31. märts 2013

Külastage pajusid, küsige lindudelt

Veed ei voola veel. Aga pajud, kes ennast ikka vesisemate kohtade lähedale on sokutanud, näitavad juba esimesi urbi. Esialgu üsna häbelikult, mis neist uttedest ikka välja lasta, kui hanged alles täismehele põlvini. Pajupilli lõikamise aega annab vist päris kaua oodata. Öeldakse, et alles esimene kõuekärgatus ehmatab pajul koore lahti, siis hea oksast muusikariist väänata.

Tuuled on vinged ja lumevallid sulavad visalt. Tänavused külvid kipuvad hilja peale jääma. Aga mis seal ikka. Päike käib kõrgelt ning tema võim näib igatahes murdmatu. Kevadet ei keela keegi. Tema tuleb omasoodu, kahlab kasvõi läbi hangede ja poetab siia-sinna valge jääkirme alla kahvatuid kellukesi.

Õhus on priiust. Alles äsja tähistati koguni priiuse põlistamise päeva. Imelik ja samas pööraselt uhke nimetus ühele kõledavõitu kevadpäevale. Mõnus on mõtelda, et me saame elada õnnistatud maal, kus priius on igaveseks põlistatud. Ehk on see vaid terendus, illusioon ja meelepett? Priius püsib nõnda nähtamatu ja kuuldamatuna, et vahel tekib küsimus, kas ta on üldse olemas. Küsime lindudelt, nemad teavad.

Linnud hakkavad tagasi tulema, esimene kuldnokk käis juba katuseharjal vilistamas. Miks ta tagasi tuli? Siin on ju nii külm. Tema tahab aga ikka kodumaad näha, tahab siin pesitseda ja sulgida. Nõnda teevad mõned inimesedki, kes koos rändlindudega lahkuvad ja kõledatest ilmadest hoolimata naasevad. Nemadki teavad, mis on priius. Nad naudivad seda.

Priiust märgatakse siis, kui suu janutama kipub. Nõnda värvitu, lõhnatu ja vaikselt vulisev on priius – nagu vesi. Esimeste urbadega pajud kummardavad ikka vee poole. Nad teavad, mis vesi väärt on. Pääseks ta vaid rutem voolama. Kui jää ainult praguneks…!

22. märts 2013

Ei poeet ole saatuse soosik

Kes ma olen? Ainult unistaja.
Öödes kulub silmist sinileek.
Siin ma veetsin lühikese aja.
Teiste hulgas käisin tüki teed.

ETV2 näitas mitme nädala jooksul telesarja ühe mõjukama, värvikama ja vastuolulisema vene luuletaja Sergei Jessenini elust. (Kirjutan, et mõjukas, värvikas ja vastuoluline – aga milline 20. sajandi algupoole vene poeetidest seda polnud!) Jah, elu oli tal tormiline, millest nüüdki lausa legende räägitakse. Surma poleks ehk põhjust mainidagi, suured poeedid on ju surematud. Vähemalt vaimu poolest. Mis Jessenini kehaga juhtus, on jäänud nagunii hämaraks. Mahlakad spekulatsioonid on andnud ainest ka telesarja tegijatele. Jessenini väidetava mõrvaloo uurimine, mis Gorbatšovi võimuletuleku aastal käivitub, ongi sarja raamjutustuseks.

Selle maailma kiiresti läbin.
Mulle lõbusalt lehvita vaid.
Täna öösel ma Kuu juures nägin
helke sügisest mahedaid.

Mu esimene kokkupuude Jesseniniga oli millalgi gümnaasiumipäevil kirjandustunnis, kui arutluse alla sattus „Kiri emale“. Ah, milline luuletus! Tekkis himu ise kah luulevormis kirju saatma hakata. Lüürilised, korralike riimidega luuletused on mind alati köitnud, loodusest, maast ja ilmast saab lõputult värsse sepistada. Jessenini värssidesse on settinud romantiline elutarkus ja karge nukrus, mis võib ka 21. sajandi inimest kõnetada – ja isegi vaimustada. Telesari lisab Jessenini legendilõõma toiteks sületäie krõbedat risu. Samas pole Jessenini-mõõtu poeedi elulugu tarvis raamida lihtsakoelise kriminulliga. (Kellele meeldivad laibad, siis palun väga!) Vaja on vaid nutikat lavastust ja peaossa piisavalt tugevat näitlejat, kes suudaks ajaloolist isikut vääriliselt mängida. Jesseninit kehastanud Sergei Bezrukov ei tohiks eestlastele võõras kuju olla: ta on astunud üles näiteks suurfilmis „Admiral“ ja sarjas „Brigaad“. Lisaks sellele on ta saanud mängida veel kaht suurt vene poeeti-trubaduuri – Puškinit ja Võssotskit. Bezrukovi osatäitmisele ei oskagi midagi ette heita, meeldejääva rolli ta igatahes tegi. Vastuoludest pungil roll on igale näitlejale tänuväärne materjal – ole ainult tubli ja mängi ära.

