja käbisid, hõbekarda ja kassikulda, vilkuvatest tulukestest kõnelemata. Miks ometi? Noh, komme on selline. Viivuks peatudes tasuks siiski küsida, millepärast see igihaljas puu, mis läbi jõulude ja nääride paljude silma rõõmustab, meile nii kohutavalt armas on. Kombel peab mingi põhjus olema. 

Kuusk on võimeline valgust kasutama otstarbekamalt kui paljud teised taimed, selles seisnebki tema igavese haljuse saladus. Meie metsades on kaharad kuused nii levinud, et väljaspool hubaseid kodutaresid ja kiviseid linnaväljakuid nad õieti pilku ei püüa. Vanarahva jaoks oli kuusk aga pesueht elupuu. Kuusest valmistati hällid ja sargad. Ka pulmas ja teistel lõbusatel koosviibimistel oli kuusel tähtis roll. Kandled pillimeeste nobedate näppude all olid ju kuusepuust. Ja millest see eluasegi ehitati kui mitte kuusepalkidest. Kuused saatsid inimest kogu elu. (Tänapäeval saadavad mõnd kogu elu üksnes lõhnakuused. Võeh!) 

Lennart Meri kirjeldab raamatus „Hõbevalge“, kuidas neenetsid talvekoda püstitavad. Esimesi paikapandud roovlatte nimetatakse majakuuskedeks. Neenetsite jaoks on kuusk püha puu. Küllap pidasid teda omal ajal pühaks teisedki soomeugrilased. Kuusk oli korilase esimeseks eluasemeks, ütleb Meri. Kuuskedest arenesid peagi välja püstkojad, rehielamute rajamiseni ei olnudki sealt enam pikk tee. Paljude elumajade otsaseinad meenutavad endiselt stiliseeritud kuuske. Ja kui kusagil enam elada pole – tagasi kuuse alla! 

Siberi asukate jaoks oli majakuusk ilmasammas, mille ümber kogu elu keerleb. Jumaladki ronisid mööda kuuske taevasse. Siberi šamaanid valmistasid oma trummi elupuust, mille okstel nad olid transis olles turninud. Ilmasamba kujund on omane paljudele rahvastele ja esineb erineval kujul paljudel aegadel – tootem, menhir, obelisk, pagood, stuupa, minarett, kirikutorn, pilvelõhkuja… Hulgal juhtudel kasvatab sammas enesele juured ja oksad ning muutub taevast ja maist sfääri ühendavaks puuks. Viikingitel oli müütiline saarepuu Yggdrasill, sumeritel seeder, egiptlastel viigipuu. Soomeugrilastel niisiis kuusk. 

Kuused on meil seotud korraga elavate ja surnutega. Eesti kagunurgas pole matusekombestikust veel täiesti kadunud ristikuused ja ladvata leinakuused, mõlemad arvatavasti tõrjemaagilise otstarbega, kuid nüüdseks vaid mälestamise vahendeiks muutunud. Igal aastaajal rohetav puu, mis noolena kõrgustesse küünitab, viib mõtted nüüdki surma ajutisuse ja igavese elu võimalikkusele. Imetlus igihalja puuhiiglase vastu ei haihtu isegi industriaalrevolutsiooni üle elanud maailmas. Ehk on kuusk koguni inimese kauge sugulane? Ärge naerge midagi, inimese selgroog sarnaneb kahtlaselt palju laasitud kuuselatiga! Alustuseks viidatud Anderseni muinasjutt pajatab samuti inimese ja kuuse ühisest hingelaadist. 

Nüüd aga järgmine ajalooline vahepeatus: Tallinn 1441. Mustpeade vennaskonna jõulujootude kulminatsioon on vähemalt Eestis kõigile teada. Jõuluehteis raekojaplatsil uitava inimese silme ette peaks kergesti kerkima keskajale iseloomulikes rõivastes uhked pürjelid, kes sõna otseses mõttes põleva puu ümber laulavad ja tantsivad. Tõsi, see puu, mille süütamise õigus oli ainult mustpeadel, ei pidanud olema tingimata kuusk. Aga las legend jääb vikerkaarevärvilise mullina Tallinna teravkaarte kohale hõljuma. 

Jõulud on eelkõige päikese sünnipäev. Pühadeaja nimetuski tuleneb iidsest põhjala sõnast hjul, mis tähendab mõningatel andmetel (päikese)ratast. Ehkki jah, tegemist võib olla ka etümoloogilise fantaasiaga. Roomlased tegid talvise pööripäeva ehk saturnaalide aegu üksteisele kingitusi. Eestlased pistsid samal ajal kuuse põlema ja vihtusid selle ümber tuljakut. Päike oli uuesti sündinud ning see iga-aastane suursündmus pani põhjamaalaste pastlatallad kihelema. Pole võimalik öelda, miks pidid mustpead võtma üle paganliku kombe või lausa jätkama muinaseestlaste vana traditsiooni. Selge on aga see, et päikesekultus ja ilmapuu kummardamine on mitmetes kultuurides omavahel seotud. Kuusk saab ju roheluse päikeselt ja kuna ta kogutud valguseväge talvekski ei mineta, muutub ta teiste puude seas ülimuslikuks. Kuusk oli ja on – ma ei väsi seda kordamast – ehtne elu- ja ilmapuu. 

Ilmapuu mudelkujule, olgu see siis kuusk, seeder või viigipuu, tuuakse tavakohaselt ohvreid, et kindlustada uueks aastaks rikkalik saak ning üleüldine heaolu. Ohver on ühtaegu tänukink ja altkäemaks teispoolsetele jõududele. Ajapikku on paganlikud ohvrid muteerunud säravateks eheteks. Tuled kuuskedel imiteerivad taevatähti, kõrgemat ja jumalikku sfääri, milleni ilmapuu ulatub. Kuuse muistne rituaalne tähendus on aegade jooksul kaotsi läinud, kuid rituaal ise alles jäänud. 

Nii ehk teisiti näib, et kuuse kummardamine on soome-ugri komme, kuigi entsüklopeediad omistavad tänapäevase jõulukuusetava algatamise enamasti sakslastele, mõnikord koguni ainuisikuliselt Martin Lutherile. (Ja ometi näeb vahest isegi katoliku kirikutes ehitud jõulupuid.) Soomlastel õnnestus Jõuluvana (päritolult Bütsantsi piiskop) teha oma kodakondseks. Olgu siis tuledesäras kuusk eestlaste ja teiste soomeugrilaste ühine leiutis ning hunnitu kingitus selle ilma suurtele ja väikestele rahvastele.

20. detsember 2013

„Ma ei taha enam elada…“

Inimlik meel on väga võimas ja samas õrnuke instrument. Meelt on lihtne heita. Ja nõnda tekib meeletus. Tahaks ennast ära tappa. Miskipärast. Eluisu saab otsa nagu bensiin mootorist. Tanklat pole silmapiiril näha. Lootust pole. Mitte millelgi ei ole enam mõtet, elul veel kõige vähem. 

Iga päev teeb Eestis suitsiidi 1–2 ja suitsiidikatse hinnanguliselt 10–20 inimest. Umbes 70–80% enesetapu tõttu surnutest on mehed. Nõrgem sugupool, mis teha. Ehkki suitsiidikatseid teevad rohkem naised, võtavad mehed asja tõsisemalt ette ja lähevad lõpuni. 

Enesetapp on väga individuaalne nähtus, mõneski mõttes tabu. Enesetapjast või tema lahkumise viisist avalikult ei räägita. Pikki sajandeid valitses õhtumaades komme, mis keelas enesetapjaid pühitsetud mulda matta. Sellest tulenevalt sündis Kesk- ja Ida-Euroopas uskumus, mille kohaselt saavad enesetapjatest vampiirid. Ka Eestis arvati, et see, kes endale käe külge paneb (milline viisakas kõnekäänd!), ei pääse taevasse ja hakkab kodus käima. Kristlike normidega vastuollu minemata on ärksamad mõtlejad toonitanud ka inimese vaba tahet oma elu jätkuvuse üle otsustamisel. 

Ajalugu tunneb hulgaliselt juhtumeid, kus enesetapp saab kangelasteoks. Teatud mööndustega võib juba antiikaja mässajaid ja ristiusu märtreid pidada enesetapjateks. Viimasest poolsajandist kõlbaks tuua kolm eredat näidet. Lõuna-Vietnami munk Thích Quảng Đức pani end 1963. a. Saigonis põlema, protestides budiste ahistava režiimi vastu. Keskkooliõpilane Romas Kalanta läks vabatahtlikult tulesurma Kaunases 1972. a., vallandades Leedus nõukogudevastased rahutused. IRA aktivist Bobby Sands näljutas end 1981. a vanglas surnuks, saavutades seejuures märkimisväärse poliitilise triumfi. Muidugi on ajaloos ka hulk tuntud enesetapjaid, nagu Nero või Hitler, kelle puhul nähakse suitsiidis pigem argpüksi viimset taganemist kui sangarlikkust. 

Kõrgeima suitsiidsusega riigid on WHO andmetel Lõuna-Korea, Leedu, Guajaana, Kasahstan, Hiina, Valgevene, Sloveenia, Ungari, Jaapan, Sri Lanka, Ukraina ja Venemaa (kõigis vähemalt 20 suitsiidi 100 000 elaniku kohta). See loetelu ei anna mingit selgust. Nii katoliiklikud, õigeusklikud, budistlikud kui isegi islamistlikud kultuurid on kõrge suitsiidsusega maade hulgas esindatud. Rohkem paistavad silma küll sotsialistliku koletise all kannatanud riigid, kus moraalne ja vaimne kapital nõrgem. Sestap kuuluvad ka eestlased suitsiidialdiste rahvaste sekka. Aga moraal ja vaim peavad ka indiviidi tasandil tugevad olema, et kõikvõimalikele raskustele, mida saatusel on tavaks inimestele kaela kupatada, ikka sirgeselgselt vastu panna. 

Kust siis võtta see titaanne vaim, mis ühelgi juhul ei murduks, olgu või süda murtud ja taskud tühjad? Vaimutohtrid sedastavad, et suitsiidiennetus põhineb riskifaktorite ja nende kahjuliku mõju vähendamisel ning kaitsvate faktorite ja nende kasuliku mõju suurendamisel. Paljud enesetapumõtetega inimesed saadavad enesehävituslike kavatsuste kohta sõnade ja tegude kaudu signaale. Enesetapjalik käitumine on sageli seotud ka psüühiliste häiretega, mida kõrvalseisja ei pruugi paraku alati ära tunda. 

Eesti enesetapjatest on umbes 60% alkoholisõltlased või alkoholi kuritarvitajad, mis tähendab, et nii nagu paljude teiste ühiskondlike probleemide puhul, paistavad ka enesetappude tagant viinakuradi sarved. Teismelistel on suurem risk suitsiidi sooritamiseks mõnuainete tarvitamise korral. Erinevate uuringute järgi kuuluvad enesetapumõtteid mõlgutavate inimeste sekka sagedamini ka homoseksuaalid, seadusega pahuksis olevad noored, puuduliku haridusega isikud ja pikaaegsed töötud. 

Seksuaalne sättumus kallutab enesetapule ennekõike mehi. Homoseksuaalsed mehed tapavad end ära 10 korda suurema tõenäosusega kui heteroseksuaalsed mehed. Vanglas istunud noortel on samuti suurem suitsiidirisk võrreldes mittevangistatud noortega, kusjuures enamasti panevad endal kaela silmusesse mehed, kes on saanud purjuspäi hakkama mõne kriminaalse lollusega (jälle viinakurat!). Töötus on sageli väga suur enesetapumõtete generaator, mis halvab inimese majandusliku ja emotsionaalse võimekuse. 

