12. juuni 2018

Troonide äng

Väike küsimus: miks on "Troonide mäng" nii populaarne? Suur vastus: sest see räägib elust meie ümber. Halastamatu võimuvõitlus, müüdavad põhimõtted, reeturlikkus ja viha kuuluvad igasse ajastusse, 21. sajand pole mingi erand. Nii mõnigi meist on võimu nimel valmis kõigeks. (Absoluutselt kõigeks!) Ükski hind pole liiga kõrge, kui sihiks on troon ja selle all paiknevad meepotid.

Giphy
"Troonide mängu" aluseks olev raamatusari "Jää ja tule laul" (A Song of Ice and Fire) hakkas George R. R. Martini sulest ilmuma 1996. aastal. Martinit inspireeris eepilist fantaasiasaagat looma muuhulgas Euroopa ajalugu. Rooside sõja peaosalised Lancasteri ja Yorki suguvõsad heitlesid üle kolmekümne aasta (1455-1487) Inglise trooni eest. Müütilises Westerosi maailmas on nende vasteteks Lannisterid ja Starkid. Rooside sõda - nagu kõik kodusõjad läbi aegade - kujunes absurdseks vennatapumölluks, kus polnud õigupoolest ainsatki võitjat.

Eesti poliitikas toimuv ei ole küll nii verine kui Westerosis, kuid vähemalt sama perversne küll. Poliitika on paratamatult rajatud vastandumisele, erimeelsuste ja vaenu õhutamine toimib võimumasina kütusena. Ühiskondlikud debatid (või otse öeldes: kähmlused) on läinud käredamaks kogu maailmas, Eesti pole sellest kahetsusväärsest trendist kõrvale jäänud. Mõistuspärased argumendid, vastase austamine ja elementaarne viisakus näikse olevat käesolevas poliitilises kultuuris väärtusetu rämps. Milleks faktipõhiselt väidelda, kui lahmimisega saab hääled odavamalt kokku!

Platon unistas riigist, mida juhiksid filosoofid (tänapäevases mõttes: teadlased, spetsialistid, oma ala eksperdid). Ainult selline riik oli tema meelest tõeliselt õiglane. Igatsus tarkade valitsejate järele pole mõistagi kadunud. Paraku segab targa, faktidel ja analüüsil põhineva poliitika ajamist populism. Kõik erakonnad on populistlikud, keegi pole sellest patust prii. Selleks, et hääli saada, tuleb olla valijale meele järele, kõnelda loosungite kaudu ja maskeerida oma tegevust suhtekorralduslike nippidega. Must tuleb rääkida valgeks, nii on kergem rahvast ohjes hoida. Ausus jääb poliitikas alati ulmeks.

Jõhker vastandumine viib rahva lõhestamiseni. Kirjanik Jaan Kruusvall kirjutas augustis 1994: "Samas peab ütlema, et ega rahvas omavahel riius ole, ainult poliitikud on oma kemplemisega rahva meele segaseks ajanud. Kõige hullem - nii mõnigi erakond lõikab selle pealt veel kasu." Kõlab endiselt päevakajaliselt, või mis?

Lisaks sellele, et poliitilise tulu nimel hoitakse tülikolded hõõgvel, eiravad valitsejad paljudes küsimustes avalikku arvamust. Rahva enamuse ootuste ja huvidega arvestamine pole populism, nagu poliitikud ise kuulutavad. (Populism on hoopis rahva lollitamine rääkides kogu rahva nimel.) Ei ole nii, et tõstame lapsetoetusi ja tulumaksuvaba miinimumi - ja hääled tulevad. Inimesed tahavad ise otsustada, mis saab nende kodukandist ja isamaast. Tahetakse otsustada oma elu üle, mitte lasta "parunitel ja vonnidel" poliitilise suva järgi talitada.

Esindusdemokraatia ülimuslikkust on praegusel tehnikaajastul, kui riik kenasti taskusse ära mahub, järjest raskem põhjendada. Janu otsedemokraatia järele ainult kasvab. Kodanikuühiskond ei haljenda veel, kuid ajab jõuliselt võrseid. Kahjuks ei jätku rahval piisavalt tarkust, et läbi näha populistlikke kavatsusi. Liiga tihti lastakse end lollitada rusikameestest, kes lubavad riigi kirvega korda teha.