Jessenin oli ekstaatiline, hüperaktiivne tegelinski, keda oleks paslik võrrelda kiirelt ja heledalt põleva säraküünlaga. Kolmekümne napi eluaastaga jõudis ta hirmus palju ära teha – sealhulgas neli korda abielus olla. Konstantinovo külast võrsunud Serjoža oli talupoeg ainult päritolu poolest. Maatööga puutus ta kokku vähe. See ei olnud muidugi takistuseks, et esitleda end Moskva haritlaskonnale täisverelise talurahva laulikuna. Tema nägemus Venemaast ja vene rahvast oli loomulikult ilustatud, kuid vahest oligi see peamine põhjus, miks publik teda imetles ja Kremli ketikoeradki talle saba liputasid. Revolutsioonidest ja kodusõjast muserdatud Venemaa vajas bardi, kes talle puhtast südamest oode laulaks. Jessenini kaasaegne (ja konkurent) Majakovski kirjutas järelehüüdes: „Teie suutsite ju sellist luua, mida ükski pole loonud veel.“ See kõlab liialdusena, kuid ainult meie luulevaeses ajas.

Nagu palverändur vaga
ringi käin su taeva all.
Kängus paplid küla taga
kiratsevad helinal.

Näib täiesti uskumatuna, et vähem kui sajandi eest võis ka luuletaja olla superstaar, kelle sõnal oli jõudu. Staaride müstika püsib aga tihtipeale paradoksidel. Jessenini tegevus ja olemus pakuks tänapäevalgi kõmureporteritele leiba, saia ja sepikut. Moraalijüngrid saaks aga võimaluse osutada allakäigutrepile, mis ootab vältimatult ees kõiki märsilohistajaid, kes ei taha korraliku kodaniku kombel tööd teha. Nojah, Jessenini joomingud ja löömingud ei kõlbaks tõepoolest oiviku CV-sse, kuid kunstnik – iseäranis see, kes ikoone pühaks peab – ammutabki inspiratsiooni isiklikest piinadest. Tõelise kunstniku muusad on põrguinglid!

Omaette tore teema on muidugi see, kes kellega magab. Hoolimata seigast, et Sergei Aleksandrovitš oli parandamatu eneseimetleja, laskis Amor tema läheduses lendu arvutult palju nooli. Kõiki Jessenini armukesi ja armastusi ei suudaks vist ükski tema biograaf lõplikult kaardistada. Telesari keskendub kõige enam Jessenini abielule tantsijanna Isadora Duncaniga, kes oli temast juhtumisi ligi paarkümmend aastat vanem. Millel see suhe üleüldse põhines? Ei mõistnud nad ju teineteise emakeeltki. Või mida nägi põhjakäinud joodik-poeedis Lev Tolstoi lapselaps Sofia?

Sind, mu kallis, ei armasta mina,
oled kaja, oled vari sa vaid.
Teiste, kaugete silmade sina,
teise näo minu soovides said.

Paiguti näib, et sarjategijad ajasid liiga konservatiivset joont. Verd voolas mõõdukalt ja nõusid purunes parasjagu, kuid lavastaja impotentsus paneb kukalt kratsima. Nõnda jääbki vaatajal nägemata Isadora Duncani kuulus „kommunistlik“ nibu ja talupoegliku luuletaja kodanlikud voodieksperimendid. Päris maha on vaikitud Jessenini kuum suhe Nikolai Kljujeviga, kelle kaisus möödus nii mõnigi Serjoža kuuvalgetest öödest. Nimeliselt on teada veel vähemalt neli Jessenini meesarmukest – kõik poeedid. (NEP-i aegne poliitika eraellu ei tunginud, mistõttu olid biseksuaalsed orgiad ka loomeinimeste seas küllalt tavalised.) Tjah, tegelik elu võib olla kirevam kui see, mis on teleriekraanile sündsalt helendama seatud.

Aga õhku jääb ikkagi küsimus: mis Jesseniniga, selle tuisupäise elupõletajaga, tegelikult juhtus? Kas ta toodi tõepoolest Kremli võimumängude ohvriks, nagu sarjas väidetakse? Vahest see polegi nii oluline. Müütidel on ikka mitu versiooni. Igal juhul seisab Jessenin ajaloos kui vene hinge avanud poeet, kes surmaeelsetel tundidel kirjutas oma ihuverega viimse luuletuse ning kelle ameeriklannast eksabikaasa hukkus hiigelpika siidisalli tõttu… Kui Jessenin end üles poos, nagu ametlik versioon ütleb, ei olnud ta jäägitu enesearmastaja. Paistab, et ta ei suutnud armastada mitte kedagi peale kodumaa. See siiras, sügav ja isetu armastus kestab üle aegade – tänu luuletustele. Ja tegi, mis ta tegi, suri, kuidas suri – luuletused jäävad. Armastus jääb.

