25. veebruar 2018

Unustamatu juubel vägeva luule ja hapuka moosiga

Poleks iialgi uskunud, et mul avaneb võimalus tähistada Eesti Vabariigi suurt juubelit Tammsaare kodukandis, müütilisel Vargamäel. Aga nii tõepoolest juhtus. See oli tohutu au, privileeg ja õnn. Puhas õnn! Olen meeletult tänulik Järva valla inimestele, kes kinkisid mulle selle harukordse võimaluse.

Minu kodukandist on Vargamäele üle 200 kilomeetri. Teekond sinna ei tundunud üldse pikk. Ikkagi imeline juubelipäev! Ilmataat, Taara või kes iganes hea jumal oli kogu Eestimaa lipuehtesse sättinud: sinine taevas, mustad metsad ja valge lumevaip. Loomulikult võis armsaid kolmvärvikuid näha ka kõikjal tee ääres, majadel, autodel ja isegi puude küljes. Ei tulnud mõttessegi, et õhus on rohkem kui 10 kraadi külma.

Albu mõisa härrastemaja, mille vapustavalt hubases ja päikeseküllases saalis Tammsaare-nimelise preemia kätteandmine toimus, on iseenesest vaatamisväärsus. Barokkstiilis hoonet hakati mõningatel andmetel ehitama juba 17. sajandil. Tänagi võib seal imetleda omapäraseid laemaalinguid, kahhelkividest ahje, stiilseid treppe ja uksi. Mõelda vaid - selles suursuguses härrastemajas, mille põrandatel on kõpsunud Douglaste, Tollide, Lilienfeldide ja Harpede aadellikud tallad, plagisesid nüüd minu vanad pastlad! Saalis, kus keerutati kord valssi ja kadrilli, hüüti pidulikult välja minu nimi. See peab olema mingi ajaloo riugas...

Viibides Tammsaare kodumail ning olles ise teise tuntud kirjaniku Bernard Kangro üleaedne, tundsin, et pean looma aegade silla nende kahe kirjamehe vahele. Sestap lugesin tänukõne raames ette Kangro luuletuse "Minu nägu", mis kirjutatud eesti rahva õnnetuste sügisel, septembris 1944. Kangro oli sunnitud Eestist põgenema, ta edasine elu kulges kodumaatuna Läänemere teisel kaldal. "Minu nägu" kätkeb endas korraga hüvastijättu ning oodatava jällenägemise embust. Vägevalt kõlavad luuletuse viimased read: "Kuid ikka ma püsin ja elan, minu hingus on põhjamaa tuul. Minu mõte on põhjamaa õite rõõmus naeratus kivisel suul."

Oli kirjeldamatult meeliülendav kuulda ka Juhan Viidingu ja Hando Runneli luule- ning lauluridu, mida ürituse teises osas esitasid Inga ja Toomas Lunge. Nende lummav kammerlik kontsert oli kui rukkilillepärg kauni eesti neiu kiharatel. See pärastlõuna jääb kauaks meelde.

Muide, Tammsaare preemiaga kaasneb traditsiooniliselt kolmekümnendate stiilis moosipurk härra Hanseni lemmikmoosiga. Ja nüüd mälumängu küsimus: mis oli Tammsaare lemmikmoos? Õige vastus: pohla ja õuna segu. Hea hapukas!

24. veebruar 2018

Sada sõna Eestile


Eile nägin ma Eestimaad.

Astusin Kaali järve kaldalt Tamme-Lauri tamme alla. Käisin Vargamäel, Paunveres ja Ukuaru hoovil. Kohtasin mesikäppa ja haavikuemandat, künnivarest ja rähnipoissi. Lugesin lambaid ja kohevaid pilvi. Nägin laulupiduliste pärlendavaid pilke.

Täna näen ma Eestimaad.

Reas seisavad Kalevipoeg ja Suur Tõll, Kreutzwald ja Koidula, Arvo Pärt ja Kelly Sildaru, väike Juku ja tädi Maali. Tuulelapsed, kes lendavad tarmukalt üle aegade Assamalla. 

Siin rabamänd, seal vabadussammas. Paepank, must leib ja pääsusaba.

Üks kollases jopes pisike põnn, kel silmad pruunid ja põsed punased, lehvitab pihus sinimustvalget. Ta on nii elevil. Nii õnnelik!

Homme näen ma Eestimaad.

Sedasama. Vana ja uut.

19. veebruar 2018

Pidu, raev ja puhas lollus (#ev100)

Ikka ja jälle tasub meelde tuletada papa Jannseni kuldseid sõnu: "Häbenegem vahel seda, kui rumalad oleme, aga mitte kunagi seda, et eestlased oleme." Paraku juhtub sageli, et eestlust häbenetakse, kuid rumalus seatakse lausa esiplaanile. Kuidas aga rumalust defineerida? Lihtne! Rumalus ehk lollus on mõtlematus. Tark vaatab ette, ei hakka asjatult tormama ning mõtleb ka tagajärgedele.