Pikka juttu lühemaks tehes: enesetapurisk on suurem inimestel, kes kuuluvad mingis mõttes sotsiaalsesse vähemusse, ühiskonna piirialale. Need on inimesed, ennekõike mehed ja noored, kes ei vasta ühiskondlikule arusaamale eeskujulikust indiviidist. Tõepoolest, mis mõte on elada joodikust maamehel või noorel töötul geil? Aga Eesti vajab iga inimest. Mõttetuid inimesi pole olemas. Isegi kui enamik enesetapu üritajaid fataalse tulemuseni ei jõua, lõhuvad mustad mõtted hinge. Keegi ei tohiks tunda end tõrjutuna. 

Kaks olulist mõjurit, mis aitavad uuringute järgi enesetappe vältida, on perekond ja religioon. Toetav pere tagab sooja keskkonna, kuid annab ka kohusetunde – tunde, et ollakse vajalik ja kasulik. Ameerika jõulufilm „See imeilus elu“ (It's a Wonderful Life) kõneleb loo mehest, kes otsustab elust lahkuda, kuid ingel lööb tema plaanid segi. Taevane olend näitab mehele, kui närune oleks maailm ilma temata olnud ning mees muudab oma meelt. Vahel tulebki mõnele inimesele sisendada seda, kui oluline ta tegelikult on. Mõni hea sõna võib päästa elu. 

On leitud, et ka tugev ja siiras usk kaitseb suitsiidsete mõtete eest. Paljude religioonidega kaasneb kogukonnatunnetus ja vaimne pagas, mis õpetab nägema ajalike murede taha. Ilmalikus raamistikus võiks kõnelda eeskätt eneseusust. Kui inimene tunneb, et ta elu on kontrolli all, ta on piisavalt sõltumatu ja kohanemisvõimeline, siis ei kipu ta end hävitama. Usku sellesse, et isiklikud otsused mõjutavad meie elu ei saa pidada vähem väärtuslikuks kui usku inimkonna eest surnud lunastajasse. Inimene, kes enesesse usub, meelitab kaitseingleid ligi.

Elu on püha. Kas saab olla üldse miski elust püham? Ja ometi… kui lihtne on pühadust rüvetada. Mõni elu paiskub kannatusterohkes maailmas põrmu ja porisse. Ühtäkki ei tundugi üks määrdunud ja lõhutud elu enam pühana. Kuid isegi kallimast kallimaid ikoone saab pesta ja parandada. Nad säravad edasi. Endiselt pühana.

Leiaks vaid kõik inimesed sel tuulisel rannikul usku, lootust ja armastust. Need kolm jäävad. Usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on… jah, mõni ütleb, et armastus, kuid olgu selleks hoopis lootus. Armastus võib lõputult palju kordi hääbuda ja uuesti õitsele puhkeda, kuid lootust jätta ei tohi. Kus on elu, seal on lootust. Ja miks seda palsamlikku lootust ei peaks olema – igale ööle järgneb ju päev ning ka kõige pikem ja pakaselisem talv asendub peagi rohetava kevadega. Ühtäkki on jälle mõtet elada. 

Samal teemal

7. detsember 2013

Nõnna ropp ja räpane on see vana eestlane…

Inimese loomuliku elutegevusega käivad paratamatult kaasas mõningad jääkproduktid, millega pole midagi peale hakata. Kultuur avaldub aga nutikuses ja mida nutikamalt kasutut ihutoodangut käideldakse, seda kõrgem on kultuuritase. Targad teavad rääkida, et tsivilisatsioon ei alanud mitte kirjakunsti, vaid seebi ja hambaharja leiutamisega. Niisiis, kas eestlased on tsiviliseeritud rahvas või kuulume barbarite sekka? 

Kui Postimehes ilmus põnev artikkel 20. sajandi alguse hügieenioludest, tekitas see eeskätt vanemas põlvkonnas vastakaid emotsioone. Kuidas julgeb papa Jannseni ajaleht meie vaarvanemaid nõnda laimata?! Eesti rahvas on olnud alati puhas rahvas. Nagu sakslasedki. Aga venelased – vaat nemad on räpased. (Vägisi tükivad meelde Mart Raua kuulsad vemmalvärsid Ufaa peldikust, mis pidavat isegi sita ära määrima.) Nii on lood… 

Vabaõhumuuseumi teadlase Heiki Pärdi uurimused rahva hügieenist võib teatud mööndusega paigutada samasse kategooriasse aasta algul hulgaliselt poleemikat sünnitanud koguteosega Eesti keskajast, kus Muistse vabadusvõitluse tähendust on tõsiselt revideeritud. Üks puudutab vaid „väikest“ ja teine „suurt“ ajalugu. Üldises teadvuses on Lembitu endiselt vabadusvõitleja ning eesti talupoeg puhas ja särav nagu sakste hõbelusikas. Inimmälul on kord juba kalduvus kaugeid aegu ilusamaks puuderdada. Minevik muutub paratamatult romantilisemaks kui ta tegelikult oli. Meie magusatest roosiodööridest tuimestatud ninad ei ole võimelised haistma mineviku õigeid lõhnu. Aru keeldub vastu võtmast asjaolu, et hügieenilisele eluviisile asuti massiliselt tähelepanu pöörama alles nõukogude korra ajal. Ilmselget tõrgub vanemate inimeste mälu ka sellisel juhul, kui jutuks tulevad Pätsi-aegsed tervishoiukampaaniad. 

Heiki Pärdi uurimistulemustele järgnenud vastukaja paljastab paar huvitavat nähtust. Esiteks mikroajaloo uurimisprobleemid. Mikroajalugu tegeleb tavaliste inimeste ning nende eluviiside, kommete ja olmetingimuste uurimisega. Tihtipeale vasardab ajaloolase peas küsimus: kas isiklikud mälestused on ikka usaldusväärne ajalooallikas? Tollesama mineviku ilustamise sündroomi tõttu ei saa uurija inimmälu sajaprotsendiliselt arvesse võtta. (Mis saaks, kui sõjaeelse vabariigi ajalugu hakataks uurima Ivan Orava mälestuste põhjal?) Möödunud aegade olmele tuleb valgust heita teistsuguste allikate toel. Ent kriitiliseks peab jääma ka siis, kui maamatside kombetusest kirjutavad linnavurled (näiteks etnoloogiatudengid). Igaühel ju oma vaatenurk. 

Hügieen kuulub tabuteemade hulka ja siit kerkib teine probleemne nähtus, mida eespool mainitud. Kes oleks praegugi valmis tunnistama, et ta ei pese pärast tualetiskäiku käsi ega tõmba oma tegudele vett peale? Isegi kui mälu on salvestanud midagi möödanikust, mis moodsa maailmavaate ja elustiiliga kokku ei lähe, on targem näidata minevikuolmet tänapäevases võtmes. Kuid milleks minevikku häbeneda? 

Heiki Pärdi kirjutas kasimata talupoegadest juba aastate eest ajakirjas Tuna (4, 2002). Eriti hull oli 20. sajandi algul olukord kagunurgas. Võrumaal ei peetud hammastepesu üldsegi oluliseks, mistõttu olid katkised hambad pigem tavapärane kui erandlik nähtus. Ka välikäimlate püstitamiseks ei tahetud kallist ehitusmaterjali raisata. 1920. aastatel oli kõigest 42% Võrumaa taludest käimla olemas. Kogu Eestis oli keskmine näitaja 58%. Ühesõnaga, enam-vähem pooled Eesti talupered said veel üheksakümne aasta eest ilma kemmerguta hakkama. 

Ajast aega on loomulikke asju aetud laudas või lähima põõsa varjus. Polnud praktilist vajadust spetsiaalse asutuse järele. Maal elades ja toimetades ei saanudki tunnist-tundi puhastele käbaratele mõelda. Isegi saunas elavad popsid ei ligunenud päev läbi veetünnis. Alles pühaba ommiku kerikule minnes kasiti end puhtamaks. Kui ajalugu kõrgemalt ja laiemalt vaadata, selgub, et maarahva seas polnudki tänapäevases mõttes kehvad sanitaartingimused suureks mureks. Linnades, kus inimesed pead-jalad koos elasid, olid mustusest põhjustatud epideemiad hoopis tavalisemad kui valdavalt hajaasustusega maapiirkondades (eriti kehtib see Eesti kohta). Puhas kaevuvesi oli linnas läbi paljude sajandite defitsiit, mistõttu joodi enamasti kääritatud jooke ning katku- ja muude pisikute vältimiseks pesti end nii vähe kui võimalik. Keskaja tohtrid ei soovitanudki ihu kasida, sest see pidi inimese haigustele eriti vastuvõtlikuks tegema. 

Urbanistlik räpasus võttis lausa ökoloogilise kaose mõõtmed. Londonlased reostasid Thames’i, pariislased Seine’i. Tänavad kubisesid roojast, prahist ja parasiitidest. Samas oli juba 4500 aasta eest Induse orgu rajatud Mohenjo Daros kanalisatsioon olemas, mõnes majas lausa tualettpotidki! Antiikajal võisid korraliku veevärgiga uhkustada eesrindlikumad metropolid. Laupäeviti kümblevad viikingid ja ennast rituaalselt pesevad araablased olid keskajal samuti näiteks hügieenilist eluviisi praktiseerivatest rahvastest, mis kinnitab, et inimkond ei muutu kokkuvõttes aina puhtamaks. Elutingimused on need, mis kombeid enim mõjutavad. 

Isiklik puhtus on kultuursuse tunnus. Saja aasta eest samades kategooriates ei mõeldud. Käitumisviisid ja arusaamad häbiväärsusest muutuvad. Eesti rahvas oli räpane nüüdisaegsete moraalsete mõõtude ja põliste islamiseaduste järgi, kuid kindlasti ei peetud sada aastat tagasi end kuigi räpaseks. Vahest on lääne poolt vaadatuna keskmine eestlane ikka veel paras räpakoll, kes hommikusest dušivalangust hoidub? 

P.S. Ivan Orava jutu järgi käisid eestlased Pätsi ajal oma asju ajamas seest tühjaks uuristatud tammekännu peal. Vesi tuli otse allikast ja pühkimismaterjalina kasutati kobrulehti. Vaat see on ökoloogiline elulaad!

30. november 2013

Rõõmus valge tädi

Kui ma möödunud kevadel Kaika Laine lahkumisest kuulsin, sähvatas peas mõte: see on ühe ajastu lõpp. Laine pani punkti ajajärgule, mida iseloomustas praegusest hoopis erinev, ehk isegi mõnevõrra tabamatu ja raskesti määratletav vaimsus. Pole kahtlust, et Kaika Laine oli viimane rahvaravitseja. Pärast teda sebivad ilmas ringi vaid tavalised ravitsejad, kitsa maailmapildiga sensitiivid ja kasuahned šarlatanid.

Kuulsast ravitsejast on kirjutatud hulgaliselt ajaleheartikleid, tema retseptidest ja tohterdamisviisidest tehakse juttu mitmetes vihikulaadsetes väljaannetes, kuid kopsakamaid raamatuid Laine elust ja tegemistest on avaldatud kõigest paar. Lisaks Reet Kudu sulest ilmunud biograafiale „Kaika Laine – sajandi naine“ (2009) võib nüüd lugeda ka Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri koostatud kogumikku „Kaika Laine inimesed“.

Kaante vahele on koondatud lühike ülevaade Kaika Laine elust ning 28 erinevat lugu, mille on jutustanud Lainega lähemalt või kaudsemalt seotud inimesed. Nende seas leidub tänulikke abisaajaid, kauaaegseid sõpru, mitmeid mõttekaaslasi ja veresugulasi. Laine sai ühtviisi hästi läbi nii arstide kui pastoritega, teda meenutavad kalli sõnaga talu- ja ärimehed, saatejuhid ja teadlased, pedagoogid ja baleriinid. Raamatu koostajad pole aga ise Lainega kokku puutunud. Vahest ei tasugi seda miinuseks pidada. Ellermaa ja Pitsner seisavad neutraalsel platvormil, nad ei jaga hinnanguid ega omapoolseid kommentaare, vaid lasevad inimestel rahulikult Lainest kõnelda. 

