Imelik, lase ruttu üks bergamasca, ma lähen Tali pruudiga tantsima!

Barokk on ägedam kui rokk

No assure you, the wall is down that parted their fathers.

Will it please you to see the epilogue,

or to hear a Bergomask dance between two of our company?

Shakespeare "Suveöö unenägu", V vaatus, I stseen

Shakespeare, kes oli sügavalt kiindunud Itaalia ajalukku ja kultuuri, keerutas oma tegelasi sageli itaalia tantsude rütmis. Tantsiti corantot, gagliardat, voltat ja bergamascat. Kõik need praeguseks unustatud renessansiajastu tantsud võluvad oma õhulise meeleolu ja vallatu taktiga. Aga tants, kui mõtlema hakata, on alati väljendanud inimhinge igatsust millegi kerge ja muretu järele, igatsust tõusta mudasest maast natukenegi kõrgemale. Inimene on ainus tiibadeta olend, kes tahab niiiiiiii väga lennata.

Renessansiga pöörati pilgud seljataha, kauguses kumavasse antiikaega. Kiriku türannia all devalveerunud ja protestantlikust liikumisest killustuva jumalakultuse kõrvale kerkis taas inimene kui isiksus, õrn, kaduv ja kordumatu. Järgnes pillav ja külluslik barokiajastu, tantsulisem kõigist eelnevaist. Baroki värvide ja vormide keerlev kaleidoskoop on tuntavas vastuolus tolle aja tumedusega. Verine Kolmekümneaastane sõda, nõiajahtide massipsühhoos, vaibumatud katkulained ja pidevad näljahädad pidid kogu Euroopa elanikkonna viima parandamatusse depressiooni. No kuidas sai sellise hädaoru kohale kerkida baroki vikerkaar?!

Pixabay

Kuulakem või paar takti 17. sajandi muusikat. Varane barokkmuusika on sädelev, sillerdav, mänguline ja siidjas. Kihiseb nagu šampus, taustal sadade väikelindude sädin. Kas Corelli, Lully, Purcell või Charpentier polnud kunagi masenduses, et nad sellist häbematult trallitavat muusikat lõid? Või oli see hoopis nende südamest sündinud protest maailma jõhkruse ja ebaõigluse vastu?

Charpentieri võidufanfaaridega "Te Deumi" prelüüdi on kuulnud ka need, kes klassikalisest muusikast grammigi ei hooli. Paratamatult kuuleb seda igal aastal, sest tegemist on ühtlasi Eurovisiooni tunnusmeloodiaga. Väga sobilik valik, sest ka Eurovisiooni värviküllane pillerkaar langeb kokku barokliku kergemeelsuse ja lõbujanuga. Barokk oli sama camp nagu eurolauluvõistlus. Moodi tulid parukad, sitsid-satsid, hõbepannaldega kingad, volangid ja rüüsid, siidisukad ja üleelusuurused mantlid. Maalikunst pakatas erksatest värvidest ja dünaamilistest stseenidest, sekka vähem või rohkem varjatud erootikat. Üks süüdimatu campi-lärakas teeb halli ja nutuse argipäeva värvilisemaks ja õige pisut talutavamaks.

Isegi vaimulik muusika, mille hulka kuulub "Te Deum", ei äga sünguse ja tõsimeelsuse ahelates. Jumalat kiidetakse rõõmsas ja tundelises toonis, nii nagu seda teevad praegusel ajal kirgliku esinemislaadiga gospelikoorid. Jumal, kelle poole tuleb pöörduda ainult pea maas ja peenike pihus, ei ole väärt kummardamist. Barokk ei karda mürgeldada taevariigi väravate taga.

Muidugi, kui räägitakse barokkheliloojatest, siis nimetatakse kõigepealt ikka kolme suurt: Bach, Händel ja Vivaldi. Nende herride ja sinjooride vägitööd jäävad siiski 18. sajandisse, kui moes olid rokokoo ja ohohoo. Horisondil paistis siis juba rangeid vorme austav klassitsism ja mõistuse võitu kuulutav valgustusajastu. Tollasest heliloomingust ei puudunud varasem sillerdus, kuid samas lisandus küpsust ja tõsidust. Parukad ei kadunud veel, kuid camp hääbus. Bach kõlab praegugi nii kaasaegselt, et täitsa kõhe hakkab. Aga lapsemeelne, parajalt vallatu mängulisus – seda 18. sajandil enam ei sallitud.

Ei saa märkimata jätta, et just barokiajastul hakkasid välja kujunema ooper ja ballett. Suur osa oli Päikesekuninga soosingul. Kogu Versaille oli nagu üks eputav teater luksuslike kostüümide ja dekoratsioonidega. Igal õukonnaliikmel oli oma roll, mida täita. Ooperi ja balleti edvistav maneerlikkus, täitmatu suurushullustus ning kunst-kunsti-pärast mõttelaad pärineb Päikesekuninga õuelt.

Klassikaline muusika, sealhulgas ooper ja ballett, saavutas tipu 19. sajandil ja on sestsaati ainult allamäge veerenud. Moodne sümfooniline muusika on kiirelt mööduv ja unustatav nagu popmuusika, millele "klassikud" ometigi agaralt vastanduvad.

