15. mai 2023

Tagasi lihtsate asjade juurde

Mida mõista, mida hukka mõista?


Kirjandus kipub tihti jääma muusika, filmide ja teatri varju, kuhugi kultuuri ääremaale. Raamatuid, mille sisu oleks paljudele tuttav ja mis tooks kaasa elavaid üldrahvalikke arutelusid, sünnib aina vähem. Kirjandusest kõneldakse peamiselt siis, kui mõni kirjanik on suure jamaga hakkama saanud. Ehk siis poleemikat ei tekita mitte teosed, vaid nende autorid. Olgu nad siis elavad või surnud.

Kirjanike-küüditajate juhtum (nimetagem seda nii) sai näiliselt alguse kirjanike maja seinale kinnitatud Smuuli bareljeefist. Ühed nõuavad mahavõtmist, teised allesjätmist, ehkki kirjanikkond on oma otsuse juba langetanud. Monumendisõjad pole Eestis sugugi haruldased, lahinguid on peetud nii vabadussamba, pronkssõduri, Pätsi pea kui ka disko-Joala pärast. Rääkimata sellest, et punamonumendid langevad nagu doominokivid. Kas Smuuli bareljeef on üks neist? On see punategelase või andeka kirjamehe mälestusmärk?

Pixabay

Monument ei ole pelk kujunduselement, see on sümbol, mis kannab tähendust ja oma aja vaimu. Ka kirjandusteosed on monumendid. Kui mõni autor satub mis tahes põhjusel ebasoosingusse, hakatakse ka tema teoseid kraanaga maha võtma ja buldooseriga ümber lükkama. Demokraatlikud ja diktatuursed ühiskonnad on ses mõttes õõvastavalt sarnased. Tuleb kümme korda mõelda, enne kui kivist ja paberist monumente kõrvaldama asutakse, sest hävitatut on hiljem väga raske taastada.

Jah, Smuul ja Vaarandi osalesid küüditamises. Küüditamine on inimsusvastane kuritegu. Inimsusvastased kuriteod ei aegu. Kui Smuul ja Vaarandi peaksid imekombel elus olema (üks 101-, teine 106-aastane), võiks nad kohe praegu kohtupinki saata. Ent surnuid pole aus üles kaevata ja nende üle õigust mõista. Nad ei saa ennast kaitsta.

Tühistamine on moes ja sageli ka õigustatud. Aga kõike, mis vastukarva, ei saa tühistada. Kui Smuul ja Vaarandi nende nooruspattude pärast meie kultuurist välja visata, jääksime kõik natuke vaesemaks. Vaarandit tühistades tuleks ära keelata ka „Saaremaa valss”, millele poetess teadupärast sõnad on kirjutanud. Kas keegi suudaks asemele kirjutada paremaid sõnu? Või peaksime hakkama „Saaremaa valssi” laulma soomekeelsena?

Smuuli näidendid tuleks kampaaniakorras teatrite mängukavadest välja rookida, sealhulgas „Polkovniku lesk”, „Lea” ja „Kihnu Jõnn”. Eesti Televisioon peaks lõpetama igaveseks kultusfilmi „Siin me oleme” näitamise, sest see põhineb ju küüditaja-stalinisti tekstil. Ka äsja esilinastunud „Suvitajad” tuleb ära keelata ja sulgeda erifondi, nagu tehti soovimatute teostega nõuka-ajal. Eesti muutub siis kõvasti õiglasemaks ja puhtamaks paigaks, eks ole.

Smuuli-Vaarandi juhtum tõstatab igipõlise dilemma: kas inimest kui kodanikku ja inimest kui loojat saab teineteisest eraldada? Ja kui, siis millistel tingimustel? Mida mõista, mida hukka mõista? Ärme aja asju väga sapiseks. Looming iseenesest ongi juba skisofreeniline nähtus. Näitleja mängib iga päev seda, kes ta tegelikult pole. Kunstnik loob vorme, mida reaalsuses sellisel viisil ei eksisteeri. Kirjanik kirjeldab üksikasjaliselt seda, mida pole olemaski olnud. Kodanikul ja loojal saavad olla erinevad identiteedid, mõtted ja motiivid. Kodanik tuleb kuritegude eest hukka mõista. Loojat tasub tema ajatu loomingu eest kiita ja meeles pidada.

Kirjaniku parimad (ehkki ka halvimad) omadused avalduvadki tema loomingus. Dickens olevat eraelus olnud kohutav inimene, kuid kui humanistlikud, soojad ja helged on tema raamatud! On elavate eesti kirjanike seaski põrgusigidikke (nimed jäägu nimetamata). Kui need põrgulised jätavad endast aga maha väärt loomingu, tuleb neile paljugi andeks anda.

Lõppsõna annan Debora Vaarandile. Keerulistel aegadel, viiekümnendail, pani ta kirja värsid, mida tasub ikka ja uuesti üles otsida, eriti praegu, kui ajad on taas keerulised.


Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale.
Siis kui umbsete mõtete paine
tinana vajus mu peale.
Kõndisin armsama heleda meele
otsekui käsipuu najal,
kuulates kevade hääletut sündi
kibedal kahtluse ajal.
Kuulates kevade hääletut sündi,
toites tihaseid aknal,
rännates mööda raamatulehti,
kannatlik, mõtlik ja vakka.
Määrates uuesti enese piire,
enese seinu ja lage.
Teades, et keeruka, raske ja kalli
elu eest ära ei page.

Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu
küsida, nõuda ja kosta,
vastata päevade rahutut kutset,
käskivat, suuda ja oska!
Tean, et vägevaks tormina huilgeks
pole mul kopsude mahtu.
Siiski ma armastan tormi ja põlgan
kaldale paisatud vahtu.
Siiski ma armastan maanteede kruusa,
hõõrugu jalad ta rakku.
Armastan laulu, mis kasvab ja kaigub
igasse maailmajakku.