Patustagem, sest pekstakse niikuinii!

Artur Alliksaar kui eesti luule Prometheus

Koolnuid roomab Toonela poole.

Kooridena koonduvad nad roostevees jõgede koolmeile

ja lahustuvad soovulmade suures hoovuses.

Heroodes loob oode ja paroodiaid.

Ta kirjutab nooruse verega.

Ta kirjutab noorusulmade verega.

Ta kirjutab looklevale taevale.

Kuuekümnendatel andsid eesti luulevallale kuju kolm põrutavat sündmust: kassetipõlvkonna sünd, Betti Alveri tagasitulek ning Artur Alliksaare surm ja ülestõusmine. „Noorte autorite” sarjas ilmus 1962–1968 kokku viis kassetitäit luulekogusid. Teiste seas astusid kirjandusse Paul-Eerik Rummo, Mats Traat, Enn Vetemaa, Aleksander Suuman, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Ly Seppel, Andres Ehin, Nikolai Baturin, Jüri Tuulik ja Leelo Tungal. Pikka aega vaikinud – õigemini vaikima sunnitud – eestiaegse luuletaja Alveri „Tähetund” oli 1966. aastal ilmudes paras sensatsioon. Legendi järgi olevat kogu tiraaž ühe päevaga maha müüdud. Alliksaar lahkus siit ilmast sama aasta lõikuskuul. Aga mitte jäädavalt. Peagi tuli ta tagasi.

On arvutult taevaid.

Alati suletuks jäävaid.

Nende all on paljulubavaid lootusi.

On üksainus põrgu.

Alati ja kõikidele avatud.

Tema valikkogu „Olematus võiks ju ka olemata olla” anti Loomingu Raamatukogu sarjas välja 1968, koostajaks Paul-Eerik Rummo. Uus, parandatud ja täiendatud väljaanne jõudis lugejateni alles mullu. Mõlemad väljaanded olid menukad. Oma eluajal ei lastudki Alliksaarel luulekogusid ilmutada. Isegi veidi pehmemal sulaajal jäi ta punavõimurite jaoks soovimatuks isikuks.

Sa olid suur jõud, ja need, kes sind lämmatasid, ei pingutanud ilmaaegu.

Sa olid julgus, ja need, kes sind laimasid, tegid oma lurjusetööd laitmatult.

Sa olid suur otsus, ja need, kes ihkasid su otsa,

ei olnudki nii lollid, nagu esimesel pilgul pidanuks paistma.

Sa olid määratu mõistatus (see on ilusaim imedest),

ja need, kes määrasid su hukkuma, ei lasknud noal vääratada.

Sa olid parim paratamatusist.

Seitsmekümnendate hakul avaldatud kirjanike liidu almanahhi „Sirvilauad” pääsesid samuti mõned Alliksaare luuletused, ehkki ametlikult tal sellesse tähtsasse tsunfti astuda ei lubatud. Tähelepanu väärib, et raamatu lõpust võib leida kõigi kogumikus esindatud autorite eluloonupukesed, kuid Alliksaare elulugu puudub. Ikka seetõttu, et ilmasõjas pidi ta sõdima sakslaste poolel ning hiljem saatsid venelased ta selle eest aastateks vangilaagrisse. Niisugust meest ei tohtinud olemas ollagi.

Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame.

Oleviku jaoks elame tulevikus, tuleviku jaoks minevikus ja mineviku jaoks olevikus.

Aga ta oli olemas! Teda tunti, teda loeti. Eelnimetet kassetipõlvkonna liikmed pidasid teda oma vaimseks isaks. Boheemlaste kuningas, poeetide titaan. Prometheus, kes varastas jumalate tagant taevase tule ning kinkis selle inimsoole. Luule tegi Alliksaare surematuks. Või vähemalt raskesti hävitatavaks nagu Terminaatori.

Ma lõpmata kaugele loovin,

sest öö on nii merine.

Mis saabub ja mida ma soovin,

on jubedalt erinev.

Riimide kõrval põlistas ta paberile ka hulga vabavärsse. Siinkohal pole mõtet targutada teemal, kas vabavärsiline luule on ikka päris ja ehtne ja õige. Rahvas, kes muidu vabadust armastab, pole vabu värsse kunagi täiesti omaks võtnud. Ent Alliksaare kestev kuulsus näitab, et talle on tehtud erand. Kui kleepida tema loomingu külge sihukesed sildid nagu „epigramlik”, „absurd”, „sürrealism” või „kalambuur”, jääb palju olulist märkamata. Sildid ei selgita, vaid varjavad.

Jumaldatakse mustjuhuslikke vorme, mida iga päev ollakse

valmis purustama, oskamata kriipsugi asemele luua.

Mesilased sumisevad mõranenud aknaklaasidel ja nõeluvad sokke.

Poolpaljas pihl mingib end punaseks, et ligi meelitada kohevate kukrutega leevikesi.

Alliksaare luule on mõistuslik ja nii see peabki jääma. Iga mõistatus ei nõua lahendust. Luule, mis võinuks ka olemata olla, lihtsalt on. Mina tunnetan Alliksaares tugevat eneseirooniat, aiman leppimatust ebaõiglusega, haistan vankumatut tahtmist kasvada saatusest suuremaks. Tema luuletused, eriti ulmelisem ja ulmalisem jagu, kestavad üle aegade kui sähvatused poeedi mikrokosmosest, kust ei puudu küll äng ja lootusetus, kuid on ruumi ka usule paremusse. Mõni teine lugeja loeb sealt ehk midagi hoopis muud. Loeb autori välja, loeb ennast sisse. Nii toimibki hea luule võlujõud.

Prometheus on hädas tulega, mille ta riisus.

Põletushaavad on kole kibedad ja paranevad aeglaselt.

Keerub tuleb ja pühib tiivaga koldeesist.

Ta naeratused on nagu iilinaelad alasti naeriväljadel.

Alliksaar polnud kindlasti sentimentalist. Ainult mentalist. Kahtlemata ka pullivend, võrukael ja masuurikas, va juurikas. Talle meeldis sõnadega-mõtetega mängida. Sõnad pole ju ainult söömiseks, vaid ka žongleerimiseks. Ses mõttes on sõnad täpselt nagu õunad. Muidugi saab sõnadest keeta ka mõnusat moosi, mida mee asemel mokale määrida.

Linde on tarku ja tobedaid.

Part läheb mardikatest rasva, aga jaanalind jaaguariliha ei ihale.

Urbadest pole urbaniseerumisel vähimatki kasu.

Palju tõhusam on tellida tuba hotelli.

Tuba, milles on nii palju kelli, et aega on küllalt ja jääb ülegi.

Alliksaart tundnud Leo Metsar kirjutab: „Kui aga reaalsus muutub košmaarseks unenäoks, siis tuleb luua intuitsiooni ja mõttekujutuse abil poeetiline maailm, mis on reaalne ja kindel.” Inimene, kes pole kunagi olnud looja, võib seda lauset lugedes segadusse sattuda. Kuidas saab ainult ettekujutusele rajatud maailm olla kindel? Kas selline omaenda mõtteist kasvav ja toituv universum pole mitte labane hallutsinatsioon? Tjah, luule ning luulu vaheline piir ongi käänuline ja valveta. Ometi ei maksa ettekujutuse jõudu kunagi alavääristada. See, mis toimub looja vaimusilmas, ongi tema tegelikkus. See on tõeline! Kui ümbritsev maailm on kuri, tuleb luua parem maailm iseenda sisse.

Tõttan põlvitama nõlvul täis Tõdede tõrvikuid.

Võlvina kerkivad nad mu kohal.

Kõik kujuteldav on loomulik ja reaalne.

Sõna kõnnib kitsena mu kannul.

Lasen Leo Metsaril jätkata: „Nendes suurtes sinihallides silmades peegeldus tema sisemaailm, kus elasid kõrvuti lüüriline luuletaja, filosoof, erudiit ja väike vallatu poiss. Seesama vallatu klassivend, kes esitas kord esimeses klassis joonistusõpetajale pildi: inimene magab ja on oma varju endale tekiks peale võtnud, et päike ei kõrvetaks.”

Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata.

Usun kurvastuseta. Usun arvestuseta.

Usun halastamatult. Usun alistamatult.

Usun uskumisvahendeid valimata.

Usun – näinuna õnne silmi.

Ilmsi nagu ilmutust.

Magnific

Kõik tsitaadid pärinevad raamatust „Olematus võiks ju ka olemata olla” (2025).

Jutusta mulle, oh muusa, sest sangarist, vaevades vaprast, kes kaua eksles teel!

„Odüsseia”. Miks see 2700 aasta vanune lugu inimesi ikka veel kõnetab?

Trooja sõda kestis kümme aastat, sama kaua kulus Odysseusel koju jõudmiseks. Homeros lõi tema seiklusi kirjeldava monumentaalse jutustuse, õigemini lugulaulu, juba 7. sajandil enne meie aega. Ei saa öelda, et ta pani „Odüsseia” kirja, sest tema tegelikust kirjaoskusest pole kellelgi aimu. Pärimuse järgi olevat ta lausa pime olnud. „Odüsseia”, nagu ka sellele eelnev „Ilias” levisid umbes sajandi jooksul suust-suhu ja kõrvast-kõrva. (Laulikutel pidi ikka pagana hea mälu olema!) Ateena valitseja Peisistratose käsul jäädvustati eepos lõpuks papüürusele ning sestsaati tunneb Odysseuse fantastilist lugu kogu haritud maailm.

Juba antiikajal oli Homeros Kreekas väga populaarne, tema teoseid kanti ette olümpiamängudel, tsiteeriti kõnedes ning õpiti koolis. „Odüsseia” koosneb 12 000 värsist, mis on jaotatud 24 lauluks. (Võrdluseks: „Kalevipojast” leiab 19 000 värssi ja 20 lugu.) On, mida lugeda ja millest õppust võtta.

Nüüd on Odysseus tagasi, lausa kahes versioonis: paljukiidetud-paljulaidetud kinofilmina (režissöör Christopher Nolan) ning setukeelse rokkmuusikalina (lavastaja Elina Pähklimägi, libreto Kauksi Ülle, muusika Matis Leima). Filmi-Odysseusel on Matt Damoni ja teatri-Odysseusel Ago Sootsi nägu. „Seto Odüsseia” seltskond jõudis oma tõlgendusega Nolanist ettegi, sest nende tükk esietendus juba eelmisel suvel.

Kuidas ikkagi juhtus, et need kaks suurt „Odüsseiat” sattusid korraga publikut hullutama? Küllap mingi igatsus õhus heljub ja südameid pitsitab. Igatsus rahu järele. Inimesed ootavad, et sõjatuli ükskord kustuks. Lõplikult. Mitte ainult Ukrainas, Lähis-Idas ja Aafrikas. Meedias peetakse juba ei-tea-mitmendat aastat kultuurisõdu, mille rindejoon sentimeetritki paigast ei nihku ja millesse paraku tõmmati ka filmi-„Odüsseia”. Ühelt poolt lennutavad mürgiseid nooli vabameelsed ja teisel pool välgutavad teravaid mõõku vanameelsed. Moodne Odysseuse saaga polevat piisavalt progressiivne, samas aga – liiga woke. Rahu palun! Pange relvad ometi maha! Aga ühed ei saa ja teised ei taha. Nii need sõjad kestavad.

Odysseus ja sireenid

„Odüsseia” hoiatab: isegi kui sõda jõuab lõpule, ootavad ees uued kannatused. Sõda muudab maid ja inimesi. Odysseus pole naastes enam sama mees, kes sõtta minnes. Ootamatult käänulisest koduteest saab ühtlasi rännak iseenda sisemusse. Sõja lõpp toob rahu maale, aga röövib rahu hingest: mälestused lahingutest jäävad ka siis, kui mõõgad vaikivad. Kodu vilgub kauguses kui täht, mis juhib edasi ka kõige süngemal ööl, ent jääb ometi kättesaamatuks.

Kahetsus, kõhklused. Kas ükski võit on väärt kaotatud kaaslasi ja kadunud aastaid? Karta ei tule ainult torme ja koletisi. Mis juhtub, kui koju jõudes ei tunne lähedased meest enam ära?