Aga ikkagi… Kes oli Kaika Laine? Tema fenomeni pole seni keegi täielikult lahti seletada suutnud. Reet Kudu püüdis Lainest üksikasjalikumalt portreed maalida, kuid paistab, et päris hästi see ikkagi ei õnnestunud. Kudu tahtis kirjutada küll sajandi naisest, kuid tema sulg kipub pidevalt kõrvalistele radadele eksima. Küllap aimas autor ka ise, et nii vägevat naist on keeruline mingitesse mõistuslikesse raamidesse paigutada. Nõnda üritab Reet Kudu defineerida Lainet samuti teiste inimeste kaudu. Kudu raamatus askeldavad näiteks südamlik naabrinaine Aino, Laine klassivend Elmar ja poeedikalduvustega kirikuõpetaja Emmanuel Kirss, keda Ellermaa-Pitsneri jutupaunast ei leia. 

„Kaika Laine inimesed“ on väga konkreetse, lausa kristalse ülesehitusega ning juba raamatut sirvides saab selgeks, et koostajad on valinud Laine kui nähtuse mõistmiseks õige taktika. Raamatust aimub fenomenoloogiline lähenemine, mille kohaselt tuleb meil kõigil aeg-ajalt tunnistada: me ei tea, kuidas asjad tegelikult on, aga me saame kirjeldada neid sellisena, nagu nad näivad. 

Mida siis Laine kohta öelda võib? Esiteks muidugi seda, et ta oli looduslaps. Kaika kandi hunnitute mägede vahel üles kasvanud tüdrukuna tundis ta hästi loodust. Taimed polnud tema jaoks lihtsalt taimed, vaid Jumala and, hingestatud ja väega olendid. Teiseks ei saa kuidagi salata tema tohutut heatahtlikkust ja inimesearmastust. Tal oli piiritu soov inimesi aidata – kuidas muidu jõudis ta tippaegadel vastu võtta kuni 40 abivajajat päevas? Neiupõlves olnud Lainel unistus arstiks saada ja ehkki kooliharidust omandas ta pelgalt kuue klassi jagu, ei takistanud see tal unistust teoks tegemast. Isegi mõned doktorikraadiga tohtrid kirjutasid patsiendile saatekirja Kaika Laine juurde! 

Nooruses põetud raske haigus võis olla pöördepunktiks, mis viis Laine vaimsele ärkamisele. Psüühiline kirgastumine läbi kannatuste on oluliseks motiiviks paljude tuntud ravitsejate ja prohvetite eluloos. Surmavallast naasnuna näevad inimesed elu ja inimesi uutes toonides. Kui Lainet siia ilma aidanud ämmaemand noorukesele tüdrukule ütles, et märkas tema otsa ees ravitseja märki, oli Laine saatus määratud. Kulus veel mõnda aega, enne kui Laine ränga postiljonitöö kõrvalt hädalisi aitama hakkas. Tema „arstikarjäär“ kestis ligi pool sajandit. Abi sai selle aja jooksul umbmäärastel hinnangutel 70 000 inimest, vahest rohkemgi. 

Kaika Laine maailmapilt näikse olevat segu kristlusest, arhailisest ravitraditsioonist, paganlusest ja veidi ka new age’ist. Laine hakkas aktiivsemalt ravima kuuekümnendail, kui new age’i ideed maailmas tasahilju tärkasid. Hilisemal ajal sensitiivide ja teadmameestega kokku puutudes omandas ta ilmselt juba rohkem new age’i mõisteid, mida ta oma mitmekihilisse ilmakäsitlusse põimis. Seejuures esindas Kaika Laine oikumeenilist kristlust – olles ise luterlane, pidas ta õigeusu kirikut väga väekaks ning – nagu raamatust selgub – oli ka Itaalia reisil paavsti nähes emotsionaalselt vapustatud. 

Kaika Laine suhtles inimestega vabalt ja sõpru oli tal palju. Venelasedki ju hõiskavad, et parem 100 sõpra kui 100 rubla. Ometi kujunesid Laine viimased eluaastad õnnetuks. Ta ei leidnud seda hoolitsust ja mõistmist, mida ise oli teistele küllusesarvega jaganud. „Ravitseja ei saa ennast aidata,“ nentis ta ise. Siin avaldub Laine eluraamatu kohutav kurbloolisus. Omas kategoorias oli Laine suur staar, kelle sära ja aupaiste sisse nii mõnigi untsantsakas end libistas. Mitmest „Kaika Laine inimeste“ loost jääb kõlama nukker kaja – imeväärne naine, kes oli pidevalt sõpradest ümbritsetud, lahkus ometi hingelises üksinduses. Paljud kirkad tähed kustuvad väga vaikselt… 

Lisan lõpetuseks kaks seika oma elust. Minu ainus otsene kokkupuude Kaika Lainega jääb üheksakümnendate algusesse, kui ma pisikese põnnina tema „vastuvõtul“ käisin. See kauge mälestus on udune, peaaegu unenäoline, kuid hämu seest kerkib selgelt esile üks valge ja rõõmus tädi. Just need elemendid – puhas valge ja sillerdavalt rõõmus – seisavad tänini mu vaimusilmas, kui kusagil Lainest juttu tuleb.

Rohu tegemist oodates pidin väikest küünalt põletama. Pooleldi ärapõlenud küünalt hoidsin öösiti padja all. Mulle määratud rohuks oli suhkur, millele tuli enne söömist kolm korda peale puhuda. Huvitaval kombel kasutaski Laine rohtudena peamiselt valgeid aineid: suhkur, sool, viin, rasv, ja vahel ka kuldseid produkte, nagu mesi või päevalilleõli. Minusugusele põngerjale oli suhkur muidugi igati meeldiv rohi. 

Teine juhtum leidis aset 1996. aasta talvel. Minu klass sõitis ametlikule visiidile Kaika algkooli, mis praeguseks juba ammust aega suletud. Buss – vana nõukogude küna – ei pääsenud järsust Kaikamäest üles. Rattad vurisesid libedal lumel, aga tolku ei midagi. Olime kinni. Mu klassivennad, kes olid loomulikult silmini tarkust täis nagu kõik üheksa-aastased, hakkasid arutama, et poleks tohtinud sõidu ajal nõiast rääkida. Kui nõiast räägid, läheb kehvasti. Aga mina teadsin, et selle arvamisega panid nad küll mööda. Kaika Laine pole ju mõni Baba Jaga või Hansu-Grete loost tuttav kannibalistlik vanamoor. Laine on hea ravitseja! Vanaema ütles, tema teab. 

Laine on taevastele radadele siirdunud, kuid legend temast särab maa peal edasi. Minu kodukandi inimestele – ennekõike vanemale põlvkonnale, kelle meeltes on säilinud veel Laine ajastu vaimseid kübemeid – on temast saanud vaat et pühak, kellega seotud paiku ja esemeid kummardatakse. Ja kavatsen minagi lähemas tulevikus võtta ette palveretke Kaikamäele, et istuda sealsel heade mõtete pingil, mille Vahur Kersna mullu sügisel Laine auks valmistada lasi. 

Ravitsemise alal Lainel järglast pole, kuid tema retseptid on alles – nendest ta saladust ei teinud. Raamatust selgub, et kassiaasta sõnnil oleks kasulik juua jasmiiniteed. Horoskoopidest ma suurt lugu ei pea, kuid kassiliku sõnnina võiks jasmiiniteed proovida küll. Isegi minu akna all õitseb kevaditi valgete õitega jasmiin. Küllap pole see juhus.

26. november 2013

Ülipõnev ja väga rase

Iga lind kiidab oma sulgi ja iga libu ülistab ikka oma… Nojah. Turumajanduslikes oludes peab viimne kui üks turul konkureeriv hing välja mõtlema strateegia, kuidas pakutavat toodet või teenust müüa. Mina õppisin koolis seda, et reklaam on hästi öeldud tõde. Aga lauskiitus on kahtlane. Pöörased superlatiivid on paraku imbunud ka ajakirjandusse, kus käib võitlus iga kliki ja silmapaari eest. Reegel number üks algajale leheneegrile ja reklaamikirjutajale: mida rohkem õnnestub vahtu üles kloppida, seda parem. 

Televisioonis ei näidata enam ühtegi põnevat ega populaarset filmi, on ainult ülipõnevad ja ülipopulaarsed. Sääraste omadussõnadega kullatakse üle ka igavad seebikad ja „hittsaated“, mis pole eales vaadatumate saadete esikümnesse jõudnud. Ülistuskõnedega paistab eriti silma Kanal 2, kes kuulutas mõne nädala eest, et ülipopulaarse Türgi seebika asemel hakatakse näitama veelgi populaarsemat seepi. Kohe hirm tuleb peale. Aga ega TV3-e geeniused saanud vastu paugutamata kapituleeruda: nemad teatasid, et lasevad ekraanile kah ülipopulaarse seebisarja, milles mängib maailma kauneim naine! Loomulikult ei unustatud märkida, et sari on ülipõnev. Paistab, et kommertskanalite reklaamikirjutajad põevad ülirasket suurushullustust. 

Mõned pealkirjad sporditandrilt:
Ülipõnev lõpplahendus: Lietuvos Rytas langes dramaatiliselt Euroliigast 
Ülipõnev VIII Viru-Nigula karikasarja III etapp! 
Red Bulli piloot [Sebastian Vettel] lõpetas ülipõneva Brasiilia GP kuuendana 
Ja midagi ka akadeemilise maailma esindajatele:
Ülipõnev pagulasteemaline loengukursus ülikoolides 
Ajaloolastele:
Ülipõneva ajalooga maa [Liibanoni] religioosne maastik on tõesti kirju. 
Majandusteadlastele:
Tallinnas tuleb ülipõnev börsipäev. 
Ilusalongi pidajatele:
Käimas on ülipõnev küünedisaini võistlus.
Ja kõik lapsevanemad, palun tähelepanu:
Ostes oma lapsele selle ülipõneva mullitaja, võid segamatult rannas päevitada, lugeda raamatut või võistelda oma mudilasega kõige suurema seebimulli puhumises. 
Tänan, ei.

Guugeldan veidi ja mis ma leian? Veel mõned ülipopulaarsed pealkirjad internetist:
Ülipopulaarne programmi Euroopa Noored tutvustav koolitus „Appetiser“ Lätis. 
Ülipopulaarne Ewert and The Two Dragons annab Rock Cafes lisakontserdi 
Alustab ülipopulaarne Tervikliku Naise loengusari 
Saaremaa on turistide seas ülipopulaarne. 
Teleekraanilt tuttav fitnessvöö on ülipopulaarne terves maailmas. 
Olympicu aktsia on ülipopulaarne 
Jüri Pino väidab, et ülipopulaarne töörassimine on muutunud nõmedaks ajatapmiseks.

Olgu, aitab ajatapmisest. Pöördun siinkohal hoopis günekoloogide ja ämmaemandate poole, sest juba hulk aega on mind painanud küsimus: millal on naine väga rase? Meedias ju kirjutatakse: 
Väga rase tippkulturist tõstab jõusaalis rasket kangi. 
Väga rase Birgit käis tipptenorit kuulamas 
Väga rase Kim Kardashian riietus üleni musta 
Väga rase hertsoginna Kate istutas täna puu!

Oma mehearu appi võttes oletan ma, et natuke rase naine on see, kes alles äsja eostati. Kas väga rase ja ülimalt raskejalgne naine on üheksa kuud last kandnud või tuleb teda juba superrasedaks nimetada?

