31. august 2017

Elu töö

Ma tulen künklikult maalt, kus kõneldakse isevärki keelt. Minu emakeeles ei ole selliseid sõnu nagu "edu", "õnn" või "armastus". Tuhandeid aastaid on nendeta läbi aetud. Aga sõnal "töö" on selle maa keeles mitu palet. Millest ma räägin? Võrumaast ja võru keelest.

Minu vanaema oli ehtne maanaine, kange ja krapsakas. Ilmselt ei vaevanud ta oma pead iialgi selliste tobedate küsimustega, nagu: "Mis on elu mõte?", "Kust leida armastust?" või "Kuidas teenida raha?". Vanaemal jätkus aega vaid töö tegemiseks. Ta haaras räästa alt vikati ja lõi usinasti heinakaari, lüpsis käsitsi lehmi, korjas marju, koristas kartulit, rohis lillepeenraid ja köögiviljavagusid, kraamis tube, valmistas süüa ja mis kõik veel. Ainult puude lõhkumise ja tehnika tundmist nõudvad tegemised jättis ta meestele. Kusjuures, mida iganes ta ette võttis, viis ta läbi rõõmuga. Ei kurtnud ta iial, et mõni töö on liiga raske ega vabandanud logelemist välja pea- või liigesevaluga. Vanaema jaoks võrdus elamine töötamisega. Kuniks elu, seniks tööd. Ja maal, nagu teada, ei tule tööst iialgi puudus.

Jules Breton "Tööpäeva lõpp"
Siinkohal on lihtne libiseda tammsaareliku filosoofia või protestantliku moraaliõpetuse radadele. Tee tööd ja näe vaeva... Protestantismi eetika ja kapitalismi vaim... Tühja neist! Kes hoiab pihus viglavart või jahukotisuud, on kindlamal kursil kui too, kel pihus vaid raamatud. Kõva töö õpetab paremini kui terve riiulitäis tarku traktaate. Maainimese tõde tuleb otse higist, verest ja värske kartuli järele lõhnavast mullast.

Aga mis saab siis edust, õnnest ja armastusest? Kas need polegi inimväärse elu tugisambad? Sügavat, siirast ja truud armastust ei saa sõnades väljendada. Kui tunded on mängus, jäävad sõnad väetiks. Ka Võrumaa küngaste vahel armastatakse, kindel see. Igaüks, kes maitseb uma sõira või vihtleb uman sannan, saab meeltega tunda, millise armastusega on sõiraviil või saunaleil valminud. Õnnelik on see inimene, kel pihus vill. Edukaks saab end nimetada vaid see, kel selg kange ning jalad rasked.

Põikame korraks lingvistikasse. Töö on mitmes slaavi keeles robota. Sealt ka sõna "robot". Kui nood va robotid võtavad üha enam tööd enda kanda, mis saab siis inimesest? Ei maksa karta robotsõdurite revolutsiooni ja maailmavallutust. Küsimus seisneb selles, mis on inimese mõte, kui tal pole enam õieti tööd. Nüüd, tehisintellekti valitsusajastu koidikul, oleks viimane aeg leida vastus.

Elu ei ole edu, õnn ega armastus. Elu mõte on töö. Inimese mõte on töö.

Miks lähevad tänapäeva lapsed nii kergesti hukka? Neil pole lihtsalt midagi mõistlikku teha. Alles mõni inimpõlv tagasi oli olukord hoopis teine. Lapsed pandi juba maast madalast tööle. Nii kui põnnil vähegi oidu pähe sigines, saadeti ta kohe karja. Töömeheelu alustati järelevaatajana hanede ja sigade aedikus. Kogunes vanust - järgnesid lambad, veised ja hobused. Meistrite töökojas omandasid oskusi ja kogemusi verisulis õpipoisid, kellest pidid saama tulevased meistrid.

Ajalugu kipub paraku äärmuste vahet pendeldama. Õudusjutud Victoria-ajastu lastest, kes pidid leivatüki eest vabrikutes või kaevandustes rassima, korstnas roomama ja härrade kingi nühkima, ei ole sugugi jubedamad sellest, mida pakub käesolev sajand: igavlevad lapsed üksipäini multimeedia džunglis. Vastutustunne, mis karjapoistele juba esimestel eluaastatel selgeks sai, kipub tehnikaajastu nagamannidel kängu jääma.

