24. november 2018

Tegin ÕS-i peal narkotsi

Eesti keel õssitab, aga ei ussita. Esimese õigekeelsussõnaraamatu sünnist on möödunud sada aastat, sel puhul üllitati ka uus ja priske ÕS. Lõin kribinal-krabinal (ja natuke pabinal) värske keelepiibli lahti - loomulikult netist. Võib ka nutist.

Kõige lemmikumad sooneutraallased

Nüüdsest on lemmik ametlikult käibel ka omadussõnana. Mu kõige lemmikumad lemmikud uues sõnaraamatus on muidugi leiupood, pükstükk ja meestehoid. Naistehoidu pole miskipärast veel leiutatud. Ja ega seda vist juhtugi, naised oskavad end ise hoida.

Meediast tuttavad OÜtama ja sooneutraalne on kah kenasti ÕS-i veergudele naelutatud. Paljud näitelaused pole aga sugugi sooneutraalsed. Sõna tegema alt leiame säärased laused: "Sõjavägi teeb poisist mehe" ja "Naine tehti vargaks". Loomulikult esinevad mehed positiivses, naised aga negatiivses näites. Loodetavasti jääb sõjaväes aega ja kannuseid teeninud mees meheks ning naine, kes pikanäpumeheks tehti, jääb ikka naiseks.

Kuidas narkotsi teha?

Paar nopet viimase aja uudistest. Raimond Kaljulaid: tean poliitikuid, kes teevad kokaiini; "Radari" eksperiment: uus trend Eestis - teha tööl LSD-d. Kergita kulmu ja vanguta pead! Kas meie poliitikud ja lihttöölised valmistavad tõesti lisaraha teenimiseks narkootikume? Või on tegemist süütu toorlaenuga? (I do drugs, yeah!) Loodan siiralt, et tõele vastab viimane variant.

ÕS-i noorem sõsar, SS (seletav sõnaraamat) annab sõnale tegema lausa 18 erinevat tähendust, sealhulgas: midagi valmistama, tekitama, looma; toimima, käituma, tegutsema; harrastama, viljelema; põhjustama, esile kutsuma, tekitama ning (kusemise, roojamise kohta) laskma.

Ei tahaks uskuda, et meie riigitegelased roojavad kokaiini. Küllap nad ikka manustavad, pruugivad või tarvitavad. Põhjakäinud poiss paneb narkotsi. Või tõmbab, imeb, suitsetab, nuusutab, neelab, närib ja süstib. Muide, ÕS-i järgi käändub narkots samamoodi nagu riik ja poiss!

Rööpkülik rähkles rööpi ja külitsi

Veel üks tore sõna, mis ÕS-i veergudelt vastu vaatab, on rööprähklus ehk mitme asja korraga tegemine. Rööprähklejaid leidub iga rööpa ja räha peal, sest aega ju napib. Ka laikima ja täägima on ÕS-ilt õnnistuse saanud. ("Mida kuradit need tähendavad?" hüüab onu Heino vahele. "Eesti keel on hukas nagu sõnnik sukas!" ohkab tädi Maali.) Jah, aega enam pole, kuid ikka ta muutub. Keel niisamuti. Laigivad ja täägivad need, kellel on nutiseade ja nutikael.

Meeldetuletuseks: kanepit, kokaiini ja LSD-d teha ei saa! (Eriti korraga.) Seda ÕS ei ütle, mida PVC-kattega korteris elav HIV-positiivne LSD-sõltlane (EKRE liige) peab tegema, et ilma OÜtamata BMW-ga USA-sse või UK-sse pääseda. (OMG, see oli nüüd küll LOL!)

Abi- ja kooskaasa

Kooseluseadus on toonud Eesti rahvale palju kasu, rikastanud keelt ja kultuuri. Sajad inimesed on koosellunud. Kahjuks seda sõna ÕS-ist ei leia. Ehk järgmises väljaandes? Igatahes on mul kooseluseadusega tekkinud paar küsimust. Kui ma tahan kooselluda, kas ma pean siis teisele poolele tegema kooseluettepaneku ja talle kooselusõrmuse sõrme panema? Ja kui abiellujast saab abikaasa, kas koosellunud inimesed on siis kooskaasad?

