27. mai 2015

Püha Patricku matused

Nukuteatris saab uskumatut imet näha: etendub tükk, mis on alla 16-aastastele keelatud. Loo autoriks kõige jumalavallatum iirlane, keda õndsa taevakupli all nähtud. Jutt käib Dorian Greyst ja Oscar Wilde’ist. Aga eks olnud ju iirlased puha barbarid ja metslased, enne kui nooruke roomlane Patricius 5. sajandil Iirimaale orjaks müüduna seal jumaliku kutse ajel paganaid ristiusku pöörama asus. Populaarse legendi järgi kihutas Patrickuna tuntud pühamees roheliselt saarelt minema ka kõik maod. Iirlastest sai üks maailma vagamaid rahvaid. Ajad on aga muutunud…
 
22. mail toimus Iirimaal tähelepanuväärne referendum. Rahvalt küsiti, kas nad on nõus sellega, et ka samasoolised paarid saaksid abielluda. 62% iirlastest vastas jaatavalt. Tulemus on jahmatav, eriti võttes arvesse, et veel paarkümmend aastat tagasi oli homoseksuaalne tegevus Iirimaal kriminaalselt karistatav ning enesetapp ja abort püsivad endiselt tabuteemade lahtris. Alles viie aasta eest kehtestati seal tsiviilpartnerlusseadus (kooseluseaduse vaste) ja nüüd korraga selline pauk! Mis iirlastega juhtunud on?
 
Jah-sõna läbiminekus ei saa süüdistada ainult jõulist kampaaniat, millega liitusid ka hulk geisõbralikke iiri kuulsusi, teiste seas näiteks filmistaar Colin Farrell. Kiriku- ja perekeskset Iirimaad ei saa kõigutada vikerkaarevärviliste loosungitega. Küllap viis positiivse tulemuseni ikkagi referendumile eelnenud väga tsiviliseeritud avalik debatt, kus osapooled said rahulikus õhkkonnas oma argumendid välja käia ning neid igakülgselt põhjendada. Tuli ette ka raevukaid ja fanaatilisi homovastaseid rünnakuid, aga need lisasid üksnes hagu võrdsete abieluvõimaluste eest võitlejate kaunilt hubisevale lõkkele. Mõistus võidutses pimedate emotsioonide üle.
 
Iirimaa on esimene riik maailmas, kus otsedemokraatia vahendite abil kehtestatakse samasooliste abielud. Seejuures ei tulnud jah-sõna sugugi napi ülekaaluga. Konservatiivse iiri rahva otsus saab olema kogu maailma homovastaste jaoks väga vastik ja ebamugav fakt. Tuleb veel rõhutada, et referendumil langetatud otsus tähendab õigupoolest heakskiitu muuta Iiri põhiseadust, mille kohaselt on abielu pelgalt mehe ja naise privileeg. (Ja mõelda vaid, et Eestis tegutsevad poliitilised jõud, kes tahavad põhiseadust painutada täpselt vastupidises suunas!)
 
Kas nüüd on siis olukord selline, et Püha Patrick on lõplikult surnud ja Wilde’i keigarlik vaim hõljub rõõmukuljuseid kõlistades õhtumaade kohal nagu vana jeekim? Paistab nii.
 
Siiski ei maksa unustada, et Iiri rahvahääletusel polnud küsimärgi all mitte kiriklik võim ega konservatiivsed väärtused, vaid – kõlagu see nii läägelt kui tahes – armastus. Armastus ei kuulu usu ega uskmatuse, konservatiivsuse ega liberaalsuse kategooriasse. Armastus lihtsalt tuleb, hiilib hinge ja tõukab teise inimese käte vahele. Olgu too inimene siis mees või naine, oma- või vastassooline.

