14. oktoober 2018

Mehised näkid keeravad käkki

Ühtegi ilusat olendit ei tasu pimesi usaldada. Lummavad naised osutuvad sageli ilgeteks nõiamoorideks ja imetoredad mehed mõrvarlikeks libahuntideks. Lillelistel küngastel irvitavad tondid, soojas kambris istub külmking ning igas lombis varitseb näkk.

Mis näkkidesse puutub, siis enamasti ilmutavad nad ennast noorte näitsikutena, ent rahvas teab rääkida, et näkid võivad võtta ka hallide vanameeste kuju. Vahel kimbutab veekogude lähistel hulkuvaid kergemeelseid tütarlapsi nägus noormees. Matthias Johann Eisen on näiteks kirja pannud sellise tõestisündinud loo:

Tüdrukud läinud korra Ara saarele lehmi lüpsma. Lehmad aetud ikka vähä kaugemalt madalast kohast merest läbi saarele, lüpsjad käinud paadiga otse. Tüdrukud sõudnud ja rääkinud ise keskes nalja juttu.

Korraga hakanud üks mees nende järele tulema, ise poolest kehast saadik veest väljas, käed laiali, nagu tahaks paadis olejaid sülle võtta. Tüdrukud ehmatanud ära. Ühel julgemal tulnud halijas meelde. Ruttu võtnud ühe asja paadi põhjast ja visanud mehele kätte vahele. Sellega kadunud mees kohe vee alla.
Pixabay
Kui kirjutasin romaani "Seal, kus näkid laulavad", rippusid taolised lood mul pidevalt aju küljes. Seetõttu sai ka raamatu peategelaseks justnimelt meessoost näkk. Nii mõnigi lahtise südamega naine on sattunud kurja näkimehe lummusesse. Rahvaluulest kõmab vastu tõsielu.

Näkk kehastab metsiku vetevalla etteaimamatut ja taltsutamatut loomust. Paljude rahvaste mütoloogias seostub vesi ennekõike naiseliku energiaga, millest tulenevalt on sündinud ka näkineiude kujutelmad. Germaani rahvastel, eriti aga skandinaavlastel, esineb näkk siiski küllalt sageli mehena.

Näkkide lepitamiseks on läbi viidud ka spetsiaalseid kombetalitusi ja maagilisi riitusi, millest praeguseks pole mõistagi riismeidki järele jäänud. Kas leidub veel kusagil keegi, kes täie aruga näkkidesse usuks?

Tõtt-öelda on sellega nii ja naa. Kõlab üllatavalt, aga vähemalt ühes jumalast hüljatud paigas peetakse näkke omapärase tseremooniaga endiselt meeles. Selle ime nägemiseks tuleb rännata Jämtimaale.

*
Rootsi keskmest pisut põhja pool, vastu Norra piiri, asub põline Jämtlandi maakond. Enam kui tuhande aasta eest oli jämtlandlastel lausa oma vabariik (see oli aeg, kui tsentraliseeritud kuningriigid polnud Skandinaavias veel välja kujunenud). Keskajal allus Jämtland Norra ja Taani kuningatele, alles 17. sajandi keskel jõuti Rootsi krooni alla. Jämtlandlastel on oma keel (jamska), mida praegu kõneleb küll vähem kui 50 000 inimest.

Jämtland on hõredalt asustatud, paksude metsade, laugete mägede ja laiade järvede maa. Suurem osa inimestest (neid elab Jämtlandis vaid pisut üle saja tuhande) on koondunud Östersundi linna ja selle lähistele. Umbes Pärnu-suurune Östersund on rajatud hiiglasliku, paljude peenikeste lahesoppidega Storsjöni järve idakaldale.

Östersundist nelikümmend kilomeetrit lõuna pool asub Hackåsi küla. Üks Storsjöni haarmetest sirutub kaugele lõunasse ning Hackås jääb selle äärde. Ligi kolmesaja-aasta vanusest kirikust ja selle ümbrusest avaneb järvele hingematvalt kaunis vaade.

Külast voolab läbi Billstaåni jõgi, mis ühendab läheduses asuvat Näkteni järve Storsjöniga. Ja selles jões ilmutavadki end näkid.

*
Juba enam kui paarkümmend aastat on Billstaåni kallastel peetud muusikalist võistlust, mille käigus selgitatakse välja aasta näkk (Årets Näck). Iga juulikuu teisel neljapäeval kogunevad jõele lauljad ja muusikud (peamiselt viiuldajad, aga mõnikord ka akordionistid ja saksofonimängijad), et omavahel mõõtu võtta ning žüriile muljet avaldada.

