Kui oktoobri lõpp taas läheneb, löövad mitmel pool helendama võika irvega mutantkõrvitsad ja koguni paduluterlikud põhjamaalased räägivad õhevil ilmetega pühakute eelõhtust, mil lapsed luukerede ja nõidadena ukselt uksele kommi nõudmas käivad. Ja kui kommi ei saa, ähvardatakse tõsiste sanktsioonidega.Seesinane hullus, mida halloweeniks nimetatakse, ei jäta ühtki tsiviliseerimata punkti puutumata, isegi Google'i avaleht peab oluliseks seda tähtpäeva värvika erikujundusega rõhutada, rääkimata siis lõpututest stiilipidudest, mida samal ajal siinsetes ööklubides peetakse. Maagia on Harry Potteri valitsusajastul muidugi väga lõbus ja kergelt müübiv nähtus, kuid teisalt äratab 31. oktoober tõsist hirmu - ning seda mitte nõidade ja vampiiride ees. Lubagem küsida: milleks meile halloween? Eestlased on ikka hallidest aegadest pääle mardi- ja kadripäeva pidanud.
Halloween on keldipärane tähtpäev, mis Ameerikas kommertslikuks jandiks pööratud ja üleilmastunud massikultuuri voolus ka mujale maailma laiali valgunud. Laternkõrvitsate valmistamine ei ole muidugi patutegu, kuid kõrvitsaid uuristades ei tohiks siiski ära unustada, et meil endilgi on väärtuslikku kalendripärandit.
Sarnaselt halloweenile seondub mardipäev hämara hingedeajaga, talvisele pööripäevale eelneva perioodiga, mil ka loodus vaikselt kooleb ja vahid teispoolsuse väravatel tukuvad. Just sellisel ajal on soodus aeg esivanematega lepinguid sõlmida. Teadmiseks neile ristiusust rikutuile, kes iidsete rahvatarkustega kursis pole: surnute hingedel on head sidemed viljakushaldjatega ning kui sügiskaamoses ringi ekslevatele esivanematele meele järele olla, võib uueks aastaks paremat vilja- ja karjaõnne loota.
Martijooksmine oli maagiline akt. Külanoored mähkisid end surnu ehk kolli moodi kaltsudesse ja panid nahkse maski ette. Tanumaid mööda ringi luusides ning hää viljaõnne soovidega talust tallu käies ärgitasid nad tõelisi esivanemaid samamoodi talitama. Noortele antud tänuand oli ühtlasi ohver vaimudele.
Nüüdseks on selle rituaali usuline tähendus hääbunud, kuid mardisanditamine ise möödaniku mälestusena alles. Mälestused vaimsest pärandist vaid rikastavad ja annavad võimaluse iseenese üle uhkust tunda. Jah, olgugi et mardi- ja kadripäev pole nii kapitalistlikud ja seksikad (ühesõnaga litsakad) tähtpäevad kui halloween, on nad ikkagi päris meie omad, siin eestimaise sõnniku peal idanenud, võrsunud ja õitsenud. Ajaga tuleb mõistagi kaasas käia ning lisamaks martidele-kadridele seksikust – või viisakamalt öeldes erutavat lisakvaliteeti, mis noori ja vanu ka edaspidi kõnetaks, tuleks mõelda nende iidsete tähtpäevade turustusstrateegiale.
Ehk võiks kõrvitsalõustadele konkurentsi pakkuda kodumaised mardimaskid, mida lasteaias, koolis ja miks mitte ka töökollektiivides ühiselt meisterdada? Uue aasta potentsiaalse tulu nimel läheks käiku ka kõikvõimalikud marditalismanid, särgid, kujud, tassid ja viljakust kindlustavad sekslelud... Jänkimaal on vändatud mitmeid halloweeni-õudukaid, kuidas oleks ühe korraliku mardipäeva-teemalise õõvari kinolinale toomisega? Rohkem mardisante meediasse, rohkem mardilaatu! Koolides võiksid algklassid kokku panna väikese lustikava ning martide ja kadridena kohalikke ettevõtteid-asutusi külastada, et tublit äriõnne soovida. Ideid jätkub - peaasi, et ka jooksutraditsioon jätkuks.
Mart on kaugelt vaimudeilmast tulnud, ootab teine nüüd kapitalistlikku maailma ukse taga. Varbad külmetavad, küüned kihelevad. Laske mardil sisse tulla!
Sarnaselt halloweenile seondub mardipäev hämara hingedeajaga, talvisele pööripäevale eelneva perioodiga, mil ka loodus vaikselt kooleb ja vahid teispoolsuse väravatel tukuvad. Just sellisel ajal on soodus aeg esivanematega lepinguid sõlmida. Teadmiseks neile ristiusust rikutuile, kes iidsete rahvatarkustega kursis pole: surnute hingedel on head sidemed viljakushaldjatega ning kui sügiskaamoses ringi ekslevatele esivanematele meele järele olla, võib uueks aastaks paremat vilja- ja karjaõnne loota.
Martijooksmine oli maagiline akt. Külanoored mähkisid end surnu ehk kolli moodi kaltsudesse ja panid nahkse maski ette. Tanumaid mööda ringi luusides ning hää viljaõnne soovidega talust tallu käies ärgitasid nad tõelisi esivanemaid samamoodi talitama. Noortele antud tänuand oli ühtlasi ohver vaimudele.
Nüüdseks on selle rituaali usuline tähendus hääbunud, kuid mardisanditamine ise möödaniku mälestusena alles. Mälestused vaimsest pärandist vaid rikastavad ja annavad võimaluse iseenese üle uhkust tunda. Jah, olgugi et mardi- ja kadripäev pole nii kapitalistlikud ja seksikad (ühesõnaga litsakad) tähtpäevad kui halloween, on nad ikkagi päris meie omad, siin eestimaise sõnniku peal idanenud, võrsunud ja õitsenud. Ajaga tuleb mõistagi kaasas käia ning lisamaks martidele-kadridele seksikust – või viisakamalt öeldes erutavat lisakvaliteeti, mis noori ja vanu ka edaspidi kõnetaks, tuleks mõelda nende iidsete tähtpäevade turustusstrateegiale.
Ehk võiks kõrvitsalõustadele konkurentsi pakkuda kodumaised mardimaskid, mida lasteaias, koolis ja miks mitte ka töökollektiivides ühiselt meisterdada? Uue aasta potentsiaalse tulu nimel läheks käiku ka kõikvõimalikud marditalismanid, särgid, kujud, tassid ja viljakust kindlustavad sekslelud... Jänkimaal on vändatud mitmeid halloweeni-õudukaid, kuidas oleks ühe korraliku mardipäeva-teemalise õõvari kinolinale toomisega? Rohkem mardisante meediasse, rohkem mardilaatu! Koolides võiksid algklassid kokku panna väikese lustikava ning martide ja kadridena kohalikke ettevõtteid-asutusi külastada, et tublit äriõnne soovida. Ideid jätkub - peaasi, et ka jooksutraditsioon jätkuks.
Mart on kaugelt vaimudeilmast tulnud, ootab teine nüüd kapitalistlikku maailma ukse taga. Varbad külmetavad, küüned kihelevad. Laske mardil sisse tulla!
