Kaval-Ants ja Vanamees

Riigikogu on alati rahva nägu

Hiljuti kutsus Tallinna Kirjanduskeskus koos Vikerraadioga inimesi üles hääletama kõige eestlaslikuma muinasjututegelase poolt. Kandidaate pakuti välja kakskümmend. Võitjaks osutus Kaval-Ants, kellele anti 3396 häält. Teine riukalik tegelinski Rehepapp jäi talle napilt alla, kogudes 3363 häält. Neile järgnesid kaks hiidu, Kalevipoeg (3164 häält) ja Vanapagan (3054 häält).

Mida need Muinas-Riigikogu valimistulemused rahva kohta ütlevad? Eelistatakse hea huumorisoone ja kiire taibuga nupuvendi, kes isikliku eesmärgi nimel tegutsedes ei kõhkle ka petmast ja valetamast. Nii Kaval-Ants kui ka Rehepapp on isekad ja omakasupüüdlikud kelmid. Muidugi tuleb arvestada, et mõlemad tegelaskujud sündisid mõisaajal, kui sakste hanekstõmbamine ja nende tagant varastamine polnud mingi patt. Eestlastelt oli võetud maa ja vabadus. Vähim, mida üks vaene pärisori teha sai, oli peremeestele vingerpussi mängida. Seega võitlevad Kaval-Ants ja Rehepapp omal moel ebaõigluse vastu.

Günther Reindorff,
illustratsioon muinasjutule
"Paristaja-poeg"

Hiidude erakonna esinumbrid Kalevipoeg ja Vanapagan esindavad hoopis teist maailmavaadet. Mõlemad on vabad mehed, küllaltki jõukad (Kalevipojal on näiteks hobune ja Vanapaganal suisa talu) ja ettevõtlikud. Erinevalt nupuvendade erakonna liikmetest kipuvad hiiud olema pikkade juhtmetega. Nad on sageli impulsiivsed, esmalt teevad ja siis mõtlevad (kui sedagi). Nad ei suuda oma määratut jõudu taltsutada ning sageli lähevad neil ka väärt plaanid luhta. Aga rahvas peab neist siiski lugu. Kui Kalevipoeg oleks palganud endale siili valimiskampaaniat tegema ja tänaval rohkem pastakaid-kondoome-õhupalle jaganud, oleks ta kindlasti võitnud.

Poliitikud armastavad muidugi kõike mustaks ja valgeks lahterdada, ehkki tegelikkuses on asjad hoopis värvilisemad ja teinekord pole isegi võimalik öelda, mis on üldse must ja mis valge. Tammsaarel oli Kaval-Ants läbinisti negatiivne tegelane, samas kui Vanapagan oli pigem positiivne. Tõsi küll: Põrgupõhja-Jürkast sai juba maa peale saabudes mõrtsukas. Kaval-Antsu kuriteoregister piirdus valetamise, petmise ja kergeuskliku Jürka lollitamisega. Eks Jürkagi õppis Antsult valetamist. Kas Tammsaare tahtis sellega öelda, et Kaval-Ants pole mingi kangelane? Et pettusega jõuabki kaugemale kui tööga? Tammsaare versioonis pole Ants enam sulane, vaid peremees. Aga need trikid, mida ta mõisa orjana sooritas, muutuvad vaba mehe käes julmadeks tööriistadeks. Ants ei võitle enam ebaõigluse vastu, vaid tekitab seda ise.

Muinasjutud on muidugi toredad, neid tasub meeles pidada ja aeg-ajalt ümber jutustada, tehes siin-seal vastavalt ajavaimule ka muudatusi. Samas sünnib pidevalt uusi muinasjutulisi tüüpe, kes võivad eestlase kohta rääkida enamgi kui ammusest orjaajast pärit tegelased. Väga populaarseks on saanud näiteks Vanamees. Mis nimi tal passis (või ID-kaardil) seisab, ei ta vist isegi. Valimistel pole ta seni kandideerinud, aga hea häälesaagi saaks ta kindla peale. Vanamees kuulub oma tegudelt ja vaadetelt kahtlemata hiidude erakonda. Või peaks ta astuma hoopis kilplaste parteisse?