Odysseus eksib, kannatab ja kaotab korduvalt jalgealuse, kuid need põrgulikud katsumused õpetavad talle, et tõeline vaprus ei seisne üksnes vaenlase alistamises, vaid suutlikkuses jääda truuks oma põhimõtetele. Ükski nõid, sireen ega koll ei suuda meest murda, kui ta püsib meelekindlana ning kasutab jõu kõrval ka mõistust. Koduteest saab eneseleidmise teekond, kus rahu jõuab südamesse alles pärast sisemiste tormide vaibumist. See võtab aega. Aga kes annab aega?

Pole vahet, kas etendada Odysseuse lugu setu, inglise, ukraina või hiina keeles. Me kõik igatseme, loodame, unistame, pettume ja muretseme ühtmoodi. Näpi savitahvlit või nutitelefoni, sõida eesli või autoga – inimene muutub sajanditega vähe. Niikaua, kui möllavad mistahes sõjad, püsib ka igatsus rahu järele.

Odysseus on mees, kes kaotas peaaegu kõik, aga jõudis lõpuks sinna, kus on tema päris õige koht. Vat selliseid lugusid me praegu vajamegi.

Kutt, leia endale naine, kes ootaks sind koju nagu Penelope!

Mõnus suplus kuumades luuluallikates

Täielik (eesti) ulme!

Meie kirjanik on fantaasiakehv, või kui ta fantaasiat teatud määral evibki, siis pole ta jälle osav jutumees, kes suudaks kaasa kiskuda algusest lõpuni. Hakka niisugustes oludes kasvõi ise kirjanikuks!

Olaf Rood

Ütlen kohe ära, et ulme pole minu žanr. Kirjandusloolise huvi najal olen tutvust teinud küll kenakese hulga kuulsamate ulmeautoritega, ent ära tinistada pole nad mind seni suutnud. Hea sõnaga meenutan küll „Ahvide planeeti”, „Trifiidide päeva” ning „Meistrit ja Margaritat” (seegi ju ulme), aga näiteks Stanislaw Lemi teosed on minu jaoks igavus kuubis. Olen püüdnud lugeda ka valdavalt eesti autoritega täidetud ulmeajakirja Täheaeg, ent pole kunagi esimestest lehekülgedest kaugemale jõudnud. Siis aga sattus mu kätte haruldane kalliskivi, erilise võluväega „Kuumad allikad”. Kurat, tagane! Minust oleks peaaegu ulmefänn saanud.

„Kuumad allikad” on mitmekülgne valimik 20. sajandi esimesel poolel sündinud ulmelugudest – kõik Eesti autorite sulest. Koostaja Tormi Ariva on teinud hiilgavat tööd, muidu poleks ju minusugune ulmeskeptik hakanud oma sättumuses kahtlema. Raamatut kokku pannes on lähtutud ulmest kui katusest, mille alla koonduvad kõik üleloomulikku elementi sisaldavad žanrid, sealhulgas õudus ja fantastika. Selline liigitus tundub veidi harjumatu, sest tavaliselt mõistetakse ulme all ikkagi vaid teadusfantastikat. Kui järele mõelda, võib ulmeilma piire julgelt üle mitme valla venitada. Kasvõi seetõttu, et ulme on tuletatud sõnast ulm, mille pakkus 1930. aastail välja August Annist. Mitmeti mõistetav ulm hõlmab nii kujutlust, nägemust, unistust, unenägu kui ka luulut.

Paistab, et ulme pole teps mitte naiselik ala. Kogumikku jõudnud 14 autorist on naisi vaid üks: Marie Heiberg. Kuulsamad kirjandusnaised, kelle looming ulmet sisaldab, on koostaja hinnangul Leida Kibuvits, Marie Under ja Betti Alver. Kibuvits oli esimene eesti naine, kes pani kirja puhtatõulise ulmeromaani: „Manglus Sepapoeg” (1936). Underi ja Alveri luules leidub kahtlemata üleloomulikke elemente (näiteks Underi ballaad „Rändav järv” või Alveri poeem „Pähklikoor”), kuid nende austet poetesside lisamine ulmeautorite nimekirja on ilmselge liialdus.

Meeldiva üllatusena avastasin, et pea pooled autorid on mu omakandimehed ehk lõunaeestlased. Kas lõunaosariiklastel on suurem kalduvus näha luulusid? Võib olla. Mina igatahes võin kinnitada, et Lõuna-Eestis pole kratid, näkid ja libahundid veel välja surnud. UFO-laev käib iga õhtu hoovi peal.

Jäi silma, et enamike ulmelugude tegevus toimub Eestist eemal või on tegevuskoht jäetud teadlikult umbmääraseks. Kuidas seletada? Küllap on asi selles, et ulme kätkeb kõike, mis võõras, ebaharilik ning irreaalne. Nunnu kodumaa tavapäratute juhtumiste sünnipaigaks alati ei kõlbagi. Kergem on ette kujutada, et muinas- ja ulmelood leiavad aset kusagil hoopis kaugemal, seitsme maa ja mere taga.

Olgu noh, võtame riidest lahti ja sukeldume kuumisse allikaisse.

Miks minust kunagi õpetajat ei saa

Seletuskiri Maruküla põhikooli direktorile

Lugupeetud hr Kriidimägi!

Tänan teid, et tegite mulle lahke ettepaneku asuda Maruküla põhikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks, aga... Andestust, et pean kohe alustuseks viskama õhku selle vastiku „aga”, mis kõik hea ja ilusa alati ära rikub. Mõistan, et praegusel ajal on õpetajatest väga puudus ning seetõttu tuleb paljudel koolijuhtidel kõvasti vaeva näha, et leida vähegi kompetentseid inimesi seda keerulist ja räpast tööd tegema. Ei, räpast tööd ma ei pelga, olen küllalt sitta visanud. Aga... Tegelikult on asi väga lihtne: ma ei kõlba õpetajaks. Lubage lähemalt selgitada.

Lugesin hiljuti Bel Kaufmani raamatut „Allakäigutrepist üles”, mis peaks olema kohustuslik kirjandus iga õpetaja laual. Raamatu tegevus toimub ühes New Yorki keskkoolis 1960. aastail, ent peaaegu kõik, millest Kaufman kirjutab, kehtib täiel määral ka tänase Eesti hariduselu kohta. Sündmused on antud edasi kirjade, memode, dokumentide, õpilastööde ja muu taolise pahna kaudu, mis rõhutab selgelt haridussüsteemi kolme suurimat probleemi: 1) bürokraatia, 2) bürokraatia ja 3) bürokraatia. Ohjeldamatult vohav, iseennast paljundav, täiesti ravimatu kasvaja – bürokraatia.

Õpetajad kulutavad rohkem aega paberimajandusele kui oma põhitööle, mis peaks olema ikka teadmiste ja oskuste edasiandmine ning tublide ja sõltumatult mõtlevate kodanike kasvatamine. Ministeeriumi, haridusameti ja kooli juhtkonna poolt tulevad aina juhtnöörid, reeglid, käsud ja keelud. Bürokraatide jaoks on olulisem protseduuriline täpsus kui õpilaste tegelikud vajadused. Suhtlus ametnike ja õpetajate vahel kulgeb ebaisikulises, masinlikus vormis. Süsteem töötab nagu vabrik, ent keegi ei tea, kuidas seda inimlikumaks muuta.

Mina, looduse- ja loomasõber, ei taha olla osa sellisest hingetust masinavärgist. Pean end kokku võtma ainuüksi selleks, et teha mõni klõps tuludeklaratsiooni esitamiseks. Igapäevast aruannete, tööplaanide ja kurat teab mis muu möga esitamist ei taha ettegi kujutada. Ka e-kool ja tehisaru pole bürokraatiat vähendanud. Otse vastupidi! Ei-ei, mina ei hakka oma kallist elukest bürokraatia ehk debiilsuse peale raiskama.

Õpetajatel napib aega, tähelepanu ja jõudu, et iga õpilasega eraldi tegeleda. Eh, isegi „tegelema” on siinkohal häirivalt kantseliitlik sõna. Õpetaja peaks õpilase jaoks olema ennekõike teejuht. Noor inimene oskab ise infot otsida, kogu nett on seda pilgeni täis. Aga just nüüd, sel segasel ajal, kui infot, sealhulgas lausvalesid, meeletutes kogustes toodetakse, vajab noor inimene hädasti kedagi, kes talle õiged rajad kätte juhataks. Kedagi, kes näitaks, kuidas teha vahet õigel ja valel. Noor vajab kedagi, kes teda kuulaks, mõistaks, temaga arvestaks. Kuidas ta muidu tarkuseni jõuab?

Freepik

Aga õppekava tuleb täita, mitte õpilastega „tegelda”! Mind ei huvita kusagilt kõrgelt Olümposelt maa peale kupatatud õppekavad. Kui oleksin õpetaja, järgiksin neid valikuliselt, hoolega mõõtes ja kaaludes. Ainult õppekava täites jääksid õpilased ju puha lolliks.

Egas õpilasedki ole illikukud. Paljud käivad koolis ainult pinki nühkimas, sest seadus nõuab. Lapse kohustus on õppida, aga kohustuslikud asjad on alati igavad, tüütud ja sünnitavad trotsi. Kõurikud ei leia, et haridus oleks nende jaoks kasulik. Koolis pole nad uudishimulikud ega loomingulised, ehkki sisimas võivad nad seda olla – ja kuidas veel! Pealtnäha ei huvita neid isiklik areng. Ühesõnaga, õpetaja peab olema see võlur, kes taolised motivatsioonita õpilased eriliste trikkide ja loitsude abil õppima paneb. Ma pole kindel, kas minu kätes sellist võluväge leidub. Kardan, et õpilased lähevad ikkagi hukka. Ma ei suuda neid päästa.

Osundan veelkord Bel Kaufmani, kes ka ise mõnda aega õpetajana töötas. Piinlikult paljudel õpilastel puudub elementaarne lugemis- ja kirjutamisoskus. Juba kuuskümmend aastat tagasi oli see õpetajaile suureks mureks, mis siis tänapäeva seisust kõnelda. Noored on kirjandusest veelgi rohkem kaugenenud. Mängida, striimida ja tiktokkida on ju palju lahedam. Ei pea nii palju oma ajukest pingutama. Aga pingutuseta – ja seda ütlen nüüd tõesti õpetaja häälega – ei sünni midagi head. Ülesmäge läheb tee alati vaevaliselt. Ometi tasub ränk töö ja vaev end ära. Noh, peaaegu alati. Õnne on ka vaja, aga õnn armastab ennekõike tarku.

Kaufmani romaani peategelane, noor õpetaja Sylvia suudab raskustest ja läbipõlemise ohust hoolimata leida õpilastega kontakti. Õpilased hakkavad teda austama või vähemalt hoiduvad tema vihkamisest. Mina ei suuda noortega ühist keelt leida. Ei suuda end maksma panna. Ent teisalt: olen vahest liigagi kompromissitu, põhimõttelagedust ma ei salli.

Õpetaja peab oskama suhelda igas asendis ja olukorras, vajadusel ka järeleandmisi tehes. Peab taluma sõimu ja räuskamist. Kusjuures kurje sõnu tulistatakse õpetaja pihta sageli mitmest suunast, nii õpilaste, vanemate kui ka – oh õudust – kolleegide poolt. Sääl igavesel lahinguväljal peab olema paks nahk nagu sinivaalal. Mina ei viitsi jamada nendega, kes minusse lugupidavalt ei suhtu. Saadan nad otsemat teed põrgu ja heidan oma elust välja. Ma ei kavatse asuda märklaua rolli. Õpetajal sellist luksust pole.

On veel üks oluline põhjus, miks ma õpetajaks ei sobi. Tegelikult olekski pidanud sellest alustama. Hea õps on muuhulgas eeskuju, igati moraalne, kammitud, pestud ja kuivatatud. Moraalne oskan ma olla küll, aga seejuures toodan regulaarselt pornograafilist materjali ehk viisakamalt öeldes: täiskasvanutele mõeldud sisu. Kuidas saab minusugune, kes ühtegi mungakloostrisse ei kvalifitseeru, klassi ees tuleviku põlvkonda kujundada?

