30. aprill 2015

Mesipuu

Miljoneid aastaid tagasi lendles üks putukas tiibade vurinal siit sinna ja sealt tänna. Ta tiirutas ümber ruugete pedajate, mõõtis okkaid ja kõditas käbisid. Ei teadnud ta isegi, mida otsis. Tuhmhõbejad tiivad olid pikast lennureisist juba hõredaks kulunud. Viimaks surus ta oma niitpeened jalad ruugesse koorde ning jäi ootele. Puu kihises tasa, ta säsi oli soe. Tilk tilga järel nõrgus ta sihvakast tüvest kassikuldset vaiku. Nõrgus ja vajus vaikselt üle putuka tukkuva ihu.

Marud murdsid puu, meri neelas maa. Lõpmatud vetevood sahkasid üle elava ja elutu, aeg tormas vooluga kaasa ning lisas kiirustki. Vulkaanid mulksusid, radoon vallatles paljaste vete kohal ning tseesium võngutas sekundeid. Hetked tekkisid ja kadusid tabamatult nagu vihmapiisad.

Taevas oli klaar ja briis mahe, kui ma üleskeeratud püksisäärtega madalas lahevees seisin. Meri, mis oli kustutanud tuhandeid hingi, limpsis mu jalgu, lipitses nagu vagur teener peremehe ees. Ahmisin endasse avarust, ookeanide seletamatut hõngu, mille järele olid minusugusel kitsast popsitarest võrsunud taimekesel järjepannu neelud käinud.

Tühi rand. Ei ainsatki elumärki. Vaid mina ja meri, mis silmapiiri kitsal triibul kumera taevaga põkkus. Ja korraga… Tunnen, et miski koksab suurt varvast. Pole ta pehme ega kõva. Läbi loksuva vee kilgendab kassikuldne helmes. Sukeldun küünarnukini merre. Kosmiline kell jooksutab sekundeid ja peatub järsku. Juba ongi mu märjas pihus killuke merevaiku. Ja näe, üks putukas on selle sees!

Tõttan padinal üle luidete, haaran kingad näppu, jooksen nagu väike poiss, kes leidnud seninägematu spungi ja tahab seda nüüd kogu maailmaga jagada.

Sa naeratad pehmelt, kui sulle oma leidu näitan. Jah, olen viimaste päevade jooksul kokku tassinud igasugu varandust. Riiulil seisavad üksteise kõrval teokarbid ja sinakad kivid, käbijupid ja tohutükid. Aga see, mis ma täna rannaveest leidsin, ületab kõik varasema.

Sa ei heida mulle kunagi ette seda, et tundideks võpsikusse või kaldarahnude vahele kaon. Mis teha, kui olen säärane… kuidas sa mulle ütlesidki… metsakrõll. Sa ei imestagi enam, kui õhtu eel koju tulen, lilledest lips kaelas ja keel mustikaist tume.

Ilm on tulvil ahvatlusi. Nii lõpmata palju värve ja hääli, lõõskavat päikest ja vihmasagaraid, mis voogavad meeltesse, kisuvad kaasa, tõmbavad endasse. Ei ole ju väiksel inimesel, kes justkui putukas siin merevaigu sees külitab, jaksu nendele imedele vastu panna. Hing kuulub metsale, süda elab merevahus.

Ja ikka leian tagasitee oma rännakutelt. Sinu kaisus on ju ka hea olla. Pagana hea, ausalt öeldes. Ronin mööda su sihvakat tüve, ukerdan sinu sileda koore peal ja kuulatades, kuidas su säsi tuksub ja mahl vaikselt su poorides muliseb, jään ootele. Õhtu heidab roosakad pilvesallid üle taeva ning loojuva päikese ruuge õhetus nakkab su põskedele.

Tukk vajub peale. Salamisi tilgub mesi su tiinetest kärgedest mu huulile. Tuhandeist lillekarikatest kokkukantud nektar on küpsenud magusaks muinas-desserdiks. Sa kihised ja sumised.