Kas me saame üldse usaldada oma elu ja riigi nende kätte, kes meid päriselt valitsevad või valitseda tahavad? Aadete ja ideaalide ülistamise asemel tegeldakse parteikontorites hoopis suhtekorraldajate palkamise ja poliittehniliste trikkide väljamõtlemisega. Need, kes on sisuliselt lapsest saati võimu juures olnud (vahel nimetatakse neid ka poliitbroileriteks), lausa pelgavad võimust eemale jäämist. Võim muutub elu mõtteks. Nii juhtubki, et ei võidelda selle nimel, et muuta riiki õiglasemaks ja rahvast õnnelikumaks, võideldakse pelgalt iseenda ninaesise eest.

Võimutungi tagant kumab põline tahe suruda teistele peale oma tõde. Võim ja tõde on lahutamatult köidetud. Libauudised ja "alternatiivfaktidega" tembitud propaganda kuuluvad loomulikult valede hulka, kuid need lähevad kõhklematult käiku, et oma nii-öelda põhimõtteid kaitsta. Aga kui tõe kaitsmiseks peab lahingusse tooma valed, mis tõde see niisugune on? Pettuse ja sulitempudega kaitstavad põhimõtted pole põhimõtted, vaid puhas valskus.

Ängistav on pealt vaadata, milliste plaanidega minnakse demokraatliku riigi vundamendi kallale. Üks opositsiooniline erakond tahab kohtunikke valitavaks muutes kohtuid politiseerida (ehk toompealaste käpa alla saada), teine kärpida ajakirjanduse tiibu, surudes tundlikku infot "ülekaaluka" avaliku huvi raamidesse. Need on vaid paar näidet võimukandjate - ühtlasi rahvasaadikute - vaibumatust ihast oma võimu laiendada, tugevdada ja tsementeerida.

Nii saame ühel päeval riigikogu, mis koosneb 101 väikesest diktaatorist.

Samal teemal:

4. juuni 2018

Ääremaastuv kirjandus

Mõni aeg tagasi juhtusin Tallinna bussijaamas nägema haruldast vaatepilti. Üks teismeline poiss luges raamatut. Päris ehtsat, krabisevate lehtedega raamatut. (Kõlab sama uskumatult, nagu oleksin härjapõlvlase pulmas ükssarvikuga tantsinud!) Kuidas on võimalik, et praegusel ajal, kui kõrvaklappides tümpsub tundide kaupa hipp-hopp, nutitelefonid pakatavad miljonitest ahvatlevatest mängudest ja internet pakub tonnide viisi igat liiki pildikraami, ilmub ei tea kust välja noor hing, kes eelistab hoopis raamatute seltsis aega veeta? Imed ei lõpe ilmast!

Kuuldused kirjanduse hääbumisest pole sugugi liialdatud. Statistilise külje pealt on pilt (veel) ilus. Eestis kirjutatakse ja kirjastatakse raamatuid rohkem kui kunagi varem: 2016. aastal ilmus 832 nimetust ilukirjandust, neist eestikeelseid algupärandeid 198.

Loetakse ka: Eurostati 2011. aasta andmete põhjal loevad Euroopa Liidus kõige rohkem raamatuid Luksemburgi, Saksa, Austria, Soome ja Eesti kodanikud. 70% eestlastest on lugenud aasta jooksul vähemalt ühe raamatu. (Võrdluseks: 2007. a. oli sama näitaja 75%.) 2015. aastal tehtud uuringu järgi oli raamatuid lugenud 76% meestest ja 85% naistest.

Pixabay
Samas pole aasta jooksul ühe-kahe raamatu käeshoidmine (sirvimine?) teab mis märkimisväärne saavutus. Ligi viiendik eestimaalastest loeb aastas läbi rohkem kui kümme raamatut. Üle 40 protsendi inimestest loeb aastas alla viie raamatu (kusjuures mehi, kes suudavad aastaga enam kui viis raamatut seljatada, on vaid pooled). Ja seda on kahtlemata vähe.