Kiri venis pikale, vabandust. Aga nüüd te siis teate, miks pidin teie palvele eitavalt vastama.

Lugupidamisega

M. K.

Headus tasub ikkagi ära

„Alice imedemaal” ja „Hõbeuisud” on tänapäevalgi kõnekad

160 aastat tagasi ilmus esmakordselt „Alice imedemaal”. Miks on see raamat endiselt nii populaarne? Põhjusi leidub mitmeid.

Alice’i fantaasiarohke ja üllatustest tulvil maailm pakub lastele avastamisrõõmu ja ergutab kujutlusvõimet. Sõnamängud ja paradoksid mõjuvad naljakalt, kutsudes samas lugejat kaasa mängima. Alice on uudishimulik, julge ning õppimishimuline, mistõttu on lapsel temaga lihtne samastuda. Imedemaa asukad nagu Kübarsepp, Irvikkass või Ärtuemand on värvikad ja meeldejäävad. Raamat pöörab pahupidi reaalse maailma ning seab kahtluse alla tavaelu reeglid ja seaduspärasused. Lühidalt: Lewis Carroll paneb täiega hullu ja see lugejaile meeldibki.

Pixabay

Alice’i seiklused olid paljuski revolutsioonilised. Varasem lastekirjandus oli üldjuhul rangelt kasvatuslik. Kirjanike peamine ülesanne oli väikseid lugejaid intellektuaalselt ja moraalselt harida. Carroll tõi lastekirjandusse süüdimatu lõbu ja lusti, mida ei kammitsenud koolipapalikud moraalijutlused. Alice satub imedemaale ja hiljem ka peegli taha, kus ei kehti täiskasvanute normid. Laps saab olla laps. Samas põimis Carroll Alice’i lugudesse ka ühiskonnakriitikat, peent psühholoogiat ja filosoofilisi arutlusi. Mõne uurija arvates on „Alice imedemaal” koguni Carrolli kui kutselise matemaatiku vastus toonasele moodsale matemaatika diskursusele. Teised nimetavad seda humoorikaks loogikaeksperimendiks.

Ent „Alice’il” on ka tumedam pool. Peategelase prototüüp on täpselt teada – Alice Lidell, ühe Oxfordi kolledži dekaani tütar. Carroll tundis Lidelli perekonda ning veetis Alice’iga tihti aega. Üks Carolli hobidest oli ka fotograafia – tollal veel uus, jõudsalt arenev ala – ning tänini säilinud pildid Alice Lidellist on just Carrolli tehtud. Kord suundus ta koos Alice’i ja tema õdedega paadiretkele Thamesi jõele ning jutustas neile loo tüdrukust, kes satub küüliku-urgu kukkudes kummalisse maailma.

Paar aastat enne „Alice’i” raamatu ilmumist katkestas Lidelli perekond Carrolliga järsku kõik suhted. Selle põhjus pole täpselt teada. Carroll pidas hoolsalt päevikut, kuid üks lehekülg – arvatavalt see, mis võinuks loole valgust heita – on jäädavalt kadunud. Oletatavalt tahtnud Carroll Alice Lidelliga abielluda. Muidugi polnuks see koheselt võimalik, sest Alice oli alles 11, aga Carroll juba 31, kuid põhimõtteliselt oleks Lidelli-papa oma tütre võinud abieluks nii-öelda broneerida küll. Taolised kokkulepped polnud viktoriaanlikul Inglismaal sugugi haruldased.

Teisalt on Carrolli õe märkmeile tuginedes väidetud, et Lidelli ja Carrolli teed läksid lahku seetõttu, et Alice’i vanem õde Lorina oli matemaatikuhärrasse hullupööra armunud. Oli, kuidas oli, Carrollile surematuse toonud raamatu ilmumist need kahtlased vahejuhtumid ei takistanud.

*

1865. aastal ilmus veel üks lasteraamat, mida tuntakse tänini: ameerika kirjaniku Mary Mapes Dodge’i „Hans Brinker ehk Hõbeuisud”. Kuigi tegevus toimub detsembris, pole tegu puhtakujulise jõulujutuga. Siiski on tekstis tunda pühalikku, natuke harrast ja sentimentaalset atmosfääri, raamat on hariv ja õpetlik. Niisiis püsib hõbeuiskude lugu traditsioonilise 19. sajandi lastekirjanduse raamides, kuid õnneks säästab autor lugejat purukuivast moraalitsemisest.

Pixabay

„Hõbeuisud” viib lugeja 19. sajandi alguse Hollandisse, vaese Brinkerite perekonna murede ja rõõmude keskele. Dodge sai loo kirjutamiseks inspiratsiooni oma naabritelt, puhastverd hollandlastelt. „Hõbeuisud” räägib kõigest sellest, mille järgi Hollandit ikka teatakse: tulbid, tuulikud, puukingad, tammid ja kanalid. Ettekujutus hollandlastest kui uisutavast rahvast jõudis ameeriklaste teadvusse just Hans Brinkeri seikluste kaudu.

Kliima soojenemine on teinud oma töö ja tänapäeval Hollandi kanaleil enam uisutada ei saa. Nüüd kihutatakse, teravad tritsud all, suurtes jäähallides. Kui võistlemiseks läheb, pole hollandlastele uisurajal vastast. Taliolümpiamängudelt on hollandi kiiruisutajad tänaseks võitnud 142 medalit, neist 48 kuldsed. Oleks aeg kirjutada uus raamat - „Kulduisud”.

*

„Alice imedemaal” jäi mul lapsena lugemata. Paistis sihuke plikade raamat. Aga täiskasvanuna lugesin selle ikkagi läbi. Lapsena poleks „Alice” mulle kindlasti meeldinud. Ei meeldi praegugi. Sürrealism võib olla väga vabastav, eriti ajuvabastav, aga Alice’i seiklused on minu jaoks liiga segased, loogikat purustavad arutlused väheütlevad ja psühholoogia liiga jäme. Ja kui Carroll oli tõesti pedokas, tähendab see, et Alice’i seiklused pole muud, kui ühe vääraka tüübi fantaasiad. Aga jätame siia igaks juhuks küsimärgi rippuma. Ei ole ses imedemaas midagi imelist.

„Hõbeuiske” lugesin esmakordselt 6. klassis. Jättis hea mulje. Lugesin paar aastat tagasi teist korda. Mulje oli veel parem. Armas, südamlik, põnev, tempokas – ei oskagi ühelt raamatult enamat tahta. Headus tasub ikkagi ära, kinnitab Dodge Hans Brinkeri näitel. Seda headuseusku vajame kõik.

Punamütsike ja hapud viinamarjad

BaroKKKirjandus – mis see veel on?

Nimeta vähemalt kümme kuulsamat barokiajastu heliloojat!

Milles küsimus! Bach, Händel, Vivaldi, Pachelbel, Telemann, Buxtehude, Corelli, Monteverdi, Albinoni, Lully, Charpentier, Purcell.

Aga barokiajastu kunstnikud?

Siin nad on: Rembrandt, Rubens, van Dyck, Vermeer, Velàzquez, Murillo, de Ribera, Poussin, Bernini, Gentileschi.

Tead mõnda suurepärast näidet barokkarhitektuurist?

Otse loomulikult! Versailles’ loss, Santiago de Compostela katedraal, Viini Karlskirche, Praha Nikolause kirik, Peterburi Talvepalee, Londoni St Pauli katedraal, Stockholmi Drottningholmi loss, Caserta palee Lõuna-Itaalias, Mafra palee Lissaboni lähistel ja muidugi meie väike, aga armas Kadrioru loss.

Nimeta nüüd vähemalt kümme barokiaegset kirjandusklassikut!

Ee... Mökk-mökk...

Viis kuulsat barokkromaani?

???

Kolm?

????

Ükski!

?????

Luca Giordano
"Mässuliste inglite langemine"
(u. 1660)

Barokiajastul (17. sajand ja 18. sajandi algus) lõid õitsema muusika, mood, kunst ja arhitektuur, sündisid ooper, ballett ja sümfoonia. Aga mida lisas barokk kirjandusklassikasse? Paneb mõtlema.

Baroklik kunst ja muusika särtsuvad energiast. Barokk on liikuv, värvikas, elujanuline ja julge. Keerukad kompositsioonid, rohked detailid, samas kergus ja kämp – kõike seda ja veel paar tonni pealegi. Niisuguse heli- ja pildikunsti tulevärgi, piirideta virvarri kõrval oleks pidanud jätkuma rohkelt ruumi ka üle aegade kestvale kirjandusele. Aga võta näpust! Sõnakunst jäi barokiajal kängu. Pärast Shakespeare’i ja Cervantese lahkumist (mõlemad surid 1616) ei ilmunud pikka aega kirjanduspõllule ühtki viljakat autorit. Või vähemalt mitte sellist, kelle teosed oleks endiselt loetavad ja inspireerivad. Aga kui natuke baroki pillerkaari süveneda, ilmuvad välja ka mõned tuntud näod ja lood.

Esiteks Molière (1622-1673), ainus barokkar, kelle näitemänge tänapäevalgi hoolega lavastatakse. Nagu Shakespeare, astus temagi näitlejana lavale. Kui midagi mängida polnud, haaras ta sule ja kirjutas. Kes siis teeb, kui ise ei tee! Tema loomingulisse pärandisse kuulub lausa 33 komöödiat. Draamasid-tragöödiaid ei armastanud ta põrmugi. Taoline mõttelaad on igati kooskõlas kerglust armastava barokiga. Ent Molière’i näidendid pole lõbusad jandikesed, vastasel juhul poleks need nõnda kaua vastu pidanud. „Naeruväärsed eputised”, „Ebahaige”, „Tartuff”, „Misantroop” ja „Kodanlasest aadlimees” püsivad endiselt kõnekad, sest kanged inimlikud pahed pole rohkem kui kolmesaja aastaga lahjenenud.

Molière’ist vaid aasta varem sündis teine tähtis prantsuse kirjamees, valmimeister Jean de La Fontaine (1621-1695). Nime poolest ei olegi ta ehk kuigi tuntud, ent tema hapudest viimamarjadest on kahtlemata igaüks kuulnud. Rebane tahtis viinamarjadega maiustada, kuid ei saanud kätte. Lõi siis käpaga ja ütles: ei tahagi, need viinamarjad on ju hapud. Tuleb meelde? Kokku kirjutas La Fontaine üle kahesaja valmi. Populaarsemad neist on näiteks lood jänese ja kilpkonna jooksuvõistlusest, lõbutsevast rohutirtsust ja töökast sipelgast, linnahiirest ja maahiirest, kanast ja kuldmunadest, kavalast rebasest ja opakast varesest ning konnast, kes tahtis saada sama suureks kui härg.

Kui õpetlike lugudega jätkata, siis Punamütsikesest, Tuhkatriinust, Okasroosikesest ja Saabastega Kassist ei pääse üle ega ümber. Need kuulsad lood pani kirja järjekordne prantslane, akadeemik Charles Perrault (1628-1703), keda peetakse lausa muinasjutu kui kirjandusžanri loojaks. Tema revolutsiooniline muinasjutukogu ilmus esmakordselt 1697. Aga prantslane ja revolutsioon – need kuuluvad ju kokku nagu itaallane ja pitsa. Moodsa lastekirjanduse juured ulatuvad barokki. Tänu Perrault’le.

Kindlasti tuleb ära märkida ka Cyrano de Bergerac (1619-1655), jälle prantslane, keda praegusel ajal tuntakse eeskätt Edmond Rostandi 1897. aastal valminud näidendi järgi. Eino Tamberg lõi temast lausa ooperi (1974). Kas Cyrano oligi säärane hiigelninaga seikleja, nagu teda laval kujutatakse? Ilmselt mitte. Ta oli hoopis ulmekirjanduse isa. „Teine maailm ehk Kuu riigid ja impeeriumid” ning „Päikese riikide ja impeeriumide koomiline ajalugu” kõlavad kui sissejuhatus „Tähesõdade” saagale. Paraku ilmusid mõlemad raamatud alles pärast autori surma ning on jäänudki kirjanduslooliste kurioosumide hulka.