23. november 2013

Monumendi kõigutamine

„Kui purustate monumente, jätke pjedestaalid alles – neid läheb alati tarvis,“ annab poola poeet Stanislaw Jerzy Lec hüva nõu. Eesti kultuuris on monumente, mida vahetevahel kõigutatakse ning üks selliseid on Sirp. Sirbi ümber kobrutav skandaal paistab siit kaugelt matsimättalt vaadatuna järjekordse jaona sarjast „Võim ja vaim“. See sari on kestnud Sumeri ja Egiptuse tsivilisatsiooni algusaegadest alates ning lõppu ei paista kusagilt. Tüütum kui „Vaprad ja ilusad“! Aga ühiskond on kord juba vastanditele üles ehitatud ning erimärgiliselt laetud osakesed tekitavad särtsu, mis pidavatki elu edasi viima. 

Vaba vaim on võimule tülikas – kurb fakt, mida tõestasid ka läinudsuvised Pärnu festivali dokfilmid (Tühi võim ja vaimunärimine). Vaim on midagi kõrgemat ja puhtamat, müstilisse „sealpoolsusesse“ orienteeritud, sakraalse iseloomuga ürgelement. Võim seevastu toimib „selles ilmas“, opereerib pigem käesolevate materiaalsete ressursside kui üllaste põhimõtetega, ta on midagi profaanset, argist ja igavat. Inimesed, kes liiguvad ühest vallast teise, ei pääse plekitu särgiesisega. Kui poeedist saab poliitik, tunnevad vaimuinimesed end reedetuna. Hoiatavaks näiteks on Paul-Eerik Rummo, üks endisaegsetest vabaduslaulikutest, kellele pole parteisõdurite armeesse astumist endiselt andestatud. Lennart Meri oli aga omapärane erand. Tema suutis olla silmapaistev lüli kultuurirahva ja võimuringkonna vahel. 

Võim vajab oma otsuste seadustamiseks kirjasõna. Ei piisa Riigi Teatajast. Vaja oleks õigele poole kallutatud meediaplatvormi. Üks väikese tiraažiga kultuurileht selleks esmapilgul ei sobi, kuid marused intriigid näitavad, et Sirp polegi nii marginaalne ja märkamatu väljaanne, nagu enamjaolt näib. Sirp ei ole pelgalt kultuuriline alussammas, vaid sümbol. Sirbi kaudu mõtestatakse tähtsaimat maavara, mis Eestil on – kultuuri. Kes kontrollib kultuuri, kontrollib rahvast. 

Vandenõuteooriaid on muidugi tore arendada, aga Sirbisaagast paistab välja teinegi pöördelistele aegadele omane nähtus. See on noore põlvkonna mäss vanade vastu. Jaan Kaplinski märkis, et Sirbi kaaperdamise taga kangastuvad vene ja itaalia futuristid, kes saja aasta eest varasemad kultuurisaavutused väärtusetuks kuulutasid. Ka nooreestlastel olid pirakad ambitsioonid. Kisume maha vanad ja räämas monumendid ning ehitame asemele uued ja ägedad! Sirbile on juba mõnda aega ette heidetud teatavat hallust, mistõttu oleks mõistlik anda noortele (ja mitte enam nii noorele Kenderile) aega värve segada. Boheemlaslikest lätetest voolama hakanud Müürileht on vahepeal saanud mullahõngulisele Sirbile väga tõsiseltvõetavaks konkurendiks. Eks näis, kuhu revolutsiooniline kultuuriajakirjandus välja jõuab. (Akadeemiline vorm see igatahes ei ole.) 

Ajalugu räägib paraku sedagi, et revolutsioon sööb oma lapsed ja nii mõnigi mässaja lõpetab võlla- või ristipuus. Küllap pääsevad peagi „vanameelsed“ vaimujõud jälle Sirbi manu ja asuvad seda omatahtsi tüürima. Kuid jäägem optimistlikuks – provokaatorid toovad kultuurivallale üksnes kasu, sest kultuurgi vajab aeg-ajalt raputamist, kasvõi selleks, et mõned unised vabakutselised üles ärkaksid. Kultuuriajakirjandus pole igatahes enam endine. Ja kes oleks võinud arvata, et Sirpi ka pärast laulvat revolutsiooni ummisjalu lugema tõtatakse?! Mis revolutsioon meil siis praegu käib, ah?

18. november 2013

Taevalikud paleused ehk kust leida naist?

Mõned päevad tagasi komistasin netidžunglis kolades kogemata ühe meestele adresseeritud suhteteemalise artikli otsa. Nagu miljonites teistes sama valdkonna kirjutistes polnud selleski midagi uut ega huvitavat. Ikka need ehalkäimise jutud, ainult et 21. sajandile vastavalt nilbemas sõnastuses. Erinevalt looduse moraalikoodeksit järgivatest loomaliikidest eelistab inimene paarituda aastaringselt. Seetõttu treivad ka „suhteeksperdid“ artiklikesi olenemata sellest, kas väljas lõõskab päikene või lõikab pakane. 

Suhteteemaliste artiklite juurde siginevad kommentaarid on tihtipeale huvitavam lugemismaterjal. Eks kommentaarinurgaski kipuvad korduma samad rõõmud ja mured. Huvi pakuvad pigem isiklikud lood, mida anonüümsuse kattevarjus jagatakse. Lõpmatuks murekohaks paistab olevat sobiva partneri leidmine. Kellel pole „eksidega“ vedanud, kes pole toda teist poolt eluilmas leidnudki. Toon siinkohal ära ühe 25-aastase noormehe kommentaari, mille põhjalikkus näitab probleemi tõsidust ning mis esindab suure tõenäosusega ka paljusid teisi noori Eestimaa kodanikke, soost sõltumata: 

20-ndad poole peal ja ikka pole voodisse jõudnud. Käid trennis, tööl, vorm võiks vb gramm parem olla. Haridus ka on ning raha pole probleemiks. /…/ Kõige koomilisem on see, et pole ka tüdruksõpra olnud. /…/ Kus on normaalsed naised? /…/ 

Ei ole ma peoinimene, ei ole alkomuret, isegi ei suitseta – no vinks-vonks, aga ikkagi näed… ikka üksi. Kinos käin ka, aga kuidas kinos tutvuda? Kõik jooksevad viimasel minutil saali ja hiljem kiiresti-kiiresti saalist välja. Minna üksi kinno ja hakata kõrvalistujaga juttu ajama kui need esimesed reklaamid on ennem filmi algust? Niipalju kui olen muuseumis käinud, siis paljud on seal nii omaette ei soovi segadagi ja kui miskit ütled, siis ignoreeritakse või krimpsutatakse nina… Teater – kes sinna üksi läheb. Ja enamik siiski kaasaga seal. 

Tundub jah, et ei ole ma selle õigega kokku jooksnud, aga kus temaga kokku joosta üldse? Klubist neid ei leia, eelpoolmainitud kohad ka kahtlased – võib küll näkata, aga väga ebatõenäoline. Oehh, kohe raske. 

Või on mul see, et ma olen teiste inimeste läheduses ja kui vaja pikemalt koos olla, täiesti nii, nagu ma olen. Ei mingit petlikku mina, ei mingit eneseupitamist või teesklemist, et olen keegi teine. Ei ole midagi võltsi. Tundub, et tänapäeval ehmatad vist peaaegu kõik aususe ja otsekohesusega ära. Vist otsitakse midagi ideaalset, aga kuna soovitakse võltsi ja ise ollakse võlts, siis tegelikult teist inimest polegi näha, kes selle fassaadi taga võib peituda. Seepärast vist see partnerite vahetus toimubki 20ndates nii massiliselt, või praegu võib vist öelda, et isegi 10ndates… 

Mis sa oskad kosta? Näib, et meie aja inimesed, kelle jaoks suhtlus selle erinevates vormides ja väljundites on sama normaalne nagu sissehingatav õhk, ei suuda ometi tekitada püsivamaid kontakte. Vaarvanemate aegu said ühe küla poiss ja teise küla tüdruk simmanil kokku, semmisid väheke ja juba oligi laulatuspäev käes. Pere tuli ju nii ehk naa luua. Ei olnud ennevanasti kellelgi aega katsetada ja proovida – vaatame, mis sellest suhtest välja tuleb! Kõige tähtsam oli laste saamine. Abieluaastate jooksul sai nii mõnelegi naisele ja mehele selgeks, et nende liit on saatanast, kuid lahutus oli paljude jaoks häbiasi. Lahutas rohkem linnarahvas, maal oldi kannatuste ja raskustega harjunud ja need pidid ka abieluga kaasas käima. Mis ei tapa, teeb tugevamaks, või kuidas? 

Heaoluühiskonnas ei ole kannatustel kohta. Pere loomine ei ole suhetes eesmärk number üks. „Õiget“ otsides otsitakse õnne, naudingut, emotsionaalset tuge. Nagu ka eelmainitud anonüümne noormees ütles: otsitakse ideaalset. 

Ma ei lasku süvafilosoofiasse ega küsi, kas ideaalset inimest – naist või meest – on olemas. Inimese enda rahutu teadvus teeb ka paradiisist põrgu ja esialgsest ideaalpartnerist võib ühe nipsuga saada jobu, siga, nõid või psühh. Isegi kui asendada „ideaalne“ tsipake lahjema „normaalsega“, jääb igatsuste sisu samaks. Ikka õhatakse taevaliku paleuse poole. Väikeste kiiksude ja vigadega on raske leppida – eriti siis, kui kõrvutada virtuaalmaailma tegelikkusega. Ekraani taga on kõik inimesed imeilusad, lahedad ja põnevad. Tegelikkuses… 

Tahaks hoopis küsida: kas me oleme piisavalt ausad? Ausad iseenda ja teiste suhtes? Igaüks peaks sellele mõtlema. Aga ausus ei ole nõrkadele. Iseendaks olemine nõuab roostevabast terasest selgroogu. Kuid seda imetlusväärsemad on ausad inimesed! Ja ometi – neid peljatakse. Maski varjus on ju mugavam elada. 

Vahest peaks kaaskodanikega suheldes kriitikal volüümi vähemaks timmima. Milleks näha vaid vigu? Mina olen oma senise lühikese elukese jooksul avastanud, et eelarvamused ei tule suhetes kunagi kasuks. Võib-olla peaks inimesi rohkem usaldama? Aga keda tasub usaldada, et mitte haiget saada? Küsimused on vastuste otsimiseks. Kel janu, sel jalad, ütles vanarahvas. Kellele üksindus piinu valmistab, leiab viimaks leevendust, egas head mehed ja naised pole ilmast otsa saanud. Tuleb vaid ise olla piisavalt „hea“, et mõnda neist ligi meelitada. 

„Ja kust siis naisi leida?“ küsib mõni lugeja. Mispärast sa seda minu käest küsid?! Kanu tuleb otsida õrrelt, küllap ka naised kusagil pimedas lae all kükitavad!

13. november 2013

Moest läinud tuhkatriinulood

Kahekümne viie aasta eest valiti suure õhinaga esimest sõjajärgset Miss Estoniat. Publikuhuvi oli tohutu. Tol ajal ei tulnud vist kellelegi pähe, et tegemist on üksnes palaganilaadse meelelahutusüritusega. Eesti esikaunitari valinud kohtunike brigaad koosnes paljuski meie kunsti, kirjanduse ja filminduse suurkujudest, mistõttu kvalifitseerus missivõistlus vabalt kultuurisündmuseks. 

Ajad muutusid ja üheksakümnendail tekkis nii palju kõiksugu missivalimisi, et avalikkuse huvi nüristus. Käesoleval sajandil ei tehta Miss Estoniatest enam väljagi. Miks siis? Küllap leitakse glamuuri ja elegantsi mujalt. Kuid ennekõike paistab kohaliku missinduse pankroti põhjuseks olevat ühiskondliku psühholoogilise ja emotsionaalse seisundi muutumine. Tuhkatriinulood ei ole enam moes. 