Läki tagasi lättele ja kuulakem baroki kosutavat siristamist. Ehk teeme paar tantsutiiru ka. Kõige raskematel aegadelgi tahaks ju olla vaba ja õnnelik.

Itaalia meisterviiuldaja Marco Uccellini (1603 või 1610–1680) "Bergamasca":

Peaasi, et aitab

Ladina köögi hästihoitud saladused

Hiljuti apteegis käies kuulsin juhtumisi, kuidas apteeker soovitas ühel kliendil kurguvalu vastu juua Coca-Colat. „Aitab ka või?” ilmutas klient kahtlust. „Mind küll aitas, kui mul kurk haige oli,” kinnitati valge kitli seest. Klient ei jäänud vist uskuma, vaid ostis terve sületäie tahkeid ja vedelaid rohtusid, mis tema pangaarvet pea kolmekümne euro võrra kergendasid. Mõtlesin, et vaat kui huvitav: Coca-Colat müüdi algselt tõepoolest vaid apteekides. Originaalkoostisesse kuulus muuhulgas kokaiin, mis pidi leevendama paljusid tervisehädasid alates seedehäiretest ja närvivalust lõpetades impotentsuse ja kroonilise kiilaspäisusega. 19. sajandi arstid leidsid, et kokaiiniga koola ravib edukalt isegi morfiinisõltuvust. Küllap siis ka kurguvalu.

Paunvere apteeker ütles Tootsile, et joogu, mis talle antakse, peaasi, et aitab. Tsaariaegses Paunveres koolat veel ei liikunud, Toots pidi leppima hirmmõru punsli eliga. Õige rohi peabki olema mõru nagu tarakan, muidu inimene ei usu, et aitab. Usk on tervenemise juures kahtlemata oluline, kuid ikka ja jälle kipuvad soolapuhujad ja muud sulid seda enda huvides ära kasutama. Hädalistele määritakse pähe ülivõimsaid imerohte. Inimesed, eriti nood lihtsameelsed, ei suuda kuidagi leppida iseenda organismi äärmise keerukusega. Kõik olgu must ja valge, selge ja helge. Janu imerohu järele ei rauge seetõttu iial.

Tegelikult on teadlased vähemalt ühe väga korraliku imerohu juba ammu leidnud. Penitsilliini avastamisest möödub tänavu 95 aastat. Hallitusseente pisikutevastast mõju tunti küll juba antiikajal, kuid teadusliku kinnituseni jõuti paraku alles 20. sajandil. Kui sada aastat tagasi oleks keegi öelnud, et varsti leiame rohu, mis ravib ühtviisi tõhusalt tuberkuloosi, kopsupõletikku, süüfilist ja kümneid teisi suuremaid või väiksemaid tõbesid, oleks skeptikud selle peale hüüdnud: jama! Ent antibiootikumid on tõepoolest korda saatnud imesid, mille võimalikkus ei jahmata praegu enam kedagi.

Pixabay

Siiski leidub alati neid, kellele teadusliku meditsiini poolt pakutud imerohud ei kõlba. Mõni pöördub näiteks tagasi vana hea kärbseseene juurde. Keskajal püüti kärbeseenega ravida katku, tänapäeval puhastatakse sellega energiat. Moodne inimene paistab olevat oma räpase energiaga kogu aeg hädas, sest energiavälju puhastavaid drooge, tilke ja kristalle pakutakse paljudes esoteerikapoodides. Soovi korral võib endale koju tellida ka pendliga spetsialisti, kes majapidamise halvast energiast puhtaks küürib. Kuuldavasti läheb neil äri hästi.

Paar päeva tagasi jäi Delfist silma pealkiri: „Spetsialistide arvates on toidulisandite võtmine tarbetu. Heidit Kaio ei nõustu ning jagab, miks ja milliseid toidulisandeid tema tarvitab”. Tekib kohe küüniline kiusatus jätkata: „Spetsialistide arvates pärineb inimene ahvist. Heidit Kaio ei nõustu”. „Spetsialistide arvates tiirleb Maa ümber päikese. Heidit Kaio ei nõustu”. Kui kõne all on inimese tervis, habras kui lumikelluke, ei maksa küünitseda. Isiklik kogemus kaalub üles teadusliku kogemuse. Mis omal nahal järele proovitud...

Toidulisand ei ravi, vaid toetab. Erinevalt rohtudest ei pea toidulisandite müümiseks ravimiametist luba küsima. Seetõttu on kõikvõimalike vitamiinide, proteiinipulbrite, kalaõlikapslite, päevakübara tinktuuride, tšaagaeliksiiride ja „supertoitude” valik tohutu ning rahajõed, mis selles valdkonnas voolavad, Amazonasest laiemad. Toidulisandite hinnad algavad tavaliselt paarikümnest eurost. Peab jõukas olema, et kogu seda jõudu ja tervist endale lubada.