Kas leiame ka väljastpoolt Prantsusmaad mõne barokk-kirjaniku, kelle teos väärib meenutamist? Ega ei leia küll. Väikese mööndusega ehk ainult inglane Daniel Defoe (1660-1731). Tema tuntuimat raamatut teavad kõik, aga lugenud on vähesed - „Robinson Crusoe” (1719). Iroonilisel kombel ei saanud teos ilmumisajal väga populaarseks, kuid praeguseks on robinsonaad muutunud omaette kirjandusliigiks. Suurema kuulsuse tõi Defoe’le hilisem, skandaalne ja vabameelne romaan „Moll Flanders” (1722). Kumbagi raamatut ma ilma kõhkluseta barokk-kirjanduse riiulisse siiski ei pistaks. Neis teostes on tunda juba läheneva klassitsismi ja valgustusajastu vaimu.

Loe ka seda:

Imelik, lase ruttu üks bergamasca, ma lähen Tali pruudiga tantsima!

Kirjanikud, ärge avaldage ausaid raamatuid!

Tõejärgne ajastu nõuab aina meisterlikumaid valesid

Olen valevorst, kes ausust ei salli. Hakkan kohe üle kere sügelema, kui pean tõtt kõnelema. Võeh! No tegelikult – kui vahelduseks veidi aus olla – ei peagi ma end tõega eriti vaevama. Mu valed on nii magusad, mahlased ja krõmpsuvad, et ausat juttu minult ei oodatagi.

Valetan, valetan, valetan, sest aususega ei jõua iial kuhugi. Või kas te olete kunagi näinud mõnd ausat (ja seejuures edukat) poliitikut, ärimeest, advokaati, sportlast või pornotähte? Kõik nad teesklevad, vassivad ja blufivad, igaüks omal moel ja vastavalt erialale. Fake it, until you make it, my dear! Ausameelsus on karjääri pidur, kujutlusvõimeta inimese tunnus.

Pealegi hoiab luiskamine aju vormis ning mälu värskena. Valetamine nõuab loovust, ettenägelikkust ja pidevat nuputamist. Valevorst ei saa olla vedelvorst. Tõe meenutamine ei nõua pingutust, aga kõikide udujuttude salvestamiseks ja meelespidamiseks peab olema treenitud mälu. Valetamine on üleüldse lõbus! Aga tõde, kuiv tegelikkus – lihtsalt igav.

Freepik

Seetõttu on mul väga raske mõista ka neid kirjanikke, kes panevad kirja ainult tõtt. No milleks? Kas juba on ununenud, et me elame tõejärgses maailmas? Tõde on vanade aegade igand, mis kuulub sinnasamma, kuhu hobuvankrid, vesiveskid ja õlilambid. Kolige ometi 21. sajandisse, te kirjutavad tolgused!

Kõige vastikumad tõejüngrid kirjutavad lausa iseendast, ikka „ausalt” ja „avameelselt”, jätmata valgustamata ühtki intiimsemat tahku oma elust. Kusjuures, ausus ja avameelsus on klišeelikud reklaamsõnad, millega meelitatakse naiivset tõejanunejat raamatut ostma-lugema. Kellele seda autobiograafide ausust õieti vaja on? Õnneks ei sünni kõik elulooraamatud või romaanid tõe tähe all. Paljude raamatute „ausus” on kokku luisatud. (Vt nt Ingmar Bergmani perversne „Laterna Magica”.) Inimene on üldiselt üks igav uimerdis, aga igaüks ei taha olla igav, mistõttu peabki selle puuduse kõrvaldamiseks jõuliselt valetama.

Omaette tsunft on luuletajad. Luule kuulub juba loomuldasa intiimasjade sekka. Ja ikka ilmutavad poeedid-poetessid oma ilasest avameelsusest tilkuvaid värsse, katkematult, raasu häbitundeta. Imesta vaid: kas nad ei pelga, et ausalt loodud, väga isiklikku luulet võib keegi nende vastu kurjasti ära kasutada? Aus luule on nagu aktifoto turuplatsil (või Facebooki seinal, aga sealt korjab tsensuurirobot selle kähku ära). Mis põhjusel luuletajad end niiviisi paljastavad? Haiglane liputamisihalus, ei muud.

Ausale kirjutamislaadile on veel üks seletus. Vabanemine. Jah, kirjanik, nagu mistahes looja, tahab teost avalikkuse ette poetades end vabastada sodist ja saastast, mis meelde ja mällu kogunenud. Ta tahab seda sodi ja saasta teistele näidata, et ka kõrvalseisjad saaks määritud. Miks ainult mina pean virtsa sees püherdama? Püherdage teie ka! Ja nii juhtubki, et tõde määrib kõiki, kogu maailm on üks sitaauk ja jääbki selliseks. Aitäh, tõejüngrid!

Aga mina ei kirjuta kunagi ausalt – see oleks ju imbetsilli tegu. Ma ei paljasta ega reeda end. Mul pole kavas kedagi oma kõntsaga kokku mäkerdada. Pakun puhtaid, lausa krudisevaid valesid, sest need teevad inimese ilusamaks ja ilma rõõmsamaks. Kärbsed pähe, muidu suu ei suitse!

Tähelepanelik lugeja võib nüüd küsida: aga igal pool ja igal ajal ei saa ju valetada? Mis juhtub suhtega, kui partnerile, abikaasale, oma kullakallile, päevast päeva luisata? Vahetpidamata petta saada ja ka ise petta – mis pagana suhe see on? Head nõu annavad sel teemal nublu ja Eplik oma hiljutise lauluga: „Lausu tõtt, kuid mitte täit, las petta saan vaid poolega. Tunnen, lihtsam on nii.” (See ei pruugi olla täpne tsitaat, sest nubliku mõminast on minusugusel kõrvavärdjal raske aru saada.) Ilus mõte. Jään endale kindlaks: lähedastega võib ka natuke aus olla, aga avalikult tuleb valetada.

Kui juba tsitaatide pildumiseks läks, siis säh, siin on veel kuldseid sõnu suurelt klassikult Oscar Wilde’ilt, kes olevat ühele oma sõbrale öelnud: „Mulle ei meeldi su huuled. Nad on sul nii sirged, nagu sa poleks kunagi valetanud. Ma õpetan sind valetama! Siis muutuvad su huuled ilusaks ja lopsakaks nagu antiikmaskidel.”

*

Kodune ülesanne: mis sa arvad, kui palju on eelnevas jutus tõtt?

a) 0%

b) 45,5%

c) 92%

Õigesti vastanute vahel loosin välja reisi Kuule.

Auhinna on välja pannud Käojaan.

Õige eestlase raamaturiiul

Sätime ritta!

Raamatuaasta on endiselt täies hoos. Sel puhul tasub ka kodused raamaturiiulid üle vaadata, sealt natuke tolmu pühkida ja tõsiselt mõelda, millised teosed peaks ühe õige eestlase riiulil kindlasti seisma. Ja mitte ainult seisma. Raamat pole sündinud kopitamiseks. Siin ta on, eestlase kohustuslik kirjavara, võtke heaks või pange pahaks. (Muidugi võib igaüks seda nimekirja vastavalt maitsele täiendada!)

„Kalevipoeg” (1857/1862)

Ühe tippsportlase elulugu

Kalevite kangest soost põlvneva hiiu, Eesti esimese kümnevõistleja elulooraamat on lugejaid juba üle 150 aasta inspireerinud. Muistne kümnevõistlus oli muidugi natuke teistmoodi kui praegune: tuli hektarite viisi põldu künda, lauakoormaid kanda, kivirahne loopida, maailma lõppu purjetada, tuuslarit tuuseldada, sortsidega heidelda, saarepiigat kabistada ja mis kõik veel.

„Kalevipoeg” on ühtlasi eesti kõige tuntum elulooraamat (Ita Everi „Elu suuruses” jääb ainult pisut alla). Kui raamat esmakordselt ilmus, ei võetud seda kohe omaks. Ka praegusel ajal leidub neid tublisid, kes meie rahvuseepose kaanest kaaneni läbi närinud, õige vähe. Enamik neist on rotid. Aga õpetliku ivaga „Kalevipoega” ei tasu sugugi karta. Loe ja pea aru: miks Kalevipoeg olümpiamedalit ei võitnud?

„Tõde ja õigus” I-V (1926-1933)

Viieosaline ellujäämisõpik (edasijõudnutele)

Kui arvad, et Netflixi sari "Squid Game" oli sünge, siis oota, kuni kohtud Andresega Vargamäelt. Siin pole sentigi auhinnaraha, ainult rohkelt tööd, rohkelt kannatusi ning aeg-ajalt veidi pekki ja herneid. Andres ostab talu. Tulevik paistab helge, kuni selgub, et naabripapi Pearu on kombinatsioon Voldemortist ja Tywin Lannisterist. Vargamäe „litsidel meestel” on rohkem kohtuvaidlusi kui Eesti advokaadid terve aasta jooksul menetleda suudavad. Talupidamine = 99% ropp töö + 1% lootust armastusele.

Ega järelkasvul paremini lähe. Indrek, Andrese poeg, saadetakse linna kooli, et ta sääl haritud inimeseks sirguks. Tulemus? Ta õpib mõtlema, mis on juba iseenesest suur viga. Teda tabab parandamatu deprekas.

Poolsegaseks muutunud Indrek satub revolutsiooniliste ideede keerisesse. On aeg muuta maailma! Aga näe, maailm ei taha muutuda. Eriti Eestis. Kõik nõuavad õigust, kuid keegi ei tea, mis see päriselt on. Kahjuks neelab revolutsioon ka rohkelt pappi ja närv peab olema külmem kui talisuplejal.

Indrek abiellub. See peaks olema ilusate aegade algus! Aga läheb nii, nagu suvise Eesti ilmaga: stardib päikesega ja finišeerib rahetormiga. Armastus kulub nagu pastakas – alguses kirjutab hästi, aga lõpuks jätkub tinti ainult surmatunnistuse jaoks.

Tagasi Vargamäele, sest miks mitte lõpetada seal, kus kõik juba alguses valesti läks? Põllud on alles, soo kah, hingehaavad niisamuti. Kus karuperses nood tõde ja õigus siis ikkagi on? (Vastus: pole aimugi, aga tasub edasi otsida.)

Kui tahad teada, miks eestlane armastab tööd ja kannatusi ja miks ta enam tänavaile protestima ei tule – loe Tammsaaret. Kui ei viitsi lugeda, siis pea meeles Veidemanni Reinu sõnu: „See on krestomaatiline tüvitekst, mitte postmodernistlik eskapistlik eksistentsialism!"

„Kevade” (1912-1913)

Rahvuspsühholoogilise süvaanalüüsi raport

Paunveres saab igavus otsa koolikella kõlinaga. Lutsu „Kevade“ on nagu Eesti oma "Sõprade" sari, ainult et Joey’sid on vähemalt kolm ja nad kõik kannavad takuseid talupojapükse.

Arno, introvertne pehmo. Kui Paunveres oleks telekas, vaataks Arno ainult dokusid ja tunneks end süüdi kõigis maailma hädades, mida seal näidatakse. Südamlik, vaikne, targem kui enamus. Unistab, armub, aga ei ütle suurt midagi – klassikaline eesti mees juba noores eas.

Teele, Paunvere printsess, kes oskab nii patsi punuda kui ka ussimürki tilgutada. Tüdruk, kes teab, et ta meeldib poistele, ja laseb neil enda pärast lahinguid pidada. Kui keegi teeb koerust, on Teele tavaliselt turvalises kohas, aga Tootsiga keerutatud polkat mäletab elu lõpuni.

Toots, Eesti kirjanduse esihuligaan ja köstri krooniline peavalu. Tänapäeval tuleks Toots kooli ATH-diagnoosi ja energiajookidega. Tema trikid koguks Tiktokis miljoneid vaatamisi. Tegudemees, kel on alati plaan – katastroofiline, kuid elluviidav.