Tihti lehvib säravate ettevõtlike inimeste pea kohal kaunis loosung: "Tee tööd, mis sulle meeldib, siis oled sa õnnelik!" Väga levinud, aga samas ka väga lihtsameelne mõtteviis. Enamik inimesi ei saa teha tööd, mis neile meeldiks. Paljud lausa vihkavad seda ametit, millega nad peavad kopikaid taskusse püüdma. Palju on ka neid, kes üle pingutavad ja läbi põlevad.

Jälle lähen mõtetes vanaema juurde, kes ei tundnud ilmaski tööstressi ega nurisenud selle pärast, et ta peab kolhoosis tarbetult rügama. Mis oli tema saladus...? Kui käed käivad, siis süda ei muretse? Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks? Tööd tuleb teha, muidu tulevad kurjad mõtted ja himud? Kui ma vaid teaks!

Rikkaks mu vanaema tööga ei saanud. Aga ma usun, et ta sai õndsaks.

*
Mäletan veel, kuidas mu kallis vanaema suvisel karjamaal hoogsalt heina niitis. Ta kuhjas värskelt niidetud, muinasjutulise lõhnaga roosa ristiku vahariidest palaka peale, sidus selle nurkadest kinni ja viskas saadud hiigelkompsu uhke kaarega endale selga. Ei lennanud ta uppi ega midagi. Heinakuhja tassivad memmekesed tuleks pronksi valada, et jääks alles ikooniline mälestuspilt aegadest, mis on pöördumatult mööda saanud.

Memm, kes läheb suure kandamiga üle mäe, koeranähvats järel sörkimas - see oleks üks ehe monument töötavale inimesele.

15. august 2017

Vaikuse vald

Kord tuli ühes religiooniajaloo loengus jutuks munkluse roll erinevates maailma usundites. Kui õppejõud rääkis lühidalt kloostrivälistest munkadest, kes elavad erakuna teistest inimestest eemal ning suunavad kogu vaimujõu üksnes jumalikku sfääri, tõusis auditooriumis järsku ühe tütarlapse käsi.

"Aga miks nad niimoodi teevad?" küsis tütarlaps, mille peale ka kogenud õppejõud kimbatusse sattus.

"Noh, vaadake, kõik inimesed ei mõtle ühtmoodi," üritas õppejõud selgitada. "Mõned tunnevad, et nende elu on kõige väärtuslikumalt elatud üksinduses. Nad kaifivad üksindust, mõtisklust. See on nende jaoks ainus või vähemalt kõige otsem tee transtsendentse ühenduseni."

Jah. Tänapäeva inimesel, kes kummardab peamiselt ekraanide ees ja pühendab oma elu pangale, on kahtlemata raske mõista, miks mõni tüüp loobub vabatahtlikult ainelistest hüvedest ja tõmbub täielikult endasse, et pääseda võimalikult lähedale teispoolsetele jõududele. Näib lausa uskumatu, et keegi tahab niisama vaikida, kui normaalsuse kaaluvihtideks on loba ja lärm.

Mitmed-setmed suhtlusmeedia kanalid peavad olema pidevalt valla, kommunikatsioon ei tohi katkeda. Näib koguni, et inimkonna seas on tekkinud hirm vaikida. Suhtlemine oleks justkui sama, mis hingamine. "Mõtlen, järelikult olen olemas." Kui selle mõttetera autor René Descartes elaks praegu, ütleks ta suure tõenäosusega hoopis: "Suhtlen, järelikult olen olemas!"

1921. aastal avaldas Carl Gustav Jung raamatu "Psychologische Typen" ("Psühholoogilised tüübid"), milles võttis kokku paarikümne aasta jooksul tehtud avastused praktilises psühholoogias. Sellest teosest jõudsid massidesse kaks fundamentaalset mõistet: introvert ja ekstravert. Jung ise nimetas neid hoiakuteks. Ekstravert on tema käsitluses objektiivne, introvert aga subjektiivne isik. Ekstravert vaatab enda ümber, introvert enda sisse. Mõlemad hoiakud on kätketud iga inimese psüühikasse, ehkki enamasti on ülekaalus üks neist. Kumbki hoiak pole millegi poolest teisest etem või tõhusam.