Kuulen, kuidas unetedred kanarbikuvallide tagant mind hüüavad. Kutsuvad mu hinge endaga kaasa – sinna, kus uitavad uinunud. Ma ei lähe veel. Kangutan rasked laud lahti ja vaatan ilmekate ripsmetega raamitud silmi. Olen palju kordi neisse vaadanud, aga seekord… näen neis sind. Sellisena, nagu oled.

Hajameelselt näpin merevaigukillukest su rinnal. Võtan selle su kaelast ja heidan eemale. Kel on hõbehallid silmad, ei vaja kassikullast ehteid.

„Tead, kallis,“ ütlen sulle poolsosinal, otsekui kartes häirida meremüha. „Mõnikord tundub mulle, et ma olen maailma viimane romantik.“

Mitte päris,“ vastad sa läbi muigevina. „Ma olen kuulnud, et Itaalias elab ka paar romantikut. Aga sina oled parim.“

„Mis mõttes?“

„Igas mõttes.“

Valetad…

Ei valeta! Ma ei suuda sulle valetada, isegi kui sina mu päevast päeva ilusate valedega üle valad.

„Kellelegi ei meeldi, et talle valetatakse.“

Sa ei valeta ju kunagi paha pärast. Sinu valed teevad tõe kaunimaks. See mulle meeldibki.“

„Jah?“

„Jah!“

Paned käe mu pea alla ja naeratad veelkord.

Olen sulle tänulik.

29. aprill 2015

Miks inimesed surevad?

Loll küsimus. Kõik, mis algab, peab ka lõppema. Raske oleks ette kujutada jooksu, millel on stardijoon, aga puudub finiš. Teatrietendus, mis kestab igavesti, muutub juba järgmisel päeval igavaks. Elu pole aga jooksuvõistlus ega teatrilavastus. Elu on midagi nii iseenesest mõistetavat ja samas ikkagi mõistatus.

ETV2-s näidatav doksari „Surm – lugusid elust“ püüab murendada tabusid, mis surmaga paratamatult kaasnevad. Moodsa inimese elu on ümbritsetud surmast – uudismeedia loendab hasartselt laipu, filmid ja arvutimängud teevad tapmisest ägeda meelelahutuse, samuti leidub kahtlase väärtusega äppe ja saite, mis lubavad välja arvutada igaühe täpse surmapäeva… Ja ometi – lähedase kaotus on endiselt ootamatu sündmus. Iseenda ja kallite inimeste surma peale ei tahaks mõeldagi.

„Surm – lugusid elust“ kätkeb juba pealkirjas neid kaht vastandlikku, ent ometi tihedalt seotud nähtust. Kui räägime surmast, räägime ka elust. Sari ise on humoorikas ja hoogne. Üllataval kombel aga ilma kindla fookuseta. Üksteise järel paisatakse vaataja ette erinevaid killukesi mitmete rahvaste usust ja kommetest, sekka teadlaste kommentaare ja portreekatkeid inimesist, kes on surmale väga lähedal seisnud, kuid endiselt meie seas ringi liiguvad. 

Kahekümne viies riigis üles võetud pildikillud seob ühte (fiktsionaalne?) norra perekond – keskealine mees ja tema väike tütar. Pereema on juba igavikuteele läinud ning võib-olla just see kurb asjaolu ajendab isa-tütart kogu maailmas ringi rändama, leidmaks tröösti ja todasamust tõde surma kohta. Ehk siis: mis on surm ja kuidas temaga leppida?
 
Näidatav norra pere ei leina, vaid lõbutseb. Nad satuvad kogemata Taivani lukshotelli, kuhu oodatakse külastajaid ainult tuhastatud kujul (jõukamaile on pakkuda isegi kullatud sviite!); satuvad pealt kaema lustakat koolnute mälestuseks peetavad pidu; kuulavad loengut keha ja hinge dualismist jne.
 