ÕS tule appi!

13. november 2018

Miks "Õnne 13" on parem kui "Pank"?

Üheksakümnendad kummitavad nagu rahutud koolnud, kes kuidagi hauas ei püsi ja vaiksel hingedeajal elavate akna taga kraapimas käivad. Vaimude väljakutsumises on süüdi filmi-, kirjanduse- ja teatrirahvas, kel tekkis kollektiivne himu üles kaevata üleminekuaja õudused. (Kogemata kombel olen ka ise oma kirjutistega sellesse lainesse sattunud.) Küllap on aeg selleks küps. Üheksakümnendad jäävad ju ohutusse kaugusse.

Esialgu ei kavatsenud ma "Panga"-sarja vaadata, aga reklaam oli nii pagana ahvatlev. Juba enne eetrisseminekut kuulutati "Pank" Eesti kõigi aegade parimaks (ja kallimaks) telesarjaks. Väike skeptik mu vasakul õlal hakkas selle peale hullusti kihelema. Kallidus on fakt, headus üks hinnang paljudest. Mõtlesin: vaatame paar osa ära ja langetame siis lõpliku kohtuotsuse.

Varusin mitu tundi vaba aega ja panin kohe neli osa järjest. Moodne värk - kes siis tänapäeval maldab tervet nädalat oodata, et järgmist osa näha! Ja milleks teleka taha istuda, kui kõikvõimas raal laua peal sumiseb.

Avakaadrid - mees selili paadis, paat maalilisel jõel - olid paljutõotavad. (Miskipärast lipsas mõttesse "Tabamatu ilu" - 1999. aasta hittfilmi - algusjupp.) Taipasin kohe, et "Pank" ei püüa igaühele meeldida. Esimestest sekunditest peale hõljus ekraani kohal kunsti hõngu. Tegevuse arenedes üritasin eelarvamusi maha suruda. (Lootsin vist näha "Borgeni" või "Kaardimaja" eestipärast versiooni.) Paraku jätsid kaks esimest jagu segase mulje, sündmustiku fookus oli justkui paigast ära. Pidasin vähe pausi ja võtsin ette järgmise satsi. Kolmanda ja neljanda osa järel hõiskasin päris südamest: sigalahe!

Poleks uskunudki, et Eesti oludes, meie kuivade annete ja madalate rahamägede juures, on võimalik nii kanget portsu keeta. "Panga" tegijad on viimaks siiagi importinud filmiliku pildikeele, samas kui enamik Eesti telesarju on jäänud truuks teleteaterlikule stiilile. Iga kaader on läbi mõeldud ja šikilt vormistatud. Ekraanilt ei paista, et mõne kopikaga oleks koonerdatud.

Pixabay
Stsenaristid Eero Epner ja Tarmo Jüristo on tele- ja filmimaailma uustulnukad, kes raputavad - küll mitte kuigi tugevalt - meie rasvaseks ja lodevaks muutunud telesarjandust. Tabavad, vaimukad ja hoogsad dialoogid väärivad aplausi. (Paar korda lõin käsi kokku küll.) Suurem osa tegelaskujudest on lennukalt ja täpselt välja voolitud. Treiderid Toomas (Sergo Vares), Jimmy (Reimo Sagor) ja Heiki (Hendrik Toompere jr) töötavad sama pika laua taga, kuid nende iseloom on täiesti erinev. Nende päälik Marju (Tiina Tauraite) kiirgab tahtejõudu ja sarmi. (Tiina Tauraite vääriks kindlasti peaosa mõnes vägevas ühe-naise-filmis, umbes nagu "Erin Brockovich"). Koomilist värvi annavad Kodupanga ametnikud (Erkki Laur ja Tanel Ingi). Pisut ähmaseks jäävad Ülle ja Kalju Tamme (Evelin ja Priit Võigemast) sebimised. Suurte jõukate pankurite kohta teevad nad palju musta tööd. (Või oligi see tollal nõnda?)