Hiljaaegu ilmus internetti klipp Jimmy Kimmeli Show'st. Ühel Los Angelesi tänavanurgal võeti möödakäijatel nööbist kinni ja küsiti lihtne küsimus: "Can you name a book?" Tulemus oli jahmatav. Mitte ükski küsitletu ei osanud nimetada ainsatki kirjandusteost! (Üks noormees pakkus küll "Džungliraamatut", aga ta oli ilmselt näinud vaid filmi ega olnud endas päris kindel.) Muidugi jäeti sellest klipist vapustavama efekti andmiseks välja inimesed, kes ikka mõnda raamatut teadsid nimetada. Aga ainuüksi fakt, et päise päeva ajal leiti suvaliselt tänavajupilt kümmekond tegelinskit, kel ei tulnud pähe ainsagi raamatu pealkirja... on katastroof.

Eks selles tulemuses võib süüdistada ka Jimmy Kimmelit ennast. Populaarsetesse USA jutusaadetesse kutsutakse esinema näitlejaid, lauljaid ja modelle, harvem ka poliitikuid ja ärimehi. Kirjanikud eetriaega ei saa. Isegi suurimate bestsellerite autorid jäetakse stuudio ukse taha, sest kirjandus pole popp, kirjanik ei kogu vaatajaid, ta pole oma tegevusala poolest piisavalt seksikas. Mida vägisi ei populariseerita, ei saagi massidesse jõuda. Kirjandus libiseb paratamatult kultuuri ääremaale, soostub ja võsastub.

Samal ajal on mitmed raamatuid turustavad poed Ameerikas ja Suurbritannias raskustesse sattunud. 19. sajandi lõpul asutatud hiiglaslikule raamatukaupluste ketile Barnes & Noble lüüakse juba avalikult hingekella - ostjad haihtuvad, võlad paisuvad. Südantsoojendav on mõelda, et maailma vanim seni tegutsev raamatuäri, Lissabonis asuv Livraria Bertrand, mis avas uksed juba 1732 (seitse aastat enne eestikeelset piiblit ja 125 aastat enne "Kalevipoega"!), on endiselt püsti. Ka Tallinnas Pärnu maanteel on raamatupood ostjaid rõõmustanud üle saja aasta, ehkki vahel kummitab sulgemisoht. Tegemist pole lihtsalt suvaliste poekestega, pikk ajalugu peaks andma neile õiguse tegutseda turumajanduse karmidest reeglitest sõltumatult.

Nende kõrval püüavad kettidesse koondunud raamatuärid end vee peal hoida muusikat, filme ja lauamänge müües. Tehnikaajastu ei anna aga sugugi armu: muusikat ja filme saab ka netist alla laadida, lauamängud on vaid jäänuk virtuaalepohhi eelsest ajast. Samas langevad raamatute tiraažid, kirjastajad ei julge enam ilukirjanduslikke teoseid tuhandes eksemplaris välja anda. Raamatud muutuvad pikkamisi harulduseks, liiguvad masside huviväljast eemale. Gutenbergi ajast peale on kirjandus olnud üldrahvalik teabekandja. Enam mitte.

Võimalik, et kirjandus muutub tulevikus ka sisult elitaarsemaks. Kuna rahvamassid raamatute kohale ei kummardu, puudub vajadus odavate armastus- ja krimiromaanide järele. Dostojevski püsib nagunii, Cartlande ega Dan Browne enam hulgaliselt ei sünni. Kirjandus jääb truuks neile, kes tahavad ja väärivad parimat.

Järelmärkus
Tänu Tammsaare-preemiale pisteti mind suisa kahe ajalehe esikaanele. Jõle kogemus, ausalt öeldes. Modelliametist ei ole ma iial unistanud. Aga samas - kui tihti satub kirjandus mõne lehe esiküljele? Haruharva! Sestap olen edaspidigi valmis esikaanepoisiks hakkama, kui sellega õnnestub kirjandusele tasuta reklaami teha. 😇