„Kes määras surma augustisse?“ Selle prohvetliku luulerea toob kuuldavale Andrei Nekrassovi filmi „Vene õppetunnid“ algusminuteil dokumentaalteose kaasautor Olga Konskaja. Nemad kahekesi tegid lõikavalt ausa filmi Vene riigi valedest ja õõvastavast vägivallast, mida valede taha varjatakse. Andrei ja Olga elavad eheda empaatiaga kaasa grusiinide kannatustele, sattudes sellega omal maal riigireeturite nimekirja. Kuid just valskust ja koledusi lahates rõhutab nende film üldinimlikke väärtusi.
Osseedi neiu teatab väikese kohviku laua taga, et ta vihkab grusiine, ajupestud poisikesed võrdlevad Gruusiat natsi-Saksamaaga, Kremlimeelses tele-eetris avaldab keegi „ekspert“ arvamust grusiinide „patoloogilise“ kurjuse üle. Lihtsad gruusia inimesed Lõuna-Osseetias ja Abhaasias aga kinnitavad nagu ühest suust, et kui suur naaber poleks küünised vahele toppinud, elaksid kõik rahvusgrupid sõpruses ja üksmeeles. Koos purustatud grusiinide asulatega Lõuna-Osseetias ja Goris on purustatud ka need lootused.
Gruusia vasturünnakus hukkunud 2000 tsiviilisikut, mida vene ametlik meedia on järjekindlalt, ja nagu selgub, ka tulusalt kedranud, osutub ülepaisutatud blufiks. Tšinvali, „magav linn“, mida grusiinid pommitasid, ei maganudki tol saatuslikul augustiööl. Vene pool oli rünnakut juba kaua ette valmistanud ja linnaelanikudki suuremas jaos evakueeritud. Sellest tulenevalt küsivad ka Nekrassov ja Konskaja: kui grusiinide tule – ennekõike enesekaitsetule – läbi hukkus ligi paar tuhat inimest, siis kuhu jäid kõik need tuhanded haavatud, kes rünnakutega oleks loogika järgi pidanud kaasnema? Ometi on vene võim suutnud isegi lääneriigid oma valesid uskuma panna. Venemaad süüdistada ei ole lihtne, sest gaasitorud on ikkagi nende käes. Tühja sellest, mis kaugel Kaukaasia mägedes toimub, peaasi, et Õhtumaa asukatel gaasi jätkuks!
Lisaks kahe aasta tagusele augustisõjale puudutab „Vene õppetunnid“ ka Beslani pantvangitragöödiat – ainulaadset juhtumit, kus riigivõim tapab omaenda koolilapsi. Eriti sisendusjõuliseks osaks filmist on naised, kes elasid üle 1993. aasta sõjaõudused Abhaasias ja said nüüd võimaluse kaamera ees suu puhtaks rääkida. Nõnda paljastuvad jätkulood vene sõdurite võigastest kangelastegudest võõral maal: läbipekstud õpetaja, mahalastud munk; väikesed tüdrukud, keda korduvalt vägistatakse; kaevu heidetud, lakke riputatud ja kõikvõimalikel elajalikel viisidel piinatud süütud inimesed… Kõige südantlõhestavamaks pildiks naine, kelle 17-aastane poeg ema silme all valatud kuulirahes murdus, ja kes ise ellu jäeti, et teda hiljem jõhkralt piinata ning toppida talle suhu ühe teise ohvri peast välja urgitsetud silm. Nüüd on Abhaasia „iseseisev“ riik, sisuliselt Venemaa territoorium, ja ellu mõistetud ema ei pääse isegi pärast kõiki neid aastaid ja kannatusi poja hauale.
„Vene õppetundide“ üks olulisemaid sõnumeid on küllalt selge: Venemaa on korraldanud Gruusia aladel ulatusliku genotsiidi ja õhutab endiselt viha grusiinide vastu. Ometi on see kõik jäänud inimõigustest ja liberaalsetest väärtustest jutlustavas läänes peaaegu märkamata. Kuidas ometi?