Vaatajate ette paisatakse ka seiku, mis mõjuvad kas kummaliselt või lausa võikalt. Näiteks piilutakse ühte USA uurimisinstituuti, kus ehtsatel inimlaipadel lastakse looduslikes tingimustes kõduneda, et uurida, kuidas keha lagunemisprotsess õieti toimib. (Muide, iga huviline võib oma maised säilmed teadusuuringuteks annetada. Selleks peab paraku surmani ootama.) Nõrganärvilistele ei soovitaks ka Himaalaja rahvaste kommet lahkunuid noaga tükeldada ja lindudele söögiks anda. Ametlik nimetus on sel toimingul küll ilus: taevamatus. No mis sa teed, kui kivine pind ei lase kedagi maha matta ning puuduvad ka puud, et tuhastamiseks vajalik tuli läita.
 
Surnukehadest lahtisaamine on muutumas kogu maailmas tõsiseks probleemiks. Üha enam inimesi sünnib – järelikult ka sureb. Saagu hingest, mis saab – keha jääb maa peale ja elavad vaadaku, mis siis sellega pihta hakata.
 
Tööstusrevolutsioon algatas Euroopas progressiusu kõrval ka teised mentaalsed protsessid. Ülerahvastatud linnades oli aina keerulisem läbi viia laibamatuseid, kõigele lisaks ei jätkunud maad, kuhu surnuid kogupikkuses susata. Nõnda tuli Euroopas (taas) moodi tuhastamine. Pikka aega paganlikuks peetud ja keskajal keelatud komme sai seega uue hoo sisse tänu praktilisele vajadusele. Ilmselt võib siit järeldada, et materiaalne baas määrab vaimse pealisrajatise, või kuidas? Kas see tähendab ka seda, et uskumused sünnivad pelgalt füüsilise maailma raamides, olles tuletatud ratsionaalsetest kaalutlustest?

Eestiski on krematsioon viimase paarikümne aastaga väga tavaliseks saanud (üks põhjus võib olla ka tuhastusmatuste suhteline odavus). Kas see ei näita samas, et midagi olulist ja koguni murrangulist on toimunud ka eestlaste vaimsuses? Jäägu too küsimus mõneks teiseks korraks.
 
„Surm – lugusid elust“ ei anna konkreetseid vastuseid. Pigem jäädakse teispoolsuse ja hinge mõistatust käsitledes materialistlikule seisukohale. Muuhulgas nenditakse, et enamikel inimestel, kel on olnud surmalähedasi kogemusi, pole silme ette sattunud kujutlust valgusest tunneli lõpus. Ehk on see vaid aju, mis mõningate inimestega vingerpussi mängib?

Kuid elu pikendamine ja surnuist üles tõusmine, millest inimkond aastatuhandete vältel on fantaseerinud, pole enam ammu mingi muinasjutt. Elundidoonorlus lisab eluaastaid paljudele. Südamemassaaži ja elektrišokiga tuuakse tagasi needki, kes on hakanud juba teispoolsuses inglitiibu kasvatama. Jah, teadus suudab teha imesid, kuid uskumused ei haihtu sellegipoolest. Aine ja energia seadus ei suuda lahendada inimhinge põnevat müsteeriumi. Ja võib-olla ongi nii parem.

„Surm – lugusid elust“ on läbinisti positiivne, optimistlik ja elujaatav. Natuke pealiskaudne ja kaootiline küll, kuid siiski teretulnud teledokk. Mis peamine – sarjast jääb kõlama lihtne tõdemus: surm on küll tõsine värk, aga elu pole vaja liiga tõsiselt võtta.

22. aprill 2015

Viiskümmend sinimustvalge varjundit

1215. aasta aprillis sattus preester Frederic koos oma noore kaaslasega paganlike eestlaste küüsi. Jumalasulaseid asuti kohe julmalt piinama ning kui meeleheitlikud palved taeva poole hakkasid tõusma, hõikasid naerusuised eestlased vanemale vaimulikule mõnuga: „Laula! Laula! Pappi.“ Kroonik Henrik pani öeldu kenasti paberile (või pigem pärgamendile) ja seda peetakse tänini esimeseks kirjalikult fikseeritud eestikeelseks lauseks. Niisiis on eesti kirjakeele sünnist möödunud täpselt 800 aastat. Sümboolselt väljendudes, muidugi.