Naeratades vaatan ehatulle,
kuigi jälitab mind vaen ja laim.
Tänulikuks, maailm, jään ma sulle
kõige eest, mis sinu käest ma sain.

11. märts 2013

Tuulepäälne kinu aurukatla man

Tragöödiatest pidavat sündima suurimad kunstiteosed. Eesti ajalugu sisaldab küllaga traagikat, mis võiks olla tänuväärne aines kirjandusele, teatrile ja kinole. Kannatus iseeneses pole muidugi kunst. Kannatuste lahtirääkimine aga võib seda olla. Kui traumadest kõneldakse neid ratsionaalselt mõista püüdes, on tulemuseks psühhoanalüüs. Kunstikeel nõuab kujundeid, metafoore, sümboleid. Nagu tuul, kino või aurukatel.

Paistab, et hiljuti esilinastunud „Elavad pildid“ on üks neist harukordsetest Eesti filmidest, mille kohta enamik vaatajaid ütleb: „Polnud väga vigagi.“ Või lausa „Suurepärane film, eriti näitlejad!“ Loomulikult, näitlejad on meie pühakud, kes õnnistavad igat tükki, mida puutuvad, olgu see laval, linal või teleriekraanil. „Elavate piltide“ sünnilugu on üsna probleemiderikas, kuid visadus kannab magusaid vilju ning tegijatele tuleb au anda, et nad oma üsnagi pöörase idee ikkagi ellu viisid.

Hardi Volmeri ja Peep Pedmansoni ühistööna valminud käsikirjas elutseb üks raskestitabatav imepõrnikas, saladuslik X, mis igasse käsikirja ei satu, kuid mis teebki filmist eheda, mõnuga vaadatava filmi. Vahest on see nukravõitu elutarkus, leppimine saatuse ja olnuga? Mis seal ikka halada, me oleme ju ellu jäänud. Kinosildid muutuvad koos ajaga, inimesed aga jäävad ikka unistama ja armastama – mis sest, et nad eluteel rühkides kortsu tõmbuvad.

Läbi sajandi kulgevat Eesti lugu on varemgi jutustatud. Kirjutas ju Mats Traat juba kuuekümnendate lõpul stsenaariumi talurahva elust pöördelisel aastasajal, millest aga kohe filmi ei sündinud. Sündis hoopiski kirjandusklassika – „Tants aurukatla ümber.“ Ekraanikõlbulikuks sai lugu Peeter Simmi juhtimisel alles laulva revolutsiooni koidikul. Kui Traadi teos kõneleb maarahvast, kelle ponnistusi saadab läbiva kujundina aurumasin, siis Volmeri-Pedmansoni loos ühendab inimesi ja ajastuid kino. See on aga linnainimeste lugu. Niisiis tuleks neid kaht filmi võtta tervikuna, ühe rahvuse epopöana, ehkki olemuselt on tegemist väga erinevate jutustustega. Võiks isegi öelda, et kui aurukatla ümber keerlevad tantsud näitavad ühe rahva allakäiku, siis „Elavad pildid“ on võitjate lugu. Vahest on „Elavate piltide“ eksperimentaalsus see, mis takistab tal kujunemast täisvereliseks rahvafilmiks, kuid rahva film on ta igal juhul.

20. sajandi päikses, rahes ja purgaas kulgevat eesti rahva lugu vestab ka teleseriaal (varsti võiks ehk öelda kultusseriaal) „Tuulepealne maa“, mille 13., kah täispika filmi mõõtu jagu paar päeva pärast „Elavate piltide“ esilinastust ekraanile pääses. Jääb vaid imestada, kui kõhna rahakoti najal mõlemad (ja tegelikult ka „Tants aurukatla ümber“) on valminud. Kroonilist kopikapõuda arvesse võttes ei saa nendele rahvalugudele palju ette heita. Oleks meil sihukesed rahamäed, nagu Warner Brosis või HBO-s, mis siis viga ajaloolist filmi või sarja toota! Äkki tuleks korraldada üldrahvalik korjandus, mille tulud suunataks „Tuulepealse maa“ uute osade väntamisse? Tahaks ju väga teada, kuhu see suguvõsadraama edasi tüürib. Ja sari ei tohiks lõppeda enne, kui tegelased jälle iseseisva vabariigi õhku nuusutada saavad.

Hoolimata sellest, et vormilt, stiililt ja teostuselt on kolm mainitud teost väga erinevad, annavad nad rahuldava läbilõike ühe pisikese rahva elukaarest. Ja see elu läheb edasi, olgugi et aurukatel on ammu vanarauaks saanud, kinodest kaovad järk-järgult filmilindid ning tuul ei puhugi NATO keebi all nii jahedalt. Kas 20. sajandi lood on sellega vestetud? Võimegi selle peatüki südamerahus kinni lüüa? Ei veel. Palju valusaid lugusid tuleb veel kaante vahele pigistada ja ekraanile tirida, et esivanemate vaimud viimaks rahu saaks. Kelle jaoks on see pateetika, kelle jaoks poeesia.