Tõnisson, eestlaste (natuke vormi kaotanud) Schwarzenegger. Kui ta rusika lauale virutab, liigub piibli kaanel kuldne rist paigast. Tõsine, aus ja alati valmis rehkenduseks ja maadluseks. Tema moto võiks olla kaitseväe lipukiri: „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!“

Imelik, tippmuusik ja poole kohaga meesmodell Paunvere põlluservalt. Imelik annab palju kontserte, kekutab, poosetab, räägib üldiselt vähe ja kui räägib, siis Teele kuulab teda, suu lahti ja jalad laiali.

Kiir, snoobide pere võsuke, ninatark ja lobamokk, vares igas hädas. Kui Paunveres tehtaks raadiot, oleks Kiir seal saatejuht ja poliitpropagandist. Nõukogude ajal oleks ta olnud aktiivne partorg ja väsimatu KGB informaator.

Lible, filosoofist napsinina, kerkokella kolistaja. Puistab rohkelt mõtteteri, mis jäävad kõlama kindlamalt kui Lauri õpetussõnad. Kui elu annab Liblele sidruneid, teeb ta neist viina – ja jagab kõigile.

Köster, koolipapp, kelle igapäevane kasvatusmeetod vastab traditsioonilistele väärtustele: peksa piibli ja kepiga. Mees, kes usub siiralt, et tarkus jõuab õpilasele kiiremini pähe, kui tagant taguda. Tegelikult on tal pehme süda, aga ta ei näita seda välja, muidu kulub ruttu ära.

Laur, ainuke täiskasvanu Paunveres, kelle närvid on valmistatud terastraadist. Tark, rahulik ja õiglane mees, kelle ees võtab isegi Toots kaabu peast. Aga miks ta selle häälest ära viiuli Arnole sokutas?! Kui Laur oleks Pokemon, oleks ta ilmselt Alakazami ja Metagrossi ühine poeg.

Tehisarutus

Uitan krati õhulossis

Tuleb rääkida ajast ja arust. Tehisajast ja tehisarust. Avasin kasutatud raamatute poe Kaemuse kodulehe (kaemus.ee) ja uurisin, kas mõni mu surematuist teoseist on kah sinna sattunud. Jah, on: „Viisteist naeratust”. Tutvustav tekst kõlab nõnda.

Marek Kahro jutukogu „Viisteist naeratust“ koondab endas erinevaid inimtüüpe ja elulisi olukordi, mille keskmes on sageli ootamatud pöörded või peidetud motiivid. Iga jutt kujutab endast eraldiseisvat tervikut, kuid neid seob üldinimlik alatoon – otsingud, igatsused ja vastuolud, mis avalduvad kas vaiksete hetkede või ootamatute tegude kaudu. Juttude peategelased on enamasti tavalised inimesed, kelle elud kannavad endas midagi äratuntavat, kuid sageli ka kergelt nihestatut. Situatsioonid, millesse nad satuvad, toovad esile mõra argirutiinis, olgu see siis moraalne komistamine, veider kokkusattumus või sisemine murdepunkt.

Kahro tekstid on napisõnalised ja täpsed, dialoogid peavad kandma mitut tähendust, ja jutustaja roll jääb sageli varju. Mitmes loos varitseb aimatav iroonia või isegi must huumor, mis ei taandu pelgalt efektile, vaid on seotud tegelaste valikute ja väärtushinnangute paljastamisega. Naeratus – nagu pealkiri vihjab – ei ole alati siiras või rõõmus; see võib olla ka kaitserefleks, teesklus või viimane järelejäänud side normaalsuse ja laguneva sisemaailma vahel. Lugejale ei pakuta lihtsaid vastuseid, vaid pigem vihjeid ja võimalusi, kuidas iga lugu võiks edasi minna ka pärast viimast lauset.

Marek Kahro on eesti proosakirjanik, kes on avaldanud nii romaane kui lühiproosat. Teda iseloomustab täpne stiil ja huvi inimese psühholoogiliste seisundite vastu. Tema looming on sageli mõjutatud igapäevaelu tähelepanekutest, kuid ta lisab neile kihistusi, mis nihutavad tavapärase piire. „Viisteist naeratust“ on mitmetasandiline kogu, milles kirjutaja ei otsi sensatsiooni, vaid keskendub sisemisele pingele ja inimsuhete nüanssidele. See raamat sobib lugejale, kes hindab lühiproosa vormi, peenet karakterikujundust ja vaikse ärevuse atmosfääri.

Selle sõnalaviini on tekitanud ilmselgelt tehisaru ehk kratt. „Viisteist naeratust” ei ole mingil juhul jutukogu. Ühtki tegelast nimeliselt mainitud pole, sest kratt ei teagi neid. Ka süžeest pole jälgegi, ainult tohutu üldsõnaline laterdamine. Kes otsib „mitmetasandilist” lühiproosat, saab kõvasti petta. Ehkki jah, musta huumorit ja ootamatuid pöördeid võib tollest raamatust leida küll.

Kratt käitub nagu lobasuine koolipoiss – kui teemast mõhkugi ei taipa, siis luuletab midagi kokku. Seejuures tuleb jutt võimalikult pikaks venitada, küll üht-teist täppi läheb. Kratt on ainult mudeldaja, skeemitaja ja matkija. Ta ehitab õhulosse, millel sageli puudub toekas vundament.

Krati aju
Autor: Kratt

Veidi sirvides selgub, et ka teiste Kaemuses müügil olevate raamatute sisukokkuvõtte on loonud kratt. Ühest küljest on see mõistetav, sest tutvustada tuleb sadu raamatuid ja kratt aitab ülesannet tunduvalt kergemaks teha. Aga ei maksa unustada, et tehisaru kui töövahend pole veel piisavalt lollikindel. Muide, minu raamatute adekvaatsed tutvustused leiab vaevata suuremate raamatupoodide lehtedelt ja ka siitsamast blogist. Kusjuures, need kõik on kirjutanud luust ja lihast inimeseloom: mina.

Maailma avastamise lävel

Väikese Illimari suur koorem

Mõni kirjandusteos on nagu inimene, keda olen kunagi ammu korra kohanud, ta mõneks ajaks isegi unustanud ja siis – täiesti ootamatult – satun temaga uuesti kokku. Meist saavad head tuttavad ja pean tunnistama: ta astus mu ellu just õigel ajal. Nii juhtus minu ja „Väikese Illimariga”.

Esmakordselt puutusin Illimariga kokku juba esimeses klassis, aabitsasse valitud imelühikese katkendi kaudu. Väikevend avas oma küsivad silmad. Ta nagu imestas ja tahtis nagu midagi pärida. „Kuhu sa lähed?” küsis Illimar tema eest ja vastas ka ise: „Ma lähen linna.” /.../ Jah, nii läheb üks reisimees teele, hoolimata kaugest maast, äikesest, tuulest ja tuisust. Jumalaga, ela hästi, saja aasta pärast tulen ma tagasi!

Kui poleks olnud toda aabitsat ja toda katkendit, poleks ma ilmselt Illimariga iial kohtunudki. Aga see mänguline minekulugu ja „saja aasta pärast tulen ma tagasi” jäid sügavale õrnukesse ajukoorde. Illimari tagasitulekut ma päris sada aastat ootama ei pidanudki. Ainult kolmkümmend üks.

Mida öelda siinkohal Illimari aliase Friedebert Tuglase kohta? No mida tarka saab üldse öelda ühe niisuguse suurkuju iseloomustamiseks? Kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja, reisimees, ausoomlane, kirjanike liidu isa, esteet, stiilijünger, kirjanduspaavst. Tiitleid Tuklale jagub. (Tuglas käändub kui kõblas: Tuglas-Tukla-Tuglast). Aga isegi paavst on kunagi poisike olnud.

Illimar/Friedebert sündis Ahja mõisas. Olen säälkandis korduvalt käinud, küll Vastse-Kuustes, Moostes ja muidugi Taevaskojas, ent Ahja on seni tee pealt kõrvale jäänud. Kui kaarti vaadata, siis selgub, et ahjalased pole oma kõige kuulsamat elanikku unustanud. Ahjal asuvad nii Illimari nimeline tänav kui ka pood. Tallinnast Nõmmelt võib samuti leida Väikese Illimari nimelise tänava (endine Veere tänav), kus Tuglas koos abikaasaga pikka aega elas. Raamat ise paistab olevat unustusse vajunud, kuid loodetavasti mitte lõplikult.

„Väike Illimar” on ühe viieaastase poisi lugu. Mõis ja sellega seotud inimesed on tema jaoks esialgu ainus teadaolev maailm. Järk-järgult õpib ta seda tundma. Lisandub julgust ja kogemust. Juba käib Illimar härrastemajas kosjas, arutab naabrimehe ja mõisatöölistega tähtsaid asju ning ilmutab varakult peent moe- ja maitsemeelt: kriuksuvad kamassid on tema kallim varandus, mida ta teistele uhkelt näitama peab. Kõige suurem oht selles pisimaailmas on mõisa marupull.

Ent see maailmake jääb talle üsna pea kitsaks. Raamatu lõpuosas võtavad vanemad ette pika tee suurde linna ehk Tartusse ning Illimar läheb nendega kaasa, teadmata, kui tähtis paik saab sellest linnast temale (või Friedebertile) hilisemas elus. Teel olles mööduvad nad Võnnu kirikust, mille juures seisab „imepeene mõtliku näoga” karjapoiss, raamat käes. Illimar soovib, et näeks toda poissi kord veel. See on ilus viide Tukla eluaegsele kirjanduslikule kaaslasele Gustav Suitsule, kelle sünnikoht jääb Tukla omast vaid kümmekonna kilomeetri kaugusele. Suits kirjutas Võnnu kiriku kuulsaks tartukeelse „Kerkokellaga”, millele omakorda vihjab Betti Alver üdini võluvas „Väikeses perekonnaloos”. Need on oskuslikud ristpisted eesti kirjanduse lapitekis.

Mõtlen minagi vahel selle peale, mihuke ma viieaastaselt olin, mida tegin ja kus kondasin. Oli ilus aeg. Esimene juubel ning mitmed muud esimesed muljed ja seigad, mida siinkohal sõnadesse panna ei tihkagi. Viieaastaselt kolisin oma majja, seiklesin oma metsas, ronisin oma mäe otsa, mängisin oma koeraga ja karjatasin oma lehma. Kõik oli uus, põnev ja kergesti kaduv.

Väike Illimar seisab Suure Maailma lävel. Ta on valmis edasi minema. Kui mõisasse satuvad juudi leierkastimängijad, ei saa poiss neilt enam pilku. Ta järgneb neile, järgneb kunstile, mida need veidrad sellid endaga kaasa toovad. Ometi ei saa ta veel kuhugi minna. Kauged reisid, võõrsilolekud ja karmi elu tundmaõppimine ootavad alles ees.

„Väike Illimar” on Tukla loomingus mõnevõrra erandlik teos. Selle helgus ja siirus tõid ta lähemale laiale lugejaskonnale, keda kirjaniku senised nõudlikud siidikudumid enamasti ei huvitanud. Aga üks maavillane lapsepõlvelugu? Jah, palun!

Ometi lõpeb see helge lugu üllatavalt nukras helistikus. Väike üksildane Illimar tunnetab oma nõrkadel õlgadel tumeda maailma raskust. Ta tunneb üha kasvavat muret.

Õieti on su elu, väike Illimar, õnnelikum olnud, kui oled seda vahest ära teeninud. Ei, ära vaidle selle vastu, hoolimata kõigest kibedusest, mida oledki vahel kogenud. Inimesed on sulle üldiselt head olnud ja su elu on paremini läinud, kui sul endal oli selleks eeldusi. Oled seda ikka sügavamas südames tundnud ja tunnistanud.

Hõbevalge Kunksmoor läks kevadel keisri hullu juurde tõde ja õigust nõudma

Aga seltsimees laps eksis koos Rehepapiga lingvistilisse metsa

Pots-pots, kukkus mu postkasti kiri. Oled lugemisuuringus juba osalenud? Mis uuring? Aa, rahvusraamatukogu avaldas raamatuaasta puhul küsimustiku, et välja selgitada, kas eestlased on endiselt lugeja rahvas või on lugemisharjumused muutumas. Uuringu eesmärk on saada ülevaade Eesti raamatukultuuri ja lugemise kestlikkusest ning kirjasõna väärtustamisest.

Selge, teeme ära!