Sümboolne on ka asjaolu, et teadaolevalt esimeses (ja väga lühikeses) kirjapandud lauses kätkevad korraga võõraviha, kirikuvastasus ning laululembus. Iidne ja ideaalne diagnoos ühele keskmisele eestlasele?
 
Piinapostil laulvad papid on vaid killuke meie kirevast ajaloost, mis vääriks kahtlemata senisest enam filmilindile jäädvustamist. Mälu kipub olema audiovisuaalne, eriti praegusel ajal. Mida pole filmitud, seda pole olemas olnud. Pärgamendile vajutatud sõnumitest enam ei piisa.
 
Aga pärgament talub rohkemat kui filmilint. Mõned teemad on nii keerulised ja valusad, et nende linaleseadmiseks läheb vaja Heraklese vaprust ja Odüsseuse visadust. Seetõttu jõuti alles nüüd, aastal 2015 filmini, mis kannab pealkirja „1944“.
 
Teatriguru Elmo Nüganen on teinud filmikunstis üksikuid samme, kuid need sammud on olnud pikad. „Nimed marmortahvlil“ äratas eesti filmi jubedast letargiast ja tõi uuesti käibele mõiste „rahvafilm“. „1944“ jätkab sissetallatud rada, ehkki mõnevõrra melanhoolsemal ja tõsisemal moel. Mõlemad filmid on kogunud kinodes enam kui 100 000 vaatajat. Nõudlus taoliste teoste järele püsib.
 
Tuleb nõustuda Tiina Lokiga, kes märkis, et tihedama stsenaariumi ja pikema teemaarenduse korral olnuks „1944“ suurteos. Paraku kardavad väikesed filmitegijad suuri teoseid. Olulistele teemadele lähenetakse endiselt väga ettevaatlikult.
 
Ettevaatus on põhjendatud, ent see ei tohiks loojaid kammitseda. Ohte on muidugi mitmesuguseid. Kui eesmärgiks võetakse iga hinna eest massidele meeldida, ei pruugi tulemus kuigi hiilgav olla. Liigne ideoloogilisus lämmatab samuti head kavatsused. Teinekord tuleb tunnistada, et lugu, mis näib paberil igati huvitav, jääb linale jõudes magedaks. Säärane saatus oli näiteks 1924. aasta kommunistide mässu kujutaval „Detsembrikuumusel“, millega püüti ühtlasi tõmmata paralleele Pronksöö sündmustega, kuid võrdlus näis miskipärast kohatuna.
 
Teisest maailmasõjast tuleks veel ja veel kõnelda. Nagu ka kommunistlikest koledustest. Okupatsioonikuriteod olgu heledale kinolinale kistud! Õnneks on selleski vallas juba esimesed sammud astutud. „Risttuules“ on paraku laiema vaatajaskonna jaoks liiga eksperimentaalse ja ebahariliku pildikeelega. Siber, koonduslaagrid, tööpataljonid… Nii palju lugusid oleks neist pajatada. Samuti puudub film märtsiküüditamisest.
 
Oma filmimonumenti nõuavad metsavennad. Erutavat ainest linalugudeks leiab KGB-agentide tegevusest Eestimaa pinnal. Ja ikka nõnda edasi.
 
Aga milleks piirduda 20. sajandiga? Pakuvad ju ka eelmised ajastud kõne- ja mõtteainet. Muistset vabadusvõitlust on püütud juba aastaid ekraanile tuua, ent seni pole asi unistustest kaugemale jõudnud. (Olgu, kiiksuga „Malev“ täidab seda lünka.) Brutaalne telesari „Viikingid“ on aga tekitanud paraja lainetuse, millel võiks meiegi filmimehed mõnusalt purjetada. Muistsete tapluste (ja vaese Frederici piinamise) taaselustamiseks on soodne aeg.
 