Püha Jüri, Gruusia kaitsepühak, tappis kuulsa legendi järgi kohutava lohemao. Kas suudab ta vaigistada ka kahepäise kotka valeliku kriiskamise? Baltimaad võivad selles lahingus väikest, aga väärt tuge pakkuda. Hea, et „Vene õppetundide“ autorid on ise venelased, olgu nad Putinimaal kasvõi lindpriid. Niikaua, kui südametunnistus kahtlema sunnib, pole tõde veel maha maetud.
Osseedi neiu teatab väikese kohviku laua taga, et ta vihkab grusiine, ajupestud poisikesed võrdlevad Gruusiat natsi-Saksamaaga, Kremlimeelses tele-eetris avaldab keegi „ekspert“ arvamust grusiinide „patoloogilise“ kurjuse üle. Lihtsad gruusia inimesed Lõuna-Osseetias ja Abhaasias aga kinnitavad nagu ühest suust, et kui suur naaber poleks küünised vahele toppinud, elaksid kõik rahvusgrupid sõpruses ja üksmeeles. Koos purustatud grusiinide asulatega Lõuna-Osseetias ja Goris on purustatud ka need lootused.
Gruusia vasturünnakus hukkunud 2000 tsiviilisikut, mida vene ametlik meedia on järjekindlalt, ja nagu selgub, ka tulusalt kedranud, osutub ülepaisutatud blufiks. Tšinvali, „magav linn“, mida grusiinid pommitasid, ei maganudki tol saatuslikul augustiööl. Vene pool oli rünnakut juba kaua ette valmistanud ja linnaelanikudki suuremas jaos evakueeritud. Sellest tulenevalt küsivad ka Nekrassov ja Konskaja: kui grusiinide tule – ennekõike enesekaitsetule – läbi hukkus ligi paar tuhat inimest, siis kuhu jäid kõik need tuhanded haavatud, kes rünnakutega oleks loogika järgi pidanud kaasnema? Ometi on vene võim suutnud isegi lääneriigid oma valesid uskuma panna. Venemaad süüdistada ei ole lihtne, sest gaasitorud on ikkagi nende käes. Tühja sellest, mis kaugel Kaukaasia mägedes toimub, peaasi, et Õhtumaa asukatel gaasi jätkuks!
Lisaks kahe aasta tagusele augustisõjale puudutab „Vene õppetunnid“ ka Beslani pantvangitragöödiat – ainulaadset juhtumit, kus riigivõim tapab omaenda koolilapsi. Eriti sisendusjõuliseks osaks filmist on naised, kes elasid üle 1993. aasta sõjaõudused Abhaasias ja said nüüd võimaluse kaamera ees suu puhtaks rääkida. Nõnda paljastuvad jätkulood vene sõdurite võigastest kangelastegudest võõral maal: läbipekstud õpetaja, mahalastud munk; väikesed tüdrukud, keda korduvalt vägistatakse; kaevu heidetud, lakke riputatud ja kõikvõimalikel elajalikel viisidel piinatud süütud inimesed… Kõige südantlõhestavamaks pildiks naine, kelle 17-aastane poeg ema silme all valatud kuulirahes murdus, ja kes ise ellu jäeti, et teda hiljem jõhkralt piinata ning toppida talle suhu ühe teise ohvri peast välja urgitsetud silm. Nüüd on Abhaasia „iseseisev“ riik, sisuliselt Venemaa territoorium, ja ellu mõistetud ema ei pääse isegi pärast kõiki neid aastaid ja kannatusi poja hauale.
„Vene õppetundide“ üks olulisemaid sõnumeid on küllalt selge: Venemaa on korraldanud Gruusia aladel ulatusliku genotsiidi ja õhutab endiselt viha grusiinide vastu. Ometi on see kõik jäänud inimõigustest ja liberaalsetest väärtustest jutlustavas läänes peaaegu märkamata. Kuidas ometi?
Püha Jüri, Gruusia kaitsepühak, tappis kuulsa legendi järgi kohutava lohemao. Kas suudab ta vaigistada ka kahepäise kotka valeliku kriiskamise? Baltimaad võivad selles lahingus väikest, aga väärt tuge pakkuda. Hea, et „Vene õppetundide“ autorid on ise venelased, olgu nad Putinimaal kasvõi lindpriid. Niikaua, kui südametunnistus kahtlema sunnib, pole tõde veel maha maetud.