Paraku on infotehnoloogia triumf löönud hoiakute tasakaalu kõikuma. Maailm on muutunud ohtlikult ekstravertseks. Suhtlusmeedia, tööturg ja meelelahutuskosmos kõnelevad sama keelt: sa pead olema pidevalt nähtaval, pead end müüma, pead olema kontaktis võimalikult paljudega, pead suutma end löövalt väljendada. Või muidu... ei ole sa mitte keegi, sa ei kõlba kuhugi, sind pole kellelegi tarvis.

Ekstraverdid leiavad energiat lärmist, introverdid vaikusest. Seetõttu kurnavad ekstravertsed nõudmised loomupäraseid introverte. Seal, kus oleks vaja enese siseookeanisse vaadates mõtelda, tuleb hoopis ennast väljendada. Ikka selleks, et konkurentsis püsida. Paistab, nagu käituks paljud introverdid välise surve tõttu samuti ekstravertidena, kuid selline maskeraad ei lõpe hästi. Oma varjust üle ei hüppa, koerast kassi ei tee.

Ka kultuure saab üldistuse-sildistuse hinnaga liigitada ekstra- ja introvertseteks. Liigituse on paika pannud emake Loodus: lõunamaa rahvad kipuvad olema ikka ekstravertsema ja põhjapoolsed rahvad introvertsema kultuuriga. Lumi, jää ja pimedus ei soosi enese väljendamist, vaid ikka enesesse süüvimist.

Ameerikalik massikultuur on samuti ekstravertne, mistõttu on tema väljapoole suunatud ja seejuures ülimalt tugev energia introvertsele soomeugri kultuurile moraalselt laostav. Soomeugri müüdid, kombed, eluviis ning vaimuilm on tärganud soode ja padrikute rüpes, Kalev on kõõlunud lauka serval ja Linda rippunud sookailu otsas.

Massikultuur ei ole kuigi mitmekesine ega nüansirikas. Massikultuur on rajatud välisele efektsusele, olles seega läbimõtlemata ja läbitunnetamata. Rahvuskultuur, ugrimugri sealhulgas, õitseb ja haljendab vaikuse vallas. Vanad kombed nõuavad ületegemist ja vanad mõtted ülemõtlemist. Pärimuslikku kultuuriainest ei saa tarbida ega miljarditesse dollaritesse vahetada. Ehedas-mahedas kultuuris pole suurt midagi osta ega müüa. Ugrimugri on mõtlemiseks ja tundmiseks.

Paljud esinevad inimesed, nagu näitlejad, lauljad, muusikud, aga ka poliitikud, sportlased, õpetajad, õppejõud ja koolitajad on sageli introvertsed. Nad vajavad akude laadimiseks üksindust. Üksiolek on igati normaalne. Teinekord on eriti mõnus olla üksi koos kalli inimesega. Kahekesi üksi, haruldases vaikuse vallas.

Tõupuhta introverdi suurim unistus ongi leida keegi, kellega koos üksi olla. Mõnusalt koos vaikida.

11. august 2017

Põdrakanepisõltuvus

Rootsi läänepoolses südamikus asuv ja osaliselt vastu Norrat liibuv Värmland võlub külalisi oma salapärase palgega, mille on tuntuks teinud Selma Lagerlöf ja Ekeby kavalerid. Värmlandi järved on loomu poolest Vooremaa ja Urvaste järvede sugulased, ehkki tüsedamad ja rikkamad. Mäed nende ümber on kõrgemad ja orud, milles sädeleda, sügavamad. Rõõmsa üllatusega avastasin hiljuti, et Frykeni järve ääres, mille kaldaid palistavad kaharad kased ja männid, näitab kreemroosasid õietõlvikuid ka minu lemmiktaim - põdrakanep.

Vanarahvas on põdrakanepit õnnistanud paljude ilusate nimedega: metssirel, nõmmeroos, kõrvelill. Mõnel pool nimetati teda ka palanulilleks, sest pärast metsa laastavat tulekahju on ta üks esimesi taimi, kes hävinud maad taas asustama hakkab. Ka ravimtaimena on põdrakanep väga hinnatud. Mesilased ei jäta iial tema nektariküllaseid õisi külastamata.

Tagasihoidlik ilu lummab. Ujedad kaunitarid on alati huvitavamad kui särtsuvad bravuuritarid. Pakane hukutab roosid, savi närvutab liiliad. Aga karikakar, sinilill, põdrakanep - nemad jäävad alles, trotsivad kapriisseid põhjamaa ilmu ning lepivad vähesega nagu vaeslapsed.

