Saatuslik kohtumine jäätiseputka juures

Naksitrallid 50!

Kahe ilmasõja vahel, täpsemalt aastail 1922-1940 ilmus Eestis ajakiri Laste Rõõm. Nagu nimigi osutab, oli tegu lasteajakirjaga, kuhu võisid kaastööd saata ka väikesed lugejad ise. Kolmekümnendate lõpul debüteeris ajakirjas keegi poiss nimega Eno Sammalhabe. Võib kolm korda arvata, kes selle kummalise pseudonüümi taga peitus.

Eno Raud on muidugi klassik. Tema esimene raamat "Roostevaba Mõõk" (1957), mis jutustas eestiaegsete koolipoiste ettevõtmistest, pidi olema pahvakas värsket õhku hilis-stalinistlikust ideoloogiast läbi imbunud lastekirjanduses. Raua ümberjutustus "Kalevipojast" tõi muistse kangelase noorsoole lähemale. "Sipsikust" sai Eesti laste tähtsaim raamat aabitsa kõrval, ühtlasi permanentne bestseller, mis raamatumüügi edetabelitest vist enne viimsepäeva hommikut ei kao. Pluss hulgaliselt lustakaid luuletusi, mis pakatavad eesti keele ilust ja rikkusest.

1972. aastal sai Vladimir Beekmani "Raua-Roobert" ENSV riikliku preemia lastekirjanduse kategoorias. Samal aastal ilmunud "Naksitrallide" esimene raamat jäi seega tunnustuseta. Auhindade jagamine kipub aga olema ikka subjektiivne või koguni juhuslik. Raua-Roobertit mäletavad vähesed, kuid naksitrallid on endiselt rivis. Lausa eesliinil.

Mina olin lapsena laisk lugeja, ka suurem osa Eno Raua loomingust, sealhulgas "Sipsik" läks minust mööda. Aga "Naksitrallid" jäid silma ja südamesse. Need kolm armsat tüüpi, kes alatasa igasugu seiklustesse satuvad, kuid ikka terve nahaga välja tulevad, paelusid mind ja ergutasid kujutlusvõimet.

Muhv, Sammalhabe ja Kingpool. Pentsikud tegelased tõepoolest. Lugeja ei saa teada, kust nad tulevad või kuidas inimeste maailma sattusid. Nad lihtsalt on olemas. Muide, lapsena arvasin tõsimeeli, et Karlsson Katuselt on samuti üks naksitrallidest. Muhvi suur muhv, Sammalhabeme samblast habe ja Kingpoole poolikud kingad passivad täiuslikult samasse ritta Karlssoni propeller-pükstega.

Küllap elab naksitralle teistestki maades. Ja mine sa tea, ehk on naksitrallid suguluses päkapikkude, pöialpoiste, kääbikute ja härjapõlvlastega.

Lapsearus sünnib teisigi naljakaid arvamisi. Näiteks olin päris kindel, et Muhv on tegelikult naissoost. Mis sest, et kohe raamatu alguses öeldakse, et jäätiseputka juures said kokku kolm mehikest. Segadus võis tekkida sellest, et "Naksitrallide" multifilmis räägib Muhv Maria Klenskaja häälega. Kusjuures, tänavu Estonias lavale tulnud ooperiversioonis mängib Muhvi samuti naine (Aule Urb).

Sooline ja seksuaalne identiteet ongi kirju-mirju valdkond. Tuleme korraks ilusast süütust lapsemaailmast välja ning vaatleme naksitralle kui universaalseid geitüüpe. Kõik kolm naksitralli mõjuvad veidrikena, ühiskonna piiriala asukatena, keda "normaalsed" inimolendid hästi ei mõista. Nad riietuvad ekstravagantselt ega käitu alfa-isastele kohaselt. Järeltulijaid neil muidugi pole. Nad on üksildased, vähemalt enne kohtumist jäätiseputka juures.