Nii mõnedki näitlejad saavad mängida ambitsioonikaid karjäärihimulisi kutte ja plikasid. Suured egod toovad kaasa suuri konflikte. Kohati väljub pilt reaalsusest ning tegelased asuvad uitama sürrealistlikele uduradadele. Unenäolisust rõhutab Sten Šeripovi väljendusrikas muusika, mille kõlaline risoom ulatub kaheksakümnendaisse. Ehkki sarjal on neli erinevat režissööri, ei paista see ekraanilt välja.

Ahjaa - väga meeldiv oli üle pika aja kuulda Marite Kallasma häält! Minagi kuulun tollesse viimasesse põlvkonda, kelle jaoks uudised ja Marite Kallasma olid üks ja seesama.

*
Sari tuletab meelde, millised jõledad hundiseadused üheksakümnendail kehtisid. Raha võis kergesti sisse voolata ja tuhaks põleda, majandus sõltus heldeist välisinvestoreist, massiline koondamine tõi ühekorraga kaasa tohutu abitute ja õnnetute sülemi. See oli aeg, mil igal rindel võimutsesid noored ärksad mehed, kes defineerisid olevikku ja kujundasid tulevikku. Need, kel aastaid üle neljakümne, kuulutati iganenuks ja seega kasutuks.

"Pank" on temaatiliselt täiesti unikaalne sari. USA-s või Suurbritannias poleks võimalik midagi samalaadset toota. Kommertspankade äkiline teke, perutav majandus ja kohanemisraskused kapitalismiga on tuttavad vaid endistele raudse eesriide tagustele riikidele. Loomingu köitvuse määrab idee ning "Panga" idee kannab hästi.

Nende silmis, kes ise finantssektoris ei tööta, ümbritseb pangandust pahatihti negatiivne aura. Danske rahapesu, vähetootlikud pensionisambad ning Rootsi pankade ulmeline puhaskasum, millest Eesti riik suurt midagi vahelt lõigata ei taha või ei oska ... Pankurite maailm seostub tööliste ja talupoegade klassile ikka võltsglamuuri ja sulitempudega. Teataval määral peegeldab sedasamust mädaplekilist ilusate ja rikaste elu ka kõnealune sari. Fakt, et Nordpanga prototüübiks on Hansapank ning mitmed tegelaskujud reaalsed isikud, kes praegugi ühiskonnaelus aktiivsed, lisab sarjale ergastavat intriigi. Endiselt ei ole võimalik öelda, kas nende inimeste (au)ahnus tõi Eestile rohkem kasu või kahju. On nad pühakud või kelmid?

Kui tegijad ei nimetaks "Panka" draamasarjaks, vaid hoopis põnevussarjaks (milleks ta paiguti osutub), võiks andeks anda ka lödivõitu draamakülje. Tegelaste isiklikku elu antakse edasi kildudena, mis ei moodusta mõistusega haaratavat tervikut. Suhted tekivad eikusagilt ja kaovad eikuhugi. (Võrdluseks: 10 aastat tagasi valminud ajaloosarjas "Tuulepealne maa" oli tegelaste n.ö. ametialased ja eraelulised toimingud kenasti tasakaalus.) Võiks ju küsida, kas krimi-, ajaloo-, poliitika-, panga- või mis iganes sarja süžee peab tingimata hõlmama ka kõike seda, mis jääb tegelaste koduukse taha. Leian siiski, et eraelu valgustamine toob karakteritesse särtsu, kodused katsumused panevad nad sageli keeruliste dilemmade ette, nõuavad kompromisse. See lisab tegelaskujudele sügavust. Ent kui eraelulised aspektid jäävad segaseks ja pealiskaudseks, ei anna vaataja seda andeks. (Noh, mõni ohmu ikka annab!)