Mõni võib põdrakanepit tema laia leviku tõttu ka umbrohuks sõimata, kuid metsa ääres, järvede kaldail ja hüljatud talude hoovidel roosatav taim näitab sellega hoopis oma südamlikkust. Ta ilmub ikka sinna, kus puudub ilu, tarm ja elujõud.

Kui inimene temast möödub, noogutab ta sellele armetule lihtsurelikule - lohutades, julgustades, väge andes. Kes tahab olla üllas nagu põdrakanep, joogu tema vartest ja võrsetest keedetud teed. See heatahtlik taim ei keela inimesele oma väärt rakukesi.

5. august 2017

Viikingid ei kandnud sarvi. Neil olid tiivad

Mis hetkest algab eestlaste ajalugu? Loll küsimus! Eestlased on elanud planeedil Maa sama kaua kui sipelgad ja vaid pisut lühemat aega kui seened või sõnajalad. Seega on eestlane üldse üks vanemaid tänini eksisteerivaid organisme. Kadestage, dinosaurused!

Aga tõsinegem nüüd. Vahel näib, nagu algaks eesti rahva ajalugu ristiusustamisega. Selles on suuresti süüdi üks mees: Läti Henrik. Ajaloo puhul kiputakse ikka toetuma kirjasõnale ja kui kirjalikud allikad on napid või puuduvad hoopis, jäävad ka ajalooraamatusse lüngad. Samas võib arheoloogiline aines olla hoopis kõnekam ja ausam kui mistahes kroonik. Ka enne Muistset vabadusvõitlust peeti siinmail sõdu, tehti kaupa, sulatati rauda, taoti mõõku ja ehiti end sõlgedega. Sellest, milline nägi välja muinaseestlaste elu veidi enam kui tuhande aasta eest, annab ammendava ülevaate tänavu ilmunud raamat "Viikingiaegne Eesti".

Raamatu autor, arheoloog Marika Mägi on teinud ära suure ja tänuväärse töö, heites muinasaja hämarikku heleda valguskiire. Võttes appi arheoloogilised leiud, kuhjade kaupa erialakirjandust ja põhjala saagad, annab autor aimu muinaseestlaste ühiskonnakorraldusest, religioonist, kaubanduspoliitikast ja igapäevaelust. Muuhulgas kulub üksjagu energiat, et lükata ümber viikingite ajastuga seonduvaid müüte ja eksiarvamusi. Näiteks polnud muinasaegsed linnused sugugi vaid militaarsed rajatised, paljud neist toimisid hoopis kaubitsemiskeskustena.

Juba raamatu esimestel lehekülgedel purustab autor ilusa rahvusromantilise müüdi eestlastest kui Läänemere valitsejatest. Muinaseestlased olid küll agarad meresõitjad, kuid kindlasti ei saa neid nimetada viikingiteks. (Samas kasutab autor eestlastest kõneldes ka nimetust "idaviikingid", mis muudab eelnenud eituse õõnsaks.) Viikingid või mitte, muistsed eestlased mängisid Läänemere kaubanduses võtmerolli, olles asendamatuks lüliks Ida ja Lääne vahel.

Viikingiajastu sai alata pärast seda, kui põhjamaalased hakkasid seilama purjelaevadel. Üllataval kombel ilmusid need Läänemerele alles 7.-8. sajandil - tähelepanuväärne tehnoloogiline viivitus, kui arvestada, et tuule tahtel sõitsid juba vanad egiptlased, kõnelemata foiniiklastest, kreeklastest ja roomlastest, kes purjejõu najal suuri tegusid tegid.

Purjedest said viikingitele tiivad, mis kandsid neid kaugele õhtu- ja hommikukaarde. Jõuti Prantsuse ja Inglise rannikule, seilati Gröönimaale ja Islandile. Põhjala sõdalased jõudsid 1000. aasta paiku koguni Ameerikasse (ja pea viissada aastat hiljem võttis Kolumbus kogu au endale). Viikingeid võis kohata ka Volga jõel ning Bütsantsi keisririigis. Rahumeelne äritegemine ja verejanuline rüüstamine käisid tol ajal käsikäes - tänapäeva diplomaatide košmaar!