Palusin kratil joonistada pilt Kunksmoorist.
Tulemus on selline.

Esimene küsimus. Mitu raamatut sul kodus on?

Rohkem kui 500. Tahaks kekutada ja vastata: rohkem kui 1000, aga sellist varianti ei pakutagi. Peaks kõik need raamatud kunagi ükshaaval kokku lugema, aga selleks võib kuluda pool päeva. Või pool aastat.

Teine. Mitu raamatut loed aastas?

Jälle läheb käiku kõige kopsakam vastusevariant: rohkem kui 20. Nende seas paarkümmend paksemat ja paarkümmend õhemat raamatut. Küsimus pole tegelikult päris täpne. Peaks küsima, kui palju päriselt ka läbi loed. Mõni võib ka niisama sirvimist lugemiseks pidada.

Kolmas. Milliseid raamatuid võiks tunda iga eestlane? Pakkuda saab kuni viis teost.

Kahe esimesega on lihtne, „Kevade” ning „Tõe ja õiguse” eest ei pääse põrguski. Lisan viisikusse ka „Hõbevalge”, „Keisri hullu” ja „Kunksmoori”. Viis väga erinevat teost, mis kõik omal moel defineerivad eestlust, need on meie juur- ja tüvitekstid. Sorri, Kalevipoeg! Sinule kohta pole.

Neljas. Mis on kõige olulisem 21. sajandil ilmunud teos?

Mõtlen väheke ja ütlen „Lingvistiline mets”, ehkki kõrvu vahelt vuhisevad läbi ka „Seltsimees laps”, „Rehepapp”, „Serafima ja Bogdan”, „Klaaslaps” ja „Nullpunkt”. „Metsa” poole kaldun seetõttu, et olen ka ise metsa poole. Mikita istub mulle. Istub lausa pähe. Pealegi teeb „Lingvistiline mets” eesti lugejaga enam-vähem sama, mida „Hõbevalge” - kõditab rahvuslikku eneseteadvust ja tapab alaväärsuskompleksi.

Viies. Kas oled viimase aasta jooksul lugenud mõnd luulekogu?

Otse loomulikult! Alveri, Rummo ja Viidingu raamatuksed satuvad korduvalt pihku. Loen läbi, loen üle, loen välja, loen sisse. Need värsid ei värise.

Kuues. Parim aeg ja koht lugemiseks on...

suvi ja võrkkiik. Mis sest, et vabas õhus mulle lugeda ei meeldi ja võrkkiike ka pole.

Seitsmes. Kas oled sel aastal ostnud mõne raamatu?

Jah. Päris hulga. Kõige paremad on need, mis allahinnatud.

Laenutanud raamatu raamatukogust?

Jah. Ainult Mirkost.

Kuulanud mõnda audioraamatut?

Ei. Ma pole kunagi ühtki audioraamatut kõrva saanud. Samas – ennelõunati Vikerraadios kõlavad järjejutud liigituvad ka audiokirjanduse alla, või kuidas?

Lugenud mõnda e-raamatut?

Jah. Enamasti teaduslikku kirjandust.

Kasutanud mõnda lugemisäppi?

Ei. Mis loomad need lugemisäpud üldse on?

Kaheksas. Kas kuulud mõnda raamatuklubisse?

Ei. Aga oleks tore.

Üheksas. Kas oled sellel aastal käinud mõnel raamatuesitlusel?

Ei. Pole just kõige huvitavamad üritused, ausalt öeldes.

Kümnes. Kui tihti külastad raamatupoodi?

Üle kümne korra aastas.

Üheteistkümnes. Enamasti loen...

eesti keeles.

Kaheteistkümnes. Kas oled osalenud või plaanid osaleda mõnel raamatuaasta sündmusel?

Vastan jah, ehkki õige vastus on ei tea.

Kolmeteistkümnes. Kas oled mures eesti kirjanduse tuleviku pärast?

Ei. Miks peaks? Vaja on lugeda, mitte muretseda! Meil on nii palju ägedaid kirjanikke, sisukat ja mitmekesist kirjandust ilmub kuhjade viisi. Isegi kui lugejad välja surevad, siis kirjandus ei sure. Raamatud jäävad lihtsalt puutumatult tolmuma, kuni muutuvad mullaks ja kõduks. Raamatukõdust võrsuvad aga uued metsad.

Neljateistkümnes. Kui võidaksid 50 € raamatupoe kinkekaardi, millise teose ostaksid?

Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”. Kuradi kallis raamat (36,95 €), aga võiks riiulil olla.

Viieteistkümnes. Palun soovita lugemiseks mõnda head raamatut!

Mis seal ikka, soovitan ennast. „Poiss, kes mängis madudega”, mille kohta kratipoiss ChatGPT ütleb järgmist:

„Romaan ei keskendu ainult klassikalisele kuriteole, vaid ka psühholoogilisele sügavusele – peategelaste sisemaailmale, motiividele ja emotsionaalsele arengule. See lisab loole kihilisust ja muudab selle enamaks kui lihtsalt krimiromaaniks.

Raamat käsitleb tõsiseid ja tumedaid teemasid, nagu lapsepõlvetraumad, üksildus, võõrandumine ja vägivald. Pealkirjas olevad maod on sümboolsed – need võivad viidata ohtudele, salakavalusele, sisemistele hirmudele või psüühilisele painajale.

Kahro keel on küpse ja ladusa stiiliga, kirjeldused detailirohked, kuid mitte ülemäära pikad ja autor oskab pinget kruvida nii, et lugeja tahab edasi lugeda.”

Kratt teab, mida räägib.

Head raamatuaasta jätku!

Kolm meest piinapingis

Lumehelbekesed olid olemas juba enne meie aega

Hiljuti soovitas Youtube mulle vaatamiseks inglise komöödiat „Kolm meest paadis”, mis valmis täpselt viiskümmend aastat tagasi. Tõtt-öelda polnud ma sellest varem midagi kuulnud, aga kuna „Kolm meest paadis” on üks mu lemmikraamatuid (üks kahesaja neljakümne seitsmest, kui täpne olla – häid raamatuid on ju nii palju), siis vaatasin filmi kihku-kähku ära. Oli tore, aga üldsegi mitte naljakas. Pigem traagiline. Südantlõhestav!

Peaosalisi kehastavad Tim Curry (Jerome), Michael Palin (Harris) ja Stephen Moore (George). Curry tuntuim roll on ehk transvestiitne teadlane „Rocky Horror Picture Show’s”, mis tuli juhtumisi välja samal aastal kui paadifilm. Palin oli juba teada-tuntud Monty Pythoni liikmena. Moore’i rollid piirdusid peamiselt teatri ja televisiooniga, näiteks astus ta üles sarjas „Tagasi Bridesheadi”. Käsikiri küpses Tom Stoppardi käe all ja lavastas Stephen Frears. Aastaid hiljem löödi mõlemad rüütliks. Pole kahtlust, et filmi tegid asjatundjad. Muidugi on meistritööd alati lihtsam valmistada, kui materjal on samuti meisterlik.

Pixabay

Jerome K. Jerome oli korraga väga õnnelik ja väga õnnetu mees. Õnnelik seetõttu, et tema ees- ja perekonnanimi jäid kergesti meelde. Tihti juhtub, et inimese tagumine nimi püsib hästi meeles, aga eesmine ei meenu kuidagi. Või siis vastupidi. Jerome säästis kõigi mälumahtu. Õnnetu oli ta seetõttu, et isa oli talle pärandanud ka teise perekonnanime (mitte eesnime!), mis kompositsiooni ära rikkus. See nimi oli Clapp, millest hiljem sai miskipärast Klapka. Jerome otsustas, et talle piisab suurest K-st ja õigesti tegi. Üks K peab ikka vahel olema, et kaks Jerome’i omavahel segi ei läheks.

Tema tuntuim raamat „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)” ilmus 1889. aastal ja mõjub endiselt värskena. Ei ole talle veel klassikaks saanud raamatutele iseloomulikku hallitust külge kasvanud. Jerome’i keel on nii mahlane, täpne ja vaimukas, et tema raamatut võib lugeda ikka ja jälle, mõnu ei lahtu. Kusjuures, raamatus ei toimugi midagi tähelepanuväärset. No igatahes mitte midagi sellist, mida lehte panna. Aga raamatus võib ka igavatest asjadest kirjutada. On vaid kolm meest, koer ja jõgi. Ja kolossaalne eneseiroonia.

Ma ei tea, kas Jerome sattus ka päriselt kõigi nende sekelduste ja äparduste võrku, mida ta nii meeleolukalt kirjeldab – ehk on fantaasia siiski fakte kobestanud –, kuid igatahes pakub Thamesi käänulises sängis kulgev paadireis lugejale üksjagu äratundmis- ja kahjurõõmu. Kes poleks siis reisil mõnda ämbrit kolistanud. Teisest küljest: tore on näha, et kellelgi veel kehvemini läheb. Iseennast ja oma sõpru alandades ülendab Jerome lugejat. See on kindlasti üks põhjusi, miks raamatut ka enam kui sada aastat hiljem armastatakse. Kellele ei meeldiks vaadata teistele ülalt alla!

Jerome, Harris ja George on kolm absoluutset äput, kes ka kõige lihtsamate toimetustega hakkama ei saa. Juba ainuüksi kohvrite-kompsude pakkimine osutub vaevarohkeks seikluseks. Paadimatk, mis pidi olema tervist kosutav puhkus, muutub närvesöövaks kaoseks. Miski ei kulge nii, nagu plaanitud. Ananassikonservi avamine ilma konserviavajata lõpeb suisa katastroofiga. Hea veel, et kolmik sellest eluga välja tuleb.

Filmiversioon kannab raamatu vaimsust, ehkki stsenarist Stoppard on kolme kobakäpa juhtumistest valinud ekraanile vaid väikese osa. Film kestab natuke üle tunni, mis on ilmselt tingitud formaadist: „Kolm meest paadis” oli mõeldud ainult televisioonis näitamiseks. Tõstatan küsimuse: miks peab täispikk film kestma tingimata poolteist tundi? Vahel saab ka vähesega palju öelda. Filmi lõpp on raamatu omaga võrreldes hoopis mesisem (sõna otseses tähenduses), sidudes loo Jerome’i tegeliku eluga. Pärast seda, kui Jerome’il õnnestus Thames’i lainetest enam-vähem ühes tükis pääseda, saab temast kirjanik ja naisemees.

Raamatul on ka sügavam ajalooline mõõde. Hoolimata sellest, milliseid jubedusi 1880. aastate lõpul Thames’i kallastel sündis (aasta enne raamatu ilmumist tegutses Londoni tänavail tabamatuks jäänud Rappija Jack), mõjub „Kolm meest paadis” lausa muinasjutuliselt idüllilise panoraamina viktoriaanlikust Inglismaast. Jah, äpukolmikul veab küll pidevalt viltu, kuid need on ülemklassi viperused. Jerome ja tema sõbrad istuvad haljal oksal, nad ei näe nälga ega virele vaesuses. Tohutu teaduslik ja tehniline progress on koorekihi elu palju mugavamaks muutnud. Ka väikekodanlased saavad endale lubada natuke lõbu.

„Kolm meest paadis” tõestab must-valgel, et juba hiljemalt 19. sajandi lõpus oli olemas lumehelbekeste rass. Ja taevale tänu, et nad endiselt olemas on! Kui poleks lumehelbekesi, poleks ka lumememmesid.

Teine Eesti ei saa kunagi Esimeseks

Mis kurat sääl tagahoovis toimub?

Saja aasta eest tabas Eestit agulikirjanduse buum, mille algatasid Jüri Parijõe „Tsemendivabrik” ja August Jakobsoni „Vaeste-patuste alev”. Noore vabariigi madalamates ühiskonnakihtides sorimine muutus järgnevail aastail nii tavaliseks, et kui Oskar Luts viimaks oma jutustuse „Tagahoovis” lugejateni tõi, sülgasid tüdinud kriitikud selle pihta rohkelt tõrva ja tuld. Luts jäi justkui peole hiljaks, aga ometi – tagantjärele öeldes – saabus ta täpselt õigel ajal. Enamik toonaseid agulijutte on unustatud, kuid „Tagahoovist” ilmub aina uusi kordustrükke. Kui trükitakse, siis järelikult ka loetakse.