Vanapagan ei saanud tööga õndsaks ja seda pole juhtunud ka Vanamehega. Ta ei üritagi. Ometi on just Vanamehe talu see viimne loomaaed, kus saab veel näha kirjut lehma ja roosat siga, viimne pelgupaik, kus säilivad parimad konservatiivsed väärtused. Vanamees esindab väljasurevat maavanaisa tõugu. Teda tuleb iga hinna eest hoida, korraga loodus- ja muinsuskaitses arvele võtta, sest kuhu mujale saab tuumarünnaku korral peitu minna kui mitte Vanamehe maakeldrisse. Seal kartulite, mooside ja mahlade najal võib kasvõi kümme aastat jutti redutada.

Neliteist vastlakuklit

Maiasmoka lõpp võib olla väga kurb

Vastlapäevaga seoses meenub mulle ikka üks kuninglik tragöödia. Rootsis teab iga laps, mis juhtus kuningas Adolf Frederikuga (valitses aastail 1751–1771). Mis temaga siis juhtus? Räägitakse, et ta sõi ennast lõhki. Kuninga viimse õhtusöögi menüüsse kuulusid muuhulgas homaarid, kalamari, hapukapsas, suitsuheeringas ja šampus. Kuna oli vastlapäev, serveeriti Adolf Frederikule ka magusaid kukleid, mida ta pealtnägijate väitel olevat nahka pistnud lausa 14 tükki. Eks see neljateistkümnes kukkel saigi saatuslikuks.

Ajaloolased on selle legendi küll kummutanud: tõenäoliselt suri Adolf Frederik südamerabanduse või insuldi tagajärjel. Välistada ei saa ka mürgitamist, sest kuningas oli väga ebapopulaarne, pealegi peeti teda nõrgaks ja tahtejõuetuks valitsejaks.

Aga jäägem vastlakuklite juurde. 18. sajandil, kui Adolf Frederik neid isukalt kugistas, ei kasutatud kuklite valmistamiseks veel vahukoort. Tollal tähendas vastlakukkel ehk semla sooja piima sees hulpivaid kakukesi. Hiljem hakati nisujahust taignale lisama kardemoni, küpsenud kukli ülemine osa lõigati lahti ja pandi vahele vahukoort. Samas süüakse semlat mõnel pool Rootsis siiamaani sooja piimaga. Sageli lisatakse vahukoore juurde mandlipastat ning kogu kupatus kaetakse rohke tuhksuhkruga.

Vastlakuklid on tuntud kõikjal Põhjamaades, kaasa arvatud Islandil ja Fääri saartel, kuid Eestisse jõudsid need baltisakslaste vahendusel. Tõeline vastlakuklite maania algas 1990. aastatel. Seni peeti õigeteks vastlatoitudeks ikka hernesuppi ja seajalgu. Ei ole kuulnud, et keegi tänapäeval enam liumäelt tulles seajalgu näriks. Hernesupp läheb kah halvasti alla. Andke aga kukleid!

Viimastel aegadel tekitab rahva seas nurinat vastlakuklite astronoomiline hind. Neli-viis euri selle maiuspala eest on tõepoolest röövimine. Aga ise tehes kujuneb omahinnaks 60-70 senti. Maiasmokad on paraku mugavad tüübid, kes ei väsi rahakotti tuulutamast. Suu tuleb magusaks saada, maksku mis maksab.

Rallivast inflatsioonist hoolimata ei kipu inimesed poeriiulite vahel mõistlikke (ja tervislikke) valikuid tegema. Mis on õnn? Rohkem süüa ja juua! Igas mõttes vaeste eestlaste tarbijakäitumist nähes tuleb päris hirm peale. Adolf Frederiku saatus ähvardab neist paljusid.