Kas Eesti vabariigi suure juubeli eel on põhjust hõisata, et oleme targemad kui kunagi varem? Kindlasti mitte! Selle enneolematu pidunädala hakul näen enda ümber palju kurbust, pettumust ja raevu. Eesti on tuhandeks killuks purunenud.

Pixabay
Esitan ühest blogist pärineva ilmeka lõigu ehk kuulakem, mida ütleb hääl rahva seast: "Ma saan aru suurepäraselt nendest inimestest, kes võtavad 24.02 ette reisi Lätti. See ei ole mingi alkoreis vaid põhimõtteline protest Eesti riigi maksusüsteemide pärast. Rahvast lihtsalt ei võeta kuulda ja kuidagi tuleb ennast kuuldavaks teha. Minu meelest vägagi teretulnud üritus ja lihtsalt suurepärane ajastus."

Sellele lõigule eelneb blogija emotsionaalne turmtuli valitsuse pihta, mille vallandas asjaolu, et uue tulumaksusüsteemi järgi saab mõni inimene tagasimaksena hoopis pisema summa kui vana korra järgi.

Üldrahvalik viha ja pettumus on mõistetav. Kusjuures, demokraatlikus riigis on rahval alati õigus, eksivad üksnes valitsejad (demokraatia võlu!). Muidu nii tagasihoidlikud ja tuimad eestlased muutuvad paugupealt kuumavereliseks ladinaameerika rahvaks, kui jutt veereb valitsuse poliitikale, maksudele ning sealt edasi juba pagulaste, homode ja teiste taoliste "südantliigutavate" teemade juurde.

Aga krutime nüüd tuliseid emotsioone maha ja hakkame põhjamaalase kombel arutama. Aktsiisi- ja maksupoliitika, millega valitsus hakkama on saanud, oli nikerdatud ju õilsate ideaalide nimel: tõsta lapsetoetusi, vähendada palgavaesust jne. (Vahemärkus: kõik põrgusse viivad teed on sillutatud heade kavatsustega.) Paraku selgus, et tahtmine ületab mõistuse. Maksupoliitika pandi kiirustades kokku, ei osatud näha, mida see (lisaks rahale) võib kaasa tuua, ei mõeldud tagajärgedele. Järeldus: maksupoliitika puhul on tegemist lollusega, puhtakujulise mõtlematusega.

Mida arvata aga neist sadadest inimestest, kes kampaania korras 24. veebruaril Lätti sõidavad? Nad väärivad oma valitsust. Ka nende tegu on järele mõtlemata. Muide, kõiki rumalaid tegusid õigustatakse innuka põhjalikkusega, olgu selleks maksupoliitika või Läti-kampaania.

Nõustun eelnevalt tsiteeritud blogipostitusega, välja arvatud lõigu lõpusõnadega. Korraldada vabariigi aastapäeval reis Läti alkopoodidesse ei ole "lihtsalt suurepärane ajastus", vaid täiesti vale ajastus.

Probleemi juur peitub mõiste "riik" mitmetähenduslikkuses. Riik võib tähendada üksnes valitsust (riik tõstab pensione) või laiemat haldusaparaati (kirik on riigist lahutatud). "Riigiisasid" kirudes kipub aga sageli meelest minema, et riik on ennekõike ühiskonna organisatsioonivorm, mille juurde kuuluvad lahutamatult maa ja rahvas. On võimalik olla ustav oma maale ja armastada oma rahvast, pooldamata seejuures valitsust.

Valitsused tulevad ja lähevad, poliitika muutub, kuid isamaalised väärtused peaksid olema püsivad, igasugusest argisest kemplemisest puutumata. Seetõttu tuleb päevapoliitika hoida eemal isamaalistest üritustest. Läti-kampaaniat oleks võinud korraldada mis tahes ajal, kasvõi mitu päeva järjest. Aga et taoline aktsioon - olgugi täiesti õigustatud - võetakse ette vabariigi juubelil ning protestijad kavatsevad vurada Lätti samal ajal, kui Vabaduse väljakul toimub pidulik paraad, kukub see paratamatult välja sobimatuna. Sünnipäevale ei minda protestima, isegi kui eesmärk on õilis. On oht lolliks jääda.

Riik ei asu ainult Toompeal. Eesti riik on kõikjal: Tartu ülikooli sammaste vahel, Nigula rabas ja Taevaskojas, Tamula kaldal ja Sõrve sääres, ennekõike aga eestlase südames. Jah, vähemalt nii see võiks olla. Targad mehed (nagu Ülo Vooglaid ja Rein Taagepera) kordavad üha: meil on ainult üks Eesti. Ometi tükeldatakse väikest armetut Eestit oma äranägemise järgi. Sageli tahtmatult ja heas usus.

Kui isegi oma riigi juubel inimesi ei seo, siis ei seo miski. Igaüks põrnitseb oma nurgas ja unistab oma Eestist, hoopis paremast kui praegune.

