Päriselt ka

Ma pole end kunagi kirjanikuks pidanud. Ometi kirjutan raamatuid, jah. Aga mul pole tõelise kirjaniku sõnaosavust, lausemeisterlikkust, kujundiloome võimet. Mul pole kunstniku sügavat hinge ega intellektuaali kõrgelennulist mõistust. Kirjutan nagu insener, kes teab täpselt, kuidas ehitada masinaid, kuidas kõik seibid, kepsud, kolvid ja mutrid oma õigele kohale pista. Ja kaadervärk töötab, teenib tarbijat ja kapitalismi. Ehk piisab sellestki?

Masin on ometigi masin. Tal pole hinge, ta täidab vaid kohusetruult oma ülesandeid. Kas mu teostes on hinge? Või on nad pelgalt peenmehaanilised küborgid? Tont teab.

Sageli tundub mulle, et sõnadest jääb puudu, sõnad on liiga väetid, nad ei suuda edasi anda seda, mis hinges palab ja meelel kripeldab. Ometi kirjutan... Miks?

Muud ei jää vist üle.

Tahaksin anda endast rohkem. Tahaks käia seal, kus pole käidud ja anda seda, mida pole antud. Ma pole võtja. Tahan anda - nii palju, kui tohin ja saan. Seni olen kirjutades kandnud uhkeid rüüsid, ehtinud end sulgedega, mis kuuluvad teistele lindudele. Nii on olnud mugavam. Igas mõttes lihtsam. Tean, tean - hea ja lihtne pole sünonüümid. Kuidas oleks, kui vahetada lihtne elu hea vastu?

Tahaksin olla päris.

Tõeline looja on alati päris. Ta ei varja end. Ta on loomulik ja ehe. Ta on ise. Ta on keegi.

Looja ei pea vähimatki häbenema, ta ei võigi seda teha. Loomulikkust ei tohi häbeneda. Meistrigeeniga looja käsutuses on küllusesarv, millest voolab ideid, kujutlusi, muljeid ja nägemusi nagu jumalikku nektarit. Meistriks saavad aga need, kel annet, julgust ja riskijanu. Luua on riskantne, sest uued teed kulgevad hämaruses, nad on veel sisse tallamata ja tulvil ettenägematuid ohte. Häbi ja argus ei lase luua. Arglikud ei loo teoseid, nad kopeerivad ja tõlgendavad olemasolevaid.

Tahan olla päris. Vaba võltsist ja kulunust. Ma ei salli valet, jälestan asjatut peenutsemist ja saksikuid kombeid. Ma ei taha süüa tehislikku toitu ega kuulata robotite komponeeritud muusikat. Ei taha hingetut kultuuri. Ihalen hingega, ehedate, päris teoste järele. Suudaks ma neid ise ka luua!

Ihalen hingega, ehedate, päris inimeste järele.

Tahan käia oma teed, viigu see kuhu tahes - kasvõi rappa. Tahan minna kaugele ja samas nõnda lähedale, iseenda sisse. Päriselt. Mõelda, tunda, haista, näha ja kuulda - palju ja korraga. Päriselt. Ainult nii saab kildudest tervik ja loomast inimene. Tahan näha kaasteelisi sellisena, nagu nad on, lootuses, et ehk vastavad nad samaga.

Tahan olla päriselt olemas.

Millal see juhtub?

Uksest ja aknast

Uks on mõistatuslik leiutis. Ükski ajaloolane ei oska täie kindlusega öelda, kus ja millal uksed esimest korda kasutusele võeti. Sellistel puhkudel tuleb varnast võtta šabloonne vastus: küllap juhtus see Egiptuses või Lähis-Idas tuhandeid aastaid tagasi. Igatahes on iidsed Egiptuse hauakambrid varustatud uksetaoliste kiviplaatidega ja nondesamuste kambrite seinalt võib leida maalinguid, mis näitavad, et teatud ruumides olid tarvitusel ka puidust uksed.

Pixabay

Ajaloolased arvavad, et uks oli muistsetes tsivilisatsioonides ennekõike piir siin- ja sealpoolsuse vahel. Uksega eraldati surnute maailma elavate omast. Kui mõtlema hakata, siis pole ukse peamised ülesanded aja jooksul karvavõrdki muutunud. Uks peab eraldama kaht vastandlikku maailma: sooja külmast, omasid võõrastest, väärtuslikku väärtusetust.

Eesti keeles öeldakse, et uksel on hinged. (Mis tähendab seda, et lifti- ja poeuksed on elutud - neil pole hingi.) Järelikult uksed hingavad nagu kõik elusolendid. Nad on pandud valvama, hoidma, kaitsma. Uks viib kuhugi. Ometi pole tal rattaid ega roomikuid. Miks siis öeldakse: "See uks viib sinna..."?

Uks võib olla ilus, uhkeldav, paras eputis. Sellise ukse taga peitub aristokraatlik, külluslik, õitsval järjel maailm. Raske ja ilmetu uks varjab rõõmutut kidurat maailma. Läbipaistvad uksed kutsuvad ligi, paluvad sisse astuda, nende taga ei ole saladusi. Need on avalikud uksed, mis sarnanevad oma ühe hingega kolleegidele, avalikele naistele. Mõnel eriti oivalisel uksel on tiivad. Sellised uksed praalivad ja kekkavad, aga nad lasevad ka endast palju läbi.

Osa uksi käib lukku. See on nende peamine voorus. Kelle käes on võti, selle käes on võim. Võtmete valdaja, uste isand, ei lase saladustel ilmaaegu valla pääseda. Moodne aeg on toonud ka moodsad lukud, ühe näo ja moega üksluised uksed. Kas praegusaja lapsed enam teavadki, mida tähendavad riiv, haak, kramp, snepper või põikpuu? Kurb küll, tänapäeval on palju lukke, kuid vähe krampe.

Pixabay

Aknad on alles üsna hiline leiutis. Rehehoones, mille muldpõrandal eesti rahvas on võrsunud, puudusid aknad. Aga näe, eurokupüüridel vahib igas mõõdus ja kujunduses aknaid vastu terve lasu - rohkem kui Koduakna laos! Aken tähistab avatust, läbipaistvust, selgust ja valgust. Luuletas Ain Kaalepki: "Sõber, kui ehitad maja, tee sellele suured aknad!" Aknast näeb tarre, silmadest südamesse. Nii tare kui ka süda vajavad vahel tuulutamist, et mitte umbsusse lämbuda.

Aknad on viimastel aastakümnetel muutnud kogu maailma suurelt ja pöördumatult. Aknad ehk Windows. Pange tähele: tekstidest, helidest ja piltidest kihisevad aknad on ka ekraanil, neid saab ristikesest sulgeda. Kuid aknad pole sulgemiseks, ikka avamiseks. Kogu maailm on avatud, elame akende maailmas. Infot tuleb uksest ja aknast. Kus on nüüd haak, riiv ja põikpuu...?