25. mai 2015

Nemad ongi kangelased

Nüüd, kui Toomas Hendriku ja Evelini teed on lahku läinud, on Eesti saanud endale uue esipaari. Lubage tutvustada: Elina Born ja Stig Rästa! Jah, laval etendavad nemadki lahkumineku valu ja paineid, kuid pisarate taga särab edukas tandem. On Meister ja tema Margariita. Väikese riigi (pop)kultuurisaadikud, kes üheainsa lauluga on liigutanud miljoneid südameid ja teeninud miljoneid klikke. Kui kõik „Goodbye to Yesterday“ vaatamised YouTube’i ametlikel ja mitteametlikel kanalitel kokku lüüa, saame juba kaheksakohalise arvu. Võimas, eks?

Aga number, mis Elina ja Stigi duetti viimaste kuude jooksul lahutamatult on saatnud, kipub olema hoopiski 7. Palun väga: „Goodbye to Yesterday“ avaldati 7. jaanuaril ning kogus Eesti Laulu finaalis ligi 71 000 häält ehk 79% kõigist häältest. Tegu on ühtlasi järjekorras seitsmenda Eesti Laulu konkursi võitjaga. Eurovisiooni poolfinaalis esines Eesti loomulikult seitsmendana. Finaalis sai Eesti kokku 106 punkti (ristsumma: 7), kusjuures 7 punkti andsid Eestile sellised riigid nagu Venemaa, Valgevene ja Ungari. Rahvahääletusel oli Eesti 5. ja žürii tabelis 11. (5+1+1=7). Lõpptulemus: 7. koht.

Jätame nüüd numeroloogid seda arvmõistatust lahti muukima ja vaatame, mis oli Rootsi võidu valem. Moodne tantsulugu – olemas. Innovaatiline ja seninägematu lavashow – olemas. Jumalad, deemonid, linnud ja liblikad – olemas. Poeetilne ja pateetiline sõnum – olemas. Karismaatiline laulja – olemas. Nahkpüksid – olemas. Rootsi popmuusikavabrik töötab täistuuridel ja kvaliteetseid tooteid jätkub küllalt ka eksportimiseks. Putinlik Venemaa võib saada hakkama küll ilma EL-i sealihata, aga Rootsi laulukirjutajad kulusid ikka marjaks ära.

Igatahes ei jätnud rootslased midagi juhuse hooleks. Kogu komplekt, mida lavalt näha võis, ei olnud välja mõeldud paari Eurovisioonile eelneva kuu jooksul. 95% ulatuses nägi lavastus välja selline, nagu ühes Rootsi eelvooru poolfinaalis, mis veebruari lõpus ekraanile jõudis. Töö, mida meelelahutusliku jackpoti võitmiseks tehti, oli ränk. Vaadake ja õppige.

Samas polnud Måns Zelmerlöwi triumf sugugi nii puhas ja läikiv. Esiteks plagiaadisüüdistused (David Guettale oleks võinud vähemalt inspiratsiooni eest aitäh öelda.). Kahtluse all pole üksnes laul. Ka vaimustav lavashow oli liialt „inspireeritud“ ühe rootsi videokunstniku loomingust. Teiseks ilmnes, et rahvas hääletas võitjaks hoopis Itaalia ooperitrio Il Volo ning Rootsi jäi telefonihäältega hoopiski kolmandaks. Aga žüriide sõna jäi seekord peale ning järgmisel aastal sõidavad eurolaulikud kõikjalt maailmast (ehk kui Austraalia ka edaspidi osaleb) taas Stockholmi, Göteborgi või Malmösse.

Tänavuse Eurovisiooni eesmärk – ehitada riikide ja rahvaste vahele sildu – oli õilis ja asjaolu, et Venemaa teiseks tõsteti, paistab kinnitavat, et eesmärk mingil moel ka täideti. Paraku tõestati sedagi, et Euroopa ühe olulisema muusikalinna Viini südames toimunud konkursil ei suudetud ehitada silda rahva ja žürii maitse vahele. Nn. muusikaekspertide tegevuse tõttu kaotas ka Eesti hulga punkte, mida tavalised televaatajad meile heldelt kinkisid. Siit järeldus: tegelikult ei ole võimalik laule objektiivselt hinnata. Kas selle järelduseni jõudmiseks oli vaja tõesti 60 aastat võistlusi pidada? Aga vahet pole. Show läheb ikka edasi – ja see on tore.