Muhv on sentimentaalne gei, kirjutab luuletusi ja peab lugu kunstist (tal on autos mitmeid maale). Paistab üsna jõukal järjel, sest punane furgoonauto pole kindlasti mitte vaeste lõbu. Kingpool on tüüpiline flamboyant-gei, eputav ja stiilne, vahel ülbe ja impulsiivne. Keerukas iseloom võib tuleneda sellest, et tal on homofoobide kiusu tõttu tekkinud vaimsed probleemid. Sammalhabe esindab daddy-tüüpi geid, ta on noksitrallidest – vabandust, naksitrallidest – kõige tasakaalukam. Armastab loodust, selline ökotüüp, kindlasti taimetoitlane. Niisugused nad on, meie kolm kodumaist gei-ikooni!

Teisalt sobiks naksitrallid nagu valatult rohepöörde eestkõnelejateks. Looduse tasakaal on nende jaoks teema number üks. Igal naksitrallil on ka oma lemmikloom: Muhvil koer nimega Krae, Sammalhabemel rästik Rudolf ja Kingpoolel väike hiir. Viimane on küll ratastega mänguasi, aga mis sellest. Ühes loos sattus koguni Sammalhabe ise kellegi peene daami lemmikloomaks... Naksitrallid teavad, kuidas tulla toime kasside, rottide, harakate ja huntidega. Nad õpivad läbi isiklike kogemuste, kuidas keskkonnaga arvestada.

Naksitrallid kõnetavad endiselt nii suuri kui väikeseid. Sai juba mainitud, et Estonias etendatakse praegu esimese loo põhjal valminud ooperit. Vanemuises mängitakse tantsulavastust "Naksitrallid 2: rotid ründavad". Juba üle kahekümne aasta võib poest osta Muhvi, Kingpoole ja Sammalhabeme piltidega mahlajooke. Mäletan gümnaasiumiajast ka Muhvi-nimelist jäätist, aga see on ammu ära kadunud. Naksitrallide jäätise (vähemalt kolme erineva maitsega) võiks aga kindlasti taas müüki tuua, jäätisel on ju sedavõrd oluline roll naksitrallide kokkutoomisel.

Samuti tuleb küsida, miks ei ole rajatud Eno Raua imedemaad? On Lotte- ja Pokumaa, viimases saab näha muuhulgas Edgar Valteri mitmekesist loomingut, vilksamisi ka naksitralle. Eno Raud vääriks samuti oma maad, kasvõi väikestki, kus võiks naksitrallidega päris füüsiliselt kokku saada, rääkimata Sipsikust ja teistest toredatest tegelastest.

Vahel külastaksid seda maad ka sihukesed lastekirjanduse tähed nagu Kunksmoor, Arabella, Nukitsamees, Aatomik, Nublu (koerapoiss), Une-Mati, Kalevipoeg ja kes kõik veel. Selle imedemaa keskel oleks jäätiseputka, kus võib kogemata kohata uusi sõpru. Selliseid, kellega koos võiks julgelt kihutada kasvõi maailma lõppu.

Kas venelased on hullud?

Kurjuse impeeriumi lõputud paradoksid

2. oktoobril juhtus Vikerraadios midagi erakordset, eetrisse läks "Müstilise Venemaa" tuhandes osa. David Vseviov alustas saatega 1997. aastal ehk juba veerand sajandit tagasi – müstiline seegi! Praeguseks on Vseviov jutujärjega jõudnud 1960. aastatesse, Hruštšovi võimuperioodi lõppu. On see taeva tahtmine või mitte, aga suure juubelisaateni jõuti ajal, mil Venemaal valitseb taas kohutav segadus. Oleme ajaloo pöördepunktis, teadmata veel, mis edasi saab.

David Vseviov ja Andrei Hvostov arutlesid seekord publiku osalusel natuke üldisemalt Venemaa "müstilise" olemuse üle. Välja toodi kolm Venemaa lähtepunkti või allikat, mis on me hiiglasliku idanaabri ajalugu kõige enam määranud: Rjuriku riik, Bütsants ja tatari-mongoli ike. Venemaale panid tõepoolest alguse viikingid ehk varjaagid, kuid põhjamaalik allikas on ammu kokku kuivanud. Endiselt näeme vene riikluse palges bütsantslikke ja mongollikke jooni. Tulemus on kõigile teada: agressiivne imperialism.