Pixabay
"Pank" kätkeb hulga põhjendamata elemente, mis mõjuvad nagu kalarootsud lillekimbus. Nimetagem: lesbid, metsamehed, kokaiin, talvekartulid, kabanossid, transvestiidid. Kihk ja kiusatus veenvalt põhjendamata ning üksteisega sidumata elemente teosesse kokku kuhjata painab paljusid kirjutajaid. Vahel tuleb süda kõvaks teha ja selguse nimel kõigest liigsest loobuda. Narratiiv sellest ei kannata.

Samuti soovitaks kõigile stsenaristidele: rohkem tööd ja vähem läbu! Ei ole kuigi huvitav vaadata, kuidas tegelased pidutsevad. Kui ööklubis olulisi tehinguid ei sõlmita ja suvepäevadel pöördelisi sündmusi aset ei leia, pole neid tarvis ka käsikirja toppida. Kui sarjal on pealkirjaks "Pank" (mitte "Pidu"), siis arvata võib, et paeluvam osa tegevusest toimub justnimelt pangas.

Õnnetuseks on tavalisel inimesel sindrima raske aru saada, mis seal pangas õigupoolest toimub. Mis on moratoorium ja liitintress, kuidas treiderid börsil kauplevad, kust raha tuleb ja kuhu ta läheb...? Ometigi ei vähenda puudulikud teadmised põnevust. Kõik ju teavad, et turul liiguvad meeletud rahavood. Pankurite otsustest sõltub suisa kogu riigi majandus ja seega ka saatus. Väike ja vaene Eesti riik rippus paarkümmend aastat tagasi rohkearvulise pankurkonna nööride otsas. Seda hirmuäratavat asjaolu on sarjaski rõhutatud. Kõik oli uus ja segane. Kes ujuma ei õppinud, pidid uppuma.

*
Eestis ei ole "Pangal" piisavalt publikut, tänulikud vaatajad tuleb laiast maailmast kokku rehitseda. Küllap see õnnestub: sarja näitamisõigused on müüdud Soome, Lätti ja Ameerikasse. Igatahes kavatsen ameeriklastest ette jõuda ja ka ülejäänud osad ära vaadata. Hoolimata pettumusnurinast (seda kuulen enda ümber, mitte enda sees) pean "Panka" tugevaks teoseks, mis pakub üleminekuaja lahtimõtestamiseks väärt vaatevinkli.

"Õnne 13" teenib siiski keskmiselt kaks korda enam vaatajaid. Miks? Kas tegemist on parema sarjaga? Niimoodi ei saagi küsida. "Õnne 13" ja "Panka" võrrelda on sama, mis võrrelda keedukartuleid ja trühvlitega šokolaadi või maavillast kampsunit ja sametülikonda. Nad ei ole konkurendid, üks ei välista teist.

Ka "Õnne" sündis üheksakümnendail. Sarja esialgne eesmärk oli näidata dokumentaalses, heasoovlikus ja parajalt muhedas vormis lihtsate inimeste elu pöördeliste aegade keerises. Kakskümmend viis aastat hiljem käib Õnne tänaval endiselt kõva siblimine, sest televaatajate jaoks on Alma & Laine & Co muutunud omainimesteks, lausa pereliikmeteks või vähemalt sugulasteks, kelle käekäik läheb paratamatult korda.

Mõlemad sarjad on saanud palju kriitikat, kuid see näitab kultuuriarvustajate süsteemitust. "Õnne" pidi olema kohutavalt igav ja seal ei juhtuvat iial midagi. Vale puha! "Õnne" paelub ja haarab kaasa oma eluläheduse tõttu. Tüüpilisele "Õnne"-fännile jääb "Pank" kaugeks ja arusaamatuks kuntsi-vuntsiks. Rahvas tahab midagi lihtsat ja ladusat, midagi, mis lahutaks meelt ja liigutaks südant. "Pank" sobib neile, kes soovivad peent stiili, laitmatut tehnilist teostust ja kunstilisi kujundeid.

"Õnne" on tuhkhall mammut, kes elab veel teadmata hulk aastaid, "Pank" seevastu ühe hooajaga piirduv värviline liblikas. Mõlemal on koht päikese all.