Omajagu on heietatud Ümera sündmuste purkipüüdmisest. Metsanurga „Ümera jõel“ pole ehk kõige tummisem materjal, mida ühe muistsest ajast rääkiva linateose aluseks võtta. Kuhu jäävad siis Lembitu kuulsusrikkad võitlused? Aga loomulikult ei pea ajalooline film kulgema tingimata mööda kaotuste ja kannatuste okkalist teed. Eesti ajalugu pakatab ka rõõmsatest juhtumustest ning vägevatest suurkujudest, kelle elukaar säriseb huviväärsetest seikadest.
 
Eluloofilme on meil tehtud vähevõitu. Ots, Valgre ja Lurich kuuluvad nonde väheste väljavalitute hulka, kel oma film taskus. Kui palju on meil aga loovisiksusi, kelle värvikas elukäik vajaks teadvustamist ja jäädvustamist: Under, Tammsaare, Vilde, Viiralt, Ernesaks… Oma portreefilmi vääriksid Palusalu, Keres, Päts, Meri ja… oeh, kes kõik veel. Inspiratsioonist ei tohiks puudus tulla.

Aga eks peame leppima ka kurva tõsiasjaga, et filmikunst on ideede surnuaed. Paljud mahlased ideed jäävad igaveseks riiulile. Põhjuseks pole ainult rahapuudus. Film on kõigi kunstiliikide sümfoonia, kuid täiusliku kooskõla saavutamiseks läheb tarvis erakordset andekust ja koormate viisi kannatlikkust.

Teinekord võib täiesti ootamatu teema märki tabada. Kes oleks arvanud, et üks üdini patsifistlik lugu Gruusias elavatest eesti meestest võib pälvida ka rahvusvahelist tähelepanu? „Mandariinid“ ja „1944“ ei ole seotud üksnes Elmo Nüganeni kaudu. Mõlemad lood kõnelevad ju võõrasse sõtta kistud eestlastest. Ei tasu küsidagi, kas „Mandariinid“ on rohkem Eesti või Gruusia film. See on kahe eripalgelise kultuuri ootamatu sümbioos, mis viis üleilmse eduni.

Tähtis polegi kasvatada võimalikult palju uusi „Mandariine“. Eestlased vajavad lugusid, mis kõnetaks eelkõige meid ennast. Et mälu ei tuhmuks.

10. aprill 2015

Pungaautomaat

Läinud aasta aprilli hakul kirjutasin nõnda: 

„Oh rõõmu, kevad jälle käes! Ja mitte ainult käes, vaid ka näos ja südames. Pajuokstel turnivad pisikesed uted, teevad „mää!“ ja kiikavad päikese poole, mis pöörase heldusega valgust üle tuhmide maakumeruste valab. Juba piiluvad naadi-idud kulu alt välja. Tihased aga jätavad talvised putkad, kus priilt pekki ja päevalilleseemneid pakuti, sinnapaika, et suveks taas lepa otsa kolida.

Külades ja linnades kougitakse viimsed pangaautomaadid seinte seest välja. Aga pungaautomaat asub igal kevadel uuesti täistuuridel tööle, sest metsa ei ole turumajandus ja efektiivsuskultus veel jõudnud. Pungad aina paisuvad nagu kohevad saiakesed. Öösiti võib tihnikus kuulda tasaseid kõmatusi. Kõmm ja kõmm puhkevad pungad, varsti plahvatab kogu mets ning puud kattuvad õrnrohelise lehevinega. 

Inimesed, kes end talv läbi mustadesse ja hallidesse kuubedesse mähkisid, lasevad hõlmad koomale. D-vitamiini järele kisendades pööratakse lumivalged ninaotsad taevasse ja võetakse kopsukosutuseks üks sõõm õhku.“ 

Näed, kui kergesti nostalgia tekib… Tänavune kevad on olnud hoopis heitlikum, uttesid oli pajudel vähe ja päike koonerdab valgusega. Kuid pungad puhkevad selgi aastal, looduse masinavärk ei ole amortiseerunud. 

Krookused koduaias ja sinililled metsa all on endiselt vormis, viksid ja ergud – nagu alati kasemahlade voolamise aegu. Kask jääb varsti kinni, aga päike, vana vigurivänt, peidab end muudkui pilvede taha. Jah, ega päike põhjamaalasi armasta…