Tegemist pole teps mitte tavalise talendikonkursiga. Nimelt puudub esinejatel lava, oma jõu- ja ilunumbrid tuleb ette kanda sõna otseses mõttes jões. Võistlejad tohivad kanda vaid neid kehakatteid, mida võib loodusest leida, olgu nendeks siis lilled, lehed, oksad või käbid. Häbelikumad võistlejad hoiavad siiski seljas linaseid palakaid, teised lähevad aga vastupidist teed ning esinevad ihualasti.

Siinkohal oleks paslik teha väike õhusõit keelekosmosesse. Sõna "näkk" tõid Eestimaale noodsamad rootslased (näck). Arvatavasti juhtus see Rootsi ajal ehk 17. sajandil ning selle sõnaga hakati tähistama laias laastus kõiki veehaldjaid ja -vaime. Kaugemalt kaevates selgub, et "näkk" on tuletatud protoindoeuroopa tüvest neigw, mis tähendab pesemist. Samast tüvest on võrsunud ka naken, nackt ja naked - alasti, paljalt. Seega - kui näete alasti näkki pesemas, siis midagi loomulikumat ei saagi olla.

Tagasi Billstaåni jõele. Kuni 2013. aastani tohtisid näki valimisest osa võtta ainult MEHED. Nüüdseks on võrdõiguslikkus jõudnud ka näkkide maailma ning hõbehäälsed neiud löövad samuti laulu valla. Võistluse võitja pole pelgalt hea muusik. Tal peab olema ka näki hing. Aasta näkiks valitu (neid võib olla ka mitu) on ühtlasi kohaliku veehaldja taaskehastus.

Ehkki Årets Näck on praegusel ajal pelgalt veidravõitu meelelahutus, kumab üritusest läbi sajanditetaguste uskumuste, hirmude ja loodustaju siiruviiruline assortii. Näkid võivad olla vaenulikud, kuid nendega tuleb hästi läbi saada, neid moosida ja rahustada, et nad inimestest eemale hoiaksid. Aga kui mõni näkitõugu Paganini jõevoogudes oma pilli hüüdma paneb, ega see inimesele iseenesest liiga tee. Näkki kohates tuleb vaid meeles pidada rusikareegel: kuula, kuid ära vaata!


Viiuldaja Olle af Klintberg, Aasta Näkk 2010

4. oktoober 2018

Orjale tuleb kibuvitsa anda

Foor muutub punasest kollaseks. Ja roheliseks. Vaher muutub rohelisest kollaseks. Ja punaseks. Asfalt mustendab rataste all. Majad on hallid nagu taevas. Üle sebra astub tudisev kannike - violetse baretiga vanaproua. Bussipeatuses passib rahvamurd, nende seas võõramaalane, näost pruun nagu turvas. Sügis on värviküllane aeg!


Tahtsin metsa minna, aga sattusin hoopis rappa. Mätaste varakambrid on tühjad. Kuremarjad jäid tänavu sambla sisse. Ka murakatel on mure - loomulik iive miinuses. Aga laugastel peegeldub ikka taevas. Või on see põrgu? Vaat sellisesse helklevasse põrgusse tahaks küll pääseda. Kogu taevas ja pool kosmost on ju läbi uuritud. Inglid, komeedid ja Saturni kuud pole inimese silma eest enam ammu varjatud. Põrguväljad on täiesti kaardistamata, imesid ja rõõmu täis.

Kanarbik roosatab veel. Pihlaka punased pärlid hõretavad harvalt. Neidki oli mullu küllaga, miks väärikas pihlamamsel neid tänavu ei kanna? Pole enam moes? Näh, hallile taevalõuendile tekkis helesinine laik. Sügis armastab impressionistlikku stiili. Täpike sinna, tähnike tänna - kogu maastik muutub kunstisaaliks.


Hindamatud rubiinid kõlguvad kibuvitsadel. Ei julge neid puutudagi. Mõtle, kui samblast siugleb välja kuldkrooniga ussikuningas ja sisiseb: "Ssseee mu jagu! Ssssulle pole lubatud!" Mõnel pool nimetatakse kibukaid orjavitsadeks. Mõisahärrad nuhtlesid ogaliste rooskadega sõnakuulmatuid alamaid. Ja nii sadu aastaid.

Võib-olla ei olegi need rubiinid, mis kibuvitsa okstel kiiguvad. Ehk on need hoopis teemandid, mis eesti rahva verest punaseks värvunud?