1933. aastal ilmunud „Tagahoovile” järgnes juba aasta hiljem ka teine agulinska – „Vaikne nurgake”. Neist esimene on tumedam, teine aga lõbusam. Mõlemad näitavad elukest kolmekümnendate Eestis, vahetult enne Pätsi pööret ja vaikivat ajastut, just sedasi, nagu ta oli. Ja eluke oli päris sitt. Lutsu aususes pole kindlasti põhjust kahelda.

„Tagahoovi” tegelaskonna seast leiame hulga venelasi, „Vaikse nurgakese” fookuses on sakslased, ehkki mitte eksklusiivselt. Mõlema tegevuspaigana võib ära tunda Lutsu kodulinna Tartu. Aga konkreetne tegevuspaik polegi nende jutustuste puhul oluline, vaeseid ja õnnetuid oigab iga linna uulitsal, nii tuna kui täna. Esimene maailmasõda, oktoobripööre ja kodusõda pillutasid miljoneid venelasi mööda ilma laiali, osa neist pudenes ka „Tagahoovi”. Saksa ja Vene keisririikide kokkuvarisemine muutis siinsed baltisakslased teisejärgu kodanikeks. Mõisate võõrandamine oli suurtele parunitele šokk, millest paljud ei toibunudki. Selle järelmitest kõneleb „Vaikne nurgake”.

Aga astugem kõigepealt „Tagahoovi”. Eesti kirjandusest ei leia naljalt ühtki teist nii tuntud teost, mille peategelane oleks õilsahingeline venelanna. Lutsu tundjale ei tule see üllatusena, oli ju ka kirjanikuhärra ise abielus slaaviverd naisega. Kusjuures, „Tagahoovi”-Tatjana on enam-vähem täpselt tegelikkusest maha kirjutatud, tema algkujuks oli Tatjana Tamm. Olen isegi käinud Kastani tänaval otsimas toda õiget Tatjana maja ning Villa Hortensiat. Ei leidnud. Aga ehk on Lutsu Tagahoov samasugune poolnähtamatu paik nagu Paunvere. Südamega tunned, aga silmaga ei näe.

Kui Taavi Libe peaks tollesse Tagahoovi sattuma, korjaks ta sealt „Märgatud Eestis” jaoks üles vähemalt kolme hooaja materjali. No kes seal mesitarus kõik ei sumise: endine valgekaardi ohvitser elumees Belski, sõnnid Bražnikovid, mustakunstiprofessor Pastelli ehk Pastel, pesunaine Veika ja tema tütar Roosi, nahavedajast kingsepp Kapral, autojuht Timka, voorimees Kohv, tema räpane naine Fenja ja äranälginud lapsed, salaviinaärikas Silk-Leib, sildimaaler Trei, klempner Trumli-Sass ja kärner Soin. Lisaks Vint, kes on nagu advokaat ja ei ole ka, Pragi, kes on ajakirjanik ja ei ole ka ning vahel jõlgub sääl päevavaras Murkin, kes on vist üliõpilane ja ei ole ka. Aeg-ajalt teeb Tagahoovi asja politseinik Kärt. Siiski kulgeb elu ses mikroriigis oma seaduste järgi – ja ikka viinavulina saatel.

Mõnigi mõte, mille rahvakirjanik venelaste suhu pani, kõlab endiselt aktuaalsena, nagu oleks seda kusagil bussipeatuses või poesabas oma kõrvaga kuulnud. Maria Sergejevna ütleb: „Lõppude lõpuks see siin ju ongi endine Venemaa, aga mitte mõni Pariis või Berliin, kus meie omad juba ammugi on väliselt ja osalt ka olemuselt ümber viksitud.” Ülbe boss Tibilkin teatab: „... seegi kamalutäieke venelasi, nagu te ütlesite, peaks nüüd ühte hoiduma nagu esimesed kristlased nende tagakiusamise päevil. Kas meiegi praegu ei meenuta esimesi kristlasi?” Lutsu ajaga võrreldes on praegune vene kogukond muidugi hoopis priskearvulisem ja väljendidki vängemad, agressiivsemad.

Pixabay

„Vaikne nurgake” on edasi antud tudeng Heino Andersoni silmade läbi. Siingi astub lugeja ette lutsulikult kirju-mirju seltskond: kadakasaks Vestberg, tema naine Elviine ja tütar Heete, ämmamamma Traubenberg, allakäinud endine mõisnik Lücke, poolpime mutike Leise, kokk Zarubajev, aednik Padrik ja „magus poiss” Rein.

Lücke ütleb välja selle, mida ilmselt paljud siiajäänud saksa mõisnikud oma hinges kääritasid: eestlane on küll töökas talupoeg, aga õiget peremeest temast ei saa. „Vaikse nurgakese” ilmudes oli Hitler juba võimule pääsenud ning noorukesed demokraatiad kukkusid nagu doominoklotsid kolks-kolks. Kohalikud sakslased unistasid – kes kainelt, kes viinauimas – saksa võimu tagasitulekust, mis teinuks lõpu eestlaste tekitatud ülekohtule. Maa oleks vanadele mõisnikele tagastatud ja seisuslik au taastatud. Ajalool oli aga varuks veel üks krutski. Kui saksa sõdurid 1941. aasta suvel Eestisse jõudsid, oli suur osa sakslastest Hitleri kutsele järgnedes siit juba lahkunud.

„Tagahoovis” pääses nõukaaegsest tõeministeeriumist puhaste paberitega läbi. 1956. aastal valmis raamatu ainetel ka film. Ehkki vana mõrtsukhai Stalin oli juba ammu maha kärvanud, kestis tema aeg veel edasi ning seetõttu on ka „Tagahoovi”-film punaselt didaktiline, et nõukogude rahvas saaks ikka täie selgusega aru, kui halvasti „kodanlikus” vabariigis elati. „Vaikne nurgake” nõudis vene tsensuurilt aga rohkem tähelepanu. Näiteks on Luts kogemata kombel maininud Emajõe ääres valvavat Kalevipoja kuju ehk Vabadussõja monumenti. Filmi pole „Vaiksest nurgakesest” tänini, ehkki kobeda tragikomöödia saaks sealt kindla peale välja võluda.

Kui otsida kummastki jutustusest moraali, mis ka praegust inimest kõnetaks, siis kõlab see üsna lihtsalt: Teine Eesti, see õnnetute ja armetute, elule ja ajale jalgu jäänud saatuse vaeslaste Eesti on sama vana kui Esimene, õnnelike ja edukate Eesti. Mõneski hoovis ja nurgakeses pesitsevad ikka veel Tatjana, Lücke, Veika, Zarubajev, Fenja, Padrik ja Silk-Leib, kes peavad iga päev pingutama, et kuidagi ots-otsaga kokku tulla. Nad pole võitlejad, vaid kannatajad, vahel lootjad, aga enamasti meeleheitjad.

Teine Eesti ei saa kunagi osaks Esimesest. Müür on vahel, nagu vanasti Berliinis. Vahel harva õnnestub mõnel Teise Eesti kodanikul pageda Esimesse Eestisse. Kõvasti vaeva, kõvasti vedamist, mõlemat läheb vaja. Vaeva näevad paljud, kuid vähestel veab.

Aga riik? See kõikvõimas riik, need sellid seal Toompeal, kas nemad ei saa aidata? Ei. Kuidas sa aitad seda, kellel lihtsalt ei vea?

Loe ka seda:

Kuida võiksin ühekorra suurt luua, kui ma suurt armastust ei ole tunnud?

Anna Karenina tuli rongi alt välja

Raudsel teel kihutav nõiakatel määrab saatuse

Esimesed rongid jõudsid Eestisse 1870. aastal, kui valmis raudteeliin Paldiski, Tallinna ja Peterburi vahel. „Anna Karenina” esimese jao ilmumiseni jäi veel viis aastat. Muide, Tolstoi olevat ronge põlastanud. Ometi mängis surm talle vingerpussi: kirjanik lahkus siitilmast jaamaülemale kuulunud majas. Ka Charles Dickensile ei meeldinud rongid. Tema sulest on ilmunud näiteks osalt satiirilise, osalt kummitusliku sisuga „Mugby Junction” (1866). Rongid mängivad oma saatuslikku mängu ka Emile Zola romaanis „Inimelajas” (1890).

Pixabay

Rongid ja raudteed on inspireerinud meiegi kirjandustähti, võtkem või Juhan Liivi „Eile nägin ma Eestimaad”, mis olevat sündinud pärast seda, kui luuletaja esimest korda rongiga sõitis. Maast-madalast tunnevad kõik Ellen Niidu „Rongisõitu”, mis ilmus trükis juba 1957. Väikene raamatukene tõi aga loojale nii kopsaka honorari, et ta võis selle eest lausa oma veduri osta. (Õigemini auto.)

Kui rongid kirjandusse ilmuvad, siis hakkavad tavaliselt juhtuma õnnetud lood. Rong võiks esindada ka arengut, õitsengut ja edukäiku, ent autorid eelistavad pessimistlikumaid suundi. Raudteele sattunud vaesekesed muretsevad ja märatsevad, hulluvad ja hukkuvad. Rongi klaustrofoobne keskkond pitsitab psüühikat, tuues päevavalgele koletisi ja peletisi. Ainult raudsete närvidega kangelased tulevad rongi alt välja.

Raudne püüton liigub oma rööpail ikka edasi, kindlal teel, kindlas sihis, kuid inimesed tema kõhus lähevad mõnikord omadega hoopis tagasi, tumedasse minevikku. Igas teises vagunis võib reisida mõni kättemaksuingel, vahel ilmub neid parvedena. Nii juhtub näiteks Agatha Christie romaanis „Mõrv Idaekspressis”.

Kirjanduses ei sõida reisijad rongiga ainuüksi punktist A punkti B, nad läbivad sageli ka vaimse teekonna, mis ei lõpe alati hästi. Rong viib tegelased uude ellu või hoopis ohtude epitsentrisse. Raudtee on liikumatu, aga ometi liigutab – midagi, kedagi, kuidagi. „Harry Potteri” saagas toimib rong vahendajana siin- ja sealpoolse, tavalise ja maagilise maailma vahel. Kui Harry käiks Sigatüüka kooli takso või lennukiga, poleks tema sõit pooltki nii müstiline.

Rong on tõesti nõiduslik masin. Rongis saavad kokku neli ürgset elementi: tuli ja vesi sigitavad auru (õhk), mis paneb liikuma raua (maa). Moodsal ajal pöörlevad rattad muidugi vähem romantiliselt, diisli- ja elektrijõul. Eestlased kui põline maarahvas ei näe rongis paraku mitte nõiakatelt, vaid porgandit.

Karamellipruunike ja seitse lesbitüdrukut

Kas printsessid ei tahagi enam printsi saada?

Aasta suurima kinokatastroofi tiitel läheb tänavu Disney „Lumivalgekesele”. Harva juhtub, et vaatajad ja kriitikud on milleski täiesti ühel meelel, aga seekord noogutavad kõik: uus film on tõesti halb. Katastroofi ennustati juba paari aasta eest, kui sai selgeks, et tütarlast, kes peaks paberite järgi olema „valge kui lumi”, hakkab mängima latiinotar. Pöialpoisse pidid esialgu kehastama päris pöialpoisid ehk kääbused, kuni üks kääbusest näitleja leidis, et selline asi ei lähe mitte. Kõige tipuks nimetati pöialpoisid ümber maagilisteks olenditeks. Muide, 1877. aastal ilmunud esimeses eestikeelses tõlkes nimetatakse neid seitset olevust hoopis mäemehikesteks.

Multifilmis oli Lumivalgekesel ainult üks suur unistus – minna printsile mehele. Moodsad Disney printsessid pole printsidest enam eriti huvitatud. Kas praegused printsessid on siis teistlaadi anatoomilise ehitusega? Noor neiu tahab ju ikka meest, see on igati normaalne. Östrogeen säriseb ja munasarjad praksuvad. Ainult printsi kuninglikud niuded suudavad seda palangut jahutada. Uus Lumivalgeke unistab hoopis riigi juhtimisest, alamate kamandamisest ja käskimisest. Kusjuures, ta teeb sellega algust juba pöialpoiste juures. Prints on tema jaoks lihtsalt dildo asendaja.