Apteek, mida kunagi ka ladina köögiks nimetati, on päris kummaline, isegi vastuoluline asutus. Ühelt poolt meditsiinisüsteemi osa (altruistlik) ja samas äriettevõte (omakasupüüdlik). Ammusest ajast peale on ladina köögi meisterkokad püüdnud kokku segada sihukesi mikstuure, mis hädalist parajalt aitaks, aga mitte nii palju, et haigus täiesti välja saaks ravitud. Tervenenud patsient on apteegi jaoks kaduma läinud klient. Apteekrite õnneks jätkub maailmas haigusi igaühele ja tuleb veel juurdegi.

Inimene peaks oma keha ise kõige paremini tundma ja sellele vastavalt (toidulisanditeta) menüü kokku panema. Peaks muidugi, aga tegelikult ei tea ju keegi meist, milliseid aineid me organism normaalseks toimimiseks vajab. Isegi põhjalikud vereanalüüsid ei aita alati õiget suunda leida. Me oleme kõndivad keemialaborid, kus ööpäevaringselt toimuvad erinevad reaktsioonid ja protsessid. Kui kuskil me sees miski põhjalikult nihu läheb, on tasakaalu raske tagasi saada.

Vanasti öeldi, et kolmel ametimehel ei saa leib kunagi otsa: arstil, apteekril ja hauakaevajal. Tänapäeval see ütlemine vist enam täiel määral ei kehtigi. Kui surnu tuhastatakse, võib tema urni ka keldris moosiriiulil hoida või tuha merelainetesse puistata. Apteeki pole ka vaja minna, kui naabrinaine müüb soodushinnaga MMS-i või kanepit. Ja arstid? Milleks neid vaja on? Kui häda käes, tuleb appi doktor Google.

Aga mis siis kurguvalu vastu kõige paremini aitab? Ikka küüslauk ja Jägermeister, usu mind!

Samal teemal:

Kuidas turustada imerohtu?

Suur eesti keele seletav sõnaraamat

Täieneb jooksvalt (vahel ka seisvalt)

Koostanud: Johannes Voldemar Tatraveski

A

Aabits – tatipiibel

Abielu – seksitapp

Abielunaine – seksitapja

Abielumees – seksitapuohver

Abielusõrmus – seksitapurõngas

B

Banaan – ahvileib

Bensiin – lollidiisel

C

Casanova – elektrijänes

Carmolis – mungapiss

D

Deodorant – pussupulk

Diisliauto – tossupann

E

Eesti – konnatiik

Eestlane – tiigikonn

F

Fanta – natsilimps

Fuck’i-sõrm – teletorn

G

Grillahi – vorstipõrgu

Grillvorst – vanakurat

H

Hapukapsas – gaasimaardla

Hapukurk – pohmastopp

Hapupiim – vissirops

I

Inimene – pärdik

Inimkond – pärdikukari

Instagram – ibakonto

J

Jockstrap – munakorv

Joodik – viinapump

Jooksja (sprinter, meessoost) – munakloppija

Jooksja (sprinter, naissoost) – piimaloksutaja

Jooksja (maratoonar, meessoost) – omletipann

Jooksja (maratoonar, naissoost) – või-masin

Jõulud (mustad) – jõuluvananaistesuvi

Jõulud (valged) – lumelabidapüha

K

Kanala – kukehaarem

Kilukonserv – vennashaud

Kondoom – viinerikile

Kulturist – lihapada

Kõrts – bensujaam

L

Lollpea (vaene) – frikadell

Lollpea (rikas) – pelmeen

Lõbumaja – lihaturg

Lõbulind – öökull

M

Mees – vorstilohistaja

Meesprostituut – vorstirent

N

Naine – mutt

Naissuguelund – mutiauk

Narkootikum – laks

Narkokoer – laksukutsa

Narkotest – laksukontroll

Näokreem – molumääre

O

Oktoober – puskarikuu

Orgasm – lõpp-peatus

P

Paksuke – rändrahn

Patarei – särtsujunn

Peaminister – ülemluiskaja

Peenis (lühike) – makaron

Peenis (pikk) – tankitoru

Peenis (väga pikk) – vabrikukorsten

Pesumasin – kaltsuloputaja

Pulmakleit – hullusärk

R

Raadio – plärapurk

Riigikogu – pätiurg

Rinnahoidja – tissipuur

S

Saun – vorstinäitus

Saunalava – vorstilett

Sealiha – notsulaip

Sigala – notsutürm

Siider – eidevurts

T

Telefon – mölaklots

Tossud – juustuburgerid

Trompet – tatitorbik

U

Uisk – jäälõhkuja

Ujumispüksid – juveeliseif

V

Vanapoiss – pulgahoidja

Vanatüdruk – neitsinahavedaja

Viinapits – napsupang

Õ

Õlu – mägrakusi

Õllekruus – mägrakusepott

Õllepruulija – mägrakusetaja

Õllesaal – mägrapeldik

Ä

Äi – eidetaat

Ämm – põrguvürstinna

Ö

Ööklubi – wismar

Öökull – lõbulind

Ü

Ülikond – gorillanahk

Üürnik – prussakas