Eesti taasiseseisvumine on samuti omamoodi Tuhkatriinu lugu, kus kõrgest soost heasüdamlik iludus (Eesti) langeb kurja kasuema (Nõukogude Liit) ja võõrasõdede (sovetlikud immigrandid) türannia alla. Viimaks õnnestub aga üllal neitsil haldjast ristiema (USA) abiga taastada oma endine staatus ja abielluda nägusa printsiga (Euroopa Liit). Üleminekuajal tunnetati seda ürgset lugu kollektiivselt ning selle tunnistuseks on ka Ladina-Ameerika seepide hiigelmenu. Juba millalgi kaheksakümnendate lõpus, kui perestroika täistuuridel pöörles, hakati vene telekanaleil näitama Ladina-Ameerika teletoodangut. „Lihtsalt Maria“ sai vaat et legendiks (mina õppisin tänu nimetatud sarjale ära esimesed venekeelsed sõnad…). Sellele järgnes ETV eetris „Metsik roos“, mille tunnusmeloodia on tänu Kuldse Trio teravmeelsele kaverile igavikulise kuulsuse saavutanud. Vasttärganud kommertskanalid hullutasid vaatajaid Tahmanägude ja kõikvõimalike mitte-lihtsalt-Mariadega. Nagu näha, polegi Tahmanäo ja Tuhkatriinu vahel enam põhimõttelist erinevust. Semiootiliselt kuuluvad telenovela’de kannatavad neiud samasse kategooriasse rahvusvaheliselt tuntud Cendrilloni ja Aschenputteliga. 

Ladina-Ameerika ühiskonnad on üldiselt väga kontrastsed ning sotsiaalsed lõhed sügavad. Neist asjaoludest johtubki sealsete Tuhkatriinude aktuaalsus. Vaestele ühiskonnakihtidele pakub psühholoogilist rahuldust elada kaasa matsiplikade imelisele saatusele. Ka missivõistlused järgivad todasama tuhkatriinulikku stsenaariumi: tüdruk „meie seast“ kroonitakse kuningannaks. Isegi puruvaesest agulirotist võib saada muinasjutulises rikkuses kümblev kõrgeausus. Pole juhus, et üleilmsed missivalimised on samuti just Ladina-Ameerika riikides võrdlemisi populaarsed, samas kui suhtelist heaolu nautivad eurooplased ja põhja-ameeriklased sääraste ürituste peale vaid õlgu kehitavad. 

Nõnda siis tulebki tunnistada, et ka eestlased on tuhkatriinulugudest välja kasvanud. Oleme vabad ja mitte just ülearu vaesed. Kõrvitsad on tõldadeks muudetud ja kristallkingakesed vedelevad pangalaenu eest soetatud baldahhiinvoodi ees. Sellises mugavuses võib pilgu vahelduseks „Tuhande ja ühe öö“ eksootikale heita, et hakata tasapisi harjuma islamiseeruva maailma kommetega.

30. oktoober 2013

Mida rebane ütleb?

Vulpes vulpes on koerlaste sugukonda kuuluv kiskja. Ta on umbes koerasuurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema karvastik on valdavalt oranž, kurgu ja kõhu alt valge. Elupaigana eelistab metsatukkasid. Toitub peamiselt närilistest. On ettevaatliku iseloomuga. Tema urul on mitu väljapääsu. Urud on peamiselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägraurge. Tal on väga hea kuulmine ja haistmine, ka pimedas näeb ta väga hästi. 

Interneti põhjatutest sügavustest võib leida kõiksugu kummalist kraami. Sageli ujub pinnale sodi, mida kümnete miljonite klikkidega vahule klopitakse, kuigi vahel hulbib lainetes ka pärlikarpe, mis igat surfarit rõõmustavad. Aga infost tuubil maailmas polegi pärlikarpe ja sodihunnikuid lihtne eristada. 

Miks ühest või teisest YouTube’i klipist saab rahvusvaheline hitt, on vastamatu küsimus. Paikapidavaid hitivalemeid pole nagunii veel välja rehkendada suudetud. Ühel hetkel lihtsalt juhtub nii, et suur hulk inimesi tormab klikkima mingil „überlahedal“ videol. Järelikult on selle järele vajadus. Viirus päästetakse valla ja ajud muutuvad jälle natuke siledamaks. Tegelikult tahtsin kirjutada viimatisest YouTube’i hitist, mis polegi sileajudele. Kui mullu õpetas üks Lõuna-Korea jorss kodanikud kaerajaani vihtuma, siis tänavu on kõigi pilgud suunatud Norra paksudele metsadele, kus toimub nii mõndagi põnevat. Vennad Ylvisåkerid on pannud kogu maailma kooris küsima: „Mida rebane ütleb?“ Ja see, kallid loodushuvilised, on pagana hää küsimus. 

Mina olen rebast kodulähedases salunukas häälitsemas kuulnud küll, kuid linnastunud kuulmismeel ei pruugi seda alati registreerida. Õigupoolest polegi loomadest ja loodusest kuigi palju poplaule komponeeritud. Kahju. Loodus on suur inspiratsioonipank, mis pakub hulgaliselt üllatusi. „What Does the Fox Say“ toob kõigepealt meelde lastesalmid, kus mainitakse krooksuvaid konni ja näuguvaid kasse või püütakse mõne linnu erilist laulumaneeri järele aimata. (Midli-madli, kudli-kadli… Tõmbas särgi lõhki – sirts-sirr!) Nõnda on siis ka Ylvise hitti mõjutanud rahvaluule meloodiline külg. Kuid videos saba keerutava rebasekuti fenomeni võib asetada ka laiemasse folkloristlikku ja popkultuurilisse konteksti. 

Nutika rebase lood on tuntud kogu Euroopas. Meie Reinuvader Rebane, keskaegne „Rebaseromaan“, Krõlovi valmid, Roald Dahli „Vapustav härra Rebane“ – küllap on see vaid väärika nimekirja esiots. Rebast on tihti käsitletud kavaluse allegooriana, mõnikord vandenõulaste vapiloomana, kelle graatsia, väledus ja tuline kasukakarv ei jää inimpilgule märkamatuks. Öise eluviisi ja hiiliva käitumislaadi tõttu hakkasid kristlased teda vanakuradiga seostama, kuid Renart'i lugudes sai rebasest feodaalkorda õõnestav satiirik. Põhjamaade mütoloogias on rebane olnud tigeda ja teravmeelse allilmavalitseja Loki kaaslane. 

Väike salapära ja ambivalentsus saadab rebast tänini. Muidu poleks ju kõnealune rebaselaulgi nõnda menukaks osutunud. Moodsa klubimuusika paroodia ja naljasaate reklaamina sündinud videoklipp viib mõtted hoopiski metsikule loodusele. Küsides rebase hääle järele, küsime ühtlasi, mida me loodusest üldse teame. Kas me tunneme loomi? Ega vist. Metsast on betoonis kükitavale inimesele saanud samblavaibaga kaetud näitelava, kus mingisugused anonüümsed elukad aeg-ajalt etendusi korraldavad (mõelgem kasvõi puude otsa paigaldatud veebikaamerate peale!). Loomad on osa vaatemängust. Nende askeldusi on lihtsalt huvitav jälgida. Näe, metssiga tuhnib! Appike, kurg lendas pessa! Ja kusagil võpsikus lippab saladuslik „maskeeritud ingel“, kelle häält enamik meist kuulnudki pole. 

 Aga mida see rebane siis ütleb? Esiteks, tänapäeva tantsumuusika on sisutu, iseloomutu ja selgrootu. Teiseks, põhjamaalased oskavad nalja teha. Kolmandaks, norra mehed valdavad falsetti (a-ha ja Ylvis vähemalt). Ja neljandaks – pange YouTube ja Facebook vahelduseks kinni ja minge metsa.

26. oktoober 2013

Surm limonaadipudelis

Poeskäimine on väsitav töö. Füüsiliselt ja vaimselt. Ei ole nii, et haara aga siit leib ja sealt piim, mõni vorstijupp ja kohvipakk lisaks. Täisväärtusliku eluga arvestav ostlemine nõuab põhjalikke teadmisi matemaatikast, majandusest, bioloogiast ja keemiast. Aju peab ühtelugu arutlema, mida ja millise hinnaga osta, mis on kahjulik, mis kasulik. Inimene on kõrgelt arenenud elektrokeemiline olend ja iga makku jõudev piisake-raasuke ei too pikemas perspektiivis tulu. Kokkuhoid ja mugavus võivad mõnes võrrandis anda summaks ilusad matused. 

Ainult üks näide. Karastusjookides peituvad säilitusained naatriumbensoaat (E211) ja kaaliumbensoaat (E212). Ilmselt pole kuigi laialdaselt teada fakt, et C-vitamiini ja soojuse mõjul muutub aine benseeniks, mille toime võib inimorganismile olla hukatuslik. E211 kahjustab rakke ja DNA-d. Erinevad vähivormid, maksahaigused ja Parkinsoni tõbi on pikka aega säiliva magusa joogiga kaasnevad tõenäolised tagajärjed.

Kahju, et keemiatundides nendele tarkustele rõhku ei panda. Teooria süsinikahelatest ja ioonilistest sidemetest on mõistagi vajalik, aga elu elatakse ikka praktilises maailmas, kus ohud ei jää aatomitasandile, vaid vahivad vastu kodustest külmkappidest. Euroliidu tarmukamad ametimehed peavad püha ristisõda tubakatoodete vastu, kuid selle võitluse varju on jäänud teised tooted, mille kasutus pole sugugi nõnda rangelt reguleeritud. Kes hoiataks lapsi ja vanemaid ohtlikke aineid sisaldava limonaadi või viineri eest? Vahest tuleks ka säilitusaineid sisaldavatele toodetele lisada märge: „Limonaad võib kahjustada teie tervist!“ või „NB! Ohtlik viiner. Hoida laste eest kättesaamatus kohas!“. Veel parem: „Toode sisaldab säilitusaineid. Toote tarbimisega kaasnevate tervisekahjustuste ravi eest Haigekassa ei tasu.“ Paneks mõtlema küll… 

Kõiksugustest teadusuuringutest küllastunud maailmas on keeruline leida autoriteeti, kes põrutaks: E-ained on surmavalt ohtlikud. Ikka tuleb hea akadeemilise tava kohaselt kasutada impotentset sõnastust, mille kohaselt on teatud ainetel teatud tõenäosus tekitada teatud inimestele teatud tingimustel teatud kaebusi. Aga inimene, kes ostukorv käevangus oma sente loeb, ei lükka E-aineid sisaldavat allahinnatud kraami tagasi. Kellel on üldse aega veeta poeriiulite vahel tunde, et uurida etikette? Ja palju on luubiomanikke, kes toodetele kantud kirbukirja lugeda suvatsevad? 

Mitte keegi meist ei tea, millised reaktsioonid meie sisemises keemialaboris päevast-päeva toimuvad. Mõni võib kogu elu E-aineid organismist läbi lasta ja häda ei midagi. Teisel nii hästi ei lähe. Turumajandus on aga püha ning tarbija peab ise olema piisavalt tark ja ettevaatlik, et ohtlike toodete eest hoiduda. Täna nuumame vorstivabrikut, homme matusebürood. Nõnda see kapitalistlik masinavärk töötabki.

14. oktoober 2013

Põlvkondade heitlus

Kohalike omavalitsuste valimised paljastavad kurva tõsiasja: Eesti riigi moodustavad suur kanaema (Tallinn) ja paarsada väikest tibukest (sealhulgas kukepoeg Tartu). Mis parata, päälinnas elutseb ligi kolmandik Eesti asukatest ja Tallinnas toimuv mõjutab otsesemalt või kaudsemalt kogu riiki. Seega pole ka imestada, et Tallinna meeri trooni pärast käib armutu, absoluutselt kõiki hea maitse piire purustav kuningate heitlus, mis võtaks isegi lennuka fantaasiaga George R. R. Martinil habeme võbisema. 