"Viikingiaegne Eesti" puistab huvitavaid fakte. Väike valik:

  • Pole võimatu, et muinaseestlased, vähemasti saarlased, jätsid surnud pereliikmed lindudele nokkida ja matsid kondid alles hiljem maha.
  • Saaremaa vanaegne nimi oli Kuresaar. Saarlased ja Kuramaal elanud kuralased võisid olla tegelikult üks ja sama mereröövlite punt, mis läänepoolsetele rahvastele palju peavalu valmistas (kuralased, kuri ja kurat on samast tüvest).
  • Õitsva Rootsi kaubalinna Sigtuna hävitamine, mis on eesti rahvusteadvusesse jätnud sügava jälje (ka eesti esimene algupärane ooper, Evald Aava "Vikerlased" põhineb sellel lool), oli tegelikult üsna tähtsusetu sündmus. Küll aga väärib rohkem tähelepanu teise, lausa legendaarse kaubalinna Birka põrmustamine, milles võis ka eestlastel olla oma osa.
  • Soontagana maalinn Lääne-Eestis oli talvine kaubitsemispaik. Samalaadseid "Viru keskusi" leidus mujalgi pool.
  • Eestlased olid kõvad orjapidajad. Orjade hulk võis elanikkonnast moodustada 20-50%. Orjaturud tegutseid mitmel pool Läänemeremaades, üks neist võis asuda Tartus.
  • Ka naised võisid olla sõdalased. Kui perekonda polnud õnnistatud ainsagi pojaga, võidi mõni tütar "meheks" kasvatada.
  • Kama söödi juba viikingiajal.

Kõige olulisem teadmine, mis on ühtlasi kogu raamatu vundamendiks, seostub Eesti rolliga kahe maailma serval. Tuhat aastat tagasi oli Eesti alad jagunenud kahe täiesti erineva kultuuriruumi vahel. 

Saared ning lääne- ja põhjarannik kuulusid kokku Ida-Skandinaavia, Ahvenamaa ja Lõuna-Soome sõdalassfääriga. Eesti sisealad moodustasid aga kultuuriliselt ühtse terviku Loode-Vene aladega. Virumaa jäi nende kahe kultuuri piirikupitsaks, jagades samu jooni mõlema piirkonnaga. Isegi loodus on tahtnud, et ranna- ja metsaeestlased püsiksid lahus. Lausa joonlauaga on tõmmatud lai soode ja padrikute vöönd Käsmu rannalt Pärnu laheni. Nende teadmiste taustal muutub mõttetuks tänapäeva arutelu selle üle, kas Eesti kuulub pigem Itta või Läände.

Kakskultuurne Eesti on muidugi intrigeeriv tõik. Siinkohal tuleb täpsustuseks lisada, et Kesk- ja Lõuna-Eesti ei olnud viikingiajal osa Vene kultuuriruumist. Vene rahvus alles hakkas tol ajal välja kujunema. Venemaa loodeosa ehk praegust Peterburi, Novgorodi ja Pihkva kanti valitsesid tol kaugel ajal läänemeresoomlased. Siit võib teha mugava järelduse: juba muinasajal oli eesti rahval kaks pikka juureharu. Üks ulatus põhjamaadeni ja teine paiknes soome-ugrilaste pesapaigas. Meie juured ammutavad korraga toitu Idast ja Läänest.

*
Massikultuur on teinud viikingitest jõhkrad räpased metslased, kes puhkehetkedel vohmivad arututes kogustes liha ja rüüpavad vaatide viisi õlut. Lahingusse minnes panevad nad pähe sarvilise kiivri ega pelga Valhallat silme ees hoides surmahaldjaidki. Seda tegelikkusest irdunud müüti hoiab elus ka populaarne telesari "Viikingid", pehmemal kujul võib sarviliste kiivrite tegemistest lugeda mitmes lehes iga päev ilmuvast koomiksist "Hagar Hirmus".

Ajalugu on mitmepalgelisem. Jääb vaid pöialt hoida, et maa seest tuleb välja veel hulgaliselt aardeid (nii otseses kui kaudses tähenduses), mis aitaksid järjest enam selgitada, kuidas kulges elu tol kuldsel a'al, kui Kungla rahvas istus maha sööma ja läbi eesti meeste sõrmede veeres otsatus kogustes idamaiseid münte.