„Lumivalgeke” (varasemalt ka „Lumivalguke”) on üks maailma tuntumaid muinasjutte. Ainuüksi seetõttu on moodsaid mõttesuundi arvestav ümberjutustus paras risk. 1937. aasta detsembris esilinastunud „Lumivalgekese” täispikk joonisfilm oli kinokunsti muutnud revolutsioon, värske tõlgendus jääb aga läbikukkunud meeleavalduseks. Senised Disney poppidel multikatel põhinevad mängufilmiversioonid on olnud enamasti tublid rahamasinad, „Kaunitar ja koletis”, „Lõvikuningas” ja „Aladdin” kogusid üle miljardi dollari kassatulu. Juba praegu on selge, et karamellipruun Lumivalgeke sellesse ritta ei astu.

Multikatest mängukate vorpimine pole iseenesest patutegu. Juba ligemale kolmekümne aasta eest tuli Disney välja „101 dalmaatsiakoeraga”, mis põhines samanimelisel 1961. aasta joonisfilmil. Ometi mõjub dalmaatslaste mängukas hoopis enam iseseisva filmina kui kõik viimase kümne aasta jooksul loodud rimeikid. Glenn Close’i läbinisti õel moenarr Cruella De Vil kuulub nonde ikooniliste rollide hulka, mida nii lihtsalt ei unustata. Lumivalgekese kurja võõrasema mängiv Gal Gadot oleks pidanud Close’ilt õppust võtma: kui tahad mõjuda kurja nõiana, ära karda olla naeruväärne. Vastasel juhul oled ainult naeruväärne. Vähemalt ühe asjaga pani aga Disney kompanii oma uues „Lumivalgekeses” täppi. Türanlikku valitsejat, sisuliselt fašisti, mängib juut. Selline see meie maailm praegu on.

*

Eks Lumivalgekese lugu tuntagi peamiselt Disney multika järgi, mis paiguti natuke hirmus, aga valdavalt ikka lõbus ja helge. Üle kahesaja aasta tagasi kirja pandud vendade Grimmide versioon on seevastu nii sünge ja võigas, et selle põhjal saaks toota hoopis õudusfilmi, mis oleks alaealistele keelatud.

Grimmide loos on Lumivalgeke alles seitsmeaastane. Seitse pöialpoissi ja seitsmeaastane tüdruk – muinasloole omane parallelism. Kurja kuninganna kriminaalsetele tegudele lisandub seega raskendav asjaolu, ta püüab iga hinna eest tappa väikest last. Kui kütt toob kuningannale Lumivalgekese kopsu ja maksa (tegelikult pärinevad need metssealt), laseb õel naine need ära keeta ja lõunaks serveerida, arvates muidugi, et sööb oma kasutütre siseelundeid. Ehk siis: kuninganna harrastab kannibalismi.

Ka prints, kes Lumivalgekese lõpuks kosib, on pehmelt öeldes kahtlane tüüp. Kui Lumivalgeke on mürgitatud õuna hauganud ja surmaunne suikunud, valmistavad pöialpoisid klaasist kirstu ning paigutavad tüdruku laiba mäe otsa. (Haarake nüüd oksekotid!) Jahikäigul viibiv prints näeb teda ja tahab tüdrukut kohe endale saada. Pöialpoisid puiklevad esialgu vastu. Prints aga palub: „Kinkige ta mulle!” Nii et vähe sellest, et prints on pedofiil, on ta ka nekrofiil. Kui printsi teenrid kirstu üles tõstavad ja liikuma hakkavad, komistab üks neist ning mürgiõuna tükk pääseb Lumivalgekese kurgust lahti. Jeesus tõusis surnuist üks kord, Lumivalgeke lausa kolm korda. (Kuninganna oli teda varasemalt üritanud tappa ka pihikupaela ja mürgitatud kammiga.) Nekrofiilne prints ei lasknud aga pettumusel välja paista ning viis Lumivalgekese ikkagi endaga lossi.

Ka kuri kuninganna sai pulmakutse. Veidi kõhelnud, otsustas ta kutse vastu võtta, et see neetud kasutütar veel kord oma silmaga üle kaeda. Paraku ei hoiatanud võlupeegel teda selle eest, millise karistuse pruutpaar talle välja oli mõelnud. Kuningannale toodi sütel kuumaks aetud tuhvlid (just nii Grimmid neid põrgulikke jalanõusid nimetavad) ja teda sunniti neis niikaua tantsima, kuni ta surnult maha langes. Hispaania inkvisiitorid oleks toda hukkamisviisi kadestanud.

*

Ootan huviga uusi „Lumivalgekese” ümberjutustusi. Disney ei tohiks lasta end läbikukkumisel heidutada, vaid tuleb ikka täie auruga edasi põrutada. Järgmises filmis võiks printsi mängida näiteks Andrew Tate. Naised ju armastavad naisevihkajaid. Kurja kuninganna rolli sobiks hästi Kaja Kallas. Lumivalgeke olgu mustanahaline. Või hindu. Seitsme pöialpoisi asemel võiks ekraanile astuda seitse maagilist lesbitüdrukut. Kas habemega või habemeta, sel pole tähtsust.

Jalutuskäik Eesti kirjanduse kalmistul

Kena "Kevade" on jälle käes!

Raamatutest on mõtet filmi teha ainult nende jaoks, kes ei oska lugeda. Kõige rohkem elab selliseid inimesi viimastel andmetel Tšaadis, Malis ja Lõuna-Sudaanis, ka Botswana ja Afganistan ei jää kaugele maha. Täisealiste kirjaoskajate osakaal jääb neis riikides alla 40%. Eestis peaks kirjaoskajaid olema lausa 99,87%. Ometi ei käinud "Tõde ja õigust" kinos vaatamas need tühised 0,13%, vaid kõvasti üle paarisaja tuhande inimese. Mis toimub?!

Loomulikult pole kirjandust võimalik üks-ühele filmikeelde tõlkida. Mõndagi läheb kaotsi, mõndagi tekib asemele. Kurb, et raamat jääb alati kaotajaks. Kui kogu see kõrilõikajate bande – stsenaristid, režissöörid, operaatorid, kostümeerijad, grimeerijad ja kunstnikud – on raamatust üle käinud, pole temast enam liha ega hinge alles. Raamat sureb, kui temast film tehakse.

Vikerraadio kutsus kirjanduse päeva puhul kuulajaid üles valima oma lemmiksurnut. Ehk siis parimat filmi, mis on valminud mõne eesti kirjandusteose põhjal. Esikümnesse jõudnud filmivalikus oli väikseid üllatusi, aga võidulaip oli muidugi algusest peale selge. Eestlased armastavad Lutsu "Kevadet", mille tappis 1969. aastal Arvo Kruusement. Kuidas mõrtsukat karistatakse? Tema tapatööd näidatakse telekas igal võimalikul juhul.

Tähelepanu väärib, et esimese viie seas on lausa neli debüütfilmi. Lisaks "Kevadele" ka "Tõde ja õigus" (Toom), "Seltsimees laps" (Siimets) ja "Nukitsamees" (Karis). Kusjuures, kaks neist – "Tõde ja õigus" ja "Seltsimees laps" valmisid Eesti Vabariik 100 programmi raames. Kui palgamõrvar on hästi tasustatud, siis raiub ka tema kirves teravalt.

Üllatav on "Viini postmargi" jõudmine esikümnesse. Kuuekümnendate menunäidendi (autor Ardi Liives) põhjal valminud filmi (režissöör Veljo Käsper) suur edu reedab ehk ka seda, et hääletusel osalenute keskmine vanus ulatub kindlalt üle neljakümne. Või isegi viiekümne. Aga kes teab, võib olla on valetamise kahjulikkusest kõneleva filmi üles leidnud ka nooremad põlvkonnad.

"Nimesid marmortahvlil", mis jõudis hääletusel tublile seitsmendale kohale, võib pidada eesti filmi taaskäivitajaks. Üheksakümnendail vajus kodumaine kinokunst sügavale pimedusse. Aastal 2000 ei valminud meil ühtegi täispikka mängufilmi. Kivikase romaani põhjal vändatud film, samuti debüüt, seekord Nüganeni oma, tõi rahva jälle kinno ja algas eestimaise filmi uus tõus.

"Ukuaru", mida hääletajad samuti kümne parima sekka valisid, on mõnevõrra kummaline nähtus Eesti kinoajaloos. Leida Laiuse film põhineb vaid poolel raamatul (teine pool ei ole tõesti kuigi inspireeriv) ja tõstab esile ürgnaise Minna elu ja kannatused. Moodne naine Kaili, teatud mõttes Minna vastand, visati filmist välja. Küllap põhjusega. Ilmselt ei peetaks "Ukuarut" üldse meeles, kui Arvo Pärt poleks seda oma muusikaga, eeskätt muidugi ikoonilise valsiga, igavikku kirjutanud.

Rahva lemmikfilmide sekka on jõudnud ka üks parimaid eesti õudukaid läbi aegade: "Nukitsamees". Mina ei julgenud seda lapsena igatahes vaadata. Ja pimedaga metsa minna ei kavatse ma mingil juhul. Iga kuuse ja tamme otsas võib mõni sarviline elukas varitseda.

Mida öelda "Nipernaadi" kohta, mis samuti paljude südamed võitnud? Tüüpiline näide sellest, kuidas üks erakordne raamat lihunikunoaga ära retsitakse. Gailiti loomingut on raske, tegelikult võimatu ekraanipurki suruda. Tõnu Kark ei ole minu silmis Nipernaadi, nii nagu Priit Võigemast pole Oru Pearu ja Aare Laanemets pole Toots.

Tean-tean, iga režissööri jaoks on paras Heraklese ülesanne leida lugejate vaimusilmas juba elustunud värvikale tegelasele vääriline kehastaja. Kaljo Kiisk otsis seda õiget Nipernaadit maa alt ja maa pealt ja lõpuks lõi käega – las Kark mängib. Laanemets ei pidanud algselt üldse Tootsi kehastama. Osa võtteid oli juba võetud, kui senine osatäitja minema löödi ja kiirkorras uus poiss asemele otsiti.

Aga film kui obsessiivne üritus luua reaalsuse illusioon koosnebki sageli juhuslike valikute jadast. Kirjanduses, väidan ma, on juhustel hoopis vähem ruumi, sest selles vallas sünnib teos kahe võrdväärse looja – autori ja lugeja – koostöös. Filmi puhul on vaataja kõigest passiivse osalusega konstateerija.

Minu halastav loomus andestab neile filmitegijatele, kes raamatut/näidendit ei tapa, vaid ainult vigastavad. Ehk siis: lasevad end kirjandusteosest inspireerida, kuid ei võta seda täiel määral filmi aluseks. Niisugune on hääletusel kolmandaks tulnud "Viimne reliikvia". Bornhöhe "Vürst Gabrielist" on laenatud vaid peategelased ja üksikud tegevusmotiivid, suurem jagu on aga stsenaariumi autori Arvo Valtoni fantaasia. Ka selle filmi õnnestumisele aitas kaasa muusika. Paul-Eerik Rummo tekstidel põhinevad laulud, millele Uno ja Tõnu Naissoo pidid ebainimlikult kiiresti viisid looma (esialgne muusika visati prügikasti), elavad juba üle viiekümne aasta oma elu.

Miks eestlased "Kevadet" nii kõvasti armastavad? Sellele on juba korduvalt vastatud ja ei lisa minagi miskit uut. Me kõik oleme lapsed olnud ja koolis käinud ja mõne Tali, Tootsi, Kiire, Tõnissoni või Teelega kokku puutunud. Nostalgia, nostalgia.

Ometi ei tasu leppida ainult Kruusemendi "Kevadega". Vahel tasuks "Kevade" haud lahti kaevata, Lutsu lapsuke taas maapinnale tuua ja talle lugedes elu sisse puhuda. See on see lugemise vägi. Raamat ärkab ikka, alati ja uuesti ellu, kui ta avatakse ja läbi loetakse.