Elina ja Stig on Eestile toonud hulgaliselt hinnalist tähelepanu ning küllap liigutab nende laul andunumate fännide südameid veel palju aastaid. Meie popmuusika potentsiaal on väga väike, kuid üsna sagedased kohad Eurovisiooni esikümnes näitavad, et Eesti muusikud on selle vähese potentsiaali maksimumilähedaselt ära kasutanud. Ei tea küll, kes on need kangelased, kellest Måns laulab, kuid paljude arvates on nende nimed tegelikult Elina ja Stig. Kiitus neile!

10. mai 2015

Häid emasid kõigile

Kas pole tore, et emadepäeva tähistatakse meil ajal, mil peenardel uhkeldavad tulpide mitmevärvilised karikad, kased on hiirekõrvus ja toomepuu valmistub õide puhkema? Ja mõelgem: isadepäeva paiku on ilm kõle, vihm pudeneb krae vahele ning viimsed leheräbalad kukuvad raagus puudelt… Tähendab see vist, et emasid hinnatakse hoopis enam kui isasid? Kuid teab ju emake Maa kõige paremini: külvata on kergem kui vilja kanda.

Emadepäeva tähistati Eestis esmakordselt piduliku aktusega Uderna koolis Tartumaal 1922. aastal. Kõige kallimale pühendatud päev sai kiirelt menukaks ning peagi tähistati seda üle kogu maa. Kuni 1940. aastani oli emadepäeva ürituste peamiseks korraldajaks ja utsitajaks Naiste Karskusliit. Seetõttu ei maksa imestada, et Pätsu-aegseid emadepäeva kõnesid ilmestasid sageli üleskutsed kangema kraamiga piiri pidada ning lapsi „karskes ja puhtas eluviisis“ kasvatada.

Okupatsiooniaastatel keelati emadepäev ära kui kodanlik püha ning selle asemel hakati juurutama ideoloogiliselt sobivamat naistepäeva. Ilmekas näide punavõimu suundadest: tähtsad pole mitte perekesksed väärtused, vaid ühiskondlikud prioriteedid. Kommunistide vastumeelsus emadepäeva suhtes tõukub muidugi ka faktist, et päeva tähistamist alustati Ameerikas ning selle taga seisid valdavalt kristlikud ringkonnad.

Eestis ei tähistata emadepäeva kuigi suurejooneliselt. Pereasjad jäävad ikka pereringi. Ent emarolli tähtsusest ja tähendusest kõneldakse iga maikuu teisel pühapäeval siiski rohkem kui muul ajal. Eks vahel tekib ka väike kimbatus: igaühel on ema, emad on loomulik osa maailmast – kuidas neid siis õieti tänada? Kas piisab lillekimbust ja omatehtud koogist, tillukesest salmikesest ja laulujorust või on see kõik tühine puru ema valu ja vaeva kõrval? Tore oleks mõelda, et väike rõõm ema silmis kaalub üles kõik nood kannatused, mis laste kasvatamist on saatnud.

Mõnikord näib, et emadus on suurem looduse ime kui isadus. Isane loom (sealhulgas inimsoost mees) käib oma seemnetega väga pillavalt ümber. Tal tekib neid iga päev ligi paarsada miljonit juurde – mis nii viga raisata! Aga munarakud on nagu kalliskivid, nende hulk on piiratud. Iga kalliskivi, mis naise ihust väljub, jätab endast verise jälje, justkui tahaks loodus sellega inimesele midagi öelda…

Ema mured on suuremad kui isa omad, emainstinkt tugev ja tajutav. Kes oleks aga kuulnud isainstinktist?

Küllap on needki põhjused, miks emad pälvivad rohkem imetlust ja tähelepanu. Hästi on läinud lapsel, kel on hea isa. Pole aga kurvemat saatust, kui halb ema. Nukker on seegi, kui mõnel lapsel ei olegi emadepäeva hommikul kellelegi lilli viia. Seepärast võikski tänasel päeval soovida: häid emasid kõigile!