Ent tibukesed ei säutsu vähem raevukalt. Isegi paari tuhande elanikuga valdades käivad tulised troonide mängud. Taolised võimusaagad kuuluvad paraku tragikomöödia žanrisse. Kui ka kümmekonna liikmega vallavolikogud ei suuda kompromisse leida, muutub poliitika halenaljakaks. Mitmetes Lõuna-Eesti pisivaldades on täheldatav kõrge valimisaktiivsus, ent huvi argipoliitika vastu jääb pigem kesiseks. Mõnes vallas domineerib seisukoht, et volikogu liikmed on täiesti ebapädevad, suur osa neist on omavahel sugulased või vähemalt sõbrasuhetes, volikogu esimeest või vallavanemat süüdistatakse joomarluses jne. Näiteid väikestes omavalitsustes lokkava negatiivse meelsuse kohta jaguks veelgi. 

Pingete tagant paistab aga sügavalt juurdunud kogukondlik etikett. Kui pealinna absurditeaterlikud kampaaniad kulgevad riigikogu valimistele sarnanevas õhkkonnas, siis provintsimülgastes mängitakse teiste reeglite järgi. Siin on olulisteks juhtmotiivideks onupojapoliitika ja kolkakonservatism. (Ausõna, ma ei taha pisemaid omavalitsusi iseloomustades kasutada sõnu „mülgas“ ja „kolgas“, kuid amortiseerinud juhtkonna ja endassesulgunud asukatega maapiirkondi vaadeldes muutuvad isegi romantikud küünikuteks.) 

Väikevaldade arengut ei takista niivõrd nende väiksus, kuivõrd sealsete elanike tugevad sõltuvussuhted. Kõik tunnevad kõiki ja kuulujutud levivad kiiremini kui SMS-id. Üksikud vallas tegutsevad ettevõtted (ehk peamised tööandjad) hoiavad vallavalitsust pantvangis, kuna sageli kuuluvad kohalikud suurettevõtjad ka ise volikokku või mõjutavad volikogus tehtavaid otsuseid seal istuvate mõttekaaslaste kaudu. Tavapäraselt on väikevalla üks tähtsamaid asutusi ka kool, mis kipub samuti olema peamiste tööandjate hulgas. Nõnda on kerge tekkima olukord, kus lihttöölised ei julge bossi vastuseisu tõttu volikokku pürgida ning kogukondlikult ärksate ideedega õpetajal läheb raskeks kandideerida koolidirektori vastu. Kodanike poliitiline aktiivsus ja tahe on sellega pärsitud. 

Hoopis hullem probleem on väikevaldades tsementeerunud võim. Kui Tallinna ja Tartu ladvikus on juhtivad erakonnad jäänud samaks, kuid isikud võimu juures aeg-ajalt ikkagi vahetuvad, siis väiksemate omavalitsuste tüüri hoiavad ühed ja samad näod halvimal juhul aastakümneid. Loomulikult ei püsiks poliitilised fossiilid võimul, kui neid pidevalt tagasi ei valitaks. Kuid siin ilmnebki pisivaldade nõiaring: vanad valivad vanu ja omad omasid. Muutusi kardetakse vaiksetes maakohtades otsekui katku. Las olla stagnaaeg, uued tuuled võivad külmemalt puhuda! Mitmetel juhtimiskoolitustel ja –konverentsidel nenditakse, et kümmekond aastat on ühele juhile ametiülesannete täitmiseks maksimaalne aeg, edasi tuleb üksnes allakäik. Verevahetus on igale organisatsioonile ja omavalitsusele hädavajalik. Eks väikevaldades ole noorsooga kitsas käes, kuid ka noored on oma kodukandi edendamisest ja arengust siiralt huvitatud. 

Aina selgemalt on näha, kuidas Eesti poliitilisel pildil hakkavad põlvkonnad vahetuma. Erakonna kõrvalorganisatsioonides aretatud komsomolipartide kõrval tegutsevad ka oma peaga mõtlevad, erakordselt laia silmaringi ja suurepärase analüüsivõimega toimekad noored. Peale tungib Y-põlvkond, vabas ühiskonnas üles kasvanud ja maailmale avatud noorsugu, kelle jaoks on demokraatia sama loomulik nagu hingatav õhk. Ehkki kogu Eesti vallutamiseks ja lõpliku võidu kindlustamiseks läheb sellel põlvkonnal veel natuke aega, on nad lahingusignaali välja saatnud. 

Minu kodukandis Antslas on seekord välja tulnud hämmastavalt palju alla 30-aastasi kandidaate. Noorima ja vanima kandidaadi vanusevahe on 66 aastat. Ühe valimisliidu liikmete keskmine vanus on 38 aastat, mida võib pidada värskendavaks nähtuseks. Ühtlasi tuleb märkida, et kõigist Võrumaa valdadest on just Antslas tihedaim konkurents – 5 kandidaati ühele volikoguliikme kohale. Selline situatsioon poleks võimalik, kui puuduks kogukondlik aktiivsus ja tarmukad noored. Milliseks kujunevad valimistulemused, on raske ennustada. Antsla on tugevalt konservatiivne paik, kus sarnaselt teiste maapiirkondadega tehakse teravalt vahet põliselanike ja sisserännanute vahel ning võimuladviku vahetumine võib vanameelsuse pooldajate leeris tekitada paraja paanika. 

Noortele võib ette heita nappi elukogemust ja sedagi, et oma poliitilisi seisukohti ei osata piisava veenvusega põhjendada, kuid kindlasti ei saa noori süüdistada soovis muuta kodupaika elamisväärsemaks. Tegelikult polegi vajadust tõmmata kunstlikke piire noorte ja vanade vahele. Põlvkonnad vahetuvad niikuinii. Kogukonnaelu juhtimisel on oluline avatus, loomingulisus ja arenemispüüe. Nimetagem neid nooruslikeks omadusteks. 

Väikevallas ei saa ega tohigi olla probleemiks kaasata võimalikult palju inimesi kodukandi heaolu edendamisse. Vähesed ressursid peaksid aktiveerima halle ajurakke, et saavutada nutikate lahenduste abil maksimaalseid tulemusi. Nooruslikkus tähendab ka valmisolekut pidevalt uueneda ja ajaga kaasas käia. Volikogu esindagu kõiki vallaelanike ja vallavalitsus teenigu kogukondlikke, mitte vaid kitsa kildkonna huve. 

Kodanikukohuse täitmine on muidugi keerukas ülesanne – ikka nende sõltuvussuhete pärast. Asi pole selles, et puuduksid ausad, tegusad ja suuremeelsed isikud, kelle poolt hääletada. Ühes Tartumaa vallas elav tuttav nentis, et häid kandidaate on nii pagana palju. Kui üheskoos kandideerivad meheõde, naabrinaine, klassivend ja üks ilusate silmadega noor ehitusmees, siis kellele sa vaene hing pead oma ainsa häälekese andma?! 

Oh neid väikevalla hädasid…

21. september 2013

Munadega tarkus

Nüüd on inglise naisõiguslased ulsterlaste wõitluse wiisi tarwitama hakanud. Ka nemad asutavad kaitseväe. Bowis, Londoni eeslinnas, kirjutasiwad endid läinud nädalal esimesed 300 naist naisõiguslaste wäkke. Palgati wehlkemise ja boksimise õpetajad, et edaspidi politseile osavamalt vastu astuda. /---/ Tuntud miss Emerson pidas uutele nekrutitele järgmise kõne: „Kawatsetud sõjawäelise õpetuse eesmärk on Downing Streeti (uulits, kus walitsuse peaasukohad on) ära võtta ja ministrite kontorid ümber piirata. Teie kõik olete kuriteost Sydney uulitsal kuulnud, kus jaanuarikuul 1911 Wene anarhistid ja kurjategijad ühes majas 700 soldatile ja politseinikkudele wastu panivad. Downing Streetis peab asi tuhat korda hullem olema.“ 
(Ajaleht Olewik, 9. november 1913) 

Sada aastat on neist ärevatest sündmustest möödunud, aga naiste ja meeste ühiskondlikud õigused pole ikka veel tasakaalupunkti saavutanud. Õnneks ei kasuta naisõiguslased enam poolterroristlikke vahendeid, mille poolest inglise sufražetid kurikuulsaks said – praeguseks on appi võetud puhtpoliitilised hoovad. 

Briti feministlik aktivist Mary Wallstonecraft oli üks esimesi, kes naiste õiguste teemal teravamalt sõna võttis. 1792. aastal ilmunud kirjutises kuulutab ta, et naiste niinimetatud alaväärtuslikkus ei seisne mitte bioloogilises nõrkuses, vaid meeste soovimatuses kohelda naisi kui endale võrdväärseid olendeid. Paljud 19. sajandi mõtlejad arvasid, et sugudevahelisi pingeid leevendaks see, kui naistele korralikku kooliharidust anda. Enne esimest maailmasõda oli kõrgharidus naissoole peaaegu kättesaamatu, kuid suured tapatalgud, mille käigus mehed üksteist hea tava kohaselt veristasid, tõstsid nagu võluväel naiste tähtust ühiskonnas. Naised pidid rindel rüselevate mürakate asemel mehetöid tegema. Kaks suurt ilmasõda ajasidki „meeste“ ja „naiste“ tööd segamini. Samal ajal omandasid naised järjest enam poliitilisi õigusi. Kuuekümnendate seksrevolutsioon tõi esile uued soorollid. Nüüdseks on mehed ja naised näiliselt võrdseks saanud. Miks tekitab siis väljend „sooline võrdõiguslikkus“ endiselt nii palju pahameelt? 

Mrs Wallstonecrafti unistus haritud naistest on suures osas täitunud. Naised on vabanenud meestekeskse maailma sotsiaalsetest kammitsatest. Aga just siin tulebki ette looduslik piir, mida paljud feministid alahindavad. Mehed ja naised võivad olla ühiskondlikus plaanis võrdsed, kuid bioloogiliselt – oh seda õnnetust! – jäävad mehed ja naised ikka erinevaks. Inimühiskonnas võib ka jäiku soorolle pehmendada (naised pritsumeesteks ja mehed lasteaianaisteks!), kuid kanad ei hakka eales kirema ega pullid piima andma. Soolise võrdõiguslikkuse advokaadid eiravad jämedalt loodusseadusi ja talupojatarkust, mille vundamendiks on looduslikud/loomulikud protsessid. 

Hiljutine kokajuhtum Gustav Adolfi Gümnaasiumis on näide talupojatarkuse minetamisest. GAG-i idee noorest meeskokast, kes uuendaks klassikalist koolimenüüd ja ärgitaks kooliperet tervislikumalt toituma, oli igati jumekas. Kui üks asutus (antud juhul lugupeetud kool) sätib paika oma visiooni ja hakkab seda tarmukalt teostama, siis kus on väärtegu? GAG pani välja ausa kuulutuse, ehkki oleks võinud minna ka „sooneutraalset“ rada pidi ja otsida lihtsalt kokka. Niisiis, intriig seisnes aususes ja otsekohesuses, mis on teatavasti poliitilise korrektsuse vastandid. GAG-i visioon on igati eetiline, ainult et selle teostamiseks valiti „vale“ moodus, millega riivati feministlikku etiketti. 

Aga tõele näkku vaadates – peaaegu kõik maailmatasemel meisterkokad on mehed. Nii on see loomuliku konkurentsi tingimustes välja kujunenud. Paljudel aladel, kus konkureerivad võrdsetel alustel nii mehed kui naised, jõuavad tippu ikka enamjaolt mehed. Meeste ja naiste saavutusi tuleks võrrelda erineval skaalal – nii, nagu spordiski. Mõnel alal (kasvõi kokanduses) jäävad aga mehed ikka autoriteetideks ja maskuliinne kuvand mõjub sageli sisendusjõulisemalt kui naiselik. Mehed on pealegi valmis rohkem riske võtma ning eksperimenteerima, mis tuleneb muuhulgas bioloogilisest eelsoodumusest.