8. veebruar 2018

Silmas on sada ilma

Olen tähele pannud, et paljud kirjanikud ei kirjelda tegelaskujude silmi. See polegi ilmtingimata vajalik. Kirjanduses saab hingeseisundeid ja salamõtteid edasi anda mitmel moel, milleks silmi sõnadesse toppida. Aga mina pean silmi ja kõike seda, mis seal toimub, kirjeldama. Ei oska teisiti.

Pixabay
Silmades särab, vilgub, välgatab, süttib, kustub, lahvatab, voogab ja sillerdab. Silmad võivad kuhugi lennata, millegi kohal kõrguda ja kuristikuna sügavusse lõikuda. Vahel silmad haljendavad, habisevad, õitsevad ja närtsivad. Jah, ma näen silmades sageli loodusjõude, maastikku ning taimeriiki kogu nende mitmekesisuses. Inimene on osa loodusest ja loodus peegeldub inimeses.

Läbi silmade ulatub pikk tunneteskaala. Teadlased on silmade ja siseelu seoseid üksjagu uurinud ning uuringutest selgub muuhulgas, et pupillide laienemine viitab emotsioonide tugevusele. Nii seksuaalne erutus kui ka tugev valu võivad pupille laiendada. Ammu on teada fakt, et mõnu- ja rahulolutunne suurendab samuti pupillide läbimõõtu.

Silmade värv pidavat viitama inimese loomuomadustele. Näiteks tumepruunide silmade omanikud olevat sündinud liidrid ja ettevõtjad, sinised silmad annavad tugeva sisemise jõu, hallid silmad aga mõõdutunde ja tasakaalukuse. Kel on helepruunid silmad, ilmutab suurt enesekindlust, roheliste silmadega kaasneb aga kõrgema järgu loomingulisus. Kõik uuringud siiski ei kinnita neid seoseid. Üle poole maailma rahvastikust on ju pruunisilmsed ja roheliste silmadega vaatavad ringi ainult 2% inimestest. Ei ole usutav, et tõeline loovus ja anne avalduvad nii väheste inimeste juures. (Ehkki jah - meie rahvuslik aare ja ürgtalent Ita Ever on tõesti rohesilm!)

Mõningad kognitiivpsühholoogilised katsed on andnud huvitavaid tulemusi, mis küündivad lausa müstikasse. Võtame ühe erutava eksperimendi. Pahaaimamatud katsealused pandi hämaras ruumis peegli ette istuma. Nende ülesanne oli iseendale 10 minutit järjest silma vaadata. Paljud katses osalejad tajusid, et nende nägu hakkas selle tagajärjel muutuma. Mõni nägi peeglis enda asemel looma, mõni hoopis ebamäärast koletist. Osa katsealustest tajus, et peeglisse ilmus surnud sugulase kujutis.

Teine samalaadne katse toimus ilma peeglita. Kaks inimest pandi vastamisi istuma ning paluti neil üksteisele silma vaadata. Tulemus? Ümbritsevat tajuti harilikust tugevamates toonides ning helisid valjemana. Silmavaatajad tundsid, nagu aeg peatuks, nende ruumitaju hägustus. 90% katses osalejatest kinnitas, et nägi partneri nägu muutumas - enam-vähem samamoodi, nagu oli juhtunud peeglitestis.

Teadlastel  on sellele mõistatusele pakkuda ka lahendus: kirjeldatud testide tulemusel lõdvenes katsejäneste side reaalsusega, mis on põhjustatud inimaju eripärast. Kui osa visuaalsest infost puudub (see on tingitud hämarast ruumist), täidab aju tühikud varem teadvusse salvestunud kogemustega. Samas pole kaugeltki täit selgust, miks peaks iseennast või partnerit jõllitades silma ees olev kujutis hoopis teise vormi võtma. Millest need silmamoondused õieti sõltuvad?

Eks tähtede all ole paljugi, mida me ei tea ega mõista. Kas silmad - needsamused organid, millega igapäevaselt ümbritsevat maailma tunnistame - võivad olla ühtlasi väravaks teise, sootuks varjatumasse maailma?

Tuntud norra kirjanik Jostein Gaardner kirjutab 1993. aastal ilmunud noorsooraamatus "I et speil, i en gåte" ("Näeme peeglist, aimamisi") vähihaigest tüdrukust, keda külastab ingel. Ükskord ütleb ingel tüdrukule, et siis, kui inimene tõstab silmad taeva poole, näeb jumal iseennast. Silmad on ju hinge peegel ja jumal peegeldub inimhinges.

Silmad ja peeglid... Vaat kui tihti neid üheskoos mainitakse. Pime ei vaja peeglit. Aga isegi pimeduses peegeldub lootus. Lootus, et me ei ela niisama, ei sure niisama. Silmades kumab, sillerdab ja õitseb elu.

Aga milleks need kõrvad siis on?

Ikka selleks, et kuulata muusikat ja üksteist.