Vseviov rõhutab veel üht Venemaa ohtlikku omapära: kui Euroopas on võim ja vaim seisnud traditsiooniliselt lahus, siis vene maailmas on need lahutamatult seotud. Näeme seda praegugi. Õigeusu kiriku kõrgeim vaimulik kiidab heaks ja lausa õnnistab Putini sõjardite koletuid tegusid Ukraina pinnal. Moskva patriarhaadi tõlgenduses on käimas koguni ristisõda ja kõik, kes surevad Venemaa eest, saavad lunastatud.

Olen "Müstilist Venemaad" mitu head aastat kuulanud, ehkki hüppasin rongi peale küllalt hiljuti, kusagil kaheksasajanda saate kandis. Õnneks on kõik saated kenasti arhiivis, kui mõni teema, isik või sündmus erilist huvi pakub, saab vastava osa kohe üles otsida. Vseviovi jutustusi kuulates olen pidanud korduvalt imestama, kui paljudest lepitamatutest vastuoludest kogu see vene koloss koosneb. Venemaa pole üldse mingi riik, vaid üks üle mõistuse suur paradoks.

Pixabay

*

Kui vene väed tänavu veebruaris Ukrainasse tungisid, kostsid mitmelt poolt sotsiaal- ja muidumeediast ehmunud kraaksatused: kas Putin on hulluks läinud? Kremli ainuvalitseja psüühilise seisundi kohta ei oska vist keegi miskit tarka öelda, kuid kui Venemaa oleks luust ja lihast inimene, paneks psühhiaater talle kindlasti raske diagnoosi. Depressiivne, agressiivne, rohkete psühhoosidega, korraga suurushullustust ja alaväärsuskompleksi põdev skisofreenik.

Võtame ette vene riiklikud sümbolid. Vene lipp pärineb tsaariajast, hümn aga nõukogude ajast (tõsi küll, muudetud sõnadega). Nõukogude võim vihkas kõike, mis oli seotud tsaaridega. Kogu ajalugu enne oktoobripööret polnud punakäsitluses muud kui sõnnikuhunnik. Lenin andis käsu viimane tsaar Nikolai II ühes perega tappa. Nikolail polnud enam võimuambitsiooni, aga tema vereliin tuli igaveseks hävitada, ikka töölisrahva nimel. Ja mida me nüüdsel ajal näeme? Tsaari lipp tõuseb vardasse tsaari tapjate hümni saatel. Kas see pole hullumeelsus?

Küsimusi tekitab seegi, miks asub Peterburi endiselt Leningradi oblastis. Võiks ju vabalt olla Peterburi oblast! Mitmelt poolt Venemaa linnadest leiab isegi Lenini kujusid ja Lenini tänavaid, mis külgnevad Nõukogude väljakuga. Ja oh õudust – Lenini muumia lebab endiselt keset Moskvat, on seal lebanud juba peaaegu sada aastat. Uljanov-Lenin polnud sugugi vene patrioot ega rahvuslane. Vastupidi, ta ei hoolinud Venemaast, ta unistas üleilmsest punariigist, kus kõike määrab klass, mitte rahvus.

Paradokse leiab veel hulgaliselt. Peeter I reformis ja uuendas Venemaad põhjalikult, kuid ühtlasi sättis ta püsti jäiga võimuvertikaali, kus kogu võim lähtus ainult keisrist ja igasugune teisitimõtlemine oli alamatele kahjulik. Katariina Suur, seni viimane vene troonil istunud naine, oli puhastverd sakslanna, kes pidas end läbinisti venelaseks. Stalin lasi õhku kirikuid ja tappis vaimulikke, aga samas oli just tema see, kelle tahtmisel taastati õigeusu kirikus patriarhi ametikoht. Loomulikult pidi esipapp olema võimule üdini truu.

Ka Jeltsin ilmutas vastuolusid. Huvitaval kombel on ta ainus vene riigipea, kel on Eestis oma mälestusmärk. Jah, kindlasti oli tal oma osa selles, et Eesti vabanes nõukogude võimust verd valamata. Aga teisest küljest – Jeltsin tõi ju võimule Putini...