Talupojatarkus on munadega tarkus – sügavalt mehekeskne, empiirikal ja loogikal põhinev mõtte- ja toimimislaad. Maskuliinset mõtlemist ei tohi siiski uisapäisa diskrediteerida. Talupojatarkus toimib ka naiste huvides. Paraku on sedasorti tarkust raske määratleda. Vahest aitaks talupojatarkuse mõistmisele kaasa… naiselik vaist? 

Kõigi sotsiaalsete gruppide, sealhulgas sugude võrdne kohtlemine on üllas, aga paraku utoopiline konstruktsioon. Meeste ja naiste soolise võrdõiguslikkuse alus on juba paigas ja seda ei anna enam laiemaks venitada. Kui mõningad agaramad feministid ei kavatse edukatele meestele kuuluvate ettevõtete aknaid kividega sisse loopida, nagu nende eelkäijad saja aasta eest, siis tuleb neil lihtsalt leppida tõsiasjaga, et mehed on mehed ja naised on naised ning tippu jõuavad ikkagi riskialtimad mehed, sest – pange tähele! – Emake Loodus tahab nii.

14. september 2013

Mitte ainult naistest ehk mis värvi on armastus?

Mehed ja tunded. See pole sõnapaar, mida kõlbaks kõhklusteta ühes lauses kasutada. Meestel on tunded küll, aga neid ei saa hea tava kohaselt kõigile vahtimiseks nöörile riputada. Maire Aunaste võttis nõuks tavasid eirata, meestel karvadest kinni krahmata ja vedada nad pihitooli, otse paarikümnest naisest koosneva kohtunikkonna teravate pilkude alla. Sado-masohhism erutab paljusid naisi, nagu võib järeldada „Viiekümne halli varjundi“ edust. Aga „Mehed räägivad armastusest“ astub veel sammukese edasi. See on eriti piinarikas saade, mis vähekese aja möödudes toob ihusse mõnusurina. 

Kõigepealt tuleb Mairele anda plusspunktid konkreetsuse eest. Saate pealkiri ütleb täpselt ja otsekoheselt, kes räägivad ja millest räägitakse. Järgmised plusspunktid kukuvad tabavale, kõiki tippgraafika reegleid järgivale logole, milles on ühendatud maskuliinne Marsi märk ja südamekesega jutumull. Miinuspunktid lähevad stuudiokunstnikule. Kus on öeldud, et armastuse värvid on tingimata punane ja roosa? Taolise ärritav-lääge paleti sees istudes jookseb nii mõnegi mehe keel umbsõlme. Osundan siinkohal üht katkendit oma jutust: „Kas sa armastad mind?“ – Kurat, selle malaka all on palju mehi langenud. Mõni jääb elu lõpuni vigaseks, lausa poolearuliseks, kui naine talle sellega virutab. „Kas sa armastad mind?“ Milline mõistuselage küsimus! Mida peaks siis mõistusega inimene selle peale kostma, kui „ei“ oleks vale ning „jah“ oleks vähe? Ma ei saa öelda „must“ ega „valge“, kui näen korraga kolme vikerkaart! 

Esialgu näiski, et Maire on sedapuhku puusse pannud ja selline vägitegu nagu Eesti mehe tundelisema poole avamine käib isegi talle üle jõu. Esimese saate esimese poole pealkiri võinuks olla „Maire Aunaste räägib armastusest“. Tsiklihärrad lähenesid suhteteemadele igimehelikul moel, milles domineeris parajalt pragmaatiline maailmavaade ja huumor. Kohati jäi vestlusest mulje, et enne saadet on mehed Mairele lobisenud palju huvitavat, kuid mikrofonidesse ei jõudnud sellest suurt midagi. Mehed nagu mehed ikka. Räägivad parem armastusest tsiklite, kaheraudsete ja spinningute vastu. Õige kah, tsikkel ei tänita, kaheraudne püsib surmani truu ja spinning näitab iga kell võrratult painduvat selgroogu. 

Maire ei andnud aga alla. Tema oskab oma trumbid õigel ajal välja käia. Vestlus Priit Pihlapiga oli juba hoopis teisest toormest. Küsiv naine minetas kogu senise bravuurikuse ja vastav mees kõneles siiralt oma suhetest, koormamata kuulajaid liigsete detailidega. Vestluspartnerite vahel tekkis imeline usalduslik side, mille lummus immitses läbi teleekraani. Priit Pihlapi tõdemus usalduse ülimuslikkusest ja kokkulepete austamisest peaks olema pitseriks iga suhte juures. 

„Mehed räägivad armastusest“ sisaldab elemente, mis peavadki olema ühes terviklikkuse poole püüdlevas teoses (ka telesaade on ju teos!): riskantne uuenduslikkus, tabude murdmine, lustakus, huumor, elutarkus ja mõtteaine. Maire Aunaste on need meistrikäega üheks kangaks kudunud ning erinevalt stuudiost võib sellest kangast leida mitmeid elulisi värve. 

Haarasin raamaturiiulist Maire Aunaste autogrammiga mälestustepõimiku „Mitte ainult meestest“ ja vaatasin, mida autor seal ise armastusest kirjutab (ehk siis mida ta meestelt kõige meelsamini kuulda tahab). Leidsin päris raamatu lõpust järgmise südantsoojendava lõigu: 

Võib-olla kogu see armastus, mida me eluaeg taga ajame, ongi tegelikult vaid vajadus tunda, et meist hoolitakse. Et hoolivad inimesed, kelle hulgas me elame, ja me tunneks, et pole elanud ilmaasjata.

5. september 2013

Kuuekümnendate kuld

Viiekümne aasta eest tuli välja kaks eripalgelist laulu, mis said kiiresti klassikaks – „I Want to Hold Your Hand“ ja „Blowin’ in the Wind“. Üht neist esitas Liverpooli punt The Beatles ja teist ameerika noormees Bob Dylan. Mida öelda nende muusikasauruste loomingu iseloomustamiseks? Võiks ju aukartusest vaikida, kuid tõeline muusika paneb inimese antenni nõnda vägevalt särisema, et vaikimine oleks kuritegu. Muusika – ikka see ehe ja ehtne, mis suudab kesta üle sajandite – lükkab tunded liikvele ja ärgitab mõtteid mõlgutama. 

Kuuekümnendate muusikas kajab selgelt ajastu vaim. Toonastes levilauludes oli palju süütust, puhtust, naiivsust ja kergust. „I Want to Hold Your Hand“ kannab neidsamu omadusi. Natuke totter, vahest isegi sisutu tekst muutub tähendusrikkaks, kui meenutada, et kuuekümnendaid valitsesid noored. See oli mässude ja revolutsioonide ajastu, II maailmasõja aegu või selle järel sündinute enesemääramise aeg. Uus maailmakord oli kehtestumas ja tollased noored taipasid seda. Nemad ise olidki uue korra kehtestajad. Seksrevolutsioon, kosmosevallutused, massimeedia plahvatuslik levik, ökoloogilise mõtteviisi jõuline esiletõus, uususundite ja idamaiste filosoofiate populaarsus – kõik see näitas, et meie planeet ja ühiskond pole enam endised. 

Biitbändid hullutasid suuri rahvamasse. Liverpooli juntsud suutsid koguni vallutada Ameerika, mis tõi jänkide plaadikompaniides kaasa kerge paanika. Biitlid ei tahtnud hoida üksnes iga neiu kätt oma pihus, kätt pakuti kõigile noortele, kes söandasid maailmaparandamisega kaasa minna. Tandem Lennon-McCartney üllatas pööraste akordide ja imelise harmooniaga, otsekui tõestades, et ka teisiti talitades – nii muusikas kui väljaspool seda – võib saavutada sulni kooskõla. Ja noored tõepoolest uskusid helgesse tulevikku, kogu elitaarsetest kammitsatest vabanenud popkultuur kandis idealismi sõnumit, mis jõudis haripunkti kümnendi lõpul. Paneme püssid maha, võtame üksteisel käest kinni ja säuhti! Ongi maailm parem kui kunagi varem! 

Sedasama idealismi hellitasid teisedki biitbändid, kes jäid paraku teenimatult biitlite varju. The Hollies, Herman’s Hermits, The Monkees, The Turtles, The Marmalade… nad kõik oleksid unustatud, kui mõned nende tuntumatest hittidest ei kõlaks multikates („Sherk“!) ja mängufilmides („Palja relvaga“!), reklaamklippides ja telesarjades. Vahepeal on inimesed kainemaks saanud, kanep ei liigu nii vabalt ringi ja armastuse kõikevõitvasse väesse ei usuta enam ammu. Poisid ei küsi enam tüdrukutelt kätt, mida öö läbi silitada, selle asemel… Ah, jätame roppused. 

Kogu selles kuuekümnendate kullapurulises roosamannas leidus muidugi ka pahasid poisse, kes kammitud ja lipsustatud biitnunnudele paljast tagumikku näitasid. The Rolling Stones oli ainus bänd, mis suutis biitlitega samas suurusjärgus konkureerida, ehkki publik oli neil vististi erinev. Jaggeri-poiss ei leidnud kuidagi rahuldust ja tahtis sitarimängu taustal kogu maailma mustaks võõbata. Aga selleski rokis oli helgust, omajagu päikesekiiri, mis läbi salapragude lärmakatesse garaažidesse tungisid. Rokkmuusikal oli pühitsuslik roll, ehkki rokkarid alles otsisid oma nägu ja stiili. Egas ilmaaegu saanud ansambli The Grass Roots pala „Let’s Live for Today“ Vietnami põrgus sõdivate meeste jaoks vaat et hümniks. Rokk ja biit kõnetasid inimesi tol pöördelisel ajal. 

Tagasi aastasse 1963. Kordumatut menu nautivate paipoiste, eksperimenteerivate rokkarite ja mustade laululuikede kõrval ajas vaikselt omi asju ka üks tähelepanuväärne mõtiskleja. Kui kuulsin esimest korda tema igihaljast pala „Blowin’ in the Wind“, siis arvasin, et laulab mingi vana mees. Ometi oli Dylan laulu ilmumise ajal alles 22-aastane. Kuidas sai säärane noor kutt kirjutada ja esitada niivõrd suure elutarkusega täidetud laulu? Temal polnud illusioone. Ta justkui teadis, et see armastuse ajastu ei kesta kuigi kaua. Kuldne kümnend tuhmub õige pea ja selle sära asendub sujuvalt kahvatu argihõbeda helgiga. 

Masujärgse kümnendi inimesed on mässudest tüdinud. Maad on võtnud ettevaatlik elulaad, kust ei puudu muidugi lõbud ja rõõmud, kuid seda piiritut optimismi, millega poole sajandi eest tulevikku vaadati, pole ei muusikas ega mujalgi. Aga just säärastes oludes kõlab Dylani esimene hitt endiselt kõnekana. Ometi võiks olla ka natuke idealismi, usku homsesse. Iga põlvkond loob ju enesele uue maailma ja paraja portsu ideaalideta pole võimalik midagi paremaks teha.

30. august 2013

Õitsev õunapuu

Vastu sügist on üks mu koduaia õunapuudest otsustanud end õitega ehtida. Ise on ta väärikale vanusele vaatamata üsna kidurakene, sattus ta ammusel ajal ju veesoone peale. Nüüd aga arvas ta, et aitab kiratsemisest küll, köidame õunad oksa külge ja seome õied latva – nii on kõigil ilusam. 

See lõikuskuu lõpupäevil õitsev õunapuu tõi mõttesse daamid, kes kaduva noorusega leppida ei suuda ja elusügise lähenedes ennast kunstlikult kohendavad. Aga vääramatult lähenev sügis paneb mõned taadidki perutama nagu noored täkud – jäägu sinnapaika see vanaeit, kelle vaarituste peal mitukümmend aastat sai paisutud, siledaid näitsikuid ju terve ilm täis, neid mõnus näppida! 

Sügis paneb paljusid hulle tempe tegema. Varsti lumi maas, jää heidab end üle järvede, õige elu jääb justkui seisma. Põhjamaa inimene ihkab päikest ja kui selle kiired tasapisi kokku kuivavad, algab meeleheitlik võidujooks ajaga. Tahaks veel natuke seda õiget elu. Tahaks veel! Raske on mõelda, et peagi tuleb jälle kasukate ja käpikute sisse pugeda. Mida veel teha, enne kui pikad ööd päevi alla neelama asuvad? Tohutult oleks teha, aga aega ei anta ning järgmisest kevadest lahutab meid ainult pisut vähem kui igavik. 

Tänavune suvi oli ilus. Nagu kevadki. Võib-olla kaob ta lõpuks teiste ilusate suvede vahele, koos sulavad need üheks päiksekullakarvaliseks mälestustetombuks, mis lubab hallide juuste aegu õhata: kord olin ma nii õnnelik! Ilu jääb. Kirjeldamatu ja tabamatuna, aga ta jääb kusagile kuklasse hästi turvatud ja valgustatud vitriini. 

Imelikul kombel jäävad kurvad raamatud paremini meelde kui lõbusad. Mälestustega on hoopis vastupidi. Olgu mälestus süngemast süngem – mõni rõõmukübe suudab teda ikka varjutada või siis vähemalt vallatu sädelusega tähelepanu endale võita. Varjud püsivad meil nagunii kannul, valgust tuleb ise hoida ja koguda. Kes on elus, küünitab valguse poole. 

Vahest polegi see õiekimp õunapuu ülemisel oksal mingi eputuse märk ega vanaeide maitsetus? Omal üllatuslikul viisil sirutab kidur puu taevasse mõned õied, et pidada meeles kevadet – seda kaunist, mis oli ja seda kaunimat, mis alles tuleb.

27. august 2013

Bolero

Mõni inimene inspireerib. Ta on tulnud muusade mäelt, hoidnud Pegasuse valjaid ja täidab nüüd iga maapealse hämara nurgakese sooja valgusega. See suure lainepikkusega mahe valgus, kõigi varjude vaenlane, langeb mu peale, äratab minus eosed, mis pudenevad laane alla laiali. Neist eostest tekivad õnneseened, maitsvad ja rammusad – kõlbavad nii võis praadimiseks kui ka marineerimiseks. Hea neid talvises pakases riiulilt võtta ja ikka õnnelik olla. 

Kas ta hüüab mind? Jah, jah, muidugi tema, kes siis veel! Ta hääles on puhaste lätete vulinat. Ei tea, millistel kangastelgedel on kootud see siid, mis ta keha katab. Milline peab olema see peitel või meisel, mis on suutnud voolida nõnda veatud ümarused ja kumerused tema kehale? 

Ta astub mu ette, olematule lavale. Korraks kummardub mu kohale, ei puutu mind. See on avakummardus, tervitus ja tähelepanuavaldus. Ta on ju pärit mujalt, sealt ülevalt, kus liigeldakse tiibade jõul. Ta tõstab käed. Sirutus taeva poole – kas tunneb elusorganism mõnda loomulikumat liigutust? Taeva poole küünitavad kõik kõrred ja kastanid, igikelts ootab sealt lunastavat päikesepaistet ning janune kõrb külluslikku vihmasabinat. 

Taevasse vaatavad nii õnnelikud kui õnnetud, lootusega ja lootuseta. Ta rebib jalad lahti sellelt kõdult, porilt ja kiviklibult – maast, mis kunagi õrnu taldu ei hellita. Maa neelab inimesi. Hing hinge järel vajume kalmetesse. Aga tema ei lepi sellega. Ta ihkab taeva poole – sinna, kust ta tuli! Tema ei kuulu maale. Ta tahab olla kõrgemal nälkjatest ja närilistest. 

Nõnda algab tants. Iga žest on lihvitud ja samm hoolega välja mõõdetud. Keha järgneb meelele. Vesikuppude nõtked varred õpetasid teda õõtsuma, düünidelt päris ta malbe miimika. Minge ja küsige briljantidelt, kas mõni neist on näinud nõnda pillavalt säravat sugulast! 

Enam ei malda ma oodata. Kõõlused kihelevad, lihased pakitsevad, liigesed lõgisevad. Seda tantsu nähes ei saa jääda osavõtmatuks. Ta haarab, hullutab ja kutsub kaasa. Kuid olen ma seda väärt? Bolero on ju meistrite tants. Taevaste olendite mäng. Mina võrsusin maast. Kuidas saan ma ennast taevatükikestega ühele püünele seada? 

Instinktid aga kutsuvad. Nad summutavad mõistuse korina. Järgnen tundele, mis mu sees kirvendab. Looming sünnib tunnetest, mitte mõistusest. Kaine aru tapab teosed. Ma tõstan käe. Kisun jalad maa küljest lahti. Olen valmis! Ma lähen temaga kaasa. 

Hämarik saab vaid mõnel üksikul ööl koiduga kokku. Nende embusest sünnib aga palju valgust. Ka mõni inimene on hämarik. Ta ärkab siis, kui läänekaar päikesepalangus kiirgab. Vallatu rapsatusega tõmbab ta oma miilavad juuksed, oma merevaigukiharad valla, vabastab end rüüdest, mis varjavad tõelist ilu ja naerab seejuures vallatut naeru, mille peale isegi harfikeeled kadedusest katkevad. 

Ta kuulub ööle ja öö kuulub talle. Huulte kohal hõljuvad sõnad, mis õnnistavad igaüht, kes neid kuulma juhtub. Koit kogub neid oma kõrvu ja igatseb rohkemat. Kirg süütab ta põlema. Vaid hommikukastes on ta tõeline armastaja, suure hinge ja avarate embustega. Vaid loetud minutitel, kui testosteroonitase on kõrge ja erektsioon kaunistab keha. 

Hämarik riivab koitu. Pidutsev taevas jätab tuled põlema. On ka põhjust pillerkaaritada. Me tantsime koos. Muusikat mängib me endi ühine süda ja verevood, mis kohinal soontes tormlevad. Vahest ka mõni üksik ritsikas oma viletsa viiuliga. Sellestki piisab. Hing laulab. Tantsus lahustuvad mäed ja mered, rütmis põimuvad käed ja jalad. Pas de deux. Ekstaas! 

Need on hetked, mille nimel on tulnud kannatada ja kaotada, need on hetked, mille nimel tasus muretseda ja igatseda. Aga igatsusel – imelik küll – on selline vägi, et ta tõmbab enda poole just seda, mida kannatanul kõige enam tarvis. Me tantsime ja unustame argipäeva. Unustame iseenda. Oleme üks. 

Täiuslik. Kõik on täiuslik. Muud pole tarviski öelda ega mõelda. Just nii, nagu ilmale oleme tulnud, virgume uues päevas. Tema süda põksub rahus, kui kõrva ta rinnale panen ja selle rütmist, selle šamaanitrummi löökidest purju jään. Maailm oodaku. Meil pole enam kiiret. 

„Kuidas sulle meeldib see bolero?“ küsin kuiva suuga. „Tahad sa tantsida?“ 

Tema ainult nahiseb ja ägiseb, keerab end tihedamalt teki sisse ja mõmiseb: „Lase mul magada.“ 

Olgu siis pealegi. Jäägu need muinasjutud mõneks teiseks korraks.

20. august 2013

Järjepidevus ei katke

Eestlase elu kulgeb ikka laulupeost laulupeoni. Meil on selline peohimuline rahvas, mis teha. Tallinna laulukaar on muutunud juba templisarnaseks pühamuks, selle Tartu kolleeg pühitseti alles nüüd paljude inimlainetega sisse. Öölaulupidu „Järjepidevus“ tegi sügava kummarduse Tartule kui laulupidude ja laulva revolutsiooni hällile. Ehkki kava oli väga eklektiline (või ilusamalt öeldes: mitmekesine), suutis üritus püsida etteseatud kontseptsiooni raamides ja ehitada silla üle põlvkondade. See on laulupeo puhul väga oluline. 

Aeg-ajalt küsitakse, kas meil pole igat masti laulupidusid juba liigagi palju. Asjatu küsimus! Kui inimesed tunglevad hilisööni lauluväljaku väravate taga ja kogu publikum ei mahugi Tähtvere mäenõlvale, siis järelikult vajatakse ka öölaulupidude taolisi meenutusüritusi. Seni on toimunud kaks öölaulupidu, kolmas peaks tähendama juba traditsiooni. Viis aastat on ühe nii suurejoonelise ürituse jaoks mõistlik intervall. Meenutuseks: 2008. a öölaulupeo ajal olid Ott Lepland ja Sandra Nurmsalu täiesti tundmatud artistid, nüüd aga täisverelised rahvalaulikud. Viie aastaga muutub palju, aga laulvat revolutsiooni, mille meenutuseks öölaulupidusid on peetud, ei tohiks kunagi unustada. 

Eelmise öölaulupeo teemaks oli „Märkamisaeg“. Ja vahepeal on märkamist, hoolimist ja empaatiat Eesti ühiskonda tõepoolest juurde imbunud. Märkamatult. Võrreldes viie aasta taguse üritusega oli „Järjepidevus“ meeleolult mõnevõrra tõsisem. Tohutu joovastuse asemel võimutses kaine optimism. Tuleb uuesti nentida – aeg on muutunud. 19. august 2008 oli mäletatavasti erakordne päev ka selles mõttes, et Gerd Kanter tuli Pekingis olümpiavõitjaks. Tallinna lauluväljakul lehvisid koos sinimustvalgetega punavalged ristilipud, väljendamaks solidaarsust sõtta sattunud Gruusiaga. Seekordses öölaulmises polnud kübetki välis- ega sisepoliitikat. Kanteri medalivõidud ei pane enam kulmugi kergitama ja rahva huvi päevapoliitika vastu muutub üha leigemaks. „Järjepidevus“ oli tugevalt kinni mullakamaras. Ehtne maarahva pidu. 

Rokkarid ja punkarid mängisid laulva revolutsiooni sündmustes olulist pilli – mitte esimest viiulit, aga tõde kuulutavat kontrabassi küll. Seetõttu oli ka Ultima Thule, Rosta Akende ja Singer Vingeri kaasamine iseenesest mõistetav. „Järjepidevus“ oli aga siiski noorte etendus. Noori jätkus vanadega enam-vähem samas vahekorras nii lavale kui publikusse. Uus aeg on toonud uued armastatud laulud (ega siis asjata tulnud „Kuula“ kordamisele), aga jätnud ruumi ka eilsetele viisidele. Eriti südantliigutav oli kummardus kolmele ärkamisaegsele laulusangarile: Graps, Vrait ja Alender pole meie seast läinud niikaua, kuni neid meeles peetakse. Kui mälu ainult alt ei veaks ja kõike säilitamisväärset ikka alles hoiaks! 

Isamaalised palad helisevad isegi nende eestimaalaste kontides, kes 25 aastat tagasi alles isa püksitaskus istusid. See ongi hiilgav näide järjepidevusest, ühest juurestikust, mille kaudu ammutavad toitu nii muistsed tammehiiud kui ka alles tõrust välja pääsenud puunääpsukesed. Kui Oti vedamisel lauldud „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ võis katta mõne kibestunud hingega vanakese häbipunaga, siis noored tõstsid käed taeva poole ja möirgasid Otiga kaasa. Täitsa siiralt. Järelikult… meil on lootust! Ja see on pagana hea, sest laulev revolutsioon oli ju puhas lootuse triumf.