Venemaal ei ole suudetud ega tahetudki selgeks teha, kumb aeg oli siis ikkagi parem: tsaari või nõukogude oma. Mis neid kaht vastandlikku ajastut seob? Ainult impeerium. See on ka verise putinismi selgroog. Venemaa tahab olla hiilgav impeerium, üks maailma valitsejatest USA ja Hiina kõrval.

Siin on muidugi üks priske "aga". Suurt riiklust ei eksisteeri ilma suure majanduseta. Pindalalt on Venemaa tõesti maailmas number üks. Ka rahvaarvu poolest püsitakse veel kuidagi esikümne piiril. Majandusega ollakse paraku ei-tea-mitmekümnes. Vene majandus põhineb energiaallikate ja tooraine ekspordil. Sanktsioonid, mis kestavad arvatavasti veel kaua, kuivatavad niigi kiratseva SKT päris kokku. Vene gaasi ärakukkumine paneb Euroopa oigama ja ägisema, aga mis peamine – tullakse ka ilma toime.

Vene rahvas, eriti väljaspool suurlinnu, on vaene. Ilmselt ollakse viletsusega harjunud. See on kestnud juba pikka aega, põlvest-põlve. Kui aga sellele armetult virelevale venkule tuleb mõnikord meelde – või valeliku meedia kaudu näidatakse – millises võimsas riigis ta elab, on tal vähemalt miski, mille üle uhkust tunda. Impeerium jääb vene identiteedi lahutamatuks osaks.

Ainus, mis võiks vaba maailma päästa, on selle pidevalt kurjust külvava ja lõikava impeeriumi kokkuvarisemine. Seda kardetakse rohkem kui oodatakse. Ametlikult on Venemaa föderatsioon, mis koosneb enam kui 20 autonoomsest vabariigist, erinevaid subjekte (oblastid, kraid) on selles moodustises 80 ringis. "Autonoomia" tuleks kirjutada muidugi jutumärkides, kõike kontrollib ikka keskvalitsus. Kujutame ette, kui peakski nii juhtuma, et separatistlikud meeleolud rulluvad üle Siberi ja Uuralite ning korraga tekiks juurde paarkümmend ebademokraatlikku riigikest, sellised väikesed Türkmenistanid. Kas see kindlustaks rahu järgnevaks sajaks aastaks ja kauemakski? Kahtlane.

*

Korraks tuleb põigata veel kaugesse ajalukku, 15. sajandisse. Kui türklased 1453 Ida-Rooma pealinna Konstantinoopoli vallutasid, oli see kristlikule maailmale jube šokk. Üks jumalakartlik Pihkvamaa munk nimega Filofei võttis seepeale ette pika retke Moskvasse, et paluda tsaar Ivan III audientsi. Tsaar võttiski ta vastu ja Filofei kõneles, mis südamel. Tema nägemuses pidi just Venemaast saama uus Rooma, kolmas ja viimane. Filofei nõiduslikud sõnad toovad praegugi judinad seljale: "Kaks Roomat on langenud, kolmas Rooma püsib ja neljandat ei saa olema!"

Aga kui peaks ikkagi juhtuma, hoiatas munk, et Vene-Rooma kaob, siis saabub ka maailmalõpp. Lihtsustame: Vene imperialismi seemned pärinevad ühe Pihkva munga taskust.

Võimatu ennustada, milliste paradoksidega Venemaa veel üllatab. Patsient on raskelt haige, lootusetu juhtum. Õudne lõpp oleks siiski parem kui lõputu õudus. Olgu see või maailmalõpp.

Viimane sõna kuulub sõjavastasele estraadilegendile Alla Pugatšovale, kes olevat hiljuti öelnud nõnda: "Ma olen elanud üle Stalini, Hruštšovi, Brežnevi, Andropovi, Tšernenko, Gorbatšovi ja Jeltsini. Ja ma elan üle ka Putini, selle Piiteri rotipoja!"